3-09-2927/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2010, Jõhvi 3-09-2927 J. R kaebus Viru Vangla poolt tekitatud 25 000 krooni suuruse kahju hüvitamiseks
2. märts 2010 J. R ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta J. R kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 1250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 08.12.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja J. R kaebus (tl. 1-2), milles paluti mõista Viru Vanglalt välja 25 000 krooni või kohtu äranägemisel määratud summa. Kaebaja märkis, et teavitas 14.09.2009 hommikusel loendusel vanemvalvurit probleemist jalgadega, tegi seda korduvalt ka päeva jooksul, kuid reageering oli puudulik, teda mõjutati arstiabist loobuma ning arsti vastuvõtule sai ta alles 16.09.
3. Seejuures viitas ta vangistusseaduse § 4’, § 53 lg 1, § 133 ning Viru Vangla kodukorra punkt 21.1 tulenevatele inimväärikuse austamise, vältimatu abi võimaldamise ja haigestumisest teatamise kohustustele ning leidis, et vangla poolt on rikutud tema õigusi arstiabile. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 20-22) peeti kaebust alusetuks, paluti seda mitte rahuldada ning selgitati vangistusseaduse § 52 lg 1 ja § 53 lg 1, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5, sotsiaalministri 21.08.2008 määruse nr 46 § 3 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 21.3 tulenevat tervishoiuteenuste osutamise korda. Seejuures märgiti, et vanemvalvuril pole kohustust registreerida kinnipeetavat arsti vastuvõtule, antud juhul teavitas ta meditsiiniosakonda ja kaebaja juures käis meditsiiniõde, kes kohest arsti vastuvõttu vajalikuks ei pidanud, kuid tegi valu leevendamiseks süsti ja andis jala määrimiseks salvi. Veel viidati asjaolule, et eelneval arsti juures käigul 12.09.2009 1 1 kaebaja vasaku jala osas kaebusi ei esitanud, viidati korduvatele sidumisprotseduuridele ning leiti, et abi oli talle tagatud ja tema tervist pole kahjustatud. Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui Viru Vangla esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. J. R väitis, et teavitas 14.09.2009 valvurit oma jala olukorrast, too pole pädev tervislikku seisundit hindama ja pidanuks teate edasi andma, kuid toimikus vastavat tõendit pole ja medõega ta sellel päeval ei kohtunud. Ta märkis, et kohati käsitlevad vangla dokumendid vasakut jalga, kuid tegelikult on probleem parema jalaga, millel on käesolevaks ajaks suur arm, varvas ei liigu ja jala esimese otsa peale ei saa astuda. Ta leidis, et kahju on tekkinud nii tema tervisele kui väärikusele, sest vanglaametnike tegevusetuse tõttu pidi ta kannatama valu käes ja tundma alandust. Jaanika Kõrgmaa olulisi täiendusi ei esitanud märkides üksnes seda, et kaebaja ise pole pädev oma ravi kvaliteeti hindama ning iga ebamugavustunne ei ole inimväärikuse rikkumine. KOHTU PÕHJENDUSED Tervishoiuteenuste osutamist vanglas reguleerivad vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja nende alusel antud muude õigusaktide vastavad sätted. Kehtestatust ei tulene mingeid nõudeid arsti vastuvõtule saamiseks esitatud taotluste registreerimise, edastamise, säilitamise ja muu sarnase kohta. Meditsiinitöötaja vastuvõtule pääsemise ja vastava taotluse esitamise täpsem kord sisaldub üksnes Viru Vangla kodukorra punktides 21.1 ja 21.3, millede kohaselt toimub kinnipeetavate vastuvõtt meditsiiniosakonna selleks ettenähtud ruumis ja eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetaval tuleb arstiabi vajadusest teavitada oma osakonna inspektor-kontaktisikut, kes peab tegema