Obsah (4)

§ 11§ 3§ 4§ 91

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2834 Haldusasi M. V. (V.) kaebus RESOLUTSIOON 1. Tagastada k

§ 11lg 4).

Edasikaebamise kord 2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitaja M. V.le. Käesoleva määruse peale võib 10 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättesaamisest, esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu (

§ 11lg 8, § 471 lg 2 ja 3).

KOHUS LEIAB: 1. Vastavalt

§ 11

lg 1 p-le 2 kaebuse saanud halduskohus kontrollib, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. 2.

§ 3

lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine.

§ 4

lg 1 sätestab, et haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks.

§ 3

lg 2 alusel ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. 3. Kaebaja on esitanud kohtule erinevad taotlused, mis enamuses seonduvad kriminaalasjas nr 1-07-9015 läbiviidud kriminaalmenetlusega. Kaebaja väitel on kriminaalmenetluse läbiviimisel rikutud kriminaalmenetluse norme, eelkõige on rikutud ja piiratud kaebaja õigusi objektiivsele eksperdiarvamusele ning õiglasele ja ausale kohtulikule arutamisele. Kaebaja on esitanud halduskohtule teisegi kaebuse kriminaalasjas nr 1-07-9015 läbi viidud kriminaalmenetluse vaidlustamiseks (haldusasi nr 3-09-2438). Nimetatud haldusasjas 18.11.2009 kohtumäärusega kohus tagastas kaebuse halduskohtu pädevuse puudumise tõttu

§ 11lg 4 alusel.

Kaebaja on vaidlustanud kaebuse tagastamise ringkonnakohtus. 4. Kaebaja taotleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuna kohtud ei ole järginud kriminaalmenetluse normidest lähtuvalt kaebaja õigusi. Kaebaja palub kontrollida ja hinnata ning tuvastada õigusvastasus kaebaja süüdimõistmisel ja karistamisel, kuna kaebajale ei olnud tagatud õigus objektiivsele eksperdiarvamusele, mis on oluline KrMS § 339 lg 2 rikkumine. Kaebaja taotleb kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 7 lg 1 ja § 17 lg 1 viimase lause sõnastuse vastuolus olevaks tunnistamist karistusseadustiku (KarS) §-s 321 sätestatuga ja „vastuolus olevaks Põhiseadusega ning tunnistada kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi antud vanded seadusevastaseks ja õigustühiseks, millel ei saa olla kohtu jaoks tõenduslikku väärtust omavat eksperdiarvamust”. Samuti taotleb kaebaja siseministri 14.11.2003 määruse nr 94 tunnistamist vastuolus olevaks KrMS § 96 lg 1 p-ga 2 ja Põhiseadusega (PS).

§ 3

lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine.

§ 4

lg 1 kohaselt haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks.

§ 4

lg 2 tulenevalt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata avalik-õiguslikke ülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes.

