Obsah (5)

§ 15§ 52§ 43§ 56§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-188 Haldusasi A.Õ.e kaebus Türi Vallaval

) § 15 lõikes 2 sätestatud nõuet anda taotluse esitajale tähtaeg vajalike andmete või dokumentide esitamiseks. Halduskohtule

1. märtsil 2010 saabunud kaebuse täienduses leiab kaebuse esitaja, et vallavalitsuse
2. detsembri 2009 kirjast üheselt seisukoht, et maale hoonestusõiguse seadmiseks ei ole alust. Kaebuse esitaja hinnangul on tegemist otsusega jätta avaldus läbi vaatamata, ent see võiks kõne alla tulla vaid juhul kui vallavalitsus oleks eelnevalt andnud

§ 15lg 2 alusel tähtaja ja kaebuse esitaja poleks tähtaegselt puudusi kõrvaldanud.

1. Kaebuse esitaja märgib, et ei nõustu ka Türi Vallavalitsuse seisukohtadega, et Puskari maaüksusel ei asu kaebuse esitaja omandis olevaid ehitisi. Kaebuse esitaja viitab VV määruse 1996/276 punkti 2 alapunktile 2, MRS § 6 lõikele 3 ning ehitusseaduse § 25 lõikele 1 ning leiab, et Puskari katastriüksusel asuvate varemete näol on tegemist ehitistega MRS tähenduses, kuna 2 on olemas ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Kaebuse esitaja viitab ka 02.02.1949 Põllumajandusliku artelli põhikirja kohaselt ühistatud vara vastuvõtmise aktile, millest nähtub, et Puskari talu hooned ei kuulunud ühistatud vara hulka, samuti ei ole neid hiljem võõrandatud ega ka peremehetuks kuulutatud. Kaebuse esitaja viitab ka A. H.i testamendile ning selgitab, et E. H., ei ole 45 aasta jooksul pärandit vastu võtnud ega asunud seda valdama, kasutama ega käsutama, samas kui kaebuse esitaja ise ei ole asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 39 mõttes valdust lõpetanud ja ei ole loobunud tegelikust võimust asja üle.
2. Veel selgitab kaebuse esitaja, et soovides Puskari talu maa kompenseerimist ei ole ta maast loobunud, kuna MRS § 351 kohaselt ei pea ehitise omanik soovima maad omada, samas kui hoonestusõiguse taotlemise tähtajad ei ole VV määruse nr 1996/276 punkti 22 kohaselt möödunud.
3. Kaebuse esitaja selgitab, et
4. oktoobril 2005 väljastati talle tõend nr 1-34/128 selle kohta, et Puskari katastriüksusel (27101:002:0021) asuvad endise Puskari talu hoonete varemed ning selle alusel tellis kaebuse esitaja mõõdistamise AS-ilt Viljandi EKE Projekt, mille esitas
5. aastal Kabala Vallavalitsusele ehitisregistrisse kande tegemiseks. Kaebuse esitaja märgib, et täiendavaid tõendeid ei Kabala Vallavalitsus ega Türi Vallavalitsus küsinud.
6. Kaebuse esitaja osundab ka mitmele ebatäpsusele Türi Vallavalitsuse
7. septembri 2009 paikvaatluse protokollis, märkides et samal päeval ei ole tema tütar kindlasti vallavalitsusse helistanud ning tuues välja selle, et paikvaatlusele lisatud fotol 3 ei nähtu ühegi Puskari taluhoone vundamenti, vaid sellelt nähtub vaid kiviktaimla, iirised ja vasakul õunapuuaed. Ka leiab kaebuse esitaja, et vaidlusalusel maaüksusel ei asu mitte betoonplatsid, nagu öeldud paikvaatluse protokollis, vaid tegemist on hoonete betoonpõrandatega. Kaebuse esitaja leiab, et vallavalitsus ei pea hoonestusõiguse seadmise avalduse juurde küsima selliseid dokumente, mis tõestaksid MRS-is ja ehitusseaduses sätestatud ehitise tunnustega faktiliste ehitiste olemasolu, vaid peab küsima dokumente, millised on vaja esitada vastavalt VV määruse nr 1996/276 punktile 10 ja mis näitaksid, et Puskari katastriüksusel asuvate varemete naol on tegemist ehitistega MRS-i tähenduses. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Türi Vallavalitsus vaidleb A.Õ.e kaebusele vastu. Esiteks leiab vastustaja, et vaidlusaluse
9. detsembri 2009 kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga, mis välistab hoonestusõiguse seadmise võimaluse ning Türi Vallavalitsus kui täitevorgan ei ole teinud ühtki otsust hoonestusõigusega koormamise võimalikkuse või võimatuse kohta. Vastustaja leiab, et vaidlusalune kiri ei too kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, vaid on täiendav selgitus ja jätk Türi Vallavalitsuse ja A.Õ.e vahelisele eelnevale kirjavahetusele kõnealuse maatüki staatuse ja riigi maale hoonestusõiguse seadmiseks vajalike eelduste täitmise üle.
10. Vastustaja selgitab, et

