← Eesti

3-08-1756/59

Obsah (5)§ 24§ 11§ 14§ 6§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-

) § 40 lg 1 alusel ettekirjutus-hoiatuse nr 2.1-6/08/176 lõpetada K. Korvi isikuandmete töötlemine AS Krediidiinfo poolt hallatavas maksehäireregistris. Ettekirjutuses leiti, et AS EMT rikub

§ 24punkte 3, 4, 5 ja 6.

Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati

  1. juuli
  2. a ja adressaati hoiatati, et ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral kohaldatakse sunniraha 10 000 krooni (tl 6-8). AS EMT esitas ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti
  3. augusti
  4. a vaideotsusega rahuldamata (tl 9-14).
  5. AS EMT esitas
  6. septembril
  7. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Andmekaitseinspektsiooni ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks (täiendatud kujul tl 21-26). Kaebuse põhjendused: 1) AKI leidis ekslikult, et kuna kaebaja loobus hagist tsiviilkohtumenetluses, loobus ta ka oma nõudeõigusest, ning eesmärk kajastada kliendi maksekäitumist on ära langenud, mistõttu avaldatavad andmed on ebaõiged. Vaidlust pole selle üle, et kliendi isikuandmed avalikustati kuni
  8. oktoobrini
  9. a kehtinud

redaktsiooni kehtivuse ajal õiguspäraselt. Vaidlus on selle üle, kas võlainfo kestev avalikustamine on kooskõlas kehtiva

-ga. Andmed on täielikud ning õiged. Kliendi lepingujärgseks kohustuseks oli teenuste eest tasumine ning võlgnevus lasub tal siiani. Nõude aegumine ei muuda võlgnevust olematuks ega ole võlasuhte lõppemise aluseks. Aegumine üksnes annab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohustus kui selline jääb alles ning võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist vastavalt VÕS §-le 76. Aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik kohustus. Kuigi mittetäielik kohustus on täidetav ainult vabatahtlikult, täidetakse seda õiguslikul alusel. Kohustus ei ole ära langenud. Ka ei ole ära langenud eesmärk kajastada kliendi maksekäitumist, sest võlgnevuse avalikustamine toimus lepingu täitmise tagamise eesmärgil ja võlgnevus on endiselt tasumata. Lisaks lepingu täitmise eesmärgile on võlgnevuste kajastamise eesmärgiks ka kliendi üldisest maksekäitumisest krediidiandjatele laenuotsuste tegemiseks objektiivse informatsiooni andmine, kaitsmaks neid krooniliste võlglaste eest, ning ühtlasi isikute maksedistsipliini parandamine, sest andmed maksehäirete kohta on nähtavad teatud perioodi jooksul ka pärast maksehäire lõppemist. AKI kohaldas vääralt

§ 24

p 3, sest täielikke ja õigeid andmeid ei pea täiendama, parandama ega võtma kasutusele muid abinõusid. AKI leidis meelevaldselt, et kaebaja rikkus

§ 24p 4, sest avalikustatud andmed ei ole ebaõiged.

Käesolevaks hetkeks on kliendi andmete töötlemine seoses ettekirjutuse täitmisega peatatud. Samuti leidis AKI meelevaldselt, et kaebaja rikkus

§ 242

(10)3-08-1756 p 5, sest klient ei ole andmete õigsust vaidlustanud. Ta on esitanud kohtumenetluse raames vaid aegumise vastuväite. Ta pole vaidlustanud arveid, võlgnevuse suurust või võlgnevust ennast. Ka ei ole kaebaja rikkunud

§ 24

p 6, sest töödeldud andmete näol on tegemist õigete andmetega, mille parandamiseks puudub õiguslik alus ja vajadus; 2) kaevatav haldusakt ei ole piisavalt põhjendatud ega vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 nõuetele, kuna sellest ei selgu, miks leitakse, et andmed on ebaõiged ja et kaebaja rikub

§ 24p-te 3-6.

