Obsah (4)

§ 26§ 92§ 31§ 93

3-09-2535 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2535 Haldusasi A.U.’i ka

§ 26lg 1 p 6/.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda /

§ 92lg 1, § 93 lg 1/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 19.03.2010, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD 1

1. 11.06.2009 alustas Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo (edaspidi - Päästekeskus, vastustaja) haldusmenetlust seoses 11.06.2009 toimunud tulekustutus- ja päästemeeskondade väljakutsega aadressil xxxxxxxxx, Tallinn. Päästekeskuse tulekustutus- ja päästemeeskonna poolt sedastati, et xxxxxxxxx korteris nr 10 toimunud ahju kütmise tagajärjel levis kütteseadme suits ülemisse korterisse nr 15 ventilatsiooniava kaudu /tl 68/.
2. 18.06.2009 teavitas Päästekeskus telefoni teel menetlusosalisi A.U.´i (xxxxxxxxx–10 omanik, ½ kaasomandist) ja N. K.´t (xxxxxxxxx–15 omanik) haldusmenetluse alustamisest ning tegi A.U.le suulise ettekirjutuse – peatada kütteseadme kasutamine (keelati kütta ahju), kuna jätkuval kütmisel pole tagatud tuleohutus, kus korterisse tungiv suits ohustab naabrite elu, tervist ja vara. Lisaks teavitas Päästekeskus A.U.i, et isik peab oma kütteseadme korrasolekut tõendama ning esitama tõendid, mille põhjal haldusorgan saab teha kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud /tl 15-18, 69-73/.
3. 18.06.2009 edastas A.U. faksi teel Päästekeskusele 17.06.2009 koostatud korstnapühkija kütteseadmete puhastamise akti Tallinnas xxxxxxx teostatud tööde ja tulemuste kohta, milles korstnapühkija märgib, et „Korter 10 ahi ja korter 15 WC ventilatsioon on ühendatud ühte ja samasse lõõri, sellest ka probleem, et krt. 15 ajab suitsu sisse kui krt. 10 kütab. Probleemi lahenduseks on see, et krt. 15 ventilatsiooniava tuleb ümber tõsta kõrvale lõõri.“ /tl 74/.
4. 23.07.2009 viis Päästekeskus läbi paikvaatluse xxxxxxxxx-15 eesmärgiga teha kindlaks, kas korteri nr 15 poolt on suitsulõõr kasutusele võetud ventilatsioonilõõrina. Paikvaatlusega sedastati, et korteri tualettruumis, ripplae kohal, paikneb ventilatsiooniava, millel puuduvad märgid sellest, et see oleks hilisemalt tehtud. Vaatluse käigus hindas Päästekeskus, et nimetatud lõõriava on seal paiknenud aastakümneid, tõenäoliselt alates hoone ehitamisest. Tualettruumis, sh ka vannitoas on hoones ettenähtud ventilatsioonilõõr, mis nähtub ühe hooneosa kohta koostatud
5. a projektist (projekti koopia tehtud Tallinna Linnaplaneerimise Ametis). Projektiosa, mis hõlmab kortereid 10 ja 15, on lõõrid tähistamata (projekti koopia tehtud Tallinna Linnaplaneerimise Ametis), kuid võib eeldada, et ka selles hooneosas on ehitatud sarnaselt
6. a projektile, st tualett- ja pesemisruumi on ettenähtud ventilatsioon /tl 76, 88-92/.
7. 18.08.2009 tegi Päästekeskus A.U.ile kirjaliku ettekirjutuse nr 7.3-5/1215-2/1082H12/09 (edaspidi - Ettekirjutus) sisus, mis anti isikule 18.06.2009 suulise haldusaktina. Kirjalik ettekirjutus vormistati menetlusosalise N. K. taotluse alusel /tl 6-7, 69, 77/. Ettekirjutus saadeti A.U.ile tähitud kirjaga koos väljastusteatega Päästekeskuse poolt 25.08.2009 ning mis tagastati AS Eesti Post poolt Päästekeskusele 16.09.2009 märkega „hoiutähtaja möödumisel.“ Samuti saadeti Ettekirjutuse koopia menetluseosalisele N. K.´le, kes sai Ettekirjutuse kätte 27.08.2009 /tl 78-79/.
8. 09.09.2009 esitas A.U. Päästekeskusele vaide Ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue menetluse läbiviimiseks samas asjas. Päästeamet jättis 25.10.2009 vaideotsusega nr 9.31.4/1136 (edaspidi - Vaideotsus) vaide rahuldamata /tl 11-12, 80-81/.
9. 05.11.2009 esitas A.U. Tallinna Halduskohtule kaebuse Päästeameti Ettekirjutuse ja Vaideotsuse tühistamiseks /tl 1-5/. Kohus võttis kaebuse menetlusse 11.11.2009 määrusega, tunnistades vastustajaks Päästeameti /tl 22/.
