Obsah (10)

§ 12§ 16§ 1§ 18§ 9§ 3§ 11§ 26§ 20§ 23

3-06-59 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-59 Haldusasi K. K.’i kaebu

) § 16 lg 1 alusel planeerimismenetlusse kaasata ning et sellise isiku kaasamata jätmine on õigusvastane. Kolleegiumi hinnangul võib maa tagastamise õigustatud subjekti planeerimismenetlusse kaasamata jätmine viia ebaõige tulemuseni, kuna pole välistatud, et sellise isiku kaasamise korral ei jõutaks kas sellise planeeringulahenduseni või tuleks üldse planeeringust loobuda. Seega on ka Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu menetlemisel käitutud õigusvastaselt, sest planeeringualal asuva maa tagastamise nõudeõigust omavat isikut pole menetlusse kaasatud. Nimetatud detailplaneeringu algatamise akti ega teisi antud detailplaneeringuga seotud akte pole K. ile isegi teatavaks tehtud, va antud detailplaneeringu kehtestamise korraldus. Antud detailplaneeringu kehtestamise tulemusena ei ole võimalik õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada. Seega otsustati sisuliselt antud detailplaneeringuga ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus. Tegemist on õigusvastase viivitusega maa tagastamise suhtes otsuse langetamisel, sest viivitamist on põhjendatud planeeringumenetluse vajadustega, mis antud juhul ei ole asjakohane, sest sellega on eiratud õigustatud subjekti õigusi. Omandireformi õigustatud subjektil on õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul. Vastustaja Tallinna linn TLV ja TLVK isikus leiab, et kaebused on põhjendamatud, ja palub jätta need rahuldamata. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi – TLPA) õiguseellane TSAPA koostas Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu lähteülesande, mis kooskõlastati vastavalt sel ajal kehtinud Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg-le 6 ja esitati arvamuse avaldamiseks Riigi Maa-ametile /I kd tl 50-59/. TLV algatas Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamise Korraldusega nr 863-k. Detailplaneeringu eesmärk on Tallinna Tehnoloogiapargi infrastruktuuri renoveerimine ja uute hoonete ehitamine; planeeritavale maa-alale jäävate kruntide piiride ja ehitusõiguse määramine. Viitega

§ 12

lg-tele 1 ja 4 ja § 11 lg-le 2 märgib vastustaja, et Tallinna linn avaldab planeerimist puudutavaid ametlikke teadaandeid üleriigilise levikuga päevalehes Postimees. Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamise algatamisest, sh detailplaneeringu koostamise eesmärgist ja planeeritava maa-ala suurusest, on avalikkust teavitatud

1. mai 2004 ajalehes Postimees. Sama teade on alates
2. maist 2004 üleval ka Tallinna linna ametlikul veebilehel, rubriigis „Ametlikud teadaanded" /I kd tl 60-62/. Kuivõrd K. K.it kui õigustatud subjekti puudutava maaüksuse tagastamise küsimuse puhul ei ole tegemist

§ 12lg 4 kohase erandjuhuga, siis on ekslik väita, et K.

K.it oleks pidanud korraldusest eraldi informeerima. Planeerimist reguleeriv eriseadus näeb siin ette eriregulatsiooni, millest kõrvalekaldeid TLV teinud ei ole. Võimalike detailplaneeringu algatamisest huvitatud isikute arv on kokku küllalt suur ning kõigi nende isikute väljaselgitamist ja neile individuaalsete teadete saatmist tuleb lugeda ebamõistlikult koormavaks. Kuigi

näeb ette eriregulatsiooni, on käesoleval juhul oluline välja tuua ka HMS kui haldusmenetluse üldiste põhimõtete kehtestava seaduse sätted. HMS § 31 lg 1 p-st 1 tuleneb eelnimetatud põhimõttega sarnane printsiip dokumendi kättetoimetamise kohta. Detailplaneeringu algatamisest teavitamine on toimunud täielikult vastavuses lisaks

-le ka haldusmenetluse üldpõhimõtetega. TSAPA on detailplaneeringu algatamise taotleja Sihtasutusega sõlminud

1. mail 2004 delegeerimislepingu detailplaneeringu koostamiseks ja finantseerimiseks. Eelkõige puudutab detailplaneeringu menetlus Sihtasutust, kuivõrd nimetatud isik on detailplaneeringu tellija ning detailplaneeringu üks olulisemaid eesmärke on Tallinna Tehnoloogiapargi infrastruktuuri renoveerimise ja uute hoonete ehitamise kavandamine. Viitega RKHK on
2. oktoobri 2002 5 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-57-02 märgitule leiab vastustaja, et Sihtasutusel on tekkinud detailplaneeringu algatamise korralduse jõussejäämise osas õiguskindlus ning õiguspärane ootus, arvestades asjaolu, et korralduse andmise hetkest on kaebuse esitamiseni möödunud rohkem kui 20 kuud. Samuti on Sihtasutus teinud kulutusi - koostanud detailplaneeringu eskiisi ning korduvalt nimetatud eskiisi ka täiendanud. TLV ei ole keeldunud kaebaja poolt viidatud haldusakti andmisest ega toimingu sooritamisest K. K.ile maa tagastamise küsimuses. Tallinna Maa-amet on kaebajat
3. detsembri 2005 kirjaga teavitanud, et tagastamisele kuuluv katastriüksus moodustatakse peale Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu kehtestamist vastavalt kehtestatud detailplaneeringule. Sellega on TLV ametiasutus Tallinna Maa-amet kaebajat teavitanud asja otsustamisele eelnevatest toimingutest - st detailplaneeringu algatamisest. Puudub kaebaja poolt viidatud haldusakt/ toiming, millega TLV oleks keeldunud maa tagastamisest. Sellest tulenevalt puudub nimetatud küsimuses kaebuse esitamiseks alus. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et TLV on rikkunud vaidlustatud korralduse andmisel HMS § 40 lg 1 ja ei ole kaebajale vaidlustatud korraldust teatavaks teinud. Tulenevalt RKHK on
4. veebruari 2002 haldusasjas nr 3-3-1-8-02 tehtud otsusest puudub võimalus detailplaneeringu algatamisele eelnevaid ja algatamisega seotud toiminguid vaidlustada, seega puudub tühistamiskaebusel alus. Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu koostamise algatamise korralduse teatavaks tegemine vastab täielikult

-le ning on kooskõlas HMS põhimõtetega.

näeb planeeringumenetluse osas ette suhteliselt täpse regulatsiooni (

§ 16lg 1).

HMS-st tulenevaid põhimõtteid järgides saab menetluses detailplaneeringu algatamise ettepaneku esitamisest ehk taotluse tegemisest kuni detailplaneeringu algatamiseni lugeda menetlusosaliseks vastava taotluse esitanud isikut, käesoleval juhul on selleks Sihtasutus. Nimetatud menetlusosalisele kohalduvad HMS § 40 lg 1 ja muud menetlusosalist puudutavad sätted. Hilisemas - planeeringu koostamise menetluses, on menetlusosalisteks kõik

§ 16lõikes 1 ja ka 11 toodud isikud.

HMS § 40 lg 1 laiendamine

§ 16

lõikes 1 ja ka l1 toodud isikutele enne planeeringu algatamise otsustamist ei oleks ka praktikas teostatav ning tooks kaasa ülereguleeritud haldusmenetluse, millega kaasneks haldussuutmatus.

§ 16

lg 1 käsitleb kõiki planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikke ja teisi huvitatud isikuid võrdsena. Huvitatud isikute kaasamine planeeringu koostamisse toimub planeeringu koostamise etapis ja veelgi olulisemalt ning planeerimisseaduses täpselt reglementeeritud viisil planeeringu avalikustamise teel (RKHK on 20. oktoobri 2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-133-05). Detailplaneeringu menetlusse puudutatud isikute kaasamine on reguleeritud

-ga ning see toimub mitte planeeringu algatamisele eelnevalt, vaid põhiliselt planeeringu koostamise ja avalikustamise etappides.

§ 16

lg l1 kohaselt on MRS § 31 lg 2 tähenduses jätkuvalt riigi omandis oleva maa, sealhulgas ka veel tagastamata maa puhul

tähenduses kinnisasja omanikuks Keskkonnaministeerium või keskkonnaministri volitatud isik. Seega on K. K.ile võimalike tagastatavate maaüksuste puhul vajalik planeeringumenetluses teada nii õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekti kui ka Keskkonnaministeerium (või keskkonnaministri volitatud isiku) arvamust. Vastustaja, viidates MRS § 6 lg 1 ja lg 2 p 4 ning § 28 lg 1 p 1 sätetele, ei nõustu kaebaja seisukohaga, et detailplaneeringu algatamine enne tagastamismenetluse lõpetamist ei ole põhjendatud. Endisel kinnistul "Kivinuka nr b" asuvad linnale kuuluvad teerajatised, mille kohta on osaliselt tehtud ka munitsipaliseerimise piiriettepanek /I kd tl 63/. Kuivõrd tagastataval maal on munitsipaalomandisse jäävaid rajatisi, siis selgub tagastatava maa suurus ja piirid pärast nimetatud rajatiste teemaa-alade kindlaksmääramist. Teerajatiste täpsem asukoht ja teemaa-alad täpsustatakse ja määratakse detailplaneeringuga. Maa tagastamise otsustamine saab seega toimuda alles pärast detailplaneeringu kehtestamist. 6 TLV otsustas

