lg 1), õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ning
§-s 48 ja vangla sisekorraesekirjade § 74 alusel on tagatud kinnipeetava õigust teostada sisseoste ning palub kohtul tuvastada vaidlustatud 14.01.2009 käskkirja nr 1 õigusvastasus. Kaebuse esitaja rõhutab, et inimväärikus on üheks põhiseaduse aluspõhimõtteks ehk põhiprintsiibiks. Kaebuse esitaja on arvamusel, et sisseostude tegemise oluline piiramine vanglas on otseselt seotud inimväärikusega ning tervise kaitse põhimõttega (PS § 28 lg 1), kuivõrd inimene ei saa täisväärtuslikku elu elada ilma mitmekesise söögita ning hügieeni eest hoolitsemiseta. Olukorras, kus vastustaja piirab 14.01.2009 käskkirjaga oluliselt toidu, hügieenitarvete jm kaupade ostmist abstraktsetel ja paljasõnalistel „julgeoleku” kaalutlustel, on kaebuse esitaja inimväärikus ning õigus tervise kaitsele oluliselt piiratud. Kuna vaidlustatava käskkirja kohaselt võib kinnipeetav osta üksnes 1 kirjapaberi (kirjabloki), siis on otseselt riivatud ka vaide esitaja kirjavahetuse pidamisega seonduvad õigused. Kaebuse esitaja märgib, et PS §-st 14 tuleneb kaebuse esitaja põhiõigus heale haldusele, mida õigusvastane vastustaja 14.01.2009 käskkiri oluliselt riivab. Vaidlustatav käskkiri on täielikult motiveerimata, oluliste kaalutlusvigadega ning materiaalselt õigusvastane. Kaebuse esitaja viitab, et praegusel juhtumil seadus sätestab konkreetsed piirangud sisseostude tegemisele, mistõttu vastustajal puudus
lg 2 alusel õigus ja volitus kehtestada täiendavaid, s.o vaidlustatud käskkirjas sätestatud piiranguid.
lg 3 sätestab, et kinnipeetava enda juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku ei või ületada 30 kilogrammi. Kaebuse esitaja viitab, et seadusandja on ammendavalt ära piiranud juba ka kinnipeetavale lubatud asjade kogukaalu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, kus kinnipeetaval on niikuinii seaduslik õigus hoida maksimaalselt enda juures ja laos kokku 30 kg esemeid, ei ole võimalik väita, et sisseostude tegemise käigus soetatud esemed kujutavad endast mingit täiendavat ohtu vangla julgeolekule, on ülemäära suurteks kaubakogusteks, mis võtavad kambris põhjendamatult palju ruumi, takistavad sellega visuaalse ülevaate omamist kambrist, suurendavad keelatud esemete peitmist, takistavad läbiotsimise teostamist jne. Seega on seadusandja juba konkreetsed piirangud kehtestanud, mistõttu vastustaja ei saa enam PS § 11 ja
Vastustaja 14.01.2009 korraldus nr 1 materiaalselt õigusvastane haldusakt. Kaebuse esitaja, kes on harjunud mitmekesiselt ja tervislikult toituma, soovib teostada vangla kaupluses sisseoste, et toituda mitmekesisemalt ja tervislikumalt, kui vangla seda igapäevaselt võimaldab.
sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest.
