Obsah (6)

§ 162§ 436§ 438§ 392§ 656§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2010.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-10161 Ts

§ 162

lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostja. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus

1. Kostja maakohtu otsusega ei nõustunud ja esitas apellatsioonkaebuse, milles otsuse tühistada, saata asi uueks arutamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda.
2. Kaebuse kohaselt esitas hageja töövaidluskomisjonile kaks avaldust, mõlemas tegi töövaidluskomisjon otsuse 13.02.2008.a. Esimeses avalduses palus Z. N. OÜ-lt A. välja mõista kasutamata puhkuse hüvitis summas 8 257,70 krooni ja keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest summas 7 500 krooni. Töövaidluskomisjon rahuldas nõuded, sh mõistis välja keskmise palga summas 7 500 krooni. Seega on töövaidlusasjas 9.03-02/2246-07 jõustunud otsusega tuvastatud, et Z. N.a keskmine palk oli 7 500 krooni.
3. Teises avalduses (töövaidlusasi 9.03-02/1742-07) esitas Z. N. OÜ A. vastu kaks nõuet. Hageja palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja välja mõista hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga 3 ulatuses summas 6 x 9
4. Kostja vaidles avaldusele vastu, muuhulgas selgitas, et hageja palk ei ole 9 800 krooni ja tegelikult oli tööandja ja Z. N.a vahel kokku lepitud palga suuruseks 7 500 krooni. Töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks, viidatud osas pooled otsust ei vaidlustanud ning see jõustus. Samuti mõistis töövaidluskomisjon Z. N.a kasuks välja hüvituse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kahe kuu töölepingujärgse palga suuruses, summas 2 x 9 800 = 19 600 krooni.
5. Kohus leidis, et kuna tööandja on töötajale juba hüvitanud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise kolme keskmise kuupalga ulatuses, tuleb OÜ-lt A. Z. N.a kasuks välja mõista täiendav hüvitis kolme keskmise kuupalga ulatuses summas 29 400 krooni. Kohus viitas, et töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega on tuvastatud, et Z. N.a keskmine palk oli 9 800 krooni.
6. Maakohtu otsus on ebaõige nii välja mõistetud hüvituse kuude arvu kui ka ühe kuu keskmise palga suuruse osas.
7. ITLS § 25 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kuna Z. N. vaidlustas ise töövaidluskomisjoni otsuse talle hüvituse väljamõistmise osas, töövaidluskomisjoni otsus selles osas ITLS § 25 lg 1 kohaselt ei jõustunud. Töövaidluskomisjoni 13.02.2008 otsus 9.03-02/1742-07 ei ole jõustunud ka eelmisega seotud osas, milles töövaidluskomisjon asus seisukohale, et töötaja töölepingu järgne palk on 9 800 krooni. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega on tuvastatud hageja Z. N.a keskmine kuupalk 9 800 krooni. Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet (

§ 436). Töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega 9.03- 02/2246-07 on tuvastatud, et Z.

N.a keskmine palk oli 7 500 krooni.

1. TLS § 117 lg 2 sätestab, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töövaidluskomisjon ei saanud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest mõista välja töölepingujärgset palka, vaid pidi mõistma välja keskmise palga.
2. Lähtuvalt eeltoodust tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus leidis, et töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega on tuvastatud hageja keskmine kuupalk 9 800 krooni.
3. Maakohus, arvestades, et hageja töötas kostja juures XXXXXXXXXXXXXX 11 aastat, töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu, leidis, et hageja nõue hüvitise saamiseks kuue keskmise kuupalga ulatuses on põhjendatud. Maakohtu otsusest ei selgu, milliseid töölepingu lõpetamise asjaolusid kohus hindas ja kuidas tuvastas kohus seaduserikkumise iseloomu. Otsusest ei selgu, milliste asjaolude ja tõendite põhjal otsustas kohus suurendada oluliselt töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitust ja mõista kostjalt välja hüvitus maksimummääras, s.t kuue kuu keskmise palga suuruses summas. Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (

§ 436). 23.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus leidis, et hageja nõue hüvitise saamiseks kuue keskmise kuupalga ulatuses on põhjendatud.