10. 18.11.2009 A.U. täpsustas oma taotlusi, loobudes Vaideotsuse tühistamise nõudest /tl 28-29/. 24.11.2009 määrusega kohus määras lahendada A.U.’i kaebus kirjalikus menetluses 2 /tl 34/ ning 02.12.2009 määrusega kohus tunnistas vastustajaks Päästeameti asemel Päästekeskuse, jättes Päästeameti menetlusosaliste ringist välja /tl 40-41/.
11. 15.01.2010 esitas Päästekeskus kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 6467/. 03.02.2010 esitas A.U. selle kohta oma vastulause /tl 97-98/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja A.U. palub tühistada Ettekirjutus ja kohustada Päästeametit viima läbi uus haldusmenetlus Tallinna linnas xxxxxxxx korterite 10 ja 15 ühises kasutuses olevate lõõride tuleohutusnõuete järgimise hindamiseks. Ta on seisukohal, et Ettekirjutusega rikuti oluliselt haldusmenetluse seadust (edaspidi – HMS) ja haldusmenetluse läbiviimise põhimõtteid ning seati kaebajale ebamõistlikke kohustusi, Päästekeskus on rikkunud uurimispõhimõtet ning on jätnud täitmata kohustuse välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, mistõttu on ta teinud ekslikke järeldusi. Ekslik ja põhjendamatu on Päästekeskuse järeldus, et xxxxxxxx korterisse 10 ehitatud ahju ühendamisel ei selgitatud välja, kas kasutusele võetav lõõr oli esialgsel kujul ette nähtud suitsulõõrina ning kas see oli ohutu küttseadme suitsugaaside ühendamiseks. Päästeamet jõudis xxxxxxxx-15 korteris tehtud paikvaatluse tulemusel ning hoone projekti mitteloetavuse tõttu ühekülgsele järeldusele, et kütteseade on ühendatud ventilatsioonilõõri. Vaides esitas kaebaja omapoolsed asjaolud, mis viitavad, et kaebajal oli alust eeldada, et kütteseade on ühendatud suitsulõõri, kuid vaideotsuses seda arvesse ei võetud. Kaebaja viidatud asjaolude kinnituseks on käesolevasse kaebusesse lisatud nüüdseks omal initsiatiivil kogutud korstnapühkija (kes nõustas kaebajat kütteseadme taastamisel) kirjalik kinnitus selle kohta, et tema hinnangul ühendati kütteseade suitsulõõri /tl 13/ ja xxxxxxxxx korteriühistu toonase juhatuse esimehe kirjalik kinnitus renoveerimis- ja taastamistööde kooskõlastamise ning loa kohta ühendada kütteseade varem kasutusel olnud suitsulõõri /tl 14/. Antud isikute suulisi kinnitusi Päästeamet tõenditena ei arvestanud, kuid samas arvestas kaebaja suulisi ütlusi telefoni teel. Rikutud on ärakuulamiskohustust vastavalt HMS §-le 40, kuna kaebajale ei antud sisulist võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks või ei ole neid arvesse võetud. Vaideotsuses väljendab Päästeamet seisukohta, et ärakuulamiskohustus on täidetud, kuna kolmel korral on toimunud vestlused menetleja ja kaebaja vahel. Menetleja koostatud vestluste protokollidest aga nähtub, et haldusmenetluse algatamisest teavitati kaebajat alles viimases vestluses ning kinnitati, et menetluses selgitatakse asjaolud välja. Menetluse algatamisest teavitamine ning esmaste telefoni teel kogutud ütluste kogumine menetleja poolt ei ole samastatav ärakuulamiskohustuse täitmisega enne haldusakti andmist. Kaks esimest telefonivestlust leidsid aga aset kaebaja algatusel, mille põhjal (muu hulgas) Päästeamet alles ilmselt otsustas haldusmenetluse algatada 18.06.2009 (erinevalt ettekirjutuses toodud väitele, et menetlus algatati juba 11.06.2009). Kahe esimese vestluse sisust nähtub, et. need ei olnud tehtud eesmärgiga oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Järgnevad sisulised kontaktid aga menetleja ja kaebaja vahel puudusid. Menetleja viis küll läbi paikvaatluse, kuid seda ainult xxxxxxxxx korteris 15, mistõttu tehtud järeldused on ühepoolsed ja on rikutud HMS § 107, kuna paikvaatluse (ehk toimingu) läbiviimisel on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Samas oli peainspektoril juurdepääs xxxxxxxxx-10 tagatud. Tagatud oli juurdepääs ka korstnale, mida kinnitab ka viimase telefonivestluse protokoll, kuid seda võimalust menetleja ei kasutanud. Menetluse puudulikkusele viitab ka see, et menetleja on jõudnud järeldusele, et antud korstnas on kolm lõõri, kuigi tegelikult on neid neli vastavalt äsja korstnapühkija tehtud lõõride