sätestab, et kui kinnipeetav ei hoolitse oma isikliku hügieeni eest vajalikul määral ja see on kaasa toonud reaalse ohu kinnipeetava või teise isiku tervisele, võib vangla hügieeninõuete täitmiseks kasutada sundi. Vaidlustava käskkirjaga kehtestatud piirangud võivad kaebuse esitaja ja teiste kinnipeetavate jaoks kaasa tuua sunni rakendamise
alusel, kuivõrd vangla ei võimalda PS § 28 lg-t 1 rikkudes hoolitseda isikliku hügieeni eest. Olukorras, kus rakendatav piirang pole sobiv, vajalik ega ka mõõdukas, on tegemist selgelt PS § 11 ja
lg 2 tähenduses ebaproportsionaalse kinnipeetavate ja vahistatute põhiõiguste piiramisega. Käesoleval juhtumil oleks vastustaja pidanud konkreetselt viitama, mille alusel on vastustajal kahtlus, et just vastustaja kaupluses müüdavad toiduained põhjustavad niivõrd suure ohu vangla julgeolekule, et on vaja piirata vahistatute ja kinnipeetavate põhiõigusi, arvestades seejuures juba vangla sisekorraeeskirja § 57 lg-s 3 ja
Vaidlustatavast käskkirjast nähtuvalt puuduvad selles mistahes asjakohased kaalutlused. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, et oleks kaalutud haldusakti andmise poolt- ja vastuargumente, samuti haldusakti andmise positiivseid ja negatiivseid tagajärgi puudutatud isikutele. Käesoleval juhtumil on kaalutlusõigust teostatud puudulikult, mistõttu tegemist on õigusvastase haldusaktiga. 5 2) Kaebuse esitajale anti 25.03.2009 üle käskkiri „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008“. Viidatud käskkirjaga on piiratud Tallinna Vanglas kinni peetavate isikute sh ka kaebuse esitaja õigust ja võimalusi teha vangla kaupluses sisseoste. Kaebuse esitaja taotleb tuvastada käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008“, tühisus. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja tuvastada käskkirja õigusvastasus. HMS § 61 lg 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kuivõrd haldusakt toimetati kaebuse esitajale kätte 25.03.2009, hakkas alates kättetoimetamisest ka haldusakt kehtima, sõltumata käskkirjal märgitud aastast „2008“. Kaebuse esitaja viitab, et vastustaja ning Justiitsministeeriumi kirjadest nähtuvad seisukohad, justkui oleks kaebuse esitajale 25.03.2009 kätte toimetatud haldusakti puhul tegemist 14.01.2009 käskkirjaga, mille on kaebuse esitaja vaidlustanud juba Tallinna Halduskohtus. See ei vasta tõele kuivõrd ainuüksi kaebuse esitajale 25.03.2009 kätte toimetatud haldusakti sisust, vormist, erinevatest haldusakti andmise kuupäevadest ning täiesti erinevast haldusakti kättetoimetamise ajast nähtub, et tegemist on selgelt erinevate haldusaktidega. Kaebuse esitaja arvates üritab vastustaja, nähes, et 14.01.2009 antud haldusakt on halduskohtus vaidlustatud, tekkinud probleeme omamoodi küünilisel viisil lahendada uue käskkirjaga, märkides sinna lihtsalt varasema kuupäeva ja lootes, et keegi seda ei vaidlusta ehk siis saavutada olukorda, kus 14.01.2009 haldusakti halduskohtu poolt tühistamise korral kehtiks vanglas sisseostude tegemisel analoogne regulatsioon, nagu 14.01.2009 haldusaktis märgitud. Vastustaja on kaebuse esitaja arvates rängalt eksinud hea halduse tava vastu, tekitades erinevate, kuid sisuliselt sarnaste (mitte aga identsete) haldusaktide andmise teel põhjendamatult õigusselgusetust. Haldusakt, kus olulised asjaolud on jäetud kaalumata, on selgete kaalutlusvigadega. Käesoleval juhtumil on kaalutlusõigust teostatud puudulikult, mistõttu tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Haldusakt ei ole kontrollitav, mistõttu kaebuse esitaja ei saa haldusaktist aru, mis omakorda takistab efektiivse kaebeõiguse teostamist. Olukorras, kus vastustaja rakendab kaebuse esitaja suhtes käskkirjaga piiranguid, on kaebuse esitajal selgelt põhjendatud