Obsah (7)

§ 10§ 73§ 94§ 46§ 59§ 150§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1171 Haldusasi I.G.’i kaebus Maksu-

) § 94 lg 1 ja tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 12 lõike 1 alusel 13.05.2008 maksuotsusega nr 12-5/407 I.G.ile täiendavaks tasumiseks tulumaksu 382 054 krooni. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS 1

1. Kaebaja leiab, et maksuotsus on õigusvastane ja motiveerimata ning palub selle tühistada. Kaebaja märgib esiteks, et tema ja tema tütre poolt on vastustajale esitatud kõik andmed nende poolt 2005 ja
2. aastal tehtud kulutuste katteallikate kohta ning puudub alus täiendava tulumaksu määramiseks. Vastustaja paljasõnaline arvamus, et A.G.ga pole tehtud kehtivaid tehinguid, vaid teda kasutati ära kaebaja tegeliku tulu varjamiseks, on arusaamatu ja alusetu. Vastustaja käsitlus kaebaja väidetava varjatud sissetuleku kohta põhineb ekslikul seisukohal, et laenuandjad ei ole tegelikult kaebajale ja tema tütrele laenu andnud, vaid raha pärineb kütusetehingutest.
3. Kaebaja leiab, et revisjoni läbiviimisel ning kontrollakti ja maksuotsuse koostamisel ei järginud vastustaja uurimispõhimõtet (

§ 10

ja 11, jättes kõrvale kaebaja maksukoormust vähendavad asjaolud ning võttes arvesse oletusi kaebaja väidetava tulu osas. Revisjoni läbiviimisel ja kontrollakti koostamisel lähtus vastustaja oletustest, mitte kogutud ja kontrollitud tõenditest. Selline tegevus on vastuolus revisjoni eesmärgiga, mis vastavalt

§ 73

lõikele 1 on selgitada välja kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud.

1. Kaebaja märgib viimaseks, et ei nõustu vastustaja käsitlusega J.M.ilt saadud laenu osas ja faktiliste asjaolude väära tõlgendamisega. Kaebaja leiab, et maksumenetluse eesmärgiks oli tema repressiivne kallutamine ütluste andmiseks ja viidatud kriminaalmenetluses tõendite tekitamiseks, mis on vastuolus õigusriigi ja haldusõiguse üldtunnustatud põhimõtetega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja selgitab esiteks, et maksuotsuse kohaselt deklareeris I.G.
3. aastal maksustatavat tulu 70 760 krooni. Kontrolli tulemusel selgus, et kulutusi on samal perioodil maksustamisele kuuluvate summade arvelt tehtud 774 391 krooni ulatuses.
4. aastal I.G. maksustatavat tulu ei deklareerinud, kuid maksuhalduri elektroonilise andmebaasi alusel sai I.G. palgatulu 18 000 krooni. Kulutusi oli sellel perioodil maksustamisele kuuluvate summade arvelt tehtud 975 855 krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jättis kaebaja deklareerimata ja tulumaksu tasumata
5. aasta tulult 703 631 krooni ja
6. aasta tulult 975 855 krooni.
7. Vastustaja märgib, et I.G.i maksubaas kujundati ja tulumaks määrati

§ 94lõike 1 alusel hindamise teel.

Eeltoodud sätte tähenduses võttis maksuhaldur arvesse I.G.i kulutusi kui väljaminekuid ja tulusid kui sissetulekuid. Kui kulud ületavad deklareeritud tulusid ning pole tõendatud, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või laenude arvel, loetakse tulusid ületavate kulude osas tuluks. Sellise metoodikaga on nõustunud nii Tallinna Halduskohus lahendites 3-192/2004 ja 3-171/2004 kui ka Tallinna Ringkonnakohus lahendites 2-3/196/05 ja 2-3/521/

2. Vastustaja selgitab, et MTA omas ka teavet I.G.i võimalike tuluallikate kohta Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnalt. Uurimisosakonna poolt 04.01.2006 algatatud kriminaalasja nr 06930000001 eeluurimise käigus tehti kindlaks, et I.G. organiseeris OÜ-s Alikaselles töötades kasu saamise eesmärgil erimärgistatud diiselkütuse ebaseaduslikku ümbertöötlemist ja edasimüüki.
3. Vastustaja on seisukohal, et maksumenetlus I.G.i maksustatavate tulude kontrollimisel on läbi viidud vastavalt

§-dele 19, 11 ja 13 ning vaidlustatud maksuotsus vastab

§ 46sätestatud nõudmistele.

