Obsah (6)

§ 42§ 162§ 88§ 113§ 76§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2010. a., T

) § 159 lg. 2 alusel, kuna ta ei esitanud algselt viivisenõuet. Hageja märkis kõigile kostjale esitatud arvetele viivise suuruseks 0 krooni. Kostja võis mõistlikult ning õiguskindlusele tuginedes eeldada, et hageja ei nõua viivist või viivitust ei ole tekkinud. Väär on hageja käsitlus viivise kulgemisaja suhtes. Hageja on teoreetiliselt õigustatud nõudma viivist alates arve koostamisele järgnenud kolmandast päevast 30 päeva möödumisel. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis seoses kostja viivitusega kahju. Tulenevalt

§ 42lg.

3 punktist 5 on nii suure viivise arvestamine kostjat kahjustav tüüptingimus, mistõttu tuleb viivise arvestamisel lähtuda seaduses sätestatud määrast. Kostja taotles kohtult viivise vähendamist selle ülemäärase suuruse tõttu

§ 162alusel.

Esimese astme kohtu otsus

1. juuni
2. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 698.615, 44 krooni ja viivise 0, 15% päevas põhivõlalt 518.331, 08 4 krooni alates
3. veebruarist
4. a. kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõla. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad on sõlminud vedelkütuse müügilepingu ja kostja on vastavalt hageja poolt märgitud arvetele kaupa saanud, samuti selle üle, et hageja loovutas lepingust tulenevad nõuded AS-le Hansa Liising Eesti ning nimetatu loovutas nõuded
5. septembril
6. a. hagejale tagasi. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on tasunud müügilepingust tuleneva põhivõla AS-ile Hansa Liising Eesti. Hageja esitas tõenditena AS-i Hansa Liising Eesti tagasiloovutamise teatised, millest nähtub, et neis nimetatud kuupäevadel on AS Hansa Liising Eesti hagejale tagastanud kõik nimetatud arvetest tekkinud finantseerimata nõuded. Kostja esitas tõendina AS-i Hansa Liising Eesti
7. juuni
8. a. kinnituskirja, millest nähtub, et nõude tagasiloovutamise hetkeks oli kostja täitnud müügilepingust tuleneva põhikohustuse AS-i Hansa Liising Eesti ees.
9. septembriks
10. a., s. o. ajaks, mil AS Hansa Liising Eesti loovutas hagejale nõuded tagasi, oli kostja AS-i Hansa Liising Eesti ees täitnud kohustuse ja tasunud müügilepingust tuleneva põhikohustuse, v. a. osas, mille AS Hansa Liising Eesti oli tagasiloovutamise teatistega perioodil
11. aprillist
12. augustini
13. a. loovutanud tagasi hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt tagasiloovutatud nõuete tasumist ja tasumata osalt arvestada viivist. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad sõlmisid kliendikaardi lepingu. Pooled vaidlesid selles osas eelkõige selle üle, kas kostja poolt tasutud summad tuleb lugeda tasutuks põhinõude eest või mitte. Kostja ei ole tõendanud põhinõude tasumist vastavalt arvetele
14. veebruarist
15. oktoobrini
16. a. Seetõttu on võimalik nendelt nõuetelt arvestada ka viivist.

§ 88lõigete 8 ja 9, müügilepingu p.

1. 8 ning kliendikaardi lepingu üldtingimuste p. 7 kohaselt ei olnud kostjal õigust hagejaga kokku leppimata lugeda maksetega tasutuks esimeses järjekorras põhivõlg. Kuna pooled on kokku leppinud kohustuste täitmise järjekorra, siis on kostjal tasumata põhinõue lepingute alusel väljastatud arvete osas vastavalt hageja esitatud arvestuskäigule ja nimetatud nõuete tasumisega viivitamise tõttu ka viivitusintress vastavalt lepingutele. Kostja ei vaielnud vastu arvetel olevale põhinõuete arvestuskäigule, mille kohaselt on müügilepingu alusel põhivõla suuruseks 518.31, 08 krooni ja kliendikaardi lepingu alusel 90.142, 36 krooni. Lepingutes on pooled kokku leppinud, et arved tuleb tasuda 21 päeva jooksul. Müügilepingu alusel esitatud arvete puhul tuleb siiski lähtuda 30 päeva pikkusest maksmise tähtajast, kuna hageja ise on sellistel tingimustel arvete esitamisega kostjale pikema tasumise tähtaja andnud ning ebamõistlik oleks viivitusintressi arvestamisel lähtuda ainult müügilepingus sätestatust, jättes kõrvale arvetel märgitud tingimused kui kostjale soodsamad. Seega saab müügilepingu alusel esitatud arvetest tulenevaid viiviseid arvestada alates
2. päevast arve esitamisest ja kliendilepingu alusel esitatud arvetest tulenevaid viiviseid saab arvestada alates
3. päevast arve esitamisest. Väär on kostja seisukoht, et viivisemäär müügilepingu järgi 0, 15% päevas ja kliendikaardi lepingu järgi 0, 5% päevas oleks ebamõistlikult suur. Asjaolu, et

