lõike 2 kohaselt ei anna ehitusluba õigust ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku nõusolekuta ehitada ning kuna kaebaja on väidetavalt rikkunud kinnisasja omaniku omandiõigust, tuleb ehitusluba HMS § 66 lõike 2 ehitusloaga seotud lisakohustuse täitmatajätmise tõttu tühistada. Vastustaja on seega tühistanud ehitusloa, kuna väidetavalt puudus kaebajal tehnorajatise ehitamiseks Liivalaia 36c kinnistule kinnisasja omaniku nõusolek ja nõusoleku küsimine oli ehitusloaga seotud lisakohustus. Kuna kaebaja saab haldusakti vaidlustada ainult haldusaktis endas toodud aluste kummutamisega (HMS § 55 lõike 1 ja § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab haldusakti sisu olema reguleeritava küsimuse suhtes ammendav), siis saab kaebaja oma õiguste kaitsel lähtuda ainult nimetatud kaalutlustest. Haldusakti kohtulikku kontrolli saab samuti teostada ainult haldusaktis endas toodud aluste üle, kuna kaalutlusotsuse hilisem põhjendamine kohtumenetluses ei ole aktsepteeritav (vt selle kohta 3-3-1-6207 p 16; 33-1-57-07 p 17). PS § 3 lõikega 1 ja HMS § 3 lõikega 1 sätestatakse, et põhiõiguste- ja vabaduste riive peab põhinema seaduslikul alusel. Seetõttu peab haldusakti andjal olema üksikjuhtumi reguleerimiseks seadusandja volitus. Kui haldusakt põhineb õiguslikul alusel, mille otstarbeks ei ole 2 kaasa tuua haldusakti andja poolt soovitud õiguslik tagajärg, siis on täitmata HMS §-ist 54 tulenev piisava õigusliku aluse nõue.
TLPA otsuses ei viita vastustaja mitte ühelegi
TLPA otsust analüüsides ei ole võimalik ka tõlgendamise teel siduda kinnisasja omaniku õiguste väidetavat rikkumist ühegi eelnimetatud normikoosseisuga. Õiguslikult sisutu on väide, et ehitusloa tühistamise alused tulenesid HMS § 62 lõikest 2. HMS on haldusmenetlusõigust reguleeriv üldakt. Kooskõlas
lõikega 1, käesolev seadus sätestab nõuded ehitistele, ehitusmaterjalidele ja -toodetele ning ehitusprojektidele ja ehitiste mõõdistusprojektidele, samuti ehitiste projekteerimise, ehitamise ja kasutamise ning ehitiste arvestuse alused ja korra, vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest ning riikliku järelevalve ja ehitusjärelevalve korralduse.
lõike 2 kohaselt, käesolev seadus sätestab nõuded eri liiki ehitistele, nende ehitamisele ja kasutamisele ning neid ehitavatele isikutele niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud teiste seadustega. Kaebaja on seisukohal, et
on osas, milles see ammendavalt reguleerib
§-is 1 toodud valdkondi, sh ehitusloa kehtetukstunnistamise aluseid ja menetlust, eriseaduseks ning on
Kuna
lg 1 on HMS regulatsiooni suhtes erinormiks ehitusloa kehtetuks tunnistamise aluste osas, siis võis vastustaja ehitusloa kehtetuks tunnistamisel lähtuda ainult
Suletud loeteluga kataloogi välistest normikoosseisudest ei saa seega tuleneda ehitusloa kehtetuks tunnistamise aluseid. Vastustajal puudus igasugune õiguslik alus asuda oma administratiivotsustuse tegemisel otsima ehitusseaduse väliseid aluseid õiguspärase ja normatiividele vastava gaasitrassi (rajatise) ehitamiseks antud ehitusloa tühistamiseks, mis on juba valminud. Vastustaja ei tugine
lõikes 1 ammandavas loetelus esitatud tühistamisalusele ega saakski nendele tugineda, kuna tegemist on kõikidele ehitusalastele normatiividele vastava, ohutu ja üliolulise rajatisega Tallinna kesklinna äripiirkonna varustuskindluse tagamisel. Kuna TLPA otsus põhineb asjakohatul õigusnormil, ei ole see antud kehtiva õiguse alusel ega sellega kooskõlas ning ei vasta seetõttu HMS §-is 54 haldusakti suhtes kehtivatele õiguspärasuse eeldusele, õigusvastane haldusakt tuleb tühistada. Ehitusloas sisalduv märge, et ehitustööde teostamisel ei tohi rikkuda teistele isikutele kuuluvaid asjaõigusi, ei ole ehitusloaga seotud lisakohustus nagu väidab vastustaja. Esiteks ei ole ehitusloas selgitatud, et tegemist on haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustusega (vastuolus HMS § 55 lõikega 1). Teiseks, tehnorajatise rajaja kohustus mitte rikkuda teistele isikutele kuuluvaid asjaõigusi ei ole kaebaja arvates ehitusloa põhiregulatsiooniga seotud. Ehitusluba on haldusakt, millega tuvastatakse projekteeritava ehitise vastavus planeeringule jm tingimustele. Kohalik omavalitsus teostab eelnimetatud kontrolli raames tehnilist kontrolli. Igaühe kohustus mitte kahjustada või rikkuda teiste isikute asjaõigusi on projekteeritava ehitise vastavusest planeeringule ja normidele sõltumatu ning kehtib sõltumata sellest, kas vastav märge ehitusloale tehti või mitte. Kuna haldusorgan ei saa teistele isikutele kuuluvate asjaõiguste rikkumist ehitusloa andmisel lubada, ei saa ta seda