1. Maakohus leidis, et kuna tööandja on töötajale juba tasunud hüvituse kokku kolme keskmise kuupalga ulatuses, tuleb tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitus kolme kuu keskmise kuupalga ulatuses summas 29 400 krooni (9 800 x 3). Maakohus on ebaõigesti arvestanud hüvitise väljamõistmisel asjaolusid, mis ei tulene ITLS § 30 lõikest
2. Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet (

§ 436

). ITLS § 30 lg 3 kohaselt arvestab töövaidlusorgan hüvitise väljamõistmisel kahte asja töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Eeltoodust nähtub, et töövaidlusorgan arvestab hüvitise väljamõistmisel asjaolusid, mis 4 seonduvad töölepingu lõpetamisega, mitte töötaja varasema käitumise, staaži, uue töökoha leidmise vms.

1. Tööleping lõpetati TLS § 86 p 4 alusel seoses mittevastavusega tehtavale tööle. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel on tööandja õigus, millega kaasneb tööandjale kohustus mittevastavust põhjendada, töölepingu lõpetamisest üks kuu ette teatada ja töölepingu lõpetamisel töötajale ühe kuu hüvitus maksta. Töötaja kinnitas töövaidluskomisjoni menetluses, et tööandja selgitas töötajale suuliselt mittevastavuse põhjuseid. Töölepingu lõpetamisest teatas tööandja seaduse nõuetele vastavalt kirjalikult ühe kuu ette ja maksis töölepingu lõpetamisel avaldajale ühe kuu keskmise palga hüvituseks. Töötajal oli võimalus võtta end arvele töötuna ja taotleda töötuskindlustushüvitist.
2. Eeltoodust nähtub, et tööandja püüdis töölepingu lõpetada seaduslikult. Töövaidluskomisjon asus seisukohale, et tööandja poolt esitatud mittevastavuse põhjendused ei olnud komisjoni arvates piisavad. Samas tuvastas töövaidluskomisjon, et tööandja järgis töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaega ja maksis töötajale töölepingu lõpetamisel seadusest tuleneva hüvituse. Töövaidluskomisjon hindas töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja kahe kuu kokkulepitud palga. Maakohtule esitatud hagiavalduses ei toonud hageja välja uusi töölepingu lõpetamise asjaolusid või seaduserikkumisi, mis oleks mõjutanud hüvituse määramise asjaolusid. Seega jääb selgusetuks, millistele asjaoludele tuginedes leidis kohus, et töötaja nõue kuue keskmise kuupalga suuruse hüvitise saamiseks on põhjendatud ja miks otsustas maakohus mõista hüvitise välja maksimummääras.
3. Hüvituse suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et tööandja on juba tasunud hagejale töölepingu lõpetamisel 7 500 krooni ja töövaidluskomisjoni otsuse järgselt 19 600 krooni, kokku on tööandja hagejale töölepingu lõpetamisega seonduvaid hüvitusi maksnud 27 100 krooni ehk ca 3,6 keskmise kuupalga ulatuses.
4. Eeltoodust lähtuvalt tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega hageja kasuks mõisteti välja TLS § 117 lg 1 alusel hüvitus maksimummääras.
5. Kostja arvates on põhjendatud mõista töötaja kasuks välja hüvitus töötaja kahe kuu keskmise palga ulatuses, summas 15 000 krooni (2 x 7 500). Otsuse täitmisel tuleb arvesse võtta, et otsus on viidatud osas tööandja poolt vabatahtlikult täidetud juba 26.02.2008.a.
6. Kostja pakkus juba töövaidluskomisjoni menetluses hagejale võimalust lõpetada töövaidlus kompromissiga, millest hageja keeldus. Tööandja on töötajale 2008.a veebruari lõpuks vabatahtlikult välja maksnud üle poole võimalikust hüvituse maksimummäärast ehk ca 3,6 kuu keskmise palga summas 27
7. Töötaja esitas kohtule hagiavalduse, milles palus välja mõista hüvitise veel kuue kuu keskmise palga ulatuses, summas 49 999 krooni. Seega proovis hageja kohut eksitades saada tööandjalt hüvitust ca 9,6 kuu keskmise palga ulatuses, s.t summas 69 599 krooni. Hagi on pahatahtlik.
8. Kostja lisas kaebusele tõendina Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjoni töövaidlusasja 9.03-02/2246-07 jõustunud otsuse. Kostja viitas sellele tõendile oma 15.09.2008.a vastuses hageja hagiavalduse täpsustusele ja eeldas, et maakohus tutvub nimetatud jõustunud otsusega ning selle paberkujul toimikusse esitamine ei ole vajalik. Kuna maakohtu otsusest selgus, et kohus ei ole viidatud tõendit uurinud ega hinnanud ja see on toonud kaasa vale kohtuotsuse. Tegemist on kostja arvates olulise tõendiga. Vastustaja seisukoht
