← Eesti

3-08-680/66

Obsah (6)§ 53§ 54§ 25§ 32§ 15§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-6

§ 53lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 54lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Põhja-Tallinna Valitsuse hoonete haldusosakond ja Sulev Maripuu sõlmisid 04.04.1995 ostumüügilepingu, millega müüdi S. Maripuule Xxxxxxxx xx xx asunud korter nr x, üldpinnaga 65,7 m2, mis moodustas 100% elamu korterite üldpinnast, koos sellele vastava muu osaga elamust (tl 27). Elamu haldamise ja majandamise üleandmis-vastuvõtuaktiga anti Xxxxxxxx xx xx elamu 10.06.1996 S. Maripuule üle (tl 28-29).
  2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges 13.01.1997 otsusega nr 8352 tõendatuks, et Xxxxxxxx xx xx asunud ehitised kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Maria Raidile. Nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Aino Born. Krundi osas jäeti taotlus rahuldamata. 3-08-680
  3. Tallinna Linnakohus tunnistas 02.02.1998 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/46-2220/97 PõhjaTallinna Valitsuse hoonete haldusosakonna ja S. Maripuu vahel 04.04.1995 sõlmitud Xxxxxxxx xx xx korteri nr x ostu-müügilepingu tühiseks ja kehtetuks algusest peale (tl 183).
  4. Tallinna Linnavalitsus tagastas 25.09.1998 korraldusega nr 5647-k Tallinnas Xxxxxxxx xx xx asunud hooned õigustatud subjektile (tl 32) ning Põhja-Tallinna Valitsus andis 26.10.1998 vara üleandmise aktiga nr 384 vara A. Bornile üle.
  5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 18.01.1999 otsusega nr x0481 oma 13.01.1997 otsuse nr
  6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 28.08.2000 otsusega nr 11669 oma 18.01.1999 otsuse nr 110481, otsus põhines mh Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2000 otsusel.
  7. S. Maripuu esitas 27.10.2000 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldus nr 5647-k, millega tagastati Tallinnas Xxxxxxxx xx xx asunud hooned A. Bornile. Kaebaja protsessiõigusjärglaste poolt kaebuse muutmise tagajärjel jäi kaebuse lõplikuks taotluseks tuvastada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.08.2000 otsuse nr 11669 ning Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korralduse nr 5647-k õigusvastasus. Tallinna Halduskohus jättis 22.06.2004 otsusega nr 3-9/2004 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.05.2006 otsusega nr 3-00-2 Tallinna Halduskohtu 22.06.2004 otsuse ning tunnistas uue otsusega Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korralduse nr 5647-k õigusvastaseks. Ringkonnakohtu otsuse jõustumise ajaks oli õigustatud subjekt erastanud tagastatud elamu juurde maa ning võõrandanud tekkinud kinnisasja kolmandale isikule.
  8. S. Maripuu õigusjärglased Lore Maripuu, Anne Pae ja Viljo Remmel esitasid 10.04.2008 Tallinna Halduskohtule kaebused Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks hüvitama kaebajatele tekitatud varaline kahju. L. Maripuu ja A. Pae esitasid 05.08.2009 kaebuste uue redaktsiooni, mille kohaselt on Tallinna linn õigusvastase tegevusega jätnud S. Maripuu (tema õigusjärglased) ilma omandiõigusest Xxxxxxxx xx xx kinnistule ja seeläbi tekitanud kaebajatele kahju, mis võrdub kinnistu koguväärtusega 2 340 000 krooni. 1) Viljo Remmel jäi kaebuse juurde, milles leiti, et talle kui S. Maripuu testamendijärgsele pärijale on tekitatud varalist kahju Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldusega nr 5647-k, kuna S. Maripuu jäi nimetatud korralduse tõttu ilma eluruumist ning seeläbi vähenes tema pärandvara. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega tuvastati, et Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldus nr 5647-k, millega Xxxxxxxx xx xx asuv elamu tagastati A. Bornile, oli õigusvastane. Ringkonnakohus leidis, et vara endisel kujul säilivuse määramisel tulnuks arvesse võtta ka enne Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) kehtima hakkamist teostatud juurde- ja ümberehitusi. Kõiki teostatud juurde- ja ümberehitusi arvesse võttes poleks Xxxxxxxx xx xx tagastamisele kuulunud. Kaebajatele tekitatud kahjuks on Xxxxxxxx xx xx hindamisaktis toodud kinnistu ühes sellel asuvate ehitistega turuväärtuses 2 340 000 krooni, millest tuleb maha arvata maa erastamise ostuhind, maa erastamise tehingu vormistamisega seotud kulud ja kinnistamise riigilõiv, mistõttu kahju suuruse saavad kaebajad täpsustada pärast vastustajalt andmete saamist. 2) Lore Maripuu ja Anne Pae kaebuste uue redaktsiooni kohaselt on vastustaja vaieldamatult tunnistanud, et S. Maripuu kui eluruumi üürilepingu alusel kasutav üürnik oli eluruumi erastamise õigustatud subjekt eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p 1 mõttes. EES § 3 lg 4 p 1 alusel kuulus erastamisele üürilepingu alusel kasutatav eluruum ehk Xxxxxxxx xx xx 100% ulatuses. Tallinna Linnakohus tühistas 02.02.1998 otsusega 04.04.1995 sõlmitud ostumüügilepingu põhjendusel, et otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 alusel on seadusega vastuolus olev tehing tühine. Kohus leidis EES § 3 lg 5 ple 41 tuginedes, et eluruumi erastamisega S. Maripuule rikuti oluliselt EES regulatsiooni, erastades eluruumid S. Maripuule ajal, mil oli lahendamata eluruumide tagastamise avaldus. Kaebajad 2