loogiliselt ka keelata, kuna tegemist on ehitusloa andmise menetluse raamidest väljuva küsimusega. Seetõttu ei ole tegemist lisakohustusega HMS § 53 lg 1 punkti 2 mõttes ning selle täitmatajätmine ei saa kaasa tuua HMS § 62 lõike 2 tagajärge. Ehitusluba on kaebaja suhtes tehtud soodustav haldusakt, mille väljastamise menetluses on vastustaja projektdokumentatsiooni kaudu kontrollinud Maakri-Liivalaia-Juhkentali gaasitrassi ja kavandatavate 3 ehitustööde vastavust normatiivaktides sätestatud ehitusnormidele, planeeringutele, tervisekaitse-, tuleohutus-ja keskkonnanõuetele. Gaasitrassi projekteerimisel ja ehitamisel lähtuti täielikult Liivalaia, Juhkentali, Liivamäe ja Imanta tn vahelise kvartali detailplaneeringust ning Liivalaia tn 36c maaomanike antud kooskõlastusest selles planeeringus. Et vastustaja on ehitusloa väljastanud ja viitab haldusakti motiveerides, et tunnistab kehtetuks õiguspärase haldusakti (viidates HMS § 62 lõikele 2, mis räägib õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamisest), kinnitab vastustaja muuhulgas seda, et kõnealune gaasitrass on rajatud kooskõlas detailplaneeringuga. Kui käesolevas asjas tekib vaidlus kooskõla üle detailplaneeringuga, esitab kaebaja kooskõla kinnitavad tõendid. Vastustaja ei väida, et ehitusloas ettenähtud ehitis ei vasta
nõuetele. Vastavalt
lg 2 punktile 2 tuleb ehitusloa saamiseks esitada ehitusprojekt, mis vastab ehitusloa taotlemisel ehitusprojektile esitatavatele nõuetele ja on koostatud pädeva isiku poolt.
23 lõikega 8 sätestatakse, et kohalik omavalitsus väljastab ehitusloa või keeldub selle väljastamisest 20 päeva jooksul ehitusloa taotluse ja ehitusprojekti ning vastava nõude olemasolu korral ehitusprojekti ekspertiisi esitamise päevast arvates.
lõike 10 kohaselt nõuded ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister. Vastustaja ei väida, et neid nõudeid oleks rikutud. Isegi kui ehitusloa kehtetuks tunnistamine rajaneks õigel õiguslikul alusel, oleks tegemist ilmselt disproportsionaalse meetmega, mis on tingitud kaalutlusveast. HMS §-ga 54 nõutakse, et kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt oleks proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Kaebaja leiab, TLPA otsus on ilmselt disproportsionaalne (kuna puudub nõuetekohane motivatsioon, ei ole tegelikult võimalikki välja selgitada haldusakti andja eesmärki), mille on tinginud ilmselt ebaõige kaalutlusõiguse teostamine. Riigikohus rõhutab lahendi 3-3-1-23-06 p 16, et ehitusloa tühistamisel peab põhjalikult kaaluma nii avalikke kui erahuve ning silmas pidama ka neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Kaalumine järgneb ehitusloa kehtetukstunnistamise aluste tuvastamisele. Tühistamisaluste ilmnemine ei tähenda alati haldusakti tühistamist, kuid
lõikes 1 nimetatud tühistamisaluste puudumine tähendab alati kehtetukstunnistamise õigusvastasust. Antud asjas puudusid ehitusloa kehtetukstunnistamise
Lisaks, puutuvalt haldusakti proportsionaalsuse ja kaalutlusvigade puudumise nõudesse, TLPA otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks üldse mingit tähelepanu pööranud puudutatud isikute õiguste kaalumisele. Kaebaja arvates ei ole õiguste kaalumist üldse toimunud, mis on HMS §-i 4 jäme rikkumine, mistõttu haldusakt on ilmselgelt õigusvastane (HMS § 54). Kõnealune ehitusluba on õiguspärane haldusakt, mille kehtetuks tunnistamine oleks ehitusloaga soodustatud isiku suhtes tugev põhiõiguse riive, kusjuures puudub riivet õigustav eesmärk. Vastustaja vaikib osas, mis puudutab AS-i Eesti Gaas ja Tallinna kesklinna äripiirkonna gaasitarbijate huvide ja õigustega võrreldavaid kolmanda isiku huvisid, mida ehitusloa kehtivus väidetavalt rikuks. Jättes välja toomata, mis olid haldusakti andmise materiaalsed kaalutlused, rikkus vastustaja HMS § 56 lõike 3 olulist vorminõuet, mis raskendab haldusakti kohtulikku kontrolli. Otsusest ei ole üldse võimalik aru saada, kuidas saaks kaebajale antud ehitusloa kehtivus Tallinna Linnavolikogu poolt kehtestatud detailplaneeringu valguses rikkuda kolmanda isiku huve. Vastustaja oleks pidanud arvestama, et kooskõlas AÕS § 158.1 lõikega 1 oli kolmas isik kohustatud taluma oma kinnisasjale rajatavaid tehnorajatisi. Talumiskohustus seisneb olemasolevate tehnorajatiste säilimise talumise kohustuses ja uute tehnorajatiste ehitamise lubamise kohustuses. Maaomaniku talumiskohustus on tihedalt seotud PlanS § 9 lg 2 punktidega 2, 3,