9. Hageja leidis, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. 5 Ringkonnakohtu seisukoht
10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise ja asjakohase materiaalõiguse kohaldamata jätmise tõttu tühistada. Tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks menetlemiseks.
11. Hageja on esitanud nõude töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamiseks. Kehtiva TLS § 131 lg-e 1 kohaselt kohaldatakse enne
12. aasta
13. juulit sõlmitud töölepingule alates
14. aasta
15. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 ei välista ega piira see lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
16. aasta
17. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
18. aasta
19. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust.
20. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja poolt hagejaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Erimeelsus puudub ka selles, et hageja ei ole soovinud tööle ennistamist. Järelikult tuleb hageja lugeda kuni 01.07.2009 kehtinud ITLS § 29 lg 2 alusel omal algatusel töölt lahkunuks töötamise viimasest päevast ning tema hüvitisenõude aluseks on kuni 01.07.2009 ITLS § 30 lg 2, mis sätestas, et kui töölepingu lõpetamine osutub ebaseaduslikuks, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvitise suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte.
21. ITLS § 30 lg 2 sisu kohaselt on töötajale hüvitise väljamõistmiseks möödapääsmatu tuvastada töötaja keskmine palk. Keskmise palga arvutamise korra sätestas kuni 01.07.2009 Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrus number 275, mille § 2 lg-e 1 kohaselt arvutatakse keskmine palk üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Kui nimetatud perioodi jooksul on töö- või teenistussuhe olnud terve kalendrikuu peatatud, väheneb arvutamise aluseks olev kuude arv. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 3, arvatakse keskmise palga arvutamisel palga koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad – põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed. Keskmise palga arvutamise korra § 4 lg 4 kohaselt korrutatakse keskmise kuupalga arvutamiseks keskmine päevapalk selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga.
22. Kuna hageja nõuab hüvitist keskmise palga alusel, tuleb eeltoodud normidest tulenevalt selgeks teha, kui palju kostja hagejale töölepingu lõpetamisele eelnenud perioodil keskmise palga arvutamise korra tähenduses palka maksis. Maakohus ei ole hageja keskmise palga suurust tuvastanud ja toimikus seda võimaldavad andmed seni puuduvad. Maakohtu seisukoht, et keskmise palga tuvastas töövaidluskomisjon töövaidlusasjas nr 9.03-02/174207 jõustunud otsusega ning et selleks on 9 800 krooni, on ekslik. Töövaidluskomisjon on võtnud otsuse kohaselt hüvitise suuruse kindlaksmääramisel aluseks pooltevahelise töölepingu p-s 4.1 märgitud palga – lepingu järgne palk ja keskmine palk ei ole aga samatähenduslikud mõisted. Lisaks sellele on hageja kohtu poolt silmas peetud töövaidluskomisjoni otsuse hüvitise suuruse osas vaidlustanud ning see ei ole seetõttu jõustunud (ITLS § 25 lg 1). Töövaidluskomisjoni poolt töövaidlusasjas 9.03-02/2246-07 otsuse langetamisel ei ole samuti keskmise palga korrajärgse arvestamisega tegeletud. Märgitud on üksnes kostjalt hageja kasuks väljamõistetava summa suurus 7 500 krooni. Milliste andmete alusel töövaidlusorgan sellise keskmise palga suuruseni on jõudnud, ei ole käesolevas tsiviilasjas seni esitatud tõendite pinnalt võimalik kontrollida.
23. Poolte vahel valitseb hageja keskmise palga suuruse osas siiani erimeelsus ning maakohtu lahend ei ole selles osas ebaselgust kõrvaldanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

