) §-dele 54 ja 56 ning Riigikohtu lahendites kohtuasjades nr 3-3-1-5-00, nr 3-3-1-61-00 ja nr 3-3-1-57-07 märgitule leiab Kaebuse esitaja, et Korralduse andmisel on vastustaja rikkunud haldusakti põhjendamise kohustust ja Korraldus on vastuolus kehtiva õigusega, sest Vastustaja on kohaldanud ebaõigeid õigusnorme, ning täitmata on halduslepingu erakorralise ülesütlemise eeldused. Korralduse andmisel on rikutud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ning proportsionaalsuse nõuet, mistõttu ei ole haldusakt kontrollitav. Korralduse seletuskirjas ei ole märgitud ühtegi halduslepingu ülesütlemise õiguslikku alust peale halduskoostöö seaduse (edaspidi – HKS) § 11 lg 2 sisalduva pädevusnormi. Korraldusest jääb ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel täpselt on Leping lõpetatud. Puudulik motiveerimine on antud juhul kaasa toonud ülesütlemise põhistamise ebapiisavate ja asjakohatute õiguslike alustega, mis omakorda on tinginud haldusakti andmisel asjakohaste faktiliste aluste ja kaalutluste mittearvestamise. Kohtumenetluses ei saa tagantjärele kontrollida, kas haldusorgan tegelikult arvestas otsuse tegemisel kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi aluseid. Viitega Lepingu p-dele 7.4 ja 7.6 ning HKS § 11 lg 1,
lg 1-3 ja võlaõigusseaduse (edaspidi - VÕS) § 5 sätetele leiab Kaebaja, et esmalt tuleb lähtuda pooltevahelisest kokkuleppest Lepingu muutmise ja lõpetamise kohta. Eeltoodud põhimõtet on Riigikohus kinnitanud ka haldusasjas nr 3-3-1-13-07 tehtud lahendis.
lg 2 on ka vasteks ja erinormiks VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise võimalusele. Järelikult, halduslepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb kohaldada
Vastustaja on põhjendamatult jätnud Lepingu ühepoolse lõpetamise alusena kohaldamata
alused ja tingimused, mis oleks pidanud Vastustaja algatusel Lepingu lõpetamisel kohaldamisele kuuluma. Ebaõige õigusnormi valik tõi kaasa ka sisuliselt ebaõige otsustuse, kuna
lg 2 kohaldamise eeldused on VÕS § 196 lg-st 1 olemuslikult erinevad: VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Erinevalt VÕS § 196 lg-st 1 tuleb halduslepingu ülesütlemise mõjuva põhjuse sisustamisel
lg 2 tähenduses määratleda ülekaalukas avalik huvi, mille raske kahjustamise vältimiseks on halduslepingu ülesütlemine tingimata vajalik.
lg 2 ja 3 kohaldamine eeldab kaalutlusõiguse teostamist ning määratlemata õigusmõistete sisustamist. Haldusorgan peab otsustama, milline on avalik huvi, mille kahjustamise oht eksisteerib, kas see on ülekaalukas, kas esineb avaliku huvi raske kahjustamise oht ning kas 3 selle vältimiseks on vaja tingimata haldusleping ühepoolselt üles öelda. Eeltoodu nõuab avaliku huvi ja teise lepingupoole huvide kaalumist, seejuures ülesütlemine on lubatud vaid siis, kui avalik huvi saaks vastasel juhul raskelt kahjustada. Samuti laieneb haldusorgani käsitletavale otsustustegevusele proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohustus. Halduslepingu ülesütlemine saab olla proportsionaalne vaid siis, kui avaliku huvi rasket kahjustamist ei ole võimalik leebemat meedet kasutades vältida. Leebema meetmena tuleks siinkohal mainida halduslepingu ülesütlemise asemel selle ennetähtaegset lõpetamist lepingupoolte kokkuleppel, milline võimalus on sätestatud ka Lepingu p-s 7.4. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-07, p 8. Märkimisväärne on ka teine erisus võrreldes VÕS § 196 lg 1 regulatsiooniga, mis
VÕS § 196 sätestatud kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine ei näe reeglina ette teisele lepingupoolele kahju hüvitamise kohustust. Kohaldamisele kuulub lepingu alusel saadu tagastamise kohustus vastavalt VÕS §-dele 189-
lg 3 erinorm seevastu sätestab expressis verbis avaliku võimu kohustuse hüvitada lepingu teisele poolele lepingu lõpetamisega tekitatud kahju. Riigi ja kohaliku omavalitsuse kui avaliku võimu olemusest tulenevalt on loogiline järeldada, et avaliku võimu poolt avalikes huvides lepingu ülesütlemise alus tuleneb avalikust võimust endast ning seetõttu tuleb eraõiguslikule isikule kompenseerida kahju, mis talle tekitati seoses avalike huvide eelistamisega lepingupartneri huvidele ja õigustele. Seetõttu seab
halduslepingu eraõiguslikust isikust poole soodsamasse seisundisse, kui VÕS § 196 lg 1 regulatsioon. Tulenevalt Lepingu p-st 7.6,
lg-st 1,
lg-st 1, on
Eeltoodust lähtuvalt on
lg 2 ja 3 antud asjas Lepingu ülesütlemise otsustamisel asjassepuutuvad normid, mida oleks Vastustaja pidanud
lg 3 alusel Lepingu lõpetamise soovi korral kohaldama ja millele vastavalt oleks tulnud Korraldust põhistada. Tegemist ei ole üksnes menetlusliku eksimusega. Vaidlustatud Korraldus ei ole õige ega õigesti põhjendatud ning Vastustaja on rikkunud
Lepingu lõpetamine nii
Viitega
lg-le 2 leiab kaebaja, et juhul, kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, on tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka näiteks Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-81-07 ja nr 3-3-1-5403). Korralduse põhjenduste alusel ei ole võimalik kontrollida
kohaldamise eelpool käsitletud eelduste olemasolu, huvide kaalumist ning meetme proportsionaalsust tagantjärele. Vastustaja on haldusakti andmisel vääralt tuginenud vääramatule jõule ja täitmise võimatusele. TLV on Korralduse ühe õigusliku alusena viidanud muuhulgas Lepingu p-le 6.3. Vastustaja tugineb Riigikohtu Otsusele kui vääramatule jõule samuti nagu täitmise võimatusele, mis on Kaebuse esitaja arvates asjakohatu ja väär. Esmalt, vääramatu jõud on VÕS § 103 kohaselt kohustuse rikkumise vabandatavust tingiv asjaolu. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (vt lg 2). Ka VÕS üldosa kommentaaride kohaselt tähendab vastutus kohustuse rikkumise eest võlaõigusseaduse tähenduses esmajoones võimalus kohaldada õiguskaitsevahendeid rikkumisele tuginedes. [...] Võlasuhe ei lõpe täitmise võimatuse tõttu automaatselt, (välistatud on küll reaalse täitmise nõue, § 108 lg 2 p 1), vaid võlausaldaja võib ka sellisel juhul valida, 4 millist õiguskaitsevahendit ta kasutab (Vt VÕS kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura 2006, § 105 komm. 5.1). Seega vääramatu jõu rakendusala ei hõlma lepingu erakorralist ülesütlemist, vaid on võlaõiguse teoorias ja praktikas rakendatav üksnes kohustuse rikkumise puhul. Vastustaja ei ole oma tegevuses ega Korralduses kunagi kinnitanud oma kohustuse rikkumist. Puudub igasugune alus arvata, et Lepingu sõlmimisel oleks pooled soovinud vääramatu jõuna reguleerida midagi kontseptuaalselt erinevat, kui see seda on vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 mõttes. Antud juhul ei ole ka sisuliselt tegemist vääramatu jõu situatsiooniga. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Riigikohus on leidnud, et vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et Riigikohtu Otsus kui õiguslikus keskkonnas toimunud muudatus ei olnud lepingu sõlmimise ajal Vastustajale ettenähtav ega tema mõjusfääris. Kohalik omavalitsus ei ole oma ülesannete täitmisel ülejäänud riigi organisatsioonilisest struktuurist täiesti eraldiseisev poliitilistesse ja juriidilistesse diskussioonidesse ja otsustusprotsessi mittekaasatud üksus, kelle tegevuse suhtes on Riigikogu, Riigikohtu või teiste organite poolt vastuvõetud muudatused õiguskorras käsitletavad vääramatu jõuna. Kohaliku omavalitsuse volitused oma ülesannete täitmisel on tema mõjuulatuses. Kohalik omavalitsus, kes tegutseb põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kannab Kaebuse esitaja arvates oma eraõigusliku lepingupartneri ees riisikot ka võimalike kahjulike tagajärgede eest, mille otseks põhjustajaks võib pidada riiki. Tulenevalt VÕS kommentaarides (Vt § 103, komm. 6.1.3.2) märgitust ei saa vääramatu jõud olla seega iseenesest veel Lepingu ülesütlemise aluseks. Vääramatu jõu esinemisel vabaneb kohustust rikkunud lepingupool üldjuhul vaid vastutusest lepingurikkumise eest, mis välistab kahjustatud lepingupoole õiguse kasutada osasid õiguskaitsevahendeid. TLV-l ei ole asjakohane viidata ka täitmise võimatusele, kuna Lepingust tulenevalt on tema täidetav kohustus on raha maksmine, mida VÕS § 108 lg-st 1 saab alati nõuda. Teiseks, ka täitmise võimatusele on asjakohane viidata lepingu rikkumise korral õiguskaitsevahendi kohaldamisel, mitte lepingu lõpetamisel, kuna täitmise võimatus ei lõpeta võlasuhet (nagu see oli reguleeritud varemkehtinud TsK alusel). Korraldus on vastuolus kehtiva õigusega, selle sisuks olev ülesütlemisavaldus on tühine, rikutud on kaalutlusõigust ning proportsionaalsuse nõuet. Kuigi vaidlustatud korralduse põhjendustes ei ole otseselt põhjendatud, et Riigikohtu Otsus kujutab endast sellist mõjuvat põhjust, mis annab TLV-le õiguse Leping ühepoolselt üles öelda (räägitakse hoopis vääramata jõust), võib Korralduse viitest VÕS § 196 lg-le 1 järeldada, et Vastustaja võis olla soovinud Riigikohtu Otsust käsitleda mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes. Esmalt, isegi kui VÕS § 196 lg 1 kohaldamisele kuuluks, saab seda kohaldada
lg 1 alusel koostoimes
Seega erinõudeks halduslepingu ülesütlemisel, lisaks VÕS § 196 lg 1 kriteeriumide olemasolule, on avaliku huvi raske kahjustamise ohu olemasolu ning selle ohu tõrjumiseks vältimatu vajadus halduslepingu ülesütlemiseks. Seega antud juhul pidanuks Vastustaja ülesütlemiseks mõjuva põhjuse olemasolus veendumiseks tuvastama avaliku huvi raske kahjustamise ohu ning kõiki asjaolusid arvestades kaaluma, kas avaliku huvi raske kahjustamise vältimise vajadus kaalub üles teise lepingupoole huvi lepinguliste suhete jätkamise vastu. Vastustaja oleks pidanud kindlaks tegema ka selle, kas avaliku huvi raske kahjustamise vältimiseks on tingimata vajalik leping ühepoolselt lõpetada. Teiseks, Riigikohtu Otsus iseenesest ei ole ka selline mõjuv põhjus, mis annaks vastustajale õiguse 5 leping ühepoolselt üles öelda. Avaliku huvi raske kahjustamise ohtu poleks tekkinud, kui lepingupooled oleksid Lepingut muutnud ja jätkanud ajutiselt kuni vajalike seadusmuudatuste tegemiseni lepingu täitmist osaliselt, nagu seda vahetult pärast Riigikohtu Otsuse jõustumist ka tehti. Samuti oleks mõlema lepingupoole huve arvestades ja kaaludes Vastustaja pidanud püüdma Lepingu lõpetada kokkuleppel, mille tingimuseks oleks teisele lepingupoolele lepingu lõppemisest tekkinud kahju hüvitamine. Riigikohus pidas vajalikuks otsuses nr 3-1-1-86-07 rõhutada, et „karistusvõimu delegeerimise keeld eraõiguslikule juriidilisele isikule puudutab otseselt ja vahetult vaid süüteomenetlusi ega laiene näiteks süüteomenetlustele eelnevatele järelevalvelise iseloomuga haldustoimingutele.“ Seega oleks TLV pidanud mõlemapoolseid huve arvestades välja selgitama, kas ja millises osas oleks võinud halduslepingut jätkata ning millised on võimalused lepingu muutmiseks, eelkõige selliselt, et eraõiguslik isik saaks edasi täita neid ülesandeid, mis ei kujuta endast karistusvõimu teostamist. Lepingupooled oleksid pidanud kindlaks tegema, kas AS-le Ühisteenused saab uues õiguslikus olukorras üle anda sõiduõiguse kontrolliga seotud tehnilisi tugi- ja järelevalvealaseid funktsioone, kas selleks peab olema või on olemas formaalne seaduse volitus. Kui selline formaalne seaduse volitus peab olema, kuid seda ei ole, oleks pidanud Vastustaja kasutama kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi – KOKS) § 65 lg-ga 3 linna volikogule antud õigust esitada Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste ning teiste õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks, st teha ettepanek ÜTS ja VTMS täiendamiseks volitusnormiga, mis võimaldab süüteomenetlusväliste järelevalvealaste ja sellega seotud tehniliste toimingute edasivolitamist eraõiguslikule isikule. Lisaks, ka ajutises olukorras, kus formaalne seaduse volitus puudub, sõiduõiguse kontrollimisega seotud järelevalvealaste ja tehniliste toimingute täitmine eraõigusliku isiku poolt (Lepingu osaline täitmine), ei kahjustaks avalikku huvi raskelt. Siin tuleb arvestada ka seda, et vastandina süüteo vahetule menetlemisele eraõigusliku isiku poolt, ei kaasneks süüteomenetlusele eelnevale ja järgnevale tugiteenuse osutamisega eraõigusliku isiku poolt isikute põhiõiguste riivet ja vastuolu karistusvõimu delegeerimise keeluga. Vastandina seadusemuudatustele, kus õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetest lähtuvalt antakse seaduse rakendajatele ja õigusnormi adressaatidele rakendussätetega garantiid õigussuhete ümberkorraldamiseks, jõustub Riigikohtu lahend ja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses õigusnormi kehtetuks tunnistamine otsuse kuulutamisest kohe. Seega leiab aset õiguspärase ootuse ulatuslik riive ning kollisioon seadusliku aluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete vahel. Eeltoodut arvestades ja põrkuvaid huve kaaludes, ei ületaks üleminekuolukorras teatav ajutine formaalne õigusvastasus, mis ei riiva otseselt kellegi põhiõigusi, ühiskonna taluvuspiire ning puuduks avaliku huvi raske kahjustamine, mis õigustaks Lepingu ühepoolset ülesütlemist. Tasakaalu seaduslikkuse põhimõtte ja õigusvastase halduslepingu täitmise huvi vahel reguleerivad
ja 104, mida tuleb siinkohal koostoimes tõlgendada.
