6. Vaatamata sellele, et hageja oli teadlik varjatud puudustest, müüs ta 27.01.2005 sama sõiduki kostjale I. Järelmaksuga müügilepingu sõlmimisel kostjatega oli hageja teadlik, et sõiduki tegelik turuväärtus on oluliselt madalam kui lepingus märgitud 3 müügihind, kuid varjas seda asjaolu kostja eest. Kostjad leiavad, et kahju tekitas hageja enda tegu ning lähtuda tuleb
Üldjuhul ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest Liisingueseme puudustega seonduva riisiko kandmine lasub liisinguvõtjal. Liisinguandja osaleb liisingusuhtes üksnes liisinguvõtja poolt väljavalitud liisinguobjekti omandamist ja kasutamist finantseeriva isikuna. Antud juhul valis liisingueseme liisinguvõtja, mitte liisingufirma ning asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks eelnevalt enne lepingu sõlmimist lepingueseme üle vaadanud. Seega on täitmata
lg 3 p-de 1 ja 2 eeldused, et vastutus liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest saaks langeda liisinguandjale. Liisingulepingu punkt 2.1.2 sätestas kostja õiguse ja kohustuse tutvuda eseme tehnilise seisukorra ning vara õigusliku staatusega. 9. 15.02.2005 avaldust käsitles nii kostja I kui ka hageja liisingulepingust taganemise avaldusena. Vastavalt
lg-le 1 ja lepingu p-le 23 oli hagejal õigus keelduda lepingust taganemise avalduse rahuldamisest, kuna kostja oli lasknud mööda taganemisõiguse kasutamise tähtaja. Tarbijakrediidilepingust taganemise õiguse kasutamise tähtaeg on seaduses seatud sõltuvusse selle lepingu sõlmimisest, mitte lepingu eseme üleandmisest, millele viitavad kostjad. Liisingueseme puuduste korral oli kostjal I kui liisinguvõtjal õigus
Kostja I liisingulepingu ülesütlemise avaldust hagejale ei esitanud.
lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingeseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lähtuvalt maksegraafikust oli 01.01.2006 liisingueseme jääkväärtuseks 104 795,17 krooni, millele lisanduvad kostja poolt tasumata liisingumaksed 12 131,50 krooni. Mahaarvamisele kuulub kindlustusfirma poolt tasutud 21 684 krooni ja vara jäänuki eest tasutud 20 000 krooni. Seega on hageja nõudeks 75 242,21 krooni. 11. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et kostjal I puudus õigus osa võtta kahjukäsitluse menetlusest ning vaidlustada kahjuhüvitise suurust. Järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 6.7 kohaselt on eseme hävimisel, kahjustamisel või kadumisel viisil, mida kindlustuslepingu järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks ning mis seetõttu ei kuulu kindlustusandja poolt hüvitamisele või kui kindlustushüvitis ei kata kõiki liisingufirma kulusid, liisingufirma ees vastutav ostja. Kuna hageja kindlustusfirma hüvitisotsust ei vaidlustanud, oli kostjal I õigus pöörduda hageja poole volituse saamiseks kahjuhüvitise suuruse vaidlustamiseks. 12.
lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. 27.01.2005 oli hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kostja II vastutab järelmaksuga 4 müügilepingust nr 0093631L tulenevate ostja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 13. Kostjad palusid kohtuotsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei andnud maakohus hinnangut asjas tähtsust omavatele asjaoludele ning on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse sätteid. Kohus leidis ebaõigesti, et kostjal I oli õigus lepingust taganemiseks üksnes
lg 1 ja liisingulepingu p 23 alusel ning kuna ta oli mööda lasknud taganemisõiguse kasutamise 7 päevase tähtaja, siis kaotas ta lepingust taganemise õiguse ka muudel seaduslikel alustel.
