← Eesti

3-09-778/55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 25.02.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-778 Haldusasi OÜ Floriston Grupp kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.12.2008 otsuse nr 12-5/1048 tühistamiseks ja kohustamiseks maksusumma tagastamiseks koos intressidega Tallinna Halduskohtu 02.11.2009 otsus Vaidlustatav lahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise viis OÜ Floriston Grupp apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Floriston Grupp, esindaja vandeadvokaat Nele Laidvee Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta OÜ Floriston Grupp apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2009 otsus muutmata. Menetluskulud jätta OÜ Floriston Grupp enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus andis 18.12.2008 välja maksuotsuse nr 12-5/1048, mille kohaselt on OÜ Floriston Grupp poolt 21.02.2006 tehtud väljamakse OÜle Valmorek summas 1 239 000 krooni käsitletav ettevõtlusega mitteseotud kuluna tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 punkti 3 mõistes ning seetõttu kuulub OÜ Floriston Grupp poolt täiendavalt tasumisele tulumaks summas 370 091 krooni. Maksuotsuse kohaselt 3-09-778 ei ole leidnud tõendamist OÜ Valmorek poolt Laevastiku tn 3 ja 3H kinnistutele vahendusteenuse osutamine ja OÜ Floriston Grupp poolt vastava teenuse saamine, mistõttu puudub alus nimetatud tehingust tulenevaid kulutusi käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena.
  2. OÜ Floriston Grupp esitas 14.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.12.2008 otsuse nr 12-5/1048 tühistamist ja maksuhalduri kohustamist maksusumma tagastamiseks koos intressidega: 1) kaebaja oli huvitatud kinnistute soetamisest Paljassaare kandis ning pöördus selle sooviga OÜ Valmorek poole. OÜ Valmorek oli Paljassaare piirkonna pakkumistega kursis, kuna tegutses samas piirkonnas (registrijärgne aadress Paljassaare tee 17 Tallinn). Teenuse osutamist tõendavad maaklerileping, OÜ Valmorek poolt arve esitamine, selle faktiline tasumine kaebaja poolt ning selle kajastamine vastustajale esitatavas käibedeklaratsioonis ja mõlema äriühingu raamatupidamises. Vastustaja pädevuses ei ole hinnata eraõigusliku juriidilise isiku majandustegevuses tehtavate otsustuste majanduslikku otstarbekust. Vahendusteenus on kaebaja kui kinnisvara arendaja ja haldaja majandustegevuses arenduseks sobivate kinnistute leidmisel möödapääsmatu. Vastustaja tõlgendus teenuse otstarbekusest seab kahtluse alla kõik maaklerteenust osutavad isikud ja ettevõtlusharu tervikuna; 2) väide, et kaebajale osutas vahendusteenuseid OÜ Helmaport, on vale, sest maaklerleping on sõlmitud OÜ-ga Valmorek. Seadusest ei tulene täiendavaid kriteeriume või nõudeid, millises vormis tuleb maakleril nimetatud vahendusteenust osutada, milliste tõenditega tuleks tal vaidluse korral teenuse osutamist tõendada või kuidas peaks teenuse osutamine olema dokumenteeritud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 658 lõikest 1 tuleneb, et maakleri kohustused on täidetud juba siis, kui ta üksnes osutab kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele ning leping sõlmitakse tema tegevuse tulemusena; 3) vastustaja on vääralt kohaldanud oma kaalutlusõigust ja jätnud isikute selgitused tähelepanuta või kasutanud neid üksnes talle sobival moel. Vastustaja on lähtunud ebaõigest eeldusest, et vahendusteenuse osutamist on võimalik tõendada vaid dokumentaalsete tõenditega. Kaebaja soovis vahendusteenuse osutamist tõendada peamiselt isikute ütlustega, taotledes vaidemenetluses asjakohastelt isikutelt seletuse võtmist. Vastustaja pidas taotlust põhjendamatuks ja mittevajalikuks. Asjakohatu on kaebajale ette heita tõendite mitte esitamist, kui tõendite vastuvõtmisest on sisuliselt keeldutud. Maksuotsusest ei nähtu põhjendusi, miks on I. P. ning E. V. ütlused jäetud tähelepanuta, kuigi mõlemad on põhjalikult selgitanud maaklerteenuse osutamisega seonduvaid asjaolusid. Antud juhul ei ole võimalik teenuse osutamist tõendada muude tõenditega, arvestades, et vaidlust ei ole väljamakse tegemises ega kuludokumendi vormilises nõuetekohasuses.
