← Eesti

3-10-312/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-312 Otsuse kuupäev 29.03.2010 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Valentina Lopatina avaldus pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks perioodi september 1941.a kuni september 1944.a eest, mil ta viibis kinnipeetuna Klooga ja KaleviLiiva koonduslaagris Asja läbivaatamise kuupäev 10.03.2010 Istungil osalenud isikud Avalduse esitaja Valentina Lopatina ja avaldaja esindaja Maia Ploom; Kaasatud isiku Sotsiaalkindlustusameti esindaja Silvia Ažojan Rahuldada avaldus. Tuvastada, et Valentina Lopatina viibis perioodil 1941.a septembrist kuni 1944.a septembrini kinnipeetuna Klooga ja Kalevi-Liiva koonduslaagris. Resolutsioon Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. AVALDUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 16.08.2009.a esitas Valentina Lopatina Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniametile taotluse arvestada tema pensioniõigusliku staaži hulka periood september 1941 kuni september 1944, mil ta viibis Klooga koonduslaagris. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 29.07.2009 otsusega nr 6.TA28-2/20438-2 jäeti Valentina Lopatina taotlus rahuldamata ja periood september 1941 kuni september 1944 tema pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata, kuna Rahvusarhiivi teatise kohaselt andmed tema koonduslaagris viibimise kohta puuduvad. Valentina Lopatina esitas Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 29.07.2009.a otsuse nr 6.TA28-2/20438-2 peale vaide, mille Keskpensionikomisjon jättis oma 30.11.2009 otsusega rahuldamata. 01.02.2010.a otsusega tühistas Lõuna Pensioniameti Tartu büroo pensionikomisjon oma 29.07.2009.a otsuse ja peatas Valentina Lopatina taotluse menetluse kuni jõustunud kohtulahendi saamiseni või kohtuasjas menetluse lõpetamiseni. 05.02.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Valentina Lopatina kaebus Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 30.11.2009.a otsuse nr 335 peale. Kaebuse eesmärgiks oli pensioniõigusliku staaži tõendamine, mida saab teha ainult kohtu korras. 10.02.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Valentina Lopatina avaldus, milles V.Lopatina palub käsitleda tema 05.02.2010.a kohtusse saabunud kaebust avaldusena pensioniõigusliku staaži kindlaksmääramiseks. Avalduse kohaselt viibis V.Lopatina 1941.a septembrist kuni 1944.a septembri lõpuni Saksa riigi poolt saadetuna Klooga koonduslaagris, mistõttu on ta represseeritu Saksa riigi poolt ning talle laienevad represseeritu õigused. Käesoleval ajal on V.Lopatina vanaduspensionär ja ta saab pensioni 4100 krooni kuus. Avalduse kohaselt oleks tal õigus koonduslaagris viibimise aja arvamisele pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordses määras, mistõttu suureneb tema pensioniõiguslik staaž 9 aasta võrra pensioniõigusliku staaži tuvastamise korral. Avaldaja selgitab, et represseerituks saamiseks on tal vaja kohtus tõendada koonduslaagris viibimise fakti, mida ta saab tõendada tunnistajate, Maria Kozi ja Liidia Frantsanova ütlustega, kuna nemad teavad, kuna V.Lopatina laagrisse toodi ja kuna tal vabaneda õnnestus. Avaldaja märgib, et pensioniõigusliku staaži arvutamise korra § 20 lg 1 kohaselt sõjavangis, II Maailmasõja ajal koonduslaagris, getos, samuti aastatel 1941-1942 töö- ja ehituspataljonis või töö- ja ehituskolonnis viibimise aega tõendatakse sõjaväepileti, punaarmeelase raamatu, Kaitseväe Peastaabi või Kaitseressursside Ameti või muu asutuse dokumendiga. Avalduse kohaselt koonduslaagris viibimise aja kohta ei ole dokumendid säilinud, mistõttu tuleb rakendada pensioniõigusliku staaži arvutamise korda, mille § 28 sätestab, et kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud, on pensionitaotlejal õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse. 10.03.2010.a toimunud kohtuistungil selgitas avaldaja lisaks, et 1941.a septembris asus ta koonduslaagrisse, täpset kuupäeva ta ei mäleta. Avaldajale on rääkinud tema õde ja tädi, et neid viidi ära samal ööl, kui tuldi ja arreteeriti avaldaja isa. See oli kell kolm öösel, septembris. Avaldaja selgitas, et tädi rääkis talle, et tema isa oli Tartus pataljonis, ta jooksis ära koju, sest neid sunniti juute tulistama koonduslaagris. Seal oli naaber, kes kinnitas, et avaldaja isa on kodus ja isa arreteeriti kohe. Avaldaja selgituste kohaselt oli ta siis kolme ja poole aastane. Kolm aastat oli ta koonduslaagris, kuni 6 aastaseni. Kuue aastaselt mäletab avaldaja kõike, ta oli ema ja õega laagris. Vanem õde oli Nadežda Obuhovski, kes suri

  1. aastal. Ta oli 49.a vana, kui suri ning oli avaldajast 2 aastat vanem. Laagrisse minnes oli ta viie ja poole aastane. Avaldaja ema nimi oli Maria Obuhovski, ta oli umbes 26 aastane laagrisse minnes ning oli avaldajaga lõpuni laagris. Avaldaja selgitas lisaks, et Klooga laagris olid nad 3 aastat ja septembris 1944.a viidi neid üle Kalevi-Liiva laagrisse. Avaldaja selgituste kohaselt oli laagris üks naisterahvas, kes pani avaldaja ja tema õe põõsastesse ja ütles, et istuge siin, neid lastakse maha, aga avaldaja ja tema õde mingu pärast tallu. Avaldaja märkis, et ta nägi seda kõike ise pealt, kuidas naised võeti riidest lahti, kaevati kraave ja tulistati. Oma ema avaldaja pärast seda enam ei näinud ning ei tea kuna ta suri. Avaldaja selgitab, et tulid Nõukogude kaitseväelased ning avaldaja ja tema õde kartsid nii sakslasi kui venelasi. 2 Avaldaja hakkas karjuma, kuid õde pani tal suu kinni. Avaldaja selgitas, et tulistamine oli väga hirmus ning kui see lõppes, siis üks sõdur viis nad taluni. Avaldaja ja tema õde peitsid ennast talu keldrisse, tulistamine jätkus, nad sõid seal musta porgandit ja kartulit. Talu peremees leidis nad ja peitis ära, viis nad sauna ja andis piima. Koju ei saanud minna, muidu oleks maha lastud. Sõda käis, kuhugi tagasi ei saanud minna ning nad saadeti Venemaale Petseri rajooni, Pihkva oblastisse. Kohtuistungil selgitas avaldaja lisaks, et Maria Kozi oli koonduslaagris. Liidia Frantsanova oli kauge sugulane, tema ema suhtles avaldaja vanaemaga. Tema ema võttis avaldaja ja tema õe enda juurde. Avaldaja selgitas, et ta teab neid asju tädi Valentina Jurlakova jutu järgi, kes suri 2001 aastal. Ka rääkisid need inimesed, kes on juba surnud. Maria Kozi rääkis, kuidas nad laagris olid. Avaldaja ei ole varem hakanud staaži tuvastama, kuna oli selleks liiga haige, oli kliimaks, südamega probleemid. Peale poja surma oli ta reanimatsioonis 4 kuud, oli 12 operatsiooni ning 2-3 korda viibis ta psühhiaatria kliinikus. Silmad olid haiged, ei saanud lugeda. Avaldaja märgib, et siiamaani on ta haige, võtab tablette juba 11 aastat. Need mõjuvad mälule halvasti, ajalehti pole lugenud ning infot ei ole olnud. Pärast suri abikaasa 2000 aastal. Avaldaja märkis, et on käinud Tallinnas, kus kogunesid endised koonduslaagri inimesed. Kui abikaasa suri, käis avaldaja Vene saatkonnas, et saada materiaalset abi. Avaldajale öeldi, et tal on eesti kodakondsus ning sündinud on ta Tallinnas ning seetõttu nemad ei maksa, vaid Eesti riik. Sealt saigi avaldaja teada, et võib represseerituna saada raha. Lähtudes ülaltoodust palub Valentina Lopatina tuvastada pensioniõiguslik staaž perioodi september 1941 kuni september 1944 eest, mil ta viibis kinnipeetuna Klooga ja Kalevi-Liiva koonduslaagris. KAASATUD ISIKU SEISUKOHT 01.03.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Sotsiaalkindlustusameti arvamus haldusasjas 3-10312, milles Sotsiaalkindlustusamet selgitab, et seisukoha Valentina Lopatina avalduse osas saab kaasatud isik anda peale võimalike täiendavate tõenditega tutvumist, tunnistajate ütluste ja avaldaja selgituste ära kuulamist kohtuistungil. 10.03.2010.a toimunud kohtuistungil selgitas kaasatud isiku esindaja, et vaidlusalune periood on september 1941.a kuni september