1. jaanuari 2004 korraldusega nr 90-k mitte tagastada Mustamäe linnaosas Raja tn 15/ Mäepealse tn 1 maad pindalaga 8433 m2, Mäepealse tn 3 maad pindalaga 8233 m2, kuna nimetatud maa-alad on jäetud riigi omandisse ja Mäepealse tn 2 maad pindalaga 5221 m (endine "Kivinuka nr b", endine kinnistu nr 5288, üldpindala 135100 m), kuna maal asuvad teistele isikutele kuuluvad hooned ning maa kuulub hoonete juurde krundina. Sama korraldusega otsustati alustada mittetagastatava maa-ala kompenseerimise menetlust ning kompenseeritava maa maksumuse määramist K. K.ile /I kd tl 17/. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, nagu oleks detailplaneeringu algatamine peatanud tagastamismenetluse ning et pärast
2. jaanuari 2004 ei ole toimunud edasisi toiminguid maa tagastamise käigus. Vaidlustatud korralduse alusel algatatud detailplaneeringu käigus määrataksegi käesoleval juhul tagastatava maa suurus ja piirid, arvestades alal asuvaid linnale kuuluvad teerajatisi. Kuivõrd detailplaneeringut on selle algatamise hetkest vastustaja kogu aeg menetlenud ning see omakorda on aluseks maa tagastamisele, siis linn on
3. aasta aprillist alates tegelenud aktiivselt ka kaebuse esitaja vara tagastamise menetlusega. Asjaolu, et detailplaneeringu menetlemine võib pikendada tagastamise või kompenseerimise otsustamist, ei anna kaebajale alust väita, nagu ei oleks vastustaja tema avaldust menetlenud. Otsusega nr 100 kehtestatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu eesmärk on Mustamäe linnaosas 13 ha suuruse planeeritava maa-ala 18 krundiks jagamine ning ehitusõiguse määramine ühe 5-korruselise, seitsme 6-korruselise (millest 3 on parkimismajad) ja kuue kuni 11-korruselise hoone rajamiseks. Lisaks on detailplaneeringu eesmärgiks üldiste maakasutuse tingimuste määramine ning heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsude, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise põhimõtteline lahendamine. Viitega RKHK otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-08 märgitule, vastustaja arvates tuleb vaidlustatud detailplaneeringu algatamise õigusvastasuse tuvastamisel välja selgitada, kas maa tagastamise õigustatud subjekti planeerimismenetlusse kaasamisel oleks samasugusele lahendusele jõutud või tuleks planeeringust loobuda. Kaebaja on tunnistatud endise kinnistu nr 5288, maaüksuse „Kivinuka nr b” õigustatud subjektiks. Nimetatud maaüksus asub planeeringualal üksnes osaliselt. Detailplaneeringu algatamisel hõlmas planeeringuala endise kinnistu nr 5288 maast osaliselt Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vahelist haljasala ja Mäepealse tänava osa sellest haljasalast kuni endise kinnistu piirini Raja tänava poolsel küljel kaasa arvatud kitsas riba Mäepealse tänava kohal. Ehk planeeringualasse jäi õigustatud subjekti maa, mis asub ribana Mäealuse tn 2a kinnistust kuni endise kinnistu piirini Raja tänava ääres. Planeeringu menetluse käigus (enne vaidlusaluse detailplaneeringu vastuvõtmist) on planeeringuala vähendatud. Planeeringualast on välja jäetud Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vaheline haljasala ja Mäealuse tänav. Seega on kehtestatud detailplaneeringu alas kaebajale kui õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile kuuluv maa-ala, mis jääb ribana Mäepealse tänava kohale. Suures osas on tegemist krundiga pos 12, mille puhul on tegemist kitsa (5 meetri laiune) ja suhteliselt väikese (561 m²) krundiga Mäepealse tänava kõrval ning see on ida- ja lääne poolt piiritletud kinnistuga (vastavalt pos 10 ja 13), põhja poolt on tegemist endise kinnistu nr 5288 piiriga ning lõuna poolse krundi piiri puhul on detailplaneeringu põhijoonise kohaselt tegemist olemasoleva mõõdistatud piiriettepanekuga. Seega selles osas ei saa planeeringulahendus teistsugune olla ka kaebaja kaasamisel menetlusse vahetult pärast detailplaneeringu algatamist ehk algatamisest kaebajat eraldi teavitades. Rääkimata planeeringu menetlusest loobumisest. Viidates MRS § 23 lg 2 ja § 6 lg 1 sätetele leiab vastustaja, et järelikult on õiguslikult võimalik ja lubatud maa tagastamine kehtestatud detailplaneeringu alusel. Sellest sättest saab omakorda teha kaks järeldust; esiteks maa tagastamisel võib läbi viia planeerimise ja teiseks saab maa tagastamine toimuda kehtestatud detailplaneeringu alusel. Järelikult juhul, kui 7 kohalik omavalitsus otsustas maa tagastamise menetluse läbi viia kehtestatud detailplaneeringu alusel, ei ole selles midagi õigusvastast. Kuivõrd MRS otsesesõnu võimaldab maa tagastamisel läbi viia planeerimise ning maa tagastamine saab toimuda detailplaneeringu alusel, siis ei saa ka väita, et omandireform oleks prioriteetne planeerimismenetluse ees. Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise ja selle koostamise staadiumi õigusvastasuses sunnib kahtlema ka asjaolu, et kaebajal on olnud võimalus osaleda detailplaneeringu koostamise menetluses. Juba detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus esitatud protestis /II kd tl 57-60/ ning kaebaja on seda korranud ka esitatud kaebuses, et
4. detsembri 2005 kirjas teatas Tallinna Maa-amet maamõõdubüroost saadud andmete põhjal moodustakse tagastamisele kuuluv katastriüksus vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule. Seega vähemalt sellest ajast on kaebaja olnud teadlik käesoleva detailplaneeringu koostamisest. Samuti on
5. juulil 2006 toimunud detailplaneeringu eskiisi arutelul osalenud H. K. , kes on vastuväite esitaja volitatud esindaja. Kuivõrd detailplaneering võeti vastu (lahendus kiideti heaks) alles TLV
6. juuni 2007 korraldusega nr 1323-k, siis tuleb asuda seisukohale, et K. K. sai detailplaneeringu koostamisest teada suhteliselt algstaadiumis ja tal oli kogu selle menetluse käigus võimalus esitada omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendusele. Ehk teisisõnu oli ta kaasatud detailplaneeringu koostamise menetluses. Kuigi kaebaja sai teada, et Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vaheline haljasala on planeeringualast detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse alusel (TLV
7. juuni 2007 korraldus nr 1323-k) välja jäetud, saades sellest teadlikuks hiljemalt detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajaks, mis toimus
8. augustist 2007 kuni
9. augustini 2007, sest detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus on kaebaja esitanud omapoolsed vastuväited ja ettepanekud on kaebaja taotlenud selles osas uue detailplaneeringu algatamist
10. septembri 2008 taotlusega. Samas esitatud lahendus erineb täielikult Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu avalikul väljapanekul esitatud ettepanekutest. Seega pole välistatud olukord, et kaebaja polegi soovinud oma planeeringulisi soove realiseerida vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses, vaid iseseisvas, tema enda taotletavas menetluses. Pealegi on maa tagastamise küsimus vähemalt uue detailplaneeringu algatamise taotluse hetkeks lahendamata. Järelikult on kaebaja läinud vastuollu enda argumentidega, väites et omandireform on prioriteetne planeerimismenetluse ees. Ehk planeeringu algatamise taotlus on esitatud enne kui on maa tagastamise küsimus lahendatud. Puutuvalt krundile pos 12 sihtotstarbe määramisse viitavad TLV ja TLVK HKMS § 19 lg-le 6 ja RKHK haldusasjas nr 3-3-1-54-03 tehtud lahendi p-le 38 ja RKHK lahendi haldusasjas nr 3-3-1-12-07 p-le 10 ning märgivad, et detailplaneeringu eesmärk ei ole ega saagi olla omandisuhete reguleerimine. Küll aga on detailplaneeringu menetluse staadiumis võimalik kindlaks määrata tagasi taotletava krundi piirid ning määrata sellele krundile maakasutuse sihtotstarve. Samas nii krundi piiride kui ka kruntide sihtotstarbe määramine saab toimuda ainult seaduse alusel. Näiteks ei ole võimalik määrata tagastatava krundi piire juba olemasolevate kinnistute piirides või moodustada krunti olemasolevale teemaale, sest seda maad ei saa tagastada. Samuti on detailplaneeringu menetluse staadiumis võimalik määrata tagastatavale maale sihtotstarve vastavat regulatsiooni järgides. Lisaks on võimalik hilisema tagastamise taotluse otsustamisel anda detailplaneeringu menetluses eelhinnang, kas tagasi taotletavat maad saaks tagastada või tuleks maa munitsipaliseerida või jätta riigi omandisse. See kõik saab loomulikult toimuda seaduses sätestatud alustel ning seega üldjuhul on detailplaneeringu eesmärgiks üldplaneeringus kavandatu elluviimine arvestades seejuures konkreetse piirkonna iseärasusi ja erisusi. Kehtiva Mustamäe üldplaneeringu maakasutuse plaani kohaselt jääb krunt pos 12 parkide ja üldkasutatavate rohealade maa-alale. Seda iseloomustatakse Mustamäe üldplaneeringuga kui 8 tervikuna säilitatavad parkmetsad, metsapargid, puistud ning spordi- ja rekreatsiooni rajatised, tehnorajatised (Mustamäe üldplaneeringu seletuskirja p 3.1). Praegu on vaidlusalune krunt pos 12 ja seda ümbritsevad krundid pos 10, 11 ja 13 hoonestamata haljasalad, moodustades ühtse pargiala (ca 15 300 m²) Raja tänava, Mäepealse tänava ja Soone oja vahelisele alale. Analüüsides Vabariigi Valitsuse
11. jaanuari 1995 määrusega nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine” (edaspidi - VV määrus nr 36) õiguslikke aluseid krundile võimaliku maakasutuse sihtotstarbe määramiseks on antud olukorras krundile pos 12 ainuvõimalik sotsiaalmaa sihtotstarve. TLVK
12. juuni 2003 otsusega nr 209 on kehtestatud „Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn vahelise ala detailplaneering”, millega moodustati muuhulgas krunt pos 3/5 suurusega 559,1 m². Tegemist on kehtiva detailplaneeringuga, sest keegi ei ole seda kohtus vaidlustanud. Nimetatud krunt pos 3/5 oli kavandatud liita krundiks pos 3 sotsiaalmaa maakasutuse sihtotstarbega (ühiskondlike hoonete maa). Järelikult juba alates juunist 2003 on krundil pos 12 määratud sotsiaalmaa maakasutuse sihtotstarve. Detailplaneeringuga ei ole põhjust seda maakasutuse sihtotstarvet muuta. Seega Detailplaneeringuga krundile pos 12 sotsiaalmaa maakasutuse sihtotstarbe määramine on igati põhjendatud nii õiguslikult (VV määrus nr 36, TLVK
13. juuni 2003 otsus nr 209 ja Mustamäe üldplaneeringu eesmärkide realiseerimise tähenduses) kui ka krundi konkreetset asukohta arvestades (iseseisvalt hoonestamata, ümbritsetud haljasaladega moodustades seejuures ühtse pargiala). Vastustaja arvates on kaebaja seletuskirja osast, mis puudutab krunti pos 9 teinud ebaõiged järeldused. Seletuskirja viited käsitlesid planeeringualas olevaid krunte pos 10 ja pos
14. Detailplaneeringu põhijooniselt /II kd tl 56/ nähtub, et kummalegi nimetatud krundile hoonestusõigust ei kavandata. Samas krundile pos 9 kavandatav hoonestusõigus (kolm kuni 11-korruselist hoonet) ei avalda negatiivseid mõujtusi kaebaja poolt taotletavale õigusvastaselt võõrandatud maale. Kavandatav hoonestusala asub õigusvastaselt võõrandatud maa poolsest krundi piirist (põhja pool) 15 meetri kaugusel. Kuivõrd krunt pos 9 ja õigusvastaselt võõrandatud maatükk omavad ühist piiri üksnes minimaalses ulatuses (haljasala Raja tänava poolses osas) ning ühise piiri osas on kaebaja poolt tagasi taotletav maa suhteliselt kitsas riba kahe teemaa vahel, siis perspektiivis hoonestust sinna kavandada ei saaks. Järelikult on vaidlustatud detailplaneeringuga krundile pos 9 kavandatud hoonestuse ja kaebaja poolt tagasi taotletava õigusvastaselt võõrandatud maale potentsiaalselt rajatava hoonestuse vaheline kaugus suurem kui 15 meetrit. Pealegi ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vaheline haljasala asub krundi pos 9 suhtes lõunas ning seetõttu nt planeeritav hoonestus päikesevalguse levikut ei takista. Seonduvalt kaebaja ettepanekutega planeeringulahendusele viitab vastustaja RKHK poolt haldusasjades nr 3-3-1-39-07 ja nr 3-3-1-42-02 ning Harju maavanema
15. jaanuari 2008 kirjas nr 2.1-13k/5663 märgitule /II kd tl 81-84/. Viitega RKHK haldusasjas nr 3-3-1-14-00 tehtud lahendi p-le 5 märgib vastustaja, et TLV on vastusena Harju maavanem kirjale
16. jaanuari 2008 kirjas nr LV-1/4345 /II kd tl 62-65/ andnud seisukoha mitte ainult küsimusele, milline on maa-ala suurus, mis on vajalik planeeritud kruntide liikluskorralduse lahenduse elluviimiseks, vaid ka Mäepealse tänava laiendamise vajalikkusele üldiselt. Mäepealse tänava maa-ala laiuse määramise ettepaneku aluseks on liikluskoormuse kasv pärast Mäealuse ja Mäepealse tänavate piirkonda rajatavate korterelamute rajoonide ekspluatatsiooni andmist, samuti piirkonnas olevate tootmis- ja ärialade kasvav autode hulk. Lisaks Detailplaneeringule on Mäepealse tänava äärde kehtestatud TLVK
17. juuni 2006 otsusega nr 182 „Mäepealse tn 10, 11 ja 13 kinnistute detailplaneering”, eesmärgiga üheksa 4-6-korruselise ja kolme 8-korruselise korterelamu ning ühe 4-korruselise kaupluse rajamiseks ja spordi- ja mänguväljakute ehitamiseks. Lisaks on TLPA-le esitatud taotlused ja eskiislahendused nt „Mäepealse tn 9 ja 2a kinnistute ning lähiala detailplaneeringu” ja „Mäepealse tn 4 kinnistu detailplaneeringu” osas, milles on 9 Mäepealse tänava põhilahendus juba analoogselt Detailplaneeringule (1+1 sõidurada millele lisanduvad ristmikel erinevatele suundadele pööramiseks vajalikud pöörderajad) juba olemas. Vaatamata asjaolule, et olemasolev Mäepealse tänav jääb planeeringualalt välja (detailplaneeringuga tänava maa-ala suurust ja piire täpselt ei määratleta) on Detailplaneeringuga siiski antud põhimõtteline liikluskorralduse lahendus (mis jääb ka planeeringualast välja), mis täpsustatakse järgnevate planeeringutega või tänava rekonstrueerimisprojektiga. Kuivõrd käsitletavas tänavalõigus (Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneering) on ristmikud lähestikku, millest tulenevalt on tegemist keeruka situatsiooniga, siis sujuva ohutu liiklemise tagamiseks on vajalikud nii pöörderajad kui pealesõidurajad.

