← Eesti

3-08-2604/33

Obsah (5)§ 117§ 361§ 39§ 38§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2

) § 47, § 37 lg 1, lg 2 p 3 ja lg 4, riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse (RAPS) § 10 lg 8 p 3, palgaseaduse (PalS) § 17, Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määruse nr 16 Riigiteenistujate töötasustamine

  1. aastal § 1, justiitsministri 3-08-2604 06.12.2001 määruse nr 92 Tallinna Vangla põhimäärus § 3 lg 2 p 7 ja justiitsministri 30.01.2007 käskkirja nr 58-k Vangla teenistujate töötasustamine
  2. aastal p
  4. T. V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks maksma kaebajale välja osaliselt saamata jäänud palk kokku summas 57 049 krooni. 1) Kaebaja brutopalk ajavahemikul 01.01.2006-08.10.2007 oli väiksem kui sotsiaalministri määrustega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Arsti brutopalk oli sotsiaalministri 10.01.2006 määruse nr 4 kohaselt ajavahemikul 01.01.-31.12.2006 75 krooni tunnis ning sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 (muudetud sotsiaalministri 04.04.2007 määrusega nr 39) kohaselt ajavahemikul 01.01.-31.12.2007 93,75 krooni tunnis ning alates 01.01.2008 112 krooni tunnis. Justiitsministeeriumi 19.12.2008 vastusest selgitustaotlusele (tl 3) tuleneb, et Tallinna Vangla arstide palga kujundamisel on võetud arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäär, milleks on 112 krooni tunnis. Ajavahemikul 01.01.-08.10.2007 oli kaebaja palk 54 071 krooni. Töötunde oli sel perioodil
  5. Seega oli kaebajale makstava brutopalga tunnimäär 81 krooni tunnis, mis on 12,75 krooni võrra vähem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär (93,75 krooni). Sellest tulenevalt tuleb kaebajale juurde maksta 8835 krooni (671 tundi x 93,75 krooni tunnis – 54 071 krooni = 8835 krooni). 2) Tallinna Vanglas töötavate eesti rahvusest meditsiinitöötajate palk oli tunduvalt suurem kui vene rahvusest meditsiinitöötajatel. Näiteks kaebajaga samu tööülesandeid täitva dr A. ametipalgaks oli 24 000 krooni. Ta töötas kaebajaga sarnaselt poole kohaga. Järelikult ajavahemikul 01.01.-08.10.2007 oli tema põhipalk 111 200 krooni. See on 48 214 krooni võrra rohkem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Sellest tulenevalt peab vastustaja maksma kaebajale juurde veel 48 214 krooni.

§ 117

lg 1 p 4 lubab küll ametniku vabastada teenistusest ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu, kuid ei anna alust ametipalga vähendamiseks. Eesti ja vene rahvusest arstidele erineva palga maksmisega on vastustaja rikkunud põhiseaduse § 12 lg-st 1 tulenevat diskrimineerimiskeeldu. Samuti keelab PalS § 5 suurendada või vähendada palka olenevalt töötaja rahvusest ja emakeelest. Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2000/43/EÜ, mille art 3 lg 1 punkti c järgi kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sh avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on töölevõtu- ja töötingimused, k.a töölt vabastamine ja töötasu. Direktiivi art 8 lg 1 sätestab, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab vastustaja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. 3. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Tallinna Vangla teenistujate töötasustamine toimub vastavalt

-le, vangistusseadusele (VangS), RAPS-le, PalS-le ning Vabariigi Valitsuse määrustele, millega kehtestatakse riigiteenistujate ja vanglaametnike palgamäärad ning lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise ja nõutavast tulemuslikuma töö eest. Lisaks on võetud aluseks justiitsministri 06.12.2001 määrus nr 92 Tallinna Vangla põhimäärus ja justiitsministri 24.01.2007 määrus nr 5 Tallinna Vangla teenistujate koosseis, mis loetleb mh meditsiinitöötajate ametikohad ja nende ametikohtade põhigrupid. Tallinna Vangla direktori 22.03.2007 käskkirjaga nr 29 kinnitatud Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhendi p 2.1 kohaselt on teenistuja töötasustamise aluseks tema palgaaste, mille määramisel arvestatakse ametikoha osatähtsust vanglas, töökoormust, töötingimuste erisust, töö eripära, vastutuse ulatust, professionaalset kogemust, haridust ja kvalifikatsiooninõudeid. Sama juhendi p 2.2 toob ära riigiametnikele (v.a vanglaametnikud) ja abiteenistujatele määratud palgaastmed. Vanemametnike palgaaste, kuhu kuuluvad ka vangla arstid, on vahemikus 18-25. Tallinna Vangla 2007. a eelarve seletuskir2