huvi käskkirja tühisuse tuvastamise vastu või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. Muudes põhjendustes jääb kaebuse esitaja samadele seisukohtadele, mis on märgitud Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” osas. 3) Kaebuse esitajale anti 25.03.2009 haldusakt, mis kannab pealkirja Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ muutmine. Käskkirja sisust nähtuvalt on muudetud Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ punkti 1 alapunkti 20, asendades sõnad „3 eset“ sõnadega „vastavalt ostetava tubaka kogusele“. Kaebuse esitaja taotleb nimetatud käskkirja tühisuse tuvastamist või juhul kui halduskohus ei rahulda eelnimetatud taotlust, palub kaebuse esitaja tuvastada käskkirja pealkirjaga Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ muutmine õigusvastasus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja tühine (alternatiivselt õigusvastane) haldusakt, milles sätestatud piiranguid vastustaja vaatamata haldusakti tühisusele (õigusvastasusele) kaebuse esitaja suhtes kohaldab, rikub kaebuse esitaja põhiõigusi, sh kaebuse esitaja põhiõigust heale haldusele (PS § 14) ning õigust vabale eneseteostusele (PS § 19). Vaidlustatav käskkiri takistab õigusvastaselt kaebuse esitajal soetamast vangla kauplusest sisseostude tegemise raames nii palju tubaka 6 suitsetamise vahendeid, nagu kaebuse esitaja seda soovib ning nagu
lg 11 ja vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 3 kaebuse esitajal õiguslikult lubavad. Haldusakti õiguspärasust on võimalik hinnata vaid haldusakti enda pinnalt. Kaebuse esitaja rõhutab, et haldusakti andja haldusaktis märkimata jätmine toob automaatselt kaasa haldusakti tühisuse HMS § 63 lg 2 p 1 alusel. Ühtlasi pole võimalik väita, et vangla kauplusest teatud esemete osas sisseostude piiramise korral suureneks vangla julgeolek. Seega pole rakendatav abinõu ka mõõdukas ehk on kitsamas tähenduses ebaproportsionaalne. Muudes kaebuse põhjendustes jääb kaebuse esitaja samadele seisukohtadele mis on märgitud Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” osas. TALLINNA VANGLA (VASTUSTAJA) SEISUKOHT 15. Vastustaja kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu. 1) Kaebaja leiab vaidlustades Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1, et käskkirjaga on riivatud tema kirjavahetuse pidamisega seonduvaid õigusi. Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 kohaselt on kinni peetaval isikul võimalik soetada iga kahe nädala tagant ümbrikke, marke ja postkaarte 20 tk igat liiki eset, kirjapaberit (kirjablokki) 1 tk, vihikuid, kaustikuid 5 tk, kirjutusvahendeid 5 tk. Kaebaja väide, et millelegi muule kui kirjapaberile (kirjablokk) ei ole võimalik kirjutada on põhjendamatu, kuna kaebajal on võimalik soetada ka vihikuid ja kaustikuid (5 tk). M. R. kirjade väljasaatmise arvust ei nähtu nende suurt langust, et võiks alust olla M. R. väidetele. Samuti lähtuvalt VSkE § 461 võimaldatakse kinni peetavale isikule saata kirjaga viis marki ja viis ümbrikku, mida on M. R. ka kasutanud. Vaidlustatava käskkirja alusel kehtestatud piirangud ei rikkunud kaebaja õigusi, kuna nii enne, kui pärast Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 kehtestamist ei ole M. R. Tallinna Vangla poe vahendusel tellinud mitte ühtegi kirjapaberit, marki ega ümbrikut. Järelikult kasutab M. R. muid õigusnormidest talle võimaldatud viise eelpool nimetatud vajaduste täitmiseks (tl 143 pöördel, I köide) Kaebuse esitaja on arvamusel, et sisseostude tegemise oluline piiramine vanglas on otseselt seotud inimväärikusega ning tervise kaitse põhimõttega. Vaidlustatud käskkirjaga on kinni peetavatele isikutele tagatud hügieenitarvete ostmine, kuid nende koguseid on piiratud. Sisseostude tegemise võimalus on tagatud iga kahe nädala tagant ning seega lähtuvalt