elektroonilise vastuvõtule registreerimise. Teistele vanglaametnikele vastavat õigust ja kohustust antud pole ning kambris toimub kinnipeetava läbivaatus vaid erakorralisel juhul. Kaebuse väite (tl. 1) ja kohtuistungil antud seletuste (tl. 84 ja 85) kohaselt teavitas J. R 14.09.2009 probleemist jalaga valvurit, kellel üldse puudub niisuguste taotluste registreerimise kohustus. Kaebaja väitel teavitas ta ka korduvalt ka inspektor-kontaktisikut (tl. 1)ning tema probleem on jõudnudki meditsiiniosakonda ja 17.09.2009 on arst ta vastu võtnud (tl. 53 ja 58). Kohtutoimikusse esitatud tervisekaardi (tl. 22-57) andmetel on J. R erinevate mädaste põletike ja jalgades esinevate probleemidega korduvalt meditsiinitöötajate poole pöördunud, juba Viru Vanglasse saabumisel on ta kurtnud valu vasakus jalas (tl. 23 ja 25) ning hiljem on lisandunud kaebused ka parema jala suhtes (tl. 33). 12.09.2009, seega vahetult enne kaebuses nimetatud kuupäeva, on J. R viibinud arsti vastuvõtul, saanud parema jala turse ja valu leevenduseks valuvaigistava süsti (tl. 54) ning käinud alates järgnevast päevast pea iga päev jala sidumise protseduuridel (tl. 60). Lisaks kinnitab meditsiiniosakonna õiend (tl. 59) valveõe visiiti, valu leevendavat süsti ja mädaniku määrimiseks antud salvi ka käesoleva vaidluse põhjuseks oleval 14.09.
4. Kohtul puuduvad alused tervisekaardis ja õiendites esitatud andmete tõepärasuses kahtlemiseks. Jala korduvast sidumisest ja valuvaigistavatest süstidest rääkis kaebaja kohtuistungil ka ise (tl. 85). Isegi juhul, kui valveõe väited tema kambrisse tehtud visiidi kohta ei vastaks tegelikkusele, ei tulene sellest alust kaebuse nõude rahuldamiseks, sest tervisekaart näitab jalgadega seotult vaid kroonilisi hädasid ja miski kohtule esitatust ei tõenda kohese arstiabi vajadust olukorras, kus kinnipeetav niigi käis pidevalt protseduuridel. Vangistusseaduse § 52 lg 1 ja § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavatele ööpäevaringselt üksnes olukordade esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ette nähtud vältimatu abi kättesaadavus, muid tervishoiuteenuseid osutatakse aga tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel, millised rajanevad ravijärjekorra põhimõttel. J. R tervisekaart ei sisalda midagi sellist, mille alusel saaks järeldada, et tema tervislik seisukord on paari-kolme päeva pikkuse arsti vastuvõtu ootamise tõttu mingilgi määral halvenenud. Niisugust ootamist ei ole kuidagi võimalik käsitleda ka isiku piinamise, julma kohtlemise või väärikuse alandamisena, mis võimaldaks nõuda mittevaralise kahju mistahes viisil hüvitamist. Kaebaja väidetest võib välja lugeda, et teda häirib kõige rohkem see, et vanemvalvur R. N, ei käitunud tema pöördumisega saada arstiabi vangistusseaduse § 133 kohaselt. Nimetatud säte näeb 2 2 vanglaametnikule ette kohustuse viivitamatult arsti või õde kinnipeetava haigestumisest, vigastusest või mürgitusest informeerida. Eespool juba viidatud õiendi (tl. 59) kohaselt edastaski see vanglaametnik kutse valveõele, kuigi tegemist polnud vältimatu abi vajadusega, kaebaja oli sidumisprotseduuride tõttu niigi pidaval meditsiinilisel hooldusel ning tema taotlus registreeriti ravijärjekorda selliseks toiminguks pädeva vanglaametniku poolt. Eeltoodud järeldustel on J. R kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl.11) alusel vabastatud 1250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Kuna Viru Vangla esindaja kulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (tl. 86), jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3