(10)3-08-2604 ja p 2.6 järgi võimaldab tervishoiutöötajate palgafond vanglal ametikohale nõutavatele oskustele vastavaid tervishoiutöötajaid tasustada, arvestades 25.01.2007 sõlmitud tervishoiutöötajate riiklikul palgakokkuleppel kehtestatud ning alates 0l.04.2007 kehtima hakanud miinimumtunnitasusid (arst 99 krooni, õde 52,5 krooni, hooldustöötaja 29 krooni). Tervishoiutöötajate nõuetele vastavat eesti keele oskust ning tööalaste oskuste paranemist hindab vangla tervishoiuosakonna juhataja. 2) Kaebaja viidatud sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 ei ole asjakohane. Vastustaja ei ole seotud Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenuse osutamisega. VangS § 49 lg 2 kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Tallinna Vangla on eelarveline asutus ning palga maksmine toimub vastustajale määratud eelarve piirides. 3) Tõele ei vasta väide, et Tallinna Vanglas töötavate eesti rahvusest arstide palk on tunduvalt suurem vene rahvusest meditsiinitöötajate omast. Tallinna Vangla on koostöös Justiitsministeeriumiga välja töötanud vangla tervishoiutöötaja ametikohal nõutud oskuste hindamise alused vastavalt palgafondile. Oskuste hinnanguteks on kõrge, keskmine või ebarahuldav. Arvestuse aluseks on nõue, et diferentseeritud tasude väljamaksmiseks peavad teenistujal olema kõik nõutavad oskused vähemalt kesktasemel. Kui ametikohal nõutavast eesti keele või tööalasest oskusest on vähemalt üht näitajat hinnatud ebarahuldavaks, ei lisandu palgamäärale diferentseeritud tasusid. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja hindas kaebaja erialase pädevuse, kvalifikatsiooni ja arvutikasutamise oskuse tasemed keskmiseks, kuid keeleoskust ebarahuldavaks. Kaebaja viide Tallinna Vanglas töötavate teiste arstide palgale ei ole asjakohane, kuna vastustaja kohustus on mh palgata tööjõuturu olukorrast sõltuvalt kvalifitseeritud tervishoiutöötajaid, kellele tuleb maksta konkreetsel ajahetkel ka konkurentsivõimelist palka. Vastustaja ei ole võtnud palga diferentseerimisel aluseks isiku rahvust. Palga maksmine toimub objektiivsete kriteeriumite alusel, mis seonduvad eranditult isiku ametikoha täitmise võimega. 4) Keeleinspektsioon tegi 06.11.2007 järelkontrolli kaebajale tehtud ettekirjutuse täitmise osas. Selgus, et kaebaja tegelik eesti keele oskus ei vasta ametikohal esitatavatele nõuetele ja ta ei olnud täitnud Keeleinspektsiooni ettekirjutust sooritada kõrgtaseme eksam. Kaebaja viited tema diskrimineerimisele on paljasõnalised. Talle maksti palka vastavalt tema teenistusalasele võimekusele. Iseenesestmõistetavalt saab kõrgema erialase pädevuse, kvalifikatsiooni, parema keeleoskuse ja arvutikasutamise oskusega teenistuja rohkem palka. Kaebajal oli Tallinna Vanglas töötamise ajal võimalik tõsta oma erialast kvalifikatsiooni, näidates seejuures üles initsiatiivi koolitustel osalemisega. Vastustaja korraldas teenistujatele tasuta eesti keele kursusi, millel kaebaja ei osalenud. Käesoleval juhul ei olnud tegemist diskrimineerimisega, kuna polnud tegemist samalaadse olukorraga. Põhjendamatu on viide direktiivile 2000/43/EÜ. Ka antud direktiivi art 2 p-s 2 on lähtutud sellest, et diskrimineerimiseks loetakse olukorda, kus ükskõik millisel art-s 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Juhul, kui isikutel on erinev erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus, ei ole tegemist samalaadse olukorraga. Samamoodi ei ole põhjendatud kaebaja viide Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2000/78/EÜ. Antud direktiivi preambula p-s 17 on toodud, et selle direktiiviga ei nõuta isiku palkamist, ametialast edutamist, tööl hoidmist või koolitust, kes ei ole pädev, võimeline või valmis täitma asjaomase töökohaga seotud olulisi ülesandeid või läbima vastavat koolitust. 4. Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 "Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika" on kehtestatud ravikindlustuse seaduse (RaKS) §-s 32 sisalduva delegatsiooninormi 3
(10)3-08-2604 alusel, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määrusega vastava korra haigekassa nõukogu ettepanekul. RaKS § 1 lg 1 järgi reguleerib see seadus solidaarset ravikindlustust. Ravikindlustus on sundkindlustus ja ravikindlustuse kindlustusandja on Eesti Haigekassa (RaKS § 2 lg 3, § 3 lg 1). Seega ei pidanud vastustaja juhinduma sotsiaalministri poolt tööjõukuluna arvestatava ning arstidele kehtestatud brutopalga kulust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 järgi kohaldatakse seda seadust tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos VangS-st tulenevate erisustega. TTKS § 52 lg 2 p 1 kohaselt rahastatakse kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist Justiitsministeeriumi kaudu riigieelarvest. Ka Tallinna Vangla 28.02.2007 käskkirjas nr 489-p, millega määrati kaebaja ametipalk, on tuginetud