Seetõttu pole kaevatav haldusakt sisuliselt kontrollitav. Lisaks on haldusakt kaalutlusvigadega. Haldusaktis ei märgita kaalutlusi, millest akti andmisel lähtuti, ega põhjendusi, miks ei arvestata kaebaja õiguslikku hinnangut nõude aegumise ja võlgnevuse olemasolu omavahelisele seosele. Seega ei vasta haldusakt HMS § 56 lg 3 ja § 4 lg 2 nõuetele; 3) HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Ettekirjutusega kohustati kaebajat ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama kliendi isikuandmete töötlemine maksehäireregistris. Sellega on põhjendamatult sekkutud ettevõtja tegevusse ja takistatud andmetöötluse keelu kaudu täitmast tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ning selle teiste asutajaliikmete ees. Sellise tegevusega rikutakse kaebaja põhiõigusi- ja vabadusi, eeskätt ettevõtlus- ja seeläbi ka lepinguvabadust. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Kaevatav haldusakt piirab kaebaja tegevust, tagamaks klientide rahaliste kohustuste täitmine pooltevahelises lepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Kohtumenetluse käigus esitas kaebaja täiendavad põhjendused (64-65): 1) poolte vahel pole vaidlust, et kuni 1. oktoobrini 2003. a kehtinud

võimaldas ilma isiku nõusolekuta töödelda andmeid, kui töötlemise eesmärk on isikuga sõlmitud lepingu täitmine (

1996 § 8 lg 1 p 1, lepingu täitmise tagamise eesmärk) ja/või üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad (

1996 § 8 lg 1 p 5, krediidivõimelisuse hindamise eesmärk). Kuna isikuandmeid töödeldakse jätkuvalt, peab töötlemine olema kooskõlas ka alates 1. jaanuarist 2008. a kehtiva

redaktsiooniga. Vaidlust pole ka selles, et isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks ei ole antud juhul andmesubjekti nõusolek. Vaidlus on selle üle, kas K. Korv on käesoleval ajal kaebajale võlgu. Kui võlg esineb, on haldusakt ebaõige ainuüksi seetõttu, et tugineb valedel faktilistel asjaoludel. Siiski soovib kaebaja esitada ka väited isikuandmete töötlemise õigusliku aluse küsimuses. Selliseks õiguslikuks aluseks võib olla nii avalik huvi kui ka kohustuse täitmise tagamine; 2) AKI leiab ebaõigesti, et K. Korvi võlgnevus lõppes Harju Maakohtu poolt menetluse lõpetamise määruse tegemisega

  1. novembril
  2. a tulenevalt TsMS §-st
  3. Sellest sättest ei tulene, et hagist loobumine tähendab nõudeõigusest loobumist. Võlasuhte, millest tuleneb nõudeõigus, lõppemise alused on loetletud VÕS §-s
  4. AKI ei väida, et antud juhul oleks kaebaja ja K. Korvi vahelisele võlasuhtele kohaldatav mõni selles sättes loetletud või mujal sisalduv võlasuhte lõppemise alus, mistõttu ei saa ka väita, et K. Korvil puudub võlg kaebaja ees; 3)

§ 11

lg 7 p 4 kohaselt on andmete töötlemine lubatud kuni kolme aasta jooksul alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Seega, isegi kui Harju Maakohtu määrusega K. Korvi kohustus ja selle rikkumine lõppes, on kaebajal tulenevalt

§ 11lg 7 p-st 4 õigus töödelda tema andmeid krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil kolme aasta jooksul kohtumääruse jõustumisest, st kuni 31. oktoobrini 2010. a; 3

(10)3-08-1756 4) K. Korvi isikuandmete töötlemise alus tuleneb ka

§ 14lg 1 p-st 4.

Maksehäireregistris andmete jätkuv avaldamine on peaaegu ainus meetod, millega kaebaja saab mõjutada K. Korvi võlgnevust tasuma. Tallinna Halduskohtu

  1. märtsi
  2. a kohtuistungil muutis AS EMT HKMS § 19 lg 8 alusel kaebuse taotlust ja palus tuvastada ettekirjutus-hoiatuse õigusvastasus (vt kohtuistungi protokoll tl 90, 91). Põhjendatud huvina haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks tõi kaebaja esile soovi jätkata isikuandmete töötlemist, et osutatud teenuse eest tasu sisse nõuda, samuti täita AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingut nõuetekohaselt.
  3. Vastustaja ja kolmas isik vaidlesid kaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta.
  4. Tallinna Halduskohtu
  5. aprilli
  6. a otsusega jäeti AS EMT kaebus ettekirjutushoiatuse õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Harju Maakohus lõpetas kaebaja hagis kolmanda isiku vastu 2 112.86 krooni nõudes
  7. novembri
  8. a määrusega menetluse hagist loobumise tõttu. Vastustaja väitel lõppes selle määrusega kaebaja nõudeõigus ja sellest tulenevalt ka võlgniku kohustus. Kaebaja seevastu leiab, et nõude aegumine ei ole võlasuhte lõppemise aluseks ja andmesubjekti kohta käivaid andmeid võib jätkuvalt maksehäireregistris avaldada; 2)