§-st 104 mõttest tuleneb, et seaduslikkuse põhimõte, nagu iga põhiseaduslik printsiip ei ole absoluutne. Seega, kui tõlgendada
avaliku huvi rasket rikkumist kui halduslepingu ühepoolse ülesütlemise alust
lg 1 ja 2 valguses, siis kindlasti ei kuulu avalikust huvist lähtuvalt haldusleping ühepoolselt lõpetamisele pelgalt tema õigusvastasuse tõttu, eelkõige tuleb avaliku huvi rasket rikkumist näha, kui haldusleping vastab tühisuse tunnustele või haldusleping sõlmiti tema poolt esitatud vale- või mittetäielike andmete alusel või haldusorgani ähvardamise, petmise või muul viisil õigusvastase mõjutamise tulemusel. Õigusvastane haldusleping kuulub aga
Tulenevalt lepinguliste suhete konsensuslikust iseloomust tuleb teise lepingupoole huve ja hea usu põhimõtet arvestades alati valida primaarsena lepinguliste suhete lõpetamiseks või ümberkujundamiseks konsensuslik, mitte ühepoolne meede. Lisaks, ka lepingulistes suhetes laieneb avalikule võimule avaliku õiguse üldistest põhimõtetest kinnipidamise kohustus. Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest ja leebema meetme rakendamise kohustusest, oleks 6 pidanud TLV lepinguliste suhete lõpetamisel esmalt püüdma Lepingu lõpetada kokkuleppel. Korraldusest ei tulene, milliseid samme vastustaja tegi, et leping kokkuleppel lõpetada. Korraldusest ei tulene ka seda, et nimetatud kokkulepet ei saavutatud ega ka kokkuleppe mittesaavutamise põhjuseid. Reaalselt ei ole Vastustaja, teades küll Lepingu lõpetamisest ASle Ühisteenused tekkiva kahju ligilähedast suurust (umbes 15 miljonit krooni), teinud Kaebuse esitajale ühtki ettepanekut selle kahju hüvitamiseks või muul viisil heastamiseks. Selline tegevus on vastuolus hea halduse põhimõttega. Korraldust tuleb tõlgendada kui lepingupoole ühepoolset erakorralist ülesütlemisavaldust VÕS § 195 lg 1 mõttes. Kaebuse esitaja leiab, et lisaks ülesütlemisavalduse kui terviku õigustühisusele, on eraldiseisvalt tühine Lepingu tagasiulatuv ülesütlemine. Lepingu ülesütlemiseks tuleb VÕS § 195 lg 1 alusel teha avaldus teisele lepingupoolele. Lepingu ülesütlemisavalduse näol on seega tegemist ühepoolse tehinguga vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi - TsÜS) § 67 lg 1 teisele lausele. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus otsuses nr 3-2-1-3-06 (p 12). Viitega TsÜS § 67 lg 1 ja 2 sätetele märgib Kaebaja, et seega muutub ka ülesütlemisavaldus kui ühepoolne tahteavaldus kehtivaks siis, kui see on teisele lepingupoolele teatavaks tehtud. Ühepoolne tahteavaldus ei saa hakata kehtima enne selle tegemist, kui pooled ei lepi eraldi kokku, et avaldus loetakse tagantjärele kehtima hakanuks enne tahteavalduse teatavaks tegemist. Seega ei saa ka lepingu ühepoolne erakorraline ülesütlemine hakata kehtima enne ülesütlemisavalduse teatavaks tegemist tagantjärele. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus ei pea õigeks ega põhjendatuks kaebuse esitaja faktilisi ja õiguslikke väiteid ning vaidleb neile kõigile vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata. Viitega HKMS § 7 lg-le 1 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
). Korraldus on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse osas üheselt mõistetav ja mõistlikule isikule üheselt arusaadav. Normide, mille kehtivus oli Lepingu sõlmimise ja täitmise eelduseks, põhiseadusega vastuolus ja kehtetuks tunnistamine välistas Lepingu täitmise jätkamise ning Korraldusega Lepingu lõppemise teatavakstegemine oli seetõttu ainuvõimalik, vastustaja tahtest sõltumatu lahendus. Käesoleval juhul tuleneb Korraldusest selle andmise sisuline põhjendus ning viiteid muudele dokumentidele (sh Riigikohtu Otsusele), mis samuti sisaldavad asjakohaseid põhjendusi. Viide Riigikohtu üldkogu lahendile oli otstarbekohane, sest sellest tulenev motivatsioon oli põhjalik ja selle ümberkirjutamine koormanuks haldusakti tarbetult.
56 lg 1 lubab esitada haldusakti põhjendusi ka selliselt, et haldusaktis on tehtud viide menetlusosalisele kättesaadavale dokumendile. Riigikohtu Otsus ja seega ka asjakohased põhjendused olid kaebuse esitajale kättesaadavad ja teada (kaebuse esitaja on kaebuses nimetatud otsusele ise tuginenud). Kaebuse esitaja oli väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 ka menetlusosaline. Korraldus ei ole puudulikult motiveeritud. Korralduses sisalduv õiguslik ja faktiline motivatsioon on omavahel loogiliselt seotud ja veenev. Korralduses on õiguslik ja faktiline motivatsioon nõuetekohaselt olemas ning selle alusel on Korraldus ka sisuliselt kontrollitav. Kaebuse kohaselt jääb Korraldusest ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel täpselt on Leping lõpetatud. Samas väidab kaebuse esitaja aga seda, et korralduse andmisel on vastustaja kohaldanud ebaõigeid õigusnorme. Kaebuse esitaja väited on vastuolulised. Leping on õigesti VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öeldud. Kaebuses on püütud väita, et Lepingut ei saa kehtivalt VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öelda. Kaebuse esitaja väidab ka, et
lõige 2 on vasteks ja erinormiks VÕS § 196 lõikes 1 sätestatud lepingu erakorralisele ülesütlemise võimalusele. Nimetatud väited on ebaõiged.
lõikes 1 on sätestatud, et halduslepingu lõpetamine toimub üldpõhimõttena tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades § 102 kehtestatud erisusi.
§-s 102 on käsitletud olukorda, kus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks pole VÕS-s (sh § 196 lõikes 1) sätestatud aluseid, kuid lepingu ühepoolne lõpetamine on ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimiseks siiski vajalik, ehk
lõikes 2 sätestatud lepingu lõpetamise alus on lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada.
ei välista VÕS § 196 lõike 1 rakendamist halduslepingute puhul (sellele osundab üheselt
lõige 1) – halduslepingute puhul ei ole mõjuvaks põhjuseks üksnes ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimise vajadus. Halduslepingute puhul ei ole ühepoolse lõpetamise võimalused piiratumad, kui seda on eraõiguslikes suhetes sõlmitavate lepingute ühepoolse lõpetamise võimalused. Arvestades halduslepingute iseloomu on halduslepingu ühepoolse lõpetamise võimalused avaliku huvi kahjustamise võimalikkuse tõttu just laiemad, st lisaks VÕS § 196 lõikes 1 sätestatud alusele on halduslepingut võimalik ühepoolselt lõpetada ka
VÕS § 196 lõike 1 kohaselt on poolel õigus leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel mõjuval põhjusel, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist näitab, et lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult nõuda, et ta lepingut ettenähtud ajani või korralise ülesütlemiseni jätkaks. VÕS § 196 lõige 1 on oma kohaldamisalalt olulisemalt laiem kui
Ainuüksi seetõttu ei saa
Lisaks ei ole normi vastavus mõnele teisele normile ning üld- ja erinormi suhe samaväärsed. Üld- ja erinormi (VÕS § 196 lõige 1 ja
lõige 2) olemasolu ei tähenda seda, et rakendada tuleb igakordselt erinormi (sellise käsitluse 8 kohaselt puudub üldse vajadus üldnormi järele). Õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb erinormi kohaldada üld- ja erinormi konkurentsi korral. Samadel, ülaltoodud põhjendustel on välistatud ka VÕS § 196 lõike 1 ja
Antud juhul puudus selline konkurents
lõike 2 ja VÕS § 196 lõike 1 vahel, mis saanuks välistada VÕS § 196 lõike 1 kohaldamise. Seetõttu puudus ka alus ja vajadus
Eelnevast tulenevalt on ebaõige kaebuse esitaja seisukoht, et Lepingu p-st 7.6,
lõikest 1 ja
lõikest 1 tuleneb, et
Leping on õigesti üles öeldud VÕS § 196 lõike 1 alusel kooskõlas Lepingu p-ga 7.6 ning Korraldus on õiguspärane. Asjakohatu on kaebuse esitaja viide Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-13-07 punktile
Lepingu p 6.
lõikele 1, kuid viidatud õigusnorm ei välista ega piira kuidagi õigusvastase halduslepingu ühepoolset lõpetamist.
