← Eesti

3-09-1680/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1680 Haldusasi P. P. kaebus Tallinna Vangla direktori
  2. jaanuari
  3. a käskkirjaga nr 25-k tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – P. P. Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus P. P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Jätta P. P. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus haldusasjas nr 3-09-1680 muutmata. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Tallinna Vangla direktor karistas 15.01.2009 käskkirjaga nr 5-2/47-d P. P.distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.4.8 nõuete rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 30.12.2008 kell 20.10 suitsetas P. P. selleks mitteettenähtud kohas
  11. vangistussektsiooni tualettruumis. 3-09-1680 Nimetatud distsipliinirikkumise toimepanemisega seoses lõpetas Tallinna Vangla direktor 15.01.2009 käskkirjaga nr 25-k P. P. rakendamise majandustöödel finants- ja majandusosakonna abitöölisena alates 02.02.
  13. P. P. esitas 19.01.2009 vaide, milles palus tunnistada Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirjad nr 5-2/47-d ja nr 25-k kehtetuks, leides, et nende näol on tegemist topeltkaristamisega. Justiitsministeerium jättis 04.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/1188 rahuldamata vaide Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirja nr 5-2/47-d kehtetuks tunnistamise osas ja rahuldas vaide Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirja nr 25-k osas, tunnistades selle kehtetuks algusest peale.
  14. P. P. esitas 02.02.2009 Tallinna Vanglale taotluse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebaseadusliku töölt vabastamisega. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse 26.02.2009 kirjaga nr 1-13/2946-3 rahuldamata.
  15. P. P. esitas 02.03.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirja nr 25-k alusel töölt vabastamisega (haldusasi nr 3-09-623). Tallinna Halduskohus jättis 20.05.2009 määrusega haldusasjas nr 3-09-623 kaebuse läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei olnud läbinud kinnipeetavale kohustuslikku kohtueelset menetlust ega pöördunud Tallinna Vangla poole korrektse kahju hüvitamise taotlusega.
  16. P. P. esitas 25.05.2009 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 60 000 krooni. Tallinna Vangla jättis 24.07.2009 kirjaga nr 1-13/27700-1 taotluse rahuldamata.
  17. P. P. esitas 03.08.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirjaga nr 25-k tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vastavalt kohtu õiglasele äranägemisele. Kaebuse kohaselt tekkis mittevaraline kahju seoses tervise halvenemisega, mille põhjustas Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkiri nr 25-k, mille alusel lõpetati kaebaja rakendamine majandustöödel. Kaebaja kaotas 31.01.2009 vangistussektsioonis teadvuse, millest informeeris koheselt valvurit, kuid vaatamata sellele ta meditsiinilist abi ei saanud. Teadvuse kaotuse ja töölt vabastamise vahel esineb põhjuslik seos. Tervise halvenemist tõendab tervisekaarti neuroloogi poolt 04.02.2009 tehtud sissekanne, millest nähtub, et kaebaja töölt vabastamine halvendas tema tervislikku seisundit. Pärast kohtuotsuse alusel tööle ennistamist ei ole kaebaja tervise halvenemist täheldanud. Tallinna Vangla ei võimalda kinnipeetavatele vajalikku ravi. Kaebaja töötas Tallinna Vangla raamatukogus ning tegeles ka raamatute lugemiseks laialivedamise ja kokkukogumisega. Selline töö andis kaebajale piisava võimaluse liikumiseks ja tagas talle mõõduka füüsilise koormuse. Pärast töölt vabastamist kaebaja liikumisvõimalused vähenesid ning sellega kaasnesid ka teised tagajärjed, mis põhjustasid tervise järsu halvenemise. Kaebaja keeldus majandusosakonna abitöölise (koristaja) ametikoha vastuvõtmisest, sest ta oleks pidanud töökohustusi täitma püsti seistes ning oleks pidanud pidevalt prahi pühkimiseks ja korjamiseks kummardama. Samuti puuduks võimalus istumiseks ning kõrvalise abi kasutamiseks kohustuste täitmisel. Istuva töö ja liikumise vaheldumine raamatukogus töötades aitas kaasa haigusest tulenevate tagajärgede leevendamisele ja ärahoidmisele ning andis kaebajale mõõduka füüsilise koormuse. Kaebaja tervisliku seisundi juures on koos teiste kinnipeetavatega spordisaali külastamine mõttetu. Ta 2

