← Eesti

3-07-2247/64

Obsah (8)§ 55§ 12§ 11§ 14§ 38§ 16§ 69§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2

) § 12 lg-le 2 kuni asjaolude äralangemiseni. Murru Vangla direktori

  1. oktoobri
  2. a käskkirjaga nr 93-i otsustati kaebaja paigutada eraldi teistest kinnipeetavatest lukustatud kambrisse kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirja põhjenduste kohaselt kakles kinnipeetav G. Š.kaaskinnipeetavaga, mille tulemusena viidi kinnipeetav A. A. tervishoiuosakonda. A. A. vabanes vanglast
  3. septembril
  4. a. Algatatud on kriminaalasi. Kuna kinnipeetav G. Š.käitub kaaskinnipeetavatega üleolevalt, agressiivselt ning on neid korduvalt ähvardanud füüsilise vägivallaga, on otstarbekas vangla sisekorraeeskirja täitmise ning julgeoleku tagamiseks paigutada ta eraldi kaaskinnipeetavatest.
  5. G. Š. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Murru Vangla toimingud õigusvastaseks, tühistada Murru Vangla
  6. oktoobri
  7. a käskkiri nr 93-i ning mõista toimingute ja käskkirjaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebaja kasuks välja 100 000 krooni. Kaebuse põhjendused: Alates
  8. a aprillist kuni
  9. a sügiseni viibis kaebaja Murru Vangla
  10. eluosakonnas piiratud õigustega. Ta püüdis korduvalt oma õiguste ebaseaduslikku piiramist vaidlustada, kuid kaebused jäid vastuseta. Kaebaja jäeti ilma õigusest külastada vanglakirikut ja suhelda vanglat külastavate usutegelastega ning rahuldada oma usulisi vajadusi; tegeleda kehakultuuriga; külastada vangla raamatukogu ning lugeda ajalehti ja ajakirju; kuulata raadiot ning saada raadioteavet; kaitsta oma tervist ja hoolitseda selle eest. Kaebaja paigutati kambrisse, mis oli ette nähtud kahele inimesele, kuid sinna lisati juurde veel kaks. Kambris suitsetati. Kaebaja tervis halvenes, sest kambris oli halb ventilatsioon. Suitsetamiskoht suitsetavatele kinnipeetavatele puudus. Kaebaja on mittesuitsetaja ja ta kannatas ruumis oleva suitsu tõttu sageli peavalude käes. Kaebaja jäeti ilma õigusest lugeda päevalehti, kuna
  11. eluosakonna kinnipeetavaid ei lubata vangla keskraamatukokku. Kaebajat hoiti koos vangistusrežiimi rikkujatega, ning kuna ta ise ei ole vangistusrežiimi rikkuja, siis ebaseaduslik üldistamine tekitas talle moraalseid kannatusi. Murru Vangla direktori
  12. oktoobri
  13. a käskkiri nr 93-i ei ava vangla administratsiooni poolsete eelnevate piirangute põhjusi, sest selles otsuses algavad kaebaja piirangud alles kinnipeetav A. A. kallaletungi hetkest. Murru Vangla
  14. oktoobri
  15. a käskkirjas märgitu ei vasta tegelikkusele. Käskkirjaga piirati kaebaja õigusi alusetult.
  16. eluosakonnas, kus kaebajat hoiti, oli kinnipeetaval õigus duši all käia vaid kord 10 päeva jooksul; kolme jalutuskorda päevas ei olnud ette nähtud; piiratud oli jalutuskäigu perimeeter, kuna jalutuskäik toimus 6 x 3 m jalutusboksis. Kaebajale ei tagatud õigust kasutada talle ettenähtud 2,5 m2 suurust põrandapinda. Kaebaja tervisele tekitati kahju. Ta pidi iga päev kannatama peavalude, samuti lihasvalude käes väheliikuva eluviisi tõttu ja võimatuse tõttu tegeleda kehakultuuriga. A. A. tekitas kaebajale hulga valusaid peksuvigastusi, mille tõttu kaebaja kaotas kuulmise. Õiguste ja vabaduste äravõtmise tõttu pidi kaebaja pikka aega psühholoogiliselt ja füüsiliselt kannatama, kuna
  17. eluosakonna piiratud olmetingimused tekitasid talle füüsilisi piinu, mis kasvasid üle psüühilisteks kannatusteks, tema nimi ja maine kannatas tema isikut laimava valesüüdistuse tõttu käskkirjas. Vangla toimingute ja käskkirjaga tekitati kaebajale mittevaralist kahju. 2

(18)3-07-2247
  1. Murru Vangla vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1)
  2. eluosakond on poolkinnine eluosakond oma päevakavaga. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 10 lg 1 kohaselt kinnitab direktor vangla päevakava. Murru Vangla direktori
  3. märtsi
  4. a käskkirjaga nr 18 oli kehtestatud
  5. eluosakonna kinnipeetavate päevakord, milles ei ole spordisaali, raamatukogu ja vangla kiriku külastamist ette nähtud. Vangla kaplan käis kinnipeetavate juures kohapeal. Vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramine tulenes
  6. eluosakonna päevakorrast ja on õiguspärane. Teineteisest eraldatud erinevatele osakondadele erinevate päevakavade kehtestamine ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Asjas puuduvad mistahes tõendid, et kaebajal oleks takistatud konsulteerida arstiga ja saada vajalikku ravi. Pesemine oli kambrite kaupa ette nähtud esmaspäeval ja kolmapäeval vastavalt graafikule kell 09.00-12.00 ja kell 13.00-15.
  8. eluosakonnas oli võimalik pesu selleks ettenähtud kohas kuivatada. Vastavalt

§ 55

lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas, mis oli kaebajale tagatud. Vastavalt

§-le 45 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kaebajale on kõik need tingimused tagatud. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et tema peavalud olid põhjustatud kaaskinnipeetavate suitsetamisest. Kaebaja on alates saabumisest Murru Vanglasse viibinud erinevates kambrites. Pole tõendeid kaebajaga ühes kambris viibinud kaaskinnipeetavate suitsetamise kohta, kuna tänasel päeval võivad kinnipeetavad suitsetada vaid selleks ettenähtud ruumides ja kohtades; 2) eraldihoidmise printsiipi rakendades paigutati kaebaja kambrisse nr 219, kus ta viibis kuni

  1. novembrini
  2. a, mil ta paigutati
  3. eluosakonda. Kamber nr 219 on 11-kohaline ega olnud kaebaja sealviibimise ajal ülerahvastatud. Kõige rohkem viibis koos kaebajaga seal seitse kinnipeetavat. Enne kambrisse nr 219 paigutamist asus kaebaja 3-kohalises kambris nr 207, mis samuti ei olnud ülerahvastatud. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene kinnipeetava õigust endale kambrit või kambrikaaslast valida; 3) kaebaja nimetab
  4. eluosakonna kontaktisikut, kes väidetavalt kuritarvitas oma ametikohustusi kirjade, avalduste ja kaebuste kogumisel kinnipeetavatelt. Need väited on tõendamata. Murru Vanglal pole alust kahelda kontaktisiku ametialases kompetentsuses, sest tegemist on kohusetundliku vanglaametnikuga, kelle suhtes ei ole vanglal pretensioone. Kaebaja väitel on ta pöördunud mitmel korral vangla poole seoses oma tervisega, kuid midagi ette ei võetud ning avaldustele ei vastatud. Need väited on väärad, sest avalduste registreerimise programmist ei nähtu, et kaebaja oleks nimetatud avaldustega vangla poole pöördunud. Samuti pole andmeid, et kaebaja muudele taotlustele ja kirjadele oleks vastamata jäetud; 4) riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 märgitud isiklikke õigusi ei ole rikutud. Kuna kaebaja paigutamisel tema õigusi ei rikutud, julgeolekumeetmete kohaldamine on aset leidnud seaduslikul alusel ja käskkiri on õiguspärane, pole kahjunõudel alust.
  5. Tallinna Halduskohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega jäeti G. Š. kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Murru Vangla direktori
  8. oktoobri
  9. a käskkirjaga nr 93-i otsustati kaebaja paigutada eraldi teistest kinnipeetavatest lukustatud kambrisse kuni asjaolude äralangemiseni. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Et kaevatud haldusakt on tänaseks 3

(18)3-07-2247 lõplikult realiseerunud (kaebaja viibis käskkirja alusel lukustatud kambris kuni
  1. novembrini
  2. a), on haldusakt oma kehtivuse kaotanud ning tühistada ei ole seda enam võimalik. Seetõttu jääb kaebus käskkirja tühistamise nõudes rahuldamata. Kuna kaebaja väitel on ka kaevatud käskkirjaga tekitatud talle mittevaralist kahju, peab kohus andma käskkirja õiguspärasusele hinnangu kahju hüvitamise nõude raames; 2) kaebaja väitel on tema kinnipidamine
  3. eluosakonnas ilma õigusliku aluseta ja ebainimlikes tingimustes, tema kirjade edastamata jätmine erinevatele haldusorganitele ning tema paigutamine lukustatud kambrisse alandanud kaebaja väärikust ning teotanud tema au ja head nime. Isiku vabadusõiguste õigusvastane piiramine (hoidmine 1,5 aasta jooksul piiratud vabadustega eluosakonnas ja lukustatud kambrisse paigutamine), nii nagu ka posti süstemaatiline edastamata jätmine, võib alandada inimese väärikust, mistõttu tuleb kontrollida, kas vaidlustatud toimingud ja käskkiri on olnud õigusvastased. Kahjunõude rahuldamiseks pole alust, sest kaevatud toimingud ja käskkiri ei ole õigusvastased järgmistel põhjustel; 3) Murru Vangla
  4. oktoobri
  5. a käskkiri nr 93-i anti