  2. Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord näeb ette perioodide arvestamisel erisuse juhul, kui ei mäletata täpset perioodi algust ning sellisel juhul lähtutakse paragrahvist
  3. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui pensioniõiguslikku staaži tõendavas dokumendis on jäetud märkimata kuupäev, siis loetakse 15-es kuupäev alguseks ja lõpuks. Praegusel juhul käib seega vaidlus perioodi
  4. septembrist 1941.a kuni
  5. septembrini 1944.a. Kaasatud isiku esindaja märkis, et kohtuistungil tunnistaja M. Kozi tunnistus oluliselt muutis kaasatud isiku arusaama olukorrast, kuna tema viibimine laagris avaldajaga samal ajal on dokumentaalselt tõestamist leidnud ja tema tunnistus tõendas, et Eestis ei ole dokumendid Klooga laagri kohta säilinud. Seega kuna tunnistaja oli ka vastavas eas, laagrisse sattudes 9 aastane ja 1944.a juba 12 aastane, siis oli ta võimeline mäletama olulisi sündmusi. Tema mälestuste järgi viidi V. Lopatina ära teise laagrisse septembris, kuid kaasatud isiku esindaja märkis, et see ei ole enam oluline, kui kaua ta seal viibis, sest vabastamine toimus septembris 1944.a. Avaldaja esindaja märkis, et tuginedes tunnistaja ütlustele on võimalik lugeda tõendatuks avaldaja viibimine koonduslaagris. Pensionikomisjon otsustab, mis ajast pensioni hakatakse arvestama, avaldus anti 16.08 2009.a ning see avaldus vaadatakse uuesti üle ning V.Lopatina avaldusele Sotsiaalkindlustusamet vastu ei vaidle. 3 KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Avaldus kuulub rahuldamisele alljärgnevalt. V.Lopatina esitas 16.08.2009.a Sotsiaalkindlustusameti (SKA) Tartu Pensioniametile taotluse arvestada tema pensioniõiguslik staaži hulka aeg, mil ta viibis 1941.a septembrist kuni 1944.a septembrini koonduslaagris. Arhiividest ei leitud andmeid avaldaja kinnipidamise kohta Kalevi-Liiva koonduslaagris II maailmasõja ajal. Kalevi-Liiva koonduslaagri materjalid ei ole sõjasündmuste tõttu säilinud. Riigiarhiivis Klooga koonduslaagri kohta on olemas mõningad andmed alates
  6. aastast. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (edaspidi ReprS) § 13 lg 1 p 3 alusel arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka sõjavangis, II maailmasõja ajal koonduslaagris, getos, samuti aastatel 1941-1942 töö- ja ehituspataljonis või töö- ja ehituskolonnis viibimise aeg kolmekordselt. ReprS § 13 lg 2 järgi arvestatakse ja tõendatakse pensioniõigusliku staaži riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras. Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra § 28 kohaselt, kui dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud, on avaldajal õigus pöörduda kohtusse. Tulenevalt HKMS § 16 lg-st 1 on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229 lõike 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Käesolevas asjas ei olnud avaldajal võimalik saada täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Eestpoolt nähtuvalt võis kohtus olla tõendiks ka tunnistaja(te) ütlus. V.Lopatinal on olemas tunnistajad, kellest kolm on esitanud kirjalikud notariaalselt tõendatud seletused. Kohtus on ülekuulatud tunnistajad Maria Kozi ja Liidia Frantsanova (t.l. 42 ja 43). Tunnistaja M.Kozi (sünd 02.02.1932) teatas, et ta tunneb avaldajat, sest nad olid koos koonduslaagris alates 1941.a septembrist. Ta oli 9-aastane, toodi kogu pere, lapsed mängisid koos. Tema kohta on säilinud dokumendid arhiivis ja on tunnistatud, et ta on alaealine sõjavang. Eestis sakslased ei jätnud arhiivi. Teda võeti perekonnaga laagrisse Venemaalt ja seal olid säilinud dokumendid. Laagris ta oli kuni 1944.a septembrini, kui tulid väed ja vabastasid. Ta on Eestis alaline elanik ja saab sooduspensioni laagris oleku aja eest. V.Lopatina saadeti teise laagrisse enne vabastamist. Kõik vabastati 1944.a. Ta oli Kloogas lõpuni, aga V.Lopatina viidi üle vahetult ennem. Hiljem nad kohtusid Tallinnas 3 aasta pärast, hakkasid suhtlema. Kui tema perega 1941.a septembris tuli laagrisse, siis V.Lopatina oma perega oli juba seal. Ei tea kaua nad seal juba olid. Tunnistaja M.Kozil on tunnistus nr 000135, et ta on endine alaealine fašismivang (t.l. 45). Tunnistaja L.Frantsanova (sünd. 09.03.1927) teatas, et tunneb V.Lopatina peret juba ennem tema sündi. V.Lopatina pere elas Tallinnas ja Petserist iga suvi ta käis nende juures. Ta oli 1941.a 13-aastane ja V.Lopatina oli 3-aastane ja ta oli tema lapsehoidjaks. 1941.a septembri lõpus V.Lopatina isa võeti armeesse. Algas sõda ja septembris tunnistaja Tallinnast sõitis ära. Viimati nägi ta V.Lopatinat 1941.a suvel ja ei tea kuna nende pere võeti laagrisse. Enne 4 ärasõitu Petserisse nad tahtsid neid külastada, aga neid ei lastud laagrisse neid vaatama. Laagrist lapsi toodi 1944.a Kamenkasse ja tunnistaja ema võttis V.Lopatina koos tema õega enda juurde. See oli juba oktoobris, sest oli külm. V.Lopatina oli haige, teda raviti. V.Lopatina õde rääkis, et kui raske laagris oli, nad ei teadnud, mis nende emast sai. Penisonitoimikust, kus asub V.Lopatina sünnitunnistus, on näha, et Valentina Obuhhovski (Lopatina) on sündinud 09.04.1938.a Tallinnas Mihhail ja Maria Obuhhovski lapsena. Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 31.05.2001 arhiiviteatise nr 1983SL kohaselt on Eesti Julgeolekupolitsei ja SD Tallinna arhiivifondi andmetel Mihhail Feodori p Obuhhovski, sünd 23.02.1908, elukoht Tallinn Sirbi 23-4, abielus, teeninud Tallinna
  7. Hävituspataljoni II roodus. Ta arreteeriti 19.09.1941.a Saksa okupatsioonivõimude korraldusel ning paigutati Tallinna Keskvanglasse. Mihhail Obuhhovski eksekuteeriti 17.03.1942.a. Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 14.09.2001.a vastuskirja nr 3072 SL kohaselt ei ole arhiivist leitud andmeid V.Obuhhovski, sünd 09.04.1938.a ja Nadežda Obuhhovski, sünd 10.01.1936.a, Teise Maailmasõja ajal Kalevi-Liiva koonduslaagris kinnipidamise kohta. (t.l. 11) V.Lopatina pensionitoimikus asub Matjunina Jelena notariaalselt kinnitatud ütlused selle kohta, et V.Obuhhovskaja oli 1941.a septembrist kuni 1944.a septembrini arreteeritud Valentina isa ja seejärel arreteeriti kogu pere. Nõukogude väed vabastasid laagris olijad 1944.a septembris ja toimetati teda Kamenkasse Petseri rajooni, kus ta oli 2 aastat ja ei kõndinud tervise tõttu. (t.l. 46) V.Lopatina pensionitoimikus asub V.Revunov’i notariaalselt kinnitatud ütlused selle kohta, et 1944.a septembri lõpus Valentina Obuhhovskaja koos õega toodi Kamenkasse koonduslaagrist. Lapsed olid kõhnad, ei saanud kõndida, asusid seal kuni 1946.a. Ta elas kõrval külas Lisje. (t.l. 48) Samad ütlused andis ka M.Šarov (tema seletus on notariaalselt tõestatud). (t.l. 49) Ülaltoodud tõenditega kogumis on tõendatud, et Valentina Lopatina (Obuhhovskaja) viibis 1941.a septembrist kuni 1944.a septembrini kinnipeetuna Klooga ja Kalevi-Liiva koonduslaagris ja seda perioodi saab arvestada tema pensioniõigusliku staaži hulka seaduses ettenähtud korras (kolmekordselt). Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 5 Valentina Lopatina avaldus kuulub rahuldamisele. Tamara Hristoforova kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.