  3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata: 1) maksumenetluses on leidnud tõendamist, et kaebaja ei vajanud abi ega informatsiooni OÜlt Valmorek. Vaidlusaluste objektide müügiga tegelesid mitmed kinnisvarabürood ja kuulutused olid interneti kinnisvaraportaalides, trükimeedias ning maaklerfirmade kodulehtedel. Müügitegevuses kasutati kinnistute plaane, väljavõtteid kinnistusraamatust ning Laevastiku tn 3 asuvale hoonele koostatud tehnilist projekti. Seega oli Laevastiku tn 3 ja 3H kinnistute müüki puudutav teave kõigile kättesaadav ning objekti leidmiseks ei oleks olnud vaja lisaabi; 2) OÜ Valmorek esindaja E. V. ei kinnitanud kaebajale vahendusteenuse osutamist, vaid selgitas, et viis kokku objekti ostja ja tundmatu vahendaja, kelle eksisteerimise osas ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid. Seda ei saa pidada antud maaklerteenuse osutamiseks. Kaebaja andis vastustajale selgituse, et maaklerteenuse eest maksmine oli põhjendatud, kuna OÜ-lt Valmorek saadi piisavalt infot ja kaasaabi ning OÜ-st Valmorek oli abi ka elektri ja muude kommunikatsioonide ühinemise probleemidega. Hiljem on kaebaja viidanud, et ei 2

(9)3-09-778 saanud siiski OÜ-lt Valmorek vajalikku informatsiooni, vaid OÜ Valmorek üksnes osutas müügilepingu sõlmimise võimalusele OÜ-ga Roverest. Seega on kaebaja selgitused seoses vahendusteenusega olnud vastuolulised; 3) antud juhul erinevad vahendusteenuse saaja ja läbiviija ütlused, neid on pidevalt muudetud ning neis esinevad märgatavad vastuolud. Kogutud tõendeid hinnates ei ole võimalik öelda, et vahendusteenust on osutatud ning maaklerleping täidetud. Maaklerlepingus oli maakleri kohustuseks abistada käsundiandjat müügilepingu sõlmimise ettevalmistamisel sh korraldama müüja ja käsundiandja lepingueelseid läbirääkimisi, leppima notariga kokku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise aja ja teavitama sellest lepingu pooli jms. Revisjoni käigus selgus, et OÜ Valmorek ei osutanud kinnitute ostu-müügitehingus isegi mitte maaklerlepinguga tema kohusena ettenähtud ostu-müügitehingu korraldamise teenuseid. Revisjoni käigus kinnitas ka OÜ Valmorek, et ta ei ole kaebajale vahendusteenust osutanud.
  1. Tallinna Halduskohtu 02.11.2009 otsusega jäeti OÜ Floriston Grupp kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused: 1) kaebaja on ebaõigesti keskendunud VÕS § 658 lg 1 toodud maaklerlepingu sisu määratlusele. Kaebajal puudus vajadus sellise vahendusteenuse saamiseks, mis seisnes vaid informatsiooni esitamises selle kohta, et Laevastiku tn 3 ja 3H kinnistud on müügiks, kuna neid kinnistuid müüdi avalikult juba ligi aasta aega AS Pindi Kinnisvara ja OÜ ERI Kinnisvara poolt. Vaidlusaluste kinnistute endise omaniku OÜ Roverest esindaja A. S. vastustajale kirjalikult esitatud selgituste kohaselt alustas nimetatud äriühing Laevastiku tn 3 ja 3H kinnistute aktiivset müüki juba
  2. a. keskel. Seega ei vasta tõele E. V. kohtuistungil antud ütlus, et nimetatud kinnistud ei olnud avalikult müügis; 2) kohtuistungil antud ütlustes selgitasid nii I. P. kui E. V., et vahendusteenus piirdus informatsiooni edastamisega selle kohta, et nimetatud kinnistutele otsitakse ostjat. Kuigi kaebajal ei olnud
  3. ja