§ 12

. lg 2 alusel eraldihoidmise printsiibi rakendamiseks ja põhjusel, et kaebaja kakles kinnipeetav A. A.ga, mille tulemusel viidi A. A. tervishoiuosakonda, kust ta vabanes vanglast

  1. septembril
  2. a. Kuna kinnipeetav G. Š.käitus kaaskinnipeetavatega üleolevalt ja agressiivselt ning oli neid korduvalt ähvardanud füüsilise vägivallaga, pidas vangla direktor otstarbekaks paigutada G. Š.VSKE täitmise ja julgeoleku tagamiseks eraldi teistest kinnipeetavatest lukustatud kambrisse. Kohtu arvates on vangla direktor põhjendatult leidnud, et kaebaja ohustas vangla julgeolekut, ning kuna vaidlustatud käskkirja andmiseni kohaldatud meetmed olid kaebaja suhtes olnud ebapiisavad, oli vangla direktor pärast
  3. septembril
  4. a aset leidnud kaklust, mille puhul oli tegemist G. Š. kaaskinnipeetava ründamisega, õigustatud rakendama täiendavaid julgeolekuabinõusid. Arvestades kaaskinnipeetavate R. T.ja R. K. poolt vangla julgeolekuteenistusele antud seletusi kakluse kohta (I kd tl 160-161) ja julgeolekuosakonna spetsialisti
  5. oktoobri
  6. a ettekandes (I kd tl 162) esitatud seisukohti (sh julgeolekuosakonna andmetel kaebaja poolt kaaskinnipeetavate ähvardamist füüsilise vägivallaga), oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine taotletud eesmärgi – kinnipeetavate järelevalve korraldamine viisil, mis tagab

ja VSKE täitmise ning üldise julgeoleku vanglas – saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Murru Vangla julgeolekuosakonna ametnike poolt võetud kinnipeetavate seletustest nähtub kaebaja ohtlikkus kaaskinnipeetavatele. Kohus ei näe põhjust kahelda kinnipeetavate seletuste tõepärasuses. Kaebaja väide seletusi andnud kinnipeetavate huvist isoleerida kaebaja põhjusel, et ta segas nende äritsemist narkootikumidega, on paljasõnaline ja oletuslik. Kaebaja seisukohad, mille kohaselt rünnati 16. septembril 2007. a hoopis teda, ei ole samuti tõendamist leidnud; 4)

§ 11

lg 1 kohaselt toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi.

§ 14

lg 3 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglasse vastuvõtmisel vastuvõtuosakonda, kus tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratletakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Vastavalt Murru Vangla kodukorra p-le 45 otsustab vastuvõtuosakonnas viibivate kinnipeetavate eluosakondadesse paigutamise komisjon. Kinnipeetu ankeedi (II kd tl 39) pöördel on põhjendus, miks kaebaja paigutati

  1. eluosakonda. Selle kohaselt vabanes kaebaja
  2. mai
  3. a Murru Vangla
  4. eluosakonnast; võimalikuks peeti konflikte teiste kinnipeetavatega kaebaja poolt toimepandud kuritegude pärast; Pärnu Arestimajas kakles kaebaja teise kinnipeetavaga ning kaebaja enda sõnade kohaselt annab ta ütlusi kriminaalasja raames. Kokkuvõttes leiti, et kaebaja sobib
  5. eluosakonda. Murru Vangla on seisukohal, et kaebaja kuulub negatiivselt meelestatud kinnipeetavate hulka, kes oma tegevusega ohustavad vangla julgeolekut ning tema 4

(18)3-07-2247 paigutamine kinnisesse eluosakonda oli operatiivinformatsioonile tuginedes hädavajalik. Kohtul puudub alus vangla informatsioonis kahelda - kaebaja on oma ohtlikkust kaaskinnipeetavate suhtes näidanud kasvõi
  1. septembri
  2. a kaklusega, mis tõendab, et tema paigutamine
  3. eluosakonda on olnud õigustatud.
  4. jaanuaril
  5. a on kaebaja ise esitanud vanglale avalduse, et tema kinnipidamist kinnises osakonnas jätkataks (II kd tl 37). Seega on ka kaebaja ise pidanud seda otstarbekaks. Julgeolekuosakonna töötajad lähtuvad kinnipeetavate vangla eluosakondadesse paigutamisel kinnipeetava iseloomuomadustest, taustinformatsioonist ja muudest aspektidest, et vangla-, vanglaametnike- ja kinnipeetava julgeolek oleks tagatud; 5) VSKE § 1 lg 1 järgi sätestatakse VSKE-s

-ga kehtestatud vangistuse ja eelvangistuse kandmise tingimused ning täideviimise kord. VSKE § 10 lg 1 kohaselt kinnitab vangla direktor vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, hommikvõimlemine, tualett, söömine, tööle saatmine, töötamine, õppimine, kultuuri- ja spordiürituste ja muud ajad ning direktori vastuvõtuajad. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla päevakavas ettenähtud ajal osaleda usutalitusel. Murru Vangla direktori

  1. märtsi
  2. a käskkirjaga nr 18 on kinnitatud
  3. eluosakonna päevakord (I kd tl 163). See ei näe spordisaali ega vangla kiriku külastamist ette, jalutuskäigud on ajaliselt sätestatud kambrite kaupa. Vangla kaplan käib kinnipeetavate juures kohapeal. Seega tuleneb vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramine
  4. eluosakonna päevakorrast ja on õiguspärane; 6) ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust valida kambrit või endale meelepäraseid kambrikaaslasi.

-st ega selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust täita kinnipeetavate soove selles osas, mitmekesi ja kellega nad sooviksid ühes kambris viibida, kui küsimus ei ole eraldihoidmise printsiibis või julgeoleku tagamises. Kaebaja on väitnud ülerahvastatud kambrisse paigutamist, kuid sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Samuti puuduvad tõendid kaebaja paigutamise kohta kambrisse, kus viibisid suitsetajad, kes kambris suitsetades põhjustasid kaebajale pidevaid peavalusid. Kaebaja viibis enne lukustatud kambrisse paigutamist 3-kohalises kambris nr

  1. Puuduvad tõendid, et seal oleks koos kaebajaga viibinud üle kahe kinnipeetava. Kamber nr 219, kus kaebaja viibis kuni
  2. novembrini
  3. a, oli 11-kohaline ning kõige rohkem viibis seal koos kaebajaga seitse kinnipeetavat. Seega ei ole väited ülerahvastatuse, 2,5 m2 suuruse põrandapinna reegli rikkumise ja kambris suitsetavate kinnipeetavate kohta tõendatud; 7) nakkushaigusi põdevate kinnipeetavate eraldamine teistest kinnipeetavatest on õigustatud ja põhjendatud ajal, kui nad on nakkusohtlikud. Andmed terviseseisundi kohta on delikaatsed isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 kohaselt. Selliseid andmeid vanglaametnikele ega kaaskinnipeetavatele ei avaldata. Seega ei ole asjaolu, et HIV nakkust, tuberkuloosi või hepatiiti põdevad kinnipeetavad paigutatakse pärast sellekohase ravi saamist, kui nad enam nakkusohtlikud ei ole, kokku teiste kinnipeetavatega, käsitatav kaebaja tervise kahjustamisena vangla administratsiooni poolt. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja tervislikus seisundis oleksid aset leidnud sellised muudatused või avaldunud nähud, mida saaks kuidagi seostada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete rakendamisega. Küll aga nähtub kaebaja tervisekaardist (I kd tl 84), et kaebaja ise on
  4. oktoobril
  5. a keeldunud vereproovi andmisest HIV ja hepatiidi kontrollimiseks; 8) dokumendid ei tõenda, et kaebajal oleks
  6. eluosakonnas viibimise tulemusena tekkinud tervisekahjustused. Kaebusele lisatud tervisekaardi väljavõte on tehtud seisuga
  7. oktoober
  8. a ning sellest nähtuvalt seonduvad kaebaja tervisehädad pigem
  9. septembril
  10. a aset leidnud kakluse kui kinnipidamistingimustega; 5

(18)3-07-2247 9) kaebaja väitel on ta pöördunud mitmel korral vangla poole seoses oma tervisega, kuid midagi ette ei võetud ning avaldustele ei vastatud. Need väited on paljasõnalised ja tõendamata. Murru vangla avalduste registreerimise programmist ei nähtu, et kaebaja oleks nimetatud avaldustega vangla poole pöördunud. Samuti pole andmeid, et kaebaja muudele taotlustele ja kirjadele oleks vastamata jäetud. Kaebaja väide, et ta esitas
  1. jaanuaril
  2. a Justiitsministeeriumile Murru Vangla kaudu vaide, ei ole leidnud kinnitust. Vanglas pole nimetatud perioodil registreeritud ühtegi vaiet, mis oleks kaebaja käest vastu võetud; 10) Murru Vangla kodukorra p 109 kohaselt on tervishoiuosakonna vastuvõtuaeg esmaspäevast reedeni 08.00–16.
  3. Üld- või perearsti korraline vastuvõtt tagatakse kinnipeetavale üks kord nädalas graafiku alusel. Vältimatu abi kättesaadavus on tagatud ööpäevaringselt. Vastavalt kodukorra p-le 110 toimub arsti (sh eriarsti) vastuvõtt ravipunktis eelregistreerimise alusel.
  4. eluosakonna päevakavast nähtub, et arsti vastuvõtt toimus neljapäeviti kell 14.00-16.
  5. Asjas puuduvad tõendid, et kaebajale oleks takistatud konsulteerida arstiga ja saada vajalikku ravi. Samuti nähtub päevakavast, et pesemine oli kambrite kaupa ette nähtud esmaspäeval ja kolmapäeval vastavalt graafikule kell 09.00-12.00 ja kell 13.00-15.
  6. Vastavalt