-le, RAPSle, PalS-le, Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määrusele nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine

  1. aastal“, Tallinna Vangla põhimäärusele ning justiitsministri 30.01.2007 käskkirja nr 68-k Vanglate teenistujate töötasustamine
  2. aastal p-le
  3. Nendest viidetest ei saa järeldada, et tegemist võiks olla Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenusega ning seega ei saa võtta aluseks ka sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 § 41 lg 2 p
  4. 2) Vastustaja selgituste järgi maksti arstidele lisatasusid ühesuguste põhimõtete alusel, millega püüti saavutada 13 200 krooni suurust palga baasmäära, mis oli Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud ja eelarves ette nähtud, sest astmejärgsed palgad olid tunduvalt väiksemad. Vastutaja pidas ekslikuks Justiitsministeeriumi poolt 19.12.2008 antud selgitustaotlust, mille kohaselt võeti palga kujundamisel (siiski) arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäära. Tekib küsimus, kas tõlgendada vastust selliselt, et palga kujundamisel püüti sotsiaalministri määruses nimetatud brutopalka võimaluse piires arvestada (sel juhul ei pruugi olla tegemist eksliku seisukohaga) või siis nii, et vastustaja arvates oleks pidanud juhinduma sotsiaalministri kehtestatud tunnitasu alammäärast. Kokkuvõttes ei ole sel enam tähtsust, sest hinnangut palga arvestamise õiguspärasuse küsimusele ei saa seada sõltuvusse ühest järelepärimisele esitatud vastusest. Kokkuvõttes tuleb nõustuda vastustaja seisukohtadega ning jätta sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 alusel esitatud ning sellest tulenevalt osaliselt saamata jäänud palga väljamaksmiseks kohustamise nõue rahuldamata. 3) Vastustaja selgituste kohaselt oli kõigil arstidel 24.-
  5. palgaaste ja lisatasusid maksti ühesuguste põhimõtete alusel. Arstide palga baasmäär oli 13 200 krooni ja selles ei ole menetlusosaliste vahel ka vaidlust. Diferentseeritud tasusid oli võimalik määrata lähtuvalt erialasest pädevusest, kvalifikatsioonist, keeleoskusest ning arvutikasutamise oskusest, mis pidid olema vähemalt kesktasemel. Oskuste hindamine oli antud vangla osakonnajuhataja pädevusse. Vastustaja viitas kaebaja ebarahuldavale keeleoskusele, samuti Keeleinspektsiooni kontrollaktile nr 363-Jk2 ja asjaolule, et kaebaja ei täitnud Keeleinspektsiooni ettekirjutust sooritada kõrgtaseme eksam. Neid väiteid ei ole kaebaja ümber lükanud. Kaebaja esitas haldusasja materjalide juurde mitmesuguste tunnistuste ja dokumentide ärakirju erinevate kursuste ja koolituste läbimise kohta (tl 58-77), kuid need ei puuduta keeleoskuse küsimust. Keeleoskuse osas on

käesolevaks ajaks täiendatud ning selle § 361 lg 3 kohaselt ei peeta erinevat kohtlemist keeleoskuse alusel diskrimineerimiseks, kui selline erinev kohtlemine on

-ga või keeleseadusega (KeeleS) lubatud. Eesti keele oskuse nõuded on KeeleS reguleerimisala küsimus. Vastustaja selgitas, et kõikidest vangla arstidest umbes 2/3 või veidi enam kui 2/3 puhul oli tegemist teistest rahvustest töötajatega ning keeleoskus ei olnud ainuke, mida hinnati. Vastustaja tõi esitatud tabelist välja mitmeid nimesid, kes said juurde lisatasu, sest valdasid eesti keelt kõrgtasemel, ning eesti arstide nimesid, kelle palgaks oli ainult 13 200 krooni suurune baasmäär. Vastustaja sõnul ei olnud lisatasude maksmine kohustuslik, vaid tagatud pidi olema Justiitsministeeriumi poolt määratud baasmäär. Kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis ei saa üldjuhul olla tegemist diskrimineerimisega. Kaebaja viide ühe teise arsti mõnevõrra kõrgemale palgale ei tähenda seda, et kedagi oleks seetõttu diskrimineeritud rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude ja asjaolude tõttu. Vastustaja esitatud käskkirjast ilmneb, et 4

(10)3-08-2604 kaebaja poolt näiteks toodud arsti puhul väljendus palgaerinevus ainult juurdemakse suuruses. Samas nähtub haldusasja materjalist, et kaebajale määrati uus palk 28.02.2007, kuid võrdlusena välja toodud arsti ametisse nimetamine toimus hiljem, 04.06.2007. Tallinna Vangla on põhjendanud palkade mõningast erinevust ka olukorraga tööjõuturul ning tarvidusega maksta konkurentsivõimelist palka nimelt konkreetsel ajahetkel. Vastustaja poolt haldusasja materjalide juurde esitatud Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhend mõningate erinevuste tekkimist üldiselt võrreldavate ametikohtade palgatasemes ei välista. Kaebaja viited erinevate seaduste sätetele, mis puudutavad võrdset kohtlemist, on iseenesest õiged, kuid antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et vastustaja oleks neid põhimõtteid eiranud ja isikuid ilma nähtavate ja mõistlike põhjendusteta täiesti erinevatel alustel kohelnud. Asjakohased ei ole kaebaja viited KeeleS § 5 lg-le 2 ning