kohaselt on tarbijal õigus taganeda krediidilepingust, tehes vastavasisulise tahteavalduse krediidiandjale. Sellisel juhul ei vaja tarbija taganemiseks mingit põhjust. Samas ei saa
tulenev õigus piirata kostjate müügilepingust taganemise õigust juhul, kui liisinguese ei vasta lepingutingimustele. Arvestades kõiki asjaolusid, ei vastanud müüja poolt liisinguvõtjale üle antud asi lepingutingimustele ning
Müüdud asjal esinesid varjatud puudused, mida kostja I, olles piisava hoolsusega asja üle vaadanud, ei saanud näha, kuid nad olid olemas asja juhusliku kahjustamise ja hävimise riisiko müüjalt ostjale ülemineku ajal. Kuna müüja rikkus oluliselt lepingutingimusi, siis oli kostjal I õigus müügilepingust taganemiseks vastavalt
§-le 116. 14.
sätestab liisinguvõtja õiguskaitsevahendid juhul, kui liisinguese ei vasta lepingutingimustele.
lg 2 kohaselt vajab liisinguvõtja müügilepingust taganemiseks liisinguandja nõusolekut, kuna müügilepingust taganemise korral toimub selle tagasitäitmine, mis avaldab olulist mõju ka liisingulepingule ja mõjutab otseselt liisinguandja huve (RKTKo 3-2-1-29-06 p 26). Kuna liisinguvõtja kaotab sellisel juhul võimaluse liisingueset kasutada, annab
mõlemale lepingupoolele liisingulepingu erakorralise ülesütlemise õiguse, kuna neilt ei saa sellisel juhu hea usu põhimõttest tulenevalt eeldada liisingulepingu jätkamist kuni selle korralise lõppemiseni liisinguperioodi lõpus. Liisinguandjapoolse nõusoleku puudumise korral on liisinguvõtja tehtud taganemisavaldus tühine. Müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud andma taganemiseks vajaliku nõusoleku, seda eelkõige juhul, kui liisingueseme puudused takistavad selle eesmärgipärast kasutamist või vähendavad oluliselt liisingueseme väärtust ning nende kõrvaldamine ei ole võimalik. Liisinguandja kinnitas hagiavalduses ja tsiviilasja menetluse käigus, et 15.02.2005 kostja I avaldust käsitlesid mõlemad pooled taganemise avaldusena ja hageja ei andnud nõusolekut müügilepingust taganemiseks. Juhul, kui liisinguandja keeldub nõusoleku andmisest, saab liisinguvõtja nõuda liisinguandjalt
15. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud
§-s 366 sätestatud ülesütlemist liisingueseme puuduste või hävimise korral, kuna leidis, et kostja I liisingulepingu ülesütlemise avaldust hagejale ei esitanud. Lepingu ülesütlemise eelduseks on lisaks ülesütlemisaluse olemasolule ka vastavasisulise tahteavalduse tegemine teisele lepingupoolele. Ülesütlemisavalduse suhtes ei ole kehtestatud vorminõudeid ning seega võib ülesütlemisavaldus olla tehtud ka kaudse tahteavaldusega. Asjaolust, et sõiduk on kasutuskõlbmatu, sai hageja teada 15.02.2005 esitatud taganemise avaldusest. Sellest, et liisinguese hävis 30.07.2005 tulekahjus, sai hageja teada koheselt peale seda sündmust, mil kostja I teda teavitas ja kirjutas ka vastavasisulise avalduse. Kuna liisingueset enam ei eksisteerinud, siis puudus ka liisingusuhe, mille 5 tõttu jäid kostjate poolt tasumata liisingumaksed. Seega ei toimunud lepingust ülesütlemine mitte 03.11.2005, vaid 30.07.2005 liisingueseme hävimisega. 16. Kohus ei andnud hinnangut sellele, kas kahju tekkimine hagejale oli tingitud hageja hea usu põhimõtte vastasest käitumisest. Esiteks, järelmaksuga müügilepingu sõlmimisel oli hagejale teada, et liisinguese ei vasta müügilepingu tingimustele, mida hageja kinnitas ka kohtuistungil. Hagejale oli teada, et kõnealuse sõiduki müügilepingust on ka varem taganetud just nimelt samadel põhjustel. Hagejale oli seega ka teada, et sõiduki tegelik väärtus oli oluliselt väiksem kui 174 826,27 krooni (kindlustusfirma hinnangul 45 000). Hageja käitus pahauskselt Salva Kindlustuse AS suhtes, jättes teatamata sõiduki tegeliku maksumuse ning lastes oma maakleril kindlustada sõiduk oluliselt kõrgema