§ 55

lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavatele jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas, mis oli kaebajale tagatud; 11) kohus jätab tähelepanuta kaebaja poolt esitatud erinevate kaaskinnipeetavate kirjalikud tunnistused, kuna need on ebausaldusväärsed. Kaaskinnipeetavad on neis valdavalt andnud seletusi sündmuste kohta, mida nad ise vahetult näha ja tajuda ei saanud. Seega ei ole tegemist erapooletu ja objektiivse teabega, mis võiks asja lahendamisel tähtsust omada; 12) kuna julgeolekumeetmete kohaldamine on aset leidnud seaduslikul alusel, käskkiri nr 93-i on õiguspärane ja kaebaja paigutamisel tema õigusi ei rikutud, pole kahjunõudel alust ning kaebus jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. G. Š. apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1)
  4. eluosakonnas hoiti isolatsioonis distsiplinaarkaristust kandvaid ja vanglarežiimi rikkuvaid isikuid. Kaebaja ei ole vanglarežiimi rikkuja ja tema paigutati sinna väljamõeldud põhjustel eesmärgiga kaebajat demoraliseerida ning psüühiliste ja füüsiliste kannatustega sundida teda loobuma religioossest ja õigusalasest tegevusest ning asendada see narkootikumide müümise ja HIV levitamisega.
  5. aprillil
  6. a paigutati kaebaja 2-kohalisse kambrisse, kus hoiti nelja kinnipeetavat, kellest kolm suitsetasid pidevalt ja tarbisid narkootikume. Seadusega ettenähtud suuruses pinna ja värske õhu puudumisest tekkisid kaebajal vaevused, mis süvenesid täiendavate piirangute ja õigustest ilmajätmise tõttu, kuna ta erinevalt suurest osast Murru Vangla kinnipeetavatest ei saanud külastada vangla kirikut ja rahuldada oma religioosseid vajadusi; tegeleda kehakultuuriga ja käia vangla spordisaalis; külastada vangla raamatukogu ning lugeda värskeid ajalehti ja ajakirju; kuulata tele- ja raadioprogramme ning külastada vangla sotsiaaltalituse poolt organiseeritud kultuuriüritusi; kasutada pesu kuivatamise kohta; pidada kinni hügieeninõuetest; kaitsta oma tervist; edastada ja saada informatsiooni; käia vangla saunas ja iga päev kasutada dušši võrdselt teiste kinnipeetavatega elutsoonis; viibida värskes õhus ning täisväärtuslikult kasutada oma vaba aega. Teise eluosakonda üleviimise katsed jäid tagajärjetuks, kaebused, avaldused ja taotlused ümberpaigutamiseks hävitati nii nagu ka teised kirjad ja kaebused Eesti ning Euroopa Liidu õigusasutustele. Vangla administratsiooni käsul tuli kaebajale kallale A. A., kes andis mitmeid 6

(18)3-07-2247 valusaid hoope, mis edaspidi mõjutasid kaebaja tervist ja ta kaotas kuulmise. Samuti mõjus negatiivselt kaebaja tervisele
  1. eluosakonna rasketes tingimustes viibimine ja ta kaotas nägemise. Vanglat kaebaja tervisekaotused ei huvitanud ning vangla eiras kõiki avaldusi meditsiiniabi osutamiseks spetsialistide poolt. Kannatuste süvendamiseks anti
  2. oktoobri
  3. a käskkiri lukustatud kambris hoidmiseks, mis sisaldas laimu ja piiras õigusi; 2) kaebaja
  4. eluosakonda paigutamise hindamisel võttis kohus ebaõigesti aluseks vastustaja versiooni, nagu kuuluks kaebaja negatiivselt häälestatud kinnipeetavate hulka, kes oma tegudega ohustavad vangla julgeolekut, ning leidis, et kaebaja ohtlikkust teiste kinnipeetavate suhtes näitab
  5. septembril
  6. a toimunud kaklus, mis tõendavat kinnisesse eluosakonda paigutamise õigustatust. Sellised versioonid on paljasõnalised ja kahe erineva sündmuse sidumine põhjendamatu. Kaebaja viibib vanglas alates
  7. veebruarist
  8. a, st üle nelja aasta, ja tal ei ole olnud ühtegi distsiplinaar- või muud karistust, mis võinuks ajendada Murru Vangla administratsiooni paigutama teda kinnisesse eluosakonda kui potentsiaalset vanglarežiini rikkujat või teistele kinnipeetavatele ohtlikku isikut. Tal pole kalduvusi suitsiidiks või

ja VSKE rikkumiseks. Seega ei olnud vanglal alust piirata kaebaja vabadust ja jätta ta ilma õigustest, mida teised kinnipeetavad kasutasid. Kaebaja Murru Vanglasse saabumise hetkel ei olnud tema isiklikus toimikus mingeid andmeid kakluse kohta Pärnu Arestimajas, andmeid negatiivse käitumise või kinnipidamisrežiimi rikkumise kohta. Kõik kaebajat laimavad andmed on Murru Vangla administratsiooni väljamõeldis. Kinnipeetava ankeedilehe tagakülg pole dokument, mis sisaldaks tõenduslikku informatsiooni. Ankeedis puudub kohtu viidatud Pärnu Arestimaja sündmuse äranäitamiseks veerg. Isik, kes selle info ankeeti kandis, pidanuks koostama ettekande ja esitama selle Murru Vangla direktorile, kes omakorda pidanuks tegema määruse, mida kaebaja saanuks õigeaegselt vaidlustada; 3)

seletuskirja kohaselt on

regulatsiooni peamiseks eesmärgiks vastuvõtmise faasis kinnipeetava vanglaellu integreerimise soodustamine ja kinnipeetava resotsialiseerimiseks individuaalse täitmiskava koostamine. Vangla toimingud kaebaja suhtes Murru Vanglasse saabumisel ei vasta neile eesmärkidele, sest kaebaja paigutati esimestest päevadest peale tihedasti asustatud kambrisse vanglarežiimi rikkujate juurde, kes viibisid 8. eluosakonnas

§-le 69 tuginevate vangla direktori käskkirjade alusel. Seda tõendavad A. K. ütlused ja tema suhtes antud käskkiri. A. K. taolisi kinnipeetavaid oli täis kogu

  1. eluosakonna teine korrus. Vanglarežiimi rikkujatega kokku paigutamine ei soodusta resotsialiseerimist ega vasta kinnipeetavate vastuvõtufaasi eesmärkidele, vaid vastupidi, piirangutega kaasnevad kannatused ja hingelised traumad. Individuaalset täitmiskava kaebajaga ei arutatud. Murru Vanglasse saabumisel soovis ta asuda töötavate kinnipeetavate eluosakonda ja töötsoonis töötada, mida talle aga ei võimaldatud, piirates võimalust realiseerida oma õigust tööle. Sellised toimingud pole kooskõlas individuaalse täitmiskava rakendamise eesmärkidega, milleks on innustada kinnipeetavat täiustama oma professionaalseid ja sotsiaalseid oskusi ning valmistada teda ette iseseisvaks eluks vabaduses. Isegi kui kaebaja paigutati Murru Vanglasse saabumisel ekslikult
  2. eluosakonda, oli vangla kohustatud kuue kuu pärast individuaalse täitmiskava läbi vaatama, tegema otsuse kinnises eluosakonnas viibimise pikendamise kohta ja võimaldama kaebajal seda vaidlustada, mida vangla aga ei teinud; 4) kaebaja ei nõudnud vanglalt tema eraldihoidmise printsiibi täitmist ja oma õiguste piiramist. Kohus hindas valesti kaebaja
  3. jaanuari
  4. a avaldust, millel on hoopis teine eesmärk seoses Murru Vangla üleminekuga kolooniast kinniseks Euroopa tüüpi vanglaks. Kohus kaebaja sellekohaseid selgitusi ei arvestanud. Paljasõnaliste ja üldiste fraasidega, et kinnipeetavate paigutamisel vangla eluosakondadesse julgeolekuosakonna töötajad lähtuvad kinnipeetava iseloomust, täiendavast informatsioonist ja muudest aspektidest selleks, et oleks 7

(18)3-07-2247 kindlustatud vangla, vanglaametnike ja teiste kinnipeetavate julgeolek, püüdis kohus luua kaebajast muljet kui korrarikkujast ja ohtlikust isikust ning õigustada vangla poolt kaebaja ilmajätmist õigustest, mida Murru Vangla teistest kinnipeetavatest valdav enamus said kasutada. Kuna kaebaja ei olnud vangistusrežiimi rikkuja, oli juba tema suunamine
  1. eluosakonda ebaseaduslik, samuti oli ebaseaduslik seal pikaajaline hoidmine, ning esimese astme kohtu vastupidine seisukoht on väär; 5)
  2. aprillist
  3. a kuni
  4. septembrini
  5. a hoiti kaebajat ülerahvastatud kambris, mis ei vastanud Euroopa standarditele, sanitaarhügieeni nõuetele ja kus hoiti kaebajale vanuse, iseloomu, tervisliku seisundi või karistusaja pikkuse poolest sobimatuid kinnipeetavaid. Need olid V. F., S. Š., M. S., V. M., V. P. jt. Kõik need ja ka teised kinnipeetavad olid suitsetajad ja eespool nimetatud põhjustel kaebajale sobimatud, milles ilmneb

§ 11lg 1 rikkumine, millega tekitati kaebajale piinu.