esialgsele skemaatilisele joonisele /tl 19/. Lisaks helistas augusti esimeses pooles kaebaja menetlejale, et uurida menetluse käigu kohta ning et esitada omapoolseid seisukohti, 3 kuid menetleja oli puhkusel. Kõne vastu võtnud isik kinnitas, et kaebajaga võetakse ühendust, kuid seda enne menetluse lõppu siiski ei tehtud. Kaebaja nõustub vaideotsusega selles osas, et korterisse 15 tungib kütteseadme kasutamisel suits, kuid juba eeltoodud põhjustel ei saa kaebaja nõustuda Päästeameti poolt paikvaatluse tulemusel tehtud järeldusega, et antud lõõri pole kasutatud suitsulõõrina ning et „ilmselt" on see ventilatsioonilõõri ava seal paiknenud aastakümneid „tõenäoliselt hoone ehitamisest alates". Õige, et tõendamiskohustus on kaebajal, kuid vastavalt HMS § 36-le on haldusorganil selgitamiskohustus (kaebaja õigused ja kohustused menetluses), mida antud juhul pole tehtud. Samuti pole antud vastavalt HMS § 40 lg-le 2 võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. On muidugi selge, et tuleohu ära hoidmiseks on vaja viivitamatult (menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata vastavalt HMS § 40 lg 3 p 1) tegutseda, kuid selleks oleks piisanud esmalt keelata kütteseadme kasutamine, kuni on selgitatud välja, kes ohu kõrvaldamise eest vastutab ja kuni oht on kõrvaldatud). Samas tehti ettekirjutus alles ligi 2 kuud pärast haldusmenetluse algatamist antud asjas, mis viitab sellele, et Päästeamet ei pidanud viivitamatut tegutsemist vajalikuks. Kaebajal lasuv tõendamiskohustus ei tähenda ka seda, et haldusorgan võib ignoreerida HMS-st tulenevat uurimispõhimõtet. Kaebaja nõustub Ettekirjutusega selles osas, et kütteseadet ei tohi kasutada, kuni tuleohutusnõuded on tagatud, kuid ei nõustu Päästeameti järeldusega selles osas, kellel lasub kohustas puuduste likvideerimiseks. Erinevalt Päästeametist on kaebaja seisukohal, et tema kütteseadmest tulev suits on juhitud suitsulõõri ning kohustus oma ventilatsiooniava kinni müürida lasub korteril
12. Ebamõistlikult koormav on igal juhul Päästeameti nõue kaebajale müürida kinni korteri 15 ventilatsiooniava, kuna kaebajal puuduvad selleks õigused. Kaebaja on lähtuvalt Ettekirjutusest tellinud küll korstnapühkijalt lõõride uuringu ja skemaatilise joonise, kuid korstnapühkijal pole olnud võimalik seda korrektselt lõpetada, kuna korteri 15 omanik keeldub teda sisse laskmast. Seetõttu on ebamõistlikult koormav ka selle nõude adresseerimine kaebajale, kuna seda ei ole temal võimalik täita. Kaebaja on huvitatud õiguspärase olukorra taastamisest, et tal oleks taas võimalik kütteseadet sihtotstarbeliselt kasutada korteri kütmiseks. Vastustaja Põhja-Eesti Päästekeskus palub jätta kaebus rahuldamata. Päästekeskus alustas 11.06.2009 haldusmenetlust vastavalt HMS § 35 lg 1 p 2 ja päästeseadus (edaspidi - PäästeS) § 285 lg 1 p-des 1–2 ning lg-s 2 sätestatule. 18.06.2009 teavitas Päästekeskus telefoni teel menetlusosalisi xxxxxxx – 10 omanik A.U.´i ja xxxxxxxxx – 15 omanik N. K.´t haldusmenetluse alustamisest ning tuginedes PäästeS § 285 lõikele 2 ja HMS §-le 55 lg 2 lausele 2 tegi A.U.´ile suulise ettekirjutuse – peatada kütteseadme kasutamine (keelati kütta ahju) kuna jätkuval kütmisel pole tagatud tuleohutus, kus korterisse tungiv suits ohustab naabrite elu, tervist ja vara. Lisaks teavitas Päästekeskus A.U.i, et isik peab oma kütteseadme korrasolekut tõendama ning esitama tõendid, mille põhjal haldusorgan saab teha kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. 18.06.2009 edastas A.U. Päästekeskusele 17.06.2009 koostatud korstnapühkija kütteseadmete puhastamise akti Tallinnas xxxxxxx teostatud tööde ja tulemuste kohta. 23.07.2009 viis Päästekeskus läbi paikvaatluse xxxxxxx korteris nr 15 eesmärgiga teha kindlaks, kas korteri 15 poolt on suitsulõõr kasutusele võetud ventilatsioonilõõrina. 18.08.2009 vormistas Päästekeskus A.U.ile kirjaliku Ettekirjutuse, mis vormistati N. K. taotluse alusel, lähtudes HMS § 55 lg 2 lausest