  4. a ühtegi töötajat, oli toonane juhatuse liige I. P. seotud AS-ga Arco Vara ja seeläbi ilmselt üsna hästi kursis kinnisvaraturuga. Äärmiselt ebamõistlik ja ebamajanduslik oleks olukord, kus kinnisvaraturuga hästi kursis olev isik on nõus maksma 1 239 000 krooni informatsiooni eest, mille ta ise oleks internetiportaalidest ka Lätis tegutsedes hõlpsa vaevaga kätte saanud; 3) äriühingul on võimalik kulutada oma raha omal äranägemisel, kuid tulumaksuvabastuse saamiseks on tal vajadusel vaja tõendada, kas tehinguid tegelikkuses tehti ja kas need tehingud on ettevõtlusega seotud. Majanduslikult äärmiselt ebamõistlike tehingute tegemise korral on põhjust kahtlustada maksupettust ja seda suurem on äriühingu tõendamiskoormus selles osas, et selline tehing tõepoolest aset leidis; 4) maaklerlepingus sätestatud toiminguid E. V. ei teinud ja I. P. ei näinud selles probleemi. I. P. kohtus ise müüjaga ja osales notari juures lepingu sõlmimisel ja seejuures ei olnud talle sage Lätis viibimine takistuseks. Ka ei osundanud E. V. ühelegi teisele müügiks pakutavale kinnistule. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et maaklerteenuse vajaduse järele tekitati kunstlik vajadus tagantjärele alles peale kinnistute müügilepingu sõlmimist. Kaebaja ei saa I. P. ja E. V. väidetega tehingu toimumist tõendada, sest mõlema isiku ütlused on ebausaldusväärsed. Seetõttu ei lükka nimetatud isikute antud ütlused ümber asjas kogutud muude tõendite pinnalt tehtud järeldusi; 5) kaebaja väide, justkui ei saaks halduskohtumenetluses tugineda maksumenetluses kogutud suulistele selgitustele kui tõenditele, on vale. Tegemist ei ole tunnistajate ütlustega TsMS mõttes, kuid see-eest igati aktsepteeritavate dokumentaalsete tõenditega. Kohus hindab neid kogumis ja vastastikuses seoses asjas kogutud muude tõenditega. E. V. on väitnud 27.05.2008 vastustajale antud suulistes selgitustes, et ei suhelnud ise otseselt müüjaga OÜ Roverest. Sama on kinnitanud ka müüja esindaja A. S.. Ka see asjaolu seab sügava kahtluse alla selle, et E. V. müüja kohta mingi spetsiifilise vahendusteenuse osutamiseks vajaliku teenuse sai; 3
(9)3-09-778 6) kaebaja väide, justkui oleks vastustaja leidnud, et vahendusteenuseid osutas OÜ Helmaport, on ekslik. Maksuotsuses on selgelt märgitud, et kaebaja ei saanud üldse vahendusteenust ja et OÜ-l Helmaport puudus majandustegevus; 7) vaidlusaluse arve fiktiivsust ja teenuse mitteosutamist kinnitab kaudselt ka see, et OÜ Valmorek kandis kaebaja poolt kantud summa edasi OÜ Helmaport kontole, kust see kas sularahas või AS Tavid vahendusel sularahas välja võeti. Sellisel juhul on põhjendatud kahtlus, et sularahas väljavõetud summad võisid uuesti liikuda kaebaja kätte. Seetõttu mõjutab maksuotsust kaudselt ka OÜ Valmorek ja OÜ Helmaport vaheline tehing; 8) tehingu muudab ebausaldusväärseks ka sellega seotud kronoloogia. Jääb arusaamatuks, miks esitas OÜ Valmorek arve alles 9 kuud peale teenuse osutamist. Kohtul on alust arvata, et 21.02.2006 tehtud väljamakse seoti alles tagasiulatuvalt 24.05.2005 toimunud kinnistute müügitehingu väidetava vahendusteenusega. Kahtlust tekitab ka asjaolu, et 19.01.2005 maaklerlepingus kirjeldatud kinnistu vastab täpselt ostetud kinnistule. Ka ei kattu 19.01.2005 maaklerilepingus ettenähtud maakleritasu (5% müügihinnast) 21.02.2006 arvel näidatud summaga (13% müügihinnast). Kuigi lepingu pooltel on õigus leppida hiljem kokku algselt kokkulepitust erinev hind, jääb arusaamatuks, kuidas nimetatud hind saadi. Seetõttu viitab hinnaerinevus kaudselt maksupettusele. Niisamuti on kaudseks tõendiks teenuse mitteosutamise kohta asjaolu, et E. V. ei ole atesteeritud kinnisvaramaakler ja puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks vaidlusalusel ajal aktiivselt kinnisvara vahendajana tegutsenud. Asjaolu, et OÜ Valmoreki asukohaks oli Paljassaare tee 17, ei tee E. V.st veel Paljassaare piirkonna kinnisvara osas eriteadmisi omavaks isikuks; 9) vastustajal on põhjust kahtlustada kaebajat maksupettuse toimepanemises. Kohtu hinnangul viitavad kaebaja juhataja I. P., tema tuttava T. K. ja viimase tuttava E. V. omavahelised suhted osalemisele maksupettuses. Erilist usalduslikku suhet nimetatud isikute vahel kinnitab näiteks väidetavat vahendusteenust kajastavate kirjalike dokumentide vähesus: puuduvad igasugused tõendid nende omavahelise suhtlemise, sh kohtumiste, kohta. Kuigi kaebajal ei olnud seadusest tulenevalt kohustust maaklerilepinguga seotud dokumente koguda või säilitada, ei vähenda see kaebaja tõendamiskoormust. 