§ 438

, § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 ja §-s 232 sätestatud menetlusülesandeid täites tuvastada hageja keskmise palga suurus ning alles seejärel on kohtul võimalik kujundada 6 seisukoht hüvitise suuruse osas.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt lasub kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

§-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab

§-st 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kuna toimikus keskmise palga korrajärgseks arvutamiseks vajalikke andmeid ei ole, ei ole ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisest tingitud puudusi kõrvaldada. Ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluse piiride tõttu asuda täitma eelmenetluse ülesandeid ja vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamiseks tõendeid koguma. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. 39. Maakohtu otsus on ka sisuliselt põhjendamata (

§ 656lg 1 p 5).

Kohus on otsuses märkinud ühelauseliselt, et arvestades hageja 11 aasta pikust tööstaaži ning töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu, on hageja nõue kuue keskmise kuupalga ulatuses hüvitise saamiseks põhjendatud. Kolleegium arvates on õigustatud kostja poolt apellatsioonkaebuses väljendatud pahameel selle üle, et maakohtu otusest ei selgu, milliseid töölepingu lõpetamise asjaolusid on maakohus silmas pidanud. Samuti ei selgu kohtulahendist need asjaolud, mis annavad alust lugeda kostjapoolset seaduserikkumise iseloomu selliseks, et see õigustaks mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise seaduse poolt lubatud maksimummääras. Töövaidluskomisjon on hinnanud hagejaga töölepingu lõpetamise asjaolusid ja kostjapoolse seaduserikkumise iseloomu ning pidanud rikkumise kõrvaldamiseks piisavaks kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist. Hageja ei ole kohtusse pöördumisel toonud hüvitise nõude alusena esile uusi asjaolusid ning kohtul lasus

§ 436

lg-s 1 tulenevalt kohustus oma otsustust, samadel asjaoludel suurema hüvitise väljamõistmiseks, põhjendada, tuues töölepingu lõpetamise ja lepingurikkumise iseloomu hindamisel selgitusena esile need tegurid, mis õigustavad hüvitise väljamõistmist suurimas võimalikus määras. Kuna maakohtu otsuses sellesisuline käsitlus puudub, ei ole kohus täitnud

§ 436lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet.

Kuigi ITLS § 30 lg 2 järgi on hüvitise suuruse otsustamine töövaidlusorgani pädevuses, ei saa kohus ka juhul, kui pooled töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse üle ei vaidle, jätta hüvitise suuruse kindlaksmääramise otsustust põhjendamata. 40. Maakohus on eksinud menetlusnormide vastu ka menetluskulude jaotamisel. Maakohus on hagi osaliselt rahuldanud, kuid jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 kohaselt kogu ulatuses kostja kanda.

Sellesisulist otsustust ei ole maakohus taas millegagi põhjendanud. Hagi osalise rahuldamise korral lähtutakse menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel

§ 163regulatsioonist, mis näeb üldjuhul ette kohtukulude proportsionaalse jaotamise.

Kui asja uue läbivaatamise tulemusena otsustab maakohus hagi taas osaliselt rahuldada, tuleb seda silmas pidada. Iko Nõmm Gaida Kivinurm Mare Merimaa 7