(9)3-08-680 leidsid, et õigusvastaselt võõrandatud eluruumide tagastamise avalduse menetlemise ajaks erastamise keelamise eesmärgiks on üksnes tagada, et juhul kui avaldus rahuldatakse, oleks eluruume veel võimalik tagastada, st tagada, et potsentsiaalselt tagastamisele kuuluvate eluruumidega ei tehtaks kuni asjaolude selginemiseni tehinguid. Tagastamisavalduse esitamine ei tähenda iseenesest, et avaldus kuulub rahuldamisele. Tallinna Linnavalitsus, kelle korraldada olid nii tagastamine kui erastamine, eksis ja selle tulemusena tühistas kohus S. Maripuuga juba sõlmitud ostumüügilepingu. Oluline on, et ostu-müügilepingu tühistamise tingis üksnes protsessiõiguse rikkumine ehk erastamise vale ajastamine, mitte mingid muud asjaolud. Kuigi ostu-müügileping tunnistati tühiseks ja Xxxxxxxx xx xx omanikuks jäi jätkuvalt Tallinna linn, ei välistanud müügilepingu tühisus S. Maripuu õigust Xxxxxxxx xx xx erastamiseks. Tallinna linn oli tunnustanud S. Maripuu õigust erastada Xxxxxxxx xx xx tervikuna. Ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamine ega tagastamisavalduse esitamine seda ei muutnud. Tallinna linn on teinud erastamise ja tagastamise juures kaks viga, mida ei ole võimalik muuta ja mis on tekitanud S. Maripuule (tema õigusjärglastele) kahju. Esiteks ei järginud
  1. a erastamise korda, mille tulemusena erastamine tühistati. Teiseks välistas 25.09.1998 korraldusega nr 5647-k võimaluse
  2. a tehtud vea parandamiseks ja elamu S. Maripuule erastamiseks, sest tagastas elamu õigusvastaselt A. Bornile, kes on selle kinnistanud ja võõrandanud kolmandale isikule. Kahju seisneb selles, et vastustaja on S. Maripuu (tema õigusjärglased) jätnud ilma õigusest erastada kõnealuseid hooneid, sellest tulenevalt aga ka õigusest erastada hoonete juurde maad ja saada kinnisasja omanikuks.
  3. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. 1) 09.04.2008 esitatud kaebustes väitsid kaebajad, et kahju tekitati Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldusega nr 5647-k, 28.05.2008 esitatud kaebuste täienduses väitsid kaebajad aga, et kahju seisneb põhjendamatus eluruumi erastamise tühistamises. Kõnealune eluruumi ostu-müügileping tunnistati tühiseks ja kehtetuks algusest peale Tallinna Linnakohtu 02.02.1998 otsusega, mida edasi ei kaevatud. 2) Kaebajad ei ole üles näidanud vajalikku hoolsust, et hoida ära neile väidetavalt tekitatud kahju muul viisil (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1). Kohalik omavalitsus oli kohustatud vara tagastamise menetlust jätkama, sest seda ei olnud kohtumäärusega peatatud, kaebajad ei taotlenud vaidlustatud haldusakti täitmise peatamist ega Xxxxxxxx xx xx osas kinnistusraamatusse vastava märke kandmist, takistamaks kinnistu kolmandale isikule võõrandamist. 3) Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine iseenesest ei loo põhjuslikku seost haldusakti ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. Ringkonnakohtu otsuse motiividest nähtub, et kohtu hinnangul oli vaidlusalune ehitis selle tervikuna tagastamise ajal vähemalt osaliselt (33,8%) mittesäilinud. Kohus ei tuvastanud, et vaidlusalune ehitis oleks tervikuna mittesäilinud, seega oleks mõttelises osas tagastamine õiguspärane. Kohtuotsuse põhjendusi arvestades õiguspärase haldusakti tulemusel kaebajad Xxxxxxxx xx xx elamut erastada ei oleks saanud. Kui hoone oleks tagastatud mõttelises osas, kohalduks hoonest ülejäänud mõttelise osa omandamisele kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse (EMOES) § 6, mille alusel oleks ülejäänud mõttelise osa hoonest omandamise eesõigus olnud kaasomanikul. Seega oleks S. Maripuu või tema pärijad käesoleval ajal samas olukorras, so üürnikud.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2009 otsusega kaebused rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 1) Tallinna Linnakohtu 02.02.1998 otsusega tunnistati Põhja-Tallinna Valitsuse hoonete haldusosakonna ja S. Maripuu vahel 04.04.1995 sõlmitud Xxxxxxxx xx xx-x korteri ostumüügileping tühiseks ja kehtetuks algusest peale põhjusel, et leping oli vastuolus seadusega. Xxxxxxxx xx xx suhtes oli esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõue, mistõttu 3