10) kaebaja on leidnud, et vastustaja pädevuses ei ole hinnata eraõigusliku juriidilise isiku majandustegevuses tehtavate otsustuste majanduslikku otstarbekust. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-21-99 selgitanud, et ettevõtlusega otseselt seotud kuludeks loetakse ettevõtluse säilitamiseks ja arendamiseks ning ettevõtluse tulu teenimiseks vajalikud kulutused. Kulutusi, mis on tehtud isiklikuks tarbeks või mille puhul kulutuse seotus maksumaksja ettevõtlusega ei ole selge, ei saa maha arvata. Antud juhul ei olnud tegemist ettevõtluse arendamiseks ega ettevõtlusele muul viisil kasuliku kulutusega, kuna väidetav vahendaja teenuse kasutamine ei ole leidnud tõendamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. OÜ Floriston Grupp apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 02.11.2009 otsus tühistada. Vastuväited halduskohtu otsusele on alljärgnevad: 1) kohus on väljunud nii kaebuse kui ka nõude piiridest, kuivõrd varasemas maksumenetluses ei ole vastustaja kaebajale maksupettuses osalemise kahtlust ette heitnud. Sellega on kohus rikkunud HKMS § 19 lõiget 7 ja § 25 lõiget 4. Nimetatud rikkumine on aga Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendite nr 3-2-1-144-07 ning nr 3-2-1-135-02 valguses käsitletav olulise kohtumenetluse normide rikkumisena; 2) käesolevas asjas ei ole oluline, kas kaebajal oli tegelikult vajadus teenuse järele või mitte. Nimetatud seisukohale on viidanud ka vastustaja. Seega ei ole vajalik hinnata, kas kaebaja võib maaklerteenust kasutada või mitte. Maaklerteenuse põhimõtteline ning olemuslik seotus kaebaja ettevõtlusega on tema tegevusala arvestades vaieldamatult olemas. Riigikohus on 4
(9)3-09-778 30.05.2007 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-22-07 leidnud, et kulutuste tunnistamisel seotuks ettevõtlusega peab olema tõendatud seos tehtud kulutuse ja sama isiku ettevõtluse eesmärgi vahel. Kulutuste seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse olemusest; 3) kuna kaebaja ainuke juhatuse liige oli 2005-2006 seotud kinnisvaraalaste projektide ja investeeringutega Läti Vabariigis Riias, on asjatundmatu väita, et konkreetsel juhul puudus vahendusteenuseks vajadus. Seda põhimõttelist vajadust ei ole maksuhaldur eitanud; 4) maksuhaldur heidab kaebajale ette asjaolu, et kaebajalt raha saanud OÜ Valmorek kandis selle edasi OÜ-le Helmaport, kust see omakorda füüsiliste isikute poolt välja võeti. Riigikohus on aga haldusasjades nr 3-3-1-67-08 ja nr 3-3-1-69-08 leidnud, et kui maksuotsuse adressaat tasub lepingupartnerile summa ning viimane annab selle raha omakorda edasi ning jätab summalt maksud maksmata, siis võib maksukohustus tekkida sõltuvalt asjaoludest kas sellel makse saanud lepingupartneril või raha lõppsaajal. Seega tekib antud juhul maksukohustus kas OÜ-l Valmorek, OÜ-l Helmaport või raha väljavõtnud füüsilistel isikutel, kuid mitte kaebajal; 5) kohtu väide, et kaebaja on ebaõigesti keskendunud VÕS § 658 lg 1 toodud maaklerlepingu sisu määratlusele, on väär, kuivõrd maksuotsus põhineb asjaolul, et teenust ei ole osutatud. Käesolevas