§-s 113 sätestatud seadusjärgse viivitusintressi määr on väiksem, ei tähenda seda, et suuremas määras kokkulepitud viivitusintress oleks ebamõistlikult suur, kostjat ebamõistlikult koormav või vastuolus heade kommetega. Intressimäärade näol on tegemist tavapäraselt kokkulepitavate määradega. Hageja ei nõua kostjalt viivist kliendikaardi lepingu järgi põhivõlga ületavas osas. Kostja ei vaielnud vastu hageja viiviste lõplikule arvestuskäigule. Kuna pooled leppisid lepingutes kokku viiviste tasumises ning hageja pakkus kostjale viivise arvestuse kokkulepet ja esitas kostjale viivisenõude, ei saanud kostjal tekkida arusaama, et hageja ei nõua viivist. Eelnenu annab aga aluse viivitusintressi vähendamiseks 5

§ 113lg.

8 ja § 162 kohaselt. Kuna hageja on juba ise viivitusintressi vähendanud müügilepingu alusel kuni 99% põhinõudest ja kliendikaardi lepingu alusel kuni põhivõlgnevuseni, siis saab seda lugeda mõistlikus määras viivitusintressi alandamiseks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis vastu võtmata kostja

1. märtsil
2. a. esitatud täiendava vastuse hageja kirjalikele vastustele. Menetlusdokument esitati kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lõikega 8 ning seega ei rikkunud kostja kohtu määratud viimast tähtaega taotluste ja tõendite esitamiseks. Maakohtu põhjendus dokumendi vastu võtmata jätmisel ei olnud piisav.
3. märtsil
4. a. esitatud vastuses leidis kostja muuhulgas, et AS-i Hansa Liising Eesti poolt tagasi loovutatud nõuete osas ei rakendu vedelkütuse müügilepingu sätted, sest algselt loovutati nimetatule arvetel sisalduvad nõuded, mitte lepingust tulenevad õigused ja seega ei saadud ka nõuete tagasiloovutamisel hagejale loovutada muid õigusi ja nõudeid kui neid, mis tulenesid konkreetsetest arvetest. Tõendamata on hageja poolt vedelkütuse müügilepingust tuleneva võla arvestamise tabelis esitatud andmed tasumise kuupäevade osas. Väär on hageja käsitlus viivise kulgemisajast. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole tasunud vedelkütuse müügilepingust tulenevat põhikohustusele vastavat summat arvete osas, mille AS Hansa Liising Eesti oli tagasiloovutamise teatisega perioodil
5. aprillist
6. augustini
7. a. loovutanud tagasi hagejale. Selle tasumise osas ei ole pooltel vaidlust. Pooltel on vaidlus, kas maksete tasumisel loeti kaetuks esmalt viivisevõlgnevus või täitis kostja oma lepingujärgset põhikohustust. Hageja ei ole kordagi vastu vaielnud kostja väitele, et viivisenõude puudumisel põhivõlga ei oleks. Väär on seisukoht, et kostja ei ole tasunud
8. veebruarist
9. oktoobrini
10. a. vastavalt kliendikaadi lepingu arvetele põhinõuet, kuna kostja ei tõendanud nimetatud arvete tasumist. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt loetakse laekumisel kõigepealt tasutuks viivised ja alles sellejärel põhivõlgnevus. Arvete kohaselt ei ole hageja kunagi kasutanud oma õigust rakendada viivist. Seega ei ole õige seisukoht, et hageja ei ole võlausaldajana andnud vähimatki põhjust oletuseks, et ta viivist ei nõua. Vastupidi, hageja kinnitas kliendilepingu alusel esitatud arvete puhul, et viivist ei ole arvestatud, kinni peetud ega ka järelikult nõutud enne, kui kostja täitis oma põhikohustuse. Puudub vaidlus, et kostja on arvetel esitatud nõuded samas ulatuses täitnud. Hilisemalt viivise nõudmine on rangelt hea usu põhimõtte vastane, kui algselt on sellest loobutud. Tegemist on viivisenõudega ning kostjal puudub kliendikaadi lepingust tulenev põhivõlg hageja ees. Vastupidisel tõlgendamisel tekiks olukord, kus võlgnik oleks põhjendamatult teadmatuses. Võla tasumisel, kui maksetähtaeg on ületatud, puuduks võlgnikul ülevaade, kas ta täidab põhi- või kõrvalkohustuse. Sellise ebakindluse tekkimine on vastuolus tsiviilõiguste teostamise ja tsiviilkohustuste täitmise hea usu printsiibiga. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei ole õigust hagejaga kokku leppimata lugeda maksetega tasutuks esimeses järjekorras põhivõlga. AS-il Hansa Liising Eesti ja kostjal oli õigus rakendada vedelkütuse müügilepingust tulenevaid õigusi ning tõlgendada lepingu tingimusi. Senine võlausaldaja AS Hansa Liising Eesti kinnitab, et ei nõudnud kostjalt viivist ning luges maksete laekumisel täidetuks põhivõla. Seega oli kostjal võlausaldajaga kokkulepe, et kohustuse täitmisel loetakse esmalt täidetuks põhivõlg. AS Hansa Liising Eesti poolt vedelkütuse müügilepingust tuleneva nõude loovutamisest hagejale sai kostja teada alles
11. aprillil
12. a. ja
13. novembril
14. a. kohtule esitatud dokumentidest. Seega ei oma tähtsust ka asjaolu, et AS-il Hansa Liising Eesti puudus õigus tõlgendada lepingut nõuete osas, mis jooksvalt olid loovutatud hagejale tagasi. Hageja ja kostja leppisid kliendikaardi lepingus kokku, et hagejal on maksetähtaja möödumisel õigus rakendada viivist. Hageja teavitas aga 6 oma arvete kaudu kostjat, et ta ei rakenda kliendikaardi lepingust tulenevat õigust nõuda viivist. Maakohus on eksinud lepingu-osaliste tavade ja praktika tõlgendamise osas. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühel juhul lähtub maakohus arvetel sisalduvatest tingimustest, mis on kostjale soodsamad, ja teisel juhul jätab arvetel sätestatud soodsamad tingimused rakendamata, kuna poolte vahel sõlmitud lepingus on sätestatud teised tingimused. Kohtuotsus on vastuoluline ka müügilepingu alusel esitatud arvete tasumise tähtaja kulgemisaja osas. Kohus on jätnud hindamata kostja väited viivise kulgemisaja ning võlgnevuse arvestamise tabelis esitatud tasumise kuupäevade osas. Kostja ei nõustu hageja esitatud vedelkütuse müügilepingust tuleneva võlgnevuse arvestamise tabelis toodud tasumise kuupäevadega ning leiab, et nimetatud asjaolud on tõendamata. Maakohus ei ole otsuses seda kostja väidet käsitlenud ega selgitanud, miks ta siiski lähtus hageja esitatud andmetest. Samuti pole maakohus võtnud seisukohta kostja väite osas, et lähtuvalt poolte kokkulepitud maksetähtajast, milleks lepingu järgselt on 21 päeva alates arve esitamisest, ja lepingu muudatuse kohaselt 30 päeva, on hageja algandmed viivisearvestuses väärad. Hageja on oma kliendikaardi lepingu järgses viivisearvestuses lähtunud algandmetest, mis tulenevad hageja poolt kostjale esitatud arvetest. Nimetatud arvete kohaselt on kostjale antud makse laekumise tähtajaks 16 - 20 päeva arve koostamisest. Et pooltel puudub vaidlus, et maksetähtajaks on 30 kalendripäeva arve esitamisest kostjale, ja üldtuntud on asjaolu, et posti kättesaamine võtab aega keskmiselt 2 päeva, on hageja teoreetiliselt õigustatud nõudma viivist alates arve koostamisele järgnenud kolmandast päevast 30 päeva möödumisel. Selline tõlgendus on kooskõlas ka TsÜS §-ga
15. Lepingus räägitakse maksetähtajast, aga arvetel on lähtutud makse laekumise tähtajast. Kostja on veendumusel, et viivisearvestuse puhul tuleb lähtuda maksetähtajast. Kostja on korduvalt väitnud, et tabelis sisalduvad algandmed on väärad ning tõendamata. Menetluse kestel kostja kinnitas, et nõustub tabelites sisalduvate matemaatiliste arvestuskäikudega, kui möönda, et seal sisalduvad andmed on õiged. Maakohus on ekslikult jätnud rakendamata

§ 42lg.