§-le 14 ja § 117 lg 1 p-le 4, sest antud vaidluse puhul ei ole tegemist teenistusse võtmise ega teenistusest vabastamisega ebapiisava keeleoskuse tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. T. V. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. 1) Halduskohus pole arvestanud, et vanglas töötavatele arstidele teistest arstidest väiksema palga alammäära maksmine on ebavõrdne kohtlemine vangla arstide suhtes ning seeläbi põhiseaduse § 12 lg 1 rikkumine. Ei halduskohus ega vastustaja esitanud kahe grupi ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks mõistlikku ja asjakohast põhjendust. Põhiseadus on ülimuslik teiste seaduste suhtes. Samuti oleks õigem lähtuda Justiitsministeeriumi poolt antud seisukohast, sest ministeerium on pädevam ja erapooletu asutus. 2) Kuna asja menetlenud halduskohtu kohtunik oli
  2. a Justiitsministeeriumi teenistuses, siis võib kahelda tema erapooletuses käesoleva asja lahendamisel. Erapoolikust näitab ka tehtud kohtuotsus, kus kohtunik nõustus vastustaja seisukohtadega omapoolseid seisukohti esitamata. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel lähtuma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st
  3. Käesoleval juhul ei analüüsinud kohus kõiki esitatud tõendeid, mistõttu rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. 3) Kõikide arstide palga baasmäär oli 13 200 krooni, mis oli kaebaja jaoks samas ka minimaalseks palgaks, vaatamata tema suurele töökogemusele ja kõrgele kvalifikatsioonile. Eesti rahvusest arstide jaoks oli nimetatud summa vaid põhipalgaks, millele lisandusid lisatasud. Koos lisatasudega oli nende palk vähemalt kaks korda suurem kui kaebaja palk. Kaebaja ei väitnud, et keeleoskus oli ainus, mida palga määramisel hinnata, vaid seda, et arst, kelle emakeel ei olnud eesti keel, võis loota vaid vangla arstide palga baasmäärale. Vastustaja ei ole tõestanud vastupidist. Vastustaja toodud näited teiste arstide palga kohta ei ole asjakohased. Näiteks dr S., kes sai palgale lisaks lisatasu, on eesti rahvusest arst, kes sai vene nime abielludes. Teise näitena toodud dr T. oli alkoholisõltlane ega olnud seetõttu võimeline oma kohustusi täitma. Ta töötas Tallinna Vanglas vaid kaks kuud ja lahkus töölt väikese palga tõttu. Asjakohane näide oleks olnud dr P., kes on E-kategooria (kõrgetasemeline) arst, kuid kelle palk oli samuti vangla arstide baasmäära suurune. Põhiseaduse § 12 lg 1,

§ 361lg 2 ja Pal

S § 5 keelavad diskrimineerimise keeleoskuse ja emakeele alusel.

§ 39

kohaselt võib keeleoskus olla lisatasu maksmise aluseks ainult võõrkeelte valdamise korral. 4) Vastustaja ei ole tõendanud, et palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest. Kaebaja arvates maksti palka rahvuse alusel. Lähtudes Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ art 2 lg 2 punktist b ja võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 3 lg-st 4 on käesoleval juhul tegemist rahvuse ja keele alusel diskrimineerimisega, seda kas otseselt või kaudselt. Isegi kui käes5