13. 09.09.2009 esitas A.U. Päästekeskusele vaide Ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue menetluse läbiviimiseks samas asjas. Päästekeskus ei nõustunud vaides esitatud seisukohtadega, leides, et see on meelevaldne ja pole piisaval määral põhjendatud ning edastas vaide läbivaatamiseks 18.09.2009 Päästeametile HMS § 73 lg 1 ja § 80 lg 1 alusel. 4 Ettekirjutusega peatati üksnes kütteseadme kasutamine ja muid kohustusi kaebajale pandud ei ole. Kaebajale tehtud suuline haldusakt 18.06.2009, mis vormistati kirjalikult 18.08.2009, on selge ja üheselt mõistetav ning ei anna alust vääriti mõistmiseks. Seda kinnitab ka kaebuse p 2, kus kaebaja märgib, et nõustub ettekirjutusega – kütteseadet ei tohi kütta, kuni tuleohutusnõuded on tagatud. Kirjaliku haldusakti resolutiivosast nähtub üks ettekirjutuse punkt – „Peatada Tallinnas xxxxxxx korteris nr 10 kütteseadme kasutamine kuni kütteseadme suitsugaasid on juhitud ventilatsioonist eraldi asuvasse suitsulõõri, samuti korstnapühkija poolt kütteseadme korrasolekut tõendava akti esitamiseni.“ Haldusakti lõpuosas on aga välja toodud OÜ Proffclean korstnapühkija kütteseadmete puhastamise aktis viidatud lahendus, mille kohta on vastustaja andnud aktsepteeritava hinnangu. Tegemist on ühe soovitusliku lahendusega, kus kaebaja võib kasutada tõendamiseks teisi meetodeid, et tuvastada lõõride paiknemine ja kasutusotstarve. Seega on kaebaja esitatud seisukoht, justkui kaebajale on seatud ebamõistlikke kohustusi, ekslik ja põhjendamatu. Kaebaja märgib, et rikutud on uurimispõhimõtet, kuid jätab täpsustamata, millised olulise tähendusega asjaolud ja tõendid on vastustajal jäänud kogumata ning kuidas need asjaolud võiksid mõjutada tehtud ettekirjutust. Kaebusest võib leida üksnes väite, et paikvaatlust ei teostatud korteris 10 ja katusel, korstnaid vaadeldes. Vastustaja on teadlik, et kaebaja korteris paikneb kütteseade ning rõhutab, et selle visuaalsel vaatlemisel korterist ei ole võimalik määrata lõõri kasutusotstarvet, niisamuti nagu see ei ole võimalik katuselt, ilma erivahendeid kasutamata. Vastavat teenust, kes teevad kindlaks lõõri kasutusotstarbe (lõõri uuring kaamerat kasutades) osutavad korstnapühkijad. Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et lõõriuuringu peaks tellima xxxxxxxx korteriühistu, mitte kaebaja. Vastustaja põhjendab nimetatud seisukohta sellega, et nii suitsu- kui ventilatsioonilõõrid ei ole korteriomandi eseme reaalosa, vaid on kaasomandi esemeks, mille kontrollimise ja puhastamise eest vastutab majas loodud korteriühistu (vastavalt korteriomandi- ja korteriühistuseadusele). Lisaks viitas xxxxxxx korter 15 omanik asjaolule, et maja on vana niisamuti ka korstnad ning ta usub, et tema ventilatsiooniava tõstmisel kõrvallõõri probleemi ei lahenda, millest võib järeldada, et korstnalõõrid võivad olla seest poolt pragulised. Vastustajale teada olevalt on kaebaja ka xxxxxxxxx korteriühistu ainus juhatuse liige. Vastustaja rõhutab, et selle töö tegemiseks ja tellimiseks puuduvad vastustajal vahendid ning kaebajal lasub kohustus tõendada oma kütteseadme tuleohutusnõuetele vastavust. Kaebusest nähtub, et kaebaja nõustub sellega, et tal on tõendamiskohustus, ometigi ei ole kaebaja esitanud tänaseni mitte ühtegi veenvat ja objektiivselt kontrollitavat ja usaldusväärset tõendit selle kohta, et tema korteris paikneva ahju suits on juhitud õigesse lõõri. Kaebaja märgib, et on tänaseks kohtule kaebust esitades lisanud omal initsiatiivil kogunud tõendid, millele viitas varasema menetluse käigus paljasõnaliselt. Vastustaja leiab, et eelnimetatud kaebuse lisa 4 ja 5 põhjal pole võimalik hinnata, kuidas tehti kindlaks antud lõõr, st et tegemist on just suitsulõõriga (kas korstnapühkija tegi lõõri uuringu, kas kontrollis 2 – 4 korruste korterite lõõrides paikneda võivaid avasid, kas ja millisele projektile on tuginetud, millised olid toimingud lõõri kasutusotstarbe määramisel). Eelnimetatud kaebuse lisast 4 nähtub, et korstnapühkijat ei lubatud sisse ülemistesse korteritesse, millest võib järeldada, et korstnapühkija antud hinnang tuleohutuse seisukohast on lubamatu ja kaebaja tuginemine vastavale hinnangule arusaamatu. Samuti ei selgu kaebuse lisast 7, et joonise on koostanud korstnapühkija, kuna puuduvad koostaja andmed ning kuidas jõuti sellise tulemuseni. Vastustaja leiab, et nimetatud tõendid on puudulikud, tagantjärele (ca 5 aastat tagasi toimunud asjaolude kohta) koostatud, pole kontrollitavad ega usaldusväärsed. Kaebaja on lubamatult ja ebaseaduslikult ehitanud (taastanud) ahju, rikkudes nii ehitus- kui tuleohutusnõudeid. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajal ei ole esitada ahju ehitamise (sh paigaldamise) kohta mitte ühtegi projekti. Ehitisregistrist võib samuti näha, et hoone xxxxxxx küttesüsteem on kaugküte, kütteliik vedelkütus ning puuduvad märked ahju- või kaminakütte kohta. Vastustaja leiab, et kaebajal oli ahju taastamiseks (ehitusseaduse – EhS- tähenduses 5 tehnosüsteemi muutmine või asendamine) juba
14. a vajalik kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek (EhS § 16 lg 1 p 2). Vastavalt siseministri
15. septembri
16. a määruse nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded“ §-le 60 peab paikne kütteseade vastama ehitise või kütteseadme projektile. EhS § 66 p 1 kohaselt on keelatud kasutada ventilatsioonilõõri suitsugaaside juhtimiseks. Asjaolu, et kaebaja kütteseadme suits on xxxxxxx korter 15 ventilatsioonilõõriga ühes ja samas lõõris, puudub antud asjas vaidlus. Kaebaja oli juba varasemalt teadlik, et tema ahju kütmise tagajärjel võib korterisse nr 15 tungida suits, mida on ka esinenud, kuid midagi hullu pole kaebaja väitel juhtunud /tl 73/. Vastustaja leiab, et selline pikaajaline ükskõikne tegevus kaebaja ahju kasutamisel, seades sellega ohtu inimeste elu, tervise ja vara, oli enam kui lubamatu. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei ole tänaseni esitanud vastustajale ega kohtule mitte ühtegi veenvat tõendit ega põhjendust sellest, miks kaebaja leiab, et xxxxxxx korter 15 tualettruumis asuv ventilatsiooniava on tehtud suitsulõõri. Vastustajal on tekkinud pigem vastupidine veendumus, et nimetatud ventilatsioonilõõri ava on korteris nr 15 projekti järgne, kuna xxxxxxx hoone
17. a projektist nähtub, et ventilatsioonilõõrid paiknevad just tualettruumis ja vannitoas. Samuti kinnitab nimetatud asjaolu 23.07.2009 läbiviidud paikvaatlus xxxxxxx korteris 15, mille käigus sedastati, et avause ees on vana ventilatsioonilõõri rest (paikneb müüritise sees) ning puuduvad märgid, et antud avaus oleks hilisemalt tehtud. Samuti sedastati, et tegemist on tualettruumiga, mis asub projektijärgses kohas ning pole märke sellest, et antud avausega lõõri oleks kasutatud suitsulõõrina. Paikvaatluse käigus kinnitas seda ka korter 15 omanik N. K.. Seega puudub vastustajal alus kohustada xxxxxxxx – 15 omanikku sulgema ventilatsiooniava. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta pole keelanud xxxxxxxxx-10 kütteseadme kasutamist viivitamatult ning tegi seda alles kaks kuud pärast haldusmenetluse alustamist. Kaebajal keelati ahju kütmine 18.06.2009 telefoni teel antud suulise korraldusega. Korraldus „keelatud kütta ahju“ oli antud suulise haldusaktina HMS § 55 lg 2 tähenduses. Lisadest 3 ja 5 /tl 70, 72/ selgub, et kütteseadme kasutamise keeldu on rõhutatud kahel korral ning lisast 3 nähtub, et kaebaja lubab ahju mitte kütta. Seega on kaebaja väide eksitav ja ebaõige. Kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust on taas selgelt väär ja eksitav. HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Suuline haldusakt anti kaebajale esimesel võimalusel, kus kaebajale sai selgeks, et ta ei tohi oma ahju kütta. 18.08.2009 vormistati antud haldusakt kirjalikult. Seda laadi sündmustel on suulised haldusaktid möödapääsmatud ja vastustaja praktikas tavalised. Kokkuvõtlikult leiab vastustaja, et Ettekirjutus on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane. Vastustaja on järginud menetlusnorme ja kehtivat õigust ning rõhutab, et ka täna kaebaja poolt esitatud väiteid ja tõendeid arvesse võttes, ei saaks ta teha teistsugust otsust. Päästeamet on vaiet lahendades jõudnud õigele järeldusele, et kaebajal lasub tõendamiskohustus, mida ta ei ole tänaseni suutnud piisavalt ja vastustajat veenvalt täita. Niisamuti on Päästeamet vaideotsuses õigesti leidnud, et vastustaja on haldusmenetluse läbiviinud eesmärgipäraselt ning otstarbekalt, haldusakti andmine on põhjendatud ning õiguspärane. Kaebuses väidetu on suures osas ebaõige, põhjendamatu ja paljasõnaline ega saa olla aluseks ettekirjutuse tühistamiseks. Kõik asjaolud kinnitavad üheselt ja selgelt, et 18.08.2009 vormistatud Ettekirjutus on õiguspärane, mille tühistamiseks ja uuesti menetluse läbiviimiseks puudub alus. KOHTU PÕHJENDUSED 6