Maksuotsus on motiveeritud, kuna selles on kajastatud nii selle andmise õiguslik kui ka faktiline alus. Maksuhalduri järeldused kaebaja maksustatava tulu osas on tehtud tõendeid kogumis hinnates ning maksuotsus oli kaebajale arusaadav ja vaidlustatav. Arvestades maksuhalduri poolt menetluses kogutud tõendite ja seletuste hulka, on asjakohatu väita maksuhalduri poolt uurimisprintsiibi mittejärgimist. Pigem on kaebaja mittenõuetekohaselt täitnud kaasaaitamiskohustust, esitades maksukohustuse vähendamiseks ebausaldusväärseid tõendeid. Kaebuse põhjendus

§ 73

lõike 1 rikkumise osas on samuti vale, kuna kaebaja suhtes ei viidud 2 läbi revisjoni, vaid

§ 59lg 2 punkti 1 alusel üksikjuhtumi kontroll.

Kontrolli käigus tuvastati kõik maksukohustust suurendavad ja vähendavad asjaolud, s.h võeti tulude poolel arvesse saadud laenud.

1. MTA-l oli põhjendatud kahtlus J.M.ilt saadud 1 500 000 kroonise laenu osas. Maksumenetluses koguti seletusi kaebajalt, laenu andjalt ja I.G.i tütrelt A.G.lt. Antud seletused viisid maksuhalduri järelduseni, et reaalset laenusuhet J.M.i ja A.G. vahel ei eksisteerinud. Väidetav laenusuhe ning laenukinnitused vormistati eesmärgiga tekitada I.G.ile maksustamisele mittekuuluvat tulu. J.M. andis väidetavalt
2. aastal A.G.le laenu 5 aastaks 1 500 000 krooni, kusjuures laen anti tagatiseta ja intressita ning kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud. Maksumenetluse käigus andsid A.G. ja I.G. vasturääkivaid selgitusi, mis ei ühtinud J.M.i selgitustega. Laenu saamise kinnituseks on kirjalikult vormistatud vaid laenu andmise-saamise kinnituskirjad, seejuures laenuandja ei teinud seda laenusumma üleandmisel, vaid vormistas kinnituse 28.11.
3. Varem antud selgitustes ei maini kaebaja ja tema tütar laenu saamist J.M.ilt, vaid I.G. põhjendas raha olemasolu
4. aasta laenudega vennalt ja A.G. teatas, et on võtnud õppelaenu. Hilisemates selgitustes avaldab A.G., et sai
5. aastal laenu J.M.ilt selleks, et rahastada isa väljaminekuid enda arvelduskontode kaudu. Laenuandja J.M.i seletuse kohaselt andis ta laenusumma I.G.ile. Samas selgitas A.G., et raha sai tema, I.G. viibis vaid rahaandmise juures. Sisuliselt on sellise laenu võtmine arusaamatu ja ei ole usaldusväärne, sest
6. aastal I.G. töötas, ta kontod pankades ei olnud arestitud ja ta võttis samal ajal laenu Eesti Ühispangast ning erinevatest äriühingutest. Vastustaja leiab, et ka laenuraha päritolu ei ole usaldusväärne, kuna J.M. ei omanud sellisel määral maksustatavat tulu ning vihje ukrainlastest investoritele ei ole kontrollitav. Vastustaja juhib tähelepanu samuti asjaolule, et käesoleva ajani ei ole laenu tagasimakseid alustatud.
7. MTA järeldas, et reaalset 1 500 000 kroonist laenusuhet J.M.i ja A.G. vahel ei olnud ning rahalised vahendid kulutuste katmiseks pärinevad muudest allikatest. Maksuhalduril on tõendid, mille kohaselt on I.G. Eesti Ühispanga laenutaotluses märkinud täiendava sissetulekuna igakuiselt 20 000 krooni, mida ta maksustatava tuluna ei ole deklareerinud ja kriminaalasjas on kogutud tõendeid erimärgistatud diiselkütuse ebaseadusliku ümbertöötlemise ja edasimüügi osas. Lisaks eelnevale ei olnud A.G. sissetulekud piisavad I.G.i kulutuste katmiseks. Eeltoodut arvestades palub MTA jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised:
9. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et I.G. tegi
10. aastal kulutusi vähemalt 774 391 krooni ulatuses ja
11. aastal vähemalt 975 855 krooni ulatuses. Osad nimetatud kulutustest on tehtud A.G. pangakonto vahendusel või tema nimel, kuid I.G. ei ole vaielnud vastu asjaolule, et need olid tegelikult tema enda kulutused. Seega ei asu kohus analüüsima maksuotsuses maksubaasiks võetud kulutuste tõendatust, vaid lähtub asjaolust, et need olid I.G.i kulud. Ka ei vaidle kaebuse esitaja vastu sellele, et maksukorralduse seadus (