(10)3-08-2604 oleval juhul on palga maksmisel lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, seavad need kaebaja rahvuse tunnuse alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Vastustaja kohaldatud kriteeriumil (eesti keele valdamine emakeelena) ei ole objektiivset ega õiguspärast eesmärki ja selle eesmärgi saavutamise vahendid ei ole asjakohased ega vajalikud. 5) Kaebaja esitas kohtule mitmeid tunnistusi erinevate kursuste ja koolituste läbimise kohta, et tõendada oma erialast pädevust, kvalifikatsiooni ja arvutikasutamise oskust. Samuti on oluline, et kõik need koolitused läbiti eesti keeles. 6) Vastustaja ei ole tõendanud, et enne 04.06.2007 oli konkurentsivõimeline palk väiksem kui pärast 04.06.
  1. Vastustaja püüab õigustada vene rahvusest arstide suhtes kohaldatavat diskrimineerivat praktikat olukorraga tööjõuturul, st väitega, et kõik Eesti tööandjad on rassistid. Olukorda tööjõuturul kujundavad aga tööandjad ise, sh ka vastustaja. Vastustaja maksis kõigile vene rahvusest arstidele kaks korda väiksemat palka kui eesti rahvusest arstidele. Selle tõendamiseks taotleb kaebaja vastustaja kohustamist esitama tõendid apellatsioonkaebuses nimetatud vene ja eesti rahvusest arstide palkade kohta. Samuti taotleb kaebaja Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ tõlgendamise osas Euroopa Kohtu poole pöördumist.
  2. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb oma halduskohtus toodud seisukohtade juurde, esitades lisaks järgmised põhjendused. 1) Halduskohus ei ole rikkunud protsessi- ega materiaalõiguse norme, kuna on võtnud arvesse mõlema poole seisukohad ning on arvestanud otsuse tegemisel kehtiva seadusandlusega. Asjassepuutumatu on väide, et kohtunik on töötanud Justiitsministeeriumi ametnikuna. 2) Vanglad on riigieelarvelised asutused ning arstide palkade jaoks eraldatakse rahalised vahendid riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Kõikide vanglate arstidele makstakse palka ühesuguse metoodika ja samade tingimuste alusel. Seega koheldakse kõiki vanglate arste võrdselt ning alusetu on kaebaja väide, et teda on koheldud ebavõrdselt. 3) Kaebaja ametikohal oli nõutav riigikeele oskamine kõrgtasemel. Keeleinspektsioon koostas 11.06.2003 kontrollakti, mille kohaselt vastab kaebaja tegelik keeleoskus algtasemele. Keeleinspektsioon tegi kaebajale ettekirjutuse kõrgtaseme eksami sooritamiseks. Keeleinspektsiooni 16.09.2004 järelkontrolli akti kohaselt ei olnud kaebaja ettekirjutust täitnud ning vastustajale tehti ettepanek kaebaja töölt vabastada, kui ta ei ole sooritanud kõrgtaseme keeleeksamit ettenähtud tähtpäevaks, so 31.12.
  3. Keeleinspektsiooni 06.11.2007 järelkontrolli lisalehest nähtub, et kaebaja lahkus teenistusest omal soovil. Teenistusest lahkumise ajaks ei olnud kaebaja sooritanud kõrgtasemel riigikeele oskuse eksamit. Tallinna Vangla arstide diferentseeritud tasude väljamaksmiseks pidid teenistujal olema kõik nõutavad oskused vähemalt kesktasemel. Kui ametikohal nõutavatest oskustest hinnati vähemalt üht näitajat ebarahuldavaks, ei lisandunud palgamäärale diferentseeritud tasusid. Kaebaja keeleoskust hinnati ebarahuldavaks, seetõttu on asjassepuutumatu kaebaja väide, et ta läbis kõik kursused eesti keeles. 4) Vastustaja esitas 27.03.2009 halduskohtule vangla tervishoiutöötaja ametikohal nõutud oskuste hindamise aluste tabeli. Tabelis kajastuvad kõigi Tallinna Vangla arstide palgad. Tabelist nähtub, et miinimumtasu said ka eesti rahvusest arstid ning samas on lisaks 13 200-kroonisele baaspalgale saanud erialase pädevuse, kvalifikatsiooni, keeleoskuse ja arvutikasutamise oskuse eest lisatasu ka vene rahvusest arstid. Seega on alusetu väide, et juhul, kui arsti emakeel ei olnud eesti keel, võis ta loota ainult palga baasmäärale. Kaebajal oli samuti võimalik sooritada riigikeele kõrgtaseme eksam ning seega saada palga baasmäärale lisaks diferentseeritud tasusid. 6
(10)3-08-2604 5) Dr P.le baasmäära ulatuses palga maksmise põhjuseks oli ebarahuldav erialane pädevus, kvalifikatsioon ja arvutikasutamise oskus. Dr S. on sooritanud riigikeele kõrgtaseme eksami 07.12.2001, seega on asjakohatu väide, et dr S. on eestlanna, kes sai perekonnanime abikaasalt. Kaebaja väited dr T. alkoholisõltuvuse ning ametist väikese palga tõttu lahkumise kohta on subjektiivsed, paljasõnalised ning asjassepuutumatud. 6) Kõigi arstide palkade määramisel võeti aluseks ühesugused kriteeriumid, mille hindamise tulemusel kujunes konkreetse arsti palk. Kõigi arstide ametikohtadele vastavuse hindamisel võeti aluseks erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus. Seega on alusetu väide, et arstide ametikohtadele vastavuse hindamisel võeti aluseks erinevad kriteeriumid. Vastavalt

§ 361

lg-le 3 ei peeta diskrimineerimiseks erinevat kohtlemist keeleoskuse alusel, kui selline erinev kohtlemine on lubatud