(10)3-09-1680 ei ole juba aastast 2006 suuteline jooksma ega palli taga ajama. Väikeaju kahjustuse tõttu tekivad kaebajal muu hulgas koordinatsioonihäired. Muudele treeninguvahenditele puudub juurdepääs. Säilitamaks mingilgi määral oma tervislikku seisundit, taotles kaebaja, et tal võimaldataks viibida 6 korda päevas väljaspool siseruume. Tallinna Vangla käskkiri nr 25-k tehti juba 15.01.2009, mistõttu olid 31.01.2009 teadvusekaotus ja selle tagajärjed otseselt seotud kaebaja vabastamisega töölt ja sellest tekkinud pingest. Kaebajale ei ole võimaldatud normaalset arstiabi ega neuroloogi poolt varem kinnitatud ravi jätkamist. Perearst on muutnud kaebajale määratud ravimeid ja kuuri kestvust vastavalt enda äranägemisele. Kaebaja kannatab meeletute peavalude käes ega ole saanud leevendust sagedate krambihoogude eest, mis on sagenenud pärast 31.01.2009 teadvuse kaotust. Ainult eriarst ehk neuroloog on suuteline reaalselt hindama kaebaja tervisliku seisundi halvenemist. Kuigi kaebaja haigust peetakse progresseeruvaks ja ravile allumatuks, tunneb ta järsu tervise halvenemise koheselt ära. Kaebaja tundis hirmu tervisliku seisundi mittesäilimise ees, hirmu elu ja tervise pärast, alandust, solvumist ja nördimust ametnike täielikust omavolist ja karistamatusest. Kaebajale tekkinud kahjustus ei pruugi olla küll otseselt silmaga märgatav, kuid tema enesetunne on siiski märgatavalt halvenenud ning talle ei ole võimaldatud antud kahjustust ravida. Kuna puudus võimalus pääseda neuroloogi vastuvõtule ning võimatu on tekitatud mittevaralise kahju suurust täpselt hinnata, palus kaebaja kohtul määrata hüvitis õiglases suuruses. 7. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkiri nr 25-k on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakti ning kuigi Justiitsministeerium leidis, et kaalutlusõiguse teostamisel ei arvestatud kõigi asjaoludega, oli haldusakti andmiseks olemas nii faktiline kui õiguslik alus. VangS § 55 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vangistussektsioonides võimaldatakse kinnipeetavatel reeglina kolmel korral nädalas kasutada spordisaali. Samuti on kinnipeetavatel nelja tunni vältel päevas võimalik liikuda vabalt vangistussektsiooni piirides, sealhulgas ühe tunni vältel õues. Kaebaja liikumisvabadust ei ole piiratud. Kaebajale pakuti pärast Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirja nr 25-k kehtetuks tunnistamist 17.03.2009 tööd finants- ja majandusosakonnas majandustööde abitöölisena, kuid kaebaja keeldus nimetatud töökohast, kus ta oleks saanud liikuda värskes õhus ja seega taganud endale vajaliku treeningu ning füüsilise koormuse. Kaebaja põhjendas majandusosakonna abitöölise (koristaja) ametikoha vastuvõtmisest keeldumist 20.04.2009 Tallinna Halduskohtule sarnases haldusasjas nr 3-09-623, märkides muu hulgas ise, et tema töö iseloom raamatukogus oli vähest liikumist vajav ning tööülesandeid sai täita ka istudes. Seega kaebaja väited tema liikumisvõimaluste piiramise ja tervisliku seisundi halvenemise seose osas on paljasõnalised ning vastuolulised. Tallinna Vangla selgitas kaebajale 16.02.2009 kirjaga nr 1-13/5511-1, et vanglas on meditsiiniteenus tagatud ööpäevaringselt. Vanglal on tagantjärgi võimatu kindlaks teha, kas kaebaja vajas 31.01.2009 meditsiinilist abi või mitte. Juhul, kui kaebaja oleks teadvuse kaotanud, siis ei oleks ta kindlasti jäänud arstiabita. Kaebaja väidetav teadvuse kaotus 31.01.2009 ei ole tõendatud ning sellekohane väide on paljasõnaline. Samuti ei saa olla põhjuslikku seost töölt vabastamise ja teadvuse kaotuse vahel. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-neuroloog R. V. on 04.02.2009 kaebaja tervisekaardi anamneesi osasse teinud sissekande „enesetunne, meeleolu on halvenenud, seoses vähese liikumisega füüsiline jõud vähenenud“, kuid anamneesi all mõistetakse haige küsitlemisel saadud andmeid, mitte neuroloogi hinnangut kaebaja tervise halvenemisele. 3
(10)3-09-1680 Kaebaja oli töölt vabastatud ajavahemikul 02.02.2009–07.05.