asjas ei ole võimalik hinnata teenuse saamist või mittesaamist, omistamata tähelepanu teenuse sisule. Seega on oluline pöörata tähelepanu ka maaklerlepingule endale. Nii kohus kui vastustaja ei ole aru saanud maaklerteenuse kui sellise olemusest ega sisust. Vastustaja väide, et kaebaja ei ole enese väitel saanud informatsiooni, vaid OÜ Valmorek üksnes osundas lepingu sõlmimise võimalusele, on asjakohatu, sest informatsiooniks VÕS § 658 lg tähenduses on ka lepingu sõlmimise võimalusele osundamine. Maakleriteenuse tasu maksmise seisukohast ei ole vahet, kas leping sõlmiti vahenduse vormis või lepingu sõlmimisele osundamise vormis. Mõlemal juhul on teenus saadud ja osutatud, kui sellele järgneb müügitehing. Seejuures maakleril ei ole tehingu enda sõlmimise õigust, ta saab üksnes tehingu sõlmimisele kaasa aidata. Tehingu sõlmivad asjast huvitatud isikud ise. Olukorras, kus tehingu pooltel iseendal lepingu kehtivuse ja täitmise osas vaidlus puudub ning ka vastustajal ei ole kahtlust asjas esitatud dokumentaalsete tõendite õigsuses, on kaebajal äärmiselt raske tõendada maaklerteenuse saamist. Seadusest ei tulene, millises vormis peab teenuse osutaja teenust osutama, praktikas üldjuhul käib informatsioonivahendus suuliselt. 6) vastustaja on vääralt kohaldanud TuMS § 51 lg 2 punkti 3. Nimetatud säte oleks kohaldatav vaid olukorras, kus isikule heidetaks ette maksupettuses osalemise kahtlust. Sellist kahtlust aga maksuotsuses väljendatud ei ole, mistõttu ei ole ka vajadust kahtluse ümberlükkamiseks. Kui kulutus on ettevõtlusega seotud, on tulumaksu määramine põhjendamatu. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-34-07 tuleneb selge seisukoht, et sellise kahtluse korral tuleb juhinduda MKS §-st 83 ja §-st 84. Vastustaja ei ole nendele sätetele maksuotsuses aga tuginenud. Maksupettust ei pea tuvastama maksuotsuses, kuivõrd see oleks iseseisev menetlus. Küll aga tuleb otsuse motiveerivas osas vastavale kahtlusele vähemalt viidata. Seda ei ole aga tehtud, mistõttu ei oska kaebaja kohtuotsusest nähtuvaid süüdistusi kommenteerida ega ümber lükata. Antud asjas ei ole kaebajale selge seegi, milles üldse konkreetsel juhul maksupettus seisneda saaks; 7) kohtu hinnang I. P. ja E. V. ütluste ebausaldusväärsuse kohta on asjakohatu. Esiteks on kohtu poolt põhjendamatu tugineda maksupettuse kahtlusele, kui vastustaja sellele tuginenud ei ole. Teiseks jääb arusaamatuks, milliste tõenditega oleks kaebajal võimalik tõendada maaklerlepingu olemasolu, kui viimase sõlmimine on vormivaba. Kohtu hinnang, et E. V. ei ole atesteeritud kinnisvaramaakler, on ebaõige. Kehtivast õigusest ei tulene, et maaklerina saab tegutseda üksnes atesteeritud isik. Maaklerteenus on osutatud ka siis, kui isik ei oma aktiivset vahendustegevust. Kohtu hinnang maakleritasu suurusele on asjakohatu. Maakleritasu suurus on poolte endi kokkuleppe küsimus ja ei oma maksuotsuse tegemisel õiguslikku tähendust. Maaklerleping on kaebajal üksnes OÜ-ga Valmorek, mistõttu ei oma antud asjas tähendust OÜ Valmorek ja OÜ Helmaport vahelised lepingud. Samuti ei oma 5
(9)3-09-778 tähendust maaklerteenuse osutamisel maatüki müüja ütlused, kuivõrd müüja ei ole maaklerlepingu pooleks; 8) kohtu väide, et isikute poolt varasemas maksumenetluses antud ja protokollitud ütlused on kasutatavad dokumentaalse tõendina halduskohtumenetluses, on väär. HKMS § 16 lõike 1 kohaselt on tõenditeks halduskohtumenetluses üksnes tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid, mistõttu oleks kohtueelses menetluses saadud protokolli kasutamine vastuolus TsMS § 251 lõike 2 sätestatuga. Isiku ütluste kasutamiseks tõendina tuleb isik ise vahetult kohtus üle kuulata. Nimetatud seisukohal on ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-
