3-08-2604 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09.06.2009.a; Tallinn Haldusasja number 3-08-2604 Haldusasi T.V. kaebus Tallinna Vanglalt osaliselt saamata jäänud palga väljamaksmise kohustamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 26.05.2009.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja – T.V., volitatud esindaja Oksana Bibikova; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindajad Svetlana Meister ja Kaire Sädemets RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 09.06.2009.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK T.V. (avaldaja) esitas 23.12.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt osaliselt saamata jäänud palga väljamaksmise kohustamise nõudes (tl 1-2). Tallinna Halduskohtu 19.01.2009 määrusega jäeti kaebus käiguta, et kaebuse esitaja saaks täpsustada vajalikke asjaolusid ja nõuet. Tallinna Halduskohtu 20.02.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 29-30) ja 27.04.2009 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 45). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS 2 01.01.2003-08.10.2007 töötas T.V. Tallinna Vanglas arstina. Kaebuse esitaja brutopalk ajavahemikul 01.01.2006 – 08.10.2007 oli ilmselt väiksem kui sotsiaalministri määrustega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Justiitsministeeriumi 19.12.2008 vastusest selgitustaotlusele (tl 3) tuleneb, et Tallinna Vangla arstide palga kujundamisel on võetud arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäär, milleks on arsti minimaalne brutopalk 112 krooni tunnis. Vastavalt sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 kinnitatud kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise korra ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika § 41 lg 2 p1, sotsiaalministri 04.04.2007 määruse nr 39 redaktsiooni (kehtis 01.01.2007 kuni 31.12.2007) kohaselt on arsti brutopalk 93 krooni ja 75 senti (93,75) tunnis. Varem kehtinud sotsiaalministri 10.01.2006 määruse nr 4 kohaselt oli arsti brutopalk 75 krooni tunnis (alates 01.01.2006 kuni 31.12.2006). Seega arsti minimaalne brutopalk pidi olema 01.01.2006 kuni 31.12.2006 - 75 krooni tunnis, 01.01.2007 kuni 31.12.2007 - 93,75 krooni tunnis ning 01.01.2008 alates 112 krooni tunnis. Tallinna Vangla vastusest teabenõudele selgub, et ajavahemikul 01.01.2007-08.10.2007 oli kaebajale arvestatud palk 54 071 krooni. Töötunde vaadeldaval perioodil oli
- Seega kui jagada 54 071 krooni 671-ga, siis saab brutopalga tunnimäär olla 81 krooni tunnis, mis on 12,75 krooni võrra vähem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär (93,75). Kui 671 tundi korrutada 93,75 krooniga tunnis, siis on tulemuseks 62 906 krooni. 62 906 krooni miinus 54 071 krooni võrdub 8835 krooniga. Sellest tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et Tallinna Vangla peab juurde maksma 8835 krooni. Samuti on kaebuse esitajal teave, et Tallinna Vanglas töötavate eesti rahvusest meditsiinitöötajate palk oli tunduvalt suurem, kui vene rahvusest meditsiinitöötajatel. Avaldaja toob võrdluseks Tallinna Vanglas töötava dr A., kellega olid kaebajal samad töökohustused, kuid kelle brutopalga kuumäär oli 24 000 krooni. Ta töötas poole kohaga nagu kaebajagi. Järelikult ajavahemikul 01.01.2007-08.10.2007 oli tema põhipalk 111 200 krooni. See oli 48 214 krooni võrra rohkem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et Tallinna Vangla peab temale juurde maksma 48 214 krooni. Avaldaja viitab keeleseaduse § 5 lõikele 2 ja avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 14 lõigetele 1 ja 2 ning § 117 lg 1 punktile