§ 15

lõikes 2 sätestatud tähtaega ei ole vallavalitsus määranud, andes sellega A.Õ.ele parema võimaluse dokumentide olemasolu välja selgitamiseks, nende kogumiseks ja esitamiseks.

1. Samas leiab vastustaja, et Puskari maaüksusel puuduvad ehitised ehitusseaduse (edaspidi EhS) ja MRS tähenduses. Siinkohal viitab vastustaja
2. septembril 2009 läbi viidud paikvaatlusele. Vastustaja leiab, et kuna Puskari maaüksusel paiknevate varemete näol ei ole terviklike asjadega, ei saa olla tegemist ehitistega ehitusseaduse mõistes. Vastustaja märgib, et AS-i Viljandi EKE Projekt poolt
3. aastal koostatud mõõdistusprojekti sisuks on Puskari talu maal asunud, mitte olemasolevate hoonete ja rajatiste kirjeldus. Türi Vallavalitsus ei ole 3 pidanud vajalikuks kaaluda hoonete kordategemiseks vajaliku tähtaja määramist MaaRS § 6 lõike 31 alusel, kuna Türi Vallavalitsuse hinnangul ei ole sellises seisundis varemeid võimalik korda teha. Vastustaja märgib, et kui kohalik omavalitsus määraks tähtpäeva ehitiste kordategemiseks, peaks ta olema valmis väljastama projekteerimistingimusi ja ehitusluba. Türi Vallavalitsus ei pea seda võimalikuks, kuna antud juhul oleks sisuliselt tegemist uute ehitiste püstitamisega riigi omandisse jäetud maale, mis ei oleks kooskõlas MaaRS § 6 lõike 31 mõtte ja eesmärgiga.
4. Samuti leiab vastustaja, et A.Õ. ei ole esitanud Puskari maaüksusel asuvate varemete omandi kohta ühtegi omandiõigust tõendavat dokumenti, kusjuures omandiõigust ei saa tõendada Ollepa Külanõukogu 1963-1965 majapidamisraamatu nr 6 koopia, samuti ei saa omandit tõendatuks lugeda A.Õ.e väitest, et tema valdus nende varemete üle ei ole lõppenud. Vastustaja märgib ka, et kõnealuste hoonete kunagine omanik A. H. on teinud testamendi, millega pärandas kogu oma vara, sealhulgas Türi rajoonis Ollepa külanõukogus, kolhoosi “Edu” maaalal, endise nimetusega “Puskari”, kinnistu nr 174 asuvad majapidamishooned pojapojale E. H.le. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.Õ.e kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vaatamata eksitavale sõnastusele ei saa kaebuse esitajale
6. detsembri 2009 saadetud kirja nr 5.4-9/4741-4 käsitada Türi Vallavalitsuse keeldumisena Vabariigi Valitsuse
7. novembri 1996 määruse nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra kinnitamine“ punktis 13 nimetatud otsuse tegemisest ning sellise kirja saatmine või selles väljendatud seisukohad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi iseenesest rikkuda ei saa. Samas on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud kohustamisnõue on põhimõtteliselt põhjendatud ning seetõttu teeb halduskohus Türi Vallavalitsusele ettekirjutuse A.Õ.e poolt esitatud hoonestusõiguse seadmise avaldus viivitamata läbi vaadata ja selle kohta nõuetekohane otsus teha.