  2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata: 1) Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2007 lahendis nr 3-3-1-34-07 on sedastatud, et maksuhaldur ei pea tuvastama maksuotsuses maksupettust, vaid peab määrama isikule tasumisele kuuluva maksusumma ja näitama ära, milliste tõendite alusel on maksuhaldur sellisele järeldusele jõudnud. Antud juhul on maksuhaldur kogunud tõendeid, mille alusel on kohus leidnud, et tegemist on maksupettusega. Sealjuures ei ole kohus iseseisvalt kogunud juurde täiendavaid tõendeid. Võimalikku maksupettust ei ole eitanud ka maksuhaldur, kuid ei ole maksupettust maksuotsuses käsitlenud. Asjaolule, et maksuotsuses maksupettusele mitteviitamine ei too endaga kaasa ettekirjutuse tühistamist, on Riigikohus viidanud 06.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-01; 2) väide, et OÜ Valmorek tehingud OÜ-ga Helmaport ei ole antud juhul asjakohased, on vale. Kuigi kaebajale ei saa ette heita seda, mida teeb kaebaja tehingupartner hilisemalt kaebajalt saadud rahaga, omab nimetatud asjaolu tähtsust koosmõjus teiste tõenditega, kuna kaebaja on maksnud tehingupartnerile tasu teenuse eest, mida tegelikkuses ei osutatud. Seega muutub oluliseks ka asjaolu, mida tehingupartner rahaga edasiselt teeb ning kas on võimalik, et see läheb tagasi teenuse sisseostjale, et saaks kõne alla tulla maksupettus; 3) on õige, et teatud tingimustes saab maaklerteenus olla ka selline, kus üks isik osutab teise isiku võimalusele sõlmida leping kolmanda isikuga. Sellisel juhul tuleb aga koostada maaklerleping teistsugustel tingimustel. Kuigi kaebaja on kohtumenetluses viidanud, et antud vahendusteenus seisnes üksnes informatsiooni vahetamises, väitis kaebaja varasemas maksumenetluses, et OÜ Valmorek aitas kaebajat ka muude kommunikatsioonidega seotud probleemidega. Juba sellisest seisukohtade muutmisest on võimalik välja lugeda, et mingit vahendusteenust poolte vahel tegelikkuses toimunud ei ole. Juhul, kui kaebaja väidab, et poolte vahel oli juba algusest peale lepitud kokku, et vahendusteenus seisneb üksnes OÜ Valmorek poolt kaebajale kinnistu otsimises, on veider, et pooled on maaklerlepingus leppinud kokku palju mahukamas maaklerteenuses. Kuigi OÜ Valmorek lepingust tulenevaid täiendavaid kohustusi ei täitnud, on talle makstud tasu suuremas ulatuses, kui lepingus kokku lepitud; 4) väär on ka kaebaja väide, et TuMS § 51 lg 2 punkti 3 ei saa kohaldada siis, kui teenust on osutatud. Üksnes raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastavad algdokumendid tõendavad tehingu toimumist, kui muud asjaolud viitavad vastupidisele. Algdokumente, mille taga puudub reaalne majandustegevus, ei saa lugeda raamatupidamise algdokumendiks ning nende formaalne vastavus RPS sätetele ei tõenda teenuse saamist tegelikkuses. Nimetatud asjaolule on viidanud ka Riigikohus 20.06.2007 otsuses haldusajas nr 3-3-1-34-
  3. Käesolevas asjas ei ole tulumaksu määramisel aluseks puudused kuludokumentides, vaid asjaolu, et väljamakse tehti seoses sellise väidetava majandustehinguga, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud tõendeid kogumis hinnates kinnitust. TuMS § 51 lg 2 punkti 3 saab kohaldada ka olukorras, kus ei ole maksupettusele viidatud; 6
(9)3-09-778 5) maksumenetluses võetud selgitusi on võimalik siiski võrrelda kohtumenetluses antud ütlustega ning nendes seletustes olevaid ebakõlasid saab võtta aluseks sellele, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed.