- Viimase kohaselt võib ametnikku ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu. Kuid ei ole ühtegi sätet selle kohta, et see annaks alust isiku brutopalga kuumäära vähendamiseks. Tallinna Vangla on rikkunud seoses sellega, et on maksnud eesti rahvusest arstile brutopalka rohkem, kui vene rahvusest arstile, põhiseaduse § 12 lg 1, mille kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Lisaks ei tohi palgaseaduse § 5 kohaselt palka suurendada või vähendada olenevalt töötaja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtumisest kaitseväeteenistuskohustusse. Samuti on selline olukord vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2000/43/EÜ. Direktiivi art 3 lg 1 p „c“ kohaselt ühendusele antud volituste piires kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus, kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on töölevõtu- ja töötingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu. Vastavalt direktiivi art 8 lg-le 1, kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule 3 pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab vastustaja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Kaebuse esitaja nõue seonduvalt juurdemakstava palgaga on 57 049 krooni, osa sellest on tingitud sotsiaalministri määrustega kehtestatud brutopalga alammäärast ja osa ebavõrdsest kohtlemisest (kohtuistungi protokoll, tl 88-89). TALLINNA VANGLA (VASTUSTAJA) SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla teenistujate töötasustamine toimub vastavalt ATS-le, vangistusseadusele (edaspidi VangS), riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadusele, palgaseadusele ning lähtuvalt Vabariigi Valitsuse määrustest, millega kehtestatakse riigiteenistujate ja vanglaametnike palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise ja nõutavast tulemuslikuma töö eest. Lisaks on aluseks justiitsministri 06.12.2001 määrus nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus" ja justiitsministri 24.01.2007 määrus nr 5 „Tallinna Vangla teenistujate koosseis", mis loetleb muuhulgas ka meditsiinitöötajate ametikohad ja nende ametikoha põhigrupid. ATS § 81 lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Sama paragrahvi lõikes 2 on selgitatud, et ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära. Lõikes 3 on toodud, et palgamäär on ametniku palgaastmele vastav käesoleva seaduse § 9 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma. Tallinna Vangla direktori 22.03.2007.a käskkirjaga nr. 29 kinnitatud „Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhendi" punkt 2.1 alusel on teenistujate töötasustamise aluseks tema palgaaste, mille määramisel arvestatakse ametikoha osatähtsust vanglas, töökoormust, töötingimuste erisust, töö eripära, vastutuse ulatust, professionaalset kogemust, haridus ja kvalifikatsiooninõudeid. Sama juhendi punktis 2.2 on välja toodud riigiametnike (v.a vanglaametnikud) ja abiteenistujatele määratud palgaaste. Vanemametnike palgaaste, kuhu kuulusid ka Tallinna Vangla arstid, on vahemikus 18-
- Tallinna Vangla 2007.a eelarve seletuskirja p. 2.6 on ära toodud, et tervishoiutöötajate palgafond võimaldab vanglal ametikohale nõutavate oskustele vastavaid tervishoiutöötajaid tasustada arvestades 25.01.2007 sõlmitud tervishoiutöötajate riikliku palgakokkuleppel kehtestatud ning alates 0l.04.2007 kehtima hakanud miinimumtunnitasusid (arst 99 krooni, õde 52 krooni ja 50 senti, hooldustöötaja 29 krooni). Tervishoiutöötajate eesti keele nõuetele vastavat oskust ning tööalaste oskuste paranemist hindab vangla tervishoiuosakonna juhataja. Kaebaja viidi 0l.01.2007 Tallinna Vangla direktori 28.02.2007.a käskkirja nr. 489-p alusel üle tervishoiuosakonna spetsialist-terapeudi ametikohalt tervishoiuosakonna spetsialist-üldarsti ametikohale. Kaebaja kuupalgamääraks 24 palgaastme järgi oli (osalise tööajaga) 3350 krooni, palgamäära diferentseerimiseks oli määratud 1675 krooni (50% arvestades töö erisust vangla tingimustes) ja lisatasu 754 krooni teenistusaastate eest, samuti on talle määratud juurdemakse 821 krooni ettenähtud palgaastme tagamiseks. Kokku oli kaebajale palgaks määratud 