Obsah (7)

§ 31§ 32§ 6§ 24§ 10§ 7§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 22.03.2010 a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1020 Haldusasi Tava Mets OÜ kaebus Keskkonn

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5). 1. 11.05.2009. a saabus Tallinna Halduskohtule Tava Mets OÜ kaebus Keskkonnaameti Harju

Järva-Rapla regiooni juhataja kt 07.04.

1. a vaideotsuse nr HJR1-15/77 peale. Käiguta jätmise määrusele vastamisel täpsustatud kaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 26.02.09 a otsuse nr HJR 13-3/181-2 ja palub nende tühistamist, alternatiivselt toimingu õigusvastasuse tuvastamist ja Tõrasoo looduskaitsealal Mailukse sihtkaitsevööndis väljaveotee rajamiseks loa andmise kohustamiseks, st tema esitatud 03.02.09.a. taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist. KAEBUSE ESITAJA VÄITED
2. Kaebuse kohaselt esitas Tava Mets OÜ Keskkonnaametile taotluse väljaveotee rajamiseks Tõrasoo LK Mailukse sihtkaitsevööndis metsamaterjali väljaveoks kaebajale kuuluvatelt kinnistutelt, so Ilvese (65403:002:0024) kinnistult ja Karumetsa (65403:002:0053) kinnistult. Tava Mets OÜ soovis luba rajada väljaveotee Tõrasoo looduskaitseala Mailukse sihtkaitsevööndisse 270 m ulatuses väljaraiega 30 tm. Ajalooline juurdepääs on olnud Tõrasoo LK ala kaudu.
3. Kaebaja taotlust ei rahuldatud, mistõttu vaidlustas kaebaja keelduva otsuse vaidemenetluses. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 07.04.
4. a vaideotsusega nr HJR 1-15/77 (tlk 6) otsustati 1) mitte lubada tee ehitamist Tõrasoo LK Mailukse sihtkaitsevööndisse väljaspool kaitseala paikneva kinnistu tarbeks ning 2) jätta rahuldamata Tava Metsa OÜ vaie Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja 26.02.
5. a otsusele nr HJR 13-3/181-
7. Kaebaja on seisukohal, et vaideotsusega rikutakse tema õigusi 1) asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgi saada naaberkinnistu kaudu juurdepääs oma kinnistule olukorras, kus Tava Mets OÜ-l puudub igasugune juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või erateelt; 2) kaevatavas otsuses toodud keeldumine takistab kaebaja majandustegevust temale kuuluval kinnistul, sest vähema kahju tekitamise põhimõttest lähtudes pole võimalik teha juurdepääsu teistelt naaberkinnistutelt, seega pole võimalik majandada tehnikaga kaebaja omandis olevat metsa. Kaebaja hinnangul toob Keskkonnaameti soovitatud suunal kaasa Velise jõe (vaideotsuses ekslikult märgitud Vigala jõgi) koolmekoha (eeskätt jõekallaste) täieliku hävitamise, mis on vastuolus veeseaduse normidega. Ka ei ole vaideotsus kooskõlas Tõrasoo LK kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) sätetega, kuivõrd kaitse-eeskirja § 4 lg 4 lubab teedel mootorsõidukiga sõitmise ning § 9 p 5 järgi on kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis lubatud teede ehitamine.
8. Kaebuse esitaja ei pea asjakohasteks põhjendusi vaideotsusest, milles märgitakse, et LKS § 30 lg 2 p 1 ja 5 alusel sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus, keelatud on ka sõidukitega liikumine; LKS § 30 lg 4 p 6 kohaselt saab teed ehitada kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks ja mitte naaberkinnistu (millel puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt) tarbeks; väljaveotee ehitamine pole võimalik taotletava ülepääsuala nn Natura võrgustikku kuulumise tõttu; Tõrasoo looduskaitseala eeskiri ei näe ette § 4 p 4 kaudu kaitsealal sõidukitega liikumist väljaspool olemasolevaid teid.
9. Kaebaja märgib, et eeltoodud põhjustel ei peetud võimalikuks rahuldada Tava Mets OÜ poolt AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud taotlust ja samasisulist vaiet. Kaebaja leiab, et rikutakse AÕS § 156 lg 1 sätestatud õigust. Kaevatava otsuse keeldumine takistab majandustegevust temale kuuluval kinnistul, kaebaja ei saa majandada tehnikaga omandis olevat metsa, vähema kahju tekitamise põhimõttest lähtudes pole võimalik teha juurdepääsu teistelt kinnistutelt.
10. Haldusmenetluse üldiste reeglite järgi ei saa olla vaideotsus vastuolus seadustes sätestatuga. Väide, et metsamaterjali veoks tuleks kasutada Vigala jõge, ei ole asjakohane, kuna jõe koolmekohta tuleks ületada sadu kordi (u 1000 tm), mis rikub jõe kalda, seda ei lubaks Veeseadus, Looduskaitseseadus ega ükski teine seadus. Selle tõttu on otsus seadusega vastuolus. 16.02.09 viibis kaebaja esindaja kohaliku metsanõunikuga ja metsanduse spetsialistiga kohapeal. Arvamuseks oli, et sihtkaitsevööndis ei ole teed otstarbekas teha mööda piiri, kus kasvavad suured puud, vaid ajutine tee oleks õige teha 10-15 m kinnistu piirist sissepoole. Saab kasutada hõredamaid kohti ning see rikuks loodust vähimal määral, kuigi tee ei tuleks päris sirge. Tee pikkus tuleks 276m ja raiutavat metsa ca 20 tm. Tõrasoo kaitseala kaitse-eeskiri ei keela tee rajamist, selle § 4 lg 4 lubab kaitseala teedel mootorsõidukiga sõitmise. Eeskirja § 9 p 5 järgi on kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis lubatud teede ehitamine. Tee rajamisest keeldumine otsuses ei ole kooskõlas eeskirja sätetega. Kaebaja ei soovi luba liikuda väljapool teid. Otsus rikub seadusega tagatud kinnistule juurdepääsu võimaldamist tagavaid õigusi, mis seatud AÕS § 156 lg
11. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-41-08 p
12. Kaitse eeskiri ei välista eraõiguslikule juriidilisele isikule liikumist kaitseala teedel mootorsõidukiga, seega ei saa keeldumist põhistada LKS § 30 lg 4 p 6 . Sj eeskirja p 10 sätestab, et Kose raba ja Mailukse sihtkaitsevööndis liikide elutingimuste säilitamiseks 2 alusmetsa ja võsa eemaldamine on võimalik ja seega piiri mööda kulgeva tee rajamine on lausa eeskirjades ettenähtu tegevus. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-33-04 leiab kaebaja, et lubatav on ka juurdepääs sõidukitega, kuna metsamaterjali vedu ei ole ilma tehnikata majanduslikult põhjendatud ja võimalik.
13. Kaebaja palus tühistada Keskkonnaameti vaideotsuse tulenevalt AÕS § 156 lg 1 ja