(9)3-08-680 ei kuulunud kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni S. Maripuu poolt üüritav eluruum EES § 3 lg 5 p 4 alusel erastamisele. Kohtuotsus on jõustunud. Seega on põhjendamatud kaebuste väited, et kahju seisneb põhjendamatus eluruumi erastamise tühistamises. Ekslik ja vastuolus ORAS ja EES sätetega, samuti Tallinna Linnakohtu 02.02.1998 otsusega, on kaebuste väide, mille kohaselt ostu-müügilepingu sõlmimisel tunnustas Tallinna linn S. Maripuu õigust erastada tema kasutuses olev eluruum ning sellist otsustust tühistatud ei ole. Kuna Xxxxxxxx xx xx suhtes oli esitatud tagastamise taotlus ning kuni selle lahendamiseni kõnealune eluruum erastamisele ei kuulunud, siis kohtuotsusega vastuolu tõttu seadusega tühiseks ja algusest peale kehtetuks tunnistatud tehingust ei saa tuleneda S. Maripuule erastamisõigust. Kuivõrd ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei kuulunud Xxxxxxxx xx xx eluruum seaduse kohaselt erastamisele, siis ei saanud ka vastuolus seadusega ostu-müügitehingu sõlmimine ja selle tühiseks ning algusest peale kehtetuks tunnistamine rikkuda S. Maripuu erastamisõigust, mida tal Xxxxxxxx xx xx eluruumi suhtes sel ajal ei olnud. 2) Haldusasjas nr 3-00-2 käis vaidlus selle üle, kas Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldus nr 5647-k, millega tagastati hooned omandireformi õigustatud subjektile täies ulatuses, oli õiguspärane. Ringkonnakohus märkis otsuses, et kuna vaidlust ei käinud enam A. Borni nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise õiguse suhtes, sõltus tagastamiskorralduse õiguspärasus sellest, kas tagastatud vara oli endisel individualiseeritaval kujul säilinud (tl 187). Vaidlus puudub selles, et jõustunud ringkonnakohtu 04.05.2006 otsusega nr 300-2 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldus nr 5647-k õigusvastaseks. Ekslik ja vastuolus kohtuotsuses tuvastatuga on aga kaebajate väide, nagu oleks nimetatud kohtuotsusega tunnistatud õigusvastaseks üldse A. Bornile Xxxxxxxx xx xx hoonete tagastamine. Ringkonnakohtu otsuse motiividest nähtuvalt oli Xxxxxxxx xx xx ehitis selle tervikuna tagastamise ajal vähemalt osaliselt mittesäilinud, mistõttu oli 25.09.1998 korraldus nr 5647-k, millega omandireformi õigustatud subjektile tagastati ehitis tervikuna, õigusvastane. Asjaolust, et ringkonnakohtu otsusega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldus nr 5647-k õigusvastaseks, ei tulene igal juhul põhjuslikku seost õigusvastaseks tunnistatud haldusakti ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. Tuvastamaks, kas väidetav kahju tekkis õigusvastase haldusakti või teo tagajärjel, tuleb kindlaks teha, kas kahju oleks tekkinud ilma avaliku võimu kandja õigusvastase haldusakti või tegevuseta. 3) Kuigi ringkonnakohus leidis, et ekspert on elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivust hinnates ebaõigesti jätnud arvestamata enne 20.06.1991 teostatud elamu ümber- ja juurdeehituse, siis, kuivõrd juurdeehitise osas puuduvad andmed ja dokumentatsioon ning ringkonnakohtu hinnangul oli hoone selle tagastamise ajal vähemalt osaliselt mittesäilinud, on muude andmete puudumisel põhjendamatu lugeda hoonet endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks. ORAS § 12 lg 9 säestab, et kui ehitise väärtus on kapiraalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu oluliselt suurenenud ja puudub sama paragrahvi lg 8 p-des 1 ja 2 sätestatud alus ehitise tervikuna tagastamiseks või tagastamata jätmiseks, tagastatakse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et uuenduste-parenduste jääkväärtus moodustab ehitise summaarsest jääkväärtusest 33,8%, mistõttu oleks tagastamisele kuulunud ehitisest 66,2% mõttelist osa. Kaebuste väitel ei kuulunuks Xxxxxxxx xx xx kõiki juurde- ja ümberehitusi arvestades üldse tagastamisele, ent lisaks eespool toodud asjaoludele, mis ei ole ka ringkonnakohtul võimaldanud konkreetselt määratleda, milline on uuenduste-parenduste jääkväärtus ehitise summaarsest jääkväärtusest, arvestades sealjuures elamu ümber- ja juurdeehitust, ei ole ka kaebajad põhjendanud, millele tuginevalt nad leiavad, et uuenduste-parenduste jääkväärtus ületab 75% ehitise koguväärtusest. Seetõttu on põhjendamatu kaebajate seisukoht, et nad kaotasid erastamisõiguse kogu Xxxxxxxx xx xx elamu suhtes. 4) Iseenesest ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tagastamisele mittekuulunud 33,8% mõttelise osa erastamisele kohalduks EMOES, mille § 4 lg 1 p 1 kohaselt on erastamise õigustatud 4