3 p. 5 ning rikkunud menetlusõiguse norme, kui luges intressimäärad tavapärasteks. Kohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse avaldada oma seisukoht selle kohta, kas asjaolu saab lugeda üldiselt teadaolevaks või mitte. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja jättis tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata ja kostja võis põhjendatult eeldada, et viivisenõuet ka tulevikus ei esitata. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa selle teostamise lubamatuse. Viivisenõude tagasiulatuva esitamisega on rikutud

§ 88

lõikes 1 sätestatud põhimõtet.

§ 76lg.

4 kohaselt kehtis pooltevahelises suhtes eeldus, et hageja on kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ja ei oma kõrvalnõudeid. Maakohus jättis kohaldamata

§ 6lõikes 1 sätestatud hea usu põhimõtte.

Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata

§ 113lg.

8 ja § 162 ning asus seisukohale, et puudub alus viivisenõude vähendamiseks. Hagejapoolne hea usu põhimõtte vastane käitumine viivisenõude esitamisel saab olla erandina aluseks ka viivise vähendamisele alla seadusega fikseeritud määra. Hageja vähendas oma nõudeid ainult põhjusel, et ta ei peaks täiendavalt tasuma riigilõivu. Viivise suuruse mõistlikkuse hindamiseks on vaja võrrelda seda võlausaldaja kahjudega. Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal, mis antud juhul on toimunud pärast põhivõla tasumist. Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei tõendanud, et tal on tekkinud seoses kostja viivitusega kahju. 7 Kuna hageja vähendas menetluse kestel oma esialgset nõuet, oleks kohus pidanud hagi rahuldamise korral menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 163 lõikes 1 sätestatust. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad

1. juuni
2. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata.
3. jaanuari
4. a. otsusega jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata müügilepingust tuleneva põhinõude ja viivise väljamõistmise osas. Kliendikaardi lepingu alusel nõutava põhivõla ja viivise ning menetluskulude jaotuse osas tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Põhjendades ringkonnakohtu otsuse tühistamist kliendikaardi lepingu alusel esitatud nõuet puudutavas osas, märkis Riigikohus, et ringkonnakohus jättis andmata hinnangu arvesaatedokumentidele. Kuna kostja väitis, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuli tuvastada, kas on erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist. Viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hindamata on kostja väide, et kliendikaardi lepingu alusel esitatud arve-saatedokumentides on viivise suuruseks märgitud 0 krooni ning seega ei ole hageja viivist arvestanud ega kinni pidanud, mistõttu on hageja käitunud vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja ei käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ja tal on õigus viivist nõuda, tuleb otsustada, kas viivist tuleks

§ 113lg.

8 ja § 162 lg. 1 alusel vähendada, kuna kostja on vastuses hagiavaldusele taotlenud kohtult viivise vähendamist. Kostja väitel ei nõudnud hageja kunagi esmalt viivise ja seejärel põhivõla tasumist. Ringkonnakohtul tuleb võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, millises järjekorras võis kostja oma kohustused hagejale täita.