lg-st 2, mille kohaselt on vähemalt üks kord nädalas tagatud saun, vann või dušš ning lähtuvalt vangla poolt tagatud hügieenitarvetest on isikule võimaldatud kõik vahendid hügieeni eest hoolitsemiseks. Sisseostude nimekirjast nähtub, et enne Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 1 kehtestamist ei ole M. R. tellinud üle ühe koguse hügieenitarbeid. Seega on alusetud ka M. R. sellekohased väited, et Tallinna Vangla ei võimalda talle vajalikus kogustes hügieenitarbeid. Kaebajal ei ole suuremate koguste järgi senini vajadust olnud. Vanglas tagatakse kinni peetavale isikule toitlustamine, mis on kooskõlas elanikkonna üldiste toitumistavadega ning tagab muuhulgas minimaalse mikrotoitainete ning valguvajaduse. Alusetu on kaebaja väide mitmekesise toidu mittevõimaldamise kohta, kuna tulenevalt
Iga kahe nädala tagant vaidlustatavas käskkirjas antud kogustes täiendava toiduvaru soetamine on piisav vangla poolt pakutava toitlustuse vahelduseks. Veel suuremate kaubakoguste soetamine olukorras, kus puuduvad võimalused toiduainete säilitamiseks sobivates tingimustes, seaks vastupidi ohtu hügieenitingimused. Võrreldes 7 kaebaja sisseostude nimekirju enne vaidlustatava käskkirja kehtestamist ning nimekirju peale käskkirja kehtestamist ei ole neis toimunud suuri muudatusi. Kaebaja igakordsed kaupluse tellimused on samuti jäänud samasse maksumusse, keskmiselt 1300-1400 krooni. Seega nähtub, et vaidlustatav käskkiri võimaldab jätkata kaebuse esitajal ka peale vaidlustatava käskkirja kehtestamist samasuguse toitumisviisi järgimist, lähtuvalt millest on väited kaebaja õiguste rikkumiste kohta alusetud ning paljasõnalised (I köide, tl 144). M. R. poolt vaidlustatud Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkiri nr 1 on käsitletav halduskohtus vaidlustatava üldkorraldusena ja antud selle seaduse § 41 lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus üldreeglina vaid seaduses toodud piirangutele, kuid vanglal on julgeoleku kaalutlusel lubatud kohaldada ka selliseid piiranguid, mida seadus otseselt ei sätesta. Kaebuse esitaja viitab kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja p-s 3.2
täiendamine §-ga 41 on märgitule, et: ilmselge on see, et lõige 2 ei anna vanglatele volitust piirata õigusi, mis on juba konkreetselt piiratud, näiteks ei ole õigust pikendada distsiplinaarkaristuse tähtaega, laiendada täiendavate julgeolekuabinõude aluseid või kasutada relvi juhul, kui selleks ei tulene seadusest õigust. Seega ei saa üldvolitusele tuginedes rakendada meetmeid, mille kasutamise eeldused on seaduses täpsustatud ja piiritletud". Kaebaja jätab aga märkimata asjaolu, et lisaks on seletuskirjas märgitud, et: „Sätte eesmärgiks on vältida olukordi, kus igal väiksemalgi vangla toimingul peab olema konkreetne seaduslik alus“. Kaebaja seisukoht haldusakti puuduliku kaalutlusõiguse kohta on põhjendamatu ning kohatu. Käskkirjas nr 1 on esitatud kaalutlused, mis tingisid käskkirja väljaandmise. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut, millises koguses võib kinni peetav isik kaupa osta ühe ostukorra ulatuses, siis oli Tallinna Vangla direktoril tulenevalt