§ 1

lg-s 3 nimetatud eesmärkide elluviimiseks on igati põhjendatud, et Detailplaneeringuga arvestatakse ja antakse põhimõttelised lahendused ka mõjutustele väljaspool konkreetset planeeringuala. Vastasel juhul kaotaks planeerimine oma mõtte ja tähenduse. Kuna käesolevaks hetkeks on võimalik prognoosida liikluskoormuse kasvu Mäepealse tänaval tingituna, mitte ainult Detailplaneeringuga suurenevate sõidukite arvust, vaid juba kehtestatud ja menetletavate detailplaneeringute mõjutusi arvestades antud piirkonda, siis on igati põhjendatud Mäepealse tänava laiendamine. Oleks igati põhjendamatu ja ebaloogiline olukord, kus Mäepealse tänav muutuks teatud kohas kitsamaks põhjustades liiklusummikuid nii Mäepealse tänaval kui ka lähiümbruse tänavatel. Sellisel juhul ei saaks kuidagi rääkida ka koordineerivast, looduskeskkonda säästvast või pikaajalisi suundumusi arvestavast planeerimisest, mida planeerimine ülalviidatud sätte kohaselt peaks tähendama. Käesoleva detailplaneeringu lahenduse elluviimiseks on ette nähtud juurdepääs planeeringualal olevale sisetänavale Mäepealse tänavalt krundile pos