eesmärk on isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõiguste ja vabaduste kaitsmine kooskõlas avalike huvidega (§ 1).

§ 6

sätestab põhimõtted, mida isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima.

§ 10

lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlus puudub selle üle, et andmesubjekt ei ole andnud töötlejale oma nõusolekut tema andmete töötlemiseks. Isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta ainult seaduses sätestatud juhtudel (

§ 14

); 3) kaebaja arvates töödeldi kolmanda isiku isikuandmeid vastavalt

§ 14

lg 1 p-le 4, mille kohaselt isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kaebaja väidab, et andmeid töödeldi

  1. juunil
  2. a sõlmitud liitumislepingu täitmiseks või selle tagamiseks. Samas lõpetati vastustaja kinnitusel kõnealune liitumisleping juba
  3. aastal seoses võlaga (ühepoolne lepingust ülesütlemine); 4) kaebaja arvates ei too nõude aegumine endaga kaasa kohustuse äralangemist, vaid annab üksnes kohustatud isikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest, ja seega on aegunud nõude näol tegemist mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 2 p 4 tähenduses. VÕS § 4 lg 1 sätestab, et mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik on kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud. VÕS § 76 lg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kaebaja viitab kehtetule lepingule, mille täitmist ta jätkuvalt soovib, vaatamata selle kehtetusele. VÕS § 186 sätestab võlasuhte lõppemise alused, mille kohaselt võlasuhe lõpeb kohase täitmisega; tasaarvestusega; kokkulangemisega; võlasuhte lõpetamise kokkuleppega; lepingust taganemisega; lepingu ülesütlemisega; füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale; muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul. Muu alusena võib vaadelda ka nõudeõigusest loobumist ja 4

(10)3-08-1756 nõudeõiguse aegumist. Nõudeõigusest loobumisel kaebaja minetas õiguse nõuda võlgnikult võla tasumist, sama põhimõte kehtib ka nõudeõiguse aegumisel, mis tähendab, et kaebaja ei saa ka sel juhul jätkuvalt nõuda võla tasumist. Kaebajal oli võimalus nõuda võlgnikult võla tasumist enne nõudeõiguse aegumist. Liitumisleping lõpetati ja võlg tekkis juba
  1. a ja seega oli kaebajal aega 10 aastat võla sissenõudmiseks. Kaebaja aga esitas hagi viimasel hetkel, kohtumenetluse ajal nõudeõigus aegus, millest oligi tingitud hagist loobumine. Sellisel juhul andmesubjekti isikuandmete jätkuv töötlemine (avalikustamine maksehäireregistris) ei ole õiguspärane. Kohtus kaebaja esindaja väitis, et kolmanda isiku isikuandmeid võib töödelda seni, kuni isik on võla ära maksnud, sest lepingust tulenevad õigused ja kohustused kestavad edasi, kuna need on siiani täitmata. Sellise käsituse kohaselt võiks isikuandmeid töödelda lõpmatuseni, sest kui võlgnik ei soovi võlga tasuda ja temalt ei saa seda enam sundkorras sisse nõuda, siis võibki isikuandmete avalikustamine kestma jääda. Seadus sellist võimalust ei anna; 5) vaidlustatud ettekirjutus-hoiatus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Võlanõude kehtivuse ajal oli kaebaja eesmärgiks võla sissenõudmine, kuid kaebaja loobus võlanõudest selle aegumise tõttu. Sellest hetkest alates ei ole kaebajal enam võimalik seda eesmärki saavutada. Seega pole kolmanda isiku isikuandmete maksehäireregistris avalikustamisel kaebaja jaoks enam mõtet ja sellega ei kaasne kaebajale mingeid õiguslikke tagajärgi. Kohtumenetluse käigus muutis kaebaja tühistamisnõude tuvastamisnõudeks, tuues põhjendatud huvina esile soovi jätkata isikuandmete töötlemist, et osutatud teenuse eest tasu sisse nõuda, samuti täita AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingut nõuetekohaselt. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja huvi vaidlustatud ettekirjutus-hoiatuse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud; 6) kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadega; 7) vaidlustatud ettekirjutus-hoiatus ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi ning kaebajal puudub haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks ka põhjendatud huvi. Sellisel juhul ei pea kohus isegi andma sisulist hinnangut kaebusele. Õiguste rikkumise ja põhjendatud huvi puudumine on aluseks kaebuse rahuldamata jätmisele; 8) kokkuvõtteks leiab kohus, et alus kaebuse rahuldamiseks puudub. Kaevatav haldusakt on õiguspärane, piisavalt motiveeritud, üheselt arusaadav ja sisuliselt kontrollitav. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. AS EMT apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tühistada, kaebus ettekirjutus-hoiatuse õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti

§ 14

lg 1 p 4, leides, et kuna liitumisleping on kaebaja poolt üles öeldud, siis pole see säte enam kohaldatav. Seisukoht on ekslik, sest lepingu ülesütlemine ei lõpeta lepingust juba tekkinud õigusi ja kohustusi. Kohtu seisukoha järgi pole võimalik praktikas käituda. Vaidlust pole selles, et kolmanda isikuga sõlmitud leping on lõppenud. See ei too aga kaasa lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste lõppemist, vaid need kestavad edasi (VÕS § 195 lg 2). Õiguskorra ühtsusest tulenevalt peab ka

§ 14

lg 1 p 4 tõlgendama selliselt, et ilma nõusolekuta on andmete töötlemine lubatud (eel)lepinguliste õiguste ja kohustuste täitmiseks. Pole määrav, kas leping on sõlmitud või mitte, kehtiv või mitte, lõpetatud või mitte. Ka lepingueelsed läbirääkimised tarbijaga toovad kaasa isikuandmete töötlemise. Vormivea tõttu kehtetu lepingu puhul võib esineda isikuandmete töötlemist. Pärast lepingu lõppemist töödeldakse isikuandmeid edasi (näiteks vaidlevad pooled selle üle, kas tuleb kahju hüvitist maksta). Kohtu käsituse kohaselt käitub iga 5

(10)3-08-1756 ettevõtja, kes on tarbija võlgnevuse tõttu lepingu üles öelnud ja kohtusse hagi esitanud, õigusvastaselt, sest seoses lepingu ülesütlemisega kadus õiguslik alus tarbija isikuandmete töötlemiseks

§ 14lg 1 p 4 näol.

Nimetatud õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks säilib kõigi nende õiguste ja kohustuste suhtes, mis tulenevad lõpetatud lepingust. Kaebaja töötleski andmeid lõppenud lepingust tuleneva kehtiva võlasuhte raames; 2) kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 186. Kohus leidis, et VÕS § 186 p-s 9 märgitud „muu alus“ hõlmab ka nõudeõigusest loobumist ja nõudeõiguse aegumist. Nõudeõigusest loobumine, mis pole üldse asjakohane motiiv, on hõlmatud VÕS § 186 p-ga 4, ja nõudeõiguse aegumine ei lõpeta nõudeõigust. Kaebaja pole kunagi nõudeõigusest kolmanda isiku suhtes loobunud, mistõttu ei ole sellekohane arutlus otsuses asjakohane. Kaebaja on loobunud hagist, kuid see on menetlusõiguslik toiming, mis ei too kaasa materiaalõiguslikult nõudest loobumist. Kohus pole viidanud ega saanudki viidata õigusnormile, millest järelduks võlasuhte lõppemine nõudeõiguse aegumisega, kuna sellist normi kehtivas õiguses ei ole. VÕS § 186 p-st 9 tulenevad muud alused on täitmise asendamine, hoiustamine, kompromiss, pankrot ja poole lõppemine, mitte aga nõudeõiguse aegumine. Nõudeõiguse aegumine ei saa olla võlasuhte lõppemise aluseks juba seetõttu, et kui pool ei nõua kohtumenetluses aegumise kohaldamist, ei saa kohus hagi aegunuks lugeda (TsÜS § 143). Kohtu poolt hagi rahuldamise korral ei oleks tegemist alusetu rikastumisega, vaid aegunud võlasuhte alusel saaduga, mis ei kuulu tagastamisele. Seega järeldas kohus valesti, et tulenevalt VÕS §-st 186 on kaebaja ja kolmanda isiku vaheline võlasuhe lõppenud. Võlasuhte lõppemisele tuginevad argumendid on asjakohatud; 3) TsMS § 442 lg-t 8 eirates jättis kohus käsitlemata ühe kaebaja põhiargumentidest, et isikuandmete töötlemine on õiguspärane ka tulenevalt