Piinu süvendas vabalt liikumise võimaluse puudumine kambris nr 207, kus kaebajat hoiti perioodil

  1. aprillist
  2. a kuni
  3. septembrini
  4. a, sest kooskõlas Euroopa standarditega oleks see kamber pidanud olema ette nähtud ühele inimesele. Kõnealusel perioodil hoiti selles kambris süstemaatiliselt nelja kinnipeetavat. Näiteks viibisid alates
  5. a kevadest kuni
  6. septembrini
  7. a kambris nr 207 G. Š., V. P., S. Š. ja D. M.. Tegemist on VSKE § 6 rikkumisega, mis kehtestab 2,5 m2 suuruse põrandapinna nõude ühe inimese kohta. Seega pole õige kohtu seisukoht, et ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetava õigust kambri valimiseks, kus ta soovib karistust kanda, või õigust valida endale kambrikaaslasi.

§ 11

lg 1 ja VSKE § 6 lg 6 annavad kaebajale õiguse pinnale vähemalt 2,5 m2 ja õiguse valida talle sobivaid kambrikaaslasi tervisliku seisundi, iseloomu jne järgi. Lisaks on kaebajal PS §-st 12 tulenev õigus võrdsele kohtlemisele. Vangla ei võimaldanud kaebajale samasugust õigust nagu kasutas A. K., kes viibis pikaajaliselt sama pinnaga naaberkambris üksi, kuna ta oli kuritegelikku äri soodustades vangla administratsioonile sobiv kinnipeetav. Kohus ignoreeris neid väiteid ja uuris materjale tähelepanematult. Kaebaja põhiseaduslike õiguste ning

§-st 11 ja VSKE §-st 6 tulenevate õiguste rikkumist võinuks kinnitada tunnistajad D. M., S. Š. ja V. P., kelle väljakutsumist kaebaja taotles, kuid kohus põhjendamatult keeldus kaebaja taotluste rahuldamisest, samas märkides, et kaebaja ei ole oma väiteid üleasustatuse kohta tõendanud. Kohus ignoreeris põhjendamatult teiste kinnipeetavate avaldusi, kus kinnitati rikkumisi. S. M., M. K. ja A. S. kinnitasid, et perioodil 16. septembrist 2007. a kuni 1. novembrini 2007. a 8. eluosakonna kambris nr 219 viibimisel ei tagatud kaebajale

§ 11lg-s 1 ja VSKE § 6 lgs 6 sätestatud õigusi.

Kambris nr 219 hoiti haigeid kinnipeetavaid, elamispind oli kaebaja jaoks piiratud ja kõik selles kambris viibivad kinnipeetavad olid suitsetajad. Selle kohta võinuks ütlusi anda V. P. ja S. Š., kuna nad tundsid neid kinnipeetavaid. Kohtu järeldused, mis kinnitavad vastustaja seisukohti kaebaja kambris nakkushaigusi põdevate isikute puudumise kohta, on väärad, sest kohtul oli õigus ka delikaatseid isikuandmeid uurida. Selle asemel lähtus kohus vastustaja väärinfost. Vale on kohtu väide, et selliseid andmeid vanglaametnikele ja teistele kinnipeetavatele ei avaldata. Vastavalt justiitsministri määruse nr 72 § 28 lg 3 p-le 9, hoitakse isikliku toimiku teises osas kinnipeetava meditsiinilist kaarti ja kokkusaamiste kaarti. Iga vanglaametnik võib toimikuga tutvuda ja edastada meditsiinilisest kaardist saadud infot oma kolleegile. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata kinnipeetavate (näiteks A. S.) kirjalikud kinnitused selle kohta, et nad olid ohtlikult ja raskelt haiged ning põevad ka HIV-i ja hepatiiti. A. S. viibis kaebajaga koos kambris nr 219, on otsene tunnistaja ja tõendab seega

§ 11lg 1 rikkumist.

Ohtliku nakkushaigega ühes kambris viibimine põhjustas kaebajale kannatusi. Kui kohus tema kinnituses kahtles, võinuks uurida meditsiinilist kaarti. Kaebajal ei olnud mingit alust tema ja teiste kinnipeetavate sellekohastes kinnitustes kahelda. Kinnipeetavate vaheline eetika kohustab kambrikaaslasi terviseseisundist lähtuvast ohust teavitama, mida ka tehti. Samuti nägi kaebaja, et nad tarvitasid ühesuguseid tablette. Väär on kohtu järeldus, et kaebaja keeldus 3. oktoobril 2007. a analüüsi HIV või hepatiidi testiks 8