§ 6

. Anda Tava Mets OÜ-le nõusolek Ilvese ja Karumetsa kinnistutele juurdepääsutee ehitamiseks Mailukse sihtkaitsevööndisse 270 jm ulatuses ning selleks eelneva kooskõlastuse alusel kuni 30 tm kasvava metsa ülestöötamiseks; anda kaebajale nõusolek läbipääsuks (liikumiseks kaitseala teedel) Ilvese ja Karumetsa kinnistule neil tehtavateks metsamajandustöödeks vastava tehnikaga ja metsamaterjali väljaveoks, vajadusel teede taastamise kohustuse vastu. 9. 04.06.09 täpsustas kaebaja, et nii algne taotlus kui ka vaides esitatud taotlus olid analoogsed, sooviti luba väljaveotee rajamiseks ja nõusolekut väljaveotee kasutamiseks. Kaebaja kinnitab, et vaidlustab otsust 26.02.09 nr HJR 13-3/181-2, kuna see pole põhistatud HMS sätestatud viisil, põhistused ei lähtu looduskaitseala kaitse-eeskirjast. Keeldumine selles otsuse takistab vahetult oma vara kasutamise õigust. Järgimata on diskretsioonireeglid. Lähtutud on ebaõigesti absoluutsest liikumise ja majandustegevuse keelust, kuigi soovitud tööd on eeskirjas sätestatud ja lubatavad. Otsus 07.04.09 nr HJR 1-15/77 jättis vaide rahuldamata, kuid samuti alusetult arvestab absoluutsete keeldudega, mh soovitatakse otsuses rikkuda Veeseadust ja jõe koolmekohta. Tuginetud ei ole õigetele kaitse-eeskirja sätetele ja seal ei märgita, kuidas kaebaja saab majandustegevust kinnistutel arendada. Kuna kaitse-eeskiri ei sea absoluutseid keelde, oleks tulnud kaaluda poolte huvisid. Viide Natura aladest tulenevale välistavale tegevusele ei ole asjakohane. Erandolukorras ei ole keelatud majandustegevus nii siseriikliku kui EL juhendallikate kohaselt. Juhindudes Tõrasoo looduskaitseala kaitse-eeskirja § 9 p 5 ja § 4 lg 4, AÕS § -st 156 lg 1 ja

§ 6

palub tühistada eelmärgitud otsused ja kohustada Keskkonnaameti Harju-Järva –Rapla Keskkonnaametit läbi vaatama uuesti esitatud Tava Mets taotlus. 04.06.09 täpsustuses, missuguse taotluse kaebaja esitas lahendamiseks märgib Tava Mets OÜ, et: 1) ta soovis luba väljaveo tee rajamiseks Mailukese sihtkaitsevööndisse 270 m ulatuses väljaraiega 30 tm; 2) nõusolekut väljaveotee kasutamiseks. 15.09.09 märkis kaebaja, et sisuliselt soovis ta looduskaitseala valitseja nõusolekut LKS § 14 lg 1 alapunktides sätestamata tegevuseks. Vaidluse eesmärgiks ei ole nõuda läbipääsuks servituudi seadmist riigile kuuluvale maa alale, taotletav tegevus on sisuliselt ühekordne, mitte igapäevase juurdepääsu nõue. Õige on märkus, et servituudi seadmine toimub tsiviilkohtumenetluses, kuid hagimenetluses ei lahenduks käesolev loaküsimus. Teoreetiliselt, kui maakohus ka määraks läbipääsukoridori üle looduskaitseala kinnistu, ei pääse kaebuse esitaja hagimenetluses looduskaitseala läbimise võimatuse ja muude objektiivsete takistuste tõendamisest. Kaebaja soovib taotluse uut läbivaatamist ja LK ala valitseja selgelt motiveeritud seisukohta läbipääsu absoluutse võimatuse kohta. Kaebaja ei pea ratsionaalseks tegevust, et ta eelnevalt peaks saavutama kõigi kõrvalkinnistute omanike nõusolekud. Kaebajat huvitab teoreetiline vastustaja otsus, et seejärel plaanida oma tegevus. LKS § 14 lg 1 ja lg 3 nimetavad, et loodusobjekti valitseja annab nõusoleku tegevusteks, mis kaebajat huvitab, sj seab kirjalikke tingimusi. Vastustaja sellist eeltingimust ei seadnud. Avalik-õiguslikud institutsioonid tegid vea kinnistualuste maade erastamisel ja programmeeritud konflikti juurdepääsu küsimuses.

1. Vastustajal tuleks oma keeldumist põhistada asjakohaselt. Esmalt, miks ei ole kaebajal LKS § 15 lg 1 kohaselt õigust LKS § 14 lg 2 või lg 3 alusel, st näidata miks on kaebaja tegevus loodust kahjustav, kas teatud looduskaitselistel tingimustel on siiski võimalik liikumine looduskaitsealal. Selge ja motiveeritud keeldumine on kaebuse esitajale vajalik, et hilisemalt vaidluses Allika-Rehe kinnistuomanikega välistada uut vaidlust loodukaitseala kaudu juurdepääsu rajamise võimatuse osas. 3
2. 15.09.09 märgib kaebaja, et ta esitas vastustajale Keskkonnaametile 03.02.09 taotluse väljaveotee rajamiseks. Kaebaja sooviks on metsaväljaveotee rajamine ja läbipääsu saamine Mailukese sihtkaitsevööndid kaudu. Ta vajab kaitseala valitseja kooskõlastust metsatee rajamiseks (seda teed veel ei ole olemas).
3. Menetlusosalistele vastuseks märgib Tava Mets OÜ 16.12.09, et metsatee rajamiseks puudub seadusest tulenev keeld, rajatava metsatee läbimisel ei ole tegemist majandustegevusega looduskaitsealal.
4. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et kaebuse esitamise hetkel omas Tava Mets OÜ 2 kinnistut (Ilvese ja Karumetsa), käesolevalt on ta ostnud veel kolmandagi kinnistu. Looduskaitseala kaudu oleks tal lähim juurdepääs metsateele, sealt avalikult kasutatavale maanteele. Kaebaja esitas taotluse tee rajamiseks ja ta leiab, et VV määrusest 16.06.05 nr 145 tuleneb, et pöörduma peab keskkonnaameti poole, kuna kaitseala valitseja annab nõusolekud, mis määrus nimetab. Tõrasoo kaitseeeskiri ei ole vastuolus LKS-ga ja sihtkaitsevööndis lubatud tegevused ei sea absoluutseid keelde kavandatud tegevuseks. Vaideotsus toob esile uue asjaolu, seal kaalutakse muid väljapääsu variante, näiteks ülepääs Velise jõe ja teiste kinnituste kaudu, märgitakse Natuura võrgustiku teema, st analüüs on küll ulatuslikum, kuid ka see ei anna vastuseid kõigile küsimustele. Talitee probleemi ei lahendaks, kuna vajalik oleks püsiva juurdepääsu loomine, kuigi alternatiiviks on ka talitee. Kuna Tõrasoo looduskaitsealal on eeskirjas kirjas kõige täpsem regulatsioon, siis nähtub, et tee ehitamine on lubatav tegevus, seega jääb absoluutne keeld arusaamatuks. Vastuseks esindaja Adamsonile märgib, et soovitakse püsivaks majandamiseks korralikku teed. Kohtule selgituseks märkis kaebaja, et enne, kui pöördutakse sundkorra seadmiseks tsiviilasja lahendavasse kohtusse, soovib kaebaja teada, kas ta saaks loa taotletud tegevuseks. Kui halduskohus otsusega kinnitab, et vastustaja ei saa anda nõusolekut, siis see tõendabki väljapääsu puudumist. Tava Mets OÜ jääb seisukohale, et tema taotluse eesmärgiks ja kaebuse eesmärgiks on tee rajamise küsimuse lahendamiseks vajaliku kooskõlastuse saamine, raiekava järgi tegevus on plaanitud 5 aastaks; ta soetas ka uue kinnistu ja kolmandal kinnistul lisandub vajadus 10 000 tm puidu töötlemiseks, st pikaajalist tegevust. VASTUSTAJA SEISIKOHAD KESKKONNAAMETI (HARJU-JÄRVA-RAPLA REGIOON)
5. Esialgses kaebuses leidis esindaja, et Tava Mets OÜ ja kaebaja vaheline vaidlus allub eraõiguslikule regulatsioonile. Kohustav osa 04.06.09 avalduse p-des 3.1 ja 3.2 ei ole kooskõlas

§ 6lg 2.

Ilvese ja Karumetsa kinnistud ei oma juurdepääsu avalikult kasutatavale teele ja kaebaja nõue AÕS § 156 lg 1 järgi - õigus nõuda juurdepääsu oma kinnisasjale üle võõra kinnisasja- saab nõuda tsiviilasja lahendavas kohtus. Juurdepääsutee ehitamiseks nõusoleku andmise taotlust ei ole võimalik lahendada ilma naaberkinnistuomanikke menetlusse kaasamata. Neil aga ei ole avalik-õiguslikku suhet kaebajaga, nad ei saa olla vastutajateks. Kokkuleppe puudumisel maaomanikega tuleb kaebajal alternatiivhagiga pöörduda kõigi maaomanike vastu, et rajada juurdepääs. Antud menetluses seda nõuda ei saa. Puhkenud vaidlus ei allu avalik-õiguslikule regulatsioonile. Leiab, et HMS § 51 lg 1 tingimused ei ole täidetud, et maa koormamine servituudiga on eraõiguslike isikute vaheline suhe. Keskkonnaameti ja Tava Mets vaheline suhe ei ole avalik-õiguslik, menetlus tuleb lõpetada

§ 24lg 1 p 1 alusel 15.

Kaebus on põhjendamata, kuna vastustaja otsus on õiguspärane, antud pädevuse ja menetlusnõudeid järgides. 4 Kui kohus leiab, et otsuse näol on tegemist haldusaktiga, on see pädev. Lähtudes taotlusest tee ehitamiseks lähtus vastustaja LKS § 30 lg 4 p 6 ja VV 16.06.05 määrusega nr 145 kehtestatud Tõrasoo loodukaitseala kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirjast, täpsemalt selle § 9 p

1. LKS § 30 lg 4 p 6 järgi võib lubada tegevusi, mis on vajalikud kaitseala tarbeks, sh teede ehitamisele. Kaitseeeskirja § 9 p 5 tuleb lugeda kooskõlas LKS sätestatuga. Tava Mets OÜ kinnistu ei asu kaitsealal. Tee ehitamisega kaasneb metsaraie, see ei ole võrdsustatav kaitsealal lubatud raadamise nõudega. Antud kaitsealal tuleb järgida ka Natuura 2000 võrgustikku kuulumise nõudeid. Tee ehitamine ei ole lubatav, samas ei ole lubatav liikumine väljaspool teid. Tee ehitamine ei ole diskretsiooniotsus. Hea halduse tavast pakuti kaebajale alternatiive, see ei muuda otsust õigusvastaseks, sj ülesõidu pakkumine üle jõe ei ole vastuolus seadustega, kuna talvine ülevedu jõe tugevate kallaste tõttu on lubatav. Ka ei ole keelatud jõele silla ehitamine kuna LKS § 38 lg 5 p 9 kohaselt ei laiene sillale ehituskeeluvööndist tulenevalt ehituskeeld.
2. Taotlus kohustada uue haldusakti andmiseks, st anda nõusolek tee ehitamiseks ning selliselt läbipääsuks on vastuolus

§ 6lg 2 ja 3.

Vastustaja diskretsiooniotsust ei saa asendada kohtuotsusega.

1. Taotleb menetluse lõpetamist. Kui seda taotlust ei saa rahuldada, siis jätta kaebus rahuldamata .Vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, seega ei saa nõuet rahuldada.
2. 14.09.09 täpsustab, et kaitseala valitseja nõusoleku andmine taotletud tegevuste lubamiseks või keelamiseks on avalik-õiguslik vaidlus ja kui kaebaja taotlus on suunatud tee ehitamise taotluse uuele läbivaatamisele, siis on see halduskohtu menetluse asi. Keskkonnaameti otsus tee ehitamise keelamise kohta on õiguspärane; tee ehitamise keeld tuleneb kaitseeeskirja § 8 p
3. Tee ehitamine (rajatis) ei ole suunatud kaitseala tarbeks. Kaebaja ise ei ole otsinud alternatiividele lõplikke lahendusi. Kaebaja viidatud õiguslikul alusel juurdepääsu saavutamiseks on pädev asja lahendama maakohus ja seal on riigimaa valitseja samas positsioonis kui teisedki maaomanikud, kuid erisusega, et lisaks tuleb arvestada kaitse-eeskirjadega. Riigivara koormamisel on pädevaks otsustajaks maavanem. (riigimaa ajutine valitseja).
4. Kohtuistungil jäi esindaja seisukohale, et kaebus tervikuna tuleb jätta rahuldamata. Tegemist ei ole haldusakti vaidlustamisega, vaid toimingu vaidlustamisega ja vaide aluseks olnud otsuses on ebaõigesti esitatud viide haldusakti vaidlustamise kohta. Kuid toiming on õiguspärane, see ei riku samas kaebaja õigusi ja ka vaideotsus ei riku kaebaja õigusi, mistõttu järeldab, et kaebaja on soovitud vastuse saanud ning kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. RAPLA MAAVANEMA SEISUKOHT
5. Kaebaja soovib ehitada teed reformimata riigimaale, kaitseala valitseja ei andnud nõusolekut tee ehitamiseks Mailukese sihtkaitse vööndisse. Maavanem on maa ajutine valitseja ja ta saab vastu võtta tehnovõrgu või-rajatise rajamiseks riigimaa piiratud asjaõigusega koormamisega seotud otsuseid ja teostada toiminguid; samuti lubada paigaldada MRS § 31 lg 2 nimetatud maale sellega piirneval maal õiguslikul alusel püstitava ehitise rajamiseks vajalikke seadmeid, mehhanisme ja materjale kuni üheks aastaks, paigaldada sotsiaal-kultuurilise olemusega objekte ning korraldada ühekordseid üritusi ja anda 5 nõusolek MRS § 31 lg 2 nimetatud maal asuva ehitise lammutamiseks. Puudub õigus võtta vastu otsuseid tee rajamise küsimuses.
6. Tõrasoo looduskaitseala maa riigi omandisse jätmise otsustab keskkonnaminister; riigi omandisse jäetud maa valitsejal (keskkonnaministeeriumil) on õigus korraldada riigivara valitsemist, kasutamist ja käsutamist riigivaraseaduses ning teistes õigusaktides sätestatud korras.
7. Kohtuistungil leidis esindaja, et tulevikus on keskkonnaministeeriumil täielik võim asja üle, keskkonnaameti nõusolek tee ehitamiseks oleks eeldus järgnevate protsesside käivitamiseks. Tee rajamisse saab otsustada riigi omandisse jäetud maa valitseja ja kohalik omavalitsus annab seejärel ehitusloa. Esineb vastuolu LKS ja Tõrasoo kaitse-eeskirja vahel ja kohaldamisele kuulub LKS. Keskkonnaameti seisukoht võib antud juhul kujutada eelhaldusakti, mis omab hiljem ehitusloa andmisel õiguslikke tagajärgi. Vastustaja ei saanud teistsugust sisulist otsust teha. Ehitusloa küsimus oli läbi arutatud ja vajalikud viited tehtud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud tõendeid kogumis leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
9. Kohus nõustub kaebaja ja menetlusosaliste seisukohaga, et Tava Mets OÜ kaebuses esitatud viide nõudeõiguse osas AÕS § 156 on eksitav. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et õigusvastaselt ei saa omandi kasutamist piirata. Omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine riivab samal ajal teiste omanike ja mitteomanike õigusi, vabadusi, ja huve tervikuna, selle tõttu lubab PS kehtestada seadusandjal omandiõiguse kitsendusi ja sätestab põhimõtte, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt (PS § 32 lg 2). Piiranguid võivad õigustada eesmärgid, mille sätestab seadusandja ja mis ei ole vastuolus PS-ga. Ka AÕS § 6 lg 2 sätestab omanike võrdsuse põhimõtte ning omandi kitsendused saavad tuleneda vaid seadusest sest AÕS § 68 lg 1 järgi on omanikul õigus oma asja kasutada. Kaebuse esitaja probleemiks on juurdepääsu puudumine kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt, juurdepääsu puudumine piirab selliselt kinnisasja kasutamist. Tava Mets OÜ on omandanud kinnistud ja soovib metsaraieks kasutada vajalikku tehnikat ning metsamaterjali sellelt välja vedada. Üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Juurdepääsuõiguse andmise nõue AÕS § 156 lg 1 näol esitatakse kohtule, millise lahendamise käigus kaalutakse poolte huvisid, asjaoludest tulenevalt lahendab kohus ka juurdepääsu sõidukitele. Kaebaja nõustus, et sellist nõuet ei saa esitada halduskohtule, samasugusel seisukohal olid ka teised menetlusosalised. Kohus leiab, et märgitud seisukoht on õige ja kaebaja viitamisel märgitud normile ei saanud loota, et halduskohtu otsusega saab asendada kohtulahendit, mille saab teha tsiviilasja lahendav kohus. Samamoodi ei saa maakohtu pädevusse kuuluvaid küsimusi lahendada vastustaja. Vastustaja ja halduskohus ei saaks määrata juurdepääsu AÕS § 156 alusel. Kaebaja viited Riigikohtu lahenditele käsitlevad asjakohastena tsiviilasjas lahendavate küsimuste ringi ja õiguslikke aluseid, kuid ei selgita kaebaja õiguste rikkumist halduskohtumenetluses.
10. Kohus palus mitmel korral selgitada kaebuse esitajal, missuguse taotluse ta esitas lahendamiseks Keskkonnaametile ja missugune õiguslik tähendus oleks saadaval lahendil. Tava Mets OÜ taotluse sisuks oli väljaveotee rajamine Tõrasoo looduskaitseala Mailukse sihtkaitsevööndisse ca 270 m ulatuses koos metsa väljaraiega ca 30 tm osas, et teostada metsa väljavedu Ilvese ja 6 Karumetsa kinnistutelt. Kaebuse esitaja oli kohtukaebuses märkinud, et kinnistutelt kulges ajalooliselt väljapääs looduskaitseala kaudu. Asja täpsustamisel nähtus, et kohas, kus kaebaja soovib teed rajada, ei ole kunagi teed olnud, vastavalt tuleb see rajada. Kuigi kaebaja märkis kohtuistungil, et ta soovib mistahes viisil metsa väljavedu, kas taliteena või tee ehitamisega, ei täpsustanud ta õiguslikke aluseid, millest tulenevalt saaks eristada soovitavat tegevust. Kohtu arvates lähtudes kaebaja taotlusest, mille ta esitas vastustajale lahendamiseks, soovib ta tee rajamist, mis tähendab et kaebaja vajab ehitamiseks ehitusluba.
11. Kuigi kaebaja märkis, et ta vajab lühimat teed pidi väljaveotee rajamist ning leidis, et muul viisil metsa väljavedu ei ole võimalik ning vastustaja pakutud alternatiivid rikuvad tema õigusi, ei nõustu kohus seisukohaga, et alternatiivide pakkumine antud juhul rikub kaebaja õigusi. Vastustaja antud alternatiivide kasutamise soovitused ei saanud viia kaebaja õiguste rikkumisele ja vastustaja õigesti viitas, et kaebajal on vajalik kokkulepete sõlmimine kõigi maaomanikega, sj reformimata riigimaa omanikuga, misjärel saab kaebaja otsustada, kas pöörduda kohtusse või puudub selleks vajadus. Samuti leiab kaebaja, et vastustaja õigusvastase haldusaktiga või kui tegemist ei ole haldusaktiga, vaid toiminguga, rikutakse tema omandiõigust, kuna ta ei saa vastustaja nõusolekuta rajada teed.
12. Kaebaja selgitust uurides leidis kinnitust, et kaebaja ei ole kõigi maaomanikega veel sõlminud kokkuleppeid nende kinnistute läbimiseks, samuti ei ole ta ka välja selgitanud, kes kokkuleppe teel nõusolekut ei annaks. Seega ei saa kohus järeldada, et kaebuse esitajal puudub muu väljund, kui esitada taotlus kaitseala valitsejale. Esindaja nimetas, et taotluse lahendamist põhistab soov võimalikult kiirelt leida asjale lahendus ning et ta leiab, et tal on õigus nõuda avalikult kasutatavale teele juurdepääs temale sobivamal viisil, so tee rajamisega üle reformimata riigimaa. Kiireim viis on kaebaja arvates küsida kooskõlastust, mille on pädev andma kaebaja arvates kaitseala valitseja, sj viitas kaebaja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Tõrsaoo looduskaitseala kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja § 3 ja
13. Kohus nõustub, et märgitud kaitseeeskirja kohaselt on kaitseala valitsejaks Keskkonnaamet ja vastavalt § 6 tuleb kavandatavad tegevused kaitsealal kooskõlastada kaitseala valitsejaga. Seejuures ei kooskõlasta kaitseala valitseja tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Ilma tegevust kooskõlastamata ei teki isikul õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas- § 6 lg
14. Samas nähtub, et kaitse-eeskiri ei nimeta ammendavalt tegevusi, mis nõuavavad kooskõlastust. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et ka metsatee on rajatis TeeS § 2 lg 1 tähenduses. Kohus märkis, et kuivõrd kaebaja sooviks on ehitada tee, vastavalt sõnastas ta ka taotluse 03.02.09 Keskkonnaametile, et ta palub väljaveotee rajamiseks luba, siis saab tema õigusi rikkuda vastavas loataotluse menetluses. TeeS § 5.3 tähenduses on metsatee riigi omandisse jäetud maal paiknev valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatav tee, mida TeeS § 5.3 lg 1 kohaselt võib kasutada igaüks juhul, kui riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole metsateed või selle osa sulgenud või metsateel liiklust piiranud. TeeS § 8 kohaselt on talitee üle külmunud maa või veekogu rajatav tee, mis on ette nähtud mandri ja saarte või mandri eri kohtade vahel liikumiseks. Seega ei selgita kaebaja märkus, et ta sooviks kasvõi talitee rajamist, tema taotluse sisu täpsemini, kuivõrd niisugust konkreetset taotlust ta ei olnud esitanud, vastustaja sai vastamisel lähtuda siiski sellest taotlusest, mis kaebaja esitas ning talitee küsimuses ei pidanud ta ka eraldi vastust andma. TeeS kohaselt tee ehitamiseks on vajalik ehitusluba, vastavalt märgib selle ära § 21 ja ka tee kasutamiseks on vajalik teekasutusluba. Kaebuse esitaja vajab esmalt luba tee rajamiseks ehk sisuliselt selle ehitamiseks, kuivõrd juurdepääsu osas üle reformimata riigimaa teed seni rajatud ei ole. Kohus leidis eeltoodu tõttu, et kaebaja esitas taotluse mitte ehitusloa küsimust otsustavale organile, mistõttu kohus palus kaebajal täpsustada, missugust õigust kaebaja kaitseb ja missugust luba kaebaja tegelikult taotles ning miks ta leiab, et ta sai luba või kooskõlastust taotleda kaitseala valitsejalt. Nii 7 Teeseaduse, Maakorraldusseaduse, Ehitusseaduse ja Planeerimisseaduse kohaselt on haldusaktideks, millega kohalik omavalitsus kehtestab kas detailplaneeringu (DP) või annab välja ehitusloa tee rajamiseks, sellisest loast keeldumine rikub isiku õigusi, kui loamenetluses ei arvestata õigusvastaselt taotleja õigustega. Kohus leiab, et ehitamiseks vajaliku loa menetluse ja kaebajat huvitava kooskõlastuse andmisel on ametkondadel erinevad pädevused ja neid ei saa samastada. Kaebaja nõustus, et tee ehitamise luba ta vastustajalt nõuda ei saanud, kuid ta sai nõuda kooskõlastust sellise loa väljastamiseks. Kohus märgib, et maakasutus-ja ehitustingimused määratakse planeerimisnormide alusel, selle käigus kontrollitakse taotletava tegevuse võimalikkus pädeva organi poolt ja vajadusel seatakse keskkonnanõuded, vastavalt kinnitab ka Keskkonnajärelvalveseadus (KeJS), seega kõik tegevused peavad olema kooskõlas Looduskaitseseaduse nõuetega ja kaitse-eeskirjadega. Ehitusõiguse, sj ehitusloa andmisel, peab arvestama looduskaitselisi nõudeid, seega muutub märgitud menetluse akt ühtlasi keskkonnakaitse ja kasutusalaseks üksikaktiks, mis võib rikkuda isiku õigusi, kes esitab taotluse tee rajamiseks. Juhul, kui on vajalik läbida keskkonnamõjude hindamine, kaitsereziimi täpsustamine jne vastavalt PlanS § 9 lg 2 p 8-10, siis määratakse need tingimused ehitusõiguse saamisel pädevate isikute poolt ning kaebaja ei saaks loota, et muul viisil saavutab ta kiirema lahenduse. Kaebaja soetas teadvalt kinnistud, mille suhtes ta teadis, et juurdepääs avalikult kasutatavale teele puudub, seega ei saanud ta arvestada kiirete lahendustega, kuid vaatamata kaebaja majandushuvile ei ole võimalik ettenähtud korras menetluste toimetamine jätta tegemata või läbimata. Antud juhul soovib kaebaja luba või kooskõlastust, mille saab kohtu arvates anda vaid läbi kohase menetluse, so planeerimismenetluse, kuna kaebaja tahab ehitada teed. Sellise kooskõlastuse saamiseks ei ole seadusandja ette näinud eelmenetlust või kooskõlastamise viisi, mis ei oleks antud pädeva menetluse raames. Vastavalt nähtub, et LKS § 14 lg 1 p 5 järgi ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjektil arendada ehitustegevust valitseja nõusolekuta. Kooskõlastuse nõue tuleneb ka PlanS § 17 lg 2 p
15. Sellise tegevuse käigus saab anda vastustaja kaitseala valitsejana kooskõlastuse, nõusoleku, kuid seda ei saa anda nn ennetavalt lihtsalt kaebaja soovist, et leida võimalikult kiire väljund või põhjusest, et kaebaja esitas kaitseala valitsejale taotluse. Kaebaja ei saanud loota, et sellise taotluse esitamisega saavutab ta õiguslikke eeliseid ning et selliselt saadud menetluses antakse luba või kooskõlastus, mis loob õiguslikke tagajärgi. Tee ehitamise loamenetluse käigus antud seisukoht on kaitseala valitseja kooskõlastus või seisukoht, millel on õiguslik tähendus ning see on siduva tähendusega toiming, mida kaebaja saab vaidlustada, kui see ei arvesta tema õigustega. Seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda vastustaja tegevus, kuigi kaebaja esitas taotluse, et kiirendada asjade kulgu. Vastavalt märgib selle ära ka kaebaja viidatud kaitse-eeskiri. Kooskõlastus, mis on antud pädevas menetluses, on vaidlustus, mis on ühtlasi avalik õiguslik vaidlus ja selle lahendamiseks on pädevaks kohtuks halduskohus. Kaebaja on kohtu arvates valesti antud olukorras ja antud vaidluse etapis leidnud, et vastustaja juba sai anda ja andis märgitud kooskõlastuse. Kohus leidis, et selline toiming tehakse konkreetse haldusmenetluse raames ja selliselt on sätestatud ka pädevate organite erinevad tegevused, need tegevused on ka piiritletud. Riigikohus on küll viidanud, et teatud olukordades on võimalik eraldiseisvalt vaidlustada ka menetlustoiminguid, kui selline toiming rikub isiku õigusi iseseisvalt ja vältimatult lõpptulemus ei saa olla õiguspärane, kuid kohus eeltoodust järeldab, et kohast menetlust veel ei toimu, seega ei saa käsitleda vastustaja vastust kaebaja õigusi piirava menetlustoiminguna ega haldusaktina. Märgitud põhjusest ei ole ka vastustaja seadnud tingimusi, mille täitmisel oleks tee ehitamine siiski mõeldav. Kohus leidis erinevalt vastustaja kohtule esitatud vastusest, et vaidlust käesolevas asjas ei saa lugeda eraõiguslike isikute vaheliseks vaidluseks ning et puuduvad ka menetluse lõpetamise alused lähtudes