18. Kaevatud Ettekirjutus on antud PäästeS § 285 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ja sellega otsustati peatada xxxxxxxxx-10 korteris, st kaebuse esitajale kuuluvas eluruumis, kütteseadme kasutamine kuni kütteseadme suitsugaasid on juhitud ventilatsioonist eraldi asuvasse suitsulõõri, samuti korstnapühkija poolt kütteseadme korraolekut tõendava akti esitamiseni. Osundatud sätete kohaselt riikliku tuleohutusjärelevalve ametnik võib teha isikule, kes oma tegevusega põhjustas tuleohu või kelle omandist tuleoht lähtub, ettekirjutuse: tuleohutusnõuete rikkumise kõrvaldamiseks või tuleohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Puudub vaidlus, et tulenevalt PäästeS
19. peatükis sätestatust Päästeameti kohaliku päästeasutus, antud juhul – Põhja-Eesti Päästekeskus - oli pädev oma tegevuspiirkonnas teostama riiklikku tuleohutusjärelevalvet, sh tegema järelevalve alla kuuluva objekti tuleohutusülevaatust, nõudma vastavate dokumentide esitamist ning peatada objekti kasutamine, tegevus või seadme töö juhul, kui avastatakse tulekahju tekkimise oht või muu kiiret sekkumist nõudev oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale, tehes tuleohutusnõuete rikkumise või tuleohu kõrvaldamiseks ettekirjutuse. Samuti ei ole vaieldav, et sama seaduse §-st 27 tulenevalt oli Päästekeskus kohustatud ja õigustatud tuleohutusnõuete võimaliku rikkumise kohta info saamisel alustama ja läbi viima menetluse. PäästeS § 1 lg 2 kohaselt selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades PäästeS erisusi. Seega tulenes kohustus ja samuti õigus menetluse läbiviimiseks ka HMS §-st
21. Ettekirjutusest ja asja materjalidest nähtuvalt Päästekeskus alustas haldusmenetlust 11.06.2009 omal initsiatiivil seoses sellega, et sel päeval käis xxxxxxxx-15 info põhjal väljakutsel tulekustutus- ja päästemeeskond, kes sedastas, et korteris 10 kütsid elanikud ahju ja suits sattus ventilatsiooni ja levis läbi maja, arvatavasti on korsten valesti ühendatud (ühendus ventilatsiooni šahtiga) /tl 68/. Kohus ei nõustu A.U.iga selles, et haldusmenetlus otsustati algatada alles ilmselt 18.06.2009 ning haldusmenetluse algatamisest teavitati kaebajat alles viimases vestluses. See väide on ümber lükatud kaebaja enda poolt kaebusele lisatud menetleja 12.06.2009 koostatud telefonivestluse protokolliga, millest nähtub, et ehkki see leidis tõepoolest aset kaebaja algatusel, oli vestluse sisuks kaebajapoolne teavitus, et seoses päästeteenistuse väljakutsega tema elukoha aadressile pidi ta minema tuleohutusjärelevalve inspektori juurde, „kuid ta ei saavat täna tulla, kuna tal oli midagi kokku lepitud“. Samuti nähtub samast, et kaebajat teavitati korstnapühkimise kohustusest ja kohustusest lähiajal esitada korstnapühkija akt tõendamaks, et kütteseadmed ja lõõrid on korras /tl 73/. Kohus on seisukohal, et kui isik oli kutsutud välja Päästekeskuse menetlusbüroosse seoses eelmisel päeval aset leidnud väljakutse/sündmusega ning teda kohustati teatud toiminguteks, siis ei saanud A.U.ile jääda arusaamatuks, et haldusmenetlus tema suhtes on algatatud. Kaebaja osundatud 18.06.2009 kell 10.15 toimunud telefonivestluse protokollis märgitut, et „Päästekeskus alustas haldusmenetlust, et selgitada välja, millised lõõrid ja mis küttekehad tohivad antud hoones olla“ /tl 70/ tulebki eelneva kontekstis käsitada kui selgitust haldusmenetluse eesmärgist, mitte kui esmakordset teavitust menetluse algatamisest. Ühtlasi ilmnevad kohtule esitatud telefonivestluste protokollidest, et vastustaja täitis korralikult talle HMS §-st 36 tulenevat haldusorgani selgitamiskohustust.