väärtusega. Seega oli hageja kindel, et isegi kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitatakse hagejale tema poolt tehtud kulutused, kuid kindlustusfirma suhtes oleks see kvalifitseeritav kindlustuspettusena. Teiseks, hageja ei andnud nõusolekut müügilepingust taganemiseks. Taganemisõiguse teostamiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustus tuleneb üldisest hea usu põhimõttest. Kostjale müügilepingust taganemise nõusoleku andmisest keeldumisega seadis hageja kostjad olukorda, kus nad ei saanud võtta tarvitusele seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Andmata eelnimetatud nõusolekut, tekitas hageja ise olukorra, kus tema omandisse jäi sõiduk, mille tegelik väärtus oli oluliselt madalam ning kindlustusfirmal ei olnud kohustust hüvitada hagejale seda osa rahast, mis ületas sõiduki tegelikku maksumust. Kuna hageja rikkus TsÜS § 138 ja
tulenevat kohustust, siis leiavad kostjad, et neil on õigus keelduda
§-st 367 tuleneva kohustuse täitmisest, s.o 75 242,21 krooni hüvitamisest. Vastus apellatsioonkaebusele
§-s 362 lg-s 3 sätestatust ei vastuta hageja liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest ning et kostja I esitas liisingulepingust taganemise avalduse pärast
Samas on maakohus jätnud otsuses hinnangu andmata mitmetele kostjate poolt esile toodud asjaoludele ja nende kohta esitatud tõenditele, põhjendamata, miks kohus neid ei arvestanud. Nimetatud menetlusnormi rikkumine võis viia ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. 20. Nimelt tuginesid kostjad muu hulgas asjaolule, et kostja esitas müüjale 15.02.2005 kirjaliku müügilepingust taganemise avalduse põhjusel, et asjal olid olulised varjatud puudused, mille kõrvaldamine ei olnud võimalik.
lg 1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on liisinguvõtjal õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Kostjate väitel teatasid nad vaidlusaluse 6 sõiduki puudustest koheselt pärast puudustest teadasaamist nii müüjale kui ka hagejale. Kostja I 15.02.2005 avalduses hagejale on muu hulgas märgitud, et kostja soovib müügilepingust taganeda ning palub hagejal teha sõiduki müüjale vastava avalduse. Kostjate väitel keeldus hageja
lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamisest ega andnud
Kohus ei ole sellele hinnangut andnud. Maakohus ei andnud hinnangut ka kostjate poolt esile toodud asjaoludele, et hageja oli liisingulepingu sõlmimise ajal teadlik sõiduki varjatud puudustest ja selle tegelikust, oluliselt madalamast turuväärtusest võrreldes müügilepingus märgituga, kuid hageja jättis eelmärgitu kostjatele avaldamata. Eelnimetatud asjaolude tuvastamine võib anda aluse hagi rahuldamata jätmiseks või selle rahuldamiseks üksnes osaliselt. 21. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-29-06 asunud seisukohale, et müügilepingu olulise rikkumise korral on liisinguandja reeglina kohustatud taganemiseks vajaliku nõusoleku andmiseks, seda eelkõige juhul, kui liisingueseme puudused takistavad selle eesmärgipärast kasutamist või vähendavad oluliselt liisingueseme väärtust ning nende kõrvaldamine ei ole võimalik või on müüja sellest keeldunud ning liisinguvõtjalt endalt ei saa mõistlikult oodata puuduste kõrvaldamist tema enda poolt. Selline taganemisõiguse teostamiseks vajaliku nõusoleku andmise kohustus tuleneb üldisest hea usu põhimõttest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138,
. Juhul, kui liisinguandja keeldub nõusoleku andmisest, saab liisinguvõtja nõuda liisinguandjalt
alusel nõusoleku andmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist, kui nõusoleku andmisega viivitamise korral on taganemisõigus
lg 1 kohaselt lõppenud.
lg 3 järgi võib tarbija krediidi tagasimaksmisest keelduda, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.