(18)3-07-2247 andmast. Kaebajalt püüti võtta verd kasutuses olnud instrumentidega, mille kaudu oleks kaebaja võinud saada ohtliku nakkuse, mistõttu nõudis ta ühekordse süstla kasutamist. Seda nägid ka teised kinnipeetavad ning olid vangla meditsiinipersonali lohakatest toimingutest nördinud. Kohtu eelmenetluse pikaajalisuse tõttu kadus võimalus sündmust kinnipeetava seletusega kinnitada; 6) kohus hindas tervisekahjustusega seonduvaid dokumente ebaõigesti. Esmajärjekorras tekkis kaebajal tervisekahjustus perioodil
  1. aprillist
  2. a kuni
  3. septembrini
  4. a vangla süül rasketes vangistustingimustes hoidmise tõttu (tubakasuits, närviline seisund jne). Tervisekahjustus väljendus süstemaatilistes peavaludes pika perioodi vältel, kuid alati ei saanud kaebaja ravimeid. Kaebaja meditsiinilisel kaardil on peavalusid registreeritud, kuid sageli teda meditsiiniosakonda ei lastudki. Ka kaebaja tervisekahjustuses alates
  5. septembrist
  6. a kuni käesoleva ajani on süüdi vangla, sest julgeolekuosakond ei vastanud tahtlikult kaebaja kaebustele, soovides, et kaebaja oleks läbi pekstud.
  7. septembril
  8. a kaebaja pekstigi läbi, ta sai raske trauma ja kehavigastused. Esmane meditsiiniabi oli formaalne ega saanud tervist taastada. Kaebaja vajas spetsialistide (hambaarsti, kõrvaarsti, silmaarsti) sekkumist, kuid nõudmistele vaatamata spetsialistide abi ei võimaldatud. Seetõttu tuli kaebajal pikka aega kannatada piinu, hamba- ja kõrvavalu. Selline vangla tahtlik tegevusetus ja venitamine on õigusvastane; 7) kohus sai ebaõigesti aru kaebaja olukorrast seoses avalduste kadumaminekuga meditsiiniosakonnas. Registreerimisžurnaalide väljanõudmisel ja nende meditsiinilisel kaardil jäädvustatud vastuvõtu kuupäevadega kõrvutamisel oleks kohus avastanud avalduste registreerimise žurnaalis kaebaja poolt meditsiiniosakonnale esitatud avalduste kuupäevade puudumise, mis tõendanuks vanglaametnike omavoli. Sama kehtib Justiitsministeeriumile esitatud avalduste puhul, mis vanglaametnike ja nende abiliste poolt korduvalt hävitati. Kohus leidis, et kaebaja väide
  9. jaanuaril
  10. a Justiitsministeeriumile tervisega seoses vaide esitamise kohta vangla vahendusel ei leidnud kinnitust, kuid ei põhjendanud V. K. ütluste tagasilükkamist. Kaebaja esitas kohtule kinnipeetav V. K. avalduse, kes kinnitas, et perioodil
  11. novembrist
  12. a kuni
  13. veebruarini
  14. a hävitati kõik kaebaja avaldused, kaebused ja taotlused. Kohus järeldas vääralt, et asjas pole tõendeid selle kohta, et kaebajal takistati arstiga konsulteerimast või saada vajalikku abi. Kohus viitas vangla kodukorras sätestatud arsti vastuvõtuaegadele, kuid ei arvestanud sellega, et kaebaja ei saa iseseisvalt vastuvõtuaegadel arsti juurde minna, sest vastuvõtt toimub avalduste alusel, mis hävitati. Seda, et arsti juurde pääs oli kaebajale piiratud, kinnitas V. K. ja seda võinuks kinnitada ka teised kinnipeetavad. Ka A. S. avalduses kinnitatakse, et kaebajat arsti juurde ei viidud; 8) kohus pidas põhjendamatult teiste kinnipeetavate kirjalikke tunnistusi ebausaldusväärseteks ja järeldas vääralt, et valdavalt on ütlusi antud sündmuste kohta, mida nad ise vahetult näha ja tajuda ei saanud. Kirjalikud ütlused omavad kinnitavat iseloomu ja annavad tõenduslikku informatsiooni, sest need isikud olid kaebaja ümber toimuvate õigusvastaste sündmuste vahetud osalised. D. M. viibis koos kaebajaga kambris nr 207 ja tema avaldus kajastab sündmusi, mida ta vahetult nägi (kaebaja viibimine piiratud eluruumis minimaalsest väiksema pinnaga, kus kõik peale kaebaja suitsetasid, avalduste kadumine, vanglaametnike kuritegelik sobing kinnipeetavatega jne). A. S. viibis koos kaebajaga kambris nr 219 ja oli sündmuste vahetu osaline. I. T. oli koos kaebajaga
  15. eluosakonnas ja oli vahetult osaliseks avalduste, kirjade ja kaebuste kadumise sündmustes, kinnitades, et viibis
  16. a jaanuaris vaide üleandmise juures ning kuulis hiljem, et vaie ei jõudnud ministeeriumi. S. M. oli koos kaebajaga
  17. eluosakonnas ja hiljem koos kambris nr 219, oli kaebaja ümber toimuva vahetuks osaliseks ning kinnitab võrdsuspõhiõiguse rikkumist (A. K. eluruumi kasutamises eelise andmist, kaebaja viibimist kitsastes tingimustes koos suitsetavate ja haigete kinnipeetavatega). HIV ja hepatiiti põdev V. P. käis koos S. M.iga ravil HIV nakkuse vastu, kuid kaebaja pidi 9
(18)3-07-2247 nendega koos pikka aega ühes eluruumis viibima. A. K. viibis koos kaebajaga
  1. eluosakonnas
  2. a ja nägi vangla õigusvastaseid toiminguid. Ta käis koos S. M.i ja V. P.iga samal ajal HIV vastasel ravil ja seetõttu teadiski kaebaja viibimisest koos suitsetajate ja haigetega. Sama kehtib teiste isikute suhtes. I. T.i ütlused kogumis kaebaja ütluste ja dokumentaalsete tõenditega (Justiitsministeeriumis
  3. novembril
  4. a registreeritud samasisuline kaebus) kinnitavad vaide kadumist; 9) kaebaja suhtes õigusvastaste toimingute sooritamist tõendavad Harju Maakohtusse saabunud kirjade registreerimisprogrammi väljatrükk ja Murru Vangla tõend. Neist nähtub, et vangla väidetavalt saatis kaebaja
  5. juuli
  6. a kirja kohtule, kuid kohtusse see ei saabunud. Tõendid näitavad, et vangla kaotas kirja ning valetab ja eksitab kohut. Registriprogrammi väljatrükk kogumis kaebaja, I. T.i jt ütlustega kinnitab kaebajale kahju tekitamist; 10) kohus pidas põhjendamatult ebapiisavaks kitsas kambris kaplaniga kohtumist. See ei taga kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamist. Kaebaja vajadusi vormiline kohtumine tema usutunnistusele mittevastava kaplaniga, veelgi enam kambris koos mitteusklike isikutega, ei taga. Kaebaja vajadusi saaks rahuldada vaid kogu vangla ühise jumalateenistusega vangla kirikus, mida kaebajale ei võimaldatud; 11) elutsooni kinnipeetavad kasutasid täisväärtuslikult vaba aega ja võisid lisaks saunale käia duši all. Kaebajal oli võimalus käia üksnes duši all, mis tähendab põhiseaduse § 12 rikkumist, sest ta ei saanud realiseerida oma õigust järgida hügieeni. Teised võisid täisväärtuslikult tegeleda kehakultuuriga nii eluosakonnas kui vangla spordisaalis. Kaebajale neid õigusi ei võimaldatud. Elutsooni eluosakondade kinnipeetavad võisid vabalt liikuda nii osakonnasisese perimeetri piires kui ka eluosakonna välimise perimeetri piires tänaval ning seda alates ülestõusmisest kuni magamaminekuni. Kaebajale seda ei võimaldatud. Ka ei saanud ta osaleda sotsiaalsetel kursustel ja liikuda vangla territooriumi piires. Sellised piirangud ja keelud olid alandavad ja tekitasid kannatusi. VSKE-ga tagatud isiklikku aega kitsendati äärmuseni ja kaebaja ei saanud seda realiseerida isiksusena. Pikaajalised piirangud tekitasid negatiivseid tagajärgi, mis väljendusid pidevas hirmus. Pikaajaline kannatamine muutus piinaks. Kohus ei pööranud sellele piisavat tähelepanu ja lükkas kaebaja nõuded tagasi; 12) asja materjali ebapiisav uurimine ja kohaldamisele kuuluvate õigusnormide kohaldamata jätmine tõi kaasa ebaõige otsuse. Lisaks venitas kohus protsessi, ehkki algses kaebuses märgitu koos lisadega oli piisav protsessi alustamiseks. Kohut huvitanud küsimusi võinuks täpsustada ka asja arutamisel. Asja arutamisel lükkas kohus ebaõigesti tagasi kaebaja taotluse tunnistajate kutsumiseks. Käesoleval ajal nende küsitlemiseks enam võimalust ei ole. Kaebajale ei tagatud võimalust tutvuda kõigi dokumentidega. Kaebajal pole võimalik esitada täpset informatsiooni, kellega ja millal ta ühes kambris oli. Selle pidanuks esitama vastustaja. Kohus ei nõudnud vanglalt välja kaebaja meditsiinilise kaardi koopiat perioodi kohta kuni
  7. a novembrini, kus peaksid kajastuma
  8. septembril
  9. a ja hiljem toimunud õigusvastaste sündmuste tagajärjed. Vangla hilisem tahtlik tegevusetus viis selleni, et kaebaja hammas eemaldati, kuna see ei allunud enam ravile. Hambast ilmajäämine mõjus näole inetult moonutavalt, kaebaja kaotas maitsmistaju ja toitu on raske närida. Lisaks kaotas kaebaja nii nägemise kui ka kuulmise ja seda vangla süül, kes ei reageerinud erialase meditsiinilise abi nõuetele õigeaegselt. Ühe kõrvaga kuulmise kaotas kaebaja kinnipeetav A. A. poolt peksmise tagajärjel. Vangla süü seisneb selles, et A. A.le anti võimalus kaebaja tervisele kahju tekitada. Omades ebapiisavat informatsiooni, tegi kohus ebaõigeid järeldusi ja jättis RVastS § 9 lg 1 kohaldamata. Selline vangla aastapikkune tegevusetus tõi kaasa kaebaja tervisele kahju tekitamise. Kahju väljendub ka nägemise kaotamises vangla süül, sest kaebajat hoiti pika aja jooksul kitsas, suitsu täis, halvasti valgustatud ja tuulutamata ruumides; 10
(18)3-07-2247 13) kohus eksis Murru Vangla
  1. oktoobri
  2. a käskkirja õiguspäraseks tunnistamisel. Käskkiri on koostatud paljasõnaliselt kaebaja süüdimõistmisest huvitatud tunnistajate vastuoluliste ütluste alusel ja vanglaametnike huvides, kes R. K. ja R. T. vahendusel narkootikumidega kauplesid. R. K. kinnitas samuti peksmise nägemist, kuid R. T. väitel keegi teine peale tema seda ei näinud. Tegelikult ei näinud peksmist kumbki neist, tunnistajateks on hoopis teised kinnipeetavad, keda kohus välja ei kutsunud, jättes kaebaja ametnike omavoli eest kaitseta. Kohtu seisukoht, nagu oleks käskkiri end ammendanud, pole õige, sest käskkiri kehtib ja kajastab kaebaja süüdistamist kuriteos. Kaebaja ei ole mingeid kuritegusid toime pannud ja sooritanud käskkirjas märgitud tegusid. Käskkiri on valelik, pearõhk on asetatud kriminaalasja algatamisele ja kaebaja vastutuselevõtmisele kirjeldatud teos. Kaebajat ei ole selle teo eest karistatud ja kriminaalasi on lõpetatud. Järelikult vangla laimas ja solvas kaebajat. Kaebaja on selle laimu tõttu korduvalt kannatanud – ta paigutati kinnisesse kambrisse ja ennetähtaegselt tingimisi vabastamise arutamisel kasutati seda laimavat informatsiooni. Seetõttu jättis kohus kaebaja ennetähtaegselt vabastamata. Käskkiri on ebaseaduslik ja tuleb tühistada, samuti hüvitada au ja hea nime teotamine rahaliselt. Murru Vangla vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja väitel paigutati ta
  3. märtsil
  4. a Murru Vanglasse saabumisel sunniviisiliselt kinnisesse eluosakonda nr
  5. Vastustaja on halduskohtule esitanud põhjendused, miks kaebaja paigutati
  6. eluosakonna
  7. korruse avatud kambrisse, ning jääb seisukoha juurde, et nimetatud paigutamine oli õiguspärane. Kaebaja paigutati
  8. eluosakonna
  9. korrusel asuvasse avatud kambrisse lähtuvalt kogutud infost võimalike konfliktide tekkimise kohta kaebaja paigutamisel teistesse eluosakondadesse. Ka jääb vastustaja seisukoha juurde, et kamber nr 219 ei olnud ülerahvastatud ja kaebajale oli tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda. Kambris nr 207 viibis koos kaebajaga aeg-ajalt tõepoolest rohkem kui kolm kinnipeetavat, kuid kunagi ei olnud selles kambris temaga koos üle viie kinnipeetava. Tallinna Ringkonnakohus on
  10. oktoobri
  11. a otsuses haldusasjas nr 3-07-2375 leidnud, et olukord, kus kinnipeetavale pole tagatud 2,5 m2 põrandapinda ning ta peab taluma ühte kuni kolme täiendavat kinnipeetavat, ei põhjusta talle sellise intensiivsusega kannatusi, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust valida kambrit, milles ta karistust kanda soovib, või õigust valida endale meelepäraseid kambrikaaslasi. Vaidlustatud käskkiri ei sisalda kaebajat laimavaid andmeid ning on õiguspärane. Kaebaja esitatud andmed kaaskinnipeetavate kohta, kes viibisid temaga
  12. eluosakonna kambris nr 212, on asjassepuutumatud, sest kaebaja viibimine nimetatud kambris oli arutusel haldusasjas nr 3-072375; 2) kaebaja väitel soovis ta Murru Vanglasse saabudes asuda tööle, kui vangla jättis ta sellest õigusest ilma.