lõike 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib valminud ehitist või selle osa kasutada vaid ettenähtud kasutamise otstarbel. Tallinna linna ehitusmääruse § 47 lõikega 1 sätestatakse, et kasutusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Samas TLPA kinnitab, et vaidlusalusele gaasitrassile ei ole väljastatud ühtegi kasutusluba. Seda kinnitab ka Riikliku ehitisregistri veebileht. Seega ei saa ega tohi seda gaasitrassi ka kasutada ning järelikult väited võimalikest negatiivsetest tagajärgedest kaebajatele (gaasitrassi ümberpaigutamisega kaasnevad raha ja ajakulu) ning laiemale üldsusele (Tallinna kesklinna äripiirkonna maagaasi tarbijate huvid) on alusetud. 6 Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-23-06 tehtud lahendi punktis 13 märkinud, et vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele ei ole haldusorgan ehitusseaduse § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 esinevatel alustel kohustatud ehitusluba alati kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus. Seega
lõikes 1 toodud loetelu ei ole ammendav ning seetõttu võib esineda veel loetlemata aluseid ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks. Järelikult on ebaõige kaebaja väide, et vastustajal puudus igasugune õiguslik alus asuda haldusotsuse tegemisel otsima ehitusseaduse väliseid aluseid õiguspärase ja normatiividele vastava gaasitrassi ehitamiseks antud ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks. Samuti on ebaõige väide, et otsus põhineb asjakohatul õigusnormil, see ei ole antud kehtiva õiguse alusel ega sellega kooskõlas ning ei vasta seetõttu HMS §-i 54 haldusakti suhtes kehtivatele õiguspärasuse eeldustele. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul arvestades kõiki asjaolusid kogumis ja vastastikuses seoses on TLPA poolt 13.12.
lg 2 kohaselt ei anna ehitusluba õigust ehitada ilma maaüksuse või ehitise omaniku loata. Ehitusluba anti välja tingimusega kooskõlastada ehitamine ja kuna seda AS Eesti Gaas ei järginud, siis on 3.isikud seisukohal, et gaasitrass on paigaldatud ebaseaduslikult.
lg 2 järgi peab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel.
lg 1 annab ammendava loetelu, mil on võimalik ehitusluba tunnistada kehtetuks ja antud juhul neid aluseid ei esine. Veel väitsid kaebajad, et AÕS § 158.1 lg 1 kohaselt oli kolmas isik kohustatud taluma kinnisajale tehnorajatiste ehitamist ning omaniku tegevus oli kitsendatud juba DP kehtestava otsusega, so 09.01.03.a. otsusega nr 2. Gaasitrassi ümberpaigutamise nõue peab tuginema õiguslikele alustele, kuid selliseid aluseid ei märgita. Vastustaja jäi seisukohale, et kohus ei saa ümber hinnata kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust; haldusakt on põhjendatud ja AS Eesti Gaas on kohustatud
lg 2 p 4 kohaselt taotlema ehitamise lõpetamisel ehitisele kasutusloa, seda talle ei väljastatud. Kaebaja jääb seisukohale, et 3.isikud olid teadlikud ehitusloast juba varasemast ajast ega vaidlustanud seda, samuti olid nad teadlikud DP kehtestamise otsusest, mille kohaselt maa ärimaana ei ole kasutatav. Kuigi 3.isikud väidavad, et nad ei olnud DP menetluses saanud teada, et gaasitrass rajatakse neile kuuluvale kinnistule, nähtub, et nad teadsid, et AS Eesti Gaas sai õiguse ehitada DP kohane gaasitrass. Kohtuistungil jäi kaebaja seisukohale, et AS Eesti Gaas ei olnud teadlik, et enne ehitamisele asumist tuleb kooskõlastada ehitamine kinnistu omanikega, samas ei muutnud ta ka seisukohta, et vahetult enne trassi ehitamist oleks tema poole pöördutud trassi asukoha jms küsimustes.
Vastustaja leiab, et arvestati kõiki asjaolusid vastastikustes seostes ja kogumis ja ehitusloa kehtetuks tunnistamine oli igati õiguspärane, kuna ta andis võimaluse saavutada kokkulepe maaomanikuga ja samas nõustus ka kaebaja ettepanekuga, et kui kokkulepet ei saavutata, siis ta taotleb projekteerimistingimusi gaasitrassi ümberpaigutamiseks. Viimasest lähtuvalt leiabki vastustaja, et ta kaalutles neid asjaolusid ja langetas selle piires ratsionaalse 10 otsuse. AÕS §
lg 6 kohaselt on ehitamine faktiline tegevus, kasutusloa ootamine ei ole ehitustegevus (P.Keres)
lg 1 punkti 1 kohaselt ehitusloa väljastamisest keeldutakse siis, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sh kehtestatud detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Maakri-Liivalaia – Juhkentali gaasitrassi ehitamiseks väljastati ehitusluba nr 28575 13.12.02.a. PES § 53 lõike 1 kohaselt väljastas kohaliku omavalitsus ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks oli seatud võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus. Ehitusloa väljastamise tingimused Ehitusseaduses (
) erinevad PES-i regulatsioonist.
ei sätesta, et ehitusluba väljastatakse kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud vastav asjaõigus.