8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et A.Õ. esitas
9. detsembril 2009 Türi Vallavalitsusele avalduse hoonestusõiguse seadmiseks Villavere külas Puskari maaüksusel asuvate ehitistele (elamu, ait, laut, kaev) vajalikule 14,38 ha suurusele maale. Vaidlust pole selleski, et kõnealune avaldus on Türi Vallavalitsuses registreeritud
10. detsembril 2009 ega selles, et
11. detsembril 2009 on kaebuse esitajale saadetud Türi Vallavalitsuse kirjaplangil Türi vallavanema allkirjastatud kiri, mis kannab pealkirja „Vastus avaldusele“. Vaidlus on poolte vahel esiteks küsimuses, kas Türi Vallavalitsuse
12. detsembri 2009 kirja saab käsitada vallavalitsuse otsusena ning kui, siis kas selline keeldumine on õiguspärane.
13. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 15 lõike 1 kohaselt on ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb, et kui selline ehitis asub riigimaal, seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse alusel niiöelda sundkorras. Kinnistusraamatu andmetel on vaidlusalune maa (katastritunnus 27101:002:0021) kinnistusraamatusse kantud
14. oktoobril
15. Seega on A.Õ.e avaldus esitatud AÕSRS § 15 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. Riigimaale hoonestusõiguse seadmise kord on reguleeritud VV määrusega nr 1996/
16. Nimetatud määruse punktist 13 tulenevalt peab kohalik omavalitsus langetama hiljemalt kahe kuu jooksul hoonestusõiguse seadmise avalduse registreerimise päevast arvates otsuse, milles peab olema sätestatud 4 hoonestusõiguse seadmise õiguslik alus, koormatava maatüki aadress, suurus ja katastritunnus, katastriüksuse sihtotstarve, hoonestusõiguse tähtaeg, ehitiste loetelu, maa maksustamishind, taotlused servituutide või kasutuspiirangute seadmiseks ning andmed isiku kohta, kelle kasuks hoonestusõigus seatakse. VV määruse nr 1996/267 punkti 14 kohaselt saadab kohalik omavalitsus sellise otsuse hoonestusõiguse seadmise toimikuga riigimaa valitsejale, kes seepeale määrab kindlaks hoonestusõiguse seadmise tingimused (eelkõige hoonestusõiguse tasu suuruse) ning sõlmib hoonestajaga hoonestusõiguse seadmise lepingu. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kohaliku omavalitsuse poolt VV määruse nr 1996/267 punkti 13 alusel tehtava otsuse näol tegemist eelhaldusaktiga haldusmenetluse seaduse (