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 26.01.2010 täiendavas seisukohas palutakse võtta haldusasja nr 3-09-778 juurde E. V. poolt 12.10.2010 antud suulised selgitused maksukontrollis isiku X tehingute kohta isikuga Y. Nimetatud tõendis on E. V. möönnud, et kaebaja ja OÜ Valmorek vahelised tehingud olid fiktiivsed ja täpsustas, et tasutud raha tagastati E. V.le, kes omakorda tagastas raha teenuse sisseostjatele. Kaebaja vaidleb taotlusele vastu. Vastustaja poolt esitatud dokument e-posti vahetuse kohta tuleb lähtudes TsMS § 238 lg 3 p 4 sätestatust jätta vastu võtmata. Samuti tuleb jätta vastu võtmata vastustaja poolt esitatud protokoll, kuivõrd see ei ole tõendiks TsMS § 229 mõttes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse järeldustega ning seal läbi viidud tõendite analüüsiga ning ei hakka seda kordama. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Esmalt tuleb lahendada maksuhalduri taotlus täiendavate tõendite juurdevõtmise osas (E. V. suulised selgitused). Tõendid olid esitatud õigeaegselt, arvestades, et tõendid on tekkinud pärast halduskohtu poolt otsuse tegemist ning ringkonnakohtu poolt oli määratud täienduste esitamise tähtajaks 28.01.
  4. Samuti on tõendid asjakohased, sest E. V. on andnud seal selgitusi vaidlusaluse tehingu kohta OÜ-ga Floriston Grupp. Vaidlus on tõendite lubatavuse osas, sest kaebaja hinnangul ei ole need õiges protsessivormis (TsMS § 238 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et esitatud suuliste selgituste protokoll ning selle täpsustus vastavad dokumentaalse tõendi määratlusele. Tegemist ei ole E. V. lihtkirjaliku seletusega, millega oleks soovitud asendada E. V. ülekuulamist tunnistajana kohtuistungil, vaid ühe teise maksumenetluse käigus saadud menetlusdokumendiga. Kohtul on võimalik seda kogumis teiste tõenditega hinnata. Kui kohtul või menetlusosalistel tekib kahtlusi seoses protokollis kajastatuga, ei ole välistatud E. V. ülekuulamine tunnistajana. Sellist taotlust ei ole antud juhul kohtule esitatud. Seega võtab ringkonnakohus vastustaja poolt esitatud tõendid asja juurde, kuid märgib seejuures, et halduskohtu otsuses toodud seisukohtadele on võimalik jõuda ka ilma maksuhalduri poolt 26.01.2010 esitatud tõendeid arvestamata.
  5. Eelkäsitletuga haakub apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus ei saanud kasutada varasemas maksumenetluses antud ja protokollitud ütlusi dokumentaalsete tõenditena. Antud juhul tuleb tõendi mõiste sisustamisel lähtuda halduskohtumenetluse eripärast. Halduskohus kontrollib toimunud haldusmenetluse, antud juhul maksumenetluse õiguspärasust. Maksuhalduril on õigus võtta maksumenetluses isikutelt suulisi seletusi ning tugineda saadud teabele ka maksuotsuses. Halduskohtul ei ole võimalik haldusakti õiguspärasust hinnata, kui ta ei saa tõendina hinnata haldusakti andmise aluseks olnud dokumente, sh suuliste seletuste protokolle. Arvestades, et protokollid on lubatavad maksumenetluses, kandub nende tõenduslik väärtus üle ka halduskohtumenetlusse. Kui tekib vaidlus protokollis kajastatu üle, on halduskohtul õigus kuulata samad isikud üle kohtumenetluses tunnistajatena. See ei anna 7
(9)3-09-778 aga kohtumenetluses kogutud tõendile automaatselt tugevamat staatust kui on haldusmenetluses kogutud tõendil. Käesolevas asjas on halduskohus I. P. ja E. V. tunnistajatena üle kuulanud. Seega on kaebaja protsessiõigused olnud nõuetekohaselt tagatud.
