Obsah (5)

§ 10§ 119§ 4§ 117§ 140

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-07-25512 Otsuse tegemise aeg ja koht 25.03.2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Ele Liiv ja

) § 4 ja seega ei ole tal õigust pärida midagi, mille A. P. oli N. H. pärandanud. Enesetapu sooritamisega loobus N. H. A. P. pärandi vastuvõtmise õigusest. 7. Eeltoodu alusel kuulub A. P. pärandvara pärimisele

§ 10

lg 1 alusel seaduse järgi, kuna pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kostja vastus 8. Kostja vaidles hagile vastu.

§ 119alusel on kostja N.

H.i asemel A. P. testamendijärgne pärija. Maakohtu otsus

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Vaidluse lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas N. H. võttis A. P. pärandvara vastu või mitte, kuna sellest sõltub, kas kostjal on õigus pärida A. P. poolt N. H. pärandatud vara.
2. Kostja pärimisõigus tuleneb

§-st 119.

§ 4

kohaselt peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma.

§-st 17 tulenevalt tuleb pärandi vastuvõtmiseks kas esitada notarile avaldus (lg 1) või asuda pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama (lg 3). 2 Pärandvaraks olevat korterit kasutasid elukohana nii A. P. kui N. H.. Sellest tulenevalt on ebaõige hagejate väide, et kuna N. H. suri enne A. P. pärandi vastuvõtmist, ei ole ta pärandit vastu võtnud, kuna ei jõudnud seda teha. Pärandvara elukohana kasutamisega on tõendatud, et N. H. asus pärandvara valdama ja kasutama.

§ 117

lg 3 järgi on selline pärandvara valdama ja kasutama asumine pärandvara vastuvõtmine.

1. Testamendis on N. H.i elukohaks märgitud XXXXX XX-XX, XXXXXXX. Testament on tehtud 22.06.1999, kuid hilisemates dokumentides (hagiavaldus 2007 ja määrus 2003) on N. H.i elukohaks märgitud pärandvaraks oleva korteriomandi aadress. Seega loeb kohus tõendatuks, et pärandi avanemise ajal oli N. H.i elukohaks XXXXXX XXX X-XX, Tallinnas.
2. Tulenevalt hagejate poolt esitatud nõudest (tuvastushagi) peab kohus käesoleva asja lahendamisel tuvastama kostjal pärimisõiguse olemasolu või selle puudumise. Hagejad esitasid tõenditena ülalviidatud notariaalse testamendi ja 03.07.2003 ning 07.04.2003 kodused testamendid. Kuna tegemist on tuvastushagiga ja hagejad ei ole vaidlustanud ühtki esitatud testamentidest, ei analüüsi kohus testamentidesse puutuvat. Apellatsioonkaebus
3. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rah u l d ad a.
4. Kohus on rikkunud menetlusnorme. Vastavalt TsMS §-le 236 palusid hagejad hagiavalduses toodud asjaolude tõendamiseks välja nõuda surnud A. P. pärimisasja toimiku. Kohus on jätnud antud taotluse täielikult tähelepanuta ning ei pidanud vajalikuks oma seisukohta taotluse osas anda. TsMS § 238 lg 4 kohaselt pidi kohus tõendite vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta tegema põhjendatud määruse.
5. Hagejad ei nõustu kohtu järeldusega justkui N. H., elades A. P. korteris, oli A. P. pärandi vastu võtnud. N. H. leiti surnuna 11 päeva peale A. P. surma. See oli enesetapp, ta lahkus elust sihikindlalt, hüvastijätukirja ja testamenti jätmata. Kui ta sellise sammu astus, ei huvitanud teda midagi, k.a. A. P. pärand. Järelikult võib järeldada, et selle tegevusega väljendas N. H. oma tahet kõigest, k.a. A. P. pärandist loobuda. Sellest tulenevalt ei ole N. H. kunagi A. P. pärandit vastu võtnud. Seega ei ole ka kostjal, kes väidab end olevat N. H.i poolvend, õigust midagi pärida.
6. Kostja ei ole oma sugulust N. H.iga tõendanud. Kohus jättis tähelepanuta hagejate väited selle kohta, et kostja ei ole pärandi avanemisest alates kuni käesoleva ajani esitanud notarile ega kohtule N. H.iga sugulust tõendavaid dokumente. Ka 17.04.2009 toimunud kohtuistungil ei suutnud kostja vastata kohtu küsimusele, miks ta ei ole notari poolt kindlaksmääratud tähtajaks sugulust tõendavaid dokumente notarile esitanud.
7. Kostja on õiguse pärandile kaotanud. Pärandi vastuvõtmiseks peab pärija sooritama teatud seadusjärgsed toimingud. Kui pärima õigustatud isik ei ole