§ 11lõigetest 6 ja 7.

Neist sätetest tuleneb täiendav alus kolmanda isiku isikuandmete töötlemiseks ilma viimase nõusolekuta. Asjas vaieldakse selle üle, kas

§ 11lg 7 p-s 4 sätestatud eeldus isikuandmete töötlemiseks on täidetud.

Sellest sättest tulenevalt ei ole isikuandmete töötlemine maksehäireregistris lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Sarnaselt

§ 14

lg 1 p 4 kohta eespool selgitatule, ei ole ka § 11 lg 7 p 4 puhul andmete töötlemise õiguspärasus seotud mitte lepingu lõppemise, vaid võlasuhte (kohustuse) lõppemisega. Kuna kolmanda isiku võlgnevus kaebaja ees ei ole lõppenud, ei ole lõppenud ka kohustus. Seda kinnitab asjaolu, et aegunud kohustust nimetatakse mittetäielikuks kohustuseks. Kohus jättis vastamata ka kaebaja väitele, et isegi kui kohus leiab, et Harju Maakohtu poolt tehtud menetluse lõpetamise määrusega lõppes kolmanda isiku kohustus ja selle rikkumine, on kaebajal õigus andmeid töödelda ka käesoleval ajal.

§ 11

lg 7 p 4 kohaselt on kaebajal õigus töödelda kliendi andmeid krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil 3 aasta jooksul alates kohtumääruse jõustumisest, st kuni

  1. oktoobrini
  2. a; 4) kuna kohtuotsusest ei selgu, kas kaebus jäeti rahuldamata õigustatud huvi puudumise tõttu või muul põhjusel, selgitab kaebaja veelkord oma õigustatud huvi. Õigustatud huvi on olemas, kui kaebusel võib olla preventiivne mõju (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-88-08 p 14). Seejuures pole oluline, kui efektiivne see mõju on. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kuna kaebaja ei saa nõudeõiguse aegumise tõttu enam pöörduda kohtusse kolmanda isiku vastu võla kättesaamiseks, on andmete maksehäireregistris avaldamine üks vähestest abinõudest, mis võiksid motiveerida kolmandat isikut võlga tasuma (sarnaselt meeldetuletuskirjadele, uute teenuste pakkumisest keeldumisele jne). Seega aitab tuvastamiskaebus antud juhul kaasa kaebaja eesmärkide saavutamisele. Samuti soodustab see preventiivselt nii uute võlgade ärahoidmist kui ka tasumist. Uute võlgade ärahoidmine saavutatakse seeläbi, et teised krediidiasutused on teadlikud kolmanda isiku maksehäiretest. Võlgade tasumisele aitab avalikustamine kaasa seeläbi, et võlglased teavad, et nõudeõiguse aegumine ei vabasta neid 6

(10)3-08-1756 kohustusest võlg tasuda ega lõpeta isikuandmete töötlemist. See motiveerib mitte võlgu jääma ja võlgu jäämisel seda kiiresti kustutama. Kaebaja peab tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-08 p 10). Õigusvastasuse kindlakstegemine võimaldab apellandil jätkata isikuandmete töötlemist endisel viisil. Kaebaja töötleb kõikide oma klientide isikuandmeid ühel ja samal viisil ja mittediskrimineerivalt. Sisulise lahendi saamine annab kaebajale põhjuse oma senist isikuandmete töötlemise poliitikat vajadusel muuta. Kuna haldusaktis oli ka hoiatus sunniraha kohaldamiseks ja väärteo eest vastutusele võtmiseks, otsustas kaebaja ettekirjutuse täita, kuid riski maandamiseks haldusakti täitmine ei saa tähendada seda, et isik kaotab sisuliselt kaebeõiguse. Lisaks ei saa kaebaja välistada ka seda, et nõuab ebaseadusliku haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist haldusorganilt. Kahjunõude esitamisele eelnevat tuvastamiskaebust on Riigikohus pidanud lubatavaks (lahend nr 3-3-1-53-04). 7. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) ehkki isikuandmed avalikustati avalikustamise ajal kehtinud