  1. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et nimetatud ajavahemikul on ta 04.02.2009 viibinud neuroloogi, 11.02.2009 meditsiiniõe, 18.03.2009 üldarsti, 25.03.2009 silmaarsti ja 07.04.2009 perearsti vastuvõtul. Ebaõige on kaebaja väide, et pärast töölt vabastamist ei ole tal võimaldatud käia neuroloogi vastuvõtul ega võimaldatud arstiabi. Neuroloogi vastuvõtule suunatakse kinnipeetav vangla pere- või üldarsti poolt vajaduse korral ning vangla üldarstid ei ole pidanud vajalikuks kaebaja suunamist neuroloogi vastuvõtule. Kaebaja ei ole tõendanud, kuidas tema töölt vabastamine tema tervist halvendas ning kas tema tervis on pärast töölt vabastamist üldse halvenenud. Kaebaja on ainsa sellekohase tõendina nimetanud neuroloogi 04.02.2009 sissekannet kaebaja tervisekaardil, mis aga kajastab üksnes kaebaja enda hinnangut oma tervisele. Põhjuslik seos kaebaja väidetava tervise halvenemise ja kehtetuks tunnistatud käskkirja vahel puudub. Kaebaja töölt vabastamise aluseks olev käskkiri võis küll olla õigusvastane, kuid üksnes see asjaolu ei anna alust mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkiri nr 25-k on Justiitsministeeriumi vaideotsusega tunnistatud kehtetuks ja tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Kuna kaebaja täiendavad väited vangla õigusvastase tegevuse kohta (perearsti keeldumine registreerida teda neuroloogi vastuvõtule, ravimite ja ravikuuri ebaõige ja omavoliline määramine, erapoolikute sissekannete tegemine) ei ole läbinud vaidemenetlust, puudub kohtul alus hinnata kaebaja väidetavat mittevaralist kahju vangla eeltoodud tegevuse läbi ning hinnang antakse üksnes sellele, kas kaebajal tekkis hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju käskkirja nr 25-k tulemusena. Kohus peab kontrollima, kas Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkiri nr 25-k võis tekitada kaebajale ajavahemikus 15.01.2009 kuni 04.03.2009 (s.o käskkirja eeldatavast teatavakstegemisest kuni käskkirja kehtetuks tunnistamiseni) psüühilist laadi kannatusi ning kas käskkirja tõttu töölt eemalviibimine ajavahemikus 02.02.2009 kuni 07.05.2009 võis füüsiliselt kahjustada kaebaja tervist. Kaebajat karistati Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirjaga nr 5-2/47-d noomitusega (suitsetamine mitteettenähtud kohas). Distsiplinaarkaristus oli käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtiv ning seda ei ole Justiitsministeeriumi ega kohtu poolt kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Kohtule ei nähtu, et Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirjaga nr 25-k oleks kaebaja väärikust alandatud või teda solvatud. Käskkirjast ei nähtu ühtlasi, et see oleks antud Tallinna Vangla direktori poolt ilmse tahtega kaebajat psüühiliselt traumeerida. Kuivõrd kinnipeetavatele on kinnipidamisasutuses tagatud tasuta toit ja meditsiiniline abi, ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu töökoha kaotamist pidada sündmuseks, mis saaks tekitada töökoha kaotanud kinnipeetavale olulist stressi või hirmu elu ja tervise pärast. Isegi kui käskkiri tekitas kaebajas meelepaha ja nördimust, sai tegemist olla vaid ajutise emotsiooniga, kuna vaid poolteist kuud pärast käskkirja andmist tunnistati see Justiitsministeeriumi käskkirjaga kehtetuks. Sellega kõrvaldas Justiitsministeerium ka õigusvastase käskkirja võimalikud negatiivsed tagajärjed kaebaja enesetundele ja emotsioonidele. Tallinna Vangla õigusvastane tegevus (kaalutlusõiguse teostamata jätmine haldusakti andmisel) ei olnud sedavõrd oluline rikkumine, mis saaks kaebaja jaoks kaasa tuua vaid rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Kaebajal haldusakti andmisest tekkida võinud negatiivsed emotsioonid on heastatud käskkirja kehtetuks tunnistamisega ning kaebaja varasemale ametikohale tööle ennistamisega. Eeltoodut arvestades ei pea kohus võimalikuks mittevaralise kahju rahas hüvitamist. Kohtul puudub alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks ka seoses kaebaja väidetava tervise halvenemisega. Kaebaja on 31.01.2009 teadvuse kaotust käsitanud meditsiinilist abi vajava 4
