3-10-78/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-78 Haldusasi J.R. kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja
2. oktoobri 2009 otsuse nr 1-13/64608-1 tühistamiseks ja Tallinna Vanglale ettekirjutuse tegemiseks. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. märtsil
4. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: J.R. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Tairi Tonkson RESOLUTSIOON
5. Jätta J.R. kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD OTSUS
9. oktoobril 2009 esitas Tallinna Vangla vahistati J.R. vanglaadministratsioonile taotluse, et tal lubataks kambris kasutada raadiot. Taotlusele on on andnud oma nõusoleku inspektorkontaktisik, kelle poolt taotlusele tehtud märkusest nähtub, et kõnealune raadio on J. R.le saadetud maksikirjaga.
11. oktoobri 2009 kirjas nr 1-13/55746-1 jättis Tallinna Vangla vangistuosakonna juhataja J.R. taotluse rahuldamata. Otsust põhjendati sellega, et raadio, mille väljastamist vahistatu soovis, oli saadetud postiga ning Tallinna Vanglal ei ole võimalik turvaliselt kontrollida, et raadio sisse ei oleks peidetud keelatud aineid või esemeid. Samas viidati kirjas võimalusele osta endale raadio vangla kauplusest.
12. J.R. esitas vangistusosakonna juhataja otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla direktor
13. jaanuari 2010 otsusega nr 1-13/64608-1 rahuldamata jättis. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 1
15. jaanuaril 2010 esitas J.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles sisalduvaid taotlusi tõlgendas kohus
16. jaanuari 2010 määruses selliselt, et kaebuse esitaja soovib Tallinna vangla vangistusosakonna juhataja
17. oktoobri 2009 otsuse nr 1-13/64608-1 tühistamist ning Tallinna Vanglale ettekirjutuse tegemist kaebuse esitajale raadio väljastamiseks. Vaidlustatud otsusega keeldus vangistusosakonna juhataja väljastama kaebuse esitajale laost kambrisse raadiot.
18. Kaebuse esitaja väitel ei saa raadio kambrisse lubamine vangla julgeolekut kahjustada. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et selle raadio saatis talle ema, samuti ei ole kaebuse esitaja narkomaan, kellele oleks vaja vanglasse narkootikume saata. Samuti tõi kaebuse esitaja kohtuistungil välja, et samamoodi maksikirjaga talle saadetud veeketja lubati talle kambrisse, raadiot aga mitte. Kaebuse esitaja leiab ka, et raadio ei ole üksnes vajalik meelelahutuseks, vaid informatsiooni saamiseks ning märgib, et vanglas ei ole võimalik saada ajalehti, kuulata raadiot ega vaadata televiisorit ning see raskendab vanglas viibiva isiku võimalusi tagasipöördumist ühiskonda. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja täiendavalt, et ei ole rahul asjaoluga, et Tallinna Vangla administratsioon ei kasuta kinni peetavatele isikutele saadetavates kirjalikes pöördumistes viisakusvormelit „Lugupidamisega,“ samas kui teised Eesti vanglad seda teevad. VASTUSTAJA SEISUKOHT
19. Tallinna Vangla peab J.R. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 3 kohaselt on vahistatule vanglateenistuse nõusolekul lubatud kambris isiklik raadio või televiisor, ent vahistatul ei ole subjektiivset õigust sellise nõusoleku andmist nõuda. Vastustaja märgib, et luba olmeelektroonika kambris kasutamiseks antakse kaalutlusõiguse alusel ning antud juhul keelduti loa andmisest seetõttu, et raadiosse on selle ehitusliku eripära tõttu võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mida on vanglateenistusel raske avastada ning seega kujutab postiga vanglasse saadetud raadio kambrisse lubamine ohtu vangla julgeolekule, mis kaalub üles vahistatu huvi raadio saamiseks. Samuti toob vastustaja välja, et Tallinna Vanglal puudub vastava kvalifikatsiooniga spetsialist, kellel oleks elektroonikaseadme garantiiperioodi jooksul õigus seadet avada ning seadme kontrollimisel võidakse see oskamatusest hoopis rikkuda. Vastustaja märgib sedagi, et alates
20. novembrist 2009 kehtib tallinna Vangla direktori käskkiri nr 60 redaktsioonis, mille kohaselt on postisaadetisega vanglasse saadetud raadio näol tegemist kinni peetavale isikule keelatud esemega. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebuse esitajal ei ole vanglas ajalehtede saamise, raadio kuulamise ega televiisori vaatamise võimalust ning selgitab, et Tallinna Vangla eelvangistushoones kantakse üle raadiot ning kättesaadavad on ka üleriigilised ajalehed ja ajakirjad, samuti on vahistatul lubatud vanglateenistuse vahendusel ajalehti ja ajakirju tellida. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
21. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et J.R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Tallinna Vangla keeldumine kambris raadio kasutamiseks loa andmisest on õiguspärane ja põhjendatud. Vangistusseaduse § 93 lg 3 kohaselt võib vahistatul kambris raadio olla vanglateenistuse nõusolekul. Nõusoleku andmisel on vanglateenistusel avar kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Käesoleval juhul on vanglateenistus keeldumist põhjendanud sellega, et kaebuse esitajale väljastpoolt vanglat posti teel saadetud raadio kambrisse lubamine kujutab endast ohtu vangla julgeolekule, kuna raadio sisse on võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mida vanglateenistusel on raske avastada. On üldteada, et just postipakkidega on püütud sageli vanglasse keelatud aineid ja esemeid toimetada. Mis puudutab postiga saadetud asjade läbiotsmise ja keelatud ainete või esemete avastamise võimalusi, siis selles osas tuleb uskuda 2 vanglateenistuse väidet, et nende ainete või esemete avastamine on raske. Elektroonikaseadme kontrollimine eeldaks ilmselt selle korpuse avamist, mis on ühelt poolt aeganõudev ning teisalt kaasneb sellega alati võimalus, et seade puruneb või saab kahjustada. Nii vaidlustatud otsuses kui ka kohtule esitatud seletuses on vastustaja asjakohaselt välja toonud selle, et vanglal ei ole vastavat spetsialisti, kes oskaks ohutult elektroonikaseadmeid lahti võtta, et neid vajalikul määral kontrollida saaks. Kindlasti ei saa vanglalt eeldada sellise spetsialisti palkamist. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega (sh. saadetiste füüsiline läbivaatamine, röntgenläbivaatus, narkokoera kasutamine) võimalik suurem osa keelatud ainetest saadetistest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vanglateenistuse seisukohast, et vangla sellega piisaval määral siiski toime ei tule. Õigeks ei saa pidada kaebuse esitaja seisukohta, et vanglateenistus saaks kontrollida, et posti teel saadetud raadio on avamata originaalpakendis ning et seega pole sellesse keelatud aineid või esemeid peidetud. Keelatud ainete ja esemete saamise vastu on teatud vanglas kinni peetavatel isikutel reeglina suur huvi, mistõttu on alust arvata, et nende peitmiseks kasutatakse keerulisi viise. On üldteada, et meetodeid, kuidas vanglasse mingisuguseid keelatud aineid või esemeid salaja sisse viia, on väga erinevaid ning ei ole alust arvata, et nende meetodite kasutajad oleksid märkimisväärselt rumalamad või saamatumad kui vanglateenistus, kes selle vastu võitleb ning keelatud asju otsib. Seega ei saa üksnes asjaolust, et saadetud elektroonikaseade paistab olevat originaalpakendis, millele ei ole avamise tundemärke või et seade ise paistab esmapilgul olevat selline, et selle korpust avatud ei ole, teha järeldust, et sellega koos ei üritata vanglasse keelatud aineid või esemeid toimetada.
22. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et raadio kambrisse lubamisest keeldumine on objektiivselt põhjendatud. Kahtlemata piirab see kaebuse esitaja õigusi, ent sellist piirangut ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Ühelt poolt leiab kohus, et vangla julgeoleku tagamise vajadus kaalub üles kinni peetava isiku huvi raadio kasutamise vastu ning teiselt poolt tuleb tähele panna, et kinni peetaval isikul on võimalik informatsiooni saada ka muul viisil. Vastustaja on õigesti viidanud vangistusseaduse § 93 lõikele 3, milles sätestatakse vahistatu õigus saada üleriigilisi päevalehti ning vangla raamatukogus hoitavaid raamatuid ja ajakirju. Samuti on vahistatul võimalik endale vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Samuti tuleb silmas pidada, et vahistatul on võimalik endale soetada raadio vangla poest, kus müüdav kaup on ilmselt vabaduses müüdavaga võrreldes mõnevõrra kallim ning valik ilmselt väiksem, ent see ongi üks kinnipidamisega kaasnevatest paratamatutest piirangutest. Kokkuvõttes leiab kohus, et raadio kasutamise võimalus ei ole vahistatule välistatud, vaatamata sellele, et vahistatule keeldutakse kambrisse lubamast posti teel saadetud raadiot. Mis puudutab kaebuse esitaja poolt kohtuistungil esitatud küsimusse, et miks üldse lubatakse vanglasse maksikirjaga raadio saatmist, siis tuleb märkida, et vanglateenistusel ei ole seadusest tulenevat õigust keelata vabaduses viibivatel isikutel vanglasse postisaadetiste edastamist, küll on aga eelviidatud sättest tulenevalt õigus otsustada, kas saadetud esemed vanglas kinni peetavale isikule kätte anda või mitte.
23. Asjaolu, et kaebuse esitajale oli varem antud luba kasutada kambris posti teel saadetud veekeedukannu, ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtis. Isegi kui asuda seisukohale, et veekeedukann on vangla julgeoleku seisukohast sama ohtlik kui raadio, ei tähendaks see, et ühe ohtliku seadme lubamise järel tuleks kinnipeetavale lubada ka teisi sama ohtlikke või veel ohtlikumaid seadmeid. Keeldudes teatud hüve lubamisest, on vajalik põhjendada konkreetset keeldumist ning seda on vanglateenistus käesoleval juhul teinud. Vanglateenistuselt ei saa nõuda, et ta põhjendaks tagantjärele seda, miks kunagi varem on kinni peetavale isikule mõnda sarnast hüve võimaldatud.
24. Viimaks on kaebuse esitaja heitnud ette, et Tallinna Vangla ei kasuta kinni peetavate isikute poole kirjalikult pöördudes viisakusvormelist „lugupidamisega“. See etteheide ei ole 3 põhjendatud. Isikul, sealhulgas vahistatul või kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema poole pöördumisel kasutataks teatud kindlaid viisakusvormeleid. Viisakusvormelite kasutamata jätmist ei saa ühelgi juhul pidada ka inimväärikuse alandamiseks.
25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 4