lõige 1 käsitleb olukorda, kus haldusleping on õigusvastane, selline leping ei ole tühine, kuid seda ei ole ka üles öeldud. Väär on seisukoht, et õigusvastast halduslepingut tuleb igal juhul täita ning seda ei saa kooskõlas
Ilmselt ei oleks ühelgi juhul aktsepteeritav, kui täna Lepingut edasi täidetaks. Lepingu muutmine ja selle täitmise jätkamine ei oleks antud juhul olnud mõeldav, sest Lepingu täitmine oli muutunud võimatuks. Lepingu täitmise alatisest võimatust tuleneb sisuliselt Lepingulise suhte lõppemine. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas PS ja seadustega. Lisaks oli vastustaja huvi Lepingu sõlmimisel suunatud selgelt üksnes teenuse kui terviku vastu. Vastustaja oli kohustatud tegutsema selliselt, nagu Korraldusest nähtub. Vastupidiselt kaebuses toodule, oli ka vastustaja raha tasumise kohustuse täitmine võimatu – ilma teenuse osutamiseta pole alust ka selle eest tasu maksta (vt Lepingu punkt 4.1.). Tasu maksmise kohustus saab tekkida ja olla sissenõutav alles siis, kui teenus on osutatud ja tasumiseks ettenähtud tähtaeg möödunud. Ka VÕS § 82 lõike 5
lõikega 3 pidanud otsustama väidetavalt kaebuse tekitajale tekitatud kahju hüvitamise küsimuse ning seda põhjendama. Vastustaja pole vastutav kaebajale väidetava kahju tekitamise eest. Lepingu ülesütlemine on kehtiv. Antud juhul oli Lepingu tagasiulatav ülesütlemine vajalik, lubatav ja õiguspärane. Lepingut ei saanud pärast Riigikohtu Otsuse tegemist enam täita (vt Riigikohtu
). Kaebuse esitaja ei ole kaebuses ka täpsemalt selgitanud ega põhjendanud, millisel viisil väidetavalt Korraldus tema ettevõtlusvabadust riivab. Vastustaja on seisukohal, et Korraldus ei riiva kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust ega saagi seda teha, sest Lepingu objektiks olnud menetlus- ja karistusfunktsiooni täitmine (mis oli Lepingu alusel ostetud teenuse oluliseks ja lahutamatuks sisuks, ilma milleta poleks Lepingut sõlmitud) ei saa olla ega saa ka olema ettevõtluseks, nagu tuleneb Riigikohtu Otsusest, ning vastavalt ei saa menetlus- ja karistusfunktsiooni täitmisele suunatud Lepingu lõpetamine kujutada endast ettevõtlusvabaduse rikkumist. Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande kohaselt on ettevõtlusvabadus kui põhiõigus riivatud siis, kui “ettevõtlusega seotud tegevust, omadust või seisundit takistatakse, kahjustatakse või kõrvaldatakse.” Korralduses ei ole kehtestatud ühtegi selletaolist piirangut kaebuse esitaja ettevõtlusele. Kaebuses on väidetud ka, et Korraldus rikub kaebuse esitaja omandiõigust. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole peale nimetatud väite esitamise seda põhjendanud ega täpsemalt seletanud, siis on kaebuse esitaja selline seisukoht vastustajale arusaamatu. Vastustaja on seisukohal, et Korraldus ei riku ega saa rikkuda kaebuse esitaja omandiõigust. Korraldus pole suunatud omandiõiguse tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele. 11 Leping on Riigikohtu Otsuse tõttu käsitatav ka seadusega vastuolus oleva tühise tehinguna TsÜS § 87 tähenduses. Avaliku võimu tuumikfunktsiooni – menetlus- ja karistusfunktsiooni üleandmine Lepinguga on keelatud (välistatud) ja vastuolu sellise keeluga toob kaasa Lepingu tühisuse. Lepingu täitmine on võimatu ja välistatud, sest kaebuse esitajale ei ole õigust ega võimalust Lepingut täita. Lepingu (piiritlemata arvu juhtusid reguleeriv haldusleping) puhul saab kohaldada ka
lõiget 1, mis sätestab, et määrus kehtib /.../ volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Volitusnormita ei saa haldusleping kehtida (
Kui kohus nõustub vastustajaga Lepingu tühisuse/kehtetuse osas, pole tähtsust Korraldusele antavas õiguslikus hinnangus – Lepingut nagunii ei eksisteeri ja kaebuse esitaja eesmärk ei ole saavutatav. Lepingu lõppemise vastu peaks loogiliselt eelkõige huvi olema just kaebuse esitajal, sest temal ei ole Riigikohtu Otsuse tagajärjena õigust ega võimalust Lepingut täita. Kaebuse esitajal puudub Lepingu objektiks oleva haldusülesande täitmise pädevus ning kaebuse esitaja peaks seetõttu soovima vabaneda lepingust, mis kohustab teda ülesannete täimisele, mida ta täita ei saa. Lisaks kaebuse sisulisele põhjendamatusele, ei vasta kaebus ka formaalselt HKMS-s sätestatud sisunõuetele – kaebuses esitatud taotlused on ebaselged. AS Ühisteenused vastuväited TLV seletusele Lepingust tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi osutada Tallinna linnale teenust ja saada selle eest tasu ei muutnud ega lõpetanud mitte Riigikohtu Otsus, vaid vaidlustatud Korraldus. Piletikontrolli teenust osutas kaebuse esitaja mitte kehtetuks tunnistatud õigusnormide, vaid Lepingu alusel. Nii on ka Riigikohtu Otsuses (p 20) märgitud, et „lõppkokkuvõttes tulenes AS Ühisteenused pädevus kohtuvälise menetlejana hoopis Tallinna linnaga sõlmitud halduslepingust“. Riigikohus ei ole Lepingut tühistanud ega kehtetuks tunnistanud. Kaebuse esitaja ei vaidlusta ega saagi vaidlustada Riigikohtu Otsust ega tema tegevust väärteoasjas nr 3-1-1-86-07. Kaebuses on esitatud küllalt argumente selle kohta, et vastustaja oleks saanud Riigikohtu otsust järgides käituda kaebaja õigusi ja õiguskindlust vähem riivaval moel, minemata vastuollu avaliku huviga ega Riigikohtu Otsusega. Kaebuse esitaja õiguste rikkumine seisnebki vastustaja ebaseaduslikus tegevuses vaidlustatud korralduse andmisel, mitte Riigikohtu Otsuse õiguslikes tagajärgedes. Vastustaja tõlgendust arvestades jääb kaebuse esitajale arusaamatuks Korralduse sisu ja selle haldusakti andmise põhjus. Ka vastustaja käitumine – halduslepingu tagasiulatuv lõpetamine – kinnitab, et vastustaja pidas halduslepingu lõppemiseks vajalikuks Korralduse andmist. Kaebeõiguse olemasolu otsustamise eelduseks ei ole korralduse õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. Isik saab halduskohtusse pöörduda, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud. Seega kaebeõiguse küsimuse lahendamisel tuleb tuvastada, kas õiguste rikkumine vaidlustatud haldusakti või toiminguga on kaebuses esitatud viisil võimalik. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et ta oleks soovinud Lepingut täita. Korraldusega lõpetas vastustaja Lepingu ja deklareeris Lepingu täitmisest loobumist. Kaebuse esitaja on selgitanud Lepingu lõppemisest tulenevaid ebasoodsaid majanduslikke tagajärgi, muuhulgas on jäänud täitmata kaebuse esitaja kohustused kolmandate isikute ees, mis on toonud kaebuse esitajale kaasa varalise kahju. Seega on Lepingu lõpetamisega ilmselgelt rikutud kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja arvates on kaebusest selgelt arusaadav, et ta ei taotle kaebusega kahju hüvitamist riigivastutuse korras - vastasel juhul oleks ta vastava taotluse oma kaebuses märkinud ning asjassepuutuvatele normidega ka nõuet põhistanud. Kaebus üksikakti vaidlustamiseks esitatakse üksikakti andnud organi vastu halduskohtule. Halduslepingust tulenevad vaidlused alluvad halduskohtule. Seega on kaebus esitatud õige haldusorgani vastu õigesse kohtusse. Kaebuse esitaja arvates ei välista kaebuse esitaja poolt majanduslike 12 eesmärkide taotlemine subjektiivsete õiguste rikkumist. Vastupidi, muuhulgas majanduslikud huvid on need, mida kaebuse esitajale kuuluvad subjektiivsed õigused kaitsevad. Väär on ka vastustaja poolt kaebeõiguse sidumine Korralduse õiguspärasusega, mis on tegelikult vaidluse sisulise lahendamise objekt ega puutu kaebeõiguse olemasolusse. Subjektiivseid õigusi tekitab ja lõpetab haldusakt ja antud juhul on vaidlustatud Korraldusega lõpetatud Leping, mida kaebuse esitaja oleks soovinud täita. Subjektiivsete õiguste rikkumine seisnebki pooltevahelise halduslepingu õigusvastases ülesütlemises, mis kahjustab kaebuse esitaja majanduslikke huve ning rikub tema õigusi. Vastustaja käsitlus
ja VÕS nimetatud normide vahekorrast ja
mittekohaldumisest on loogiliselt vastuoluline, ekslik ja sisuliselt põhjendamata. Loogiline vastuolu seisneb selles, et ühelt poolt väidab vastustaja, et
lg-s 2 on käsitletud olukorda, kus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks pole VÕS-s (sh § 196 lõikes 1) sätestatud aluseid, kuid lepingu ühepoolne lõpetamine on ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise vältimiseks siiski vajalik, st et
lõikes 2 sätestatud lepingu lõpetamise alus on lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada. Teiselt poolt väidab aga vastustaja, et VÕS § 196 lõike 1 kohaselt on poolel õigus leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel mõjuval põhjusel ehk sisuliselt sätete mõte ja reguleerimisala osaliselt kattub. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab
lg 2 sätestatud lepingu ühepoolse ülesütlemise alus olla käsitletav täiendava lisavõimalusena VÕS § 196 lg 1 sätestatule, kui VÕS § 196 lg 1 juba iseenesest hõlmab endas kõiki mõjuvaid ülesütlemise aluseid. Vastustaja väidab põhimõtteliselt õigesti, et VÕS § 196 lg 1 on tähenduselt laiem säte kui
lg 2, kuna viimane käsitleb vaid halduslepinguid ning on kohaldatav vaid halduse kandjate suhtes, kui mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks tuleneb avalikust huvist. VÕS § 196 alusel on aga igal isikul õigus kestvusleping lõpetada, kui objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist ei saa lepingut lõpetada soovivalt poolelt mõistlikult nõuda, et ta lepingut ettenähtud ajani või korralise ülesütlemiseni jätkaks. Halduse kandja –
adressaadi osas kuulub asjakohaste eelduste olemasolul kohaldamisele just
lg 2, mitte VÕS § 196 lg 2.
lg 2 sätestades ülekaaluka avaliku huvi tõttu halduslepingu ühepoolse lõpetamise tingimuseks kahju hüvitamise lepingu teisele poolele, põhjendamiskohustuse ning alused, mida peab haldusorgan avalikust huvist lähtuvalt lepingu lõpetamisel arvestama – st põhjendada tuleb
kriteeriumitest lähtuvalt – seega halduslepingu ülesütlemine peab olema vältimatu ja avaliku huvi rikkumine raske. Sätte eesmärgiks on seejuures tagada, et ülekaaluka avaliku huvi tingimustes ei ole halduslepingu pooleks olev eraõiguslik isik see, kellel lasub avalikust huvist tingitud lepingu ühepoolsest lõpetamisest tekkiva kahju kandmise riisiko. Arvestades halduskoostöö seaduses sätestatud halduslepingu sõlmimise keerulisi reegleid ja täitjale esitatud erinõudeid on tegemist nö vastutulekuga haldusülesande täitjale olukorras, kus haldusorgan soovib lõpetada halduslepingu täitjast sõltumatus olukorras (nagu ka käesoleval juhul). Seaduse tõlgendamise tulemusena ei saa tekkida olukord, kus tõlgendatava sätte tähendus ja vajadus kaob. Tautoloogiline ja formaalne on vastustaja väide, et
lg 2 kohaldamine oleks põhjendatud vaid juhul kui VÕS § 196 lg-t 1 kohaldada ei saaks, kuna nagu enne märgitud, hõlmab VÕS säte põhimõtteliselt kõiki mõjuvaid põhjuseid lepingu erakordseks ülesütlemiseks. Sellise põhjendusega ei saakski
lg-t 2 kunagi kohaldada, kuna ülekaaluka avaliku huvi arvestamise vajadus on halduse kandja seisukohalt alati mõjuvaks põhjuseks, mis peaks õigustama ka lepingu lõpetamist. Vastustaja ei ole kordagi selgelt öelnud, mida kujutab tema arvates endast mõjuv põhjus, millisel haldusleping üles öeldakse ning miks see ei ole käsitletav avalikust huvist tuleneva lepingu lõpetamise alusena. Pigem võib vastustaja seisukohtadest järeldada seda, et antud juhul oli Lepingu ülesütlemine põhjustatud just avalikust huvist. Kui aga tegemist on avalikust huvist tuleneva mõjuva põhjusega, tuleb kohaldada
Tegemist on erinormiga, mis sätestab 13 lepingu ülesütlemise eeldusena kahju hüvitamise kohustuse, põhjendamise kohustuse ning alused, millest põhjendamisel tuleb lähtuda. Seega vastupidiselt vastustaja arvamusele leiab kaebuse esitaja, et antud juhul on tegemist normide kollisiooniga ja erisätte kohaldamise kohustusega. Vastustaja ei ole sisuliselt põhistanud
Samuti ei ilmne ei ole Korraldusest ega vastustaja seletusest, et täidetud on VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eeldused, eelkõige, et ülesütlemine on toimunud pärast mõlema lepingupoole huvide arvestamist. Tsiteeritud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-13-07 puudutab