lg 3 kohaselt antakse ehitusluba selle taotlejale, välja arvatud
Vastavalt
lõikele 5 antakse ehitusluba teisele isikule kuuluvale kinnisasjale tehnovõrgu või –rajatise ehitamiseks tehnovõrgu või –rajatise omanikule, kelle suhtes on kinnistusraamatusse kantud vastav asjaõigus või kes on sõlminud vastava asjaõiguslepingu või kes on sõlminud kinnisasja omanikuga või isikuga, kellel on seadusest tulenev maakasutusõigus, notariaalselt kinnitatud kokkuleppe tehnovõrgu või –rajatise ehitamiseks või kellel on seadusest tulenev teisele isikule kuuluva maa kasutamise õigus. Märgitud kokkulepped tuleb esitada kohalikule omavalitsusele.
lg 1 (kehtetu arvates 26.03.2007) sätestas, et kinnisasja omanik peab lubama ehitada oma maapinnale tehnovõrke ja –rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Esmaselt väljastatud ja ka uuritav ehitusluba ühtegi õiguslikku viidet ei tee. Loa või DP aegumisele vastustaja ei ole toetunud, kuigi nähtub, et ehitusluba asuti realiseerima suure hilinemisega ning sisuliselt on DP ettenähtud mahus 12 ja tingimustel seiskunud. Kaebaja uut ehitusluba ei ole taotlenud.
kehtivuse ajal ei saanud eeldada, et seadusest ei tulnud kohustust, et kinnisasja omanik peaks lubama ehitada oma kinnisasjale tehnovõrke ja –rajatisi, st taluma ehitustegevust selle sallimisega. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 15.2 lg 2 sätestab, et „alates
lõike 5 kohaselt tulnuks ka eelnimetatud kokkulepped esitada kohalikule omavalitsusele. Sõltumata sellest, kas omavalitsus kokkulepete olemasolu kontrollis või mitte või missugune praktika on aegade kestel linnavalitsuses valitsenud, välistas
Kohus ei nõustu kaebajatega, et omavalitsus teostab ehitusloa väljastamisel üksnes tehnilist kontrolli ja igaühe kohustus mitte rikkuda teiste isikute asjaõigusi piirneb projekteeritava ehitise vastavuse kontrolliga planeeringule ja et muud küsimused jäävad väljapoole ehitusloa andmise küsimusi. Vastustaja ja kaebaja ei saanud arvestada, et kooskõlas AÕS § 158.1 lõikega 1 oli kolmas isik kohustatud taluma oma kinnisasjal rajatavaid tehnorajatisi. Kohtule esitatud DP materjal ei kinnitanud samas ka väidet, et 3.isikud on DP menetluses andnud nõusoleku gaasitrassi ehitamiseks tagastatud kinnistule, kuna nähtub, et neile saadeti kooskõlastamiseks joonis, millel oli tähistatud krundi asukoht, kuid ei olnud teatavaks tehtud gaasitrassi täpsemat asukohta või selle paigaldamist nende kinnistule. Vaatamata sellele on seejuures vastustaja ja kaebaja käesolevalt möönnud, et ehitusloa aluseks oleva DP märgitud trasside asukoht ei kattugi üheselt kehtestatud detailplaneeringus märgitud trassi asukohaga. Vastustaja on leidnud, et ta peab võimalikuks, et trass võetakse ülesse ning rajatakse uude kohta ning uue detailplaneeringu koostamine tehnovõrkude paigutuse lahendamiseks oleks ebareaalne, samas nähtubki, et ta ei ole pidanud vajalikuks ka planeerida muutusi DP osas. Kohus sellise vastustaja selgitusega siiski ei nõustu, kuna kehtiva PlanS § 9 lg 2 p 7 sätestab üheks detailplaneeringu eesmärgiks tehnovõrkude ja –rajatiste asukoha määramise.
lg 1 punkt 1 keelab välja andmast ehitusluba, mis ei vasta kehtestatud detailplaneeringule. Kuivõrd kehtestatud detailplaneering kehtib, teda ei ole tühistatud, peavad kõik ehitusload olema sellega kooskõlas. Vastustaja tegevuse kõhklevat positsiooni selgitab küll DP seiskumine ja kuigi kohtule jääb ebaselgeks, miks juhul, kui detailplaneering ei ole enam kooskõlas piirkonna arenguga, ei ole seda siis tunnistatud kehtetuks või asutud muutma. Kuivõrd seda ei ole tunnistatud kehtetuks ega asutud muutma, ei ole võimalik kehtivat detailplaneeringut eirata. Kuna vastustaja asus asja menetluse kestel seisukohale, et juba AÕS § 158.1 lg 1 ei kohusta kolmandat isikut taluma oma kinnisasjale rajatavaid tehnorajatisi ja selleks peavad esinema teatud tingimused, siis nähtub, et vastustaja ja kaebaja pidid arvestama seadusest tuleneva nõudega ning sõltumata sellest, kas ehitusloas oli märgitud kokkuleppe saavutamise vajalikkus või mitte, on eeltoodust lähtudes välja antud ehitusluba õigusvastane. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, kuidas seatakse sundvaldus ning et Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 46.2 lg 1 kohaselt kui asjaõigusseaduse § 158.1 lg 1 nimetatud isik, kes soovib ehitada kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrku või –rajatist, ei ole kolme kuu jooksul niisuguse DP kehtestamisest arvates, mis näeb kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrgu või –rajatise ehitamise, saavutanud kinnisasja omanikuga AÕS § 158 lg-tes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet, võib ta kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 46.1 lg 3 nimetatud organile esitada kinnistule sundvõõrandamise taotluse. Käesolevalt on ehitise alustamise taotluse 16.06.07 ja DP kehtestamise 09.01.03.a. perioodil sundvaldus seadmata. Kohus nõustub ka talumiskohustusele antud selgitusega, et kinnisasja omaniku talumiskohustus selgub seadusest, nimelt AÕSRS § 15.2 lg 1 või 2 alusel, seega peab kinnisasja omanik taluma olemasolevat tehnovõrku või – rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui see toimus enne 1999.a. 1.aprilli ning seda tehnovõrku või –rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Käesoleval juhul hakati trassi rajama teistsugustel asjaoludel 09.01.03 DP alusel ja trassi ei olnud kasutuses enne märgitud aega. Ehitusloa tühistamise võimalikkus antud olukorras oli vastustaja arvates võimalik ja kohtuistungil märgiti põhjustena asjaolud, et kuna tegemist on kaalutlusotsusega, siis ta arvestas asjassepuutuvalt 13 kohtupraktikas antud Riigikohtu juhiseid ja seisukohti (haldusasi nr 3-3-1-54-03 p 40), otsus on ka igati ratsionaalne. Vastustaja toob välja, et ta oli enne vaidlusaluse otsuse tegemist saanud kaebajalt teate 27.06.08 kirjaga nr M/108, millest nähtus, et Liivalaia 36 c maaomanikuga kokkulepet trassi osas ei saavutatud ning Eesti Gaas möönis sunnitult, et ta peab taotlema uusi projekteerimistingimusi gaasitorustiku ümberpaigutamiseks väljapoole 3.isikute kinnistu piire ja lahendusi püüti leida ka selliselt, et kaebajad hüvitaksid kokkuleppel kinnistu omanikega kulutused. Veel märkis vastustaja, et sundvaldust seatud ei ole, talumiskohustust ei ole tekkinud ning kaebajad ei ole saavutanud ka trassi kasutusluba, ehkki nähtub, et trass on kasutust leidnud. Kohus vastustaja seisukohtadega ei saa nõustuda järgmistel põhjustel. Nimelt on kaebaja välja ehitatud trass valminud, seega nõustub kohus väitega, et ehitusluba realiseeriti. Nähtuvalt kaebajate seisukohtadest ja DP esitatud materjalidest ei saa trassi vajalikkust eitada, vastupidiselt oleks detailplaneerimisel juba ilmnenud selle taotluse rahuldamise põhjendamatus. Trassi vajalikkust on selgitanud täiendavalt kaebajate esindajad ka kohtuistungil, ning vastustajal ei olnud esitada argumente selle vastu, mida kohtule avaldas R.B.. R.B. selgitas kohtuistungil, et kasutusluba kesksurvetorustiku osas on olemas, sellele vastustaja vastu ka ei vaielnud; kasutada ei saa rajatud osa, mis tagab varustuskindluse, kuna kasutusluba puudub. Gaasitrass on vajalik tagamaks avariilise olukorra puhul elanikele tarne, selles mõttes on trass seatud majandusliku kasu saamiseks, kuid ühteaegu ehitatud elanike varustamiseks gaasiga. Kohtu arvates on trass seega rajatud ühteaegu ka avalikes huvides. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et trass on ühteaegu rajatud ka avalikes huvides tagamaks gaasitarned piirkonna elanikele. Kasutusloa mitteväljastamine ei sõltunud antud olukorras kaebajate tegevusetusest selle väljastamiseks ja viide kasutusloa puudumisele ei selgita, et trassi järgi puuduks tegelik vajadus. Vastustaja selgitus, et gaasitrassi juba kasutatakse, kuna kaebajad viitasid, et selle väljalülitamine põhjustab negatiivseid tagajärgi kesklinna tarbijatele, ei ole siinkohal samuti otsust selgitav või põhistav viide. Kuigi gaasitrassile ei ole väljastatud kasutusluba, pidas kaebaja esindaja selgituste andmisel silmas seda, et trassi katsetused viidi siiski läbi, kuid kaebaja ei olegi soovinud toetuda asjaolule, et ta antud hetkel juba tohiks trassi kasutada; vastupidiselt nähtub, et kaebajad soovivad seadustada trassi kasutuselevõttu tema ettenähtud eesmärgil. Ehitusloa tühistamisel tekib vältimatult oht, et osa teeninduspiirkonna gaasiteenuse tarbijatest jäävad vastavast teenusest ilma juhul, kui tekib vajadus organiseerida tarne kaebajate planeeritud viisil. Vastustaja ei ole tõendanud, et sellise trassi olemasolu ei ole vajalik ning ei mõjuta tarbijate huve, nähtub, et haldusakti andmisel ei ole seda asjaolu üldsegi kaalutud. Kohtu arvates on kaebajatel õigus, kui nad viitavad, et asja otsustamisel ei ole teostatud kaalutlusi seadusega ettenähtud viisil ja asjaoludel. Kaebuses märgitakse, et isegi kui oletada, et ehitusloa kehtetuks tunnistamine rajaneks õigel õiguslikul alusel, oleks tegemist ilmselt disproportsionaalse meetmega, mis on tingitud kaalutlusveast. Seega on kaebaja püstitanud küsimuse, kas haldusakti tühistamine oli antud otsuse alusel põhjendatud. Kohus leiab, et eksisteerib oht, et tarbijad jäävad määramata ajaks ilma teenuseta ja kaebajatel kui teenust osutavat ettevõtjal