§ 88

lõigete 8 ja 9 kohaselt võib võlgnik muuta täitmise järjekorda üksnes võlausaldaja nõusolekul, samas võib võlausaldaja nõusolek olla antud vastavalt tavale või praktikale ka vaikimisi. Praktika täitmise järjekorra osas võib erineda lepingus kokkulepitust. Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab ta seda võlgnikule väljendama. Eelkõige peab võlausaldaja võlgniku täitmisesse aktiivselt sekkuma juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras. Ringkonnakohtu seisukoht, et kliendikaardi lepingust tuleneva arve tasumise tähtaja algust tuleb lugeda arve esitamisest, mitte arve kättesaamisest, nagu ekslikult leiab kostja, vastab tuvastatud asjaoludele. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muuhulgas tegema kindlaks, millal tekkisid hageja kliendikaardi lepingust tulenevad nõuded, millal need muutusid sissenõutavaks ning kas kostja pidi täitma kohustused ise või saama hagejalt arve-saatedokumendid (saldoteatised). Kui ringkonnakohus tuvastab, et hagejal oli kohustus esitada saldoteatisi, tuleb teha kindlaks ka see, mille eest need on esitatud. TsMS § 693 lg. 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Riigikohus on jätnud muutmata Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a. otsuse müügilepingust tuleneva põhinõude ja viivise väljamõistmise osas. Seega on ringkonnakohtu 8 otsus jõustunud osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu
3. juuni
4. a. otsus osas, millega rahuldati hagi kostjalt põhivõla 518.331, 08 krooni ja sellelt põhivõlalt arvestatava viivise 0, 15% päevas väljamõistmiseks alates
5. veebruarist
6. a. kuni põhivõla 99% ulatuses täitmiseni. Kolleegium vaatab maakohtu otsuse uuesti läbi kliendikaardi lepingust tuleneva põhinõude 90.142, 36 krooni ja viivisenõude 90.142 krooni osas. Selles osas ei ole maakohtu otsus õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaielnud selle üle, et
7. augustil
8. a. sõlmisid nad kliendikaardi lepingu, mille kohaselt maksetähtaeg oli 21 kalendripäeva alates arve esitamisest. Lepingu osaks olevate üldtingimuste p. 7 kohaselt oli hagejal maksetähtaja möödumisel õigus nõuda kostjalt viivist 0, 5% iga tasumisega viivitatud päeva eest; samas punktis märgiti, et esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis ja teises järjekorras põhivõlg. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et kliendikaardi lepingu alusel ostis kostja kütust, selle eest tasumiseks esitas hageja kostjale arveid ning kostja tasus vaidlusalustel arvetel märgitud summad täies ulatuses. Samuti ei olnud vaidlust selle üle, et osa arvete tasumisega kostja hilines. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt tabeli kujul esitatud faktilisi asjaolusid, mis puudutavad kostjale kliendikaardi lepingu alusel arve esitamise kuupäevi ja arvete tasumise kuupäevi (tabel 2, kd. I, tl. 200). Hageja tuletas oma põhivõla nõude selliselt, et arvestas kostjale viivist nende arvete tasumisega viivitamise eest, mida kostja ei olnud tasunud tähtajal, ja luges kostja poolt tasutud summadest esmalt tasutuks viivise ning seejärel põhivõla. Et viivise tasumiseks ei olnud kostja makseid teinud, siis kujunes kostjal taolise arvestuse tulemusena põhimaksete osas võlgnevus. Vaidlust ei ole selle üle, et kui kostja poolt tasutud summad oleks loetud tasutuks põhivõla katteks, siis oleks kostja põhikohustus täidetud. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada, millises järjekorras võis kostja oma kohustused hagejale täita. Lepingu kohaselt tuli esmalt tasuda viivis ja seejärel põhivõlg ning