§ 38

lg 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ja oskusi. Kui kinnipeetavat pole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Sama paragrahvi lg 21 kohaselt vormistab vangla kinnipeetava tööle, kui kinnipeetavale töö andmine on võimalik. Kuigi

sätestab kinnipeetava kohustuse töötada juhul, kui töö andmine on võimalik, ei nähtu seadusest, et kinnipeetaval oleks subjektiivne õigus nõuda enda tööle määramist; 3) kaebaja väitel jäeti ta ilma õigusest vaadata televiisorit. Samas nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud joonistest 1-3, et televiisori vaatamine oli võimalik. Ka ei olnud keelatud raadio kuulamine. Vastustaja jääb seisukoha juurde, et vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramine tulenes 8. eluosakonna päevakorrast ja on seega 11

(18)3-07-2247 õiguspärane. Ka ei kujuta teineteisest eraldatud erinevatele osakondadele erinevate päevakavade kehtestamine endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist; 4) väited vangla administratsiooni soovi kohta kaebajat tema religioossest ja õigusalasest tegevusest loobumise eesmärgil piinata ning panna teda narkootikume müüma ja HIV viirust levitama on paljasõnalised. Halduskohus järgis uurimispõhimõttest tulenevat selgitamiskohustust ning andis kaebajale võimaluse oma väiteid tõendada; 5) vastavalt

§ 16

lg-le 2 arutatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava kinnipeetavaga ning vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 muudetakse ja täiendatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule. Vastavalt kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendile, mis jõustus

  1. aprillil
  2. a, toimus noore kinnipeetava täitmiskava läbivaatamine iga kuue kuu järel. Kaebaja ei ole noor kinnipeetav; 6) kaebaja väitel omab tema
  3. juuli
  4. a avaldus täiesti erinevaid eesmärke, mis puudutab Murru Vangla üleminekut kinniseks Euroopa tüüpi vanglaks. Väide on ebausaldusväärne, sest avaldus on adresseeritud vangla direktorile ja selles on selgelt märgitud, et kaebaja soovib viibida kinnises eluosakonnas; 7) kaebaja väited kaduma läinud avalduste kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Vastustaja on kontrollinud kirjade registreerimise programmi ja ka
  5. eluosakonna avalduste ja kirjade registreerimise žurnaale. Seega on alusetud kaebaja väited, et tema avaldused kaotati ja neile ei vastatud; 8) kaebaja märgib, et kohus pidas piisavaks kohtumist vangla kaplaniga, kuid kaebaja usuliste vajaduste ja veendumuste hulka ei kuulu vormiline kohtumine, veel enam kambris, koos mitteusklikega, ning et tema religioosseid vajadusi saaks rahuldada ainult kogu vangla ühise jumalateenistusega. Kui kaebajale ei sobinud vestelda kaplaniga teiste kuuldes, oleks ta pidanud kaplanit sellest teavitama ja kaplan oleks leidnud võimaluse privaatseks vestluseks; 9) kaebaja väitel on R. K. ja R. T. ütlused vastuolulised ning tegelikult ei näinud nad midagi. R. K. ja R. T. ütlused langevad olulises osas kokku ja neid võib pidada usaldusväärseteks. Samuti tuleb arvestada vangla julgestusosakonna andmetega, mille kohaselt kaebaja käitus
  6. eluosakonnas üleolevalt ja argessiivselt, samuti ähvardas kaebaja kinnipeetavaid korduvalt füüsilise vägivallaga, seades sellega ohtu kaaskinnipeetavate turvalisuse, mis on toodud ka R. K. ja R. T. seletustes; 10) kaaskinnipeetavate erinevate haiguste kohta tõendid puuduvad. Nakkushaigusi põdevate kinnipeetavate eraldamine teistest kinnipeetavatest on õigustatud ja põhjendatud ajal, kui nad on nakkusohtlikud. Vastavalt

§-le 11 toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi.

§ 12

lg 1 nimetab eraldihoidmise printsiibid ja lg 2 näeb ette vangla õiguse paigutada kinnipeetavaid eraldi ka lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel. Samas võimaldab

§ 69

lg 2 p 4 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist; 11) inimväärikuse alandamine eeldab põhiõiguste intensiivset riivet. Väärikuse alandamiseks ei saa lugeda igasuguseid hingelisi läbielamisi, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Antud juhul asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Moraalse kahju eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane. Kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada, kui kahju tekitamine ei ole piisavalt tõendatud, vastasel juhul oleks tegemist alusetult väljamõistetud hüvitisega; 12) kaebaja väitel väljendub mittevaraline kahju põhjendamatus vabaduse võtmises. Kaebaja arvates kuulub hüvitamisele ka tema 16. juuli 2007. a kirja kaotamine, kuna tegemist oli 12

(18)3-07-2247 kirjavahetuse saladuse õiguse kaotusega. Vangla ei ole kaebaja kirju kaotanud, vaid on need kõik edastanud. VSKE § 49 kohaselt postitatakse väljaminev kiri vanglatöötajale kirja edastamisest alates kolme tööpäeva jooksul. Vabadus on juba kuriteo eest karistuse kandmisele määramisega kaebajalt seaduse alusel ära võetud ja
  1. eluosakonna avatud kambrisse ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ei saa võrdsustada vabaduse võtmisega. Kuna kaevatavad toimingud ja käskkiri ei ole õigusvastased, puudub alus kahjunõude rahuldamiseks; 13) kaebaja väitel väljendub mittevaraline kahju tema tervisekahjustustes, mis on tekkinud vangla süül. Kohus leidis õigesti, et esitatud tõendid ei tõenda, et kaebajal oleks
  2. eluosakonnas viibimise tulemusena tekkinud tervisekahjustused ning et tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja tervisehädad seonduvad pigem
  3. septembril
  4. a toimunud kakluse kui kinnipidamistingimustega. Kaebaja on ka oma kaebuses halduskohtule märkinud, et kakluse tõttu kaotas ta kuulmise ja talle tekitati valu. Vastustaja jääb seisukoha juurde, et nakkusohtlike kinnipeetavate eraldamine teistest kinnipeetavatest on põhjendatud ajal, kui nad on nakkusohtlikud. Kaebaja väide, et ta keeldus
  5. oktoobril
  6. a vereproovi andmisest HIV ja hepatiidi kontrollimiseks seetõttu, et arstid püüdsid võtta vereproovi kasutatud instrumentidega, on paljasõnaline. Vangla tervishoiuosakonna töötajad järgivad hügieeninõudeid ning kasutatud süstaldega vereproovide võtmine on välistatud. Vastustaja jääb ka seisukoha juurde, et kinnipeetavate tervislik seisund on konfidentsiaalne info, mille avaldamise õigus vastustajal puudub, samuti ei hoita kinnipeetavate isiklikes toimikutes nende meditsiinilisi kaarte. Kaebaja väited, et vangla tegevus viis tema hamba kaotamiseni ning et ta kaotas vangla süül nägemise ja kuulmise, on põhjendamatud ja tõendamata. Asjas puuduvad mistahes tõendid, et kaebajal ei võimaldatud arsti juures käia. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta viibis tihti arsti juures ja talle oli tagatud arstiabi; 14) vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kuna kaebaja viibis käskkirja alusel lukustatud kambris kuni
  7. novembrini
  8. a, on käskkiri oma kehtivuse kaotanud ja seda pole võimaik tühistada. Halduskohus on piisava põhjalikkusega selgitanud välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ning on tuginenud kõigile tuvastatud asjaoludele ja tõenditele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Asjast nähtuvalt paigutati Murru Vanglasse saabunud kaebaja
  10. aprillil
  11. a karistust kandma
  12. eluosakonda. Hoone esimesel korrusel paiknes vastuvõtuosakond ning teisel korrusel paiknesid lukustatud kambrid ja lukustamata kambrid. Kaebaja paigutati esialgu kambrisse nr 205 ja seejärel kambrisse nr
  14. eluosakond asus väljaspool elutsooni, kus paiknenud palvelat, klubi, raamatukogu, spordisaali ja sauna
  15. eluosakonnas kinni peetavatele isikutele külastada ei võimaldatud, ka pidid nad erinevalt enamusest kinnipeetavatest jalutama jalutusboksides selleks ettenähtud kellaaegadel.
  16. septembril
  17. a paigutati kaebaja
  18. eluosakonna kambrisse nr 127 ning
  19. septembrist kuni
  20. novembrini
  21. a viibis kaebaja
  22. eluosakonna lukustatud kambris nr
  23. Vangla direktori
  24. oktoobri
  25. a käskkirjaga otsustati hoida kaebajat lukustatud kambris kuni asjaolude äralangemiseni. Kaebuses peab kaebaja õigusvastaseks tema
  26. eluosakonda paigutamist, seal 1,5 aasta vältel hoidmist, kinnipidamise tingimusi, samuti direktori
  27. oktoobri
  28. a käskkirja, ning taotleb talle põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Samad asjaolud on vaidluse all apellatsioonimenetluses. 13
(18)3-07-2247 I
  1. Kaebaja Murru Vanglasse saabumisel
  2. eluosakonda paigutamise ja Murru Vangla direktori
  3. oktoobri
  4. a käskkirja õiguspärasust on halduskohus selgitanud piisava põhjalikkusega ning esimese astme kohtu otsus selles osas täiendavat põhjendamist ei vaja. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Kaebaja hinnangulised väited, et vangla administratsioon tegutses kaebaja
  6. eluosakonda paigutamisel väljamõeldiste alusel ning kaebaja tulnuks paigutada mõnda teise osakonda, mis oleks paremini sobinud kinnipidamise eesmärkidega, ei anna alust halduskohtu seisukohti ümber hinnata. Kaebaja arusaam, nagu võiks vangla administratsioon oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni talletada vaid blankettidele, mitte näiteks kinnipeetava ankeedi tagaküljele, on ekslik. Ka pole õige kaebaja väide, et kuue kuu möödudes oli vanglal kohustus kaebaja individuaalne täitmiskava läbi vaadata ja teha otsus
  7. eluosakonnas viibimise pikendamise kohta. Vaidlusalusel perioodil kehtinud justiitsministri
  8. novembri
  9. a määruse nr 53 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 12 lg 2 nägi ette, et korralisel istungil vaatab komisjon täitmiskava uuesti läbi, lähtudes kinnipeetava arengust ja täitmiskavas püstitatud eesmärkide saavutamisest, ning otsustab täitmiskava muutmise. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et korraline istung noore kinnipeetava täitmiskava läbivaatamiseks pidi toimuma iga kuue kuu järel, ning muudel juhtudel täitmiskavas ettenähtud ajal, kuid mitte harvem kui üks kord aastas, arvestades kinnipeetavale määratud karistusaja pikkust ja tema isikuomadusi. Sellisest regulatsioonist ei tulene kaebaja täitmiskava läbivaatamise kohustust iga kuue kuu järel, ega ka kohustust koostada kord aastas täitmiskava pikendamise otsus. Täitmiskava muudetakse, kui asjaolud seda tingivad, ning tulenevalt sama juhendi §-st 13 võis täitmiskava muuta ka erakorralisel istungil, kui komisjoniliikmetele on kinnipeetava kohta teatavaks saanud uued andmed või kui kontaktisik on esitanud erakorralise ettekande. Asjaolust, et kaebajat vanglasiseselt vaidlustatud perioodil teise eluosakonda ümber ei paigutatud, järeldub, et täitmiskava muutmiseks ei olnud põhjust. Kaebaja väitega, et kohus on tema
  10. jaanuari
  11. a avaldust valesti hinnanud, ei saa nõustuda. Kaebaja selgitused avalduse hoopis teistest eesmärkidest pole veenvad, sest avalduses (II kd tl 37) taotletakse sõnaselgelt kinnisesse blokki jätmist, ning viited sellele, et tegelikult taotletakse ümberpaigutamist teise eluosakonda, avalduses puuduvad.
  12. Vangla direktori
  13. oktoobri
  14. a käskkirjas sisalduv kaalutlusotsus tugines vangla käsutuses olnud informatsioonile ja ei olnud õigusvastane. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et kõnealune käskkiri ei sisalda hinnanguid selle kohta, kes oli
  15. septembril
  16. a toimunud kakluses süüdi. Käskkirjas konstateeritakse kakluse toimumist, asjaolu, et kinnipeetav A. A. viidi kakluse tulemusena tervishoiuosakonda, ning kriminaalasja algatamist. Lisaks on käskkirjas tuginetud vangla käsutuses olnud informatsioonile, et kaebaja käitus kaaskinnipeetavatega üleolevalt, agressiivselt ning on neid korduvalt füüsilise vägivallaga ähvardanud. Sellise informatsiooni põhjal oli vangla õigustatud kaebajat lukustatud kambrisse paigutama ja seal hoidma. Asjaolu, et nii kaebaja kui ka vastustaja väitel kriminaalasi hiljem lõpetati, ei tähenda, et vangla kaalutlusotsus oli õigusvastane. II 14
(18)3-07-2247
  1. Halduskohtu hinnangul olid kaebaja kinnipidamistingimused õiguspärased, tema õigusi ei rikutud ja mittevaralist kahju ei põhjustatud. Selle hinnanguga saab ringkonnakohus nõustuda vaid osaliselt.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et kinnipeetaval ei ole õigust valida endale meelepäraseid kambrikaaslasi ning õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust täita kinnipeetavate soove selles osas, kellega nad sooviksid kambrit jagada, kui küsimus ei ole eraldihoidmise printsiibis või julgeoleku tagamises. Kinnipeetava eelistustega saab vangla arvestada niivõrd, kuivõrd see on võimalik. Ekslik on kaebaja arusaam, nagu tuleneks