1. Selline lahendus arvestab asjaoluga, et krundile pos 9 on kavandatud 521 parkimiskohta ning sujuva liikluse tagamiseks on vajalikud juurdepääsud avalikult kasutatavalt tänavalt - nii Mäealuse - kui ka Mäepealse tänavalt. Kavandatav juurdepääsu osa on ca 540 m² suurusega. TLVK
2. juuni 2003 otsusega nr 209 kehtestatud „Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn vahelise ala detailplaneeringuga” on antud Akadeemia tee ja Raja tänava põhilahendus. Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu lahendus on vastavusse viidud nimetatud tänavate põhilahendusega. Seega on Mäepealse tänava lõigu laiendusega arvestatud nii kogu Mäepealse tänavaga kui lähiümbruse tänavate liikluse läbilaskevõime ja laiusega. Magistraaltänavate rekonstrueerimisega rajatakse ka kergliiklusteed. Käesoleva detailplaneeringuga on kergliiklus- ja kõnniteed kavandatud kvartalisiseste sõiduteede äärde. E. Vilde tee pikenduselt trollide lõpp-peatusest alguse saav laiem kergliiklustee läbib hoonete vahelist ala kuni Soone oja tiigini, ühendades nii Mäepealse tänava äärde juba rajamisel oleva kergliiklustee ja naabruses olevad elamualad Nõmme parkmetsaga, vastavalt kehtivale Mustamäe linnaosa üldplaneeringule. Kuna planeeringulahenduse koostamisel ei saa arvestada mitte ainult planeeringuala kinnistute omanike, omandireformi õigustatud subjekti või mõne muu kolmanda eraõigusliku isiku sooviga, vaid arvestada tuleb ka üldiste avalike huvidega ja pakutud planeeringuala terviklahenduse sobivust linnaruumi nii praegust kui ka tuleviku visioone. Nii näiteks arvestab planeeringulahendus võimaliku liikluskoormuse suurenemisega, sellest tulenevalt on liikluskoormust uue tänava kavandamisega hajutatud; arvestatud on piirkonna ja ülelinnalise kergliikluse võrgustikuga, nii on uue tee kavandamisel ette nähtud jalakäijate ülekäigukoht sõidutee pinnast kõrgemale tõsta. Juhul kui arvestada K. K.i ettepanekuga, et tuleks võimaldada juurdepääs ainult Mäepealse tänavalt Mäealuse tänava kaudu ja jätta planeeringualale kavandatud tänavalõik alates hoonete lõppemisest välja, siis ei saaks krundile pos 9 ette nähtud hoonestusele ligipääsu kavandada ja seetõttu muutuks terve ala planeeringulahendus. Samuti ei saaks ühendada ohutult Mäepealse tänava äärseid kergliiklusteid. 10 Teist alternatiivset ettepanekut - planeerida tee Mäepealse tn 2a tipust krundi pos 10 Mäepealse tänava poolsesse otsa, mis võimaldaks liita Mäepealse tn 2a kinnistu ning Mäepealse ja Mäealuse tänavate ristumiskoha koos haljasalaga - ei saa samuti arvestada, sest Mäepealse tn 2a kinnistu ja haljasala vahele jääb olemasolev Mäealuse tänav, mis välistab nimetatud maatükkide ühendamise. Seega on kaebaja ettepanekuid detailplaneeringu menetluses igakülgselt kaalutud ning põhjendatud miks nendega ei saa nõustuda. Kuivõrd vaidlusalune detailplaneering on kehtestatud ning menetluse käigus on kaebaja poolt tagasi taotletava õigusvastaselt võõrandatud maa piirid ning maakasutuse sihtotstarve kindlaks määratud, siis puuduvad takistused õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse lahendamiseks. Samas on oluline juhtida siinkohal tähelepanu asjaolule, et lisaks piiride ja maakasutuse sihtotstarbe määramisele tuleb teha veel mitmeid toimingid otsustamaks nimetatud taotluse lõplik lahendus. Praegu nende toimingute tegemisega ka tegeletakse. Välistatud ei ole ka olukord, et enne kohtuotsuse jõustumist vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus lahendatakse ning seega saaks kohustamisnõude osas, selle täitmise alusel kohtumenetluse lõpetada. Kokkuvõtvalt: Korralduse nr 863-k puhul pole tegemist õigusvastase toiminguga, sest tuginedes RKHK lahendile nr 3-3-1-27-08 ei ole kaebaja kaasamata jätmine mõjutanud planeerimismenetluse tulemust või detailplaneeringu algatamise järgsel kaasamisel oleks tulnud planeeringumenetlusest loobuda. Seda enam, et kaebaja oli vähemalt alates detsembrist 2005 teadlik detailplaneeringu menetlemisest. Kuivõrd RKHK otsuses nr 3-3-1-66-03 on leitud, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud, võttes aluseks otsuse nr 3-3-1-42-02 p 11 seisukohta ja arvestades sellega, et faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-13-02), siis on saab asuda seisukohale, et kaebaja poolt vaidlustatud Otsus nr 100 on õiguspärane. jätta kaebus Kolmas isik Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutus palub rahuldamata. Juhindudes kaebuses toodud asjaoludest, puudutavad maa tagastamise menetlust, mille omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja on, Riigi Maa-Ameti veebilehe väljatrükist /II kd tl 54 pöördel/ nähtuvat kolme maaüksust: maaüksus nr AT040317069, mis jääb Mäepealse tänavast põhjapoole ning mida on vaidlusaluse planeeringu dokumentides ja kaebuses nimetatud kui "krunt pos 12"; maaüksus nrAT0506080011, mis jääb Mäepealse tänavast lõunapoole; maaüksus nr AT0506080013, mis jääb samuti Mäepealse tänavast lõunapoole. Kaebuse kohaselt on maaüksuste nr AT0506080011 ja AT0506080013 osas algatatud
3. märtsil
4. a detailplaneeringu koostamine. Osundatud maaüksuseid puudutav detailplaneering on vastu võetud TLV
5. märtsi
6. a korraldusega nr
8. juuni
9. a korraldusega nr 1323-k on TLV võtnud kaevatava korralduse vastu, misjärel on vaidlusaluse planeeringu ala vähendatud. Maaüksusesse nr AT040317069 puutuvalt on Otsusega nr 100 kehtestatud detailplaneering. Võttes arvesse eespool toodut, hõlmab vaidlusalune planeeringu ala (edaspidi - Planeeringuala) vaid maaüksust nr AT
10. Võttes arvesse eespool toodut, on kolmas isik seisukohal, et kaebuse esitaja viited tagastamisele kuuluva endise kinnistu nr 5288 kohta osas, millised need puudutavad tänaseid maaüksusi numbritega AT0506080011 ja AT0506080013, s.o. Mäepealse tänavast lõunapoole jäävaid maaüksusi, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Osundatud maaüksuseid puudutab
11. märtsil
12. a algatatud detailplaneeringu koostamine ning kaebuse esitajal on võimalik oma maaüksusi numbritega AT0506080011 ja AT0506080013 puudutavaid vastuväiteid esitada haldusasjades nr 3-06-619 ja 3-07-
13. 11 Käesolevas vaidluses omavad seega tähtsust vaid kaebuse esitaja väited, mis puudutavad temale tagastamisele kuuluva endise kinnistut nr 5288 osas, milles see on hõlmatud tänase maaüksusega nr AT040317069 (edaspidi - Maaüksus), mis jääb Mäepealse tänavast põhjapoole. Planeeringu seletuskirja kohaselt on tegemist ligikaudu viie meetri laiuse maaalaga. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlusalune Maaüksus asub maa-alal, mis on Tallinna üldplaneeringuga määratud haljaskoridoriks. Juhindudes VV määrusega nr 36 kehtestatud katastriüksuse sihtotstarvete liikidest, saab sellise maa korral olla tegemist vaid sotsiaalmaaga, mille alaliigiks võib olla haljasala ja pargi maa (vt p 5). Lisaks eespooltoodule ei saa lugeda asjakohaseks kaebuse esitaja viiteid sellele, et Tallinna linn on taotlenud vaidlusaluse Maaüksuse jätmist munitsipaalomandisse. Juhul kui kaebuse esitaja soovib maa munitsipaliseerimise kohta esitada vastuväiteid, siis on kaebuse esitajal see võimalus Maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise menetluses (vt p 6). Puutuvalt Planeeringualale Mäepealse tänavalt viivasse teesse märgib kolmas isik, et tegemist on teega, mis on ehitatud varem ning käesolevaks ajaks kehtestatud ja vaidlustamata planeeringu alusel. Kuigi kaebuse esitaja on omandireformi õigustatud subjektiks, ei saa viimasel tekkida mistahes ootust, et vaidlusalune maa talle igal juhul täielikult tagastatakse, kuna teealust maad on võimalik taotleda munitsipaalomandisse ning maksta selle eest kaebuse esitajale kompensatsiooni. Senine halduspraktika osundatud seisukohta toetabki. Täiendavalt on kolmas isik ka veendunud, et tee aluse maa võib taotleda munitsipaalomandisse enne kaebuse esitajale maa tagastamist (vt p 7). Kaebuse esitaja seisukoht naaberkruntide ehitusõiguse määramise kohta Planeeringus on meelevaldne ja kontekstiväline. Planeeringu kehtestamise otsuse seletuskirjas on viidatud vaid asjaolule, et vaidlusalustel naaberkrunte hetkel ei planeerita ning ka kaebuse esitaja tunnistab ise, et viimane on teinud vaid ettevalmistusi planeerimise alustamiseks (vt p 8). Seoses Planeeringuala suuruse muutmisega Planeeringu menetluse käigus toob kolmas isik esile, et kaebuse esitaja pidi olema teadlik Planeeringuala muutmise suurusest, kuna osales vaidlusaluse Planeeringu menetluses Planeeringuala muutmise ajal esindaja kaudu. Täiendavalt on kaebuse esitaja esitanud ka taotluse uue, vaidlustatud Planeeringust välja jäänud maa-ala, detailplaneeringu algatamiseks, mistõttu jääb kolmandale isikule arusaamatuks, miks kaebuse esitaja ei realiseeri oma huvi tema poolt taotletavas planeerimismenetluses (vt p 9). Kaebuse esitaja on osalenud Planeeringu koostamise menetluses ning viimane on ka menetluses ära kuulatud, mistõttu tuleb lugeda ebaõigeks kaebuse esitaja seisukohta, justkui puudunuks viimasel võimalus osaleda Planeeringu menetluses (vt p 10). Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, mil viisil võib kaebuse esitaja vajada vaidlusalust Maaüksust üle Mäepealse tänava asuva maatüki teenindamiseks, s.o. maaüksuse nr AT0506080011 teenindamiseks. Kaebuse esitaja ei ole oma seisukohta ka mingil viisil täpsustanud, tõendamisest rääkimata. Kolmas isik nõustub Planeeringu seletuskirjas esile toodud seisukohaga, mille kohaselt määratakse MRS § 6 lg 33 alusel. Lisaks eespooltoodule vajab täpsustamist, et vaidlusaluse maaüksuse näol on tegemist ligikaudu viie meetri laiuse maa-alaga, mida ei ole seetõttu võimalik hoonestada. Hoonestamise välistab ka Planeeringu seletuskirjas viidatud asjaolu, mille kohaselt jääb enam kui pool kinnistut Soone oja ehituskeelu vööndisse. Planeeringule lisatud põhijoonise kohaselt asub vaidlusalune Maaüksus asub Tallinna Üldplaneeringukohases rohekoridoris. Kaebuse esitaja hinnangul saabki seetõttu olla tegemist vaid Vabariigi Valitsuse
14. oktoobri
15. a määruse nr 155 "Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord" § 6 p-s 13 nimetatud sotsiaalmaaga, alaliigiga haljasala ja pargi maa. 12 Asjaolu, mille kohaselt taotleb Tallinna linn vaidlusalust Maaüksust munitsipaalomandisse, on käesolevas vaidluses asjakohatu. Kui kaebuse esitaja leiab, et viimane soovib esitada vastuväiteid maa munitsipaalomandisse taotlemisele, siis on kaebuse esitajal võimalik neid esitada munitsipaalomandisse taotlemise menetluses. Kolmas isik leiab Mäepealse tänavalt juurdepääsutee rajamise osas, et kaebuse esitaja ei ole eespool toodud asjaolusid esile toonud planeerimismenetluses mitte vastuväitena vaid ettepanekuna - võimaldada juurdepääs Planeeringualale vaid Mäealuse tänava kaudu. Vaidlusalune tee on osa, mis võiks jääda kaebuse esitajale tagastatavale kinnistule, on käesoleval ajal välja ehitatud. Vaidlusalune tänavalõik kajastub ka TLVK
16. juuni
17. a otsusega nr 209 kehtestatud Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn vahelise ala detailplaneeringus, mida ei ole vaidlusaluse Planeeringu seletuskirja kohaselt ükski isik kohtus vaidlustanud. Kuigi ei ole välistatud varem kehtestatud planeeringu muutmine uue planeeringuga, on äärmiselt tavatu, et seejuures peaks muutma olemasoleva tee asukohta. Eespooltoodu tõttu nõustub kolmas isik ka kaevatava Planeeringu seletuskirjas toodud seisukohaga, mille kohaselt nägi varasem
18. juunil
19. a kehtestatud planeering ette Mäepealse tänava liikluse põhilahenduse ning vaidlusalune planeering on seda täpsustanud. Viitega MRS § 6 lg 2 p-le 4, § 28 lg 1 p-dele 1 ja 4 ning § 13 leiab kolmas isik, et eespooltoodust nähtub üheselt, et vaidlusalune sissesõidutee peab jääma munitsipaalomandisse ning kaebuse esitajal on võimalik saada selle hüvituseks kompensatsiooni. Kolmanda isiku hinnangul ei saa siinkohal olla ka vaidlust selles, kas maa tagastamise menetluse peaks viima lõpule enne Planeeringu kehtestamist. Vabariigi Valitsuse
20. juuni 2006 määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" § 3 lg 1 ning MRS § 28 lg 1 sätetest saab järeldada, et muudel juhtudel, sh tee aluse maa munitsipaalomandisse andmise saab otsustada ka enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse lahendamist. Kaebuse esitaja leiab kaebuse esitaja, et Planeeringuga otsustatud ehitusõiguse andmata jätmine kaebuse esitajale tagastataval maal. Kolmas isik kaebuse esitaja tõlgendusega ei nõustu ning peab seda kontekstiväliseks. Planeeringu seletuskirjas toodu ei saa olla seisukohaks edasise ehitusõiguse andmise küsimuses naaberkinnistutele, mis jäävad Planeeringualalt välja. Tegemist saab olla vaid olukorrakirjeldusega, mille kohaselt naaberkruntidel Planeeringu kehtestamisel hoonestust ei kavandatud. Kolmandale isikule teadaolevalt ei planeeritagi hetkel Mäepealse tn 2a ja Mäepealse tänava vahele jäävat ala, mille maa tagastamise omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja on. Kuigi kaebuse esitaja väidab, et on astunud otsustavaid samme temale tagastatava maa planeerimiseks, siis mistahes planeerimismenetlust vaidlusaluse maa-ala osas ei ole hetkel algatatud. Kaebuse esitaja on kaebuses esile toonud, et planeeringu skeem on Planeeringu situatsiooniskeemist oluliselt väiksem, mistõttu planeeritakse situatsiooniskeemi kaudu oluliselt suuremat maa-ala. Kolmas isik toob esile, et Planeeringu menetluse alguses hõlmas Planeeringuala selle situatsiooniskeemil toodud maa-ala, sh Mäepealse tn 2a ja Mäepealse tänava vahele jäävat ala, mille maa tagastamise omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja on. Planeerimismenetluse käigus on selle osa planeerimisest aga Tallinna Tehnikaülikooli Keemia ja Bioloogilise Füüsika Instituut esitanud taotluse detailplaneeringu ala vähendamiseks, misjärel on jätkatud Planeeringu menetlemist sellisena nagu see on vastu võetud TLV
21. juuni
22. a korraldusega nr 1323-k. Planeeringuala vähendamisest pidi aga kaebuse esitaja teadlik olema, sest Planeeringuala oli vähendatud Planeeringu avaliku väljapaneku ajaks, millest kaebuse esitaja esindaja kaudu osa võttis (vt p 10.3). Teisalt jääb aga kolmandale isikule üldse arusaamatuks, kuidas rikub planeeringuala vähendamine kaebuse esitaja õigusi. Kolmandale isikule teadaolevalt on kaebuse esitaja esitanud
23. septembri
24. a taotluse vaidlustatud Planeeringust väljajäänud ala detailplaneeringu 13 algatamiseks, mistõttu saab viimase peamiseks eesmärgiks olla oma huvide realiseerimine hoopiski tema enda taotletavas menetluses. Kaebuse esitaja on esile toonud, et viimast ei ole kaasatud Planeeringu menetlusse, mistõttu on Planeering koostatud tema huve eirates. Kolmas isik kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd viimasel on olnud võimalus esitada Planeeringu avaliku väljapaneku jooksul ettepanekuid ja vastuväiteid. Viimane on osundatud võimalust ka kasutanud ning ebaõige on järeldada, justkui peaks peale ärakuulamisõiguse tagamist olema kaebuse esitajale tagatud ka tema vastuväidetega arvestamise õigus. Otsuse nr 100 seletuskirjas märgitakse, et kaebuse esitaja on Planeeringu avaliku väljapaneku käigus kaevatava Otsuse seletuskirja kohaselt esitatud protestis ise väitnud, et
25. detsembri
26. a kirjas teatas Tallinna Maa-amet, et maamõõdubüroost saadud andmete põhjal moodustakse tagastamisele kuuluv katastriüksus vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule. Seega vähemalt sellest ajast on kaebuse esitaja olnud teadlik Planeeringu koostamisest. Samuti on põhjust kahelda kaebuse esitaja väites detailplaneeringu koostamisest teadasaamise ajast (detsember 2006), sest Planeeringu eskiisi arutelul, mis toimus
27. juulil
28. a osales ka H. K. , kes on vastuväite esitaja volitatud esindaja. Kuivõrd detailplaneering võeti vastu alles TLV
29. juuni
30. a korraldusega nr 1323-k, tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja sai detailplaneeringu koostamisest teada suhteliselt algstaadiumis ja tal oli kogu selle menetluse käigus võimalus esitada omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendusele, ehk teisisõnu olla kaasatud detailplaneeringu koostamise menetluses. Planeeringualal kaebuse esitajale võimalikult tagastatav Maaüksus asub maaalal, mis on Tallinna üldplaneeringuga määratud haljaskoridoriks - selle sihtotstarve saab seetõttu olla vaid sotsiaalmaa. Kuna tegemist on u viie meetri laiuse maa-alaga sõidutee ääres, on ootuspärane selle munitsipaalomandisse jätmine. Juhul, kui kaebuse esitaja soovib osundatud maa munitsipaliseerimise kohta esitada vastuväiteid, siis on kaebuse esitajal see võimalus Maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise menetluses. Puutuvalt Planeeringualale Mäepealse tänavalt viivasse teesse märgib kolmas isik, et tegemist on teega, mille planeerimine ei saa kuidagi mõjutada kaebuse esitajale maa tagastamist, kuna tee alust maad on võimalik taotleda munitsipaalomandisse ning maksta selle eest kaebuse esitajale kompensatsiooni. Tee aluse maa võib taotleda munitsipaalomandisse enne kaebuse esitajale maa tagastamist. Seoses Planeeringuala suuruse muutmisega Planeeringu menetluse käigus toob kolmas isik esile, et kaebuse esitaja esitanud ka taotluse uue, vaidlustatud Planeeringust välja jäänud maaala, detailplaneeringu algatamiseks, mistõttu jääb kolmandale isikule arusaamatuks, miks kaebuse esitaja ei realiseeri oma huvi tema poolt taotletavas planeerimismenetluses. Kaebuse esitaja on osalenud Planeeringu koostamise menetluses ning viimane on ka menetluses ära kuulatud, mistõttu tuleb lugeda ebaõigeks kaebuse esitaja seisukohta, justkui puudunuks viimasel võimalus osaleda Planeeringu menetluses. Pärast
31. detsembril 2008 toimunud kohtuistungit menetlusosaliste poolt esitatud täiendavad seisukohad: K. K. leiab, et vastustaja seisukoht, et K. pole detailplaneeringu menetluse käigus oma seisukohti esitanud, ei vasta tõele. Kaebaja on korduvalt huvi tundnud maa tagastamise protsessi kohta, kuid saanud Vastustajalt ebaõigeid, ebaadekvaatseid ja kallutatud vastuseid. Kaebaja poolt esitatud kirjavahetus Vastustajaga on lisadena esitatud varasemalt Kaebusele. K. on seisnud oma õiguste eest seaduses ette nähtud korras, et detailplaneeringu oleks saanud kehtestada kõiki osapooli rahuldava tulemusega. Lisaks avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetele ja ettepanekutele on K. esitanud Sihtasutuse poolt tellitud detailplaneeringu koostajale oma ettepanekud. Sihtasutus saatis
32. juunil
33. a läbi CASA Projekt OÜ K. ile 14 pöördumise ettepanekute tegemiseks detailplaneeringu osas 30 päeva jooksul, mida K. ka tegi
34. juulil
35. a. Need dokumendid on ka kohtule esitatud. Kahjuks võttis vastustaja võttis teadlikult selles ajavahemikus, millal küsiti K. i arvamust detailplaneeringu kohta, detailplaneeringu vastu. Vastustaja pole esitanud ühtegi väidet, mida K. oleks saanud veel teha või pidanud veel tegema. Lisaks on K. i esindajad teinud avalikult Harju maavanema juures nii TLV-le kui kolmandale isikule A. T. ettepaneku koostööks rahuldava tulemuse leidmiseks. Kahjuks koostööd ei ole kumbki osapool soovinud teha. Tehnoloogia pargi detailplaneering puudutab ühte maaüksust AT040317069, 561 m² (pos 12). K. esitas koos A. R. taotluse Mäepealse, Lossi, Trummi ja Kadaka pst vahelise maa-ala detailplaneeringu algatamiseks. TLV algatas selle alusel
36. mai
37. a korraldusega 1202-k detailplaneeringu, sh septembris 2008 taotluses toodud maa-ala. Hiljem taotles sama maa-ala osas detailplaneeringu algatamist Sihtasutus. TLV algatas Korraldusega nr 863-k Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu, kuid TLV ei teavitanud varasemat detailplaneeringu koostajat R. ega K. it uuest detailplaneeringust. Pärast vaidluse algust Tehnoloogiapargi detailplaneeringu algatamist puudutava korralduse tühistamiseks ei näinud K. enda poolt algatatud detailplaneeringu lõpule viimisel perspektiivi, sest sellel maa-alal oli algatanud keegi teine oma detailplaneeringu. Enne detailplaneeringu vastuvõtmist oli K. il teoreetiline võimalus oma ideed ellu viia läbi Tehnoloogiapargi detailplaneeringu. Nii Sihtasutus kui ka TLV olid selleks ajaks teadlikud, et K. K. on vaidlusalusel maa-alal algatanud detailplaneeringu. Sihtasutus saatiski enne vastuvõtmist läbi CASA Projekt OÜ pöördumise, kuid jättis koostöös Vastustajaga selle võimaluse kasutamata, sest võttis teadlikult enne ettepanekute tegemist detailplaneeringu vastu. Ettepanekus on K. väga selgesti avaldanud oma soove maa-ala planeerimiseks. Kuna Vastustaja eiras igati K. i soove ja jättis vaidlusaluse maa-ala suures osas hoopiski detailplaneerimise vastuvõtmise korraldusest välja, siis K. i soovid jäid seekordki realiseerumata. See on põhjus, miks K. algatas
38. septembril
39. a uuesti antud maa-alal detailplaneeringu. Uus taotlus detailplaneeringu algatamiseks detailplaneeringu vastuvõtmise korraldusest välja jäänud maa-ala kohta on koostatud samadel alustel. Samal maa-alal on ettenähtud sama liiklusskeem kui ka planeeritava maa-ala kuju kui ka suurus. K. ei ole läinud vastuollu enda väidetega. Omandireform on igal juhul prioriteetne planeerimismenetluse ees. Seaduse ja planeerimise mõte on, et detailplaneeringu protsess lahendatakse tervikuna, mida on TLV ka oma vastustes varasemalt välja toonud. Seetõttu, kui K. oleks detailplaneeringu protsessi kaasatud kohe alguses ja tema arvamusi arvestatud, oleks jõutud tasakaalustatud ja kõiki pooli rahuldava lahenduseni, mis arvestab kõikide huvisid võrdselt. Antud hetkel on detailplaneerimise protsessis Vastustaja seisnud ainult enda kui algataja huvide eest. Enda huvide all on mõeldud osalemist liikmena Sihtasutuses. TLV vastas K. i
40. septembri
41. a detailplaneeringu taotlusele, et antud maa-alale on planeeritud parkla ja sellel ei ole ettenähtud rajada äri ega büroohoonet. Järelikult, 11korruselised hooned avaldavad negatiivset mõju ümbruskonna kruntidele, kui nende kõrvalkruntidele ei saa seetõttu rajada madalamaid hooneid, mida K. on soovinud teha. K. on õigeaegselt TLV-le saatnud täiendavad põhjendused, kuigi taotlusele lisatud eskiisi seletuskirjas oli põhjalikult ära seletatud planeerimise põhjused ja eskiis on lisaks kooskõlas ümbruskonna ja selle hoonetega.
42. detsembri
43. a kohtuistungil esitas TLV piiriettepaneku, millest nähtub, et tagastamata maadele on kavas rajada põhjendamatult lai tee (skeemil roheliste joontega), sel ajal kui teed, mida põhjendamatult lai lõik ühendab (Mäepealse tänav ja Raja tänav), on kitsad. Seega pole nii laial teel mitte ainult mõtet, vaid sellest poleks ka kasu. Kui detailplaneeringu kehtestamine muudab olemasolevat olukorda ja sellest lähtuvalt on võimalik tulevikus teha ebasoodsaid otsuseid selle isiku suhtes, kelle õigusi detailplaneeringu 15 kehtestamine riivab, siis see on õigusvastane ja rikub selle isiku õigusi. Antud lahendus lubab nt hiljem ümbruskonna teid laiendada, mida tehakse õigustatud subjekti maade arvelt. Vaidlusalune planeering näeb ette uue tee rajamist, mis ületab õigustatud subjekti maad. Hiljem on see tee vaja ühendada Mäepealse tänavaga, millega õigustatud subjekt taas kord kaotab oluliselt maad. Ühendamise vajadust ei lahendata selle planeeringu raames. Ühe õigusakti vastuvõtmine toob kaasa teise õigusakti vastuvõtmise vajaduse, mis jällegi rikub Kaebaja õigusi. Kui kehtestatud detailplaneering oleks kõiki pooli rahuldav, siis ka edaspidised haldusaktid ei rikuks Kaebuse esitaja õigusi. Eelnevast tulenevalt on omandireform prioriteetne planeerimismenetluse ees, sest iga uus planeerimismenetlus toob kaasa olukorra muutuse ja olukorra muutused toovad kaasa omakorda uute õiguste rikkumise. Samas on Kaebaja teinud omi ettepanekuid olukord lahendada nii, et õigustatud subjekti tagastamisele kuuluvad maa-alad säilivad olemasoleval kujul ja liiklusskeem vastab ümbruskonna vajadustele. Juhul kui K. oleks planeerimismenetlusse kaasatud algusest peale, ei oleks sellist detailplaneeringut saadud läbi viia, kuna K. poleks andnud sellele nõusolekut. K. i esindaja on sihtotstarbe osas eksinud, et 561 m² (pos 12) maatükk on vajalik üle Mäepealse tee asuva maa-ala teenindamiseks. Tänase seisuga on maa-ala vajalik parkimise korraldamiseks, üle Mäepealse tee asuvale, krundile rajatava hoone tarbeks. Haldusasjas nr 3-06-619 on TLV oma viga detailplaneeringu läbi viimise osas tunnistanud ja lubanud kohtule viia maareform
44. aasta lõpuks lõpuni tagastades haldusasjas vaidlusalused maatükid. TLV poolt määratud sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringus ei arvesta K. i eesmärkidega. Üldplaneeringu muutmine võib toimuda nii uue üldplaneeringu kehtestamisega kui ka detailplaneeringus sisalduva muudatusettepanekuga (RKHK 19.04.2007 otsus asjas nr 3-3-112-07 p 13). Arvestades, et maa-alal puudub kõrghaljastus, siis saab Kaebaja soove sellel realiseerida. TLV seisukoht, et maa sihtotstarvet võib muuta ilma õigusjärgse omaniku (sisuliselt võrdsustatud maaomanikuga) loata, läheb vastuollu põhiseadusega, sest omand on puutumatu. Seega ei ole ja ei saa olla lubatud, et kolmandad isikud teostavad kellegi omandil oma unelmaid. Sihtotstarbe määramine saab toimuda ainult konkreetse omandiga seotud isiku nõusolekul, mitte vastu tema tahtmist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebajal oli võimalik osaleda detailplaneeringu koostamise menetluses. Kaebaja on ise möönnud, et
45. detsembri 2005 kirjas teatas Tallinna Maa-amet maamõõdubüroost saadud andmete põhjal moodustakse tagastamisele kuuluv katastriüksus vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule. Järelikult alates
46. detsembrist 2005 oli kaebaja teadlik detailplaneeringu menetlusest ning tal oli ka võimalus detailplaneeringu menetluses osaleda. Mil viisil (kas pöördudes suuliselt või kirjalikult planeeringu koostamist korraldava isiku või TLPA poole) ja kas üldse menetluses osaleda oli juba kaebaja otsustada. Seega otsustas kaebaja detailplaneeringu koostamise menetluses mitte osaleda. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et vaidlusalune detailplaneering võeti vastu (lahendus kiideti heaks) alles TLV
47. juuni 2007 korraldusega nr 1323-k. Seega oli kaebajal ligikaudu 1,5 aastat aega menetluses omapoolseid ettepanekuid või vastuväiteid esitada. Samas ei saa väita, et juhul kui isik (kas teadlikult või mitte) ei osale detailplaneeringu koostamise menetluses, minetaks ta igasuguse õiguse omapoolsete lahenduste esitamiseks. Käesoleva detailplaneeringu puhul on täidetud