(9)3-08-680 subjektiks esimese eelistusena kaasomandis oleva elamu üürnik või üks temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt EES § 4 p-s 1 sätestatud tingimustele, sama lõike p 2 kohaselt on erastamise õigustatud subjektiks teise eelistusena elamu kaasomanik, kui ta ei ole eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Samas on EMOES § 6 lg 1 näol tegemist erisättega sama seaduse § 4 lg 1 suhtes. EMOES § 5 lg 1 sätestab, et erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust erastatakse osade kaupa nende suuruse järjekorras, alustades kõige väiksemast osast. Erastamise objekt, mis on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, erastatakse § 6 alusel. EMOES § 6 lg 1 annab sellisel juhul erastamise õiguse kaasomanikule. Haldusasjas esitatud dokumentidest nähtuvalt moodustab Xxxxxxxx xx xx korter nr x, üldpinnaga 65,7 m2, 100% elamu korterite üldpinnast ehk elamu sisaldab vaid ühte korterit kui eluruumi. Erastamisele kuuluva 33,8% mõttelise osa suurusele vastavat korterit Xxxxxxxx xx xx elamus ei ole, mistõttu on kooskõlas seadusega vastustaja seisukoht, et Xxxxxxxx xx xx mõttelises osas tagastamise korral oleks ülejäänud mõttelise osa erastamisel olnud eesõigus kaasomanikul. Seega kaebajatel tagastamisele mittekuulunud mõttelise osa erastamise õigust ei oleks olnud, järelikult ei ole kaebajatele Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldusega nr 5647-k kahju tekitatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 10. L. Maripuu, A. Pae ja V. Remmel paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebused rahuldada. Kaebajate menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt. 1) Põhjendamata on kohtu väide, et kuivõrd juurdeehitise osas puuduvad andmed ja dokumentatsioon ning ringkonnakohtu hinnangul oli hoone selle tagastamise ajal vähemalt osaliselt mittesäilinud, on muude andmete puudumisel põhjendamatu lugeda hoonet endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks. Kohus ei saa teha järeldusi stiilis „muude andmete puudumisel järeldame, et ...”. Kui kohus ei pidanud piisavaks kaebuses esitatud väidet, et Tallinna linna otsusel oli S. Maripuul (tema õigusjärglastel) õigus kogu elamu erastada, oleks ta pidanud koguma ise tõendeid selgitamaks välja, kas ja kui palju oli kõnealune elamu individualiseeritaval kujul säilinud ning millises mahus ta tagastamisele kuulus. Kohus on eksinud halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 16 lg 2 teise lause vastu, millest tulenevalt oleks pidanud vajadusel koguma tõendeid omal algatusel. 2) Kohus leidis põhjendamatult, et ringkonnakohtu poolt Tallinna Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldus nr 5647-k õigusvastaseks tunnistamisest ei tulene igal juhul põhjuslikku seost õigusvastaseks tunnistatud haldusakti ja tekitatud kahju vahel. Nimetatud otsusest tuleneb, et Xxxxxxxx xx xx tagastamise ajal oli ehitis vähemalt osaliselt mittesäilinud, samas polnud selge, millisel määral oli ehitis mittesäilinud. Ringkonnakohus pole välistanud võimalust, et hoone on täielikult mittesäilinud. Väär on halduskohtu järeldus, et tagastamine oli õigusvastane üksnes tervikuna ning elamu osaline tagastamine oleks igal juhul olnud õiguspärane. Halduskohus on ringkonnakohtu otsust vääralt tõlgendades leidnud, et kuna uuenduste-parenduste jääkväärtus moodustab ehitise summaarsest jääkväärtusest 33,8%, oleks tagastamisele kuulunud 66,2% ehitise mõttelisest osast. Tegelikult leidis ringkonnakohus, et ekspertiis oli ebaõige, kuna ekspert ei olnud arvestanud ehitise hindamisel ehitise ümber- ja juurdeehitust. Olukorras, kus ekspert jõudis tulemuseni 66,2% ühtesid algandmeid kasutades, on põhjendamatu väita, et teiste algandmete kasutamisel oleks ekspert jõudnud numbriliselt samasuguse tulemuseni. 3) Tulenevalt menetlusõiguse olulisest rikkumisest ning jõustunud kohtuotsusega ebaõigeks tunnistatud tõendile (J. Takjase ekspertiisile) tuginemisest, on kohus vääralt rajanud kohtuotsuse EMOES sätetele. Otsuses toodud sellekohane õiguslik käsitlus on teoreetiliselt õige ja kooskõlas seadusega, kuid seda tingimusel, kus elamu säilimise-mittesäilimise protsendid oleksid kehtivad 5