) võimaldab määrata tasumiseks tulumaksu hindamise teel tehtud kulutustest lähtuvalt. Seega ei ole põhimõttelist vaidlust ka tulumaksu määramise metoodikas. 3

1. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas maksuhaldur on õigesti hinnanud tõendeid. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette seda, et maksuotsus on õigusvastane ja toob ainsa konkreetse faktiväitena välja asjaolu, et J.M. andis A.G.le laenu 1,5 miljonit krooni, millest kaebuse esitaja sai teha tulusid ületavaid kulutusi kontrolliperioodil 2005-
2. Seega vajab kohtumenetluses tuvastamist asjaolu, kas maksuhaldur jättis kaebaja väidetud laenusuhte põhjendatult arvestamata. Vaidlust selles ei ole, et ei A.G. ega I.G.i arvelduskontod ei kajasta laenu 1 500 000 krooni saamist J.M.ilt. Ka leidis kaebuse esitaja esindaja istungil, et maksubaasi määramisel ei saa arvestada kaebuse esitaja laenutaotlust AS-le SEB Eesti Ühispank (I kd lk 61-62). Kohus osundab asjaolule, et

§ 150

lõike 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Siinkohal ei piisa üldsõnalistest väidetest, et maksotsus on koostatud uurimisprintsiipi või põhjendamiskohustust rikkudes või muul põhjusel õigusvastaselt, vaid maksuotsuse vaidlustaja peab konkreetselt ära näitama ja usaldusväärsete tõenditega tõendama, miks ja millises osas maksuotsus õigusvastane on. Kuna kaebuse esitaja maksuotsuses tehtud järelduste osas peale eelnimetatud laenulepingu muud konkreetselt ette ei heida ja kohus iseseisvalt maksuotsus muudes järeldustes ühtegi ilmselget puudust ei tuvastanud, ei asu kohus maksuotsust muus osas kontrollima, kui ainult J.M.i ja A.G.le vahelise väidetava laenulepingu arvestamata jätmise osas. 15. MTA määras

§ 94lg 1 ja Tu

MS § 12 lõike 1 alusel 13.05.2008 maksuotsusega nr 12-5/407 I.G.ile täiendavaks tasumiseks tulumaksu 382 054 krooni. I.G.i maksubaas kujundati ja tulumaks määrati

§ 94

lõike 1 alusel hindamise teel, kuna tema kulud ületasid maksuhalduri hinnangul deklareeritud tulusid ning ta ei esitanud maksuhalduri arvates usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud laenude või varasemal perioodil säästetud maksustatud tulude arvel. Nõustuda tuleb maksuhalduri seisukohaga, et kui kulud ületavad deklareeritud tulusid ning pole tõendatud, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või laenude arvel, loetakse tulusid ületavate kulude osas tuluks. 16. MTA-l tekkis kahtlus selles, et I.G.i tulud on deklareeritust suuremad, Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna poolt 04.01.2006 algatatud kriminaalasja nr 06930000001 eeluurimise käigus kogutud teabe põhjal. Nimetatud materjalide kohaselt I.G. organiseeris OÜ-s Alikaselles töötades kasu saamise eesmärgil erimärgistatud diiselkütuse ebaseaduslikku ümbertöötlemist ja edasimüüki. Kohus rõhutab siinkohal, et ainuüksi selline teave ei ole piisavaks aluseks üksikisikule tulumaksu määramiseks. Selline teave oli MTA-l vaid kontrolli teostamise ajendiks. I.G.ile on tulumaksu määratud

§ 94

lõike 1 alusel hindamise teel konkreetselt kulutuste ja tulu vahest lähtuvalt mitte eeluurimise materjalidele tuginedes.