-ga või KeeleS-ga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ega apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
  2. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda halduskohtus asja arutanud kohtuniku erapooletuses. Asjaolu, et kohtunik oli varem Justiitsministeeriumi teenistuses, selleks Tallinna Vangla vastu esitatud kaebuse lahendamisel alust ei anna. Ka kaebaja peab samas apellatsioonkaebuses Justiitsministeeriumit käesolevas vaidluses erapooletuks asutuseks. Ringkonnakohtule ei ole halduskohtupoolne menetlusnõuete rikkumine äranähtav. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja tugineb seadusele. Kaebaja seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud.
  3. Õige on väide, et põhiseadus on ülimuslik ja sellest tulenevad põhimõtted domineerivad lihtseaduste üle. Samas on kaebaja püüdnud sellist ülimuslikkust laiendada ka sotsiaalministri 19.01.2007 määrusele ja taotlenud selle kohaldamist ka enda suhtes. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 49 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt korraldab ja otsustab minister ministeeriumi juhina ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on VVS § 67 lg 1 järgi riigi sotsiaalprobleemide lahendamiskavade koostamine ja elluviimine, rahva tervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldamine, võrdse kohtlemise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. Justiitsministeeriumi valitsemisalas on VVS § 59 lg 1 kohaselt õigusloome koordineerimine, õigusaktide süstematiseerimine, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, kohtuekspertiisi, vanglate, notarite ametitegevuse ja õigusteenuse korraldamine ning õigusloome ministeeriumi pädevuse kohaselt, samuti välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku välisriigile väljaandmise otsustamine ja andmekaitsealased küsimused. Nendest sätetest tulenevalt ei saanud sotsiaalminister anda välja määrust, mis reguleeriks Tallinna Vanglas töötavate arstide töötasusid. Tallinna Vangla on justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 Tallinna Vangla põhimäärus § 1 lg 1 kohaselt Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, seetõttu saab Tallinna Vangla töökorraldust ja teenistujaid puudutavaid õigusakte võtta vastu vaid justiitsminister (vt VVS § 49 lg 1 p-d 9-11).
  4. Halduskohus leidis õigesti, et sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 ei ole käesolevale juhtumile kohaldatav ning vastustaja ei saanud vangla arstidele palga määramisel sellest määrusest lähtuda. Määruses endas on kindlaks määratud selle reguleerimisvaldkond. Määruse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib määrus kindlustatud isikult Eesti Haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodikat. Kaeba7

(10)3-08-2604 jale maksti Tallinna Vangla arstina töötamise ajal töötasu riigieelarvevahenditest, mitte Eesti Haigekassa vahenditest, seetõttu ei kohaldu nimetatud määrus tema suhtes ning temale töötasu määramisel tuli lähtuda teistest õigusaktidest.
  1. Kaebaja ei saa tuletada haigekassa poolt finantseeritavate ja riigieelarvest finantseeritavate arstide töötasu võrdlemisest enda diskrimineerimist. Põhiseaduse § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Võrdsuspõhiõigus tähendab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-2-02; Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus asjas nr 3-3-1-47-03). Eesti riigis ei ole kehtestatud kõigile tööandjatele kohalduvaid ühtseid palgamäärasid sarnaste töökohtade täitjate jaoks. Ametikohtade nimetusi ja palgaastmestikku on RAPS-ga ühtlustatud küll riigi ametiasutustes, kuid mitte kogu Eesti töötajaskonna suhtes. Seetõttu ei ole kaebaja ja haigekassa poolt finantseeritavad meditsiinitöötajad samas olukorras ega võrreldavad isikute grupid. Iga tööandja maksab oma töötajatele palka oma eelarvevahendite ja võimaluste piires. Diskrimineerimiseks saab lugeda põhjendamatult erinevat töötasustamist eelkõige ühe tööandja piires, mitte kogu Eesti töötajaskonda arvestades.
  2. Käesoleval juhul on vaidluse all kaebajale perioodil 01.01.2006-08.10.2007 makstud töötasu. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele VõrdKS, kuna see võeti vastu alles 11.12.2008, samuti mitte

§ 361, kuna see jõustus alles 01.01.2009. 13. Pal

S § 5 keelab suurendada või vähendada palka olenevalt töötaja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtumisest kaitseväeteenistuskohustusse. Seadustega ei ole aga vastuolus tasustada kõrgemalt töötajat, kellel on kõrgem kvalifikatsioon või paremad teenistusalased näitajad. Nii näiteks lubab

§ 38

maksta riigiametnikule lisatasu akadeemilise kraadi eest ning § 39 võõrkeelte valdamise eest. Vabariigi Valitsuse 12.01.2006 määruse nr 10 „Riigiteenistujate töötasustamine

  1. aastal“ ning Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määruse nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine
  2. aastal“ § 2 lg 3 lubavad palgamäära diferentseerida asutusele olulistel ameti- või abiteenistuskohtadel kvalifikatsiooninõuete alusel, § 3 lg 3 seavad nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise. Seega on teenistujale lisatasu maksmine tulenevalt tema kvalifikatsioonist ja ametikohal nõutavatest oskustest lubatud.
  3. Tallinna Vangla arstide erinev töötasustamine tugines objektiivsetele alustele. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et eesti rahvusest arstid said kõrgemat töötasu tulenevalt nende emakeele oskusest. Kõrgema töötasu maksmise aluseks ei olnud emakeele, vaid riigikeele oskus. KeeleS § 1 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Tulenevalt

