s nr. 82 31.07.2001 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid „ § 4,5 ja 6 toodud nõuetele teha analüüsid kõigi toodud kvaliteedinäitajate kohta, kuna see on vastuolus Sotsiaalministri
ga nr. 1 02.01.2003 „Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded“ sätetega. Kaebuse esitaja taotleb anda õigus mitte kajastada kontrollikavas ja teha radioloogiliste näitajate, areseeni , baariumi, benseeni, boori, elavhõbeda, fenoolsete ühendite, pestitsiidide, seleeni ja tsüaniidi analüüse, kuna on teave, et need toodud keemiliste või radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa
nr. 1 lisas 2 toodud piirväärtusi ja need näitajad ei muutu ka ühisveevärgi torustikus. Tartu Tervisekaitsetalituse ettekirjutuse nr. 1-13.2/1422 09.06.2009 kohaselt on lähtutud Rahvatervise seaduse § 16 lg 1 p. 3 ning tehtud ettekirjutus
nr. 82 „Joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid § 8 lg 4 ja 5 nõuetele. Täitmise tähtaeg 10.07.
ga nr. 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ kehtestatud normidega. Nimetatud
lg 1 järgi peab joogivee käitleja tagama oma veevarustussüsteemis oleva ning sellest väljuva joogivee tava- ja süvakontrolli vastavalt sama
Kaebuse esitaja on märkinud, et kaevatava ettekirjutuse kohaselt on kohustatud ettevõtet esitama kooskõlastamiseks joogivee kontrollikavad aastateks 2009 kuni 2011, mis arvestaksid joogiveekäitleja poolt enne 2009. aastat ühisveevärkide joogiveest määramata kvaliteedinäitajatega ning vastaksid Sotsiaalministri
nr. 82 § 8 lg 4 ja lg 5 nõuetele. Kaebaja on seisukohal, et Sotsiaalministri
s nr. 82 „Joogivee kvaliteedi – ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid „ § 4, 5 ja 6 toodud nõue teha analüüsid kõigi toodud kvaliteedinäitajate kohta, on vastuolus Sotsiaalministri
ga nr. 1 02.01.2003 „Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded“ sätetega. Nõue teha analüüsid kõigi toodud kvaliteedinäitajate kohta on ebamõistlik koormise panemine veeettevõtjale, kui on teada, et
s loetletud näitajate osas piirkonna põhjavees piirnorme ei ületata. Nõue teha kõiki analüüse, kuigi on teada, et need ei saa piirnorme ületada, on hea halduse põhimõtte ja heade tavadega vastuolus. Kaebaja palub hinnata, kas Sotsiaalministri
s nr. 82 § 4,5 ja 6 toodud nõue – teha analüüsid kõigi toodud kvaliteedinäitajate kohta, on kooskõlas hea halduse põhimõtetega kui Sotsiaalministri
s nr. 1 on lubatud teha erandeid. Kaebaja on märkinud, et Tervisekaitseinspektsiooni vaideotsuses pole reageeritud kaebaja soovile koostada kontrollikava pikemaks perioodiks kui 3 aastat, et ühtlasemalt jagada süvaanalüüside tegemisega kaasnevat suurt kulu. Kaebaja seisukoht on , et hallatavate ühisveevärkide väiksusest (9-st 5 veevärgis on vee võtmine ööpäevas alla 10m3 ning teenindatakse alla 50 inimese) ei ole majanduslikult põhjendatud ja otstarbekas teha kõikide veevärkide süvaanalüüse perioodil 2009 kuni
nr 48 „Tervisekaitseinspektsiooni põhimäärus“ § 15 sätestab, et inspektsiooni struktuuri kuuluvad osakonnad, regionaalsed talitused ja laborid. Vastavalt §-le 17 on regionaalsete talituste ülesandeks seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses riikliku järelevalve teostamine ning riikliku sunni kohaldamine. Põhimääruse § 2 sätestab, et oma ülesannete täitmisel esindab inspektsioon riiki. Tervisekaitseinspektsiooni kaasamisega palub vastustaja lugeda kaasatuks ka tema struktuuriüksus Tartu Tervisekaitsetalitus. Vastustaja on märkinud, et kaebuse esitaja on nii vaide esitamisel kui kaebuse esitamisel kohtule piirdunud põhjendusega, et teatud näitajaid ei ole põhjust uurida, kui on teave, et toodud keemiliste või radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa normidega kehtestatud piirväärtusi. Tervisekaitsetalitus saab seadusega antud volituse alusel teha kaalutlusotsuse: kas nõuda vee uuringuid või usaldada hüdrogeoloogilisi andmeid. Kaalutlusõiguse kasutamise eelduseks on hüdrogeoloogiliste andmete ja olemasoleva teabe (vee analüüside vastavate näitajate arvulised väärtused) olemasolu. Vastustaja on esitanud kohtule oma sisulise seisukoha lähtudes põhimõttest, et järelevalvetegevuse aluseks joogivee käitleja üle on Veeseadus. Viitab Veeseaduse § 13 ja § 132 sätetele. Vastustaja on märkinud, et kaebaja puhul ei saa rääkida ainult kui vee erikasutajast seaduse ja selle alusel antud