§ 88

lõigete 8 ja 9 kohaselt võib võlgnik muuta täitmise järjekorda üksnes võlausaldaja nõusolekul. Samas juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolule, et võlausaldaja nõusolek võib vastavalt tavale või praktikale olla antud ka vaikimisi ning praktika täitmise järjekorra osas võib erineda lepingus kokkulepitust. Pooltevaheline praktika oli selline, et hageja esitas kostjale arved, millel oli kajastatud üksnes osutatud teenuse maksumus, kostja aga tasus esitatud arved nendel märgitud summades (arve-saatedokumendid kd. I, tl. 69 – 96). Seejuures sisaldasid hageja arve-saatedokumendid pooltevaheliste arvelduste saldot ning ühelgi vaidlusalustest arvetest ei olnud märgitud, nagu oleks hageja arvestanud või kinni pidanud viivist. Et kostja tasus hageja esitatud arved neis märgitud summades, siis tegi ta makseid arvetel märgitud põhikohustuse katteks. Riigikohus märkis oma lahendis, et kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab ta seda võlgnikule väljendama, eelkõige peab võlausaldaja võlgniku täitmisesse aktiivselt sekkuma aga juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras. Hageja seda ei teinud. Nii ei nõudnud hageja kostja väitel kunagi esmalt viivise ja seejärel põhivõla tasumist ja hageja ei ole vastupidist väitnud. Veel enam, apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja hoopis, et ei ole kostjale teatanud, et arvestab tasutud summad viivise katteks. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel tuleb lugeda, et hageja nõusolek pooltevahelises kliendikaardi lepingus kokkulepitud tasumise järjekorra muutmiseks on antud, kostja tasus makseid vastavalt pooltevahelises praktikas väljakujunenud järjekorrale ja hagejal ei olnud alust lugeda kostja makseid tasutuks teises järjekorras kui kostja oli need teinud. Seega ei ole kostjal hageja ees täitmata põhikohustust, mille täitmiseks on hageja esitanud nõude summas 90.142, 36 krooni ja hagi selles osas tuleb jätta rahuldamata. 9 Kolleegium leiab, et ka viivisenõuet ei saa rahuldada. Kostja väitis, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest kliendikaardi lepingu alusel esitatud arve-saatedokumentides on viivise suuruseks märgitud 0 krooni ning seega ei ole hageja viivist arvestanud ega kinni pidanud, mistõttu on hageja käitunud vastuoluliselt. Kliendikaardi lepingu alusel esitatud arve-saatedokumentidel on hageja ka tegelikult läbivalt esitanud pooltevaheliste arvelduste saldo, kusjuures kõikidel arvetel on märgitud, et viivis nii perioodi algul kui lõpul on 0 krooni ning ka kinnipeetud viivis on 0 krooni (kd. I, tl. 69 – 96). Seega on kostja väide hageja vastuolulise käitumise kohta tõendatud. Riigikohus märkis oma lahendis, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Kolleegium leiab, et hageja vastuoluline käitumine, mis seisneb ühest küljest viivisenõude puudumise kinnitamises ja seega lepingupartnerile mulje jätmises, et seoses maksete hilinemisega ei ole hagejal pretensioone, kusjuures viivise nõudmise kavatsusest ei olnud kostjat teavitatud ka muul moel, ja teisest küljest tagasiulatuvalt sama aja eest viivise nõudmises, on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 g. 1). Hea usu vastase käitumise tõttu on hageja kaotanud õiguse kostjalt viivist nõuda. Et hagejal ei ole õigust kostjalt viivist nõuda, siis tuleb hagi viivise saamiseks summas 90.142 krooni jätta rahuldamata ja vaidluse lahendamiseks ei ole vajalik tuvastada seda, millal tekkisid hageja kliendikaardi lepingust tulenevad nõuded, millal need muutusid sissenõutavaks ning kas kostja pidi täitma kohustused ise või saama hagejalt arvesaatedokumendid (saldoteatised). Samuti ei ole vajalik hinnata seda, kas on aluseid viivise vähendamiseks. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada, arvestades kõiki vaidlusaluses asjas esitatud nõudeid ja nende lahendamise tulemust. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise vahekorda arvestades on õiglane jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi oli esialgselt esitatud 917.809, 74 krooni ja summaliselt määratlemata viivise väljamõistmiseks. Menetluse käigus vähendas hageja oma nõuet, kuid kohaldades analoogiat TsMS § 168 lõigetes 3 ja 4 sätestatuga, tuleb hagi rahuldamise ulatuse määratlemisel arvestada esialgselt esitatud nõuet. Nii jäävad nõudest loobumise või nõude tagasivõtmise korral kostja kanda menetluskulud üksnes siis, kui nõudest loobumise või selle tagasivõtmise põhjuseks on kostjapoolne nõude rahuldamine. Kolleegium leiab, et sarnaselt peaksid hageja kanda jääma poolte menetluskulud ulatuses, milles hageja on oma nõuet vähendanud, ilma et selle oleks tinginud kostja käitumine. Hageja nõuded on rahuldatud 518.331, 08 krooni ja sellelt summalt arvestatava viivise osas, mis hagi esitamise ajaks ei olnud sissenõutavaks muutunud. Ülejäänud osas on hageja nõuet vähendanud või on see jäetud rahuldamata. Seega on rahuldatud 56, 5% hageja esitatud summaliselt määratletud nõudest, lisaks summaliselt määratlemata viivisenõue. Kolleegium leiab, et kuna teada ei ole, millises ulatuses tuleb kostjal maksta temalt protsendina põhinõudest väljamõistetud viivist, ei ole seda võimalik arvesse võtta rohkem kui selliselt, et hageja kanda jäävad menetluskulud 40% ulatuses ja kostja kanda 60% ulatuses. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik