Avalduse asjaolud. IS esitas 04.08.2009.a. Harju Maakohtule avalduse SV vanema õiguste äravõtmiseks tütre AV suhtes. Avalduse kohaselt lahutasid IS ja puudutatud isik SV oma abielu XXX.a. SVei ole tundnud mingit huvi IS ja tema ühise alaealise tütre AV vastu ega soovi ka lapsega suhelda. SV ei täida oma lubadusi kohtuda lapsega või keeldub lapsega kohtumast. SV kuritarvitab alkoholi, mistõttu ei ole ema lubanud isal lapsega kohtuda sel ajal, kui ta purjus on. Isa ei ole last kahe aasta jooksul kordagi näinud. Avaldaja peab last üleval üksi. Kohtuistungil jäi avaldaja avalduse juurde. Puudutatud isiku SV arvamus Puudutatud isik SV avaldas 03.12.2009.a. kohtuistungil kohtule, et on soovinud lapsega suhelda, kuid avaldaja ei ole seda talle võimaldanud. Last on puudutatud isik toetanud nii nagu on võimalused olnud. 12.02.2010.a. esitas puudutatud isik kohtule avalduse, milles ta nõustub temalt vanemaõiguste äravõtmisega lapse AV suhtes. Eestkosteasutuse arvamus Lasnamäe Linnaosa sotsiaalhoolekande osakond toetab avaldust. 03.12.2009.a. toimunud kohtuistungil jõuti kokkuleppele, et laps ja isa suunatakse XXX, kus neid võetakse pereteenistuse programmi. Algselt oli isa nõus, kuid kui Perekeskus pakkus välja reaalse aja, siis SV keeldus ja ütles, et on nõus sellega, et vanema õigused temalt ära võetaks. Isa sõnul ei ole ta lapsega aastaid kohtunud ning nende vaheline side on katkenud. S puudub hetkel töökoht ja seetõttu ei ole tal ka võimalik last materiaalselt toetada. S esitas 12.02.2010.a. kohtule avalduse, milles ta nõustub temalt vanemlike õiguste äravõtmisega tema lapse AV suhtes. Lapse esindaja arvamus. Alaealise AVesindaja vandeadvokaadi vanemabi Helen-Lumelille Tomberg on seisukohal, et vanema õiguste äravõtmine on põhjendatud. Asjas on leidnud tõendamist SV soovimatus hoolitseda oma lapse eest. Ta põhjendab seda küll sooviga säästa last ja võimaldada talle traumavaba stabiilset elu tema tegeliku kasvataja perekonnas, kuid seejuures jätab S.V tähelepanuta lapse huvi oma bioloogilise vanema järele. Vastavalt LkS §-le 3 on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid ja lapse huvi stabiilse kasvukeskkonna ja turvalisuse järele on kindlasti küll lapse üks peamisi huvisid ja vajadusi. Kuid tulenevalt LkS § 9 lg-st 1 on igal lapsel sünnihetkest alates õigus ka oma vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt. Sellise lapse vajaduse tähelepanuta jätmine kvalifitseerub lapse esindaja hinnangul PkS § 54 lg 1 p.-i 1 alla. Juhul, kui üks vanem teeb lapsest eraldi elavale vanemale takistusi lapsega suhtlemiseks, on olemas efektiivseid õiguslikke vahendeid takistuste lõpetamiseks. Seetõttu oleks lapse esindaja arvates eraldielava vanema poolt adekvaatne selliste õiguslike vahendite kasutamine, mitte „loobumine“ vanemaõigustest. Juhul, kui eraldielav vanem ei soovi skandaale ega pahandusi, võib see olla inimlikult arusaadav, kui sellega jätab ta oma lapse ilma kaitsest ning näitab, et lapsega suhte taastamine ja alleshoidmine ei ole vanemale esmatähtis või oluline. See näitab huvipuudust lapse edasise käekäigu vastu ja täidab lapse esindaja arvates PkS § 54 lg 1 p.-s 1 märgitud eelduse. Märkimata ei saa jätta ka huvi puudumisena ülalpidamise andmata jätmist. S.V i kinnitusel ei ole ta lapsele ülalpidamist andnud seoses tööpuudusega. Sama ei ole tal aga takistanud uue pere loomist ja uue lapse muretsemist. Sellest on järeldatav, et S.V il võis küll puududa ametlik töökoht, kuid tõenäoliselt sissetulek tal siiski oli. Sellele vaatamata ei pidanud ta vajalikuks anda ülalpidamist A , s.t. ta ei tundnud endal vastutust ei ema ega lapse rahalise toimetuleku eest. Puuduvad mõjuvad põhjused, miks isa ei oleks saanud täita vanemakohustusi. Riigikohus on ts.asjas nr. 3-2-1-4-07 tehtud määruses asunud seisukohale, et vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on Riigikohtu hinnangul PkS § 54 lg 1 p-i 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Käesolevas vaidluses on lapse esindaja veendunud, et isa loobumine kontakti taastamisest lapsega tõendab märgitud huvi puudumist ja annab aluse vanemaõiguste äravõtmiseks PkS § 54 lg 1 p.-i 1 järgi. Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et avaldus on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada vanema õiguste äravõtmise osas. Kooskõlas Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 550 lg 1 p 2 kohaselt vanema õiguste määramise lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine, vaatab kohus läbi hagita menetluses. Harju Maakohtu menetluses on IS avaldus SV vanema õiguste äravõtmiseks tütre AVsuhtes. Kohtu hinnangul on avaldus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastavate toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel, kuritarvitab vanema õigusi või kohtleb last julmalt, lg 4 kohaselt kui vanem avaldab muul viisil lapsele kahjuliku mõju. Kohus juhindub asja läbivaatamisel ka lastekaitseseaduse § - dest 27, 28, 31, sotsiaalhoolekandeseaduse § 25 ning lapse õiguste kaitse konventsiooni artiklist 9, 19. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et XXX.a. sündinud AV bioloogilised vanemad on IS ja S V in. Vanema õiguste äravõtmine kui rangeima abinõu kohaldamine eeldab vanema sellist käitumist, mille tulemusena on ohustatud lapse elu, tervis, tema seadusega kaitstud huvid ning vanema suhtes muud kasutuselevõetud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või ei ole kasutamine võimalik.
lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Avalduse kohaselt ei ole SV tundnud mingit huvi IS ja tema ühise alaealise tütre AV vastu ega soovi ka lapsega suhelda. SV ei täida oma lubadusi kohtuda lapsega või keeldub lapsega kohtumast. Isa ei ole lapsega kohtunud 2 aastat. SV on esitanud kohtule avalduse, milles ta nõustub temalt vanemaõiguste äravõtmisega lapse AV suhtes. Kohus, arvestab eestkosteasutuse arvamusega, lapse esindaja seisukohaga ja tsiviilasja materjalidega, olles ära kuulanud avaldaja ja puudutatud isiku S V i, leiab, et vanema õiguste äravõtmine AV bioloogilistelt isalt S V ilt, lapse suhtes on piisavalt tõendatud ja põhjendatud. See, et SV ei ole lapsega kohtunud 2 aastat ega tundud huvi lapse vastu, näitab, et isa on jätnud alaealise vanemliku hoolitsuseta. Kohus on andnud võimaluse isale olukorda parandada ja näidata huvi oma alaealise lapse suhtes, lapsega kohtudes ja suheldes Perekeskuse kaudu, millisele kokkuleppele jõuti 03.12.2009.a. kohtuistungil. Eestkoste arvamusest nähtuvalt oli isa algselt nõus sellega, kuid hiljem, kui reaalset aega pakuti, keeldus ja avaldas, et on nõus vanema õiguste äravõtmisega temalt. Nimetatu näitab, et SVei ole huvitatud oma alaealise lapsega suhtlemisest ja olukorra parandamisest. Mõjuvaks põhjuseks lapsega mittesuhtlemisel ei saa pidada asjaolu, et isal puudub hetkel töökoht ja ta ei saa last materiaalselt toetada. Esitatud tõendeid hinnates on võimalik hinnata, et SVei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel ning pole mõjuvaid põhjuseid, miks ta seda ei tee. Seega on tõendatud PKS § - st 54 lg 1 p 1 toodud alus vanema õiguste äravõtmiseks. PKS § 50 lg-e 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Selle nõude rikkumise puhul vanema õigusi ei kaitsta ja riik sekkub perekondlikesse õigussuhetesse. PKS § 54 lg 1 p1 võimaldab kohtul eestkosteasutuse nõudel vanema õigused ära võtta, kui vanem alkohoolsete jookide, narkootiliste või muude uimastava toimega ainete kuritarvitamise tõttu või muul põhjusel, mida kohus ei loe mõjuvaks, ei täida oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Riigikohus on oma 1.03.2007.a. määruses tsiviilasja nr. 3-2-1-4-07 asunud seisukohale, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Vanema kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel võib väljenduda näiteks selles, et ta jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta, st tema tahtlikus tegevuses lapse vanemana oma kohustusi mitte täita. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta. Liili Lauri Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.