  1. Kaebaja leiab, et maksuotsus tugineb ebaõigesti TuMS § 51 lg 2 p-l 3, mille kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et TuMS § 51 lg 2 p 3 rakendusala ei piirdu üksnes juhtudega, kus algdokument on formaalselt asjakohaste aktidega vastuolus. Oluline on ka see, et dokumendis kajastatud teave on tõene, st et vastav teenus tegelikult osutati. Õige on kaebaja märkus, et maksuotsuses ei ole sõnaselgelt väljendatud kaebaja poolt maksupettuse toimepanemist. Maksuhaldur on ka kohtumenetluses selgitanud, et maksupettuse tõendamine ei olnud vajalik. Samas ei saa väita, et halduskohus on oma seisukohtades seoses maksupettuse toimumisega väljunud vaidluse piiridest. Maksuhaldur on maksuotsuses selgelt öelnud, et kaebaja ei ole maaklerteenust saanud, tegemist oli teadliku tegevusega kaebaja poolt eesmärgiga viia raha ettevõtlusest välja. Seega vastavad halduskohtu hinnangud maksuhalduri poolt sedastatule.
  2. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ei maksuhaldur ega kohus saa sekkuda äriühingute majandustegevusse ning hakata hindama ühe või teise tehingu otstarbekust. Maksustamine ei saa järgneda üksnes seetõttu, et isik on teinud majanduslikult küsitava tehingu. Samas on kontrollivolitused olemas, kui tekivad kahtlused tehingu toimumises. Paratamatult on sellisel juhul üheks kontrollivõtteks hinnata, milline oli tehingu eesmärk ning kas makstud tasu oli saadud kasuga vastavuses. Antud juhul ei ole maksuhaldur ja halduskohus tehingu toimumist kahtluse alla seadnud üksnes maakleritasu suurust või maakleriteenuse vajadust hinnates, vaid sellisele järeldusele on jõutud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis arvestades. Ringkonnakohus toob siinkohal välja mitteammendava loetelu olulisematest asjaoludest, mis on tehingu toimumise kahtluse alla seadnud: teave Laevastiku tänava kruntide müügi kohta oli avalik (müük toimus alates
  3. aastast), OÜ Valmorek ei osutanud maaklerlepingus kokku lepitud teenust (kaebaja esindaja sõnul E. V. OÜ Valmorek esindajana üksnes viitas kinnistute müügile, kuigi lepingust tulenevalt pidi ka abistama müügilepingu sõlmimise ettevalmistamisel ning suhtluses notariga), kinnistute müüjaga OÜ-ga Roverest suhtles üksnes kaebaja esindaja I. P., OÜ-le Valmorek tasuti maaklerlepingus ettenähtust olulisemalt suuremas ulatuses (5% asemel 13%), lahknevused I. P. ja E. V. ütlustes, puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid osutatud teenuse sisu ja mahu kohta, teenuse eest tasuti mitmekuulise viivitusega. Ringkonnakohus ei hakka siinkohal halduskohtu poolt läbi viidud tõendite analüüsi kordama. Kaebaja kandis OÜ Valmorek arvele 1 239 000 krooni, viimane kandis seejärel 1 180 000 krooni edasi OÜ-le Helmaport, kust võeti AS Tavid pangakonto kaudu välja kokku 1 176 000 krooni. OÜ Helmaport seaduslik esindaja T. T. on selgitanud, et andis raha kohe kellelegi Raivole, samas Raivo, Raigo või Reigo nimelist isikut maksumenetluses tuvastada ei õnnestunud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et eeltoodu on seotud üksnes OÜ Valmorek ja OÜ Helmaport omavaheliste suhetega. Maksuhaldur on leidnud, et kaebaja viis sel teel raha ettevõtlusest välja. Ringkonnakohus nõustub toodud hinnanguga. Selleks ei pea tõendama, et raha jõudis kaebajani tagasi, sest sularaha liikumise kohta ei ole üldjuhul võimalik vahetuid tõendeid esitada. 8
(9)3-09-778
  1. Ringkonnakohus ei väida, et kaebajal ei olnud maaklerteenust üldse vaja, kuid arvestades eeltoodud tõenditega, tuleb asuda seisukohale, et maaklerteenust ei ostetud OÜ-lt Valmorek vaidlusaluses maaklerlepingus näidatud mahus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega isegi mitte veenvalt põhistanud, miks oli vajalik osta maaklerteenust selleks mittepädevalt äriühingult tavapärasest maakleritasust olulisemalt suurema tasu eest, arvestades muuhulgas veel sellega, et kaebaja üheks osanikuks on Arco Vara AS, kes omab nii vajalikku teavet kui tööjõudu.
  2. Kuna esitatud apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.