(10)3-09-1680 seisundina. Seetõttu ei olnud see seotud haldusakti mõjuga kaebaja psüühilisele enesetundele. Kaebaja füüsilisele tervisele sai reaalset mõju avaldada vaid kaebaja töölt eemalolek, mitte haldusakti andmine. Kuna kaebaja eemaldati töölt 02.02.2009, ei saanud teadvusekaotus olla tema töölt eemaldamise vahetuks tagajärjeks. Kaebaja märgib, et pärast tööle ennistamist on tema tervise jätkuv halvenemine peatunud, kuid samas nähtub, et kaebaja kannatab ka käesoleval ajal suurte peavalude ja sagedaste krambihoogude käes. Kaebaja väitel on need pärast 31.01.2009 teadvuse kaotust sagenenud. Kuivõrd 31.01.2009 teadvuse kaotust ei saa seostada kaebaja töölt vabastamisega, ei saa kohus järeldada ka seda, et pärast nimetatud kuupäeva sagenenud krambihood ja peavalud võiksid olla seotud kaebaja õigusvastase töölt vabastamisega. Kaebaja väited, et üksnes raamatukogutöö aitaks tema haiguse süvenemist ära hoida, on meelevaldsed ning ebausutavad. Dr R. V. 04.02.2009 sissekandes on kajastatud patsiendi enda, mitte arsti hinnangut patsiendi seisundi kohta, mistõttu see ei tõenda kaebaja tervisehäirete seost töölt vabastamisega. Lisaks nähtub sissekandest, nagu oleks kaebaja 04.02.2009 seisuga olnud juba ühe kuu tööta, kuigi ta eemaldati faktiliselt töölt alles 02.02.2009 ehk kaks päeva varem. Sedavõrd lühike eemalolek ei saanud kindlasti põhjustada kaebaja tasakaaluhäireid ja ebakindlust kõndimisel, rääkimata füüsilise jõu vähenemisest. Ebausutav on ka see, et 18.03.2009 kaebajal diagnoositud närvisüsteemi täpsustamata degeneratiivhaigust oleks saanud mõjutada kaebaja võimalus abitöölisena aeg-ajalt raamaturiiulite vahel liikuda. Võttes arvesse kõiki kaebaja meditsiinikaardi sissekandeid, oli kohus seisukohal, et kaebaja ajutine töölt eemaldamine ei saanud mõjutada temal töölt eemaloleku ajal diagnoositud närvisüsteemi degeneratiivhaiguse olemasolu ning selle kulgu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. P. P. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kaebaja paigutati
  2. aasta augustis Tallinna Vangla eelvangistushoonest
  3. elusektsiooni, kus tal tekkisid probleemid ja konfliktid teiste kinnipeetavatega, mis ohustasid kaebaja elu ja tervist, kuid tänu julgeolekutöötaja kiirele sekkumisele ja kaebaja
  4. elusektsiooni ümberpaigutamisele jäid raskemad tagajärjed ära. Tallinna Vangla
  5. sektsioon on mõeldud õppivatele kinnipeetavatele,
  6. sektsioonis on vaid töötavad kinnipeetavad,
  7. sektsioonis väheagressiivsed ja osaliselt töötavad kinnipeetavad, tugevdatud järelevalvega
  8. sektsioon on mõeldud agressiivse hoiakuga kinnipeetavatele, kellest enamusel puudub soov töötada või õppida. P. P. ümberpaigutamisel probleemide tekkimise võimalus on märgitud ka tema individuaalses täitmiskavas. Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirjal nr 25-k oli kaebaja jaoks kaks tagajärge: töö kaotamine ja sellest tulenev ümberpaigutamine. Kuna kaebaja ei õppinud, teadis ta juba käskkirja saades, et pärast 02.02.2009 paigutatakse ta ümber
  9. või
  10. sektsiooni, millest tekkis tal reaalne hirm oma elu ja tervist ähvardava ohu pärast. Sellel põhjusel kirjutas kaebaja ka vangla direktorile avalduse, milles palus enda ümberpaigutamisel arvestada võimalikku ohtu tema elule ja tervisele. Teadmatusest põhjustatud hirmutunne algas 15.01.2009 ja kasvas iga päevaga. Kaebaja on kindel, kuigi ei saa otseselt tõestada, et tema teadvuse kaotuse 31.01.2009 põhjustas alates 15.01.2009 kestnud närvipinge ja hirmust tingitud stress, eriti arvestades tema niigi kahjustatud närvisüsteemi. Kaebajale ei võimaldatud 31.01.2009 koheselt arstiabi ega fikseeritud antud juhtumit (turvakaamera salvestis, millelt nähtuks abipalvega valvurite poole pöördumine, on kustutatud). Töökoha kaotus ei põhjustanud hirmu halduskohtu poolt nimetatud põhjustel, vaid kaebajal oli tegelik kartus oma elu ja tervise pärast. Vanglaametnikud, kelle ettepanekul kaebaja töölt vabastati, olid käskkirja tagajärgedest ilmselgelt teadlikud ja tegutsesid sooviga teda psüühiliselt traumeerida ja alandada. Kaebaja on sellekohaste avaldustega pöördunud ka Justiitsministeeriumi poole. Tallinna Vangla 5
(10)3-09-1680 tahtlikku tegevust kinnitab asjaolu, et pärast Justiitsministeeriumi 04.03.2009 vaideotsust, millega Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkiri nr 25-k tunnistati kehtetuks, pakkus vangla 17.03.2009 kaebajale tööd koristajana, teades, et ta pole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline seda tööd ohutult tegema. Varasemale tööle ennistati kaebaja alles kohtuotsusega 08.05.