) § 52 lg 1 p 2 tähenduses, määrates sellise otsusega riigimaa valitseja (hoonestusõiguse seadja) jaoks siduvalt kindlaks hoonestusõiguse seadmise seisukohast olulised asjaolud – eelkõige selle, kelle kasuks ja millisele maatükile tuleks hoonestusõigus seada.

§ 52

lg 2 kohaselt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid.

§ 43

lõikes 2 sätestatakse, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt.

§ 56lg 1 kohaselt peab soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema põhjendatud.

Eeltoodud sätetest tulenevalt leiab kohus, et kohaliku omavalitsuse otsus, millega keeldutakse VV määruse nr 1996/267 punktis 13 nimetatud otsuse tegemisest, tuleb samuti teha haldusakti vormis.

1. Kohaliku omavalitsus otsustuspädevateks organiteks on vallavolikogu ja vallavalitsus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 lg 2 kohaselt on vallavalitsusel õigus üksikaktidena (haldusaktidena) anda korraldusi. KOKS § 40 kohaselt on vallavalitsuse töövormiks istung, kusjuures KOKS § 49 lg 6 kohaselt on vallavalitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa üle poole valitsuse koosseisust, sealhulgas vallavanem või linnapea või tema asendaja. KOKS § 49 lõikest 10 tulenevalt kirjutab vallavalitsuse korraldusele (muu dokument) alla vallavanem või tema asendaja ja vallasekretär. Käesoleval juhul on Türi Vallavalitsuse kirjaplangil saadetud kaebuse esitajale vallavanema allkirjastatud kiri, mis haldusakti formaalsetele tunnustele ei vasta. Kirjast ei nähtu, et seal väljendatud sisuga otsustuse oleks teinud Türi Vallavalitsus kui kohaliku omavalitsuse otsustuspädev kollegiaalorgan, samuti pole dokument vormistatud korraldusena. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et kõnealust kirja ei saa pidada Türi Vallavalitsuse keeldumiseks taotletud haldusakti andmisest. Samas leiab kohus, et kõnealune kiri on eksitava sisuga ning kaebuse esitajal võis ja tegelikult pidigi kirjast jääma mulje, et tema poolt esitatud hoonestusõiguse seadmise avalduse kohta on langetatud negatiivne otsus ja jäetud avaldus rahuldamata. Seetõttu ei saa kaebuse esitajale ette heita seda, et ta on halduskohtu poole pöördudes formuleerinud taotluse Türi Vallavalitsuse kirjas sisalduv otsus tühistada ning vallavalitsust avalduse uueks läbivaatamiseks kohustama. Kaebuse esitaja eesmärk halduskohtu poole pöördumisel on arusaadavalt see, et tema avalduse kohta tehtaks nõuetekohane ja õiguspärane otsus. Sellist otsust Türi Vallavalitsus senini teinud ei ole, seega on kaebuses esitatud Türi Vallavalitsuse kohustamise nõue sisuliselt siiski asjakohane.
2. VV määruse nr 1996/267 punkti 13 kohaselt peab kohalik omavalitsus hoonestusõiguse seadmise eelhaldusakti andma kahe kuu hoonestusõiguse seadmise avalduse registreerimise päevast. A.Õ.e avaldus on Türi Vallavalitsuses registreeritud
3. detsembril 2009, seega pidanuks vallavalitsus eelnimetatud otsuse langetama hiljemalt
4. veebruaril 2010.

§ 5

lõike 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt tuleb toimingud teha viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul.

§ 15

lg 1 kohaselt on haldusorgan seejuures kohustatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest ning sama paragrahvi 2 lõike kohaselt tuleb puuduste esinemise korral anda isikule tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning 5 tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmise korral saab jätta taotluse läbi vaatamata. Kohus leiab, et Türi Vallavalitsuse tegevus, mis seisnes selles, et kaebuse esitajale selgitati kirjaga põhjusi, miks olemasolevate andmete ja dokumentide põhjal ei ole hoonestusõiguse seadmine võimalik, andmata talle samas tähtaega täiendavate vajalike tõendite esitamiseks, ei ole kooskõlas kohustusega viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Siinkohal märgib kohus, et

§ 15

lõikes 2 nimetatud tähtaja andmine on õigustatud eelkõige juhul kui taotluses esineb mingisuguseid formaalseid puudusi või taotlusega koos on jäetud esitamata mingisugused dokumendid, mis seadusest tulenevalt tuleb koos taotlusega esitada. Kui taotluse esitajal on kohustus tõendada teatud asjaolude esinemine ning haldusorgan taotlust läbi vaatama asudes leiab, et kõnealune asjaolu ei ole piisavalt tõendatud ning isik peaks esitama täiendavaid tõendeid, on haldusorganil õigus nende tõendite esitamist nõuda, näidates seejuures ära, millised tõendid võiksid vaidlusalust asjaolu tõendada. Juhul kui haldusorgan asub aga seisukohale, et teatud asjaolu ei ole tõendatud ning täiendavaid tõendeid ilmselt võimalik koguda ei ole, tuleb teha otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta.