mõistes, vaid vastustaja järelevalve all on kaebaja eelkõige kui joogivee käitleja, kes teeb joogivee kättesaadavaks ja vastutab joogivee vastavuse üle kuni kohani, kus see saab kättesaadavaks tarbijale. Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et kui hüdrogeoloogilised andmed ja olemasolev teave põhjaveekihi vee kohta võimaldavad hinnata, et keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa
nr. 1 lisas 2 esitatud piirväärtusi, ei ole vaja vett uurida radioloogiliste näitajate osas ega määrata vees antimoni, areseeni, baariumi, benseeni, boori, elavhõbeda, fenoolsete ühendite, kaadmiumi, kroomi, nikli, pestitsiidide, plii, seleeni, tsüaniidide ja vase sisaldust tervisekaitsetalituse nõusolekul. Seega ei ole vaja esitada uuringute protokolle. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on meelevaldselt tõlgendanud
nr. 82 § 8 lg 5 sätteid, kuna
lg 5 toodud tähtajad kinnitavad seisukohta, et kontrollikava tuleb kinnitada pikemaks perioodiks kui 3 aastat, kuna väikeste veevärkide süvakontrolli teostamise intervall on kord 10 aasta jooksul. Seega peaks kontrollkava kinnitama ja koostama ajavahemikuks 2009 kuni 2019, mitte aga ajavahemikuks 2002 kuni 2012. Kaebaja viitab Erik Puura ekspertarvamusele Vastuse täienduses on märgitud, et käesoleval aastal viidi läbi Eesti –Itaalia partnerlusprojekt „Radionukliidide hindamine põhjavees ja sellega seotud terviseriskid”. Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekaitseinspektsiooni koostööpartneriks oli Vahemere Geomorfoloogia Keskus (CGIAM). Projekt realiseeriti lepingu EE06-IB-TWP-ESC-03 alusel. Selle projekti käigus analüüsiti erinevate Eesti asutuste poolt teostatud ja kogutud põhjaveekogumite radioloogilise uurimise tulemusi. Eesti elanikkonnast 62 % kasutab radioloogiliselt uuritud joogivett. Kui Põhja-Eestis on uuringutega hõlmatud 47 % elanike joogivesi, siis Lõuna-Eestis vaid 4 %. Ligikaudu pool seirega hõlmatud elanikkonnast kasutab vett, mis ületab efektiivdoosi 0,1 mSv/aastas (vt SoM 31.juuli 2001 määrus nr 82). Kesk- ja Lõuna-Eestis efektiivdoosid on enamasti arvutuslikult saadud summaarsest α- ja ß-aktiivsusest. Tuletatud väärtused on küllaltki kõrged, aga vaevalt küll usaldusväärsed. Nimelt selgus projektis, et summaarse α- ja ß-aktiivsuse määramine ei võimalda Eesti tingimustes saada tõeseid tulemusi. Seni Kesk- ja Lõuna-Eestis tehtud radioloogiliste uuringute järgi näib küll, et põhjavesi nendes maakondades on kiirguse suhtes „kaitstum”, kuid kättesaadavate andmete põhjal see ei võimalda kiirguskaitse probleemi välistada, kuna mitte kõikides „mitte-C-V” põhjavee proovides ei ole efektiivdoosid olnud alla 0,1 mSV/aastas. Kohus asub seisukohale, olles tutvunud asja materjalidega , et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja esitas kaebuse Tartu Tervisekaitsetalituse 09.06.2009 ettekirjutusele nr 1-13.2/1422 ning Tervisekaitseinspektsiooni vaideotsusele 04.08.2009 nr. 1-13.6/11-3 haldusaktide tühistamise nõudes. Ettekirjutuse 09.06.2009 nr. 1-13.2/1422 kohaselt on Tartu Tervisekaitsetalitus teinud lähtuvalt Rahvatervise seaduse § 16 lg 1 p. 3 ja § 16 lg 11 ja Sotsiaalministri
nr. 82 31.07.2001sätetest tulenevalt otsustuse: 1.Esitada Tartu Tervisekaitsetalitusele kooskõlastamiseks kõigi OÜ Nõo Veevärk hallatavate ühisveevärkide joogivee kontrolli kavad, mis arvestaksid joogiveekäitleja poolt enne 2009. aastat ühisveevärkide joogiveest määramata kvaliteedinäitajatega ning vastaksid sotsiaalministri 31.07.2001.a.