  1. Kuivõrd kaebaja õigused taastati alles pärast kohtuotsust, on ilmne, et vaidlusalune käskkiri oli antud sihilikust soovist põhjustada kaebajale kannatusi. 31.01.2009 toimunud teadvuse kaotus põhjustas kaebajale järgmised peamised negatiivsed tagajärjed: jalgade liikumise üle loomuliku kontrolli oluline vähenemine ja käimist takistavad jalakrambid; sagedasem tasakaalukaotus kummardumisel; tugevnenud vilin vasakus kõrvas; tugeva ärrituse või vaimse pinge puhul tekivad lühiajalised (3-5 sekundit) „tühjad augud“, mille kestel puudub arusaamine enda ümber toimuvast. Ebaõige on väide, et tervisekahju sai tekkida alles pärast töölt vabastamist 02.02.
  2. Kuna kaebaja saab liikuda vaid silmadega jalgade liikumist pidevalt jälgides, siis puudus tal ajavahemikul 02.02.2009 kuni 07.05.2009 võimalus erinevates situatsioonides harjutada jalgade ja silmade koostööd, mistõttu muutus järjest raskemaks liikumine väljaspool elusektsiooni. Pärast tööle ennistamist liikumisvõimaluse suurenedes tervisliku seisundi halvenemine peatus ja isegi mõnevõrra paranes. Kaebaja põhjendatud hirmu ümberpaigutamise ees kinnitab asjaolu, et 10.02.2009 paigutati ta
  3. sektsioonist ümber
  4. sektsiooni kui mittetöötav kinnipeetav ning koheselt tekkis tal ka konflikt teiste kinnipeetavatega, kes teda ähvardasid. Alles pärast öörahu anti kaebajale võimalus rahuneda, viies ta magama eelvangistushoonesse, millest polnud suurt abi, sest endiselt oli hirm tuleviku ees. Järgmisel päeval viidi ta sunniviisiliselt uuesti
  5. elusektsiooni ja kambris nr 47 teda alandati ning ähvardati pidevalt füüsilise vägivallaga. Kolmandal päeval paigutati kaebaja lõpuks
  6. sektsiooni, kus viibis ka apellatsioonkaebuse esitamise ajal, kuigi pidanuks töötava kinnipeetavana asuma hoopis
  7. elusektsioonis. Seega ei ole Tallinna Vangla senini täielikult heastanud käskkirjaga nr 25-k kaebajale tekitatud kahju. Kuigi
  8. sektsioonis ei ole tõsiseid konflikte olnud, puudub võimalus kasutada vaid
  9. sektsioonis olevat spordiinventari ja liikumisvõimalus on piiratum. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna ebaprofessionaalse tegevuse tõttu on kaebaja sunnitud taluma meeletuid peavalusid, nägemine on halvenenud, tekkinud on ravimisõltuvus jm. Neuroloogi vastuvõtule panemisest perearst keeldus.
  10. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Justiitsministeerium tunnistas 04.03.2009 vaideotsusega küll Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirja nr 25-k kehtetuks, sest sellest ei nähtunud HMS § 64 lg-s 3 nimetatud asjaolude kaalumist, kuid vanglal oli haldusakti andmiseks olemas nii faktiline kui ka õiguslik alus. Asjassepuutumatud on P. P. väited seoses
  11. aasta augustikuus toimunud vanglasisese ümberpaigutamisega. Kinnipeetaval puudub pädevus hinnata vangistussektsioonidesse paigutamise aluseid. Kuna kohus saab kahjunõuet menetleda üksnes ulatuses, milles kinnipeetav on läbinud kohtueelse menetluse, siis Tallinna Vangla apellandi nimetatud väidete osas seisukohta ei võta. Apellandi väide ohust tema elule ja tervisele on alusetu ning ta ei ole nimetanud ühtegi konkreetset nime ega sündmust, mis oleks võinud teda ohustada. P. P. väited seoses julgeolekuohuga on paljasõnalised ja asjassepuutumatud ning ka vastustajal puudub põhjus esitada tõendeid, mis ei puutu asjasse. Apellandi teadvuse kaotus 31.01.2009 pole tõendatud ja vajaduse olemasolul poleks ta jäänud ilma meditsiinilise abita. Apellandile väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju on käesoleval juhul heastatud käskkirja kehtetuks tunnistamise ja P. P. tööle ennistamisega. Apellandi väide tema väärikuse alandamise kohta on alusetu. P. P. tervisekaardist ei nähtu, et tema tervis oleks pärast töölt vabastamist halvenenud ja ka 6
(10)3-09-1680 sellekohased väited tuleb lugeda paljasõnalisteks. Apellandi väide, et Tallinna Vangla pole käskkirja tagajärgi heastanud, sest ei paigutanud teda tagasi