alusel õiguspäraselt, ei tähenda see, et avalikustatud isikuandmetele praegu kehtiv

ei kohalduks. Isikuandmete avalikustamine on kestev tegevus, mis peab olema

-s sätestatud nõuetega kooskõlas ning isikuandmete töötlemiseks peab olema õiguslik alus. Ka algselt õiguspäraselt avaldatud andmete puhul võib seaduslik alus mingil ajahetkel ära langeda – näiteks saavutatakse isikuandmete töötlemise eesmärk. Sellisest hetkest alates saab isiku privaatõigus riivatud ilma sisulise õigustuseta; 2) kohus lõpetas kaebaja hagimenetluse kolmanda isiku vastu

  1. novembril
  2. a. Menetlus lõpetati TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel otsust tegemata, sest kaebaja, olles teadlik hagist loobumise tagajärgedest, esitas hagist loobumise avalduse. Menetluse lõpetamisel ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 432). Sellega loobus kaebaja oma menetluslikust nõudeõigusest; 3) vastustaja nõustub kaebaja väitega, et kui isik soovib oma võlgnevuse tasuda, ei saa seda käsitada kaebaja alusetu rikastumisena. Küll aga puudub kaebajal seaduslik alus nõuda isikult võlga uuesti kohtu kaudu ja puudub õigus isiku võlaandmete edaspidiseks kajastamiseks maksehäirete registris; 4) kaebaja tõlgendus andmete õiguspärasest avaldamisest on vastuolus isikuandmete kaitse seaduse mõttega. Kaebaja käsituse kohaselt oleks tal õigus isiku võlaandmeid kajastada igavesti, võib-olla ka pärast isiku surma; 5) isikuandmete kaitse üks põhiprintsiipe vastavalt

§ 6

lg-le 2 on eesmärgikohasuse nõue, mille kohaselt võib isikuandmeid koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Kui eesmärk on saavutatud, tuleb töötlemine lõpetada. Muudel eesmärkidel tohib andmeid töödelda vaid andmesubjekti nõusolekul või seadusest tuleneva aluse olemasolul. Antud juhul oli kliendiga eelnevalt kokku lepitud isikuandmete avalikustamises lepingu täitmise tagamise eesmärgil. Leping, mida tagati, on lõpetatud ehk eesmärk on ära langenud ja puudub ka isiku nõusolek andmete edaspidiseks avaldamiseks. Seega ei ole isiku andmete jätkuvaks avaldamiseks ühtegi seaduslikku alust, mistõttu avaldatavad andmed on muutunud ebaõigeks.

§ 6lg-st 5 tulenevalt tuleb järgida andmete kvaliteedi põhimõtet. Selle kohaselt peavad andmed olema ajakohased, täielikud ning vajalikud seatud andmetöötluse 7

(10)3-08-1756 eesmärgi saavutamiseks. Antud juhul ei saa kohaldada lepingu täitmise tagamise eesmärki ainuüksi seetõttu, et pole lepingut, mida tagada; 6) samas on vastustaja seisukohal, et maksehäireregistris andmete avaldamise eesmärgiks ei saa tegelikult üldse olla isiku võlaandmete kajastamine selleks, et mõjutada teda võlga tasuma ehk tagada seeläbi lepingus kokkulepitud tingimuste täitmine. Maksehäireregistris on andmed avaldatud hoopis teiste ettevõtete jaoks, kellel on võimalik huvitatud isikuga võlasuhtesse astuda. Võla sissenõudmiseks on Eesti õigussüsteem ette näinud muud konkreetsed võimalused, ja see, et kaebaja ei ole suutnud oma võlga 10 aasta jooksul sisse nõuda, on tema enda viga. Maksehäireregistris taoliste võlaandmete kajastamine ei toimu õiguspärasel eesmärgil ning ühtlasi ei aitaks see täita ka loodetud eesmärki, kuna see ei paneks isikut oma võlga tasuma; 7) kohtumäärusega lõppes kaebaja menetlusõiguslik nõudeõigus ja seetõttu ka võlgniku kohustus kaebaja ees. Kuna kohustus on ära langenud, ei saa kaebaja kohaldada EMT peadirektori poolt 24. aprilli 1996. a käskkirjaga nr 52 kinnitatud NMT 450 ja GSM kasutamise eeskirja p 9.5, mille kohaselt lõpeb leping peale kohustuse täitmist; 8)