§ 18

lg 1 ja § 20 lg 1 nõudeid ning kaebaja on ka kasutanud oma õigust ning tema vastuväiteid ja ettepanekut on nõuetekohaselt menetletud. Seega, kuigi kaebaja oli teadlik detailplaneeringu koostamise staadiumist ning jättes kasutamata võimaluse selles osaleda, oli tal võimlalik kasutada oma menetluslikke õigusi (esitada omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid) seaduses ettenähtud korras. 16

1. detsembri 2008 vastuses on kaebaja kinnitanud, et on
2. septembril 2008 esitanud taotluse detailplaneeringu algatamiseks maa-ala osas, mis jäeti TLV
3. juuni 2007 korralduse nr 1323-k „Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu osaline vastuvõtmine" alusel vaidlusalusest planeeringualast välja. Tegemist on haljasalaga, mis jääb Mäealuse tänava ja Mäepealse tänava vahelisele alale. Selle maa-ala osas ei ole tagastamise menetlust lõpuni viidud. Seega on kaebaja esitaja läinud vastuollu omaenda argumentidega. Ühelt poolt heidetakse vastustajale ette, et käesoleva detailplaneeringu menetluse algatamisel on rikutud omandireformi prioriteetsuse põhimõtteid ja samas soovitakse sama olukorda tähelepanuta jättes planeerimismenetluse algatamist. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema
4. septembri 2008 detailplaneeringu algatamise taotlusele vastati, et sellele maa-alale on planeeritud parkla ja ei ole ette nähtud rajada äri ega büroohoonet. TLPA vastas kaebaja taotlusele
5. oktoobri 2008 kirjaga nr 2-1/2737, kus selgitati, et kuna taotletava planeeringuala maa-ala on Mustamäe üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt ette nähtud transpordimaana (suuremate tänavate maa), siis on taotluse puhul tegemist Mustamäe üldplaneeringut muutva planeeringuga ning esitada tuleb üldplaneeringu muutmise põhjendused /II kd tl 128-129/. Seega väited, et planeeringualale kavandatud hoonestus takistab tagastatavale maale hoonestuse rajamist, on alusetud. Kaebaja väidab, et detailplaneeringu kehtestamine rikub tema õigusi, sest antud lahendus lubab hiljem ümbruskonna teid laiendada, mida tehakse õigustatud subjekti maade arvelt. Vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse seletuskirjas on esitatud põhjalikud põhjendused, miks nähakse ette planeeringualast väljajääva Mäepealse tänava laiendus. Seetõttu puudub siinkohal veelkord vajadus seda teemat käsitleda. Küll aga on vajalik märkida, et laiendatav tee ei puuduta kuidagi planeeringualasse jääva ja kaebaja poolt tagasi taotletava maa (krunt pos 12) suurust ja piire. Nimetatud krundi piirid ja ka maakasutuse sihtotstarve määrati juba TLVK
6. juuni 2003 otsusega nr 209 kehtestatud „Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse ta vahelise ala detailplaneering" alusel. Käesoleva detailplaneeringuga ei ole krundi pos 12 piire Mäepealse tänava poolselt küljelt muudetud. Seega selles osas kaebaja õigusi rikutud ei ole. Kaebaja leiab, et planeering näeb ette uue tee rajamist, mis on hiljem vajalik ühendada Mäepealse tänavaga ning seetõttu kaotab ta taas kord oluliselt maad. Ilmselt on kaebaja uue tee rajamisena silmas pidanud krundile pos 9 (Mäealuse tn 4a) ette nähtud teed, mille kaudu pääseb Mäepealse tänavalt planeeringualale. Samas on Mäealuse tn 4a puhul tegemist kinnistuga, mille omanik on Sihtasutus. Samuti on see kavandatav tee juba planeeritud ühendada Mäepealse tänavaga ning seetõttu kaebaja väide täiendava maa kaotamise osas on ebaõige. Kaebaja on selgitanud, et ühe õigusakti vastuvõtmine toob kaasa teise õigusakti vastuvõtmise vajaduse, mis jällegi rikub kaebaja õigusi. Siinkohal jääb selgusetuks missuguseid õigusi või õigusakte kaebaja on silmas pidanud. Planeeringualast välja jäetud krundi (aadressi ettepanekuga Mäealuse ta 2a) suurus ja piirid lahendatakse väljaspool planeeringumenetlust, see tähendab tagastamise menetluse raames. Selles menetluses tehtud toiminguid või antud õigusakte saab kaebaja soovi korral väljaspool käesolevat kohtuvaidlust vaidlustada. Kuivõrd kaebaja on tunnistanud, et on eksinud krundile pos 12 elamumaa sihtotstarbe määramise osas ning arvestades asjaoluga, et vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse seletuskirjas on ammendavalt käsitletud nimetatud krundile sotsiaalmaa sihtotstarbe määramise temaatikat, siis puudub vajadus seda küsimust täiendavalt käsitleda. Kolmas isik jääb oma varasema seisukoha juurde ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja on oma
7. detsembri
8. a menetlusdokumendis esile toonud, et viimane on esitanud planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid, samuti on ta esitanud vastuväiteid 17 detailplaneeringu koostajale. Kaebuse esitaja leiab, et hoolimata esitatud vastuväidetest on kohalik omavalitsus planeeringu vastu võtnud. Tuginedes