§ 24lg 1 p 1.

Vastustaja nõustus eelmärgituga.

1. Kohus selgitab, et kaebuse esitaja ei saanud nõuda ega loota, et vastustaja annab talle eelmärgitud menetluses vajaliku kooskõlastuse või nõusoleku nö ennetavalt. Sellist toimingut 8 üheski seaduses ette nähtud ei ole, vastavalt ei omaks see ka õiguslikult siduvat jõudu, mis annaks kaebuse esitajale eeliseid. Vastustaja ja 3.isik on samuti menetluse kestel sisuliselt nõustunud, et kaebaja taotlus ja kaebuse eesmärk on suunatud soovile saada kooskõlastus või luba ehitamiseks, millest ehitamiseks vajaliku loa saab anda planeerimise –ja ehitusnormide kohaselt kohalik omavalitsus, mitte vastustaja. Sellise tegevuse käigus saab anda õiguslikku siduvust ja tähendust omava kooskõlastuse/nõusoleku kaitse-ala valitseja. Selline asjade loogika kohtu arvates on kinnitatud ka sellega, et vaid konkreetne projekt võimaldab hinnata kõiki asjaolusid kogumis, vastupidiselt ei oleks võimalik kindlaks teha, kas kõik asjaolud on loa väljastamiseks selged ja tingimused täidetud. Oletades antud kooskõlastus ei annaks kaebajale ka loodetud õiguskindlust. Ka kooskõlastaja peab veenduma, et tema vastav nõusolek või keeldumine arvestab kõiki asjaolusid, sj kaebajat kaitsvaid norme, mida nn etteotsustamisel või arvamuse andmisel nõuda ei saaks. Kui vastustaja annaks kooskõlastuse enne konkreetset ehitusõiguse menetlust, siis ei saaks selline kooskõlastus ka anda õigustatud ootust, et sellega edaspidiselt arvestatakse. Nimelt ei ole lõppotsuse tegijal õigus jätta tee rajamise loamenetluses kooskõlastus vastustajalt küsimata, vastavalt ei saaks lõppotsus olla õiguspärane ja isikutel on õigus nõuda sellise haldusakti tühistamist, sj on järelevalve organitel vastav kohustus, kui ta avastab, et seadust on rikutud. Nn etteotsustamist menetlusnormid ei luba, ka selliselt saadud kooskõlastusega ei pea haldusakti andja arvestama ja selline haldusakt on õigusvastane ning vaidlustatav. Muuhulgas on teoreetiliselt ka võimalik, et maaomaniku ja näiteks kaebaja soovid võivad tee-ehitamiseks ühtida, st juhul, kui kaitseala huvides ja eesmärkidega ei oleks vastuolus tee rajamine, mida veel ei ole, kuid kaitseala huvides oleks samuti niisuguse tee rajamine. Ilma kohase planeerimismenetluseta, omaniku seisukohata ei saaks mitmeid asjaolusid kindlaks teha, mis võivad lõpptulemust muuta. Kaebaja soovis ennatlikult seaduses lubatud kooskõlastust, kuid seaduse loogikast tulenevalt tal selleks nõudeõigus hetkel puudub, vastavalt ei suutnud ta viidata ka ühelegi asjakohasele õigusnormile ja oli sunnitud tunnistama, et ta sisuliselt soovis monitoorida olukorda ja saada vastused oma küsimustele, et plaanida järgnevad tegevused. Kuivõrd kohus leiab, et vastustaja ei saanud antud etapil anda planeerimismenetluses silmas peetud vajalikku kooskõlastust, mis oleks siduv ja õiguslikke tagajärgi omav, siis juhul, kui ta ise peab seda märgitud kooskõlastuseks, on tegemist õigusvastase toiminguga. Vastustaja positsioonid jäid asjas ebalevateks. Vaatamata sellele jääb kohus lõppotsuses seisukohale, et lähtudes kaebaja taotlusest, mis lahendati ning kaebuse eesmärgist, ei saanud nimetatud minetus rikkuda kaebaja õigust saada tee ehitamiseks luba ning kaebaja ei jäänud õigusvastaselt ilma vajalikust kooskõlastusest. Kaebaja majandustegevust ei takistata õigusvastaselt. Kuivõrd aga kaebaja selgitas, et ta soovis vastustaja seisukohta, siis on ta selle saanud ning põhjusel, et teda seisukoht ei rahulda, ei ole kohtul õigust järeldada, et kaebaja õigusi antud juhul rikuti. Vaidlustatud otsustus ja vaideotsus ei ole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt, mis rikuks kaebaja õigusi ja tekitaks õiguslikke tagajärgi, ka toiminguna ei too ta kaasa kaebajale õiguslikke tagajärgi. Isegi juhul, kui vastus oleks kaebajale positiivne, ei saaks kaebaja õiguslikke eeliseid. Vastavalt märkis kohus, et ehitamiseks tuleb algatada ehitusõiguse saamiseks kohane menetlus, seda algatatud ei ole; selles menetluses tuleb võtta vajalik kooskõlastus, sest seda ei saa teha väljaspool asjakohast menetlust. Kaebuse esitaja ei saa loota kiiremat tulemust, ta peab olema valmis ka selleks, et vajadusel määratakse täiendavalt keskkonnahinnangu saamiseks vajalik menetlus, mis on vältimatult aeganõudev protsess. Kohus ei saa kaebaja õiguste rikkumist ja põhjendatud huvi tunnustada põhjusest, et kaebajal võiks olla vajadus esitada tsiviilasja lahendavale kohtule hagi ja selle tõttu on vajalik kaitseala valitseja selge seisukoht. Tsiviilasja lahendav kohus ei vaja samas ka halduskohtu otsust, mis annaks kaebajat huvitavatele küsimustele vastused. Juhul, kui oleks tegemist kohases menetluses antud õiguslikke tagajärgi tekitava kooskõlastusega või haldusaktiga, mis kaebaja võimalusi õigusvastaselt piirab, võiks tekkida vajadus see halduskohtumenetluses kõrvaldada. Kaebaja nimetatud huvid ei ole halduskohtumenetluses silmas peetud lubatavaks põhjendatud huviks, 9 samas ei saa kohtule ka nõuda sellise huvi nimetamisega pelgalt soovi saada kohtult vastuseid kaebajat huvitavatele küsimustele. Kui kaebaja vajab kaitseala arvamust tsiviilkohtus tõendina, siis saab ta seda esitada vastavuses kohtumenetluse normidele ja üksnes tsiviilasja lahendav kohus saab võtta seisukohad, mis on vajalikud juurdepääsuküsimuse otsustamiseks. Samas nähtub, et kui tsiviilasjas on vajalik esitada ka kõigi maaomanike seisukohad, siis reformimata riigimaa osas saab vajalikud seisukohad avaldada maa omanik. Tava Mets OÜ saab otsustada, missugused kaitsevahendid ta peab otstarbekaks kasutusele võtta, kuid antud juhul halduskohus ei saaks anda kaebajale neid lähtekohti, mis kaebaja positsiooni parandaks.
