TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-2828 Otsuse kuupäev 24.03.2010 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksandr Kazakov´i kaebus Tartu Vangla toiminguga – 23.05.2009.a toimunud perepäevale ema ja venna mittelubamine – tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 5000 krooni Asja läbivaatamise kuupäev 04.03.2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aleksandr Kazakov; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 23.05.2009.a toimus Tartu Vanglas perepäev, millest oli eelnevalt 2009.a aprillis Tartu Vangla kinnipeetavatele teatatud, et need, kes soovivad sellel üritusel osaleda ja oma sugulastega kohtuda, peavad esitama kutsutavate isikute nimekirja. Tartu Vangla kinnipeetav Aleksandr Kazakov esitas 24.04.2009.a sugulaste nimekirja, kes pidid perepäevast osa võtma ning nendeks isikuteks olid Ljubov Kazakova – ema, Anna Kazakova – abikaasa, Irina Lissenko – õde. Paari päeva pärast esitas A.Kazakov inspektorkontaktisik M.Ziugmannile nimekirja täpsustuse ning sugulased, kes pidid perepäevale saabuma olid seejärel Ljubov Kazakova – ema, Valentin Kazakov – isa, Vladimir Kazakov – vend. 23.05.2009.a toiminud perepäevale lubati A.Kazakov’iga kohtuma ainult tema isa, Valentin Kazakov. 29.05.2009.a esitas A.Kazakov Tartu Vanglale taotluse, milles palus selgitada, mille pärast ei olnud perepäevale lubatud ema ja venda, kes tulid ka perepäeva jaoks Tartu Vanglasse kohale. 09.06.2009.a kirjaga nr V1 4926-1 tunnistas Tartu Vangla, et vanglaametniku inimliku eksimuse tõttu võis külaliste nimekiri olla ebatäpne. Tartu Vangla vabandas tekkinud ebamugavuste pärast A.Kazakov’i ees. A.Kazakov esitas 06.07.2009.a Tartu Vanglale taotluse, milles palus kompenseerida talle ja tema lähedastele tekitatud kahju 5000 krooni põhjusel, et teda ei rahuldanud vangla 09.06.2009.a kirja nr V1 4926-1 „Selgitustaotlusele vastamine“ sisu ning ta ei võta vastu vangla vabandusi. Kahju tekitati seoses sellega, et A.Kazakov’i ema Ljubov Kazakova’t ja venda Vladimir Kazakov’i ei lubatud perepäevale. Tartu Vangla jättis 09.11.2009.a otsusega nr 3-30/53 A.Kazakov’i kahjunõude rahuldamata. 01.12.2009.a saabus Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla kinnipeetava Aleksandr Kazakov’i kaebus Tartu Vangla tegevusega – 23.05.2009.a toimunud perepäevale ema ja venna mittelubamine – tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 5000 krooni suuruses summas. 03.02.2010.a määrusega võttis kohus A.Kazakov’i kaebuse menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 24.04.09 sugulaste nimekirja, kes pidid 23.05.2009.a toimuval perepäeval külla tulema ning nendeks olid Ljubov Kazakova – ema, Anna Kazakova – abikaasa, Irina Lissenko – õde. Kaebaja selgitab, et umbes paari päeva pärast pöördus ta inspektor-kontaktisiku M.Ziugmanni poole küsimusega, kas ta saab teha muudatusi kutsutud isikute nimekirjas, kuna ettenägematutel asjaoludel nimekirja kirja pandud isikud tulla ei saa. Kaebaja sai jaatava vastuse. Kaebaja selgitab, et ta kirjutas kontaktisiku kabinetis uue isikute nimekirja, kuhu kuulusid Ljubov Kazakova – ema, Valentin Kazakov – isa, Vladimir Kazakov – vend. Kaebaja märgib, et 23.05.2009.a, kui toimus perepäev, teatati kaebajale hommikul, et tema juurde saabunud sugulasi sellele üritusele ei lubata. Põhjendati seda sellega, et kohale tulid isikud, kes polnud varasemalt nimekirja kantud. Peale mõningast selle situatsiooni selgitamist teatati kaebajale, et tema juurde lubatakse isikud, kes olid kirja pandud esimesse nimekirja (24.04.09 esitatud nimekiri). Kaebaja märgib, et temaga kohtumisele lubati ainult tema isa, Valentin Kazakov, kuigi teda ei olnud üldse 24.04.09 esitatud nimekirjas kirjas, aga ema ja venda ei lastudki perepäevale. Peale vangla administratsiooni sellise otsuse selgitamist sai kaebaja aru, et vangla administratsioon koostas kutsutud isikute nimekirja suvaliselt ja ilma seda nimekirja kaebajaga kooskõlastamata. Sellest lähtuvalt leiab kaebaja, et Tartu Vangla administratsioon rikkus tervet rida õiguslikke norme. 29.05.09 vangla direktori nimele esitatud kaebuse peale sai kaebaja vastuse nr.V1 4926-1 koos vabandusega, kus administratsioon oma viga tunnistas. Kaebaja märgib, et esitas ülaltoodust lähtuvalt Tartu Vangla direktorile rahalise kompensatsiooni hüvitamise taotluse kaebaja sugulastele tekitatud moraalse ja psühholoogilise löögi eest summas 5000 (viis tuhat) krooni, mille Tartu Vangla rahuldamata jättis. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 ütleb: rahalist kompensatsiooni saab nõuda muu hulgas ka „pereellu ja eraellu sekkumise eest“. Eesti Vabariigi Põhiseaduse §26 ütleb: igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda. 2 Kaebaja selgitab, et tema poolt nõutud mittevaraline kahju seisneb selles, et Tartu Vangla tekitas kaebajale ja tema emale (L.Kazakova’le) oma lohaka ja mitteõigustatud tegevusega psühholoogilist kahju, takistades nende suhtlemist. Kaebaja märgib, et kui tal ei õnnestunud administratsiooni lohakuse pärast kohtuda ema ja vennaga, siis ta tundis psühholoogilist (emotsionaalset) stressi. Kaebaja ei suutnud keskenduda sellele, et kirjutada emale kiri, kus toimuvat selgitada, sest mingil määral tundis kaebaja ka ennast juhtunus süüdi olevat. Kaebaja selgitab, et ta suhtleb vanematega pidevalt kirja teel, aga see ei saa asendada suhtlemist kokkusaamisel. Ühtlasi selgitab kaebaja, et tema vanemad pole võimelised kaebajat tihti vaatamas käima, sest nad töötavad, ja ega vangla ka alati kuupäeva suhtes kompromissile vastu ei tule, et leida kuupäev, mis sobiks mõlemale osapoolele. Kaebaja helistab vanematele 1-2 korda kuus, kuid ka siis ei õnnestu iga kord nende mõlemaga (ema ja isaga) rääkida. Kaebaja selgitab, et sellise piiratud suhtlemise pärast on nii kaebaja kui ka tema vanemate hingeline ja emotsionaalne seisund väga ebakindel, sest vanglas möödub elu ainult ootuses, aga kui see ootus kunstlikult katkestatakse, siis on see väga valus. Kaebaja märgib, et on 24.04.09 lühiajalise kokkusaamise teel kohtunud õe ja vennaga. 14.02.09 ja 09.04.09 oli pikaajaline kokkusaamine abikaasaga, 03.02.09 – lühiajaline kokkusaamine ema ja õega ning 06.01.09 lühiajaline kokkusaamine õe ja õetütrega. Kaebaja selgitab, et erinevused perepäeva ja lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise vahel, seisnevad selles, et lühiajalise kokkusaamise ajal suheldakse läbi klaasi ja telefooni teel. Pikaajalise kokkusaamise eest nõuab Tartu Vangla päris korralikku summat, ööpäeva eest kuni 600 krooni ja sinna juurde veel toit omal kulul. Perepäev on väga sarnane pikaajalise kokkusaamisega, kuid see päev viiakse läbi kiriku vahendusel ja see päev on tasuta. Seda enam, et suhelda saab ilma takistusteta (klaas ja telefon), on võimalus sugulasi kallistada, hoida kätt, tundes selle juures emotsioonide tõusu ja hingelist tuge. Vangistusseadus § 23 lg 1 sätestab: Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Samuti palub kaebaja tähelepanu pöörata Euroopa nõukogu ministrite komitee koostatud soovitustele. Nimelt §24 lg 4 „Vanglaväline suhtlemine“, kus öeldakse: kokkusaamised peavad võimaldama vangidel säilitada ja arendada perekondlikke suhteid võimalikult normaalsel viisil. Tulenevalt kõigest ülaltoodust, seisneb kaebaja arvates Tartu Vangla süü selles, et takistati tema vanglavälist suhtlemist sugulaste ja lähedastega ja sekkuti kaebaja perekonnaellu. Samuti Tartu Vangla administratsiooni lohakas suhtumises oma otsestesse ülesannetesse ja omavolilistes otsustes. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla rikkus kõiki seaduse järgi loetletud õigusi ja kohustusi. Tuginedes Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 13, milles öeldakse: igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. 04.03.2010.a toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja lisaks, et 23.05.2009.a toimunud perepäevale tulid teise nimekirja järgi ema, isa ja vend. Kaebaja sai kohtuda kolme isikuga: kaks täiskasvanut ja üks alaealine. Faktiliselt kohtus kaebaja aga ainult isaga. Ema ja venda ei lastud kokkusaamisele, öeldi, et neid ei ole nimekirjas. Perepäev algas kell kümme hommikul. Siis sai kaebaja kokku isaga, kaks tundi olid nad koos kuni kella 12ni. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et tema ema ja vend elavad koos Räpina vallas, Põlvamaal, Linda küla 4-
- See 3 on umbes 60 km kaugusel Tartust. Nad tulid Tartu Vanglasse, said teada, et ei saa kohtuda kaebajaga ja istusid autos, ootasid isa. Seejärel läksid pereliikmed koju tagasi. Kaebaja selgitas, et isa nägi kaebaja viimati kohtus 2007.a, 3 aastat tagasi. Kaebaja märkis, et ei ole pidevad kontaktid sugulastega, vanemad ei saa pidevalt kokkusaamisele tulla. Näiteks sellel kuul tuleb üks õdedest ja vend ja kuu või kahe pärast ema või abikaasa. Vanemad kasutavad iga võimalust, et tulla, aga pikaajalisele kokkusaamisele tulemist ei saa vanemad tihti lubada, kuna selle eest tuleb maksta ööpäevas kuni 600 kr ning lisaks toidu- ja sõiduraha. Kaebaja selgitas kohtuistungil lisaks, et ema ja vennaga tekkis tal selle intsidendi tõttu sotsiaalse suhtlemise katkemine, ema küll suhtleb kaebajaga, aga on tunda, et ta ei usu teda. Kaebaja selgitas, et ta oli pärast seda juhtumit närvis ning tal olid vastuolud kambrikaaslasega. Sellepärast, et kaebaja ei näinud ema ja venda perepäeval, ei saanud ta üldse keskenduda 3-4 päeva jooksul. Kaebaja ei teadnud, kuidas seda olukorda emale selgitada. Isa ütles kaebajale, et selgitas emale, rahustas teda, veenis teda. Kaebaja märkis, et ta ei oska seda stressi kirjeldada, niigi on stress sellest, et oled vanglas, kinnises ruumis ning tal tekkis lootus vanematega suhelda. Täiendavalt märkis kaebaja, et neid nimekirju, keda vangla lubas perepäevale, ei olnud üles pandud. Olid A4 lehed, mida paluti täita nendel, kes tahavad perepäeval osaleda. Seda võivad kinnitada kõik, kes sektoris olid ja perepäeval käisid. Kaebaja märgib, et ta ei näinud nimekirja sektoris, tavaliselt asuvad need stendil, kinnipeetavad vaatavad pidevalt stende, nimekirja ei olnud. Lähtuvalt eeltoodust palub A.Kazakov mõista Tartu Vanglalt välja hüvitis summas 5000 krooni seoses 23.05.2009.a toimunud perepäevale ema ja venna mittelubamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla leiab, et Aleksandr Kazakov’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vanglateenistuse ametniku võimaliku eksituse tõttu ei pääsenud 23.05.2009 Tartu Vangla perepäevast osa võtma kaebaja ema ja vend ning Tartu Vangla on kaebaja ees kirjalikult vabandanud. Vastustaja leiab, et antud juhul on vabandus piisav heastamaks kaebajale osaks saanud ebaõiglust ning kaebajale ei ole tekkinud selliseid RVastS § 9 lg-s 1 ettenähtud tagajärgi, mida tuleks hüvitada lisaks ka rahaliselt. Kaebaja esitas 06.07.2009.a avalduse, milles taotles talle ja tema lähedastele tekitatud kahju kompenseerimist 5000 krooniga põhjusel, et teda ei rahuldanud vangla 09.06.2009.a kirja nr V1 4926-1 „Selgitustaotlusele vastamine“ sisu ning ta ei võta vastu vangla vabandusi. Kahju tekitati sellega, et tema ema ja venda ei lubatud perepäevale. Taotlus registreeriti numbriga 330/
- Vastustaja märgib, et kuna isikul on õigus taotleda ainult talle endale põhjustatud kahjuliku tagajärje hüvitamist ning kaebaja esialgsest taotlusest ei nähtunud, milles seisnes talle endale tekkinud kahju, millise Tartu Vangla (või vanglaametniku) haldusakti või toiminguga rikuti tema subjektiivseid õigusi, milles seisnes selle haldusakti või toimingu õigusvastasus ning vangla või vangla teenistujate süü ning kuidas põhjustas see talle kahjuliku tagajärje saabumise, anti kaebajale 07.09.2009.a kirjaga nr 3-30/53 „Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine“ lisaaega taotluse täiendamiseks kuni 21.09.
- 4 Kaebaja täiendas 09.09.2009 oma taotlust ja märkis, et peab õigustrikkuvaks vangla sekkumist tema perekonna- ja eraellu, mille tulemusena olevat pingestunud tema suhted ema ja vennaga. Kahjuliku tagajärjena nimetas ta fakti, et vangla administratsioon põhjustas nii talle kui tema sugulastele kerge närvihäire ja tema ema, kellel on tervis halb, pidi kaks tundi autos istuma. Kahju hüvitamist rahas nõudis kaebaja seetõttu, et ta „otsustas nii koos perekonnaga, sest vangla ei ole otsinud Teiega kompromissi“. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast määruses nr 3-3-1-68-08 lasub halduskohtul kohustus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu jätab vastustaja tähelepanuta kaebaja väited talle psühholoogilise stressi ja kambrikaaslasega tekkinud suhete pingestatuse kohta. Tartu Vangla 09.11.2009 otsusega nr 3-30/53 jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata järgmistel põhjustel. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib tekkinud kahju hüvitamist nõuda isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). See tähendab, et kahju hüvitamiseks on esmalt tarvis kindlaks teha, kas ja milline kahju tekkis hüvitamist taotlevale isikule endale, milles seisnes haldusorgani või tema ametnike tegevuse õigusvastasus ja süü ning seejärel tuvastada põhjuslik seos haldusorgani süülise õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Haldusakt või toiming on õigusvastane siis, kui see on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või rikub seda. Ei ole võimalik rikkuda õigusnormi, mida olemas ei ole. Kahju ei kuulu hüvitamisele, kui õigusnormi ei ole rikutud või isikule tegelikult kahju tekkinud ei ole või kui kahjulik tagajärg ei saabunud selle konkreetse õigusvastase ja süülise toimingu tagajärjel. Vastavalt RVastS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVastS § 11 lg 2 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Vanglal ei ole seadusest tulenevat kohustust kinnipeetavatele ja nende pereliikmetele perepäevi korraldada, mistõttu kinnipeetavatel ei ole subjektiivset õigust perepäevale pääsemist ka nõuda. See tähendab, et vangla ei olnud üldse kohustatud kedagi perepäevale lubama ega saanud seetõttu rikkuda ka kaebaja subjektiivseid õigusi. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebaja viide perekonna- ja eraellu sekkumisele, kuna suhtlemiseks pere ja lähedastega annab seadus kinnipeetavale õiguse pidada kirjavahetust, helistada, saada lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, teatud tingimustel ka lühiajalist väljaviimist ja/või -väljasõitu. Perepäevadel osalemise õigust seadus ette ei näe. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oleks saanud ise ära hoida võimaliku kahjuliku tagajärje tekkimise. Algselt, s.o 24.04.2009 registreeris ta perepäeva külastajatena ema Ljubov Kazakova, abikaasa Anna Kazakova ja õe Irina Lõsenko. Paari päeva pärast palus ta inspektor-kontaktisikul nimekirja muuta ja väidetavalt soovis perepäevale peale ema veel isa Valentin Kazakovi ja vend Vladimir Kazakovi. Võimalik, et inspektor-kontaktisik ei olnud tõepoolest piisavalt hoolas või sai kaebajast valesti aru, kui märkis külaliste nimekirja ema asemele isa. Vastustaja peab äärmiselt kahetsusväärseks, et ametniku eksituse tõttu ei 5 pääsenud kaebaja ema perepäevale, kuid kujunenud olukorras oli osaliselt süüdi ka kaebaja ise. Inspektor-kontaktisik tutvustas mitu päeva enne perepäeva algust direktori poolt kinnitatud nimekirja kõigile perepäevale lubatud kinnipeetavatele ja seega oli kaebajal võimalik aegsasti veenduda, kes pereliikmetest tegelikult perepäevale lubati. On vähetõenäoline, et kaebaja jättis nimekirjaga tutvumata, kuna ta oli palunud külaliste nimekirja muuta ja seega pidi ta olema huvitatud, kas soovitud muudatus on ka nimekirja kantud. Hoolsuskohustust järgides oleks kaebaja saanud eksitusele aegsasti tähelepanu juhtida ning perepäeval tekkinud segaduse sellega ära hoida. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-32-02 väljendanud seisukohta, et kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav. Kaebaja jättis vastustajale kahjuhüvitise nõuet esitades märkimata, milline kahjulik tagajärg saabus talle endale. Kindlasti ei saanud selleks olla pingestunud suhted ema või vennaga, kes mõistlike inimestena said tõenäoliselt aru, et perepäevale mittepääsemine ei olnud ainuüksi kaebaja otsustada. Samuti ei ole ema ega vend esitanud Tartu Vanglale ühtki pretensiooni. Kahjuhüvitise nõude alusena nimetas kaebaja üksnes RVastS § 9 lg-s 1 antud loetelust perekonna- ja eraellu sekkumist, ent perepäev vanglas ei ole eraeluline ega perekondlik sündmus. Vastustaja nõustub, et kõnealune juhtum võis tekitada kaebajas nördimust ja pahameelt, ent selle hüvitamiseks peaks piisama 09.06.2009 kirjas nr V1 4926-1 „Selgitustaotlusele vastamine“ väljendatud vabandusest ja soovist edaspidi selliseid segadusi vältida. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses nr 3-3-1-27-02, öeldes, et moraalse kahju hüvitamisel tuleb lähtuda põhiseaduse § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. „Põhiseaduse § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees.“ Vastustaja on seisukohal, et kahjuhüvitise nõue on põhjendatud üksnes juhul, kui kahju tekitamise eest vastutav isik ei ole kahju vabatahtlikult heastanud, kusjuures kannatanu ei tohiks põhjendamatult keelduda vastu võtmast vabatahtlikku heastamist. Nimetatud põhimõte on sätestatud võlaõigusseaduse §-s 107, mille kohaselt saab rikkumist heastada siis, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, sellega ei põhjustata kahjustatud poolele põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi ja kahjustatud poolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda. Vastavalt RVastS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVastS § 11 lg 2 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Antud juhul on vastustaja õigeaegselt vabandanud ja kaebaja oma uhkuses keeldunud vabandust vastu võtmast, kuid ei ole ka rahalise hüvitise nõuet mõistlikult põhjendanud. 04.03.2010.a toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja, et need nimekirjad, keda vangla lubas perepäevale, pandi sektorisse üles
- mail
- Tavapuhkudel pannakse üles nimekirjad, et kinnipeetavatel oleks teada, kes perepäevale tulevad. Vastustaja esindaja märgib, et ei ole välistatud, et mõni kinnipeetav selle nimekirja eemaldas. Vastustaja märkis, et kaebaja poolt kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt ainuke, kellega kaebaja polnud pikaajaliselt kokku saanud, oli isa, kes lubati perepäevale. Kaebajal pidi olema hea meel, et isa sai tulla. Vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebajale ei ole tekitatud sellist kahju, mis annab riigivastutuse seaduse alusel õiguse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus on mitmeid kordi märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk ei ole võimaliku süüdlase 6 karistamine ja iseenesest kannatused, mille alusel hüvitamine saab kõne alla tulla, peavad olema saavutanud teatava intensiivsuse astme. Vastustaja leiab, et neid tekkinud ei ole ning kahju hüvitamiseks puudub seaduslik alus. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta A.Kazakov’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebus tuleb rahuldamata jätta ja seda alljärgnevatel põhjustel. On tuvastatud, et Tartu Vanglas toimuvad kiriku vahendusel perepäevad. Praktikas on kujunenud nii, et kinnipeetavatel on lubatud perepäevadele kutsuda lähisugulasi: 2 täiskasvanut ja üks alaealine (analoogselt lühiajalisele kokkusaamisele). Nimekirjad koostatakse kontaktisiku kaudu. Vastustaja ei eita, et vanglaametniku võimaliku eksituse tõttu ei pääsenud 23.05.2009.a Tartu Vanglas toimunud perepäevale kaebaja ema ja vend ning Tartu Vangla on kaebaja ees vabandanud. Kaebajaga sai kokku ainult isa, kes suhtles temaga lubatud 2 tunni vältel kella 10.00st kuni kella 12.00ni. On tuvastatud, et Tartu Vanglal ei ole seadusest tulenevat kohustust kinnipeetavatele ja nende pereliikmetele perepäevi korraldada, seetõttu kohus leiab, et kaebajal puudus subjektiivne õigus perepäevale pääsemist nõuda just 2 täiskasvanu ja ühe alaealise sugulase osas. Vangla ei olnud kohustatud kedagi perepäevale lubama, kaebajal ei ole õigust vanglalt nõuda perepäevale sugulasi lubama. Kuid vangla toetab kiriku algatust ja ei keela perepäevade korraldamist. Perepäevadel osalemise õigust seadus ette ei näe ja seega kaebajal ei ole õigust seda ka nõuda. Perepäev, see on ühekordne plaaniline üritus vangla kiriku vahendusel ja Tartu Vangla tagab sealjuures julgeoleku ja järelevalve. Perepäev oli korraldatud kui üks täiendav võimalus kinnipeetavatele oma lähedaste ja sugulastega suhtlemiseks, lisaks lühiajalistele ja pikaajalistele kokkusaamistele. Julgeoleku kaalutlustel ja järelevalve teostamiseks toimus kõik perepäevaga seonduv vangla administratsiooniga kooskõlastatult. Vastustaja nõustus, et teadaolemata põhjustel ei olnud nimekirjas kaebaja ema ja venda ja vangla vabandas kaebaja ees talle tekitatud ebamugavuste pärast. Kohus leiab, et ülalkirjeldatud situatsioonis vastustaja kirjalik vabandus on piisav vahend kaebajale tekkinud ebamugavuste ja ebakomfortse tunde heastamiseks. Kohus leiab, et kaebajal ei ole tekkinud selliseid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 ettenähtud tagajärgi, mida tuleks hüvitada lisaks ka rahaliselt. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vangla rikkus põhiseaduse § 26, mille kohaselt „igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda.“ Kaebaja väidab, et seoses sellega, et ema ja vend ei saanud perepäeval temaga kohtuda, tekkisid nendega pingestatud suhted. Vanglas perepäev ei ole eraeluline ega perekondlik sündmus. Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduse kohaselt perekonnaelu artikli 8 tähenduses on sidemed lähedaste sugulaste vahel. Inimõiguste kohus on tunnistanud eraelu puutumatuse kaitse all olevaks füüsilise ja moraalse puutumatuse, õigluse luua ja arendada suhteid teiste inimestega. Kohus leiab, et perepäeval 2-tunnise suhtlemise mittevõimaldamist ema ja vennaga ei saa kuidagi kvalifitseerida riivena selle lühiajalisuse, ainukordsuse ja vähese intensiivsuse tõttu. Kohus ei ole tuvastanud vangla sekkumist kaebaja era- ja perekonnaellu. 7 Kohus leiab, et vangla juhindudes vangistusseaduse (VangS) §-st 23 peab soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Seda vangla tegigi ja 23.05.2009.a kaebaja kohtus enda isaga. Vangla ei ole sihilikult teinud midagi selleks, et kaebaja ema ja vend perepäeval osaleda ei saaks. Vangla teatas kohtule, et perepäevale lubatud isikute nimekirjad olid direktori poolt kinnitatud ja need asusid inspektor-kontaktisiku käes ja seega oli kaebajal võimalik aegsasti veenduda ja vajaduse korral esitada taotlus nimekirja korrigeerimiseks. Samuti vastustaja seletas, et nimekirjad olid igas sektoris alates 19.05.2009.a ja kui mõni kinnipeetav selle nimekirja eemaldas, siis selles ei ole vangla süüdi. Seega kohus ei ole tuvastanud vastustaja süüd VangS § 23 rikkumises. Perepäev on suhtlemisvorm, mis ei ole reguleeritud, kuid vangla poolt aktsepteeritud ja seega võimaldas vangla kaebajale vanglaväliste kontaktide ning sotsiaalsete sidemete säilimise ja arendamise, tehes võimalikuks kohtuda kaebajal oma isaga. Ühekordset ja lühiajalist takistust vanglaväliseks suhtlemiseks ema ja vennaga, mis ei olnud kohustusliku lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise raames, ei saa lugeda sekkumiseks perekonnaellu. Kui vanglal ei olnud seaduslikku kohustust perepäeva organiseerimiseks, siis sellega puudub vanglal kohustus vastutada negatiivsete tagajärgede eest, mis võiksid saabuda seoses kokkusaamise mitteteostamisega. Kohus ei tuvastanud, et vastustaja rikkus kaebaja õigusi vastavalt RVastS § 9 lg-le
- Kohus ei ole tuvastanud, et kaebajale oli tekitatud kahju, ei ole tuvastatud, et vangla või tema ametnikud käitusid õigusvastaselt ja süüliselt. Kohus ei ole tuvastanud põhjuslikku seost vangla süülise õigusvastase tegevuse ja võimaliku kahju vahel. Vangla toiming oleks õigusvastane siis, kui see on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või rikub seda. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ei ole võimalik rikkuda õigusnormi, mida olemas ei ole. Kahju ei kuulu hüvitamisele, kui õigusnormi ei ole rikutud või isikule tegelikult kahju tekkinud ei ole või kui kahjulik tagajärg ei saabunud selle konkreetse õigusvastase ja süülise toimingu tagajärjel. See, et vangla vabandas kaebaja ees tekitatud ebamugavuste pärast, ei tähenda, et seoses sellega vangla on kohustatud kahju hüvitama. Vangla vabandus on elementaarse viisakuse väljendus ja see ei tohi kaasa tuua kaebaja alusetut rikastumist. Kohus vaatab kaebust vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ja seetõttu jätab tähelepanuta kaebaja muud väited, mis ei olnud esitatud kahju hüvitamise taotluses vanglale. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova Kohtunik 8