lg 2 kohaldamist, mille alused on samad nii lepingu lõpetamise kui muutmise puhul. Seega on viitamine asjakohane. Vastustaja seisukohad vääramatu jõu asjaolude tõlgendamisel on ebaõiged ja eksitavad, ta ei ole näidanud, kuidas ja milliste sätete näol on lepingus sisustatud vääramatu jõu kohaldamise aluseid või lepingulise vastutuse sisu printsipiaalselt erinevalt kui VÕS-s. Pooltevaheline leping ei käsitle vääramatut jõudu lepingu ülesütlemise alusena. Kaebuse esitaja leiab jätkuvalt, et ülesütlemise õiguse olemasolu ja ülesütlemisavalduse kehtivuse põhistamine vääramatu jõuga on väär. Vääramatu jõud on seaduses (ja ka Lepingus) sätestatud lepingurikkumise vabandatavust põhjustava asjaoluna (VÕS § 103 lg 1 ja 2). Konkreetses vaidluses ei ole kaebuse esitaja kasutanud vastustaja suhtes lepingurikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mis võiks tingida vääramatule jõule tuginemise vastustaja poolt. Vastustaja selgitustest ei ole võimalik aru saada, kas tuginedes vääramatule jõule ta siis aktsepteerib endapoolset lepingurikkumist või mitte ehk mis põhjusel üldse on vääramatule jõule tuginetud. Vastustaja läheb iseendaga vastuollu väites hiljem selgituste p-s 2.2.14, et „samuti ei olnud vääramatu jõud Lepingu ülesütlemise aluseks– selline kaebuse esitaja väide või eeldus ei põhine Korralduses sätestatul.“. Seega ka vastustaja seletusest ei ilmne, miks vääramatule jõule antud juhul tuginetakse. Vastustaja valesti mõistnud vääramatu jõu olemasolu sisustamisel asjaolu olemist „poole mõjusfääris“. Nimelt poole mõjusfääris ei ole vaid asjaolu, mida ta saab sõltuvalt oma igakordsest tahtest suunata, kontrollida või takistada, mõjusfääris on ka poolega seotud ning temast tulenevad asjaolud. Avaliku võimu organi volitus, tema pädevus osaleda lepingulistes suhetes (sh otsustada halduslepingu sõlmimise üle) on temaga seotud asjaolu, mille muutumisest tingitud riisiko kandmine eraõigusliku isiku poolt on absoluutselt põhjendamatu. Avalik võim peab lepingulise vastutuse küsimused, mis tulenevad tema ühe või teise asutuse või organi pädevuse muudatustest, lahendama avaliku võimu sees. Seosetu ja moonutav on vastustaja viide VÕS kommentaaride lk-le 327. Pole selge, mida vastustaja peab antud juhul silmas seadusliku või ebaseadusliku keelu all (kas Riigikohtu Otsus?) ja kuidas seda seostada antud kaasusega. Samuti on vastustaja kommentaaride tekstile valesti viidanud – „seaduslikud ja ebaseaduslikud keelud“ ei ole viidatud teksti kohaselt mitte vääramata jõu üheks põhijuhtumiks, vaid see võib olla muuhulgas üheks vääramata jõu asjaoluks. Viimast loomulikult siis kui see on väljaspool lepingupoole mõjusfääri. Vastustaja väited Lepingu täitmise võimatusest seoses Riigikohtu Otsusega on ainetud. Täitmise võimatus ei lõpeta kohustust ennast, vaid välistab lihtsalt täitmise nõude esitamise. Kuna rahalise kohustuse täitmise nõudele täitmise võimatuse vastuväide ei laiene ning lepingutasu maksmine on vastustaja põhikohustus, on täitmise võimatuse väide ainetu. Ka on väär Vastustaja väide, et raha tasumise kohustuse täitmine on võimatu, kuna ilma teenuse osutamiseta pole alust ka selle eest tasu maksta. Täitmise võimatuse eeldused on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning need rakenduvad mitterahalistele kohustustele. Kaebuse esitaja on konstantselt näidanud oma valmidust Lepingu täitmist jätkata, TLV ei ole seda aktsepteerinud ning sellega takistanud Lepingu täitmist kaebuse esitaja poolt, seega on TLV vastuvõtuviivituses (VÕS § 119), ning kaebajal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist (VÕS § 109 lg 1). 14 Seletuse p-s 2.2.21 leiab vastustaja, et Lepingut ei saanud pärast Riigikohtu Otsuse tegemist enam täita. Samas on vastustaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-64-04 asjakohatu, kuna see puudutab kehtetuks tunnistatud üldakti alusel isikult rahalise kohustuse täitmise nõudmist – st isiku põhiõiguse riivet, millel puudub kehtiv seaduslik alus. Riigikohtu otsuse mõte on, et põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte alusel ei ole haldusorganil enam õigust isiku põhiõigusi piirata ning ta peab põhiõiguste piiramise lõpetama omal algatusel. See kohustus on tal alates Riigikohtu lahendi jõustumisest. Antud juhul ei nõuagi kaebuse esitaja, et vastustaja võimaldaks tal teha trahviotsuseid, ignoreerides Riigikohtu Otsust. Vastupidi – pärast nimetatud otsuse tegemist ei ole isikuid ühistranspordis eraõigusliku isiku poolt trahvitud ning kaebuse esitaja on seda olukorda ka aktsepteerinud. Kõnealune Leping puudutab aga väärteokaristuse määramise toimingust märksa laiemat haldusülesannete ringi ning Riigikohtu Otsusega ei ole tunnistatud kehtetuks Lepingut ega kohustanud vastustajat seda tegema. Veelgi enam – Riigikohus on sõnaselgelt tunnistanud karistusvolituse üleandmise õiguse põhiseadusega vastuolevaks reservatsiooniga, et karistusvolituse delegeerimise keeld ei puuduta süüteomenetlusele eelnevaid järelevalvetoiminguid. Järelikult kui vastustaja isegi soovis viia Lepingu kooskõlla Riigikohtu Otsuse mõttega, siis oleks ta pidanud muutma seda vaid osade temale osutatavate teenuste osas. Vastustaja poolt viidatud kohtulahend, mille kohaselt tuleb isiku õiguste piiramine lõpetada alates Riigikohtu otsuse jõustumise päevast, ei õigusta ka lepingupoolte vahel halduslepingu ülesütlemist tagantjärele, alates Riigikohtu Otsusest. Vastavalt
lg-le 1 muudetakse ja lõpetatakse haldusleping tsiviilseadustes ettenähtud korras. Nagu juba kaebuses toodud ei võimalda halduslepingu tagasiulatuvat lõpetamist tsiviilõiguse normid. Vastustaja ei ole esitanud
erinormi, millele tuginedes oleks võimalik haldusleping tagasiulatuvalt üles öelda. Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-64-04 puudutab toimingu lõpetamist ja haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kui haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tagasiulatuvalt annab
lg 1 ja 3 haldusorganile õiguse, siis halduslepingu osas teeb
otseselt viite tsiviilõiguse normidele. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja viide asjakohane ning Riigikohtu lahendile antud tõlgendus antud kohtuasja kontekstis meelevaldne. Halduslepingu tühisusele ei saa kohaldada määruse tühisuse aluseid. Viitega Vastustaja seletuse p-s 2.5 märgitule leiab kaebuse esitaja, et vastustaja seisukoht on vastuolus asjassepuutuvate õigusnormidega ning lepingu- ja haldusõiguse põhimõtetega. Halduslepingu tühisuse alused on sätestatud
§-s 103, mille kohaselt haldusleping on tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse.
Vastustaja ei väida, et Leping oleks kehtetu algusest peale, kuna sellisel juhul poleks vastustaja saanud ka ise Lepingut seni täita ega ka vaidlusalust Korraldust anda. Samuti muutuks sellisel juhul muutuks õigustühiseks ka kõik AS Ühisteenused poolt haldusülesande täitmisel tehtud trahviotsused. Haldusorgani pädevuse muutumine ei muuda automaatselt tühiseks enne seda antud haldusakte ja sõlmitud halduslepinguid, mis nende andmise või sõlmimise ajal olid õiguspärased ning millel puudusid tühisuse tunnused. Sama tuleneb ka
§-st 54. Riigikohus ei ole tunnistanud õigusnorme kehtetuks tagasiulatuvalt. Vastustaja oli Lepingu sõlmimise hetkel pädev Lepingut sõlmima ning Leping on objektiivselt täidetav. Lepingu õigusvastasus võib seisneda vaid väärteootsuse tegemise ülesande osas. Olulises ulatuses on võimalik ka Lepingu jätkamine.