§-st 41 lg 2 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus" §-st 3 lg 2 p 7 õigus anda selliseid piiranguid sisaldav käskkiri. Suured kaubakogused, mida kinnipeetav ise ära tarvitada ei jõua, võtavad kambris ülemäära ruumi takistades sellega visuaalse ülevaate omamist kambrist, suurendavad keelatud esemete peitmist, takistavad läbiotsimise teostamist ning seavad seeläbi ohtu vangla julgeoleku. Kaebuse põhjendatuse juures tuleb arvestada asjaoluga, et kinni peetavale isikule võib küll meelehärmi tekitada asjaolu, et tema soovide realiseerimist on piiratud, kuid nimetatud fakt ei muuda Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks. Inimväärikuse mõiste on kindla juriidilise sisuga ega hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib vanglas kogeda. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud inimväärikust alandavaks kohtlemiseks seda, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alanduse tunnet (tl 145). 2) Kaebuse esitajale edastatud „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008 ei ole tühine, materiaalselt õigusvastane ega ebaproportsionaalne haldusakt, kuna tegemist ei ole haldusaktiga HMS § 51 mõistes. Vaidlusalune käskkiri on informatiivne väljatrükk, mis edastati kinni peetavatele isikutele peale Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 9 tutvustamist koos poelehtedega. Tallinna Vangla direktor on seoses sisseostude koguste piiramisega andnud välja 2 haldusakti, mitte aga 3 nagu on kaebaja seisukohal. Tallinna Vangla leiab, et käesolev kaebus ei vasta HKMS § 6 lg 2 sätestatud nõuetele, kuna vaidlusaluse käskkirja näol ei ole tegemist haldusaktiga. Ka ei loo nimetatud käskkiri eraldiseisvana kaebajale mingisuguseid lisapiiranguid. Samuti puudub kaebajal põhjendatud huvi vaidlusaluse käskkirja vaidlustamiseks, kuna kaebaja on sisseostude piirangute kehtestamise käskkirjade peale esitanud kaebused (liidetud haldusasjad) ning seega on tagatud ka tema õiguste kaitse. Muus osas jääb Tallinna Vangla samadele seisukohtadele, mis on märgitud Tallinna Vangla 14.01.2009 8 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” kaebusele vastamise osas. 3) Käskkirjaga nr 9 muudeti käskkirja nr 1 osas, milles punkti 1 alapunktis 20 asendati sõnad „3 eset" sõnadega „vastavalt ostetava tubaka kogusele". Seega on välja antud soodustav haldusakt. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 9 rikub tema põhiõigusi - õigust heale haldusele ning õigust vabale eneseteostamisele. Kaebaja leiab, et käskkiri takistab õigusvastaselt soetamast vangla kauplusest sisseostude tegemise raames nii palju tubaka suitsetamise vahendeid nagu kaebuse esitaja seda soovib (II köide, tl 19). Kuna sisuline piirang suitsetamisvahendite koguste ostmiseks on sätestatud käskkirjaga nr 1 ei kanna käskkirja nr 9 vaidlustamine kaebaja eesmärki. Käskkiri nr 9 on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele.
, mille lõikest 1 tulenevalt on seadusandja andnud vanglale õiguse kinnipeetava ostude üle kontrolli teostada. Kuna üks võimalus sellise kontrolli teostamiseks on ka sisseostude sortimendi ja koguste kontrollimine, ei ole erinevate kaupade ostmisele piirkoguste seadmine lubamatu. Arvestades ka seda, et kinni peetavale isikule on
ja 47 kohaselt tagatud nii riietus kui ka toit ning sisseostude tegemine on üldjuhul Tallinna Vanglas tagatud 2 korda kuus, ei ole korraga suurtes kogustes kaupade ostmine kinni peetavale isikule hädavajalik, selle keelamine ei ole ülemäära range. Seega on vangla direktoril õigus seada sisseostudele täiendavaid piiranguid, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Suurte koguste toiduainete korraga ostmine ning kambris hoidmine kahtlemata raskendab julgeoleku ja sisekorra tagamist 9 vanglas. Samuti tekitab vanglas igasuguse nö kauba omamine võimalust kinnipeetavate omavahelisteks keelatud suheteks, mis omakorda võivad uute õigusrikkumisteni viia. Kuna vanglates ei ole lubatud omada ja kasutada sularaha, siis kasutatakse selle asemel omavahelises suhtluses näiteks teed ja suitsetamistarbeid. Vangla kohustus on ka ennetada sellesisuliste probleemide tekkimist, mitte ainult probleemide tagajärgi likvideerida. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väidetega tema põhiseadusega tagatud õiguse tervise kaitse osas rikkumisele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et seatud piirangutest tulenevalt puudub tal võimalus tervislikult toituda. Tallinna Vangla toitlustamise korraldamisel Sotsiaalministri 31.12.2002 määrusest nr 150 ja selles kehtestatud nõuetest, tagades selle, et päevane toidunorm katab vajaliku toidutarbe ning sisaldab piisavalt vajalikke mikrotoitaineid ja valke. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebuse esitajal ei ole mitte kahjulike tagajärgede tekkimise oht, vaid need on juba tekkinud. See, kui kaebuse esitaja ei saa vangla kauplusest osta talle sobiliku või meeldiva koguse toiduaineid ei tähenda, et talle oleks tekkinud kahjulik tagajärg. Vangistuses peab isik paratamatult kogema teistsugust elukorraldust kui oli vabaduses (tl 119, pöördel, I köide). M. R. sisseostude tegemist tõendavatest nimekirjadest nähtub, et ta ei ole kasutanud sisseostude tegemisel maksimaalseid lubatud kaubakoguseid, mis annab tõendust sellest, et talle piisab lubatud kogustest. Kaebaja sisseostuse lehtedel ei kajastu kirjatarvete ostmist, seega jääb arusaamatuks, kuidas saab kaebaja väita, et talle ei piisa lubatud kogustest, kui ta ei ole kirjatarbeid üldse vangla kaupluse vahendusel tellinud. Kaebuses ei ole toodud ühtegi näidet kahjulike tagajärgede tekkimise kohta seoses kirjatarvetega. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ (edaspidi EVR) on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 47 erineva liikmesriigi vangistusalast praktikat. Kuid EVR-i sätted ei ole kohustusliku iseloomuga, ega loo õigusi ega ka kohustusi kinnipeetavatele. Riigil on endal pädevus juhtida vangistuse täideviimisega seonduvaid küsimusi (tl 120, I köide). Erinevalt aga EVR-ist on Euroopa inimõiguste konventsioonis sisalduv Eestile siduvaks. Inimõiguste kohus on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. On ka ilmselge, et kaebaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine vangistusseadusega kaasnevate paratamatute piirangute osas ei ole asjakohane (tl 120 pöördel, I köide). 2) Justiitsministeerium, olles tutvunud M. R. kaebustega „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008“ tühisuse tuvastamise või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja Tallinna Vangla direktori 19.02.2009 käskkirjaga nr 9 „Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 muutmine“ tühisuse tuvastamise või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise nõudes leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning nõustub Tallinna Vangla seisukohtadega.
jaanuaril 2009 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. 26. Eelnevast järeldub, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.”
lg 11 sätestab piirangu ühes kuus sisseostude maksumusele, mitte aga ühel ostukorral müüa lubatud kaupade kogustele. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut ostetavate esemete kogusele, on vangla direktoril pädevus see kehtestada
Kohus märgib siinkohal, et kaupluses müügilolevate asjade sortimendi, müümise korra ja aja määramist vangla kaalutlusõiguse piires on viitega varasemale kohtupraktikale peetud lubatavaks ka vangistusseaduse
E § 74 lg-s 1, lisaks tuleneb VSkE § 57 lg-st 3 täiendav alus kinnipeetava sisseostude koguselisele piiramisele. Kuna
ja § 47 kohaselt on kinnipeetavatele tagatud nii riietus kui toit, ei ole korraga suurtes kogustes kaupade ostmine kinnipeetavatele hädavajalik. Nimetatud Tartu Ringkonnakohtu lahend, millega jäeti vastavasisuline Tartu Halduskohtu 30.12.2008 otsus muutmata, on jõustunud, sest Riigikohtu 05.08.2009 määrusega kohtuasjas 3-7-1-3-242 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.