Obsah (5)

§ 113§ 6§ 11§ 82§ 88

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-23024 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2010, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Reet Allikvere, Ele Liiv Tsivii

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja võlgnikult nõuda viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud õigeaegselt tasumata summalt viivist 1 036 315 krooni 80 senti, sealhulgas viivis põhivõlast moodustab 393 030 krooni 38 senti. Tulenevalt hea usu põhimõttest vähendas hageja viivist 332 246 krooni 08 sendini. Kostja vastuväited ja vastuhagi

1. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole märkinud, milles seisnes poolte koostöö. Poolte koostöö katkemise põhjuseks oli hageja hea äritavaga vastuolus olev, ebaõiglane ja arusaamatu käitumine kostja suhtes. Kostja möönab, et tal on hageja ees võlgnevus, kuid mitte 197 754 krooni 92 senti, vaid hüpoteetiliselt 58 136 krooni 09 senti. Võlgnevus tuleneb sellest, et hageja tarnis laeva jaoks seadmeid, kuid seadmete ekspluatatsiooni käigus ilmnes, et tarnitud seadmete puhul on tegemist praagiga. Seega on hageja kohustatud hüvitama tekitatud kahju. Kuna hageja tekitatud kahju ei hüvitanud, jättis kostja hagejale tasumata hageja poolt esitatud arved. Poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millega muu hulgas oleks kokku lepitud viivise suurus. Viivise sätestamine arvel ei too kostjale õiguslikke tagajärgi ja viivisenõue on õigustühine algusest peale ning viivise arvestusmetoodika on ebaõige.
2. 06.09.2007 esitas kostja vastuhagi 539 084 krooni ja 67 sendi suuruse kahju hüvitamiseks. Hageja vastuväited vastuhagile.
3. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4. Harju Maakohus rahuldas 25.05.2009 otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 395 509 krooni 84 senti, s.t põhivõla 197 754 krooni 92 senti ja viivise põhivõla suuruses 197 754 krooni 92 senti. Kohus leidis, et kostja põhivõlg hagejale, s.t tasumata arved summas 197 754 krooni 92 senti, on tõendatud ja kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kuna kostja oma põhivõlgnevust summas 197 754 krooni 92 senti (12 arvet) ei maksnud määratud tähtaegadel ja kohustus oli seega 2 muutunud sissenõutavaks, siis tulenevalt

§ 113

lg-st 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja esitas kohtule sissenõutavaks muutunud tasumata arvete (põhivõla) 197 754 krooni 92 sendi viivise arvestused, mille kohaselt viivis tasumata arvetest 15.08.2006 seisuga on 393 030 krooni 38 senti ja üldviivis on 1 036 315 krooni 80 senti (t lk 25-27, I. köide). Kostja vaidles viivise nõudele vastu põhjendusel, et poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millega oleks kokku lepitud viivise suurus ja arvetel viivise suuruse näitamine ei tähenda, et kostja on kohustatud tasuma viivist ning viivise sätestamine arvel ei too kostjale õiguslikke tagajärgi, viivise nõue on õigustühine algusest peale ja viivise arvestusmetoodika on ebaõige. Kostja esiteks ei tunnista üldse viivise nõude õigust temapoolsete rahaliste kohustuste täitmata jätmisel või osalisel täitmisel ja teiseks ei põhjenda, milles seisneb viivise arvestusmetoodika ebaõigsus. Viivist saab nõuda vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ja viivisenõude eelduseks on, et rahaline kohustus oleks sissenõutav. Riigikohus on leidnud, et seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist (Riigikohtu lahend 3-2-1-132-04). Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Eeltoodust tulenevalt kostja vastuväide, et viivise suurus ei ole poolte vahel kokku lepitud, ei ole asjakohane ja on vastuolus

§ 113sätestatuga.

Hageja on esitanud viivise nõude 332 246 krooni 08 senti, seega oluliselt suuremas ulatuses kui on hageja põhivõla nõue (197 754 krooni 92 senti).

§ 6

sätestab hea usu põhimõtte, mille kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud normi sisuks on heas usus käitumise kohustus kui üldnorm ja kui õiguse üldpõhimõte. Hea usu põhimõte õiguse normina on võlaõiguse kõige kõrgem norm. Kohustuste täitmisel peavad võlasuhte pooled lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Tuginedes hea usu põhimõttele, asus kohus seisukohale, et põhjendatud on hageja viivise nõue põhivõlaga samas ulatuses, s.t 197 754 krooni 92 sendi välja mõistmine kostjalt hageja kasuks. Hageja ei ole kohtule tõendanud nimetatud summast suurema kahju tekkimist temale. Apellatsioonkaebuse põhjendused 6. Hageja palub tühistada kohtuotsus viivise väljamõistmise suuruse osas ja mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt viivis 134 490 krooni 16 senti. Muus osas palub hageja jätta maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud jätta kostja kanda.

