KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1425 Haldusasi H.K.e kaebus põllumaj

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Viljandi maakonnakomisjoni
2. märtsi 1993 otsusega nr 10-2349 tunnistati omandireformi objektiks on Polli vallas asuv Juksi A-74 talumaa 12,18 ha ulatuses ning maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati A. L., L. K. ja E. T. Viimase õigusjärglaseks on H.K..
3. Lähtudes Eesti Põllumajandusülikooli Polli Aianduse Instituudi
4. novembril 2002 esitatud taotlusest võttis Karksi Vallavalitsus
5. juunil 2003 vastu korralduse nr 190, millega anti nõusolek jätta sordiaretusistandusena riigi omandisse 2,4 ha Juksi A-74 talumaast.
6. novembri 2004 käskkirjaga nr 454 jättis põllumajandusminister riigi omandisse muuhulgas 2,44 ha suuruse Juksiaia maaüksuse. 1
8. novembri 2008 korraldusega nr 748 (edaspidi korraldus nr 2008/748) jättis Karksi Vallavalitsus maareformi seaduse (MRS) § 31 lg 1 p 1 alusel Juksi A-74 talumaast tagastamata maad 2,5374 ha ulatuses.
9. veebruari 2009 korraldusega nr 44 (edaspidi korraldus 2009/44) muutis Karksi Vallavalitsus eelnimetatud korraldust, märkides selle õigusliku alusena MRS § 6 lg 2 p 4 ja lg 3 ning § 31 lg 1 p 1 ja faktilise alusena maa riigi omandisse jätmise, viidates põllumajandusministri
10. novembri 2004 käskkirjale nr
12. H.K. vaidlustas korraldused 2008/748 ja 2009/44 Tartu Halduskohus, mis
13. aprillil 2009 haldusasjas 3-09-123 tehtud otsusega kaebuse aga rahuldamata jättis.
15. märtsil 2009 esitas H.K. põllumajandusministrile taotluse
16. novembri 2004 käskkirja nr 454 kehtetuks tunnistamiseks.
17. mai 2009 otsusega nr 3.6-9/2500-2 jättis Põllumajandusministeerium (ministri allkirjaga) selle taotluse rahuldamata. KAEBUS JA SELLE PÕHJENDUSED
18. Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb H.K. Põlumajandusministeeriumi
19. mai 2009 otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist põllumajandusministri
20. novembri 2004 käskkirja nr 454 õiguspärasuse küsimuses uue haldusakti andmiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et põllumajandusministri eelnimetatud käskkiri polnud selle andmise ajal õiguspärane, kuna käskkirja andmisel pole arvestatud kaebuse esitaja huvidega ega ole seda ka põhjendatud, kaebuse esitajat pole kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse ning seega on Juksiaia maaüksus läinud riigi omandisse ebaseaduslikult.
21. Kaebuse esitaja viitab sellele, et Põllumajandusministeerium ei ole suutnud kinnitada asjaolu, et teave, mida asjaosalistele maa riigi omandisse jätmise menetluse ajal anti oli ühesugune, objektiivne ja hõlmas maa riigi omandisse jätmise küsimust tervikuna, sealhulgas ka seda, et lõppotsuseks on pädev põllumajandusminister. Kaebuse esitaja leiab aga, et kui ta oleks maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasatud, poleks tema
22. märtsi 2009 taotluse läbivaatamisel saanud sellist probleemi tekkida.
23. Kaebuse esitaja leiab, et nõuetekohane haldusmenetlus peaks hõlmama muu hulgas puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist, ent kuna põllumajandusministri
24. novembri 2004 käskkiri neile nõuetele ei vasta, pole see tegelikult kontrollitav ja juba ainuüksi seetõttu õigusvastane. Kaebuse esitaja leiab, et Põllumajandusministeeriumi
25. mail 2009 otsuse põhjendustest nähtub, et kaebuse esitaja maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasamata jätmine võis mõjutada asja otsustamist. Kaebuse esitaja leiab samuti, et sisuliselt ei ole Põllumajandusministeerium tema
26. märtsi 2009 taotluse alusel põllumajandusministri
27. novembri 2004 käskkirja nr 454 kontrollinud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
28. Põllumajandusministeerium peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et põllumajandusministri
29. novembri 2004 käskkiri oli selle andmise ajal õiguspärane. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et teda ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse, kuivõrd ta oli käimasolevast protsessist teadlik ja Polli Aianduse Instituudi direktor T. Univer, kes samas oli volitatud esindama ka Põllumajandusministeeriumi riigi omandisse jätmise küsimuses, selgitas kaebuse esitajale maade riigi omandisse jätmist. Vastustaja rõhutab, et Tartu Halduskohtu otsuses nr 3-09-123 on tuvastatud, et kaebaja oli teadlik tagastatava maa riigile jätmise menetlusest alates
30. aastast ega vaidlustanud ühtegi menetlustoimingut ning seetõttu ei saa ta väita, et teda ei ole menetlusse kaasatud ega tema huvidega ei arvestatud. Ka leiab vastustaja, et käesolevas asjas ei saa kaebuse esitaja tugineda põllumajandusministri käskkirja nr 454 õigusvastasusele, kuna selle vaidlustamise tähtaeg on ammu möödunud.
31. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja poolt esitatud Polli Aianduse Instituudi
32. detsembri 1998 kiri nr 28, milles on märgitud, et instituut vajab Juksi A-74 talu maad seal olevate katsete jätkamiseks kuni 2
33. aasta lõpuni, on võltsitud. Vastustaja selgitab, et numbrit 28 kandev kiri dokument on küll olemas, kuid kannab teist kuupäeva ja ei vasta sisult kaebaja poolt esitatule. Vastustaja märgib samuti, et Instituudi endine direktor T. Univer on kinnitanud, et ei ole sellist kirja kirjutanud. Vastustaja leiab, et seda dokumenti ei saa käsitleda uue tõendina, mistõttu langeb ära ka tegelikkuses seadusest tulenev õigus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuna ei ole tõendatud uute asjaolude esinemine ning kaebajal pole seega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 lg 1 ja § 44 alusel õigust haldusakti kehtetuks tunnistamist taotleda.
34. Viimaks märgib vastustaja, et kontrollis siiski põllumajandusministeeriumi
35. novembri 2004.a käskkirja nr 454 õiguspärasust, kuid leidis, et vastav haldusakt on õiguspärane, järgitud on kõiki HMS § 54 sätestatud õiguspärasuse eeldusi, s.o. haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutusvigadeta ning vastab vorminõuetele. KOHTU PÕHJENDUSED
36. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et H.K.e kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Põllumajandusministri otsus jätta oma
37. novembri 2004 käskkiri nr 454 kehtetuks tunnistamata ning kaebuse esitaja
38. märtsi 2009 taotlus rahuldamata, on õiguspärane ja põhjendatud.
39. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud mistahes vastuväiteid sellele, et Polli katseaed, mis on kantud Vabariigi Valitsuse
40. aprilli
41. a korraldusega nr 302-k kinnitatud sordiaretuslikku, teaduslikku või kultuuriväärtust omavate istanduste loetellu, ulatub osaliselt Polli vallas asuva ja ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
42. märtsi 1993 otsusega nr 10-2349 omandireformi objektiks tunnistatud Juksi A-74 maale, tuleb lugeda, et selles küsimuses poolte vahel vaidlust ei ole.
43. märtsil 2009 põllumajandusministrile esitatud taotluses on kaebuse esitaja avaldanud seiskohta, et pärast
44. aasta lõppu ei vaja Eesti Põllumajandusülikooli Polli Aianduse Instituut enam Polli katseaia seda osa, mis jääb omandireformi objektiks tunnistatud Juksi A-74 maale. Kohus leiab, et kaebuse esitaja selline seisukoht on tõendamata. Vastustaja on õigustatult kahtluse alla seadnud kaebuse esitaja poolt oma seisukoha tõendamiseks esitatud Polli Aianduse Instituudi direktori
45. detsembri 1998 kirja nr 28 (tl. 9) ehtsuse. Asjaolu, et kõnealusel dokumendil puudub allkiri, annab alust uskuda, et tegemist on ebaehtsa dokumendiga, mida Polli Aianduse Instituudi direktor ei ole kunagi allkirjastanud. Kaebuse esitaja ei ole ümber lükanud vastustaja väidet, et Polli Aianduse Instituudi väljaminevate kirjade hulgas sarnast kirja ei ole ega esitanud ka täiendavaid tõendeid või põhjendatud vastuväiteid vastustaja väitele, et vaidlusaluse dokumendi väidetavalt koostanud isik, see tähendab T. Univer, on eitanud sellise dokumendi koostamist ja Polli katseaia hulka kuuluvate maade rentimise korraldamist. Vaidlusaluse dokumendi ebaehtsust kinnitab ka asjaolu, et dokumendile kantud kuupäevale (st.
