KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-75519 Otsuse tegemise aeg ja koht 04.03.2010.a., Tallinn Kohtunik Maie Seppo Kohtuasi AS Hansa Liisin

§ 367lg1, ning seega on hüvitise suurus määratud seadusevastaselt.

Hageja poolt esitatud tema enda poolt koostatud müügiarved ei ole liisingu eseme väärtuse kohta usaldusväärne tõend. Hageja on ekslikult lähtunud kahju arvestamisel objektide jääkväärtuse ja müügihinna vahest. Põhjendamata on müügiteenuse suurus ning õiguslikult põhjendamata on selle väljanõudmine kostjalt. Kostja leiab, et ühe põhivõlgniku –H OÜ- suhtes on 04.02.2008.a. välja kuulutatud pankrot. Võlausaldaja on jätnud pankrotimenetlusest teavitamata käendajat. Hageja jättis kohtumenetluses teavitamata, kas ja millises ulatuses esitas võlausaldaja oma nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses, millises ulatuses oli see tunnustatud või jäet5ud tunnustamata ning millises ulatuses rahuldati või rahuldatakse. Samuti jättis hageja märkimata, kas ta teatas oma kavatsusest esitada nõuet kostja käendaja vastu. Antud nõude tunnustamise korral ei ole käesoleval ajal selge, mis ulatuses hageja nõue pankrotimenetluses rahuldatakse, mille tõttu ei ole võimalik ka kindlaks teha käendatava kohustuse summa. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt . Kostja kui käendaja vastutus põhivõlgnike kohustuste täitmise eest tuleneb

§-dest 142 lg 1 ja 145 lg 1 ja 2.

§ 145

lg 1 sätete kohaselt on põhivõlgniku ja käendaja vastutus solidaarne ning hagejal on õigus nõuda täitmist ainult kostjalt. Käendaja vastutuse eelduseks on kehtiv käendusleping, käendusega tagatud nõude olemasolu ja põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumine. Nimetatud eeldused on käesolevas asjas täidetud. Asjaolu, et hageja ei teavitanud kostjat ühe põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kuna see asjaolu ei tõenda põhivõlgniku poolt kohustuse täitmist.

§ 367

lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse

§ 367

lg 2 kohaselt liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvutatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on lähtunud liisingu esemete müügist saadud summadest, mitte liisingu esemete väärtusest nende üleandmise momendil, mis ei ole kooskõlas

§ 367lg 1. Eseme vääruseks loetakse Ts

ÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). TsMS § 5 lg 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, milline oli liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel. Hageja on tuginenud oma hagiavalduses Lepingute üldtingimuste punktile 3.7 ja punktile 7.4.

1. Lepingute üldtingimuste punkti 3.
2. kohaselt juhul kui Hageja, tuginedes Lepingu üldtingimuse VII osa punktidele, ütleb Lepingu üles ning võõrandab Vara, on Liisinguvõtja kohustatud hüvitama Hagejale Vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st Vara võõrandamisest saadud summa ja Liisinguvõtja poolt Hagejale Vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamise osa vahe) ja kulud (sh Vara valduse üle võtmine, Vara hoidmine, Vara müügikõlblikuks seadmine). Lepingute üldtingimuste punkti 7.4.
3. kohaselt juhul, kui Vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki Liisinguvõtja poolt Hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on Liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma Hagejale puudu jääva osa. Lepingute üldtingimuste punkt 3.7 ja punkt 7.4.1 kahjustab liisinguvõtja huvisid, kuna liisinguvõtja ei osale võõrandamisprotsessis ja jätab liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramise.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu arvates on üldtingimuste punkt 3.7 ja punkt 7.4.1.liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ning kohus kohaldab

§ 367

. Hageja poolt on tõendatud kokku võlgnevus summas 126 114,59 krooni, millest: 1.Liisingulepingust 1 tulenev võlgnevus summas 33 535,38 krooni ( enne lepingu ülesütlemist tähtajaks tasumata liisingumaksed 25 230,30 krooni ja vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kaasnevad kulud 8 305,08 krooni); 2.Liisingulepingust 2 tulenev võlgnevus summas 53 300,19 krooni (enne lepingu ülesütlemist tähtajaks tasumata liisingumaksed 40 537,66 krooni, viivismaksete võlgnevus summas 2 752,57 krooni, vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kaasnevad kulud summas 10 009,96 krooni. 3. Liisingulepingust 3 tulenev võlgnevus summas 39 278,02 krooni (enne lepingu ülesütlemist tasumata liisingumaksed 33 875,56 krooni, viivismaksete võlgnevus 1 003,35 krooni , vara valduse taastamise ja vara realiseerimisega kaasnenud kulud 4 409,11 krooni ). Eeltoodust tulenevalt kuulub tunnustamisele teise järgu nõudena FJS(pankrotis) pankrotimenetluses AS Hansa Liising Eesti nõue summas 126 114,59 krooni . TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud poolt endi kanda. Maie Seppo kohtunik