22. Ka ei saa kohus nõustuda kaebaja süüdistusega, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust, ning järeldusega, et „esmaste telefoni teel kogutud ütluste kogumine menetleja poolt ei ole samastatav ärakuulamiskohustuse täitmisega enne haldusakti andmist“. HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lg 3 p 1 alusel võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või 7 avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. HMS § 5 lg-s 1 on sätestatud, et menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti, tulenevalt lg-st 2 haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vastavalt HMS § 42 lg-le 3, kui menetlusosaline jääb menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata, lahendab haldusorgan asja tema kohalolekuta. Oluline on samas ka haldusorgani uurimiskohustusele korrespondeeriv menetlusosalise kaasaaitamiskohustus: vastavalt HMS § 38 lg-le 3 menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Seega, olles küll seotud HMS-st 6 tuleneva uurimispõhimõttega, on haldusorganile antud piisavalt lai diskretsioon menetluse üksikasjade üle otsustamisel, sh ka ärakuulamisõiguse ulatuse realiseerimisel, ainsaks tingimuseks, et menetlusosalise õigused oleksid seejuures tagatud. Juba eelnevalt osundatud 12.06.2009 telefonivestluse protokollist ilmneb, et A.U. oli kutsutud kohe järgmiseks päevaks pärast väljakutset tuleohutusjärelevalve inspektori juurde, mis kinnitab, et vastustaja püüdis tagada kaebajale algusest peale ärakuulamisõiguse, kuid kaebaja jättis selle võimaluse kasutamata. Puuduvad andmed, kas see „midagi muud, mis oli kokku lepitud“ oli käsitatav mõjuva põhjusena menetlustoimingule mitteilmumiseks, samuti ei nähtu, et kaebaja oleks pakkunud välja oma tulekuks inspektori juurde teist aega. Samas, ei oma see ka otsest tähendust, sest Päästekeskuse ja A.U.i vahel toimunud telefonivestluste käigus leidis aset nii info vahetus kui ka vastastikune selgituste jagamine. Sealjuures ei ole oluline, kelle initsiatiivil vestlus toimus – tähtis on, et isik sai oma seisukohti väljendada ja talle oli teada, milliseid tõendeid tal tuleb esitada. Toimunu on kohtu arvates kooskõlas ülalviidatud HMS sätetega ja puudub alus väita, et ärakuulamisõigust on rikutud. Samuti on kohus seisukohal, et Päästekeskus on tegutsenud vastavalt lubatule selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud niivõrd kui see temast olenes. Vastustaja on palunud esitada ja on kogunud asjakohaseid tõendeid ning neid uurinud /tl 71, 74, 88-92/, ta on vestelnud lisaks kaebajale ka kaebaja majas xxxxxxx töid teostanud korstnapühkijaga /tl 75/, korteri 15, kuhu A.U.i korterist suits tungis, omaniku N. K.ga /tl 69/ ning on viinud läbi paikvaatluse eesmärgiga „fikseerida korteris paiknev lõõriava“ nimetatud isiku korteris /tl 76/. Miks paikvaatluse läbiviimine oli vajalik nimelt korteris 15, on kaebajale selgitatud Vaideotsuses /tl 11-12/ ja vastustaja seletuses ning kohus ei pea vajalikuks seda üle korrata. Paikvaatlusega on kummutatud ka need võimalikud kahtlused, mis olid tekkinud korstnapühkijal ja korteriühistu juhatusel seoses asjaoluga, et nad ei pääsenud korterisse 15 /tl 13-14/. Kohus nõustub Vaideotsuses toodud seisukohaga, et sellega seoses ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks jääb arusaamatuks, kuidas paikvaatluse läbiviimine ka kaebaja korteris oleks tema õigusi paremini kaitsnud – kaebaja ei ole suutnud tõendada, et sel juhul oleks kaevatud haldusakt jäänud andmata. Teiseks aga, ehkki xxxxxxx korterite 10 ja 15 omanikud on mõlemad menetlusosalised, ei tähenda see, et nad on võrdsed: antud menetluses on N. K. nn kannatanu ja A.U. tuleohutusnõuete rikkuja. Kolmandaks, haldusorganil on endal õigus valida, milliseid toiminguid ta teeb ja mis tõendeid ja kust kogub.
23. Nii nagu ei vastanud tegelikkusele A.U.i väide, et teda ei teavitatud kohe menetluse alustamisest, nii on väär ka väide, et Päästekeskus ei pidanud viivitamatut tegutsemist vajalikuks, st ei keelanud viivitamatult xxxxxx korteris 10 kütteseadme kasutamist, vaid tegi seda alles kaks kuud pärast haldusmenetluse alustamist. Kaebajal keelati ahju kütmine 18.06.2009 kell 09.21 telefoni teel antud suulise korraldusega: „seniks kui antud töö tehtud ei ole, on tal keelatud kütta ahju“, kusjuures „antud töö“ all peeti silmas ventilatsiooni eraldamist kõrvallõõri /tl 72/. Korraldus oli selge ja üheselt mõistetav suuline haldusakt HMS § 55 lg 1 ja 2 tähenduses. Viimatinimetatud sätte järgi haldusakt antakse kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti võib anda muus vormis 8 edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Puuduvad andmed, et kaebaja oleks ise taotlenud haldusakt tagantjärele kirjalikult vormistada. Samal päeval kell 10.15 toimunud vestluses korrati kütteseadme kasutamise keeldu ning vestlusest nähtub, et kaebaja lubas ahju mitte kütta, kuna ta sõidab pikemaks ajaks puhkusele /tl 70/. Seega on vastustaja reageerinud viivitamatult, pärast esialgselt vajalike asjaolude väljaselgitamist, võimalikule tuleohule ja teinud A.U.ile suulise ettekirjutuse, mille kaebaja ka täitmisele võttis. Järelikult oli ettekirjutus talle arusaadav. Ühtlasi ilmnevad viimatinimetatud vestlusest veel järgmised asjaolud, mis omavad tähendust seoses kaebaja alusetu väitega tema ebavõrdsest kohtlemisest paikvaatluse läbiviimisel. Nimelt on kaebaja lubanud pikemaks ajaks ära sõita, soovitanud ventilatsiooni ümberpaigutamist just korteris 15 („tunduvalt kiirem ja odavam“) ja edastas korteri 6 kontaktid, kes võimaldaks Päästekeskusel korstnatele ligi pääseda (ei nähtu, et ka kaebaja korterisse pääseda) ning vastustaja lubas tulla vajadusel paikvaatlust tegema. Siit nähtub järelikult, et kaebaja ise ei olnud eriti innukas menetluses osalema ega pidanud vajalikuks paikvaatluse läbiviimist just tema korteris. Seega ei ole kohus tuvastanud A.U.i õiguste rikkumist haldusmenetluse läbiviimisel.