§ 11

lg-st 1 kinnipeetavale subjektiivne õigus valida talle sobivaid kambrikaaslasi tervise seisundi, iseloomu jne järgi. Viidatud säte näeb ette, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Selle sätte tähendust aitab mõista

§ 5

„Täitmisplaan“, mille lõigetes 1, 2 ja 3 nähti ette, et täitmisplaan sätestab kinnipeetava ning vahistatu vastuvõtmiseks pädeva vangla, täitmisplaani koostamisel lähtutakse sama seaduse § 11 lg-s 1 sätestatud alustest ning täitmisplaani kinnitab justiitsminister.

§ 5lg 3 alusel justiitsministri 29.

novembri 2000. a määruse nr 55 „Täitmisplaan“ § 1 lg 1 kohaselt nähakse täitmisplaanis ette Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate pädevus. Määruse järgnevad sätted reguleerisid, millisesse vanglasse

§ 11lõikes 1 sätestatud alustest lähtudes vahistatud ja kinnipeetavad paigutatakse.

Seega ei reguleeri

§ 11

lg 1 mitte vanglasisest paigutamist, vaid vanglate vahel valiku tegemist vastavalt täitmisplaanile. Kinnipeetava vanglasisest paigutamist reguleerib

§ 12

, mis sätestab eraldihoidmise printsiibi ja näeb ette, et eraldihoidmise printsiibi täitmiseks on kinnises vanglas teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid, samuti

§ 16

, mis sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglas nähakse ette kinnipeetava individuaalses täitmiskavas.

  1. Õiged on ka halduskohtu seisukohad kaebaja väidete suhtes, et ta paigutati ühte kambrisse koos nakkushaigusi põdevate isikutega. Haigete nakkusohtlikkuse osas on pädevad seisukohta võtma meditsiinitöötajad, mistõttu kaebaja või ka nakkushaigusi põdevate isikute endi kinnitused nende nakkusohtlikkuse kohta ei ole usaldusväärseks tõendiks. Kohtul pole põhjust arvata, et vangla meditsiinitöötajad oleksid jätnud sekkumata ja võimaldanud nakkusohtlikke isikuid tervetega kokku paigutada.
  2. Kinnipidamistingimuste osas rõhutab kaebaja, et tema võimalused olid elutsoonis paiknenud eluosakondades kinnipeetavate isikutega võrreldes väiksemad. See asjaolu iseenesest ei tähenda, et kaebajat peeti õigusvastastes tingimustes, eeldusel, et õigusaktidega sätestatud miinimumnõuded olid täidetud. Seega asjaolu, et kaebaja ei saanud
  3. eluosakonna eraldatuse tõttu külastada elutsoonis paiknenud raamatukogu, kultuurikeskust, palvelat, spordisaali ja sauna ning viibida värskes õhus sama kaua ja sama suurel territooriumil kui teised, ei ole õigusvastane ega riku kaebaja õigusi. Asjast nähtuvalt ei viibinud kaebaja sellistes tingimustes, millest saaks järeldada tema õiguste rikkumist. Ka ei tähenda kaebaja õiguste rikkumist tema poolt viidatud asjaolu, et ühel sama eluosakonna kinnipeetaval, kes viibis kambris üksinda, olid kaebajaga võrreldes paremad tingimused.
  4. Kaebaja jätkuvaid väiteid tema avalduste, kaebuste ja taotluste süstemaatilisest kadumaminekust ja kaebeõiguse takistamisest ei pea tõendatuks ka ringkonnakohus. Neile 15