(9)3-08-680 sellisena, nagu kohtuotsuses toodud. Käesoleval juhul ei kattu aga tegelikkus ja kohtu poolt antud õiguslik hinnang. 4) Tallinna linna otsust, et S. Maripuul (tema õigusjärglastel) on õigus kõnealune elamu tervikuna erastada, ei ole keegi pädevalt tühistanud ega öelnud, et see otsustus oli oma sisult vale; müügileping tühistati üksnes vale ajastuse tõttu. Ei saa eeldada, et vastustaja otsus erastada elamu tervikuna S. Maripuule oli suvaotsustus. Eeldama peab, et see oli seadusekohane otsustus, millele eelnes kohane kaalumine, asjaolude tuvastamine jmt seaduses nõutu. Seega on linn möönnud S. Maripuu õigust kõnealuse elamu tervikuna erastamiseks ning halduskohus on ilma tegelike tõenditeta asunud sellest hoolimata seisukohale, justkui S. Maripuul ei oleks olnud õigust elamut tervikuna erastada. Asjaolu, et erastamise müügitehing on tühistatud seetõttu, et see oli tehtud valel ajal, ei tähenda, et S. Maripuul ei oleks olnud õigust erastamiseks. Erastamisõigus ei saa selguda alles pärast tagastamisavalduse lahendamist. Õigeaegselt esitatud kohane tagastamisavaldus küll välistab erastamisõiguse, kuid erastamisõiguse selgumine või olemasolu ei ole kuidagi sõltuvuses tagastamisavalduse esitamisest. EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt oli nimetatud ajal üksnes peatatud igasuguste tehingute tegemine, kuni on otsustatud tagastamise küsimus. Kuivõrd käesolevaks ajaks on tuvastatud, et tagastamine oli õigusvastane, ning on tuvastamata, kas ja millises ulatuses oleks tagastamine võinud olla õiguspärane, puudub igasugune alus eeldada, et tagastamine oleks olnud kasvõi osaliselt õiguspärane, millest tulenevalt kohalduks kohtuotsuses toodud käsitlus ning S. Maripuul (tema õigusjärglastel) ei oleks olnud õigust Xxxxxxxx xx xx erastamisele. 11. Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda. 1) Kuna Xxxxxxxx xx xx juurdeehituse osas puuduvad andmed ja dokumentatsioon ning ringkonnakohtu hinnangul oli hoone selle tagastamise ajal vähemalt osaliselt mittesäilinud, on muude andmete puudumisel põhjendamatu lugeda hoonet endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks. Kaebajad möönavad ka ise, et kohtuotsuse tegemisel ei saa kohus teha järeldusi andmete põhjal, mida kohtul ei ole. Seega ei saanud halduskohus järeldada, et Xxxxxxxx xx xx on endisel individualiseeritaval säilinud väiksemas ulatuses kui 66,2% või ei ole üldse säilinud, mis toonuks kaasa täieliku mittetagastamise. Samuti on ekslik kaebajate seisukoht, et käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et hoone endisel individualiseeritaval kujul säilimist või mittesäilimist. Ringkonnakohus andis 04.05.2006 otsuses hinnangu Xxxxxxxx xx xx endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta ja leidis, et ehitis oli selle tagastamise ajal kehtinud ORAS sätete järgi vähemalt osaliselt mittesäilinud. Kuna kohus sai tulenevalt