18 lg 1 ja § 10 lg 1 sätetele on ainuvõimalik asuda seisukohale, et planeeringu vastuvõtmisega ei ole võetud kaebuse esitajalt õigust esitada planeerimismenetluses planeeringule vastuväiteid. Vastuväidete esitamise võimaluse tagamine ei tähenda aga seda, et esitatud vastuväidetega peaks kindlasti arvestama. Kaebuse esitaja on oma vastustes esile toonud, et vaidlusaluse detailplaneeringu alusel rajatavad üheteistkümne korruselised hooned avaldavad “negatiivset mõju ümbruskonna kruntidele, kui nende kruntidele ei saa seetõttu rajada madalamaid hooneid”. Kolmandale isikule jääb eespool toodud kaebuse esitaja seisukoht täiesti arusaamatuks. Kõrgemate hoonete olemasolu naaberkinnistutel ei saa tingiga madalamete ehitiste ehitamise keeldu.

§ 9

lg 2 p-st 2 järeldub, et ka kaebuse esitajale tulevikus tagastatava maa ehitusõigus määratakse selle krundi detailplaneeringuga, mitte aga vaidlusaluse detailplaneeringuga. Veelgi enam,

§ 9

lg 4 p 4 lubab ehitusõigusega määrata vaid krundile ehitatavate hoonete suurimat kõrgust, mistõttu on ka välistatud mistahes hoonete madalaima kõrguse nõude esitamine kaebuse esitajale. Kõrgemate hoonete asumine kaebuse esitajale tulevikus tagastatava maa läheduses hoopiski suurendab nende väärtust, kuivõrd võib eeldada, et ka sellele maale lubab kohalik omavalitsus ehitada kõrgemaid hooneid. Oma vastuses ei ole kaebuse esitaja veendunud, milline saab olema maa, mille tagastamist ta on taotlenud, sihtotstarve - arvestades võimaliku tagastatava maa asukohta, võiks pigem tegemist olla ärimaaga, millele kõrgemate ehitiste (nt büroohoonete) ehitamise võimalus suurendab maa väärtust. Täiendavalt on kaebuse esitaja oma vastustes esile toonud, et vaidlusaluse detailplaneeringu kohaselt rajatakse uus tee, mis ületab kaebus esitajale kui omandireformi õigustatud subjektile tulevikus tagastamisele kuuluvat maad ja see viib tema maa kaotuseni. Kaebuse esitaja leiab, et uue tee ehitamine annab kohalikule omavalitsusele võimaluse laiendada ka juba olemasolevaid teid, mis samuti väidetavalt rikub kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik viitab siinkohal oma

1. novembri
2. a seisukohtadele ning kordab, et juhul kui mistahes tee rajatakse maale, mille omandireformi õigustatud subjektiks kaebuse esitaja on, peab sellele eelnema maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlus, mille läbiviimise jooksul on kaebuse esitajal õigus oma asjakohaseid vastuväiteid esitada just selles menetluses ning mille läbiviimise ja maa munitsipaalomandisse jätmise korral on kaebuse esitajal õigus saada selle eest seaduses ettenähtud korras kompensatsiooni. Kuigi kaebuse esitaja on omandireformi õigustatud subjektiks, ei saa viimasel tekkida mistahes ootust, et vaidlusalune maa talle igal juhul täielikult tagastatakse, kuna teealust maad on võimalik taotleda munitsipaalomandisse ning maksta selle eest kaebuse esitajale kompensatsiooni. Oma
3. detsembri
4. a vastuses toob kaebuse esitaja veelkordselt esile, et viimast ei ole kaasatud vaidlusaluse detailplaneeringu menetlusse ning juhul, kui seda oleks ka tehtud, siis ei oleks sellist detailplaneeringut saanud kehtestada, kuna kaebuse esitaja poleks andnud sellele nõusolekut. Kolmas isik vaidleb kaebuse esitajale vastu. Esiteks, kaebuse esitaja oli vaidlusaluse detailplaneeringu menetlusest teadlik. Planeeringu eskiisi arutelul, mis toimus
5. juulil
6. a osales ka H. K. , kes on vastuväite esitaja volitatud esindaja. Lisaks eespooltoodule on kaebuse esitaja oma vastustes kohtuistungil esitatud küsimustele möönnud, et on saanud planeeringu avalikul väljapanekul esitada vastuväiteid. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja oleks vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses mistahes vastuväiteid esitanud, ei tähenda see seda, et vastuväidete esitamine oleks detailplaneeringu menetluse lõpetanud. Detailplaneeringute menetluse algatamine ning nende kehtestamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Planeerimisseadus tagab igaühele õiguse esitada planeeringule vastuväiteid, kuid vastuväite 18 esitajal ei saa tekkida mistahes kaitstavat usaldust selle kohta, et tema esitatud vastuväidetega ka planeerimismenetluses nõustutakse ning nendega arvestatakse. Kaebuse esitaja positsioon antud asjas on ka heitlik. Oma
7. detsembri
8. a vastustes väidab kaebuse esitaja esmalt, et on osalenud planeerimismenetluses ning teinud kõik endast oleneva selleks, et oma vastuväiteid esitada. Samas heidab kaebuse esitaja aga TLV-le ette, et viimast aga pole algusest peale detailplaneeringu menetlusse kaasatud. Kaebuse esitaja õigust esitada vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses vastuväiteid ei ole rikutud ning kaebuse esitaja on saanud ka oma vastuväiteid esitada. Puudub mistahes õigusnorm, mis aga kohustaks vastustajaid kaebuse esitaja vastuväidetega arvestama. Planeeringute algatamine ja kehtestamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, mille tegemisel hindab viimane planeeringule esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ning kujundab nende osas oma seisukoha. Selline seisukoht ei pea ega saagi olla vastuväidete esitaja jaoks alati positiivne, seda eriti olukorras, kui esitatud vastuväited on asjakohatud. Kolmas isik peab asjakohatuteks ennekõike kaebuse esitaja väiteid kõrvalkinnistute ehitusõiguse, st sinna tulevikus ehitatavate hoonete vähima kõrguse kehtestamise ja planeeringualaga külgnevate teede laiendamise kohta. Seadusandja ei ole ette näinud võimalust hoonete vähima lubatud kõrguse kehtestamiseks. Lisaks eespooltoodule kordab kolmas isik oma
9. novembri
10. a kirjalikus seletuses avaldatud seisukohta, mille kohaselt on teede laiendamisel vajalik läbi viia maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlus, mille läbiviimise jooksul on kaebuse esitajal õigus oma asjakohaseid vastuväiteid esitada just selles menetluses ning mille läbiviimise ja maa munitsipaalomandisse jätmise korral on kaebuse esitajal õigus saada selle eest õiglast kompensatsiooni. KOHTU PÕHJENDUSED
11. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et detailplaneeringu menetlemisel tehtavad otsustused (algatamine, vastuvõtmine, kehtestamine jms) on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsused, mis alluvad kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Nii on RKHK oma
12. oktoobri 2003 otsuses, p 38, haldusasjas nr 3-3-1-54-03 märkinud: „Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga”. Haldusasjas nr 3-3-1-42-02 on aga RKHK
13. oktoobri 2002 otsuses leidnud, et isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Antud juhul ongi K. K. asunud seisukohale, et Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu algatamine, koostamine ja kehtestamine on toimunud nii oluliste menetlusvigadega, et need on mõjutanud asja sisulist otsustamist, mistõttu Otsusega nr 100 kehtestatud detailplaneering on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi, kuna tal on nõudeõigus nende maaüksuste osas. Kohus möönab, et kuna K. K. on tunnistatud planeeringualasse jääva maa osas omandireformi õigustatud subjektiks, siis võib planeeringu algatamine ja hilisem kehtestamine puudutada tema huve. Samas jagab kohus põhimõtteliselt vastustajate ja kolmanda isiku seisukohti ning leiab, et kaevatud Tallinna linna toimingud ja Otsus nr 100 ei riku kaebuse esitaja õigusi ning tema kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Kohus rõhutab sealjuures eelkõige järgmist.
14. Alguses peatub kohus planeerimismenetluse ees. kaebaja väidetud omandireformi prioriteetsusel 19 MRS § 2 järgi on tõepoolest maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Seega, kuigi maareformi üks eesmärk on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, ei saa sealjuures jätta tähelepanuta ka praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huve. Järelikult nõudeõiguse olemasolu iseenesest ei tähenda, et maa, mille suhtes isik on tunnistatud õigustatud subjektiks, talle igal juhul tagastatakse, kuna MRS näeb ette ka maa kompenseerimise võimaluse (§ 13). Seetõttu on põhjendamatu rääkida ka kaebaja põhiseadusliku omandiõiguse rikkumisest. Eeltoodut kinnitab kasvõi MRS § 6 lg 2 p 4, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktidele 1 kuni 5, 7, 9, 10 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktidele 1, 3 ja
15. MRS § 28 lg 1 p 1 järgi munitsipaalomandisse antakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MRS § 6 lg 1 kohaselt maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. /…/ Maa tagastamisel võib läbi viia ümberkruntimise või planeerimise vastavalt seadusele ning maa tagastatakse kinnitatud ümberkruntimiskava või kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kuna maa tagastamine kehtestatud detailplaneeringu alusel ei ole välistatud, samas endisel kinnistul "Kivinuka nr b" asuvad linnale kuuluvad teerajatised, mille kohta on osaliselt tehtud ka munitsipaliseerimise piiriettepanek /I kd tl 63/ ja tagastataval maal on seega munitsipaalomandisse jäävaid rajatisi, siis on õige TLV seisukoht, et tagastatava maa suurus ja piirid selguvad alles pärast nimetatud rajatiste teemaa-alade kindlaksmääramist. Teerajatiste täpsem asukoht ja teemaa-alad määratakse aga detailplaneeringuga.