§ 3

lg 2 kohaselt halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

1. Kohus selgitab, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Siit nähtub, et mingi tegevus kujutab endast haldusakti, kui üheaegselt on täidetud kõik järgnevad tingimused: 1) tegutsevaks subjektiks on haldusorgan; 2) tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes; 3) tegevus kujutab endast tahteavaldust õigussuhte reguleerimiseks; 4) tahteavaldus on ühepoolne; 5) reguleeritakse üksikjuhtumit; 6) regulatsioon on suunatud haldusevälisele isikule. Käesolev kaebus on esitatud õigustloovate aktide – seaduse (KES) ja siseministri määruse kui üldaktide peale, mis ei ole haldusaktid HMS mõttes. Halduskohtu pädevuses oleks läbi vaadata kaebust vaidlustatud üldaktide alusel välja antud konkreetse haldusakti (s.t kaebaja suhtes välja antud haldusakti nt käskkiri, otsus, korraldus vms) peale juhul, kui kaebaja leiab, et see rikub tema subjektiivseid õigusi või piirab vabadusi. Antud juhul sellist väidetavalt kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti ega toimingut kaebaja esitatud kaebusega ei vaidlusta. Seega puudub konkreetne haldusasi (vaidlus), mille raames kohus üldaktide normide PS-le vastavust kontrollida/analüüsida saaks.
2. PS § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu PS-e vastaseks tunnistamist. Antud säte eeldab õiguslikku vaidlust, mille tulemusena saaks kohus asja läbivaatamisel otsustada mingi seadusesätte põhiseadusele vastavuse üle. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud asutust või isikut, kelle haldusakti või toimingut ta vaidlustab. Kaebuse esitaja taotleb vaid KES § 7 lg 1 ja § 17 lg 1 viimse lause sõnastuse vastuolus olevaks tunnistamist KarS §-s 321 sätestatuga ja PS-ga ja siseministri 14.11.2003 määruse nr 94 tunnistamist vastuolus olevaks KrMS § 96 lg 1 p-ga 2 ja PS-ga. Kohus selgitab täiendavalt, et halduskohtu pädevusse ei kuulu abstraktse normikontrolli teostamine ja õigustloovate aktide (milleks on antud juhul KES ja siseministri määrus) peale esitatud kaebuste halduskohtumenetluse korras läbi vaatamine.
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 1 kohaselt kuulub Riigikohtu pädevusse taotluste lahendamine kontrollida õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Osundatud seaduse § 4 reguleerib menetluse algatamist. Taotluse õigustloova akti põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks võivad Riigikohtule esitada Vabariigi President, õiguskantsler ja kohaliku omavalitsuse volikogu. Kohus algatab menetluse kohtuotsuse või -määruse edastamisega Riigikohtule. Kohus edastab lahendi vaid juhul, kui on toimunud õiguslik vaidlus ja kohus on tunnistanud oma kohtulahendis õigustloova akti põhiseaduse vastaseks ja jätnud selle kohaldamata. Nagu juba kohus ülalpool märkis, puudub antud asjas õiguslik vaidlus kaebaja ja avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse vahel. Õiguskantsleri seaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole seaduse või mõne muu õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks. Seega taotluse õigustloovate (üldaktide) põhiseduaslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks jätab kohus läbi vaatamata, kuna see ei kuulu halduskohtu pädevusse ja kaebus kuulub selles osas

§ 11lg 4 alusel kaebajale tagastamisele.

1. Kaebaja on esitanud kaebuses veel järgmised taotlused: 1) nõuda EKEI-lt välja 26.01.2007 ekspertiisiaktist nr GE-2360-06/6369 muuhulgas uuringutulemuste andmed ja saata need kaebajale tutvumiseks ja kontrollimiseks; 2) välja nõuda EKEI-lt 29.01.2007 ekspertiisiakt nr GE-0207-07/0547 ja 28.06.2007 ekspertiisiakt nr GE-0972-07/2488 ning nende uuringutulemuste andmed ja saata need kaebajale kontrollimiseks ning tutvumiseks; 3) välja nõuda EKEI-lt DNA ekspertiisiakt Harju Maakohtu kriminaalasjas nr 1-07-8664 ja selle uuringutulemused ning saata need kaebajale kontrollimiseks ja tutvumiseks; 4) välja nõuda EKEI-lt kriminaalasjas nr 06231503661 jälitustoimingute käigus kaebajalt saadud sigaretikonilt saadud ja 15.12.2006 ekspert A. Aaspõllule edastatud uuringutulemuste andmed ja anda need kaebajale kontrollimiseks; 5) välja nõuda EKEI-lt kõik DNA ekspertiisiaktid, mis on tehtud enne kaebaja vahistamist 24.01.2007 kriminaalasjas nr 06231503661 või nr 062315033661 ja anda need kaebajale tutvumiseks ja kontrollimiseks; 6) kohtul teha järelepärimised EKEI registratuuri kriminaalasjades nr 06231503661 ja nr 062315033661 menetleja poolt KEKK-le edastatud ekspertiisimääruste ja -objektide kohta, teavitades sellest kaebajat. Kohus selgitab, et käesolevas
2. punktis nimetatud taotlused on seotud konkreetsete kriminaalasjade menetluste raames läbi viidud kriminaalmenetluse toimingutega, mille osas taotlusi saab esitada vastavalt KrMS-s ette nähtud korrale kohtule, kes menetles (menetleb) neid kriminaalasju. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on sätestatud KrMS V jaos. KrMS § 228 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Lõike 2 kohaselt Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada Riigiprokuratuurile kaebus prokuratuuri määruse või menetlustoimingu peale. KrMS 230 lg 1 sätestab, et juhul, kui on vaidlustatud uurimisasutuse või prokuratuuri tegevus, millega on rikutud isiku õigusi ning kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud. Seega kriminaalmenetluses läbi viidud menetlustoimingute vaidlustamiseks (s.h dokumentide väljanõudmine) näeb seadus ette teistsuguse korra ja seda ei saa teha halduskohtumenetluse korras. Eeltoodu alusel jätab kohus

§ 11

lg 4 alusel taotlused konkreetsetes kriminaalasjades läbi viidud kriminaalmenetlustega seotud dokumentide välja nõudmiseks läbi vaatamata ja tagastab need

§ 11lg 4 alusel kaebajale.