§ 25

lg-st 2 tugineda üksnes olemasolevatele tõendite, mis ei näita muud, kui et ehitis oli säilinud 66,2% ulatuses, ei saanudki kohus teistsugusele järeldusele asuda. 2) Tähtsust ei oma asjaolu, et kaebajate õiguseellasele oli elamu varem ostu-müügilepinguga erastatud, kuna seda tehti vastuolus EES § 3 lg 5 p-ga 4 ja ORAS § 18 lg-ga 1, mistõttu oli selline tehing tühine, st kehtetu algusest peale. Samuti puudus halduskohtul vajadus hakata uuesti välja selgitama elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivust, kuna seda oli varasema kohtumenetluse käigus juba tehtud. 3) Kaebajad ei ole ise suutnud põhjuslikku seost õigusvastase haldusakti ja võimaliku kahju vahel ära näidata. Apellatsioonkaebustes tõlgendatakse ringkonnakohtu otsust ebaõigesti. Haldusasjas nr 3-00-2 Xxxxxxxx xx xx elamu kohta tehtud endisel individualiseeritaval kujul säilivuse eksperthinnangus leiti, et elamu on säilinud 66,2% ulatuses. Ringkonnakohus leidis küll, et ekspert jättis ehitise hindamisel ebaõigesti arvestamata elamu ümber- ja juurdeehitust, kuid järeldas siiski, et ehitis oli tagastamise ajal kehtinud ORAS redaktsiooni kohaselt vähemalt osaliselt mittesäilinud ning seetõttu oli ehitise tervikuna tagastamine õigusvastane. Hoolimata eks6

(9)3-08-680 perthinnangu mõningatest puudustest ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks nõuda eksperdilt eksperthinnangu korrigeerimist või uue eksperthinnangu koostamist, mille alusel oleks saanud välja arvutada säilivuse täpse osakaalu, arvestades juurdeehitusi. See näitab, et ringkonnakohus pidas juurdeehituste osakaalu ilmselgelt sedavõrd vähetähtsaks, et see ei oleks olulisel määral mõjutanud säilivuse protsente ning seetõttu ka järeldust, et tegu on endiselt osalise säilivusega. Seetõttu asus ringkonnakohus järeldusele, et ehitis oli vähemalt osaliselt mittesäilinud. Sellekohast järeldust tuleb tõlgendada selliselt, et ehitis oli vähemalt osaliselt säilinud endisel individualiseeritaval kujul, st säilivuse osakaal jäi 25-75% vahele ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 mõttes. Sellisel juhul kuuluks sama paragrahvi lg 9 alusel ehitis tagastamisele osaliselt, vastavalt säilinud väärtuse mõttelisele osale. Eksperthinnangu kohaselt oli säilivuse osakaal vähemalt 66,2%. Eeltoodu alusel tegi halduskohus kokkuvõttes õige järelduse, et elamu osaline tagastamine oleks olnud õiguspärane. Kuna halduskohus tõlgendas ringkonnakohtu otsust õigesti, siis asus halduskohus õigesti kontrollima põhjuslikku seost haldusakti ja tekkinud kahju vahel, millele kaebajad aluselt vastu vaidlevad. Halduskohus tuvastas õigesti põhjusliku seose puudumise õigusvastase haldusakti ja kahju tekkimise vahel (tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 ja RVastS §-d 7 ja 8). 12. Apellandid leidsid kohtule täiendavalt esitatud seisukohtades, et asja õigeks lahendamiseks on vajalik võtta asja materjalide juurde ka haldusasjas nr 3-00-2 tehtud teine, Lembit Linnupõllu poolt läbiviidud ekspertiis, milles jäeti küll vastamata küsimusele ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta kuni 02.03.1997. Nimetatud ekspertiisi käigus leiti, et ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud 86%. Nimetatud ekspertiisiakt toetab kaebajate väiteid, et parenduste-uuenduste jääkväärtuse protsent oleks olnud märgatavalt suurem, kui juurdeehitisi oleks arvestatud, ja seega oleks kaasa toonud täieliku mittetagastamise. Nimetatud ekspertiisiakti asja juurdevõtmine on vajalik asja õigeks lahendamiseks ning vastustaja uutele väidetele vastuvaidlemiseks. Seejuures ei ole apellandid rikkunud

§ 32lg-t 4 ega § 15 lg-t 2.