§ 9

lg 2 kohaselt detailplaneeringu eesmärgid on muu hulgas planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine; krundi ehitusõiguse määramine; krundi hoonestusala, see tähendab krundi osa, kuhu võib rajada krundi ehitusõigusega lubatud hooneid, piiritlemine; tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramine teeseaduses sätestatud korras. Kuigi kehtiv seadusandlus ei kohusta enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse otsustamist läbi viima detailplaneeringut, siis on kohalikul omavalitsusel siiski seadusest tulenev õigus määrata kindlaks tagastatava maa piirid ka läbi detailplaneeringu menetluse. Seega ülaltoodud sätetest ja asjaoludest tulenevalt puudub alus väita, et antud juhul on maa tagastamise otsustamine prioriteetne. See võib ja saabki käesoleval juhul toimuda alles pärast detailplaneeringu kehtestamist.

1. Mis puutub kaebaja nõudesse kohustada TLV-t tagastama detailplaneeringuga hõlmatud maaüksused K. K.ile 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist, siis selles osas peab kohus vajalikuks rõhutada järgmist. MRS § 15 lg 1 kohaselt maa tagastamise ja kompenseerimise otsustab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Et seadus näeb ette nii maa tagastamise kui ka kompenseerimise võimaluse ja selle küsimuse otsustamine on antud juhtumil TLV pädevuses, siis ei saaks kohus asuda tema asemele ega teha TLV-le konkreetse sisuga ettekirjutust. Kui kohus tuvastaks, et TLV on õigusvastaselt keeldunud vastava otsustuse tegemisest või sellega õigusvastaselt viivitanud, siis saaks kohus teha vastustajale ettekirjutuse võtta kohtu määratud tähtaja jooksul vastu otsus maa tagastamise või tagastamata jätmise ja kompenseerimise alustamise kohta. Käesoleval juhul on K. K. aga ekslikult väitnud, et TLV on keeldunud talle õigusvastaselt võõrandatud maad tagastamast, samas on kaebaja viidanud ka TLV väidetavale viivitusele. Kohus leiab, et TLV ei ole sellekohast keelduvat otsust teinud ja kaebaja ei ole 20 niisugusele väidetavale otsusele ka täpsemalt osundanud. Vastupidi, kaebaja on ise näidanud kaebuses, et Maa-amet teatas oma
2. detsembri
3. a kirjas, et tagastamisele kuuluv katastriüksus moodustatakse vastavalt Korraldusega nr 863-k algatatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule pärast nimetatud detailplaneeringu kehtestamist. Seega võiks kõne alla tulla üksnes TLV ebaseaduslik viivitus. Samas kohus ei leia, et TLV oleks vastava otsustuse tegemisel ka õigusvastaselt viivitanud. ÕVVTK TLK
4. novembri
5. a otsusega nr 6426 tunnistati K. K. omandireformi õigustatud subjektiks maaüksuse „Kivinuka Nr b“, endisel kinnistul nr 5288 asunud krundi 13,51 ha suhtes. Viimati otsustas TLV endise kinnistu nr 5288 maa osas oma 21.01.2004 korraldusega nr 90-k mitte tagastada maad ja alustada mittetagastatava maa-ala kompenseerimise menetlust kokku 21 887 m2 eest. Samas on märgitud, et endise kinnistu nr 5288 maa tagastamise taotlus 37 229 m2 osas lahendatakse järgnevates TLV korraldustes /I kd tl 17/. Käesolev vaidlus puudutab üksnes 561 m² suurust osa sellest, ehk nagu kaebaja on omaks võtnud - Tehnoloogiapargi detailplaneering puudutab vaid maaüksust AT040317069 (pos 12). Kaevatud Korraldus nr 863-k nimetatud detailplaneeringu (planeeritava ala suurus on sealjuures 20,8 ha) koostamise alustamiseks on antud kolm kuud pärast ülalviidatud korralduse andmist 28.04.2004 (sealjuures detailplaneeringu lähteülesanne oli koostatud ja olnud kooskõlastamisel juba
6. a) ning detailplaneering kehtestati 29.05.
7. Arvestades asjaolu, et maa tagastamise otsustamine saab antud juhul toimuda alles pärast detailplaneeringu kehtestamist, kuid vastav Otsus nr 100 on kohtulikult vaidlustatud, siis puudub alus väita, et TLV käesolevasse haldusasjasse puutuvas osas maa tagastamisega õigusvastaselt viivitanud, ei esimese kaebuse (06.01.2006) ega mitte ka teise kaebuse (07.07.2008) kohtule esitamise ajaks.
8. Järgnevalt peatub kohus K. K.i kõnealusesse planeerimismenetlusse õigusvastaselt kaasamata jätmisel ja sellest tulenevatel võimalikel tagajärgedel ja järeldustel.

§ 3lg 1 kohaselt planeeringute koostamine on avalik.

Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Algatatud planeeringust informeerimist reguleerib

§ 12

, mille lg 1 järgi planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus teatab planeeringu algatamisest, annab informatsiooni planeeritava maa-ala suuruse ja asukoha kohta ning tutvustab algatatud planeeringu eesmärke vastavas ajalehes (

§ 11) ühe kuu jooksul pärast planeeringu algatamise otsuse tegemist.

Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui detailplaneeringu või käesoleva seaduse §-s 291 nimetatud planeeringu algatamisel on teada või detailplaneerimise käigus selgub, et algatatav detailplaneering võib kaasa tuua kinnisasja või selle osa võõrandamise või selle suhtes sundvalduse seadmise vajaduse, teatab kohalik omavalitsus tähtsaadetisena edastatud kirjaga detailplaneeringu algatamisest vastava kinnisasja omanikule kahe nädala jooksul planeeringu algatamise otsuse tegemise päevast arvates või detailplaneeringu käigus asjaolude selgumise päevast arvates. Tulenevalt lg-st 5 kohalik omavalitsus informeerib detailplaneeringu algatamisest ka maavanemat. Kuna planeeringu koostamine on avatud menetlus, siis on kohane lähtuda ka HMS § 47 lg-st 2: Avatud menetluse algatamisest teatab haldusorgan posti teel: 1) avatud menetluses antava haldusakti adressaadile; 2) isikule, kelle õigusi haldusakt võib piirata; 3) haldusorganile, kes peab õigusakti andmise kooskõlastama või selle eelnõu kohta arvamust avaldama, samuti haldusorganile, kelle haldusakti eeldab avatud menetluse korras õigusakti andmine. Käesoleval juhul pole kahtlust, et kuigi

-st ei tulene K. K.i kui õigustatud subjekti eraldi teavitamise otsest kohustust, siis HMS-st küll, kuna algatatud detailplaneering võis/võib tema õigusi piirata. 21 RKHK on 12. juuni 2008 määruses haldusasjas nr 3-3-1-27-08 leidnud, et planeeringualal asuva maa tagastamise nõudeõigust omav isik tuleb

§ 16

lg 1 alusel planeerimismenetlusse kaasata ning et sellise isiku kaasamata jätmine on õigusvastane. Osundatud § 16 reguleerib koostööd planeeringute koostamisel, sh lg 1 kohaselt üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostamisse kaasatakse planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud. Kohus leiab, et nimetatud sättest tuleneb kohustus teha asjast huvitatud isikutega koostööd võimalikult planeerimismenetluse algusest peale, kuid niisuguse koostöö rõhk on eelkõige detailplaneeringu tutvustamisel ja ettepanekute saamisel avalike arutelude kaudu. Seega tuleneb K. K.i kui õigustatud subjekti posti teel teavitamise kohustus siiski HMS § 47 lg 2 p-st 2 koosmõjus

§ 16lg-ga 1.

Antud juhul ei ole vaieldav, et TLV kaebuse esitajat Korralduse nr 863-k andmisest ei informeerinud ega saatnud talle seda haldusakti, rääkimata asjaolust, et oleks kaebajat teavitanud detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisest ja lähteülesande koostamisest. Järelikult on tema õigusi vaidlusaluse planeerimismenetluse algusest teavitamata jätmise tõttu rikutud. Samas kohus ei nõustu nende järeldustega, mida K. K. on sellest faktist teinud.

1. Eelkõige on seadusliku aluseta kaebaja väide, et juhul kui K. K. oleks planeerimismenetlusse kaasatud algusest peale, ei oleks sellist detailplaneeringut saadud läbi viia, kuna K. K. poleks andnud sellele nõusolekut. Kohus juba märkis eelnevalt, et planeerimismenetluses tehtavad otsustused on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustused, mille puhul tuleb küll arvestada kõiki võimalikke huve, kuid asjassepuutuva maa tagastamise õigustatud subjektil ei ole õigust keelata planeerimismenetluse läbiviimist ega detailplaneeringu vastuvõtmist ja selle hilisemat kehtestamist. Ta saab esitada menetluses vaid omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid, kuid nende arvestamine või mittearvestamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kontrollimaks kas kohalik omavalitsus on isikute ettepanekud ja vastuväited õiguspäraselt ja tasakaalustatult arvestamata jätnud näeb seadus ette mitmesugused mehhanismid: põhjendamiskohustus, avaliku väljapaneku tulemuste avalik arutelu, maavanema järelevalve detailplaneeringute üle, iga isiku õigus planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks jms. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-test 2 ja 3 tulenevalt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida lisaks kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Korralduse nr 863-k kaebajale saatmata jätmine ei muuda iseenesest nimetatud korraldust tagant järele õigusvastaseks. Samuti ei riku kõnealune haldusakt kaebaja õigusi, kuna detailplaneeringu algatamine ei tähenda veel, et see ka hiljem vastu võetakse ja kehtestatakse, rääkimata sellest, et detailplaneeringu algatamise ajal oleks selge, millisel kujul see kehtestatakse. Ka saab antud juhul detailplaneeringu algatamist vaadelda kui üht toimingut kaebajale maa tagastamise protsessis. Arvestades planeerimismenetluse keerukust, etapilisust ja pikaajalisust ning planeeringu muutumist selle käigus, on mõistetav, miks seadusandja on näinud ette detailplaneeringu vaidlustamise üldjuhul alles peale selle kehtestamist. Kohtul puudub antud juhul ka igasugune alus väita, et Otsusega nr 100 kehtestatud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneering oleks kujunenud teistsuguseks või jäänud hoopis kehtestamata siis, kui TLV oleks kaebuse esitajat informeerinud koheselt Korralduse nr 863-k andmisest, st planeerimismenetluse algatamisest, ja seda järgmistel põhjustel. 22
2. Kaebaja väide, et TLV on rikkunud vaidlustatud korralduse andmisel HMS § 40 lg 1 nõudeid (Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited) ei ole päris asjakohane, kuna planeerimismenetlus on avatud menetlus, mida reguleerib eelkõige eriseadusena

ja halduse üldpõhimõtete osas ka HMS, eelkõige aga selle 3. peatükk (§-d 46-50). Planeerimismenetluse ja selle vaidlustamise loogika on selles, et menetlus jaguneb etappideks, mille vältel lahendatakse selleks ettenähtud küsimused ja tehakse vastavad toimingud, ning ehkki planeeringu algatamine ja vastuvõtmine vormistatakse haldusaktiga, on sisuliselt tegemist toiminguga, mille vaidlustamist ei ole ette nähtud (

§ 26

). Sellest loogikast tulenevalt saavad asjasthuvitatud isikud esitada eelkõige oma ettepanekuid ja vastuväiteid selleks ettenähtud ajal ja kohas. Planeeringu algatamise kui toimingu sooritamiseks ei ole

järgi ega HMS avalikku menetlust käsitlevate sätete kohaselt ette nähtud arvamuse küsimine. Seda loogikat toetab ka vastustaja osundatud RKHK

1. veebruari 2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, kus kõrgeim kohus on sedastanud, et halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel, ja et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane. Seega TLV ei pidanud kaebaja puhul kohaldama HMS § 40 lg-t 1, kuid ta pidi informeerima kaebajat menetluse algatamisest ja selle tulemusena oleks kaebaja saanud lülituda soovi korral aktiivselt detailplaneeringu menetlusse. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja olnud teadlik käesoleva detailplaneeringu koostamisest vähemalt alates Tallinna Maa-ameti
2. detsembri 2005 kirja saamisest. Kaebaja on esitanud kohtule küll rea kirju, mis eelnesid nimetatud kirjale, kuid ta ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et K. K. oleks kohe pärast Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu menetlusest teada saamist asunud omapoolseid ettepanekuid esitama.
3. juulil 2006 toimunud detailplaneeringu eskiisi arutelu protokollist nähtuvalt osales selles ka kaebaja volitatud esindaja H. K. , kuid ettepanekuid ja pretsensioone keegi ei esitanud /I kd tl 102-103/. Detailplaneeringu eskiisi avalik arutelu on just üheks koostöö vormiks planeeringute koostamisel kaasamaks planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikke ja elanikke ning teisi huvitatud isikuid juba menetluse varases staadiumis (

§ 16lg 2).