2. Kuigi kohtus märkis, et vastustaja tegevus on olnud taotluse lahendamisel üheselt määratlemata ning tema nö etteruttavalt antud arvamus, mida kaebaja nõudis, ei ole õiguspärane, ei saa kohus kaebust rahuldada ega panna vastustajale uut vastamise või taotluse lahendamise nõuet. Kaebaja ei nimetanud, et tal on toimingu õigusvastasuse tuvastamise suhtes põhjendatud huvi, kuigi kohus uuendas menetluse, kui vastustaja asus kindlalt seisukohale, et ta ei ole andnud välja haldusakti loamenetluses, vaid tuli vastu kaebajale soovile ja lahendas tema pöördumise ning andis soovitud arvamuse. Tegemist on pelgalt kirjaga, millel ei ole õiguslikke tagajärgi. Kuna kohtu arvates ka kaebaja ise mõistis, et ta ei saanud soovida kooskõlastust ehitamiseks vajalikus ja pädevas menetluses, siis saab vastustaja otsust 26.02.09 nr HJR 13-3/181-2 lugeda toiminguks, mis arvestab vajadust reageerida ja vastata kaebaja pöördumisele, kuid ei ole haldusakt ega toiming, mis saaks rikkuda kaebaja õigusi tee ehitamise menetluses ning mille tulemusel kaotas kaebaja õiguse rajada tee. Vastustaja tunnistas, et ekslik oli otsusesse märkida vaidlustamisviide ja nimetada otsust haldusaktiks. Kuivõrd kaebaja ei ole nimetanud põhjendatud huvi vastustaja muutunud seisukoha alusel selle eraldiseisvalt õigusvastasuse tuvastamiseks, siis leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ning kaebajal puudub põhjendatud huvi kaebuse rahuldamiseks. Lähtudes kaebuse eesmärgist ei ole kaebajal võimalik saavutada ühtegi eelist, kui kaebaja taotlus suunata uuesti menetlusse. Samas leiab kohus, et kaebuse eesmärk kinnitab, et ka vaideotsuse tegemine antud olukorras ei riku kaebaja õigust tee ehitamiseks vajaliku kooskõlastuse saamisel või tee rajamiseks loa saamisel. Vaideotsusega ei panda kaebuse esitajale seejuures õigusvastaseid kohustusi ning asjaolu, et selles anti selgitusi, ei järgne õiguslikke tagajärgi. Kaebaja ei saa nõuda menetlust, mis kulgeks teistsuguses järjekorras, kui seda sätestavad pädevad menetluskorrad. Kuna kaebaja oli ka ise sunnitud tunnistama, et ta tahtis teada saada vastustaja arvamust, siis nähtub, et ta on selle saanud, seega on vastustaja andnud vastuse, mis küll kaebajat ei rahulda, kuid ei riku ka tema õigusi ega pane temale kohustusi, mille pinnalt saaks kohus järeldada, et kaebaja õiguste taastamiseks tuleks asi uuesti otsustada. Kohus jätab kaebaja kaebuse rahuldamata täies ulatuses. Vastavalt

§ 10

lg 2 peab kaebaja põhjendama, miks kaebuse esitaja leiab, et haldusakt on õigusvastane ning selgitama, millised kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või piirab. Kaebaja kaebeõiguse olemasolu või puudumine ei olnud kohtule ettenähtav, mistõttu kohus määras asja lahendamisele. Vastavalt

§ 7

lg-le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vastavalt peab kaebaja tuginema õigusnormidele, millest tema õigused ja vabadused tulenevad. Samuti tuleb kaebuse esitajal selgitada põhjendatud huvi, kui ta esitab tuvastamiskaebuse.

§ 6

lg 3 p 1 kohaselt võib kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist.

§ 4

lg 2 sätestab, et toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kohus leiab, et kaebajale ei andnud õigusi taotleda kooskõlastust või tee rajamise luba ei AÕS § 156 lg 1 ega kaebaja viidatud Tõrasoo looduskaitseala kaitse alla võtmise kaitseeeskiri (§ 3, § 6) ega Looduskaitseseadus. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, kuid antud juhul kaebaja teadis, et ta soovib etteruttavalt või monitoorivat seisukohta, 10 seega ei saaks ta ette heita ka seda, et vastustaja lahendas tema taotluse nii nagu ta oskas. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust. Kaebaja teadis, et ta soovib ehitada teed, seega pidi ta seadusest tulenevalt eeldama, et ta läbib vastava menetluse ning nn ennetava kooskõlastusega ei saavuta ta tulemuslikkust ning asetab vastustaja sundseisu, milles viimane peab temale vastama. Kuna vaidlustatud otsus pole oma õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt

§ 4

tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse, kuid kujutab endast menetlustoimingut, millel ei ole õiguslikke tagajärgi ega õiguslikku siduvust, siis ei saa siinkohal lähtudes ka Riigikohtu praktikast tõlgendada kaebaja juhtumit selliseks, mil erandlikult osutub võimalikuks eraldiseisvalt vaidlustada menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (nt

1. jaanuari
2. a otsus haldusasjas nr 33-1-62-08, p 9, ning
3. veebruari
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja
5. Kolleegium on märkinud, et enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (
6. jaanuari
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p 9,
8. märtsi
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p 10,
10. veebruari
11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21,
12. juuni
13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p
14. Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( nt
15. oktoobri
16. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-07). Käesolevalt aga sellist juhtumit ei esine. Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud iga otsustust, mis vastab

§ 4lg 1 tunnustele.