Puudub alus selle ekspertiisiakti asja materjalide juurde võtmata jätmiseks. 13. Vastustaja palub jätta kaebajate esitatud uue ekspertiisiakti asja materjalide juurde võtmata.

§ 32

lg-st 4 tulenevalt oleks uus tõend tulnud esitada koos apellatsioonkaebusega ning põhjendada selle varasemat esitamata jätmist. Kaebajad on rikkunud mõlemat nõuet. Pelgalt paljasõnaline sedastus, et vastustaja esitas uusi seisukohti, ei ole nõuetekohane põhjendamine. Samuti on selline väide alusetu. Vastustaja on jäänud apellatsioonmenetluses kindlaks enda varasematele väidetele, et hoolimata Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2006 otsusest nr 3-00-2, millega tunnistati Xxxxxxxx xx xx elamu tagastamise korraldus õigusvastaseks, puudub põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ja kahju tekkimise vahel. Samuti on kaebajad rikkunud

§ 15

lg-t 2, mille esimese lause kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma protsessiõigusi heauskselt. Menetlusnormide ilmselge eiramise näol on tegemist menetlusõiguste kuritarvitamisega

§ 15lg 2 teise lause mõttes.

Kaebajate poolt esitatud ekspertarvamuse näol on tegemist ka asjakohatu tõendiga, mis ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. See koostati haldusasjas nr 3-00-2 Tallinna Halduskohtu tellimusel. Ekspert pidi jõudma järeldusele, kas Xxxxxxxx xx xx elamu on säilinud endisel individualiseeritaval kujul nii enne kui ka pärast 03.03.1997 kehtinud ORAS redaktsiooni (§ 12 lg 8) järgi. Eksperthinnangus (lk 13) on aga jäetud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimine varasema ORAS redaktsiooni kohaselt hindamata. Riigikohtu 11.06.2006 otsuse nr 3-3-1-32-01 kohaselt ei tohi uuema redaktsiooni rakendamine panna õigustatud subjekti halvemasse olukorda. Sellest tulenevalt peab ehitise endiselt individualiseeritaval kujul säilivust hindama mõlema redaktsiooni järgi. Kuna eksperthinnangus seda ei tehtud, ei pidanud kohtud haldusasjas nr 3-002 ilmselgelt võimalikuks sellise eksperthinnangu arvestamist kohtuotsuse tegemisel. On ilmne, et sellises eksperthinnangus toodu järeldusi ei saa arvesse võtta ka käesolevas haldusasjas. 7

(9)3-08-680 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 14. Kaebajad on taotlenud erastamisõigusest ilmajätmisega nende õiguseellasele tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuste väidete kohaselt on kaebajad S. Maripuu testamendijärgsed pärijad, kes on pärinud ka nõuded Tallinnas Xxxxxxxx xx xx-x korteri suhtes. Apellatsiooniastmes esitatud pärimisõiguse tunnistustest nähtub, et xx.xx.xxxx surnud Sulev Maripuu pärandavarana on kindlaks tehtud ka ½ mõttelist osa nõuetest Tallinnas Xxxxxxxx xx xx-x korteri suhtes, mille osas on kohtuvaidlus. Nimetatud pärandavara pärijateks on võrdsetes 5/12 suurustes mõttelistes osades A. Pae ja V. Remmel ning L. Maripuu on 1/6 mõttelises osas sundosa saajaks. Apellatsiooniastmes määratlesid kaebajad ka igaühe osa nõutud 2 340 000 kroonist – A. Pae ja V. Remmel kumbki 487 500 krooni ning L. Maripuu 1 365 000 krooni, millest 1 170 000 krooni on ½ osa korteriga seotud nõuetest, mis kuuluvad L. Maripuule kui abielu kestel omandatud ühisvara. Nagu eelnevast nähtub, soovib L. Maripuu 1 170 000 kroonise nõude osas muuta kaebuse alust – selle summa hüvitamist ei nõua ta enam kui S. Maripuu pärija vaid kui isik, kelle erastamisõigust rikuti. Kuna ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus tuleb menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada ja asi saata tagasi uueks arutamiseks, ei käsitle ringkonnakohus küsimust, kas kaebuse aluse muutmine apellatsiooniastmes on võimalik või mitte. 15.