6600 krooni kuus. Kaebaja poolt viidatud sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr. 9 kinnitatud „ Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise korra ja tervishoiuteenuse osutajale makstava tasu arvutamise metoodika" § 41 lg 2 punktile 1 ja sotsiaalministri 4.04.2007 määruse nr. 39 redaktsioonile, kus on sätestatud arsti brutopalgaks 93 krooni ja 75 senti tunnis, ei ole asjakohane. Tallinna Vangla lähtub Tallinna Vangla direktori 22.03.2007.a käskkirjaga nr 29 kinnitatud „Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhendist". Tallinna Vangla ei 4 ole seotud Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenuse osutamisega. VangS § 49 lõige 2 kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Tallinna Vangla on eelarveline asutus ning palga maksmine toimub Tallinna Vanglale määratud eelarve piirides. Kaebaja märgib, et Tallinna Vanglas töötavate eesti rahvusest arstide palk oli tunduvalt suurem, kui vene rahvusest meditsiinitöötajatel. Antud väide ei vasta tõele. Tallinna Vanglas on koostöös justiitsministeeriumiga välja töötatud vangla tervishoiutöötajate ametikohale nõutud oskuste hindamise alused vastavalt palgafondile. Oskuste hinnangud on kõrge, keskmine või ebarahuldav. Arvestuse aluseks on nõue, et diferentseeritud tasude väljamaksmiseks peab teenistujal olema kõik nõutavad oskused vähemalt kesktasemel. Kui ametikohale nõutavast eesti keele või tööalasest oskusest on hinnatud vähemalt üks vastav näitaja ebarahuldavaks, ei lisandu palgamäärale diferentseeritud tasusid. Kaebaja osas on Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja andnud hinnangu, mille kohaselt tema erialane pädevus, kvalifikatsioon, arvutikasutamise oskus on keskmine. Keeleoskus on hinnatud ebarahuldavaks. Kaebaja viide Tallinna Vanglas töötavate teiste arstide palgale ei ole asjakohane, kuna Tallinna Vangla kohustus on muuhulgas palgata tööjõuturu olukorrast sõltuvalt kvalifitseeritud tervishoiutöötajaid, kellele tuleb maksta konkreetsel ajahetkel ka konkurentsivõimelist palka. Samuti ei ole asjakohane viide sellele, et Tallinna Vangla on palga maksmisel diferentseerimise aluseks võtnud isiku rahvuse. Palga maksmine toimub objektiivsete kriteeriumite alusel, mis seonduvad eranditult isiku ametikoha täitmise võimega. Lisaks toob vastustaja välja, et Keeleinspektsiooni ametnikud tegid järelkontrolli 06.11.2007 meditsiiniosakonna spetsialist-üldarstina töötava T.V.le tehtud ettekirjutuse täitmisest. Kontrollimise tulemusel selgus, et kaebaja tegelik eesti keele oskus ei vasta ametikoha nõuetele ja ta ei olnud täitnud keeleinspektsiooni ettekirjutust sooritada kõrgtaseme eksam. Kaebaja viited tema diskrimineerimisele on paljasõnalised. Põhiseaduse § 12 lõikes 1 on sätestatud, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste ja muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kaebajale maksti Tallinna Vanglas palka vastavalt tema teenistusalasele võimekusele. Iseenesestmõistetav on, et kõrgema erialase pädevuse, kvalifikatsiooni ja parema keeleoskuse ning arvutikasutamise oskusega teenistuja saabki rohkem palka. Lisaks oli kaebajal Tallinna Vanglas töötamise ajal võimalik tõsta oma erialast kvalifikatsiooni, näidates seejuures üles initsiatiivi koolitustel osalemisega. Tallinna Vangla korraldas teenistujatele tasuta eesti keele kursusi, millel kaebaja ei osalenud. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.2006.a otsuses nr 3-3-165-06 on selgitatud, et võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Kaebaja töötasu suurus oli otseses sõltuvuses tema erialasest kvalifikatsioonist, keeleoskusest ja arvutikasutamise oskusest. Lähtudes eeltoodust on põhjendamatu kaebaja viide direktiivile 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust. Ka antud direktiivi artiklis 2 p 2 on lähtutud sellest, et diskrimineerimiseks loetakse olukorda, kus ükskõik millises artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Tegemist ei olnud samalaadse olukorraga, juhul kui isikutel on erinev erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus. Samadel asjaoludel ei ole põhjendatud kaebaja viide ka Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemiseks. Antud direktiivi preambula punktis 17 on toodud, et käesoleva direktiiviga ei nõuta isiku palkamist, ametialast edutamist, tööl hoidmist või koolitust, kes ei ole pädev, võimeline või valmis täitma asjaomase töökohaga seotud olulisi ülesandeid või läbima vastavat koolitust. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. 5 KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on taotletud (väidetavalt) vähem makstud palga väljamaksmist ning esitatud sellekohane kohustamisnõue. Kaebuse esitaja leiab, et tema brutopalk on olnud ajavahemikul 01.01.2006 – 08.10.2007 ilmselgelt väiksem kui sotsiaalministri määrustega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Konkreetselt on viidatud seejuures sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 vastu võetud „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“ (muudeti sotsiaalministri 04.04.2007 määrusega nr 39) § 41 lg 2 p-le 1, mille kohaselt pidi olema arsti brutopalk
- aastal (vähemalt) 93 krooni ja 75 senti tunnis. Kaebuse esitaja on teinud ka omapoolsed arvestused (tl 14) ning leidnud, et vastustajal tuleks seonduvalt minimaalse brutopalga mittearvestamisega 8835 krooni tagantjärele juurde maksta. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et eesti rahvusest meditsiinitöötajate palk oli tunduvalt suurem ja et teda on selles suhtes diskrimineeritud. Võrdluseks tõi avaldaja ühe teise arsti palga, kes töötas samuti poole kohaga ja kellega oli võimalik töökohustusi võrrelda (tl 87). Sellest tulenevalt oleks vastustajal tulnud kaebuse esitaja arvestuste kohaselt juurde maksta 48 214 krooni (tl 15). Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Tallinna Vangla 28.02.2007 käskkirja nr 489-p, millega määrati osalise tööajaga töötavale T.V.le 50% 24-st palgaastmest koos vastava lisatasu-, juurdemakse ja palgamäära diferentseerimisega ning seega ei saa antud juhul olla vaidlust mitte niivõrd lisatasude või juurdemaksete määramise põhimõtetes, vaid selles kas brutopalga väidetava miinimumnõude eiramise tõttu on palka vastavalt vähem makstud (kohtuistungi protokoll, tl 90-91). Tallinna Vangla ei ole esitanud vastuväiteid seoses kaebuse esitaja arvutustega, küll aga leiab vastustaja, et viide sotsiaalministri määrusele ei ole asjakohane ning samuti ei pidanud vastustaja diskrimineerimisega seonduvaid etteheiteid põhjendatuks. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul hinnata ja kontrollida eelkõige seda kas vastustaja pidi lähtuma kaebuse esitaja palga määramisel eelnimetatud sotsiaalministri määrusest ning kas palga maksmisel võis esineda diskrimineerimist nii nagu kaebuse esitaja on seda viitega põhiseaduse § 12 lg-le 1 välja toonud. Tallinna Vangla on viidanud vangistusseaduse § 49 lg-le 2, mille kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Täiendavalt on osundatud Vabariigi Valitsuse määrusele, millega on kehtestatud riigiteenistujate ja vanglaametnike palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise ja nõutavast tulemuslikuma töö eest, vastavatele justiitsministri määrustele ning Tallinna Vangla direktori 22.03.2007.a käskkirjaga nr. 29 kinnitatud „Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhendi" mitmetele punktidele. Keskseks küsimuseks ongi antud juhul see, kas vastustaja pidi lähtuma sotsiaalministri poolt kehtestatud regulatsioonist, mis puudutab Eesti Haigekassa poolt rahastatavat meditsiiniteenust või mitte. Sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 vastu võetud „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“ (edaspidi – kord ja metoodika) on kehtestatud ravikindlustuse seaduse §-s 32 sisalduva delegatsiooninormi alusel, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määrusega vastava korra haigekassa nõukogu ettepanekul. Ravikindlustuse seaduse § 1 lg-s 1 on sätestatud, et nimetatud seadus reguleerib solidaarset ravikindlustust. Ravikindlustus on sundkindlustus ja ravikindlustuse kindlustusandja on Eesti Haigekassa (Vt ravikindlustuse seaduse § 2 lg 3 ja § 3 lg 1). Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et tulenevalt vangistusseaduse § 49 lg-st 2 ja teistest eelosundatud regulatsioonidest ei pidanud Tallinna Vangla juhinduma sotsiaalministri poolt 6 tööjõukuluna arvestatava- ning arstidele kehtestatud brutopalga kulust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 1 lg-s 21 on sätestatud, et nimetatud seadust kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lg 2 p-i 1 kohaselt rahastatakse aga kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist Justiitsministeeriumi kaudu riigieelarvest. Ka Tallinna Vangla 28.02.2007 käskkirjas nr 489-p, millega määrati T.V.le 50% 24-st palgaastmest koos vastava lisatasu-, juurdemakse ja palgamäära diferentseerimisega - on viidatud käskkirja andmise aluseks olevate õigusaktidena avaliku teenistuse seadusele, riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadusele, palgaseadusele, Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määrusele nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine
- aastal“, Tallinna Vangla põhimäärusele ning justiitsministri 30.01.2007.a käskkirja nr 68-k „Vanglate teenistujate töötasustamine
- aastal p-le
- Nendest viidetest ei saa järeldada, et tegemist võiks olla Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenusega ning seega ei saa võtta aluseks ka sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 kinnitatud korra ja metoodika § 41 lg 2 p-i 1, mille kohaselt tuli arvestada teenuse piirhinnas arsti brutopalga kuluna
- aastal 93 krooni ja 75 senti tunnis. Vastustaja selgitas, et arstidele maksti lisatasusid ühesuguste põhimõtete alusel, millega püüti saavutada 13 200 krooni suurust palga baasmäära, mis oli Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud ja eelarves ette nähtud, sest astmejärgsed palgad olid tunduvalt väiksemad (kohtuistungi protokoll, tl 90). Mis puutub avaldaja poolt viidatud Justiitsministeeriumi 19.12.2008 vastusesse selgitustaotlusele (tl 3), mille kohaselt oli võetud palga kujundamisel (siiski) arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäära, siis vastustaja pidas nimetatud seisukohta ekslikuks (kohtuistungi protokoll, tl 89, keskel). Siinkohal tekib ühtlasi küsimus, kas tõlgendada vastust selliselt, et palga kujundamisel püüti sotsiaalministri määruses nimetatud brutopalka võimaluse piires arvestada (sel juhul ei pruugi olla tegemist eksliku seisukohaga) või siis nii, et vastaja arvates oleks pidanud juhinduma sotsiaalministri kehtestatud tunnitasu alammäärast, kuid kokkuvõttes ei ole see enam tähenduslik, sest hinnangut palga arvestamise õiguspärasuse küsimusele ei saa seada sõltuvusse ühest järelepärimisele esitatud vastusest. Kokkuvõttes tuleb nõustuda vastustaja seisukohtadega ning jätta sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 vastu võetud korra ja metoodika pinnalt esitatud- ning sellest tulenevalt osaliselt saamata jäänud palga väljamaksmise kohustamise nõue rahuldamata. Järgmisena tuleb kontrollida kaebuse esitaja väidete paikapidavust seoses (võimaliku) diskrimineerimisega ning selle tõttu (osaliselt) maksmata palga väljamaksmise nõude põhjendatust. Kaebuse esitaja on viidanud ka põhiseaduse § 12 teisele lausele, mille kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Vastustaja kaebaja poolt esitatud diskrimineerimisele viitavaid väiteid tõeseks ei pidanud ning selgitas, et kõigil arstidel oli 24-25 palgaaste ja et lisatasusid maksti ühesuguste põhimõtete alusel. Arstide palga baasmäär oli vastustaja selgituste kohaselt 13 200 krooni ja selles ei ole menetlusosaliste vahel otseselt ka vaidlust olnud. Diferentseeritud tasusid oli võimalik määrata lähtuvalt erialasest pädevusest, kvalifikatsioonist, keeleoskusest ning arvutikasutamise oskusest, mis pidid olema vähemalt kesktasemel. Oskuste hindamine oli antud vangla osakonnajuhataja pädevusse (Tallinna Vangla