24. Päästekeskuse 18.08.2009 kirjalikult antud Ettekirjutusega korrati sisuliselt 18.06.2009 antud suulist korraldust: peatati xxxxxxxxx korteris nr 10 kütteseadme kasutamine kuni kütteseadme gaasid on juhitud ventilatsioonist eraldi asuvasse suitsulõõri, samuti korstnapühkija poolt kütteseadme korrasolekut tõendava akti esitamiseni. Lisaks juba eelnevalt osundatud PäästeS § 285 lg 1 p-dele 1 ja 2 oli Ettekirjutuse andmise aluseks ka PäästeS § 21 lg-s 11 sisalduva volitusnormi alusel kehtestatud siseministri
25. septembri
26. a määruse nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded“ § 60 (Paikne kütteseade peab vastama ehitise või kütteseadme ehitusprojektile) ja § 66 p 1 (Kütteseadme kasutamisel ei tohi paigaldada suitsulõõri ventilatsiooniresti või kasutada ventilatsioonilõõri suitsu juhtimiseks). Kui viidatud PäästeS sätted olid menetlusnormid, siis määruse sätted on materiaalõiguse normid, mis näitavad rikkumise sisu. Ekslik on A.U.i väide, et Ettekirjutusega seati kaebajale ka ebamõistlik ja mittetäidetav kohustus kütteseadme taas kasutusele võtmiseks müürida kinni xxxxxxxxxx-15 korteris asuv ventilatsiooniava, tellida korstnapühkijalt lõõride uuring ju skemaatiline joonis, kus näidatakse ära, millist lõõri milline korter kasutab ja mis otstarbel (ventilatsiooni-või suitsulõõrina), ja kohustus nimetatud lõõre läbivate korterite omanike nõusolek lõõride võimaliku otstarbe muutmise kohta. Kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et tegemist ei olnud ettekirjutuse (korraldusega), vaid Päästekeskuse selgitusega, mis tingimustel ta aktsepteerib tema poolt antud korralduses esitatud lahendusest teistsugust lahendust, mille on pakkunud välja OÜ Proffclean korstnapühkija /tl 74-75/. Siseministri määruse nr 55 § 3 kohaselt vastutus tuleohutusnõuete täitmise eest objektil lasub selle omanikul või valdajal. Kütteseadmed (ahi), mille gaasid kütmisel tungivad keskküttele üleviidud maja teise korterisse (nr 15), on kaebaja poolt ehitatud (lastud ehitada/taastada väljalõhutu asemele; tl 13) ja asuvad korteris nr 10 ja kuuluvad kaebajale. Järelikult on kaebaja kohustus tuleohutusnõudeid rikkuv ja tuleohtlik, aga ka teisi häiriv ja nende tervist ohustav olukord kõrvaldada, millest kaebaja oli juba eelnevalt tegelikult teadlik /tl 73/. Tähtis ei ole sealjuures see, kas kaebajal oli alust eeldada, et kütteseade on ühendatud suitsulõõri või mitte, kuna antud juhul ei hinnata, kas isik rikkus nõudeid tahtlikult või ettevaatamatusest. Kaebaja ei ole tõendanud, et xxxxxxxx-15 korteri omanik on hakanud omavoliliselt suitsulõõri kasutama ventilatsioonilõõrina. Kohtu arvates on Ettekirjutus selge ja üheselt mõistetav, piisavalt motiveeritud nii õiguslikult kui ka faktiliselt, vastab põhimõtteliselt ka muudele haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on proportsionaalne, mitte kaebajat ebamõistlikult koormav. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mis sellisena ei saa rikkuda A.U.i subjektiivseid õigusi. Neil asjaoludel on kaebus alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. 9 6.

§ 92lg-s 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 93

lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja kahjuks, kes pole tegelikult menetluskulude hüvitamise nõuet esitanudki. Kuna ka Päästekeskus ei ole kohtukulude nimekirja ja tõendeid kulu kandmise kohta kohtule esitanud, siis jäävad ka poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 10