  1. vangistussektsiooni, on asjassepuutumatu. Kinnipeetava vanglasisese paigutamise ja ümberpaigutamise vajaduse üle otsustab vangla. Alusetud on apellandi väited, et talle pole Tallinna Vanglas võimaldatud piisavat ravi. P. P. töölt vabastamise käskkiri võis küll olla õigusvastane, kuid see iseenesest ei anna veel alust mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Apellandi väited, et tema tervis halvenes seoses tema töölt vabastamisega, on ümber lükatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  3. Kaebaja põhiväide on olnud, et kuna Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkirjaga nr 25-k kaotas ta töö vangla raamatukogus ning töö kaotamise tagajärjeks oli ka tema vanglasisene ümberpaigutamine, siis tekitas käskkirja teatavakstegemine talle sedavõrd suure närvipinge ja stressi, et selle tagajärjel toimus oluline tervisliku seisundi halvenemine (sh teadvuse kaotus 31.01.2009). Halduskohus hindas üksnes seda, kas kaebajale on tekkinud kahju käskkirja nr 25-k tagajärjel ning ei analüüsinud P. P. väiteid seoses tema Tallinna Vanglas tõhusa meditsiiniabita jätmisega (v.a 31.01.2009 väidetava teadvuse kaotusega seoses), sest selles osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et P. P. 26.05.2009 Tallinna Vanglale esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluses (tl 7-9) oli õigusvastase teona, millega kahju põhjustati, käsitletud ainuüksi käskkirja nr 25-k andmist ja sellest tulenevat töö kaotamist (kaebaja ei töötanud 02.02.2009–07.05.2009), samuti viivitamatut tööle ennistamata jätmist, mille tulemusel tema tervis halvenes, kuid kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses pidanud oma tervise halvenemise põhjuseks üldist meditsiinilise abi korraldust vanglas. Seetõttu analüüsib ka ringkonnakohus apellatsioonkaebust üksnes ulatuses, milles halduskohus kaebuse läbi vaatas.
  4. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla direktori 15.01.2009 käskkiri nr 25-k ei olnud oma sõnakasutuse vms poolest selline, et käskkirjast endast saanuks kaebajale tekkida mittevaralist kahju ning kaebaja pole seda ka väitnud. Küll leiab P. P., et käskkirja nr 25-k andmisest tulenenud faktilised negatiivsed tagajärjed (töö kaotamine, teise elusektsiooni üleviimine) ja nende tagajärgede ootus tekitasid talle stressi ja põhjustasid emotsionaalseid kannatusi.
  5. Halduskohtuga ei saa nõustuda selles, et kaebaja õigused taastusid juba pärast Justiitsministeeriumi 04.03.2009 vaideotsusega käskkirja nr 25-k kehtetuks tunnistamist, sest asjast nähtub, et P. P. ennistati varasemale ametikohale alles 08.05.2009 pärast Tallinna Halduskohu 30.04.2009 otsusega haldusasjas nr 3-09-622 Tallinna Vanglale vastavasisulise ettekirjutuse tegemist. Seetõttu võib vaidlustatud käskkirjast kaebajale tulenenud otsese negatiivse tagajärje (töö kaotamine) lugeda kõrvaldatuks alles tema halduskohtu otsuse alusel tööle ennistamisest.
  6. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vastustaja ja halduskohus leidnud õigesti, et kaebajal on vähemalt juba alates 18.04.2007 diagnoositud süvenev jalgade nõrkus (Myelopathia L/S) (tl 38) ja hiljemalt 30.01.2008 täpsustamata polüneuropaatia (tl 40). Samuti 7
(10)3-09-1680 nähtub, et P. P. on jalakrampide üle kaevanud 16.01.2008 (tl 38 pöördel) ja 30.01.2008 dr R. V.le selgitanud, et probleem jalgade tuimusega ning liikumisraskused tekkisid tal juba kolm aastat tagasi (tl 40). Kaebajal närvisüsteemi täpsustamata degeneratiivhaiguse (polüneuropaatia) olemasolu on arstid kinnitanud ka 04.02.2009 (tl 42), 18.03.2009 (tl 41) ja 07.04.2009 (tl 41 pöördel), kusjuures puuduvad igasugused viited haiguse ägenemisele pärast 15.01.2009 käskkirja andmist või 02.02.2009 töölt vabastamist. Kaebaja on peavalude olemasolu ka ise seostanud esmajoones vale tugevusega prillide kandmisega (tl 41 pöördel, tl 42), mis ei seondu käesoleva vaidlusega, lisaks nähtub, et kaebaja on saanud valude vastu tablette Lyrica juba alates 16.01.2008 (tl 38 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik kogutud andmetest järeldada, et P. P. tervislik seisund oleks pärast 15.01.2009 käskkirja andmist ning tema 02.02.2009 töölt vabastamist halvenenud ning nimetatud sündmuste vahel oleks põhjuslik seos. Terviseportaali inimene.ee andmetel on polüneuropaatia perifeersete närvide kahjustus, millele suunatud otsene ravi puudub ning haiguse süvenemist on võimalik teatud tingimustel üksnes aeglustada (vt http://www.inimene.ee/index.php?disease=p&sisu=disease&did=444). Selleks oleks vajalik selgitada välja haiguse tekkepõhjus (kahjustav faktor) ja sellest edaspidi hoiduda. Hingelist ärritust, stressi, depressiooni vms polüneuropaatia tekkepõhjusena välja toodud ei ole, vaid selle tekkimine on üldjuhul seotud mõne teise kroonilise haiguse või viirusinfektsiooni