Vastustajal on võimalik jätkata Lepingu täitmist ja/või Lepingut muuta. Riigikohtu poolt kehtetuks tunnistatud ÜTS § 54 lg 3 ja VTMS § 9 p 3 sätestasid, et teatud väärtegude (antud kontekstis - sõit sõiduõigust tõendava dokumendita - ÜTS § 54.7) kohtuväline menetleja on eraõiguslik juriidiline isik halduslepingu alusel. VTMS § 10 lg 5 viitas, et nimetatud juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma töötaja kaudu. Teisi õigusnorme, mis 15 võimaldanuks kohalikul omavalitsusüksusel anda halduslepinguga üle sõiduõigust tõendavate dokumentide kontrolli ja kõiki muid ülesandeid peale karistusvõimu funktsiooniga haldusülesannete, Riigikohtu Otsuse ajal ega ka käesoleval ajal ei ole. Riigikohtu Otsus osundas sõnaselgelt, et karistusvõimu edasivolitamise keeld ei puuduta väärteootsuse tegemisele eelnevate järelevalvealaste toimingute tegemist. Seega tulenes Riigikohtu Otsuse mõttest, et põhiseadusega vastuolus on ÜTS ja VTMS kõnealused sätted ja seda ulatuses, millises nad annavad võimaluse eraõiguslikule isikule edasi volitada karistusvõimu teostamise. See puudutab konkreetseid toiminguid – isikult dokumentide, asjade nõudmine (VTMS § 31 lg 2), isiku läbivaatuse taotlemine (VTMS § 34 lg 2), isiku kinnipidamine kuni 48 tunniks (VTMS § 45 lg 2), isikule väärteokaristuse määramine (VTMS § 73). Teiste ülesannete edasivolitamise osas õiguslik situatsioon Riigikohtu Otsusest tulenevalt ei muutunud. Viitega Lepingu p-le 3.1 märgib kaebuse esitaja, et Täitja poolt osutatavate teenuste maht hõlmab suure hulga kohustusi, mis on küll seostuvad väärteokaristuse määramisega, kuid mille osutamine eraõigusliku isiku poolt ei oleks Riigikohtu Otsuses sedastatuga vastuolus. Väärteokaristuse määramine kui menetlustoiming moodustab võrreldes teiste Lepingus sätestatud kohustustega marginaalse osa. Muuhulgas on vastavalt Lepingule Täitja kohustusteks kontrolöridele riietuse ja sõidukite tagamine, dokumentatsiooni haldamine, andmebaaside väljatöötamine ja pidamine, asotsiaalide tõttu tekkivate ebameeldivuste vältimiseks meetmete võtmine, analüüside teostamine, trahvinõuete kohta arvestuse pidamine ja veel paljud muud kontrollteenuse osutamisega hõlmatud, kuid väljapoole karistusvõimu teostamist jäävate funktsioonide täitmine. Vähemalt osa ülesannetest ei ole ilmselt käsitletavad ka haldusülesannetena, mis eeldaksid üleandmiseks seadusest tulenevat volitust. Ebaoluline ja ennastõigustav on vastustaja väide, et tal puudub huvi lepingu täitmise suhtes muudetud kujul. Pigem viitab väide sellele, et vastustaja kinnitab Lepingu osalise täitmise reaalset võimalust. Linna huvides oleks olnud kontrollteenuse osutamise jätkamine selliselt, et Täitja täidab edasi kõiki lepingu objektiks olevaid kohustusi, välja arvatud väärteootsuste vormistamine, milleks kaasatakse linnavalitsuse ametnik. Faktiliselt toimus lepingu täitmine selliselt ajavahemikus 17.-
ja VÕS normide vahekorrast ja
mittekohaldamisest on loogiliselt vastuoluline, ekslik ja sisuliselt põhjendamata. Vastustaja sellega ei nõustu. Esiteks, vastustaja ei ole väitnud, et antud juhul ei kuulunud
septembri 2008. a dokumendist järeldada võib. Vastustaja vastuväited olid ja on, et
lõige 2 (ja sellega seotud lõige 3) ei kuulunud kohaldamisele ja neist ei lähtutud Lepingu lõpetamisel. Vastustaja on Lepingu VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öeldes lähtunud
Teiseks, vastustaja ei ole oma seletuses väitnud, et VÕS § 196 lõike 1 ja
Samuti ei ole vastustaja seletuses väitnud, et VÕS § 196 lõige 1 hõlmab endas kõiki mõjuvaid ülesütlemise aluseid. Vastustaja on öelnud seda, et VÕS § 196 lõike 1 kohaselt on poolel õigus leping erakorraliselt üles öelda põhimõtteliselt igasugusel mõjuval põhjusel, mis on oma tähenduselt oluliselt kitsam kui kaebuse esitaja eelnevalt nimetatud tõlgendus vastustaja väitele.
Riigikohtu Otsus välistas aga Lepingu täitmise. Vastustaja ei saanud
lõiget 2 kohaldada, kuivõrd viidatud Riigikohtu otsusest tulenevalt puudus selleks vajalik kaalutlusvõimalus ja –vajadus. Seega tuli Leping VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öelda. Selle põhjusel ei saa tekkida ka küsimust VÕS § 196 lõike 1 ja
Selline normikollisioon puudub. Kolmandaks, väär on kaebuse esitaja väide, et ülekaaluka avaliku huvi arvestamise vajadus on halduse kandja seisukohalt alati mõjuvaks põhjuseks, mis peaks õigustama ka lepingu lõpetamist. Haldusorgan võib lepingu korraliselt või erakorraliselt üles öelda ka muul põhjusel kui avaliku huvi arvestamise vajadus või selle kahjustamise vältimine. Avalik huvi ei ole absoluutne ega ulatu alati ja igakordselt avaliku võimu kandja ja eraõigusliku isiku vahelisse lepingulisse suhtesse. Eelöeldut kinnitab üheselt
lõikes 1 sätestatu – halduslepingu lõpetamine toimub üldpõhimõttena tsiviilseadustes sätestatud korras.
lõige 2 on lisavõimalus leping ühepoolselt lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Vastustaja on õigesti Lepingu VÕS § 196 lõike 1 alusel üles öelnud. Vastustaja ei pidanud Korralduses põhistama
Haldusakt peab olema eesmärgipärane ning ei saa sisaldada 18 põhistusi, millel puudub haldusakti andmise asjaoludega seos. Lisaks, kui kaebuse esitaja väidab, et Lepingu oleks pidanud üles ütlema
lõike 2 alusel, siis jääb arusaamatuks, kuidas vastustaja oleks saanud Korralduse andmisel üldse kaaluda muud võimalust peale Lepingu lõpetamise. Vastustaja järeldab sellest, et pooltel puudub tegelikkuses vaidlus Lepingu ülesütlemises kui korrektses käitumisviisis. Vääramatu jõud on Lepingus sätestatud ja defineeritud Lepingu p-s 6.
lõike 2 alusel üles öeldud või kui vastustaja oleks oma kohustusi rikkunud (mida ta ei ole teinud). Korralduses vastustaja võimaliku vastutuse ja selle vabandatavuse käsitlemine oli sellest aspektist asjakohane ja põhjendatud. HKMS § 16 lg 2 tähenduses ei pea vastustaja selgitama või põhjendama kaebuse esitaja seisukohti vääramatu jõu põhistamisel VÕS § 103 lõike 2 tähenduses. Kui kaebuse esitaja tugineb mingil põhjusel Lepingu punkti 6.
lg 1, § 90 lg 1 (määruse õiguspärasus ja määruse andmise volitusnorm), § 97 lg 1, § 100 (halduslepingu sõlmimise lubatavus ja halduslepingu õiguspärasus), HKS § 11 lg 1 p 3 (annab õiguse haldusleping riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ühepoolselt lõpetada „muul seaduses või halduslepingus sätestatud alusel“) ja lg 2 (annab halduslepingu ühepoolse lõpetamise otsustuspädevuse halduslepingu sõlminud ametiisikule või organile) ning VÕS § 196 lg 1 (kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise õigus ja alused), Tallinna linna ja AS Ühisteenused 22. mail 2006 sõlmitud riigihanke (viitenumber 024611) “Sõiduõiguse kontrollteenus Tallinna ühtse piletisüsteemi ühistranspordi liinidel” lepingu punktide 6.3, 6.4 (poolte võimalus vastutusest vabanemiseks vääramatu jõu puhul) ja 7.6 alusel (Tellija õigus lõpetada Leping ühepoolselt HKS-st ja
-st tulenevatel juhtudel). VÕS § 196 lg 1 kohaldamist on TLV põhjendanud
lg-ga 1, mille kohaselt halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades käesoleva seadusega kehtestatud erisusi. Lepingu lõpetamise aja lugemist aga nimelt
§-st 105 tulenevalt halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades
-ga kehtestatud erisusi ning lisaks nimetatud lõikes 1 sätestatule kohaldatakse riigi või kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamise halduslepingutele HKS nõudeid. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg 5 järgi lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi ning lepingu olemust ja eesmärki. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Milline oli Lepingu olemus ja sõlmimise eesmärk, ning poolte tegelik tahe, selles puudub vaidlus. Lepingu muudatusega Riigikohtu Otsusega määratud piirides ei oleks sama saavutamine enam võimalik. Kohtu arvates ei oleks aga Lepingu sellise muutmise korral täidetud ka RHS §-s 3 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtted, sh hankija peab kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, hankija peab tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu, hankija peab kohtlema kõiki isikuid võrdselt ja 24 mittediskrimineerivalt. Kui riigihanke sisuks oleks olnud pelgalt abistavad funktsioonid, siis oleks võinud riigihanke konkurents ja tulemus olla teistsugune ja AS Ühisteenused ei oleks pruukinud olla parima pakkuja. Seega, kui vastustaja peaks leidma, et muutunud õiguslikus olukorras on ta edaspidi nõus ka siis teenuse eraõiguslikult isikult tellima, kui viimane ei saa väärtegusid menetleda, siis tuleb tal korraldada vastav uus riigihange – kuivõrd sel juhul muutmisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada uue hankelepingu sõlmimisega, ei saa Lepingut muuta. Kui halduslepingut ei saa täita (kaebaja on teadlik halduslepingu õigusvastasusest ja oma võimatusest täita kõiki Lepingu tingimusi) ega muuta seda ka ülaltoodud põhjustel õiguspäraseks, siis tulenevalt
Et sama lõike kohaselt halduslepingu lõpetamisel tagastavad pooled lepingu järgi saadu, siis on põhjendatud ka Korralduse p 2. 7.