nr. 82 „Joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid § 8 lg 4 ja 5 nõuetele. Täitmise tähtaeg 10.07.2009. 2.Hoiatus ettekirjutuse mittetähtajaks täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 10.000.krooni. Rahvatervise seaduse § 16 lg 11 alusel. Ettekirjutusel on viide, et OÜ-l Nõo Veevärk on õigus ettekirjutuse mittenõustumisel esitada vaie Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorile. Kaebaja on vaide esitanud ning vaideotsusega 04.08.2009 nr. 1-13.6/11-3 on jäetud vaie rahuldamata. Antud juhul on kaebusele vastanud Tervisekaitseinspektsioon, keda kohus aktsepteerib vastuse koostamisel ka Tartu Tervisekaitsetalituse nimel, kuna Tartu Tervisekaitsetalitus on Tervisekaitseinspektsiooni struktuuriüksus. Tulenevalt Rahvaterviseseaduse § 16 lg 1 p. 3 kohaselt on järelevalveametnikul õigus kohustada avalik- ja eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning füüsilisi isikuid omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel piirama, peatama või lõpetama oma tegevust, mis kahjustab või võib kahjustada inimese tervist ning teha ettekirjutusi tervisekaitse õigusaktide rikkumiste kõrvaldamiseks koos täitmise tähtaja kehtestamisega ning kontrollida nende täitmist. Nimetatud seaduse § 16 lg 1 1 kohaselt võib nimetatud sätte lõike 1 punktis 3 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral järelevalveametnik rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. ning § 16 lg 12 kohaselt on sunniraha ülemmäär 10 000 krooni. Kaebuse esitaja on seisukohal , et teatud näitajaid ei ole põhjust uurida, kui on teave, et toodud keemiliste või radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa normidega kehtestatud piirväärtusi. OÜ Nõo Veevärk on jätnud esitamata Eesti Geoloogiakeskuse uuringute protokollid kinnitamaks, et analüüside tegemine Nõo valla puurkaevudest ei ole mõistlik. Samuti kirjutab kaebaja, et nõue teha kõik analüüsid, on põhjendamatu nõue ja on hea halduse tavade ja põhimõtetega vastuolus. Asja materjalide kohaselt on Tartu Tervisekaitsetalituse juhtivinspektor menetlenud OÜ Nõo Veevärk poolt korduvalt joogivee kontrollikavasid alates 23.12.2008 kui laekusid OÜ Nõo Veevärgi poolt koostatud joogivee kontrollikavad OÜ Nõo Veevärk hallatavate ühisveevärkide kohta. Vastustaja on nõustanud kaebajat ning teinud ettepanekuid joogivee kontrolli mõistlikumaks planeerimiseks, kuid joogivee käitleja – OÜ Nõo Veevärk ei ole esitanud vastustajale kooskõlastamiseks joogivee kontrolli kavasid, mis arvestaksid joogivee käitleja poolt enne 2009 aastat ühisveevärkide joogiveest määramata kvaliteedinäitajatega ning vastaksid sotsiaalministri
nr. 82 § 8 lg 4 ja 5 sätetele. Kaebajale on teatavaks tehtud, et kaebaja on esitanud andmed Tartumaa teiste puurkaevude kohta, mida ei saa aluseks võtta kaebaja poolt hallatavates ühisveevärkides joogivee süvakontrolli tegemata jätmiseks. Riikliku järelevalve korras on vastustaja läbi viinud menetluse ning asunud seisukohale, et OÜ Nõo Veevärk ei täida talle , kui joogivee käitlejale , sotsiaalministri 31.07.2001
ga nr. 82 „Joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ pandud kohustusi joogivee tavaja süvakontrolli kavandamise ja teostamise osas ning rikub sellega nimetatud
nõudeid. Vastustaja on märkinud, et Tervisekaitsetalitus saab seadusega antud volituse alusel teha kaalutlusotsuse: kas nõuda vee uuringuid või usaldada hüdrogeoloogilisi andmeid. Kaalutlusõiguse kasutamise eelduseks on hüdrogeoloogiliste andmete ja olemasoleva teabe (vee analüüside vastavate näitajate arvulised väärtused) olemasolu. Sotsiaalministri 02.01.2003
nr 1 „Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded“ § 5 lg 3 kohaselt kui hüdrogeoloogilised andmed ja olemasolev teave põhjaveekihi vee kohta võimaldavad hinnata, et keemiliste või radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa
lisas 2 esitatud piirväärtusi, ei ole vaja vett uurida radioloogiliste näitajate osas ega määrata vees antimoni, arseeni, baariumi, benseeni, boori, elavhõbeda, fenoolsete ühendite, kaadmiumi, kroomi, nikli, pestitsiidide, plii, seleeni, tsüaniidide ja vase sisaldust tervisekaitsetalituse nõusolekul.