§ 16

lg 2 näeb ette, et menetlusosaline peab halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus teeb ettepaneku, et menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid, või vajadusel kogub neid omal algatusel. Halduskohus rikkus nimetatud normi, kui jättis kaebajatele ettepaneku tegemata esitada tõendid tõendamaks, et Xxxxxxxx xx xx hoone ei kuulunud tervikuna tagastamisele ning kaebajate õiguseellasel oli eluruumi erastamise nõudeõigus. A. Pae ja L. Maripuu kaebuse uuest redaktsioonist võis kohus järeldada, et kaebajad on eksiarvamusel (siinkohal nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses toodud käsitlusega selle arvamuse ekslikkusest ega hakka seda kordama), et varasemast erastamise otsusest tulenevalt säilis S. Maripuul elamu tervikuna erastamise õigus vaatamata erastamislepingu tühisusele. Siiski oleks kohus kaebuse lahendamiseks ja kaebajate erastamisõigust puudutavate väidete igakülgseks kontrollimiseks pidanud täitma

§ 16lg 2 teises lauses sätestatud kohustust.

Käesoleval juhul ei piisanud haldusasjas nr 300-2 tehtud ringkonnakohtu otsuse tõendina asja juurde võtmisest, sest kahjunõude olulise elemendina (kannatanu õiguste rikkumine) tuli kindlaks teha, kas kaebajate õiguseellasel oli eluruumi erastamise õigus, mis omakorda sõltus sellest, kui suures osas kuulus tagastamisele Xxxxxxxx xx xx elamu, mis jällegi sõltus sellest, kui suures ulatuses oli Xxxxxxxx xx xx õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS mõttes endisel individualiseeritaval kujul säilinud.

  1. Haldusasjas nr 3-00-2 ei olnud vajalik eelpool nimetatud asjaolude kindlaks tegemine seetõttu, et asja lahendamiseks piisas tagastamise korralduse õigusvastasuse tuvastamisest. Mis mahus täpselt korraldus õigusvastane on, polnud tuvastamiskaebuse lahendamiseks oluline. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest eelnimetatud asjas ei saa teha selliseid järeldusi nagu vastustaja ja kohus on teinud – kohus ei ole tuvastanud, et Xxxxxxxx xx xx asuv õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus vähemalt osaliselt tagastamisele. Ringkonnakohus ei välista, et asi on võimalik lahendada haldusasjas nr 3-00-2 kogutud tõendeid – eksperdiarvamusi, tunnistusi jms – hinnates, kuid need tõendid tuleb käesolevas asjas koguda. Kaebajate õiguseellase eluruumi erastamise õigust on rikutud üksnes juhul, kui Xxxxxxxx xx xx õigusvastaselt võõrandatud vara oleks tulnud jätta tervikuna tagastamata. Kui mingi osa elamust kuulunuks tagastamisele, oleks halduskohtu seisukoht kaebajate õiguseellase õiguste rikkumise puudumise kohta õige, sest EMOES § 6 lg 1 annab sellisel juhul erastamise õiguse kaasomanikule.
  2. Kaebajad esitasid apellatsiooniastmes täiendavalt L. Linnupõllu eksperdiarvamuse, mis koostati eelpool viidatud kohtuasjas. Ringkonnakohus leiab erinevalt vastustajast, et tegemist on 8

(9)3-08-680 asjakohase tõendiga ning võtab selle asja materjalide juurde. Ilmselt tuleb ka teine samas kohtuasjas koostatud eksperdiarvamus käesoleva asja materjalide juurde võtta. Samas pole välistatud uue eksperdiarvamuse tellimine, kui tõenditele antav hinnang seda tingib (näiteks ei pidanud ringkonnakohus haldusasjas nr 3-00-2 võimalikuks tugineda L. Linnupõllu eksperdiarvamusele). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks käesolevat asja ilma halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata lahendada, sest kahjunõude lahendamiseks olulised tõendid on kogumata ja hindamata. Sellises mahus tõendite kogumine ja hindamine teise astme kohtus võib riivata poolte edasikaebeõigust. Samuti tuleb halduskohtul täpsustada, millisel alusel L. Maripuu kahju hüvitamist nõuab ning juhul, kui kaebus soovitakse esitada uuel alusel, tuleb kaebajalt nõuda uue kaebuse teksti esitamist. 18. Kuna ringkonnakohus saadab asja uueks arutamiseks, ei võeta asjas seisukohta menetluskulude jagamise suhtes. Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.