1. Vaidlustatud maksuotsuse punktis 4 on vastustaja kirjeldanud J.M.ilt laenu saamise üksikasju nii laenuandja kui ka I.G.i ja tema tütre poolt antud seletustest tulenevalt. Kohus nõustub maksuotsuse käsitlusega, mille kohaselt ei ole tõendatud, et J.M. andis 2004 novembris A.G.le laenu 1 500 000 krooni. Maksumenetluses koguti seletusi I.G.ilt (I kd lk 144 ja 147-148), laenu andjalt J.M.ilt (I kd lk 152-153) ja I.G.i tütrelt A.G.lt (I kd lk 145-148; 149-151 ja 160). Antud seletused viisid koostoimes maksumenetluses kogutud muude tõenditega maksuhalduri järelduseni, et reaalset laenusuhet J.M.i ja A.G. vahel ei eksisteerinud ning et väidetav laenusuhe ja laenukinnitused vormistati eesmärgiga varjata asjaolu, et I.G.ile sai maksustamisele kuuluvat tulu, mida ta ei deklareerinud ja millelt ta tulumaksu ei maksnud. J.M. andis väidetavalt
2. aastal A.G.le laenu 5 aastaks 1 500 000 krooni, kusjuures laen anti tagatiseta ja intressita ning kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud. Laenu kohta on A.G. andnud 27.11.2004 kuupäevaga kinnituskirja (I kd lk 173, 174), milles kinnitab, et võttis J.M.ilt 1,5 miljonit krooni laenu. Niisamuti on 1,5 miljoni krooni laenamist kinnitanud J.M. 28.01.2008 kuupäeva kandvas kirjalikus kinnituses (I kd lk 175, 176). Kohus nõustub maksuotsusega selles, et maksumenetluse käigus andsid A.G. ja I.G. vasturääkivaid selgitusi, mis omakorda ei ühtinud J.M.i selgitustega. Laenu saamise kinnituseks on kirjalikult vormistatud vaid laenu andmise-saamise kinnituskirjad, seejuures laenuandja ei teinud seda laenusumma üleandmisel, vaid vormistas kinnituse 28.01.
3. Maksumenetluses esmaselt antud selgitustes ei maini kaebaja ja tema tütar 4 laenu saamist J.M.ilt, vaid I.G. põhjendas raha olemasolu
4. aasta laenudega vennalt (25.06.2007 selgitused I kd lk 144) ja A.G. teatas, et on võtnud õppelaenu ja ema on toetanud õpinguid rahaliselt (25.10.2007 selgitused I kd lk 145-146). Alles 28.02.2008 maksuhaldurile antud selgitustes (I kd lk 149-151) avaldab A.G., et sai laenu J.M.ilt. Kohtu hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et esmasel kohtumisel maksuhalduriga rääkis A.G. küll seda, et ema aitab tal tasuda õppemaksu (17 500 krooni aastas), kuid unustas või ei pidanud vajalikuks mainida 1,5 miljoni krooni suuruse laenu võtmist. Laenuandja J.M.i seletuse kohaselt andis ta laenusumma hoopis I.G.ile (I kd lk 152). Samas selgitas A.G., et raha sai tema, I.G. viibis vaid raha üleandmise juures.
5. Asjas ei ole vaidlust selles, et 2004 aastal I.G. töötas, ta kontod pankades ei olnud arestitud ja ta võttis samal ajal laenu Eesti Ühispangast ning erinevatest äriühingutest. Sellisel juhul on äärmiselt ebatõenäoline, et laen J.M.ilt võeti sularahas ja seda ei makstud ka sisse ei I.G.i ega A.G. kontodele, vaid hoiti kodus (A.G. selgitused I kd lk 150). Kohus märgib, et isikutel on kahtlemata õigus teha ebaratsionaalseid otsuseid, kuid sellisel juhul peavad nad teatud olukordades arvestama ka oluliselt suurema tõendamiskohustusega selles osas, kas nende teatud tehingud aset leidsid või mitte. Käesoleval juhul ei ole peale asjaosaliste endi selgituste (mis on omakorda vasturääkivad) ühtegi tõendit selle kohta, et J.M. 1 500 000 krooni kas A.G.le või I.G.ile üle andis.
6. Vastustaja leiab, et ka laenuraha päritolu ei ole usaldusväärne, kuna J.M. ei omanud sellisel määral maksustatavat tulu ning vihje ukrainlastest investoritele ei ole kontrollitav, mis teeb samuti laenu andmise ebausaldusväärseks. Kaebuse esitaja on küll väitnud, et suudab tõendada seda, et J.M.il oli raha laenu andmiseks, kuid sellised väited on jäänud paljasõnalisteks. Maksumenetluses J.M. ega I.G. sellekohaseid tõendeid ei esitanud, samuti ei toonud I.G. seda asjaolu esile eriarvamuses kontrollaktile. Kaebuse esitaja palus küll kohtuistungil J.M.i tunnistajana ülekuulamist, kuid kohus jättis tulenevalt eelmenetluses antud tähtaja eiramisest (kohtu 10.07.2008 määrus) TsMS § 331 alusel taotluse rahuldamata. Samas mainib kohus, et vaid tunnistaja ütlustega (liiatigi kui ta ei ole kõrvaline isik, vaid asjast huvitatud isik) ei oleks võimalik J.M.i vajaliku tulubaasi tõendamine, ühtki asjakohast ja kasvõi kaudset dokumentaalset tõendit ei ole kaebuse esitaja (ka hilinenult) J.M.i rahaliste võimaluste kohta esitanud.
7. Kohtu hinnangul on ülimalt ebatõenäoline, et I.G., A.G. ja J M. ei suuda meenutada täpsemalt raha üleandmise kohta ja seda, kas juures viibisid kõik kolm isikut. Asjaosaliste maksumenetluses antud ütlused on selles osas ebamäärased ja vasturääkivad ning viivad taas kord järelduseni, et laenu üleandmist summas 1,5 miljonit krooni ei ole toimunud.