nr. 1 „Joogivee tootmiseks kasutatava ja kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollnõuded“ § 7 lõige 1 kohaselt peab joogiveevõtul pinnaveest alates 500 m³ ööpäevas vee erikasutaja kontrollima regulaarselt joogiveeallika veekvaliteeti punktides, kus vesi siseneb töötlus- ja edastussüsteemi. Vastustaja on lähtunud Veeseaduse sätetest, mille § 13 lg 1 sätestab joogivee kasutamise olmes, mille kohaselt on joogivesi joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks kasutatav vesi. Kohalik omavalitsus tohib piirata joogivee kasutamist, kui seda ei jätku inimeste ning ravi- ja haridusasutuste joogi- ja toiduvalmistamisvajaduse rahuldamiseks. Sama sätte lõige 2 kohaselt joogivee kvaliteedi- ja kontrollnõuded ning analüüsimeetodid kehtestab sotsiaalminister
ga. Samuti joogivee tootmiseks kasutatava ja kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded kehtestab vee joogiveeks töötlemise meetodeid arvestades sotsiaalminister oma
ga (VeeS § 13 lg 4). Joogivee käitleja ülesanded tulenevad Veeseaduse § 132. Veeseaduse § 132 lg 1 ja lg 2 kohaselt on joogivee käitleja ettevõtja, kelle tegevuseks on joogivee tootmine, varumine, töötlemine, pakendamine või muud toimingud, mille tulemusena on vesi kättesaadav tarbijale ning joogivee käitleja peab tagama joogivee vastavuse Veeseaduse ja Rahvatervise seaduses sätestatud nõuetele. Tulenevalt Veeseaduse §132 lg 3 p. 1 kohaselt koostab joogivee käitleja joogivee kontrolli kava kolmeks aastaks ning kooskõlastab kava Tervisekaitseinspektsiooni kohaliku asutusega; p. 2 kohaselt esitab Tervisekaitseinspektsioonile joogivee kontrolli kava täitmise andmed ja järelevalveametniku nõudel katseprotokollide koopiad või andmebaasist väljavõttena uuringuandmed üks kord kvartalis kirjalikult või digitaalselt; p. 3 kohaselt teeb joogivee käitleja järelevalveametniku nõudel lisauuringuid joogivee reostumise või reostumise kahtluse korral, p. 4 kohaselt uurib joogivee käitleja joogivee kvaliteedinõuetele mittevastavuse põhjusi ning rakendab abinõusid puuduste kõrvaldamiseks ning teavitab puudustest Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust, p. 5 kohaselt edastab tarbijale teavet käideldava joogivee nõuetekohasuse kohta avaliku teabe seaduses sätestatud korras ja p. 7 kohaselt korraldab mikrobioloogiliste, keemiliste ja indikaatornäitajate uuringuid akrediteeritud laboris. Kohus asub seisukohale, et kuna kaebaja on vastustaja järelevalve all eelkõige joogivee käitlejana, kelle ülesanne on teha joogivesi kättesaadavaks , lasub ka vastutus joogivee nõuete suhtes kuni kohani, kus see saab tarbijale kättesaadavaks. Seega tuleb kaebajal, kui joogivee käitlejal, täita joogivee käitleja ülesandeid ja juhinduda sotsiaalministri
nr. 82 nõuetest. Sotsiaalministri 31. juuli 2001 määrus nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ kehtestab joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning joogivee proovide analüüsimeetodid eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest. Tulenevalt sama
lg 2 kohaselt peab tagama joogivee käitleja joogivee vastavuse kvaliteedinõuetele ning esitama teavet käideldava joogivee kohta järelevalveametnikule selle nõudmisel ning ka tarbijale. Sama
lg 4 kohaselt on süvakontrolli eesmärk saada teavet joogivee vastavusest kõikidele
paragrahvides 4, 5 ja 6 loodud kvaliteedinäitajatele. Sama
lõige 5 sisaldab tabelit tava- ja süvakontrolli käigus ühisveevärgi, mahutite või tsisternide kaudu edastatava ning toidu käitlemisel kasutatava joogivee kvaliteedinäitajate, välja arvatud radioloogilised näitajad, määramiseks võetavate proovide minimaalse arvu kohta.