Nimetatud detailplaneering võeti vastu aasta hiljem - TLV

1. juuni 2007 korraldusega nr 1323-k. Neil asjaoludel tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et K. K. sai detailplaneeringu koostamisest teada suhteliselt selle algstaadiumis ja tal oli selle menetluse käigus võimalus esitada soovi korral omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendusele, kuid seda ta teadasaamisest poolteise aasta jooksul ei teinud. See fakt üksnes kinnitab kohtu järeldust, et kaebaja menetluse algatamisest informeerimata jätmine ei ole olnud „sedavõrd oluline menetlusviga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane“.
2. Vastavalt

§ 18

lg-le 1 kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku.

§ 20

lg 1 kohaselt igal isikul on õigus avaliku väljapaneku ajal esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta. Vastuväide on mingi planeeringulahenduse kohta mittenõustuva seisukoha esitamine või väide, et planeeringu menetlemisel ei ole täidetud seaduse nõudeid. Vaidlusaluse detailplaneeringu avalik väljapanek leidis aset ajavahemiku 06.-21. august 2007 ja nimetatud avaliku väljapaneku käigus on kaebaja esitanud omapoolsed vastuväited ja ettepanekud /II kd tl 57-60/, millele TLPA vastas 03.09.2007 kirjaga /II kd tl 68-69/. Kooskõlas

§-ga 21 toimus 18.09.2007 detailplaneeringu avaliku väljapaneku tulemusi 23 tutvustav arutelu, millel samuti osales H. K. kaebaja esindajana, kes oma vastuväidetest ei taganenud /II kd tl 66-67/. Vastavalt

§-le 23 esitas TLV 04.10.2007 Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu omapoolsete selgitustega järelevalveks Harju maavanemale /II kd tl 70-74/, kes 20.11.2007 vastuses teatas, et saab anda planeeringule heakskiidu alles pärast samas kirjas tehtud märkuste arvestamist /II kd tl 75-80/. Vastuskirjast nähtuvalt koopia sellest on saanud ka K. K., samuti osalesid tema esindajad A. K. ja Andres Hallmägi Harju Maavalitsuses vastavalt

§ 23lg 3 p-le 5 korraldatud 09.11.2007 nõupidamisel.

09.01.2008 esitas TLV uuesti vaidlusaluse detailplaneeringu Harju maavanemale järelevalveks /II kd tl 62-65/, 24.01.2008 kirjaga andis viimane

§ 23

lg 6 alusel heakskiidu Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringule ja tagastas planeeringu edasiseks menetlemiseks /II kd tl 81-84/. Arvestades asjaolu, et

§ 23

lg 3 järgi järelevalve teostaja pädevuses on muu hulgas planeeringu õigusaktidele ning liigilt üldisemale kehtestatud planeeringule vastavuse kontrollimine, ning, et

§ 23

lg 6 kohaselt järelevalve teostaja annab planeeringule oma heakskiidu alles pärast järelevalve käigus esitatud nõuete täitmist ja käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 5 nimetatud vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist, siis tuleb asuda seisukohale, et detailplaneering vastab nõuetele. Oluline on märkida, et maavanem, kelle roll on jälgida just seda, et planeeringut oleks menetletud kooskõlas seadusega, on nõustunud juba oma 20.11.2007 kirjas TLV-ga selles, et K. K. sai detailplaneeringu koostamisest teada suhteliselt selle algstaadiumis ja tal oli kogu selle menetluse käigus võimalus esitada omapoolseid ettepanekuid detailplaneeringu lahendustele ehk teisisõnu aktiivselt osaleda detailplaneeringu koostamisel. Maavanema arvates on kaebaja saanud kasutada oma protsessiõigusi detailplaneeringu koostamisel ja seeläbi olnud sellesse kaasatud, mis ongi

eesmärk. See kinnitab veelkord kohtu järeldust, et Korralduse nr 863-k andmisest K. K.i teavitamata jätmine ei olnud niisugune menetlusviga, mis saanuks mõjutada Otsusega nr 100 kehtestatud detailplaneeringu õiguspärasust.

1. Kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu menetlus ise ei ole saanud viia õigusvastase kehtestamisotsuse vastuvõtmisele. Otsust nr 100 ei muuda iseenesest ebaseaduslikuks ka asjaolu, et kaebaja poolt menetluses esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ei arvestatud, kuna nende hindamiseks ja arvestamiseks või mittearvestamiseks on ette nähtud kindel menetluskord. Kui seda korda on järgitud (nagu antud juhul) ja otsuses on põhjendatud, miks neid ei saa rahuldada, st otsuses on toodud nõuetekohased õiguslikud ja faktilised põhjendused ja kaalutlused ning TLVK ei ole teinud kaalutlusviga, siis puudub alus väita, et otsus on õigusvastane ja sellega rikutakse K. K.i õigusi. Otsuses nr 100 on kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid analüüsides õigesti märgitud: „Planeeringulahenduse koostamisel ei saa arvestada ainult planeeringuala kinnistute omanike, omandireformi õigustatud subjekti või mõne muu kolmanda eraõigusliku isiku sooviga, vaid arvestada tuleb ka üldiste avalike huvidega ja pakutud planeeringuala terviklahenduse sobivusega linnaruumi, nii praeguse kui ka tuleviku visioonidega. Nii näiteks arvestab planeeringulahendus võimaliku liikluskoormuse suurenemisega, sellest tulenevalt on liikluskoormust uue tänava kavandamisega hajutatud; arvestatud on piirkonna ja ülelinnalise kergliikluse võrgustikuga, nii on uue tee kavandamisel ette nähtud jalakäijate ülekäigukoht sõidutee pinnast kõrgemale tõsta.“ Kohus, nõustudes vastustajate ja kolmanda isiku sisuliste argumentidega detailplaneeringu lahenduse põhjendatuse kohta, on seisukohal, et Otsus nr 100 on formaalselt õiguspärane haldusakt, kuna on antud selleks pädeva isiku poolt ja järgitud on vorminõudeid. Vaidlustatud otsuses on toodud selle andmise asjakohased õiguslikud alused ning põhimotiivid ja kaalutlused lisaks TLPA koostatud seletuskirjas toodule. Kuivõrd nimetatud seletuskirjale on otsuses viidatud ja see on otsusele ka lisatud, siis tuleb otsuse täiendavaks motivatsiooniks lugeda ka seletuskirjas 24 märgitut, millega TLVK on otsusest nähtuvalt nõustunud. Seletuskirjas on põhjalikult käsitletud olemasolevat faktilist olukorda, kontaktvööndit, seonduvaid kehtivaid planeeringuid (Mustamäe linnaosa üldplaneering, TLVK
2. juuni 2003 otsusega nr 209 kehtestatud Akadeemia tee, Raja tn ja Mäepealse tn vahelise ala detailplaneering), kehtestatava detailplaneeringuga kavandatut ja selle menetluskäiku, sh planeerimismenetluse vältel esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ning nende lahendamise tulemusi koos linnapoolsete seisukohtadega nende suhtes ja seonduvaid kohtuvaidlusi – seega on otsuse tegemisel igakülgselt kaalutud kõikvõimalikke eri huve ja asjaolusid. Kõike seda on sealjuures ka rikkalikult õiguslikult põhjendatud. Et halduskohtu roll planeeringu hindamisel on piiratud ja kohtul ei ole õigust hinnata planeeringulahenduste otstarbekust, siis eeloodut arvestades puudub kohtul alus väita, et Otsus nr 100 on tehtud kaalutlusveaga, st et vaidlusaluse planeeringu kehtestamine ei oleks proportsionaalne (vajalik, eesmärgipärane, mõõdukas) või et selle tegemisel oleks lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või väljutud diskretsiooni piiridest. Neil asjaoludel on K. K.i kaebused alusetud ja jäävad rahuldamata.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul jäävad K. K.i kaebused rahuldamata, siis jäävad tema võimalikud menetluskulud kaebaja enda kanda ja kohtul puudub vajadus hinnata nende kandmise tõendatust ja põhjendatust. Samas tuleneb HKMS § 92 lg-st 1 ka see, et kaebajal, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb kanda ka teiste menetlusosaliste menetluskulud. HKMS § 92 lg 7 järgi kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Sama paragrahvi lg 10 alusel kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi lg 5 järgi kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Käesoleval juhul on nii Tallinna linn kui ka Sihtasutus esitanud kooskõlas HKMS § 93 lg-ga 1 omapoolse kohtukulunõude. Keegi menetlusosalistest ei ole avaldanud arvamust teiste menetlusosaliste menetluskulude osas. Tallinna linn palub kaebuse esitajalt välja mõista kohtukuluna 997.20 krooni, mis on tasutud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu tugiplaani ja põhijoonise kaartidest koopiate (3 eks) tegemise eest /II kd tl 142-143/. Nimetatud summa tasumise kohta on esitatud kohtule AS Koopia Kolm arve ja Tallinna linnakantselei 28.11.2008 maksekorraldus /II kd tl 144145/. Et HKMS § 83 lg 2 järgi kohtukulu on ka asja läbivaatamise kulu ning sama paragrahvi lg 3 p 2 järgi asja läbivaatamise kulu on muuhulgas dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu, siis on taotlus põhjendatud. Kohtukulu summas 997.20 krooni on Tallinna linna poolt kantud ja selle väljamõistmine kaebuse esitajalt ei ole ebaõiglane ega ebamõistlik. Sihtasutus palub mõista kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud (õigusabikulud) kokku summas 45 026,84 krooni, mis sisaldab käibemaksu /II kd tl 137-138/. Õigusabikulu kandmise tõendamiseks on kohtule esitatud Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid arve nr 1218 summas 28 398.67 krooni ja arve nr 1323 summas 16628.17 krooni koos vastavate tööaruannetega ning advokaadibüroo pangakonto väljatrükid /II kd tl 139-141/. Kohtu arvates on kolmanda isiku poolt nimetatud menetluskulude kandmine sellega tõendatud. Arvestades käesoleva liidetud haldusasja mahukust ja pikaajalist menetlust ning vajadust korduvalt omapoolseid kirjalikke seisukohti esitada ei ole kolmanda isiku õigusabile kulunud aeg ca 20 tundi ebamõistlik. Kuivõrd Sihtasutus ei algatanud ise kohtumenetlust, vaid oli sunnitud selles aktiivselt osalema ja oma huve kaitsma, kuna vaidluse all oli tema 25 taotluse alusel algatatud detailplaneering, siis ei saa tema õigusabile kulunud summa väljamõistmist K. K.ilt kui kohtuvaidluse algatajalt ja selles kaotajaks jäänult pidada ebaõiglaseks. Hurma Kiviloo kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTUf RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Halduskohtu
5. märtsi 2009 otsus haldusasjas nr 3-06-59 kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas ja lõpetada menetlus K. K.i kaebuses Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks tagastama detailplaneeringuga hõlmatud maaüksused K. K.ile 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist.
6. Jätta Tallinna Halduskohtu
7. märtsi 2009 otsus muus osas muutmata ja K. K.i apellatsioonkaebus rahuldamata.
8. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja K. K.i menetluskulud summas 27 212 (kakskümmend seitse tuhat kakssada kaksteist) krooni.
9. Mõista K. K.ilt välja Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutuse kasuks apellatsiooniastmes kantud menetluskulud summas 16 815 (kuusteist tuhat kaheksasada viisteist) krooni. 26