§ 14lg-test 1 ja 2 peab riigiametnik valdama eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. Keele

S § 5 lg-test 2 ja 5 tulenevalt peab riigiametnik valdama eesti keelt ulatuses, mis on vajalik teenistusülesannete täitmiseks. Riigiametnik peab valdama riigikeelt, kuna KeeleS § 4 lg 1 kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele asjaajamisele riigiasutuses. Vastustaja selgitustest nähtuvalt valdas kaebaja eesti keelt algtasemel, seega võisid jääda tagamata eesti keelt kõnelevate kinnipeetavate õigused eestikeelsele arstiabile vanglas. Riigikeele mitteoskamise tõttu lisatasu mittesaamine oleks pidanud motiveerima kaebajat oma keeleoskust täiendama. Vastustaja sõnul anti kaebajale võimalus osaleda tasuta eesti keele kursustel ja sooritada nõutav kõrgtaseme eksam, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust, seetõttu ei ole põhjendatud ka tema väited tema ebavõrdsest kohtlemisest. 15. Kaebaja viidatud direktiivid ei ole käesoleval juhul asjakohased. Euroopa Liidu Nõukogu 27.11.2000 direktiivi 2000/78/EÜ eesmärgiks on art 1 kohaselt kehtestada üldine raamistik, et 8