ei ole võimalik täita oma seadusjärgseid ülesandeid, kui tekib vajadus trassi kasutamiseks, selle trassi kasutusotstarbe ja eesmärgiga on arvestatud. Kohus ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et antud juhul puudus avalik huvi. Avalikud huvid võivad kaaluda üle huvi trass kõrvaldada ja tühistada ehitusluba. Kuivõrd sellist avalikku huvi kohtule ei esitatud, siis on kohtu arvates vastustaja eksinud kaalutlusreeglite suhtes, kuivõrd selline huvi räägib trassi vajalikkusest. Samas ei ole vaidlusaluses otsuses ka märgitud, missugused õigustatud ootused võisid kõne alla tulla, kui tehti otsus ehitusloa tühistamiseks. Nimelt nähtub, et 3.isikud on asetatud samuti ebamäärasesse olukorda, kuivõrd nende väidetel on linna huvid olnud suunatud vähemalt varasemalt nendele kuuluva kinnistu ostmisele, seega ei saanud 3.isikute huvi olla varasemalt suunatud trassi kõrvaldamisele. Käesolevaks ajaks on vastustaja asunud eitama vajadust kinnistu omandamiseks, mis on vastupidine seisukoht 3.isikute ootustele. Samas jääb vastustaja positsioonidest ebaselgeks, et kui viidi läbi DP ja 3.isikutele ei antud krundi ehitusõigust, siis milleks seda krunti planeeriti. Ehitusõiguseta kinnistu on kasutu ka 3.isikutele. Veelgi ebaselgemaks muutub vastustaja positsioon, kui arvestada, et 3.isikud siiski soovivad loobuda kinnistule ehitamisest ja selle edasisest kasutamisest ning nõuavad linnaga väidetult kehtivate kokkulepete elluviimist. Kohus siinkohal märgib, et 3.isikud eksivad, kui leiavad, et käesoleva otsuse kaudu leiavad lahendamist nendel tekkinud probleemid. Kuna kohus ei lahenda 3.isikute ühtegi kaebust, nad ei ole kohtusse pöördunud, siis on ekslik seisukoht, et käesolevast otsusest tulenevalt saaks linnavalitsusele panna kohustusi lahendada nende taotlused, mis nad on pikemal perioodil 14 linnavõimudele esitanud. Kolmandad isikud peavad suhtluses linnavõimudega positsioneerima end täpsemalt ning esitama juhul, kui nad soovivad väidetud kokkulepet kinnistu ostmiseks realiseerida, aega viitmata vastava taotluse, kuivõrd vastupidiselt nähtub, et nende huvid jäävad realiseerimata või kindla vastuseta. Juhul, kui nende huvides esitatud avalduse lahendus viivitub või ei vasta nende ootustele, tuleb pakutud lahendus vaidlustada vajadusel kohtus. Kuigi vastustaja on märkinud, et ta tegi ratsionaalse otsuse, ei veena kohut otsuse ratsionaalsuses ka asjaolu, et vastustaja on teinud menetluses selgeks, missuguse nõude juurde jäävad 3.isikud. Juhul, kui 3.isikud nõuavad jätkuvalt kinnistu ostmist linna poolt, ei ole mõistlik väita, et rajatud trass takistab kinnistu kasutamist 3.isikute suhtes. Samas nõustub kohus kaebajatega, et ratsionaalsusele ei viita ka seisukoht, mille kohaselt juhul, kui kinnistule ehitusõigust 3.isikute huvides ei seatagi ning trass asub hetkel DP-ga määratud servituudi alas, siis kelle huvides on trassi kohene ja kiire likvideerimine. Menetlusosalised veendusid kohtuistungil, et trass on rajatud nii, et ta läbib kolmandate isikute kinnistut, kuid jääb DP-ga määratud servituudi alasse ja riivab kinnistu omanike õigusi sellest aspektist lähtudes senisest leebemalt. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et vastustaja ei ole kaalunud ka küsimusi, kas ülejäänud trassi kasutamine on võimalik ja kas haldusakti osaline kehtetus toob kaasa kehtiva osa muutusi, ebaselgeks jääb, kas on mõistlik teha kulutusi antud olukorras, kui ei ole teada, kuidas lahendub 3.isikute tahteavaldus kinnistu suhtes. Kolmandad isikud kinnitasid seejuures kohtus, et nad ei ole ise esitanud DP taotlust, et hakata ehitama; seni on nad arvestanud ehitusõiguse mittesaamisega ja nad on ka arvestanud kinnistu omandamisega linna või muu isiku poolt. Seega nähtub, et asja otsustamise ajaks ei ole linn välja selgitanud ka 3.isikute tegelikku tahet, kohus seda käesoleva menetluse raames teha ei saaks. Lisaks märgib kohus, et kaebaja viide, et ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus jäi ebaselgeks, võib vastata tõele, kuivõrd ka kolmandate isikute probleemide ilmnemine viitab, et menetlus ei taganud osaliste tahte väljaselgitamist ning ebaselgeks jäi menetluse eesmärk. Kohus nõustub ka seisukohaga, mille kohaselt on vaidlusaluse haldusakti puuduseks asjakohaste motiivide esiletoomata jätmine, haldusakti ei muuda selgemaks ka hilisemad selgitused. Samas on haldusaktis olemas lisaks ka ettekirjutust sisaldav osa, mille suhtes vastustaja on märkinud, et tegelikke tagajärgi selle hoiatavast osast ei tulene. Samas jääb ebaselgeks, miks selline ettekirjutav osa sellisel juhul haldusakti märgiti. Ilmselgelt viitab see kohustusele