põdemisega, samuti kroonilise alkoholi tarvitamisega. Kuivõrd haiguse tekkepõhjused on füsioloogilised, mitte psühholoogilised, on vähetõenäoline seegi, et kaebaja üleelamised seoses käskkirja nr 25-k andmisega ja sellele järgnenud toimingutega oleksid saanud tema haiguse kulgu märkimisväärselt mõjutada. Isegi juhul, kui P. P.l oleks 31.01.2009 esinenud teadvuse kaotus (mida kaebaja on vastustajale ja kohtule esitatud dokumentides järjekindlalt väitnud, sh 03.02.2009 kaebuses Tallinna Vangla direktorile – tl 43 ja pöördel, kuid arusaamatul põhjusel pole seda toonud välja 04.02.2009 neuroloogi vastuvõtul – tl 42), ei saa seda pidada käskkirja andmisest ja oodatavast töö kaotusest ning ümberpaigutamisest põhjustatuks.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mõistlikult eeldada ka seda, et kaebaja tervisliku seisundi halvenemist kiirendas tema töölt vabastamine, sest tegemist oli P. P. progresseeruva närvihaiguse senist kestust (alates hiljemalt 18.04.2007, aga tõenäoliselt veel oluliselt varasemast) arvestades lühiajalise perioodiga, mistõttu märkimisväärne tervise tegelik halvenemine just ajavahemikul 02.02.2009–07.05.2009 (kokku 95 päeva, sh 66 tööpäeva) ei ole usutav, kuigi on ilmne, et kaebaja võis ennast asjaoludest tulenevalt psühholoogilistel põhjustel tunda sel ajavahemikul halvemini kui varasemal perioodil. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tulemusel P. P. tervise kahjustamine ei ole tõendatud.
  2. Kuivõrd kaebaja on väitnud ka seda, et vastustaja on alandanud tema väärikust, tuleb ringkonnakohtul kontrollida ka neid väiteid. Halduskohus leidis, et kuna kinnipeetavatele on vanglas tagatud tasuta toit ja meditsiiniline abi, ei saa distsiplinaarsüüteo tõttu töökoha kaotamist pidada sündmuseks, mis saaks kinnipeetavale tekitada olulist stressi või hirmu elu ja tervise pärast. Isegi kui käskkiri tekitas kaebajas nördimust, oli tegemist ajutise emotsiooniga, mille negatiivsed tagajärjed kõrvaldati vaideotsusega. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et tegemist ei ole sedavõrd olulise ja kestva rikkumisega, mis õigustaks kaebajale tekitatud mittevaralise kahju rahas hüvitamist.
  3. Riigikohus on pidanud võimalikuks lähtuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest ning viidanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on inimväärikust alandavateks 8
(10)3-09-1680 pidanud isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Seejuures tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Samas otsuses (p 13) jäi Riigikohus oma varasema seisukoha juurde, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, kuid kohus rõhutas siiski, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
  1. Käesoleval juhul tuleb seega esmajoones hinnata, kas käskkirja tagajärjel pidi P. P. taluma selliseid kannatusi, mis ületasid tavalise kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebaja on rõhutanud ühelt poolt seda, et töö raamatukogus aitas tal tagada piisava liikumisvajaduse, mis elusektsioonis tegevusetult viibimisel polnud võimalik, ning teiselt poolt asjaolu, et seoses mittetöötamisega paigutati ta
  2. elusektsioonist ümber algselt
  3. sektsiooni ja seejärel
  4. elusektsiooni, millest esimese puhul oli temal kaaskinnipeetavatega probleemide (julgeolekuohu) tekkimine teada.
  5. Põhjendatud ei ole Tallinna Vangla vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukoht, et P. P. väited tema ümberpaigutamise ja sellega tekkinud julgeolekuohu kohta on asjassepuutumatud. P. P. esitas samad väited juba 26.05.2009 kahju hüvitamise taotluses (tl 79). Kuivõrd vangla ei ole kaebaja sellekohaseid väiteid kahtluse alla seadnud, tuleb asuda seisukohale, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust fakti osas, et P. P. paigutati 09.02.2009 seoses töölt vabastamisega
  6. elusektsioonist ümber algselt
  7. sektsiooni ja 11.02.2009 omakorda
  8. elusektsiooni. Kaebaja viibimine
  9. elusektsioonis nähtub ka Tallinna Vangla 24.07.2009 vastusest kahju hüvitamise taotlusele (tl 5-6). Ümber ei ole lükatud ka kaebaja väidet selle kohta, et ta oli teadlik sellest, milliste põhimõtete alusel on Tallinna Vanglas kinnipeetavad elusektsioonidesse jaotatud ning oskas ümberpaigutamist oodata. Selle väite usutavust kinnitab seejuures asjaolu, et kaebaja pärast töölt vabastamist ka tegelikult ümber paigutati.