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Pooltel oli suuline viivise kokkulepe, mida kostja ei ole varasemalt kahtluse alla seadnud. Kostja on aastaid tasunud arveid, kus on fikseeritud viivise suurus ning tellinud kaupa. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama sätte lg 3 alusel loetakse kaudseks sellist tahteavaldust, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kostja on tellinud kaupa ja vaikimisi nõustunud nii tasumise tingimuste kui ka kauba hinna, koguse ja sortimendiga. Põhivõlgnevus on hageja poolt kinnitatud saldo kinnitusega ja moodustas 01.01.2006 seisuga 197 754 krooni 92 krooni. Viivis mitteõigeaegselt tasutud summadelt on 1 036 315 krooni 80 senti, siinhulgas tasumata põhivõlast moodustab 393 030 krooni 38 senti. Kokku on üldvõlgnevus 1 234 070 krooni 72 senti. Suurem osa arveid on tasumata juba rohkem kui 4 aastat, mis on oluliselt suur viivitamise tähtaeg. Hageja on oluliselt vähendanud viivise summat. Hageja on teinud 01.07.2006 kirjaliku ettepaneku kostjale tasuda vabatahtlikult kuni 10.07.2006 põhisummat ja viivist seisuga 30.06.2006 summas 3 499 818 krooni 07 senti, kuid kostja pole seda teinud. Vaatamata sellele on hageja vähendanud viivise summat. Hageja asus hagiavalduse esitamise ajal seisukohale, et viivise summa on küllalt suur ja vähendas viivist 332 246 krooni 08 sendini ja põhivõlga 197 754 krooni 92 sendini, seega kokku oli nõue 530 000 krooni.

§ 82

kohaselt pidi kostja täitma oma finantskohustused ning tasuma teenuste eest õigeaegselt ja terves ulatuses, kuid ta pole seda teinud ning sellisel juhul on kostja kohustatud tasuma viivist kooskõlas

§ 113lg-ga 1.

Samuti näeb

§ 88

lg 8 ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kohus on omal algatusel vähendanud viivise summat, kuid Riigikohtu 14.06.2005 lahendi nr 3-2-1-6605 p-dest 15 ja 16 tuleneb, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ta asub seisukohale, et tasuga viivitamine peaaegu neli aastat vastab hea usu põhimõttele ja annab aluse arvestada osa viivise summast maha. Hageja on seisukohal, et hea usu põhimõttest tulenevalt pole hageja suurendanud viivise nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seega vaatab ringkonnakohus otsuse läbi osas, milles maakohus jättis hageja nõude viivise 134 490 krooni ja 16 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Samuti ei kontrolli ringkonnakohus otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ja ei põhjenda otsust TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud põhivõla 197 754 krooni 92 sendi väljamõistmise osas ja sama suure viivise väljamõistmise osas. Hageja on korranud apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid, et tal oli kostjaga pikaajaline koostöö, kostja on aktsepteerinud hageja arveid, s.h viivise suurust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-144-09 märkinud, et arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja ehk kostja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel oli viivise suurus kokku lepitud ja seda seisukohta ei ole kostja apelleerinud. Seega tuleb ringkonnakohtul käesoleva apellatsioonkaebuse raames lahendada küsimus, kas maakohtul oli alust vähendada viivist kuni põhivõla suuruseni. Apellant leiab, et maakohus ei oleks tohtinud summat vähendada. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu, sest maakohus vähendas 4 viivist kostja taotlusel, mis oli kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1128-07 leidnud, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Kostja on maakohtus asunud seisukohale, et hageja viivise nõue on põhjendamatult suur ja palunud seda vähendada või jätta nõue rahuldamata. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine.

§ 6

lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema kahju tekkimist ja seetõttu vähendas kostja taotlusel viivist põhivõla 197 754 krooni 92 sendi suuruseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib hageja nõuda

§ 113lg 5 alusel viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Menetluskulude jaotus Vastavalt Ts

MS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Reet Allikvere Ele Liiv 5