lg 1 kohaselt on haldusorgani tegevus halduslepingu sõlmimisel haldusmenetlus, järelikult on haldusmenetlus ka halduslepingu lõpetamine. Lepingu p-st 7.6 tulenevalt Tellijal on õigus Leping ühepoolselt (pro ennetähtaegselt) lõpetada HKS-st ja
-st tulenevatel juhtudel. HKS § 2 järgi halduslepingule, mille ese on riigi ja kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamine, kohaldatakse
-t, arvestades HKS erisusi. HKS § 11 sätestab riigi või kohaliku omavalitsuse poolt halduslepingu ühepoolse lõpetamise alused ja tingimused. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt juriidilise või füüsilise isikuga haldusülesande täitmiseks sõlmitud lepingu võib ühepoolselt lõpetada, kui: 1) juriidiline või füüsiline isik on halduslepingut või haldusülesande täitmist reguleerivat muud õigusakti rikkunud korduvalt või oluliselt ja see on põhjustanud olulise kahju kolmandale isikule või tema varale; 2) haldusülesande täitmise üle järelevalvava asutuse või organi ettekirjutus on jäetud korduvalt täitmata; 3) muul seaduses või halduslepingus sätestatud alusel. Antud juhul on käesolevas asjas asjassepuutuv siis HKS § 11 lg 1 p 3.
lg 1 kohaselt piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks võib sõlmida halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Antud juhul olid Lepingu sõlmimise aluseks olnud volitusnormid Riigikohtu Otsusega kui põhiseadusvastased tunnistatud kehtetuks alates 16.05.2008. Tulenevalt
§-st 100 haldusleping on õiguspärane, kui ta vastab selle seaduse §-des 54–57 või §-des 89–91 ja § 92 lõikes 2 sätestatud nõuetele, kusjuures nimetatud nõudeid kohaldatakse halduslepingule niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus halduslepingu olemusega. Seega haldusleping on muu hulgas siis õiguspärane, kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. Leping oli muutunud õigusvastaseks ja sellest tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine oli võimatu. Lepingu tühisuse aluseid kohus ei tuvastanud. Antud juhul on TLV lõpetanud lepingu muu hulgas VÕS § 196 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). TLV on põhistanud nimetatud sätte kohaldamist (ja seda, miks Lepingut ei saa muuta) järgmiselt: „Vääramatu jõu esinemine, halduslepingu õigusvastasus ja täitmise võimatus, ning väärtegude menetlemise õiguse delegeerimise lubamatus koostoimes välistavad halduslepingu õiguspäraseks muutmise võimaluse.“ Vastavalt VÕS § 196 lg-le 3 ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kohus märgib, et kuivõrd Riigikohtu Otsus avalikustati 16.05.2008, siis on kaevatud korralduse andmisega 28.05.2008 põhimõtteliselt järgitud eelmärgitud nõuet. Kuivõrd 25 tegemist oli Lepingu erakorralise ülesütlemisega, siis ei laiene sellele VÕS §-s 195 sätestatu (korraline ülesütlemine). 8. Kaebaja on asunud seisukohale, et Leping on lõpetatud valel õiguslikul alusel ning hoopis
lg-d 2 ja 3 oleksid pidanud olema Lepingu ülesütlemise otsustamisel asjassepuutuvad normid, mida oleks TLV pidanud
lg 3 alusel Lepingu lõpetamise soovi korral kohaldama ja millele vastavalt oleks tulnud Korraldust põhistada.
§-s 102 on sätestatud halduslepingu muutmise ja lõpetamisega seonduv, sh lg 1 kohaselt halduslepingut muudetakse ja see lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades käesolevas paragrahvis kehtestatud erisusi; lg 2 kohaselt haldusorgan võib halduslepingut ühepoolselt muuta või halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist; lg 3 esimese lause kohaselt halduslepingu muutmise või lõpetamise korral käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul peab haldusorgan halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama. Kohus kaebaja nende väidetega ei nõustu ja jagab selles küsimuses Vastustaja seisukohta kogu argumentatsiooni kordamata. Kohus leiab, et kuna
lg 1 kohaselt haldusleping lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras ja
lg-st tulenevalt halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, siis
lg-t 2 tulebki käsitada
-ga kehtestatud erisusena. Erisus ei tähenda aga halduslepingu lõpetamise ainuvõimalikku alust (see ei tulene ka kaebaja osundatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-13-07, rõhuasetus on mujal - et
lg 2 annab haldusorganile võimaluse halduslepingut ka ühepoolselt muuta, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist), vaid lisaks VÕS § 196 lg-s 1 nimetatud „mõjuvale põhjusele“ on halduslepingute puhul võimalus leping ühepoolselt lõpetada ka siis, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist.
lg 1 ja § 105 lg 1 muutuksid eeltoodust vastupidise tõlgenduse korral sisutühjadeks.
kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt
§-le 56 kirjalikku haldusakti tuleb põhjendada kusjuures haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud aktis ka kaalutlused. Tulenevalt Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-61-00 märgitust haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust. AS Ühisteenused on õigesti osundanud ka Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-5-00, kus kõrgeim kohus on leidnud, et haldusakt on õigusvastane ka siis, kui ta on puudulikult motiveeritud. Haldusakt peab selle põhjenduse alusel olema sisuliselt kontrollitav. Tõepoolest haldusakti motiveerimine ei ole mingi asi iseeneses, vaid see teenib kindlat eesmärki: 27 haldusakt peab olema selle adressaadile arusaadav, et ta saaks realiseerida oma kaebeõigust, teisalt peab haldusakt olema ka kohtulikult kontrollitav. Seepärast näeb
ette võimaluse nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes niisuguste menetlus- ja vorminõuete rikkumise korral, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et Korraldus on piisavalt ja õigesti faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud, eriti arvestades asjaolu, et Korralduse andmise ajendiks olnud ja haldusaktis korduvalt viidatud väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 oli AS Ühisteenused ise ka menetlusosaline. Et Korraldus oli kaebajale arusaadav ja võimaldas tal tähtaegselt kasutada oma kaebeõigust, seda kinnitab pikk ja üksikasjalik kohtukaebus. Et haldusakt on ka kohtulikult kontrollitav, seda kinnitab käesolevas otsuses eelnevalt tuvastatu. Sealjuures asjaolu, et TLV on Korralduse andmist oma seletuses pikemalt ja põhjalikumalt selgitanud, kui haldusaktis endas, ja tulenevalt kaebaja vastuväidetest tema seletusele on esitanud ka veel täiendava seletuse, ei tähenda, et tegemist oleks kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-07 toodud olukorraga. Niisugune väidete ja vastuväidete esitamine on kohtumenetluses tavapärane praktika. Kohus kontrollis Korralduse seaduslikkust ikka lähtudes selles endas toodud põhjendustest ja alustest, pidades neid antud juhul piisavaks. Toodud asjaoludel ja põhjendustel peab kohus vaidlustatud Korraldust õiguspäraseks haldusaktiks, mis ei saa rikkuda kaebuse esitaja kaebuses nimetatud põhiõigusi.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.