  10. Ringkonnakohus leiab, et vanglasisese ümberpaigutamisega P. P. väärikuse alandamine ei ole tõendatud. Kuigi asjaoludest tulenevalt on usutav, et kaebaja
  11. elusektsioonist kahe päeva möödumisel
  12. sektsiooni ümberpaigutamise põhjuseks oli temal kaaskinnipeetavatega tekkinud konfliktid, ei saa seda pidada Tallinna Vangla süül kaebaja väärikuse alandamiseks. Kogutud materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole vanglale ega kohtumenetluse käigus avaldanud ühegi kinnipeetava nime, kellega tal Tallinna Vangla
  13. elusektsioonis konflikt oli ning miks ta kartis tema suhtes elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamist kaaskinnipeetavate poolt. Halduskohtu istungil tõi kaebaja välja üksnes oma erimeelsused inspektor-kontaktisiku V. K.. Sellises olukorras ei saanud vastustaja kohtu hinnangul reaalselt eeldada, et kaebaja ümberpaigutamise korral võib tal tekkida probleeme julgeolekuga. Samuti nähtub, et Tallinna Vangla arsti J. J. vastuvõtul 11.02.2009 P. P.l mingeid vigastusi ei olnud ning millegi üle ta ka ei kaevanud (tl 40 pöördel). Pärast
  14. elusektsiooni ümberpaigutamist kaebaja reaalse julgeolekuohu tekkimist väitnud ei ole. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda kinnipidamist vangla konkreetses hoones, osakonnas või kambris, kui temale on ka mujal tagatud vangistust reguleerivatest sätetest tulenevad õigused. Kaebaja ei ole viidanud, et tema liikumisvabadust oleks
  15. elusektsioonis piiratud vastuolus vangistust reguleerivate normidega. Õigusvastast liikumisvabaduse piirangut ei tulene asjaolust, et erinevates elusektsioonides on jalutusajad või jalutamistingimused mõnevõrra erinevad, kui samas on igal juhul tagatud õigusaktidega ettenähtud võimalus liikuda elusektsioonis ning viibida värskes õhus. 9
(10)3-09-1680 Samuti ei ole tõsiseltvõetavad kaebaja selgitused, et ainuüksi töö raamatukogus tagas temale vajaliku ja piisava liikumisvõimaluse ja -koormuse. Kuigi on usutav, et P. P. ei saanud oma haiguse iseloomu tõttu koos teiste kinnipeetavatega võtta osa spordisaalis toimunud sportlikust tegevusest, pole põhjust asuda seisukohale, et kaebajal puudusid võimalused iseseisvalt kambris või väljaspool kambrit elusektsioonis liikudes teha enda jaoks vajalikke koordinatsiooniharjutusi. Kuivõrd kaebaja hinnangul andis töö raamatukogus temale selleks piisavad harjutusvõimalused ning ei nähtu, et töö eeldanuks selliste erivahendite kasutamist, mida ei oleks võimalik improviseeritult asendada, siis ei saanud töölt eemaldamine kaebaja liikumisvõimalust oluliselt kitsendada, vaid nõudis temalt üksnes liikumisharjumuste mõningast ümberkujundamist.
  1. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et P. P. ümberpaigutamisega Tallinna Vanglas ei alandatud tema inimväärikust ega halvendatud tema kinnipidamistingimusi sellisel moel, et temale oleks saanud tekkida RVastS § 9 lg 1 tähenduses mittevaralist kahju. Kuigi Tallinna Vangla jättis P. P. õigusvastaselt tööle ennistamata viivitamata pärast Justiitsministeeriumi 04.03.2009 vaideotsuse tegemist (ennistamata jätmise õigusvastasus on tuvastatud Tallinna Halduskohus jõustunud 30.04.2009 otsusega haldusasjas nr 3-09-622) ning kaebajale pakuti 17.03.2009 üksnes koristaja kohta, millega ta enda sõnutsi ei oleks toime tulnud, ei saa teise ametikoha pakkumist pidada siiski P. P. väärikuse teadlikuks alandamiseks. Isegi kui vangla oleks pidanud mõistma, et kaebaja ei suuda oma terviseseisundi tõttu ilmselgelt koristaja ametikohustusi täita ja pakkumist võiks seetõttu vaadelda tema väärikuse tahtliku alandamisena, ei saaks nimetatud rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see õigustaks kaebaja kasuks mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist.
  2. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb P. P. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2009 otsus muutmata. Menetluskulude väljamõistmist menetlusosalised taotlenud ei ole, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud HKMS § 93 lg 1 alusel nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.