§-s 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta

§ 117lg 4 kohaselt õiguse pärandile kaotanud.

Kõik

§-des 118 ja 117 lg 4 toodud pärandi vastuvõtmise eeldused kostja puhul puuduvad. Kostja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul notarile vormikohast pärandi vastuvõtmise avaldust esitanud ega ole asunud pärandvara valdama, kasutama või käsutama. Kostja pole kunagi A. P. korteris käinud ning kõik A. P. pärandatava omandiga (korter, kinnistu jms) seotud kulusid (kommunaalteenuste arved jne) kannavad siiamaani hagejad. Vastus apellatsioonkaebusele

1. R-A. K. peab kohtuotsust õigeks ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
2. Seda, et kostja on N. H.i vend, tõendab ta pärimismenetluse käigus notarile. Kostja ja notari vahelised toimingud ei kuulu hagejate pädevusse. Kostja ja N. H. on ühe ema lapsed, mille 3 kohta dokumendid sattusid hagejate valdusse kohe peale N. H.i surma. S. V. notaribüroo on kostjat jooksvalt konsulteerinud. Seal tehti kostjale ka ettepanek viivitada kõigi pärimisdokumentide lõpliku vormistamisega kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Hagejad on soovinud korduvalt kostjaga kompromissi sõlmimist, mida ei ole õnnestunud saavutada. Ringkonnakohtu põhjendused
3. Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
4. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s
5. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Maakohus ei ole välja selgitanud, millisel eesmärgil hagejad kohtusse pöördusid, asjaolusid, mida on vaja tuvastada ega ole määratlenud kummagi poole tõendamiskoormist. Kohtuotsus on vastuoluline ja põhjendamata.
6. Vaidlust ei ole selles, et käesolevale pärimisasjale kohaldatakse 01.01.1997 kuni 31.12.2008 kehtinud pärimisseadust (

). Hagiavaldusest nähtub, et hagejad pöördusid kohtusse nende pärimisõiguse tunnustamiseks. Hagejad soovivad, et kohus tuvastaks, et nemad on pärandaja üldõigusjärglased - pärijad ja neile on üle läinud

§ 4ja § 117 lg 1 alusel neile pärimisseaduse alusel kuuluv pärandiosa.

Hagejad esitasid õigesti oma nõude kostja vastu, kes neid pärijaks ei pea ja neile pärimistunnistuse väljaandmist takistab. 23.

§ 140

¹ lg 1 kohaselt pärija või annakusaaja nõudel väljastab notar pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale. Notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Käesoleval juhul ei väljastanud notar hagejatele pärimistunnistust põhjusel, et kostja edastas notarile A. P. poolt N. H.i kasuks tehtud koduse testamendi ja teatas oma soovist N. H.i õigusjärglasena pärida A. P. vara. Hagejad ei pea kostjat N. H.i õigusjärglaseks ja seega ka A. P. pärijaks. Seega peab kohus hagi lahendamiseks tuvastama, kas kostja on N. H.i õigusjärglane ja seeläbi A. P. pärija ning kas ja millises osas oli N. H. A. P. pärija. Alles seejärel saab otsustada hagejatel pärimisõiguse olemasolu ja ulatuse üle.

1. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna tegemist on tuvastushagiga ja hagejad ei ole vaidlustanud ühtki esitatud testamentidest, ei analüüsi kohus testamentidesse puutuvat. Testamente hindamata ei ole võimalik määrata pärima õigustatud isikute ringi. Kolleegium märgib, et 03.06.2003 koduses testamendis ei ole A. P. tahe üheselt mõistetav ja seda tuleb tõlgendada. Ilmselt pidas testaator „kogu oma vara“ all silmas üksnes vallasasju, kuna kinnisvarast pärandas ta selle testamendiga 25%.
2. Maakohus leidis õigesti, et asjas kuulub kohaldamisele

§ 119

, mis sätestab, et kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus see pärand vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isikust jäänud pärand vastu võtta või sellest loobuda. Maakohus aga tegelikult nimetatud sättest ei juhindunud.

§ 119

kohaldamise eelduseks on asjaolu, et pärima õigustatud isik sureb ajal, kui ta ei ole veel pärandit vastu võtnud ega ka sellest loobunud. Õigus otsustada, kas pärand vastu võtta või sellest loobuda, läheb pärima õigustatud isiku surmaga üle tema pärijatele, kellel on samuti õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda, seda ei saa kohus pärijate eest otsustada. Asjaolule, et N. H. suri, jõudmata A. P. pärandit vastu võtta, tuginevad vaidluses ka mõlemad pooled. Seega kohus 4 omaalgatuslikult, vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 tuvastas asjaolu, et N. H. on

§ 117lg 3 alusel pärandi vastu võtnud.

Kohtu järeldus on ka sisuliselt põhjendamata.

§ 117

lg 3 sätestab, et kui pärija ei ole notari poolt pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaja jooksul kumbagi avaldust esitanud, kuid on sätestatud tähtajal asunud pärandvara valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Seega saab pärandit ka tegudega vastu võtta alles peale pärandaja surma ning pelgalt eluajal kooselamise fakti alusel ei saa otsustada pärandi vastuvõtmise üle.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et vabasurma minek tähendab pärandist loobumist. Pärandist loobumiseks pidanuks N. H. esitama notarile vastava avalduse. Kuna ta seda oma eluajal ei teinud, läks otsustamisõigus üle tema pärijatele.
2. Ringkonnakohus ei nõustu ka hagejate seisukohaga, et N. H.i pärijad pidanuks esitama notariaalse avalduse A. P. pärandi vastuvõtmiseks A. P. pärimisasjas antud tähtaja jooksul.

§ 119annab N.

H.i pärijatele õiguse A. P. pärand vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus N. H.ist jäänud pärand vastu võtta või sellest loobuda. Kohus ei ole välja selgitanud, kas N. H.i pärimisasi on algatatud ja määratud tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Kohtuistungil väitis kostja, et ta on esitanud avalduse N. H.i pärandi vastuvõtmiseks, kuid ei vastanud kohtu küsimusele, kas ta on esitanud notarile sugulust tõendavad dokumendid (tl 142).

1. Õige on hagejate seisukoht, et kostja poolt teate saatmine notarile, et ta soovib pärima õigustatud isiku õigusjärglasena pärida, ei tõenda iseenesest kostja pärimisõigust A. P. pärandvara suhtes. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Negatiivset asjaolu, et kostja ei ole pärima õigustatud isiku õigusjärglane, on raske tõendada, kui ei ole isegi teada, kas pärima õigustatud isiku pärimismenetlus on üldse algatatud, kas pärimine toimub testamendi või seaduse alusel ja millise järjekorra pärijad pärimisele kutsutakse. Seetõttu peaks kostja, kes väidab, et ta on N. H.i õigusjärglane, esitama selle kohta ka vastavad tõendid. Ainuüksi poolvennaks olemise fakt ei tõenda veel õigusjärglust. Kohtul on ka selgitamiskohustus, millised asjaolud tuleb asja lahendamiseks tuvastada ning kes milliseid asjaolusid peab tõendama. Tõendite esitamiseks tuleb pooltele anda mõistlik tähtaeg. Mõeldav ei ole pärimisasja lahendada ilma pärimistoimikuid notarilt välja nõudmata.
2. Kuna maakohus ei ole tuvastanud asjas olulise tähtsusega asjaolusid ega andnud pooltele võimalust tõendite esitamiseks, tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-ga 5 ja TsMS § 688 lg-tega 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.
3. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. G. Kivinurm E. Liiv U. Loonurm 5