Obsah (4)

§ 23§ 25§ 14§ 18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprillil 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-411 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus I.A.i v

) §-le

1. POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMETI TAOTLUS
2. I. A.l puudusid 17.02.2010 kinnipidamisel kehtivad reisidokumendid. Isikul oli kaasas vaid Vene siseriiklik pass ning Poolas väljastatud isikut tõendav dokument, mille kehtivusaeg lõppes 02.03.
3. Väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, mistõttu taotles PPA Lääne Prefektuur luba paigutada I. A. vastavalt

§ 23

väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 16.03.2010 andsid Poola Vabariigi ametivõimud nõusoleku I. A. tagasivõtmiseks Euroopa Liidu Nõukogu 18.02.2003 määruse (EÜ) nr 343/2003 art 16 lg 1 p C alusel. 18.03.2010 andis PPA kodakondsus- ja migratsiooniosakonna (KMO) staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talituse peaspetsialist I. A.le kätte vastutava liikmesriigi menetluse lõpetamise otsuse nr 2, mille kohaselt kuulub isik üleandmisele Poola Vabariigile. 23.03.2010 edastas PPA KMO migratsioonijärelevalve büroo Põhja Prefektuurile Poola Vabariigi kinnituse I. A. tagasivõtmise kohta koos rahvusvahelise reisiloaga ning palus korraldada isiku väljasaatmine Poola Vabariiki. 12.04.2010 edastas Põhja Prefektuur PPA KMO-le nõudekirja palvega välja anda Põhja Prefektuuri konvoeerijatele I. A. seoses tema väljasaatmisega Poola Vabariiki 21.04.2010 kl 06:30. Tulenevalt eeltoodust, taotleb PPA KMO vastavalt

§ 25I. A.

väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, mis eeldatavasti toimub 21.04.2010, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. I.A.I SEISUKOHT TAOTLUSE OSAS

1. Isik vaidles kohtuistungil PPA taotlusele vastu. I.A. ei ole nõus enda väljasaatmisega Poola Vabariiki, vaid soovib minna enda pere juurde Soome Vabariiki. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus on seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveameti taotlus I.A.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Välismaalaste seaduse § 51 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. I.A.il puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks.

§ 14

lõike 3 kohaselt võib ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase Eestist välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata.

§ 18

lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates.

§ 23

lg 1 kohaselt, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

§ 25

kohaselt, kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõike 2 või 3 järgi. Seega peab kohus VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel kontrollima, kas esinevad jätkuvalt isiku VSK-s kinnipidamise alused ning kas isiku väljasaatmine on kohtumääruse tegemise aja seisuga võimalik. Tallinna Halduskohtu 19.02.2010 kohtumäärusega paigutati I.A. kuni väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks väljasaatmiskeskusesse. Eeltoodust tulenevalt on seaduslik alus isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni 19.04.2010 (k.a.), mistõttu isik kuuluks väljasaatmiskeskusest vabastamisele veel enne tema väljasaatmist Eesti Vabariigist, mis eeldatavasti toimub 21.04.2010 kell 06:

1. 2
2. Arvestades asjaolu, et I.A.i eeldatav väljasaatmine Eesti Vabariigist võib aset leida lähemal ajal, ei saa väita, et isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise puhul oleks tegemist ebaproportsionaalse sekkumisega isiku Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigustesse. Isik saabus riiki ilma kehtivate reisidokumentideta. Isiku vabastamine väljasaatmiskeskusest vahetult enne tema Poola Vabariiki saatmist võib saada tõsiseks takistuseks väljasaatmismenetluse lõpuleviimisel, mistõttu on põhjendatud isiku jätkuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kuni isiku väljasaatmiseni.
3. I.A. leiab, et ta ei soovi naasta Poola Vabariiki, vaid taotleb, et ta saadetaks edasi Soome Vabariiki. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas I.A. varjupaigataotluse Poola Vabariigis. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 27 lg 1 järgi korraldab Politsei- ja Piirivalveamet välislepingust või EÜ määrusest 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, tulenevate toimingute täitmist, kui välisleping või Euroopa Liidu õigusakt ei sätesta teisiti. Politsei- ja Piirivalveamet on 18.03.2010 vastutava liikmesriigi menetluse lõpetamise otsusega nr. 2 tuvastanud, et VRKS järgi on vastutavaks liikmesriigiks Poola Vabariik, kes on ka nõustunud I.A.i tagasivõtmisega. Kohus märgib, et käesoleva taotluse lahendamisel ei otsusta kohus küsimust sellest, milline riik vastutab I.A.i varjupaigataotluse lahendamise eest. Seega ei saa kohus otsustada ka seda, millisesse riiki tuleks I.A. välja saata. Käesoleva haldusasja esemeks on I.A.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine.
4. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus PPA taotluse. Tiina Pappel kohtunik 3