lõige 3 sätestab, et tervisekaitsetalituse loal võib joogivee käitleja vähendada § 8 lõikes 5 nõutud mõnede näitajate osas tavakontrolli sagedust, kui kahe järjestikuse aasta jooksul tehtud uuringute tulemuste põhjal on selle näitaja osas saadud piirmääradest märkimisväärselt paremaid tulemusi.
lg 4 kohaselt loetakse märkimisväärselt paremaks tulemuseks tulemust, kui: 1) selle näitaja sisaldused on muutumatud vähemalt kahe järjestikuse aasta jooksul võetud proovide põhjal ja ei ületa paragrahvides 4, 5, 6 toodud piirsisaldusi; 2) veehaarde piirkonnas ei ole täheldatud vee kvaliteedi langust põhjustavate tegurite esinemist.
lg 5 kohaselt tavakontrolli proovide arv ei tohi olla väiksem kui 50% paragrahvis 8 lõike 5 tabelis määratud proovide arvust. Seega saab joogivee käitleja tavakontrolli sagedust vähendada
ga sätestatud korras ning loa selleks peab andma tervisekaitsetalitus. Vastustaja on märkinud ning andnud selgituse asjaolu kohta, miks ei ole võimalik OÜ Nõo Veevärk puhul rakendada 10 aastast süvakontrolli minimaalsete proovide arvu vastavalt
s toodud tabelile alljärgnevalt: Sotsiaalministri 31. juuli 2001 määrus nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ jõustus 01.06.2002 ja sätestas, et ühisveevärgist kuni 100 m3 ööpäevas tuleb süvakontroll teostada 1 kord 10 aasta jooksul. Aastal 2012 saabub tähtaeg mil tuleb teostada süvaanalüüs ka väikesele veevärgile. Vastustaja peab põhjendatuks nõuet, et süvaanalüüs tuleb läbi viia lähema kolme aasta jooksul, sest käesoleva ajani ei ole kaebaja süvaanalüüsi oma veevärgis teostanud. Antud juhul on tegemist joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuete normide hindamisega ning sotsiaalministri
nr. 82 § 8 lg 1 kohaselt peab joogivee käitleja – antud juhul OÜ Nõo Veevärk – tagama oma varustussüsteemis oleva ning sellest väljuva joogivee tava- ja süvakontrolli vastavalt sama
Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kaebaja suhtes tehtud ettekirjutus jääb kehtima ning kuulub täitmisele. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes kaebaja õigusi, haldusakt on antud pädevuse piires, kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas. Kaebus jääb rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise osas. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki menetlusnormi rikkumist vaidemenetluse läbiviimisel ega asjaolu, mille alusel võiks tühistada kaevatav vaideotsus. Vaidemenetluse käigus on nõutud kaebajalt täiendavaid dokumente asjaolude selgitamiseks tulenevalt HMS § 82 sätetest. Vastustaja on märkinud, et tervisekaitseinspektsioonil oli vaja tõendeid vaide menetlemisel , mis kinnitaks kaebaja väidet, et analüüside tegemine Nõo valla puurkaevudest ei ole mõistlik. Vastustaja on kinnitanud ja juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et e-kirjavahetuse väljatrükil, millega on saadetud Eesti Geoloogiakeskuse andmed Tartumaa veeanalüüside kohta nähtub, et kirjale ei ole lisatud manuseid, millega on tõendatud, et mingeid andmeid joogivee süvaanalüüside kohta kaebaja vastustajale saatnud ei ole. Kaebaja on viidanud ettevõtte kulutustele seonduvalt vee analüüside tegemisega ning põhjendanud , et täiendavate kulutuste tõttu on vee analüüside tegemine lühikese perioodi tagant võimatu, mida kohus ei saa lugeda põhjenduseks kaevatava ettekirjutuse tühistamisel. Kaebaja poolt lisatud ekspertarvamus analüüsib sotsiaalministri
nr 1 ja
nr. 82 vastuolu , kuid kohus ei pea esitatud tõendit asjassepuutuvaks, mistõttu ei muuda see ka käesolevas asjas tehtavat otsustust. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus anda hinnang sotsiaalministri
nr. 82 ja
nr. 1 vastavusele , kuna nimetatud
d ei ole antud asjas kaebuse esemeks, mistõttu kohus ei anna selle kohta ka õiguslikku hinnangut. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata lähtuvalt HKMS § 25 lg 1 ja § 26 lg 1 p. 6. Menetluskulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.