Haldusaktiga võib tegemist olla sõltumata sellest, kas see on vormistatud haldusaktile sätestatud nõudeid järgides (nt Riigikohtu lahend 3-3-1-49-09 14.10.09; 3-3-1-1501 p 37 20.12.01). Antud viisil loa andmisest keeldumise otsus ei lõpeta aga ühtegi õigussuhet, kaebajale ja ühelgi teisele isikule ei ole see siduv, samas on kaebaja monitooringu tulemused teada saanud. Kui tegemist on looduskaitsealaga ning arvestada tuleb ka loodusdirektiivi sätteid, mis on Eesti õigusesse üle võetud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) regulatsiooniga, siis ei saa kaebust põhjendada ka väide, et kaebaja soovi õigustaks kiire lahenduse leidmine. Nimelt KeHJS § 3 p 2 kohaselt tuleb juhul, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala, hinnata tegevuse keskkonnamõju. Tegevusloa võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle kaitse-eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). Kui koostatakse strateegilist planeerimisdokumenti, mis on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale, tuleb läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine (KeHJS § 33 lg 1 p 4). Kuna kaebaja soov puudutab kinnistut, millel on olulised looduskaitselised piirangud, need tulenevad lisaks ka nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku, siis nõuab kavandatav tegevus vältimatult palju enama arvestamist, kui seda saab anda vastustaja oma nn arvamuse vormis väljapool ettenähtud menetlust. Vaidlust ei ole asjaoludes, mille kohaselt omab kaebaja Rapla Maakonnas Raikküla vallas Vahakõnnu külas Ilvese ja Karumetsa kinnistut, millel puudub otsene juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kinnistud piirnevad Tõrasoo looduskaitseala Mailukse sihtkaitsevööndiga, mille kaudu on kaebaja arvates võimalikult väiksema kuludega võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele. Kaitseala kuulub vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.08.04 korraldusele nr 615-k p 363 Natura 2000 võrgustikku. Vabariigi Valitsuse 16.05.05 määrusega nr 145 võeti vastu Tõrasoo looduskaitseala kaitse alla võtmise kaitse-eeskiri, mille § 3 alusel on kaitseala valitsejaks Keskkonnaameti Harju Järva Rapla regioon. Kaitse eeskirja järgi on vajalik mistahes tegevuse kooskõlastamine looduskaitsealal kooskõlastada valitsejaga. Vabariigi Valitsuse 16.06.05 määruse nr 145 „Tõrasoo looduskaitseala kaitse alla võtmine ja 11 kaitse-eeskiri“ § 1 lg 3 kohustab kaitsealal arvestama Looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid määruses toodud erisustega. Vastamisel antud selgitused ei ole ka asjakohatud selles mõttes, et ei sea keelde ega käske kaebuse esitajale. Vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, see ei pane kaebajale õigusvastaselt käsku eirata seadusi. Kuigi kaebaja oli esmalt viidanud, et tema poolt taotletav tegevus on lubatav lähtudes määrusega kehtestatud korra § 4 lg 1 ja lg 2, ei nõustu kohus sellega põhjusel, et kaebuse esitajale ei ole pandud keeldu viibida kaitsealal või viibida eraõigusliku isiku kinnisasjal. Kaebuse esitaja sooviks on saada väljaveo tee rajamise õigus, mitte aga pelglalt soov viibida kaitsealal või tegutseda viidatud normis lubatud viisil. Väljaveotee rajamise soov ei samastu olukorraga, mis on märgitud § 4 lg 4. Määruse § 4 lg 4 lubab sõidukite sõitmise kaitseala teedel, kuid kaebaja ei taotle luba kaitseala teedel sõitmiseks, vaid esmalt kaitsealale tee rajamist, millele järgneb vajadus välja selgitada, missugust olemaolevat teed kaebaja saaks edasi kasutada. Seejuures nähtub, et eelmärgitud normi kohaselt on lubatud väljaspool kaitseala teed sõita järelevalve-ja päästetöödel, kaitseeeskirjaga lubatud töödel, kaitseala valitsemisega seotud töödel, kaitseala valitseja nõusolekul teostatavas teadustegevuses ning lisaks piiranguvööndis teostatavatel liinirajatiste hooldustöödel ja maatulundusmaal tehtavatel metsamajandustöödel või põllumajandustöödel. Eelnimetatud tööd on seotud kaitsealal asuvate teedega, kuid kaebuse esitaja soovib tee rajamist ja ei esitatud taotlust kaitseala teede kasutamiseks. Lähtuda tuleb taotlusest, mille kaebaja esitas vastustajale, mitte aga sellest, mis märgitud kohtule. Vastustaja ei saanud taotlust tõlgendada laiemalt, kui see oli esitatud. Kohus nõustub kaebajaga, et ta ei soovi tegeleda kaitsealal majandustegevusega, vaid majandustegevuse tulemusel saada juurdepääs, kuid see juurdepääsu soov on seotud otsusega, mis põhjendab tee ehitamise vajadust ning lahendub teises menetluses. Kohus märkis ka ära, et TeeS § 2 lg 1 mõistes tee on maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis. TeeS § 8 sätestab talitee mõiste ja märgib, et talitee kasutamise aeg on piiratud. Kuivõrd ka talitee rajatakse, siis TeeS § 2 ja 8 nimetatud teed kui rajatised eeldavad ehitamist, mida võib kaitseala valitseja lubada vaid seaduses ja kaitse-eeskirjades nimetatud juhtudel. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr. 3-2-1-201 leidnud järgmist: „Vastavalt

§ 6lg 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist.

Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest.“ Eeltoodult nähtub, et käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda vastustajalt taotletud loa väljastamist, sellise loa väljastamiseks kooskõlastuse andmist, seega ei saa kohus kohustamisnõuet rahuldada. 30. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud, so tasutud riigilõiv, kaebaja kandaHKMS § 92 lg 1. Muid menetluskulude nõudeid ei ole kohtule esitatud. Karin Kalmiste Kohtunik 12