(18)3-07-2247 väidetele ei lisa kaalu ka teiste kinnipeetavate avaldustes kaebaja väite üldsõnaline toetamine. Konkreetselt on kaebaja menetluse kestel nimetanud vaid kaht kirja, millele ta pole väidetavalt vastust saanud. Üks neist on
  1. juuli
  2. a kiri Harju Maakohtule (kirja sisu kaebaja pole avaldanud), mille vangla kaebaja taotlusele antud
  3. juuni
  4. a vastusest (II kd tl 5) nähtuvalt väljastas, kuid mille saabumist pole Harju Maakohtus kaebaja kirjade saabumist kajastavast väljavõttest (II kd tl 6) nähtuvalt registreeritud. Samas on kohtus registreeritud hulgaliselt nii enne kui pärast seda kaebajalt laekunud kirju, mis ei viita võimalikule tagakiusule vangla poolt.
  5. oktoobril
  6. a halduskohtule käesolevas asjas esitatud kaebuses on kaebaja väitnud
  7. jaanuaril
  8. a esitatud vaide Justiitsministeeriumile edastamata jätmist. Kaebusest nähtuvalt oli kaebaja vaide ametlikule blanketile lisanud koopia oma
  9. novembri
  10. a kaebusest, millel oli Justiitsministeeriumi saabumismärge kuupäevaga
  11. november
  12. a. Selle dokumendi on kaebaja esitanud ka kohtule (I kd tl 14-16) ning Justiitsministeeriumi
  13. detsembri
  14. a kirjast nr 4-1-08/1724 (I kd tl 22) nähtuvalt on Justiitsministeerium kõnealuse kaebuse kaebajale tagastanud. Olukorras, kus vangla on eelnevalt sama sisuga kirja ministeeriumile edastanud, pole põhjust asuda seisukohale, et vangla on tahtlikult kaebaja kaebeõigust soovinud takistada.
  15. Apellatsioonkaebuse jätkuvaid väiteid, et kaebaja jäeti pärast
  16. septembril
  17. a toimunud intsidenti kohase arstiabita, ei saa lugeda põhjendatuks. Kaebaja meditsiinilise kaardi väljavõttest (I kd tl 83-85) nähtub, et kaebaja viibis kohe pärast kaklust
  18. septembril
  19. a kell 18.20 arsti juures, kus fikseeriti paremal kõrval kriimustus ja vasaku silma all punetus ning väljastati südametilgad. Kaebaja viibis arsti juures ka
  20. septembril ja
  21. septembril
  22. a, kus kurtis kõrvavalu ja talle määrati ravi.
  23. oktoobril
  24. a arsti juures viibimisel kaebaja vaevusi ei ole fikseeritud – kanne kajastab HIV-testi eelset nõustamist ja kaebaja keeldumist vereproovi andmisest.
  25. oktoobril
  26. a on kaebaja kurtnud hambavalu ja saanud ravimeid.
  27. oktoobril
  28. a on kaebaja kurtnud peavalu ja saanud ravimeid. Selle üle, kas ja millal patsiendi seisund vajab eriarstiabi, on kaebajast ja kaaskinnipeetavatest ilmselt pädevamad otsustama meditsiinitöötajad. Käesolevas asjas vaidlustatud kinnipidamisperioodi puudutavas osas on meditsiinidokumendid asja juures olemas. Kohus ei pidanud välja nõudma meditsiinilise kaardi väljavõtet perioodi kohta kuni
  29. aasta novembrini, kuna see ei puuduta vaidluse eset, milleks on kaebaja kinnipidamine
  30. eluosakonnas kuni
  31. novembrini
  32. a. Seega on käesolevas asjas oluline kontrollida, kas kaebajale oli sel perioodil arstiabi tagatud, ning kohtu hinnangul oli see tagatud. Isegi kui hiljem on kaebajal tuvastatud kõrvakuulmise langus ja eemaldamist on vajanud hammas, ei saaks selle põhjal veel järeldada, et kaebaja jäi vaidlusalusel perioodil arstiabita. Meditsiiniline kaart hilisema perioodi kohta ei ole ka seetõttu asjakohane, et sealt väidetavalt nähtuv kõrvakuulmise ja hamba kaotus ei ole põhjuslikus seoses kinnipidamistingimustega ning selle vanglale süüks arvamise võimalus on vähene. Kõiki kinnipeetavate vahelisi kaklusi ei ole vanglal ka ametiülesannete hoolsal täitmisel võimalik välistada.
  33. Kaebus ja apellatsioonkaebus tuginevad muuhulgas väidetele, et kaebaja oli sunnitud vaidlusalusel perioodil viibima
  34. eluosakonna ülerahvastatud kambrites, kus lisaks suitsetati. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja väited ülerahvastatud kambris viibimise ja vähemalt 2,5 m2 suuruse põrandapinna reegli rikkumise, samuti kambris suitsetavate kinnipeetavate kohta ei ole tõendatud. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohta selles osas ei jaga. 16
(18)3-07-2247
  1. Ringkonnakohtu nõudel esitas vastustaja kogu vaidlusaluse perioodi (
  2. aprillist
  3. a kuni
  4. novembrini
  5. a) kohta kuupäevalise täpsusega andmed, millal oli ja millal ei olnud kaebajale tagatud vähemalt 2,5 m2 suurust põrandapinda. Vastustaja poolt
  6. märtsil
  7. a esitatud andmetest ilmnevad järgmised asjaolud. Kaebaja viibis perioodil
  8. aprillist kuni
  9. aprillini
  10. a kambris nr 205 ning sellest perioodist 9-l päeval ei olnud talle tagatud nõutavas suuruses põrandapinda. Perioodil
  11. aprillist kuni
  12. maini
  13. a viibis kaebaja Tallinna Vanglas. Perioodil
  14. maist kuni
  15. maini
  16. a viibis kaebaja taas kambris nr 205 ning sel ajal oli nõutavas suuruses põrandapind tagatud. Perioodil
  17. maist kuni
  18. detsembrini
  19. a viibis kaebaja kambris nr 207 ning sellel perioodist 122-l päeval ei olnud kaebajale nõutavas suuruses põrandapind tagatud. Perioodil
  20. detsembrist kuni
  21. detsembrini
  22. a viibis kaebaja Tallinna Vanglas. Perioodil
  23. detsembrist
  24. a kuni
  25. septembrini
  26. a viibis kaebaja taas kambris nr 207 ning sellest perioodist 216-l päeval ei olnud kaebajale nõutavas suuruses põrandapind tagatud. Perioodil
  27. septembrist kuni
  28. septembrini
  29. a viibis kaebaja endise
  30. eluosakonna kambris nr 127, kus talle oli nõutavas suuruses põrandapind tagatud. Perioodil
  31. septembrist kuni
  32. novembrini
  33. a viibis kaebaja
  34. eluosakonna kambris nr 219, kus talle oli nõutavas suuruses põrandapind tagatud. Eelnevast nähtub, et vaidlusalusel perioodil Murru Vanglas viibitud ca 1,5 aasta jooksul ei olnud kaebajale tagatud nõutavas suuruses põrandapinda ja tal tuli viibida ülerahvastatud kambris ligemale aasta – täpsemalt 347 päeva. VSKE § 6 lg 6, mis alates
  35. aprillist 2003 jõustunud redaktsioonis nägi ette, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, on vanglale täitmiseks kohustuslik. Kinnipeetava hoidmine ülerahvastatud kambris on õigusvastane ja võib alandada kinnipeetava väärikust ning põhjustada talle kannatusi. Vastustaja vastuses on viitega Tallinna Ringkonnakohtu
  36. oktoobri
  37. a otsusele haldusasjas nr 3-07-2375 leitud, et ühe kuni kolme täiendava kinnipeetava talumine ei põhjusta kaebajale sellise intensiivsusega kannatusi, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Viidatud lahendis on ringkonnakohus selle juhtumi asjaolusid arvestades tõepoolest leidnud, et ühe kuni kolme täiendava kinnipeetava talumine ei põhjustanud kaebajale sellise intensiivsusega kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist, ning ringkonnakohus pidas vähese olulisusega mittevaralise kahju puhul piisavaks õiguse rikkumise kohtulikku tuvastamist. Viidatud juhtumi asjaolud olid aga erinevad, mistõttu ei saa selles lahendis sisalduvaid hinnanguid üle kanda kõigile vaidlustele, kus väidetakse kinnipeetavate hoidmist ülerahvastatud kambrites. Käesolev juhtum ei ole viidatud kaasusega õiguserikkumise raskuse osas võrreldav. Haldusasjas nr 3-07-2375 tuvastas ringkonnakohus, et kaebaja oli kuuest kuust ca 2,5 kuud viibinud ülerahvastatud kambris, kusjuures üht kuni kolme täiendavat kinnipeetavat tuli taluda kambris, millesse võis paigutada seitse kinnipeetavat. Käesolevas asjas on kinnipeetaval tulnud taluda üht kuni kaht täiendavat kinnipeetavat kambrites nr 205 ja 207, kuhu võis kambri suuruseid arvestades maksimaalselt paigutada kolm kinnipeetavat. Ka ei ole ülerahvastatud kambris viibitud ajad oma pikkuse poolest võrreldavad. Järjekindlalt ja pika ajaperioodi vältel kinnipeetava hoidmine ülerahvastatud kambris on kaebaja õiguste intensiivne riive.
  38. Ringkonnakohus loeb tõendatuks kaebaja väited ka selle kohta, et kaebajal tuli
  39. eluosakonnas viibimise ajal jagada kambrit suitsetavate kinnipeetavatega. Oma väite kinnituseks on kaebaja esitanud kaaskinnipeetavate A. K. seletuse (I kd tl 17, tõlge tl 40), S. M.i seletuse (I kd tl 19, tõlge tl 41), D. M.i seletuse (II kd tl 3-4). S. M. viibis kaebajaga koos 17
(18)3-07-2247 kambris nr 207, D. M. viibis kaebajaga koos kambris nr 219, A. K. viibis kaebajaga samal ajal
  1. eluosakonnas ja nende puhul pole tegemist isikutega, kes ei saanud vahetult sündmusi tajuda. Kaebaja ja kaaskinnipeetavate seletused on suitsetamist puudutavas osas usutavad. Vangla ei ole neid väiteid ümber lükanud ega väitnud, et suitsetajatele oleks
  2. eluosakonnas olnud ette nähtud eraldi suitsetamiskoht. Vastustaja on vaid väitnud, et tal puuduvad suitsetamise kohta andmed. Passiivse suitsetamise kahjulik mõju inimese tervisele on üldteada ning vanglal oli kohustus tagada kaebajale võimalus passiivset suitsetamist mitte taluda.
  3. Passiivne suitsetamine koosmõjus kambri ülerahvastatusega ning kasinad võimalused seda värskes õhus minimaalsest tunniajalisest perioodist pikema aja jooksul viibimisega kompenseerida on vaidlusaluse perioodi pikkust ning kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju arvestades käesolevas asjas valmistanud kaebajale sellise tõsidusastmega kannatusi ja raskusi, mis ületavad kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste taseme. Et nägemise halvenemine, mida kaebaja
  4. novembri
  5. a prilliretseptiga soovib tõendada, oleks tingitud kitsastes oludes ja suitsuses ruumis viibimisest, pole tõendatud ega usutav. Tuleb aga pidada tõenäoliseks, et kui sellised tingimused ei ole ka põhjustanud, siis on need süvendanud kaebaja peavalusid. Kaebaja on meditsiinikaardi väljavõttest (I kd tl 21, 83) nähtuvalt sageli kurtnud peavalu üle. Sellekohaseid vaevusi on fikseeritud
  6. mail 2006,
  7. septembril
  8. a,
  9. septembril
  10. a,
  11. septembril
  12. a,
  13. oktoobril
  14. a ja
  15. oktoobril
  16. a. Sellistes tingimustes pikaajaline hoidmine alandab väärikust. Sedavõrd intensiivse riive puhul ei saa kohus piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid välja tuleb mõista rahaline hüvitis. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohus hindab rahalise hüvitise kohaseks suuruseks 5 000 krooni.
  17. Neil põhjustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus ei rahuldanud kaebajale ülerahvastatud kambris koos suitsetajatega hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlust. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja apellatsioonkaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.