8. Vastustaja juhib tähelepanu ka asjaolule, et käesoleva ajani ei ole laenu tagasimakseid alustatud, millisele asjaolule kaebuse esitaja vastu vaielnud ei ole ja seda väidet ümberlükkavaid tõendeid ta samuti esitanud ei ole. Seega ka juhul, kui oleks tõendatud, et raha üle anti, jääks ikkagi üles küsimus, kas tegemist oli laenuga või mingil muul põhjusel üleantud rahaga.
9. Mis puutub kohtuistungil kaebuse esitaja esindaja esitatud väidet, et J.M. ja A.G. olid elukaaslased, mistõttu laenulepingut tavapärasel moel ei vormistatud, siis on selline väide paljasõnaline ega ole kooskõlas maksumenetluses kogutud tõenditega (03.03.2008 on J.M. kinnitanud maksuhaldurile, et tunneb A. G.it I.G.i kaudu, A.G. on talle tema sõbra tütar, I.G.it tunneb J.M. aga kooliajast 1982 aastast). Ka ei ole A.G. kinnitanud maksumenetluses antud ütlustes kordagi oma erilisi isiklikke suhteid J.M.iga, mis oleksid andnud alust laenu andmisele väheteenivale isikule suures summas, ilma tagatiseta, intressita, tagasimaksegraafikuta ja kirjaliku lepinguta.
10. MTA järeldas maksuotsuses, et reaalset 1 500 000 kroonist laenusuhet J.M.i ja A.G. vahel ei olnud ning rahalised vahendid I.G.i kulutuste katmiseks pärinevad muudest allikatest. Maksuhaldur leidis õigesti, et nii A.G., I.G. kui ka J.M. on maksumenetluse käigus andnud erinevaid ja vasturääkivaid selgitusi, mis seab kahtluse alla nende selgituste usaldusväärsuse. A.G. ei ole 28.02.2008 antud ütlustes (I kd lk 149) J.M.ilt saadud laenu enda omaks pidanud ja on leidnud, et tal ei ole peale Amcredit panga laenu ja õppelaenu teisi võlgasid. J.M.i sõnul maksis ta 1, 5 miljonit krooni I.G.ile, mitte A.G.le (I kd lk 5 152). A.G. ja J.M.i allkirjaga esitatud tõendite (raspiska) alusel on 1,5 miljonit krooni saanud aga hoopis A.G.. Loogiline ja õiguspärane on maksuotsuses tehtud järeldus, et asjaolu, et A.G. ja J.M.i laenusuhte kohta ei sõlmitud laenulepingut ning raha maksti I.G.ile, viitab sellele, et tegemist ei ole tavalise laenusuhtega, vaid pigem tehinguga, mille eesmärgiks oli I.G.i teisest allikast saadud tulu varjamine.
11. Järgnevalt analüüsib kohus I.G.i laenutaotluse tõendusväärtusega seonduvat. Ehkki tulumaksu määrati kulutuste ja tulu vahest lähtudes, leidis maksuhaldur, et üheks tõendiks, mis kinnitab seda, et I.G.i tulu oli kontrollitaval perioodil (2005-2006) deklareeritust oluliselt suurem, on I.G.i laenutaotlus AS-le SEB Eesti Ühispank (I kd lk 61-62), kus on I.G. märkinud oma netosissetulekuks kuus 5 000 krooni, muudeks igakuisteks sissetulekuteks 20 000 krooni ja netosissetulekuks kuus kokku 25 000 krooni. Küsimusele, miks I.G. näitas SEB Eesti Ühispanga laenutaotlusele kuu netosissetulekuks lisaks OÜ-lt Alikaselles saadud 5 000 kroonile veel 20 000 krooni, vastas I.G. maksumenetluses, et ei mäleta, võibolla seda 20 000 krooni ei olnudki, ei tea, kas reaalselt oli ja kas ta sai niisuguse sissetuleku või ei (I kd lk 148). Kohus leiab, et selline väide ei lükka ümber laenutaotluses märgitut. Kaebuse esitaja ei ole esitanud laenutaotluse osas võltsimisväidet, seega ta möönab, et on taotluses sellise summa kirjutanud. Kohtuistungil oletas kaebuse esitaja esindaja, et vaidlusalune 20 000 krooni laenutaotluses oli see raha, mida kaebuse esitaja sai koguaeg laenata J.M.ilt (II kd lk 10 pöördel). Samas ei ole kaebuse esitaja märkinud samas taotluses kehtivate kohustuste lahtris laenu J.M.ilt, vaid ainult varasemat laenu 955 000 ulatuses SEB Ühispangalt. Kohus leiab, et kaebuse esitaja esindaja oletus, et 20 000 krooni kuus tähendas krediidivõimalusi J.M.ilt, on paljasõnaline, vastuolus J.M.i poolt maksuhaldurile antud selgitustega ega muuda kuidagi laenutaotluses kaebaja poolt omakäeliselt antud kinnitust oma sissetuleku suuruse kohta. Seega leiab kohus, et maksuhaldur on täiesti põhjendatult arvestanud eelkirjeldatud laenutaotlust ühe tõendina, mis kinnitab seda, et I.G. sai 2005-2006 deklareeritust suuremat tulu. Oluline on aga ikka meeles pidada, et maksubaas kujundati hindamise teel tehtud kulutustest lähtudes, mitte ei võetud aluseks märgitud 20 000 lisasissetulekut kuus ja seejuures oli laenutaotluses märgitu vaid suuremaid tulusid kinnitavaks tõendiks.
12. Seega hindas maksuhaldur maksuotsuses I.G.i kontrollitava perioodi sissetulekuid ja väljaminekuid ning leidis, et I.G. on kulutanud 1 547 409 (2 244 467 – 697 058) krooni rohkem kui tema tuvastatud sissetulekud seda lubasid. Vaidlust selles ei ole, et maksuhaldur ei pea tuvastama tulu liiki, kuna maksustatavate tulude nimistu ei ole ammendav. Seega juhul, kui maksukohustuslane ei ole tõendanud mittemaksustatava tulu olemasolu, kuulub tulu maksustamisele sõltumata täpse tululiigi määramisest. Maksuhaldur lähtus maksude määramisel