46. detsember 1998) lähedasel ajal ehk
47. novembril 1998, on Polli Aianduse Instituudi direktor T. Univer saatnud samale adressaadile ehk OÜ-le Mulgi Maamõõdubüroo sama numbriga (nr 28), ent teise sisuga kirja. Vastustaja poolt esitatud dokumendi (tl. 37) ehtsust ei ole kaebuse esitaja kahtluse alla seadnud. Tähelepanuväärne on aga ka nende kahe dokumendi vormistuslik eripära – kaebuse esitaja poolt esitatud dokumendil on kuupäeva ja kirja numbri väljad esitatud trükikirjas lehe paremal serval, vastustaja poolt esitatud ning ilmselgelt ehtsal dokumendil aga käsikirjas ja lehe vasakul serval. On ebausutav, et niivõrd ligilähedasel ajal vormistati dokumente niivõrd erinevalt. Liiatigi jääb arusaamatuks, milline õiguslik tähendus oleks tl. 9 asuval dokumendil selle koostamise ajal olnud, arvestades, et see oli adresseeritud OÜ-le Mulgi Maamõõdubüroo. Isegi juhul kui tegemist oleks autentse dokumendiga, ei oleks sellel mistahes õiguslikku tähendust. Mistahes moel ei saaks sellele
48. aastal koostatud dokumendile tuginedes tõendada seda, et kaebuse esitajale õigusvastaselt võõrandatud maa osalise tagastamata jätmise ajal (. st aastal 2008) tagastamata jäänud maal riigi omandis olevat istandust ei asunud. Eeltoodu tõttu ei saa nõustuda kaebuse esitaja poolt põllumajandusministrile
49. märtsil 2009 esitatud taotluses sisalduva seisukohaga, et maa riigi omandisse jätmise faktiline alus on ära langenud. 3
50. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 lg 1 kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda haldusmenetluse uuendamist HMS § 44 alusel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ühtki viimatinimetatud paragrahvis sätestatud haldusmenetluse uuendamise alust käesoleval juhul ei esine. Seega ei ole kaebuse esitajal õigust põllumajandusministri
51. novembri 2004 käskkirja nr 454 kehtetuks tunnistamist nõuda.
52. Halduskohtule esitatud kaebuses ei tugine kaebuse esitaja aga enam faktiliste asjaolude muutumisele, vaid keskendub väitele, et põllumajandusministri
53. novembri 2004 käskkiri oli õigusvastane selle andmise ajal ning tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada. Selline taotlus on põhjendamatu. HMS § 68 lg 1 ei anna isikule õigust nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selle objektiivse õigusvastasuse tõttu. Seega isegi juhul kui kohus tuvastaks, et
54. aastal oli vaidlusaluse 2,44 ha suuruse maatüki riigi omandisse jätmine õigusvastane, oleks kaebuse esitajal vastava haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes siis kui esineksid mingisugused HMS §-s 44 sätestatud alused ehk sisuliselt mingisugune arvestatav haldusakti andmise aluseks olnud faktilistes või õiguslikes asjaoludes. Selliseid aluseid aga ei esine, mis tähendab, et isegi juhul kui kohus tuvastaks, et haldusakt, millega maa riigi omandisse jätmine otsustati, on õigusvastane, jääks see kehtima ning kaebuse esitajal ei oleks õigust selle kehtetuks tunnistamist nõuda. Haldusorgan võiks selle küll omal algatusel HMS § 65 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, ent nõuda isik seda ei saaks. Leides, et põllumajandusministri
55. novembri 2004 käskkiri nr 454 rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, oleks tal see seaduses ettenähtud korras vaidlustada, eelkõige esitades 30 päeva jooksul haldusaktist teada saamisest halduskohtule kaebus haldusakti tühistamiseks. Vajadusel oleks kaebuse esitaja saanud taotleda kaebetähtaja ennistamist. Kaebuse esitaja ei ole aga tema hinnangul õigusvastast ja tema subjektiivseid õigusi rikkuvat haldusakti vaidlustanud ning käesoleva kaebuse raames seda enam teha ei saa.
56. Põhjendamatu näib ka kaebuse esitaja etteheide, et maa riigi omandisse jätmisel ei ole tema huvisid kaalutud ning tõdemus, et tema menetlusse kaasamata jätmine võis asja otsustamist mõjutada. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja mitte ühtegi konkreetset asjaolu, mille põllumajandusminister
57. novembri 2004 korralduse andmise ajal oleks kas valesti tuvastanud või millele ta oleks kaebuse esitaja menetlusse kaasamata jätmise tõttu vale hinnangu andnud. Kuivõrd MRS § 6 lg 3 ning § 31 lg 1 p 1 kuulub riigi omandis oleva sordiaretus-, teadus- või kultuuriväärtust omava istanduse alune ja neid teenindav maa riigi omandisse jätmisele ning seeläbi on välistatud selle maa tagastamine omandireformi õigustatud subjektile, siis ei saa väita, et sellise maa riigi omandisse jätmise näol oleks tegemist avarat kaalutlusruumi võimaldava otsusega. See, et põllumajandusministeerium ei suuda viis aastat pärast maa riigi omandisse andmise otsustamist, kas ja kuidas teavitati erinevaid isikud maa riigi omandisse andmise menetluse ajal, ei viita iseenesest maa riigi omandisse jätmise õigusvastasusele. 17.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning seetõttu vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ja kummagi poole menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 4