1. Käesoleval juhul on Türi Vallavalitsus on kirjas asunud esiteks seisukohale, et Puskari maaüksusel ei asu ehitisi ning teiseks on kirjas väljendatud seisukohta, et tõendatud pole kaebuse esitaja omandiõigus. Täiendavate tõendite esitamist vallavalitsus seejuures kaebuse esitajalt ei nõua. Esimese küsimuse lahendamiseks ei ole kohtu hinnangul täiendavate tõendite kogumine ka vajalik, kuna põhimõtteliselt ei näi poolte vahel olevat vaidlust küsimuses, millised objektid vaidlusalusel Puskari maaüksusel asuvad. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on hoonete vundamentidega, kusjuures mõnel juhul on säilinud ka hoonete betoonpõrandad – need asjaolud nähtuvad üheselt ka käesoleva haldusasja materjalide juures olevatelt fotodelt. Seega ei näi vallavalitsusel olevat takistust, võtmaks lõplikku seisukohta küsimuses, kas vaidlusalusel maatükil asub ehitisi, mis annaksid nende omanikule aluse nõuda hoonestusõiguse seadmist. Kui vallavalitsus taotluse läbivaatamisel leiab, et selliseid ehitisi seal maatükil ei asu, on alust A.Õ.e avalduse rahuldamata jätmiseks ning sellise otsuse tegemisega viivitamiseks ei ole iseenesest mingisuigust õigustust.
2. Türi Vallavalitsuse
3. detsembri 2009 kirjas väljendatud seisukoha osas, et vaidlusalusel maal ehitisi ei asu, märgib kohus järgmist. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis MRS tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Käesoleval juhul ei näi vaidlust olevat selles, et Puskari maaüksusel lõpetamata ehitisi ei paikne – lõpetamata ehitisena tuleb käsitada ehitisi, mis ei ole kunagi valminud, lõpetama ehitisena ei tule kõne alla ehitise lagunemise järel alles jäänud ehitise osad. Ka ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba tuleb MRS tähenduses ehitisena kõne alla üksnes juhul kui sellel alusel ei ole veel ehitama asutud. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, et Puskari maaüksusele ehitamiseks oleks välja antud ehituslubasid, mille alusel ehitama asutud ei ole. Kaebuse esitaja väide, et ehitusluba on tähtajatu, ei ole asjakohane, kuivõrd ehitusloast tulenev õigus lõpeb ehitise valmimisega. Kord ehitise püstitamiseks ehitusluba ei tähenda seda, et pärast püstitatud ehitise hävimist, oleks isikul õigus sama ehitusloa alusel uus ehitis püstitada. Seega näivad käesoleval juhul hoonestusõiguse seadmise alusena kõne alla tulevat üksnes püsivalt ühendatud ehitised ehitusseaduse tähenduses.
4. Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 kohaselt on ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. EhS § 2 lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning järgmise lõike kohaselt on rajatis mis tahes ehitis, mis ei ole hoone. Kohtule esitatud väidete ja fotomaterjali kohaselt ei asu Puskari maaüksusel välispiirete ja 6 siseruumiga ehitisi ehk hooneid, maatükil asuvad üksnes hoonetest järele jäänud vundamendid. MRS § 6 lõike 31 kohaselt ei loeta ehitisteks muuhulgas lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Sama sätte kohaselt teeb omanik lagunenud ehitised korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Kuigi MRS § 6 lg 31 viimasest lausest võib jääda mulje, et hoone korrastamiseks tähtaja andmine on võimalik vaid juhul kui isik soovib ehitise juurde maad erastada, ei ole see kohtu hinnangul siiski nii. Samamoodi tuleks kohalikul omavalitsusel kaaluda sellise tähtaja andmist ka juhul kui isik ei soovi maa erastamist, vaid sellele hoonestusõiguse seadmist.
5. Eelnev ei tähenda siiski, et kohalik omavalitsus peaks ehitiste kordategemiseks tähtaja andma igal juhul kui maal asuvad mingisugused kunagise ent otsustamise ajaks lagunenud ehitise jäänused. Lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitisega saab üldjuhul tegemist olla siis kui see ehitise üldistele tunnustele vastab. Õigusaktides ei ole seejuures sätestatud, missuguses ulatuses ehitise renoveerimine/parandamine jääb MRS § 6 lõikes 31 kasutatud ehitise kordategemise mõiste piiridesse. Kohtu hinnangul tuleb mõistet sisustada pigem laialt ning teatud juhtudel võib ehitise kordategemisega olla tegemist ka juhul kui hävinud ehitis tuleb sisuliselt algusest peale uuesti ehitada. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohus asunud haldusasjas nr 3-05-132 tehtud lahendis seisukohale, et MRS § 6 lg 31 kolmanda lause kohaldamisel ei ole ainumäärav see, kui suures osas on lagunenud või kasutusest väljalangenud hoone põhikonstruktsioonid säilinud. Kõnealuses lahendis leidis ringkonnakohus, et maareformi normid ja eesmärk ei välista ehitise kordategemisena ka omandireformi alguse ajal sihtotstarbelises kasutuses olnud õiguslikul alusel püstitatud ja maareformi ajal õnnetusjuhtumi tagajärjel hävinud elamu asemel samale krundile uue elamu püstitamist. Kohtuasjas 3-06-1168 tehtud otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus aga, et ehitise rekonstrueerimisega võib tegu olla erandina ka juhul, kui asendatakse ehitise kõik konstruktsioonid peale vundamendi, kusjuures konstruktsioonide uuendamise mahu kõrval tuleb arvestada ka rekonstrueeritud ehitise mõõtmete, väliskuju ja sihtotstarbe sarnasust rekonstrueerimiseelsega. Kui need näitajad ei muutu, pole MRS § 6 lg-s 31 ehitise kordategemise mõiste selline sisustamine tingimata vastuolus maareformi eesmärkidega. Eeltoodud lahenditest tulenevalt oleks täielikult või kuni vundamendini lagunenud hoonete kordategemine võimalik eelkõige juhul kui hoone on hävinud näiteks õnnetuse tagajärjel pärast omandireformi algust ehk pärast
6. juunit
7. Kohtu hinnangul ei oleks MRS § 6 lg 31 mõistes võimalik üldjuhul korda teha hooneid, mis on täielikult hävinud enne omandireformi algust. Haldusasjas nr 3-08-1934 tehtud otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et korrastamisettekirjutuse tegemiseks on kohalikul omavalitsusel üldjuhul kaalutlusõigus, ent teatud juhtudel võib see olla kahanenud nullini ning leidis konkreetses asjas, et näiteks püsivalt kasutusest väljalangenud vundamentide kordategemine ei ole võimalik. A.Õ.e avalduse läbivaatamisel peab Türi Vallavalitsus seega võtma seisukoha, kas vaidlusalusel maal paikneb ehitisi või kas tegemist võib olla lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitistega, mille korrastamiseks tuleks kaebuse esitajale tähtaeg anda.
8. Teiseks on Türi Vallavalitsus asunud seisukohale, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks väidetavate ehitiste kuulumist kaebuse esitajale. Kohtule esitatud materjalide põhjal tuleb seda seisukohta lugeda põhjendatuks. Asjaolu, et vaidlusalused hooned kuulusid kunagi kaebuse A. H.le, ei tõenda nende kuulumist kaebuse esitajale. Haldusasja materjalide hulgas (tl. 49) on A. H. testament, millega ta on kogu oma vara, sh. endisel kinnistul nr 174 asuvad majapidamishooned pärandantud E. H.le. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kõnealuste hoonete omanikuks on saanud kaebuse esitaja. Ajaolu, et vaidlusalused hooned (või nende varemed) on olnud kaebuse valduses, ei kinnita nende kuulumist kaebuse esitajale omandiõiguse alusel. Kaebuse esitajat ei saa hoonete omanikuks lugeda asjaõigusseaduse 7 (AÕS) § 90 lg 1 alusel, tõendid omandiõiguse tekke kohta lepingu või seaduse alusel puuduvad. Kui Türi Vallavalitsus leiab, et menetluse käigus on võimalik täiendavalt koguda või välja nõuda tõendeid, mis puudutavad vaidlusaluste ehitiste (eeldusel, et vallavalitsuse hinnangul on tegemist ehitistega) omandiõigust, tuleb vallavalitsusel kaebuse esitajalt nende esitamist nõuda või kui kaebuse esitaja põhjendab, miks tal neid võimalik esitada ei ole, püüda need tõendid koguda omal algatusel. Kui vallavalitsuse hinnangul selliste täiendavate tõendite leidmine tõenäoline ei ole, on võimalik avaldus rahuldamata jätta.
9. Eeltoodut silmas pidades tuleb A.Õ.e kaebus rahuldada osaliselt ning teha Türi Vallavalitsusele ettekirjutus hoonestusõiguse seadmise avaldus läbi vaadata ning selle kohta VV määruse nr 1996/267 punktis 13 nimetatud otsus teha või selle tegemisest haldusakti vormis keelduda.
10. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
11. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse osalise rahuldamisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kasuks. Kuna kaebuse esitaja ei ole vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8