trass kõrvaldada, mitte ei paku välja muid kaalutlusi. Materiaalõiguslikult võiks seda nõuet käsitleda kohtus tagasitäitmise nõudena, vastavalt on haldusakti tagajärgede kõrvaldamise nõudena mõistetav RVastS §-s 11 märgitud alus. Antud juhul ei ole vastustaja viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis võiks selgitada märgitud ettekirjutuse osas. Kui ehitusluba on tühistatud HMS § 62 lg 2 alusel, siis jääb ebaselgeks, kuidas on teostatav gaasitrassi ümberpaigutamine kehtiva DP olemasolul. Kohus nõustub kaebajaga, et ka ümberpaigutamise ettekirjutus peab vastama HMS § 54 nõuetele, seejuures ei saa ettekirjutuse või kohustava osa juurde asuda vastuolus DP-ga. Vastustaja ei ole märkinud, et DP on kavas muuta või tühistada või et ta annab kaalutlusõigust kasutades õiguse lahendada küsimus väljapool DP-d. Kohtuasja lahendamisel muutus haldusakti märgitud osa sisutühjaks. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et haldusorgan oleks pidanud ehitusloa tühistamisel põhjalikult kaaluma nii avalikke kui ka erahuve, sj silmas pidama neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis ehitusloa tühistamisest saabuvad. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud haldusakt tühistada, kuna kaalutlusotsuse tegemisel ei saa jätta viitamata õiguslike aluste kõrval ka selgetele asjaoludele, mis kinnitavad, et kõigi osapoolte suhtes saabuvad tagajärjed on kindlaks tehtud ja huvid ka tegelikult kaalutud. Antud juhul kohus juba märkis, ei ole ka saabunud lahendust 3.isikute huvides, vastupidiselt nähtub, et linnavõimud saavad märgitud viisil jätta lahenduseta kaebajate väidetud kokkulepped kinnistu realiseerimiseks. Kohus leiab, et avalik huvi ei saa olla mingi abstraktne huvi, kuid kuivõrd antud juhul kaevatud haldusaktis sellise huvi olemasolu üldse välistatakse ja kohus leidis vastupidiselt, et kohtumenetluses selline huvipuudus ei leidnud kinnitust, siis juba ainuüksi sellise huvi eitamine võis viia vastustaja ebaõigetele järeldustele. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist võimaluse asja kohta arvamuse esitamiseks ja seejärel avaldama ja kuulama ära vastuväited. Kohus leiab, et need avaldused, mis kolmandate isikute või vastustaja puhul haldusaktis esile toodi, ei ole nende isikute lõplikud ning ainsad seisukohad, haldusaktiga saavutatav eesmärk jääb ebaselgeks ning otsus ei ole arvestades faktilist olukorda ratsionaalne. Juhul, kui tegemist on üksnes motiveerimisveaga, ka sellisel juhul on haldusakt antud oluliste puudustega, mis vältimatult toob kaasa selle tühistamise kohtus. Kohus nõustub kaebajate seisukohaga, et haldusakt ei ole kooskõlas HMS § 54 nõuetega. Kohus siiski 15 märkis lisaks, miks ta leiab, et tegemist ei ole pelgalt motiveerimisvigadega, kuna kohtumenetluses selgus, et olulised asjaolud jäidki välja selgitamata, seega neid ei saanud ka kaaluda. Olukorra muutust kinnitab ka fakt, et vastustaja ei olnud teadlik, vähemalt ta ei avaldanud kohtule, et trassi asukoht ei vasta otseselt DPga määratule, kuigi jääb seatud servituudi alasse. Riigikohtu HK lahendis 3-3-1-23-06 on märkinud ehitusloa tähtsust ehitajale ja esile toonud, et igal juhul on vajalik kaaluda asjaolusid, et teha kindlaks, kas loa kehtetuks tunnistamine on ainus võimalik viis, samas on ka rõhutatud, et isikud tuleb menetlusse kaasata. 25. Menetluskulud. AS-i Eesti Gaas ja AS-i EG Võrguteenus menetluskulude taotlus 12.01.09.a on kaebaja AS Eesti Gaas esindaja, esitanud taotluse välja mõista vastustajalt Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt (TLPA) menetluskulud summas 53 315,45 EEK. Avalduses märgitakse, et riigilõiv sisaldub nimetatud summas. (tlk 153 I kd) Lisatud arved 4 lehel, maksekorraldused 4 lehel, tööde aruanne 3 lehel. AS-i EG Võrguteenus esindaja esitanud taotluse välja mõista vastustajalt TLPA-lt menetluskulud summas 36 460,85 EEK. Avalduse märgitakse, et riigilõiv sisaldub nimetatud summas (tlk 154 I kd) Lisatud arved 3 lehel, maksekorraldused 2 lehel, tööde aruanne 2 lehel. 22.06.09.a saabunud uue menetluskulude avalduse kohaselt taotletakse välja mõista TLPA-lt AS’i EG Võrguteenus kasuks haldusasjas 3-08-1542 kantud menetluskulud summas 32 853, 55 EE.; Välja mõista TLPA-lt AS’i Eesti Gaas kasuks haldusasjas 3-08-1542 kantud menetluskulud summas 75 574, 5 EEK. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude avaldusi esitanud, tähtaeg oli 22.06.09.a. Kohus leiab, et menetluskulude taotlused on ülemääraselt suured arvestades, et kaebajate esindamisel esitati kohtule ühed ja samad argumentatsioonid ja seejuures ei olnud kaebajad lisanud kaebusele ulatuslikku kohtumaterjali. Kõik kaebajatega seotud dokumendid olid kaebajatele varasemast ajast teada ning kohus ei nõustu aruandes tlk 48 III kd tehtud töö eest õigusabi tasu nõudega, mille kohaselt olevat 14.05.09 vajalik menetluslik analüüs sundvalduse seadmise kahjunõude esitamiseks. Ebaselgeks jääb ka märge, et tööd oli vajalik teha toimiku ja DP –materjalidega. Eeldatult esitati kaebus ja juba selle esitamisel oli kaebuse sisu kohtule esitamiseks vajalik kurssi viia kogu DP materjaliga, vastupidiselt ei oleks saanud väita, et ehitamine viidi läbi DP alusel. Samas nähtub, et kaebuse esitajad ei teinud kohtumenetluse kestel kohtule teatavaks, et gaasitrass rajati projektdokumentatsiooni kohaselt muutunud asukohta võrreldes DP-ga. Samuti ei nõustu kohus, et kaebaja pidi täiendavalt tegema kulutusi, kui uuris nende avalduse lahendamist Maa-ametis, kohus eeldab, et kui kaebuse esitaja oli taotlenud maa-ametilt tema huvides toimingute tegemist, siis tuli see jälgimise alla hoida sõltumata kohtuvaidlusest (tlk 50 pöördel III kd, lk 54 III kd) ning kohtule oli võimalik edastada teave ilma lisakulutusi tegemata. Kaebuse esitajad ei esitanud kohtule ulatuslikku materjali, mis võimaldaks viidata, et kaebajate huvides tuli teha ära tavalisest suuremal hulgal tööd. Ka vastusaja ei esitanud kohtule sellist materjali, millega ei oleks kaebajad saanud tutvuda enne haldusmenetluse suhtes vaidlustuse esitamist kohtusse. Seejuures ei ole kummagi kaebaja kaebustes ja materjalides märgitud ära kohtuasja arutamiseks olulisi asjaolusid seotult trassi asukohaga ning neid tuli kohtul täiendavalt välja nõuda. Menetluslikult ei ole õigustatav, et kohus kaebuse asjaolusid pidi täiendavalt uurima ning olulisi asjaolusid kohtu eest püüti varjata. Usutav ei ole, et kaebajad ise või neid teenindavad isikud ei teadnud tegelikke asjaolusid. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks, seega tuleb menetluskulud panna vastustajale. Hüvitamisele kuulub kummagi kaebaja poolt tasutud riigilõiv, mille tasumine on tõendatud, kumbki kaebuse esitaja tasus 80 EEK. 16 Riigikohtu halduskolleegium on 10.01.2007.a. kohtuotsuses nr 3-3-1-85-06 märkinud, et „..TsMS § 228 alusel võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise esitatuks, kui viimane seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et TsMS § 228 on kohaldatav menetlusele halduskohtus, sh kassatsioonimenetlusele. Nõustajaks võib olla ka spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses (nt raamatupidaja, intellektuaalse omandi tundja), kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda. Käesolevas haldusasjas nõustaja kohtus menetlusosalise seisukohti vahendas minimaalsel määral, põhiliselt esitas seisukohad advokaat. Nõustaja on näidanud, et ta tegeles tõendite analüüsi ja informatsiooni hankimisega. Seega ei pea kohus õigustatuks nõustajale tehtud kulutusi välja mõista soovitud ulatuses. Kohus leiab, et asja keerukust ja mahukust arvestades on ka kokkuvõttes esitatud taotlused vaatamata sellele, et advokaat esindas kaebajaid kohtus ning valmistas ette kohtule põhiseisukohad (sõltumatult, kes teda abistas), esitatud nõuded põhjendamatud. Seda liiki kaebuste arutamisel on kohtupraktikas loetud põhjendatud kulutuste suuruseks summat vahemikus ca 30 000 – 40 000 kr. Kohus leiab, et põhjendatuks tuleb lugeda käesolevas asjas AS Eesti Gaas tehtud kulutusi menetluses summas 40 000 EEK. Kuivõrd kaebajad otsustasid kasutada sama büroo teenuseid, siis nähtub, et advokaat esindas kaebajaid liidetud haldusasja menetluses ja kaebuste asjaolud olid samased, vältimatult on kaebajad ühise asjaajamise kaudu seotud ühiste asjaajamiste ja dokumentatsiooniga. Kuigi kaebajad ise on näidanud ära, et proportsioonis tehti AS EG Võrguteenused kasuks väiksemad kulutused, on ka selle kaebaja osas menetluskulude nõue põhjendamatult suur. Kohus leiab, et AS EG Võrguteenused kasuks tuleb välja mõista vastustajalt õigusabitasu summas 28 000 EEK. Karin Kalmiste Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 23.03.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON Rahuldada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.09.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1542 menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna linnalt AS Eesti Gaas kasuks välja 25 080 (kakskümmend viis tuhat kaheksakümmend) krooni ja AS EG Võrguteenus kasuks 17 080 (seitseteist tuhat kaheksakümmend) krooni. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata ja menetlusosaliste poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta nende endi kanda. 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.