(10)3-08-2604 võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine. Käesoleval juhul ei ole kaebajat diskrimineeritud usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Euroopa Liidu Nõukogu 29.06.2000 direktiivi 2000/43/EÜ eesmärgiks on art 1 kohaselt kehtestada raamistik rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine liikmesriikides. Käesoleval juhul ei ole kaebajat diskrimineeritud ka tema rassi või etnilise päritolu alusel. Riigiametnikelt riigikeele oskuse nõudmine ei ole isiku diskrimineerimine tema etnilise päritolu alusel. Etnilist päritolu ei saa isik muuta, küll aga saab isik arendada vajalikku keeleoskust. Kuivõrd Euroopa Liidu Nõukogu direktiivid käesolevat juhtumit ei reguleeri, siis puudub vajadus pöörduda Euroopa Kohtu poole nende direktiivide tõlgendamise küsimusega.
  1. Juhul, kui isikutel on erinev erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus, ei ole tegemist samalaadse olukorraga ning nendel alustel erineva lisatasu maksmine ei ole diskrimineerimine. Halduskohus leidis õigesti, et kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis ei saa üldjuhul olla tegemist diskrimineerimisega. Vastustaja selgituste kohaselt maksti vangla meditsiinitöötajatele lisatasusid samade põhimõtete kohaselt – lisatasu määrati neile, kelle erialane pädevus, kvalifikatsioon, keele- ja arvutikasutamise oskus olid vähemalt kesktasemel. Lisatasu ei makstud, kui vähemalt üks nendest näitajatest oli ebarahuldaval tasemel. Kohtu pädevuses ei ole otsustada, kas lisatasu mittemaksmine oli õiglane ka juhul, kui kõik teised kvalifikatsiooninäitajad peale keeleoskuse vastasid nõuetele. Kui sellist tingimust kohaldati kõigi suhtes võrdsetel alustel ning see tingimus ei ole seadustega vastuolus, siis puudub kohtul pädevus kontrollida selle tingimuse otstarbekust.
  2. Vastustaja esitas halduskohtule juba 27.03.2009 Tallinna Vangla meditsiinitöötajate töötasude kujunemise tabeli. Sellest nähtub, et eesti nimedega pulmonoloog T-L. P., terapeudid I. T. ja T. O., õed A. S., E. K., H. J., M. M., K. K., K. K., K. T., V. V., V. V., P. K., R. N. ja K. K. ei saanud nimetatud lisatasu, kuna nende arvutikasutamise oskus, erialane pädevus või kvalifikatsioon ei vastanud nõuetele. Samas kaebaja poolt apellatsioonkaebuses viidatud neuroloog E. V. ja pulmonoloog M. V. said lisatasu, kuna nende oskused vastasid nõuetele. Tabelis puudub kaebaja nimetatud dr H.. Kui kaebaja pidas silmas erakorralist meditsiiniarsti L. S., siis ka tema sai lisatasu, kuna tema oskused vastasid nõuetele. Vene nimedega anestesioloog A. J., üldarst-psühhiaater J. P., gastroenteroloog M. L., õed I. K., N. L., T. I., T. I., T. L., N. A., T. S. ja S. J. eesti keele oskus on tunnistatud nõuetele vastavaks, kuid lisatasu jäi neile määramata enamasti arvutikasutamise oskuse, mõnel ka erialase pädevuse või kvalifikatsiooni puudumise tõttu. Samas on vene nimedega kirurg A. P. ja terapeut L. S. määratud lisatasu, kuna nende erialane pädevus, kvalifikatsioon, keele- ja arvutikasutamise oskus vastasid nõuetele. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud kardioloog I. A., nahaarstdermatoveneroloog N. Š., pulmonoloog G. B. ja psühhiaater A. K. ei saanud lisatasusid, kuna nende oskused ei vastanud nõuetele: I. A. olid kõik nõutavad oskused ebarahuldaval tasemel, N. Š. ja G. B. olid ebarahuldaval tasemel nii keele- kui arvutikasutamise oskus, A. K. oli ebarahuldaval tasemel vaid keeleoskus. Nimekirjas puudub kaebaja nimetatud dr G. Š.. Kui kaebaja pidas silmas stomatoloog G. F., siis ka tema ei saanud lisatasu, kuna tema keele- ja arvutikasutamise oskused olid ebarahuldavad. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et Tallinna Vangla meditsiinitöötajatele maksti lisatasu nende emakeele alusel või et arst, kelle emakeel ei olnud eesti keel, võis loota vaid vangla arstide palga baasmäärale. Toodud võrdlustest nähtub, et ka vene rahvusest meditsiinitöötajatele maksti lisatasu, kui nende oskused vastasid ametikohal esitatavatele nõuetele, ning ka eesti rahvusest meditsiinitöötajad ei saanud lisatasu, kui vähemalt üks oskustest ei vastanud nõuetele. 9
(10)3-08-2604
  1. Kaebaja viitas kaebuses ka dr A.le, kes täitis kaebajaga sarnaseid ülesandeid ja töötas kaebajaga sarnaselt poole töökoormusega, kuid sai suuremat töötasu kui kaebaja. Vastustaja õigustas sellist olukorda vajadusega arvestada tööjõuturu olukorda ning maksta kvalifitseeritud tervishoiutöötajatele konkreetsel ajahetkel konkurentsivõimelist palka. Dr A. palk oli võrdväärne vastustaja poolt tabeli kujul esitatud hindamislehel maksimaalsed punktid saanud arstide palgaga. Eeltoodu kinnitab, et ka dr A.le palga määramisel oli võetud aluseks hinnang erialasele oskusele, kvalifikatsioonile, arvutikasutamise oskusele ja keeleoskusele, nagu kõigi vangla tervishoiutöötajate puhul. Sellise hinnangu andmist tervishoiutöötajate tasustamisel eeldas ka „Tallinna Vangla
  2. aasta eelarve seletuskiri“ (vt toimiku lk 40 pöördel).
  3. Kaebaja leiab, et antud vaidluse puhul tuleks lähtuda Justiitsministeeriumi 19.12.2008 kirjast nr 3.1-19/12307, kuna Justiitsministeeriumi puhul on tegemist pädevama ja erapooletu asutusega. Nimetatud kirjas vastas Justiitsministeerium Inimõiguste Teabekeskuse selgitustaotlusele, et Tallinna Vangla arstide palga kujundamisel on võetud arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäära, milleks on 112 krooni tunnis. Ringkonnakohtu arvates on Justiitsministeeriumi toodud seisukoht vastuolus Justiitsministeeriumi enda 12.03.2007 kirjaga nr 1-2-33/2449 „Tallinna Vangla
  4. aasta eelarve seletuskiri“, milles on antud Tallinna Vanglale selgitusi justiitsministri 27.02.2007 käskkirjaga nr 50 kinnitatud Tallinna Vangla eelarve kujunemise kohta
  5. aastaks. Nimetatud kirja p 2.6 kohaselt võimaldab tervishoiutöötajate palgafond vanglal ametikohale nõutavatele oskustele vastavaid tervishoiutöötajaid tasustada, arvestades 25.01.2007 sõlmitud tervishoiutöötajate riiklikul kokkuleppel kehtestatud ning alates 01.04.2007 kehtima hakkavaid miinimumtasusid (arst 99 krooni, õde 52,5 krooni ja hooldustöötaja 29 krooni). Järelikult ei lähtutud
  6. a Tallinna Vangla meditsiinitöötajate miinimumtasude kehtestamisel mitte sotsiaalministri 19.01.2007 määrusest nr 9, vaid juhiti tähelepanu 25.01.2007 sõlmitud riiklikul kokkuleppel kehtestatud miinimumtasude kohaldamise vajadusele. Samuti võib Justiitsministeeriumi 19.12.2008 kiri selgitada
  7. a Tallinna Vangla meditsiinitöötajate töötasustamise aluseid, mitte aga
  8. aastal kehtinud korda.
  9. Kaebaja esitatud tunnistused ja tõendeid erinevate eestikeelsete koolituste läbimise kohta ei tõenda tema eesti keele oskust. Ringkonnakohtul puuduvad andmed nende koolituste läbiviimise korraldusliku poole kohta – selle läbiviimise vormi ja läbimise tingimuste kohta. Seetõttu jätab ringkonnakohus need tõendeid käesoleval juhul kui asjakohatud tähelepanuta.
  10. Vastustaja ei ole taotlenud tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1, § 93 lg 1). Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.