Täiendavalt kohus selgitab, et iseenesest saaks ka haldusasjas taotleda kriminaalasjas kogutud tõendite väljanõudmist, kui need on vajalikud haldusasja õigeks lahendamiseks. Antud juhul aga haldusasja ennast ei ole, järelikult on sisutühjad ka need kaebaja menetluslikud taotlused tõendite kogumiseks.

1. Kaebaja on esitanud taotluse kriminaalasjas nr 1-07-9015 jõustunud kohtuotsuse osas teistmismenetluse algatamiseks. Kohtute infosüsteemi andmebaasist nähtub, et kaebuse esitaja on Harju Maakohtu 13.01.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-07-9015 süüdi mõistetud. Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2009 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu 20.07.2009 kohtumäärusega nr 3-7-1-1-251 ei võetud M. V. kaitsja esitatud kassatsioonkaebust menetlusse ja kohtuotsus kriminaalasjas jõustus. Kohus selgitab siinkohal, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse peale edasikaebamise kord on sätestatud KrMS
2. ja
3. peatükis. Riigikohtu kui kõrgeima kohtuastme lahend (Riigikohus 20.07.2009 määrusega nr 3-7-1-1-251 ei võtnud asja menetlusse) on lõplik ning selle peale ei ole võimalik edasi kaevata, sh halduskohtule. Seega jõustunud on nii esimese kui teise astme kohtute otsused ja edasikaebamise võimalused on kriminaalasja nr 1-07-9015 kriminaalmenetluses ammendatud. Teistmismenetlus on Riigikohtus teistmisavalduse läbivaatamine jõustunud kohtulahendiga kriminaalasjas menetluse uuendamise otsustamiseks (KrMS § 365 lg 1). Kriminaalasjas jõustunud kohtulahendi teistmismenetlust reguleerib KrMS
4. peatükk, kus on ette nähtud kindel kord kes, millise tähtaja jooksul ja millistel asjaoludel saab teistmisavalduse Riigikohtule esitada (KrMS §-id 365 - 374). Nimetatud seadusesätetest nähtub, et teistmisavalduse esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal, teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel (KrMS § 344 lg 3). Seda ei saa esitada kaebaja ise ega taotleda ka halduskohtu kaudu teistmismenetluse algatamist. Seega jätab kohus

§ 11lg 4 alusel nimetatud taotluse läbi vaatamata ja tagastab mõtteliselt kaebajale.

10. Kaebaja märgib kaebuses: „taotlen minu avalduse menetlusse võtmist ja avalduse läbivaatamist ning otsustamist. Taotlen esialgset õiguskaitset, kuna mul puuduvad muud tõhusad vahendid oma õiguste kaitseks. Taotlen kohtul mind täielikult vabastada riigilõivu tasumisest, kuna viibin vanglas, et tööta ja mul puuduvad igasugused sissetulekud ning olen täielikult maksevõimetu…”. Kuna antud juhul puudub konkreetne kaebaja õigusi puudutav avalik-õiguslik vaidlus, kaebuses esitatud taotlused kuuluvad kaebajale tagastamisele, kuna nende menetlemine ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis ei ole põhjendatud ega vajalik hinnata

§ 91

lg 1 kohaselt kaebaja maksujõuetust riigilõivu tasumisest vabastamiseks, samadel asjaoludel puudub vajadus võimaliku esialgse õiguskaitse taotluse osas seisukoha võtmiseks, kuna individuaalkaebuse puudumise tõttu ei tõusetu küsimust esialgse õiguskaitse vajalikkusest. Samuti puuduvad muud seadusest tulenevad alused esialgse õiguskaitse taotlemiseks ja selle kohaldamiseks. Eeltoodu alusel ei võta kohus sisulist seisukohta nende taotluste osas, kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna kaebajale. 11. Vastavalt

§ 11

lg-le 4 halduskohus tagastab määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda. Eeltoodust ilmneb, et tegemist ei ole kaebusega, mis oleks menetletav halduskohtus ja kaebus tuleb tagastada selle esitajale läbivaatamatult. Kohus on eelpool kaebuse üksikute taotluste analüüsimise käigus selgitanud kaebajale, kuhu vastavate taotlustega on võimalik pöörduda. Hurma Kiviloo Kohtunik