Obsah (4)

§ 146§ 147§ 144§158

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-4015 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikve

) § 146 lg 1 alusel hakkas 3-aastane aegumistähtaeg kulgema sellest kuupäevast. Seega tulnuks nõue esitada hiljemalt 31.12.2005. Hageja on nõude kohtule esitanud 30.01.2009 ja seega on nõue aegunud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

§ 146

lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti; lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Antud juhul oli hagejal õigus nõuda laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist kostjalt alates 31.12.

1. Seega muutus sellest ajast ka nõue sissenõutavaks. Hageja on hagi esitanud alles 30.01.
2. Seega 6 aastat peale nõude sissenõutavaks muutumist. Hageja ei ole tõendanud, et nõude aegumine on vahepeal katkenud. Hageja väited, et kostja tunnistas kogu aeg nõuet ja lubas tasuda, on paljasõnalised ja ei ole millegagi tõendatud. Hageja ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitanud. Hageja on esitanud kohtule kõneeristuse, et ta on saatnud kostjale SMS-id 18.12.2008, 29.12.2008 ja 30.12.2008 ning kostjale saadetud tähitud kirja kviitungi aprillist 2009, mis on tagastatud. Antud tõendid ei oma asjas tähtsust, kuna nõue oli selleks ajaks aegunud. Hageja ei ole ka selgitanud, mis takistas tal hagi varem kohtule esitamast, s.o. ajal mil nõue ei olnud aegunud.

§ 144

järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalnõudest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus leidis, et nõude aegumise vahepealne katkemine ei leidnud hageja poolt piisavat tõendamist. Selline väide on hagejale arusaamatu. Kostja lahkus Eesti Vabariigist ja varjas oma asupaika. Samuti vahetas telefoninumbreid ja viimase võimaluseni püüdis vältida kontakte hagejaga. Hagejal oli kostjaga esimene kontakt peale pikaajalisi otsinguid alles 2005.a, mis ka kohe katkes. Sama kordus ka 2008, lihtsalt kostja ei vastanud hageja telefonikõnedele. Kostja konkreetset elu- ja töökohta hageja ei teadnud. Hagejal õnnestus alles 2008.a detsembris kostja vanemate kaudu teada saada, et kostja viibib aeg-ajalt Pärnus. Kui hageja oleks hagi kohtusse esitanud varem, siis ei oleks seda saanud kostjale kätte toimetada. Hagejale oli vaid teada, et kostja töö- ja elukoht on kusagil xxxxxx xxxxxxxxxxx. 2 Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu kaevatava otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Maakohus kohaldas aegumist õigesti ning jättis hagi põhjendatult rahuldamata. Nii hagiavaldusest kui lisatud laenulepingust nähtuvalt oli võla tagastamise tähtajaks 30.12.2002. Seega muutus nõue sellest ajast alates sissenõutavaks. Kuna kostja hagi ei tunnistanud ja taotles aegumise kohaldamist, siis tuli kohtul jätta hagi rahuldamata. Hageja väited, et laenu tagastamise tähtaega pikendati, on paljasõnalised. Tõendeid selle kohta, et hagi aegumine võis katkeda kostja poolt nõude tunnustamise tõttu (

§158), ei ole kohtule esitatud. Apellatsioonkaebuse vastav käsitlus ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses reeglina tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohus tuvastas hageja esitatud tõendite põhjal õigesti, et hageja poolt 2008.a kostjale saadetud SMS-id ja tähitud kiri, mis hagejale tagastati, ei tõenda aegumise katkemist. Pealegi tuleneb hageja enda poolt esiletoodud asjaoludest, et ta ei ole olnud piisavalt järjekindel lepingu täitmise nõudmisel. Väidetavalt on ta juba aastaid tagasi püüdnud laenuks antud raha saada tagasi, kuid kostja palus selleks täiendavat aega. Nii on hageja kohtu nõudmisele 22.05.2009 esitatud vastuses väitnud, et „kusagil 2005.a kui tuli päevakorda laenu tagastamine, palus Margus Hanson lisa aega laenu maksmiseks. Olin sellega nõus…“ - tl 28). Pooltevahelised kontaktid väidetavalt sellega piirdusid. Muid abinõusid ei pidanud hageja vajalikuks rakendada, kohtusse ta ei pöördunud ega vormistanud ka dokumenti laenulepingu muutmiseks. Hageja väited kostja asukoha teadmatuse kohta ei ole usutavad. Hagimaterjalist nähtuvalt on kostjale toimetatud kohtukutse kätte samal aadressil, mis on märgitud tema aadressiks ka laenulepingus (xxxxxx xx xxxxx). Nimetatud aadressil on kutse võtnud 12.03.2009 vastu kostja ema (tl 15). Seetõttu on paljasõnaline ja tõendamata hageja väide, et kostja asukoht ei olnud talle pikka aega teada ning alles 2008.a õnnestus tal kostja vanematega kokku saada. Hageja ei ole nimetanud ühtegi põhjust, miks tal ei olnud võimalik kostja vanemate kaudu varem kostja asukohta välja selgitada. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 3