- aasta eelarve seletuskiri, p 2.6). Vastustaja on viidanud kaebuse esitaja ebarahuldavale keeleoskusele ning osundanud ka vastavale Keeleinspektsiooni kontrollaktile nr 363-Jk2 ja asjaolule, et avaldaja ei täitnud keeleinspektsiooni ettekirjutust sooritada kõrgtaseme eksam (tl 37). Ka eelnimetatud väiteid ei ole kaebuse esitaja otseselt ümber lükanud. Avaldaja esitas haldusasja materjalide juurde mitmesuguste tunnistuste ja dokumentide ärakirju erinevate kursuste ja koolituste läbimise kohta (tl 58-77), kuid need ei puuduta keeleoskuse küsimust. Mis puutub võimalikku diskrimineerimisse lähtuvalt keeleoskusest, siis selles osas on avaliku teenistuse seadust käesolevaks ajaks täiendatud ning eelnimetatud seaduse § 361 lg-s 3 on sätestatud, et erinevat 7 kohtlemist keeleoskuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks kui selline erinev kohtlemine on eelnimetatud seaduse või keeleseadusega lubatud. Selles ei saa olla sisulist vaidlust, et eesti keele oskuse nõuded on keeleseaduse reguleerimisala küsimus. Vastustaja selgitas, et kõikidest vangla arstidest umbes kahe kolmandiku või veidi enam kui kahe kolmandiku puhul oli tegemist teistest rahvustest töötajatega ning keeleoskus ei olnud ainuke, mida hinnati. Tallinna Vangla oli valmis tooma vastavast tabelist välja mitmeid nimesid, kes said juurde lisatasu, sest valdasid eesti keelt kõrgtasemel ning eesti arstide nimesid, kelle palgaks oli ainult 13 200 krooni suurune baasmäär. Vastustaja mainis veel täiendavalt, et lisatasude maksmine ei olnud kohustuslik vaid tagatud pidi olema Justiitsministeeriumi poolt määratud baasmäär (kohtuistungi protokoll, tl 90). Kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis üldjuhul diskrimineerimisega tegemist olla ei saa. Kaebuse esitaja viide ühe teise arsti mõnevõrra kõrgemale palgale ei tähenda seda, et kedagi oleks seetõttu diskrimineeritud rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Vastustaja esitas ka käskkirja, millest ilmneb, et kaebuse esitaja poolt näiteks toodud arsti puhul määras vastustaja samuti 50% 24-st palgamäärast, diferentseerides seda 50% ja et erinevus väljendub ainult juurdemakse suuruses (tl 87). Samas nähtub haldusasja materjalist, et kaebuse esitajale määrati uus palk 28.02.2007, kuid võrdlusena välja toodud arsti ametisse nimetamine toimus hiljem, 04.06.
- Tallinna Vangla on põhjendanud palkade mõningast erinevust ka olukorraga tööjõuturul ning tarvidusega maksta konkurentsivõimelist palka nimelt konkreetsel ajahetkel. Vastustaja poolt haldusasja materjalide juurde esitatud Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigi- ja abiteenistujate palgajuhend mõningate erinevuste tekkimist üldiselt võrreldavate ametikohtade palgatasemes ei välista (tl 38-39). Kaebuse esitaja viited erinevate seaduste sätetele, mis puudutavad võrdset kohtlemist on iseenesest õiged, kuid antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et vastustaja oleks neid põhimõtteid eiranud ja isikuid ilma nähtavate ja mõistlike põhjendusteta täiesti erinevatel alustel kohelnud. Asjakohased ei ole kaebuse esitaja viited keeleseaduse § 5 lg-le 2 ning avaliku teenistuse seaduse §-le 14 ja 117 lg 1 p 4, sest antud vaidluse puhul ei ole tegemist teenistusse võtmise ega teenistusest vabastamisega ebapiisava keeleoskuse tõttu. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus ka selles osas rahuldamata. Enno Loonurm Kohtunik