§ 94

lg 1, mille kohaselt maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.

§ 94

lg 2 järgi tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, maksukohustuslase kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. 26. Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/521/05 on kohus rõhutanud ja leidnud, et tulenevalt tulumaksuseaduse § 36 lg-st 2 on ka füüsiline isik kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Füüsilisest isikust maksumaksja on kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.

§ 92

lg 3 kohaselt võtab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramisel arvesse kõik selles maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks. Maksumenetluse käigus maksuhaldur võrdles tuvastatud kulusid tõendatud laekumiste ja allikatega ning saadud vahe kuulub maksuhalduri poolt maksustamisele. Maksuotsus on motiveeritud, kuna selles on kajastatud nii selle andmise õiguslik kui ka faktiline alus. Maksuhalduri järeldused kaebaja maksustatava tulu osas on tehtud tõendeid kogumis hinnates ning maksuotsus oli kaebajale arusaadav ja vaidlustatav. Arvestades maksuhalduri poolt menetluses kogutud tõendite ja seletuste hulka, on asjakohatu väita maksuhalduri poolt uurimisprintsiibi mittejärgimist. Pigem on kaebaja 6 mittenõuetekohaselt täitnud kaasaaitamiskohustust, esitades maksukohustuse vähendamiseks ebausaldusväärseid tõendeid. Seega on maksuotsus õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu. 27. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist, kuid taotlus jääb HKMS § 92 lõike 1 alusel rahuldamata. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmiseks. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 7