§ 11

lg 7 p 4, mis annab õiguse andmete kogumiseks ja kolmandatele isikutele edastamiseks kuni kolm aastat peale kohustuse rikkumise lõppemist, pole kohaldatav, sest nimetatud säte jõustus pärast kohtumäärusega

  1. novembril
  2. a menetluse lõpetamist. Isikule ebasoodsat sätet ei saa tagasiulatuvalt kohaldada.
  3. Kolmas isik ei ole apellatsioonkaebusele vastamise võimalust kasutanud.
  4. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil toetasid kaebaja esindajad apellatsioonkaebust selles toodud põhjendustel. Vastustaja esindajad palusid jätta kohtuotsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Haldusasja menetluse käigus muutis kaebuse esitaja HKMS § 19 lg 8 alusel kaebuse taotlust ja palus tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Halduskohus jättis tuvastamiskaebuse rahuldamata muuhulgas põhjendusega, et kaebajal puudub haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks põhjendatud huvi. Apellatsioonkaebus tugineb muuhulgas väitele, et selline halduskohtu seisukoht ei ole õige.
  6. HKMS § 7 lg 1 näeb ette, et kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on
  7. aprilli
  8. a lahendis nr 3-3-1-101-08 selgitanud, et isikul saab olla haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud tuvastus peab andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel ja kaitsmisel. Samu seisukohti on Riigikohus väljendanud ka
  9. jaanuari
  10. a lahendis nr 3-3-1-78-08;
  11. aprilli
  12. a lahendites nr 3-3-1-99-08 ja nr 3-3-1-100-08;
  13. mai 8

(10)3-08-1756
  1. a lahendis nr 3-3-1-21-09;
  2. septembri
  3. a lahendis nr 3-3-1-24-09;
  4. novembri
  5. a lahendis nr 3-3-1-70-
  7. Kaebuse esitajal on vaidlustatud haldusaktiga selle adressaadina otsene puutumus, kuid soovitud tuvastus ei anna talle selget eelist ehk õiguslikku kasu. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei aita kaebajat edaspidi tema väidetavalt rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebuse rahuldamise eelduseks olev põhjendatud huvi kaebajal puudub. Apellatsioonkaebuse väited põhjendatud huvi kohta seda järeldust ümber ei lükka.
  8. Esmalt väidab apellant, et tuvastamiskaebusel on preventiivne eesmärk, kuna see soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kuna kaebaja ei saa nõudeõiguse aegumise tõttu enam pöörduda kohtusse kolmanda isiku vastu võla kättesaamiseks, on andmete avaldamine maksehäireregistris üks vähestest abinõudest, mis võiksid motiveerida kolmandat isikut võlga tasuma. Samuti soodustab see uute võlgade ärahoidmist seeläbi, et teised krediidiandjad on teadlikud kolmanda isiku maksehäiretest. Need põhjendused viitavad kaebaja soovile jätkata maksehäireregistris kolmanda isiku võlgnevuse kohta andmete avaldamist. Sellise eesmärgi saavutamist tuvastamiskaebuse rahuldamine ei võimaldaks, sest haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust.
  9. juunil
  10. a tegi AKI kaebajale ettekirjutuse lõpetada Kalev Korvi isikuandmete töötlemine AS Krediidiinfo poolt hallatavas maksehäireregistris. HMS § 61 lg 2 kohaselt haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Asjaolu, et kaebaja pärast ettekirjutuse saamist eemaldas maksehäire kirje registrist, ei tähenda, et vaidlustatud haldusakt enam ei kehti. Haldusaktist tuleneb kaebajale keeld kolmanda isiku andmeid maksehäireregistris töödelda ja selline keeld on jätkuva kohustusena kehtiv. Haldusakti ei ole kehtetuks tunnistatud, ka ei ole selles määratud kehtivuse aega, mis saaks lõppeda.
  11. Apellatsioonkaebuses on kaebaja põhjendanud oma huvi ka sooviga saada teada, milline peaks olema tema poolt klientide isikuandmete töötlemise poliitika. Asja arutamisel ringkonnakohtus rõhutas kaebaja samuti, et sisulist diskussiooni soovitakse eesmärgiga saada teada, kuidas toimida edaspidi teiste klientidega. Soov saada kohtu tõlgendust, kas maksehäireregistris on olukorras, kus andmete sisestaja on hagist loobunud või hagi on aegunud, rahalise kohustuse täitmata jätmise kajastamine lubatav andmesubjekti nõusolekuta

§ 14

lg 1 p 4 või siis § 11 lg-te 6 ja 7 alusel, viitab lihtsale huvile veenduda vaidlustatud haldusakti õigusvastasuses. Pelgalt huvi veenduda haldusakti õigusvastasuses ei ole halduskohtusse pöördumise põhjendatud huvina aktsepteeritav. Vaidlustatud haldusaktiga väidetavalt rikutud õiguse – avaldada kolmanda isiku maksehäiret – edasisel kaitsel haldusakti õigusvastasuse tuvastamine kaebajale eeliseid ei anna. Põhjendatud huvi peab ära näitama kaebaja ise ja antud juhul pole kohtul kaebaja esitatud andmete põhjal alust põhjendatud huvi olemasolu eeldada. 15. Esimese astme kohtus ei põhjendanud kaebaja oma huvi hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusega, kuid apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud ka seda, et ta ei saa 9

(10)3-08-1756 välistada, et nõuab ebaseadusliku haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist haldusorganilt. Kaebaja lisas, et kahjunõude esitamisele eelnevat tuvastamiskaebust on Riigikohus pidanud lubatavaks. On õige, et kavatsust tulevikus esitada kahju hüvitamise kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. märtsi
  2. a lahend nr 3-3-1-11-02;
  3. veebruari
  4. a lahend nr 3-3-1-88-09), kuid kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonimenetluses esile toodud hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ilmselgelt otsitud põhjendus asjas sisulise lahendi saamiseks, veendumaks selles, et AKI tõlgendab seadust valesti ja kaebaja õigesti. Ringkonnakohtu istungil selgitatu kohaselt võib kaebaja kahjunõue tuleneda sellest, et maksehäireregistrisse andmete edastamisel kandis kaebaja kulusid (see ei ole tasuta), ning kuna andmed tuli registrist maha võtta, ei saanud kaebaja teenust ja kandis kulusid asjata. Kaebaja osutas, et AS-ga Krediidiinfo sõlmitava lepingu kohta on võimalik saada informatsiooni AS Krediidiinfo veebilehelt. Aadressil www.krediidiinfo.ee avaldatud informatsioonist (sh leping, infosisestusnõuded, hinnakirjad) nähtub, et tellijal, kes aktsepteerib infosisestusnõuded nende allkirjastamise teel, on lepingu kehtivuse ajal õigus sisestada maksehäirete registrisse andmeid oma klientide kohta, kusjuures maksehäirete kohta andmete sisestamine on erinevalt kaebaja väidetust tasuta, tasuline on liitumine, raportid jm teenused. Seega ei saanud kaebajale haldusaktiga tema poolt kirjeldatud kahju tekkida. Samas, isegi kui kaebajale sai mingi kahju, mis pole talle endale ega kohtule hetkel äratuntav, haldusaktiga kaasneda (tuvastamisnõude esitamisel ei pea kaebuse esitaja asuma põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet), oleks sellise hüvitamisnõude üheks eelduseks RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt võimatus esmaste õiguskaitsevahenditega (sh haldusakti tühistamise taotlemisega) kahju vältida või kõrvaldada. Haldusakti kehtivuse kõrvaldamise võimaluse kasutamata jätmise korral pole hüvitamiskaebus perspektiivikas.
  5. Olukorras, kus kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 7 lg-st 1 tulenev kaebeõigus, ei kontrolli halduskohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Seetõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta haldusakti õiguspärasuse suhtes ja muudab esimese astme kohtuotsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.