Obsah (5)

§ 117§ 109§ 119§ 111§ 110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Ele Liiv, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-89322 Tsi

) § 111 lõigete 1 ja 3 alusel kehtetuks 23.04.2007 G. L., Timo Tamme, G. T., Õilme Oja ja AS S. P. vahel sõlmitud korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise kokkuleppe, korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingu raames tehtud loovutustehingud, millega Timo Tamme (pankrotis) loovutas Õilme Ojale rahalised nõuded kogusummas 2 400 000 krooni ja mõista kostjalt hageja kasuks tagasivõidetud tehingu alusel üleantu väärtuse hüvitamiseks välja 2 400 000 krooni.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid G. L. ja Timo Tamme 30.03.2007 korteriomandi müügilepingu, mille esemeks oli Harju Maakohtu Tallinna kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX sisse kantud korteriomand, mis koosneb reaalosana Tallinna linnas XXXXXXX XX X asuvast korterist nr XX ning millega on ühendatud 643/19376 mõttelist osa maatükist asukohaga Tallinna linnas XXXXXXX XX X. Samal päeval hoiustas T.Tamme ostuhinna tasumise tagamiseks 200 000 krooni Tallinna notari E. P. notarikontol. 23.04.2007 sõlmisid G. L., T.Tamme, G. T., Õ.Oja ja AS S. P. korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise kokkuleppe, korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli eelnimetatud korteriomand. Samal päeval hoiustas T.Tamme avaldusega Tallinna notari E. P. notarideposiitkontol 2 200 000 krooni 23.04.2007 lepingu täitmise tagamiseks. T.Tamme avalduse kohaselt kuulus nimetatud summa väljamaksmisele vastavalt 23.04.2007 lepingu tingimustele, samuti jättis T.Tamme endale ka õiguse hoiustatud summa tagasi võtta. Hageja on abielus G. T.ga, kostja Õ.Oja on G. T. ema, seega on kostja hageja abikaasa üleneja sugulane. 23.04.2007 lepingu p-s 4.2 leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja annab kostjale tasuta üle 30.03.2007 lepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas hageja õiguse nõuda müüjalt lepingu eseme omandi üleandmist. 23.04.2007 lepingu p-s 4.4 leppisid hageja ja kostja kokku, et 30.03.2007 lepingu tagamiseks hoiustatud 200 000 krooni loetakse kostja palvel tasutuks hageja poolt. 23.04.2007 lepingu p-ga 7.1 muudeti 30.03.2007 lepingu p 4.4, mille kohaselt hoiustas hageja 2 200 000 krooni 23.04.2007 lepingu täitmise tagamiseks. 23.04.2007 lepingu p 7.1 kohaselt, millega muudeti ka 30.03.2007 lepingu p 4.6 kohustas kostja notarit maksma välja G. L.le (korteri müüja) hageja poolt hoiustatud 2 200 000 krooni. Seega on hageja loovutanud enda abikaasa emale ilma tasu vastu saamata hageja poolt tagasivõetavalt hoiustatud 200 000 kroonise nõude ning hageja poolt tagasivõetavalt hoiustatud 2 200 000 kroonise nõude. Hageja pankrot kuulutati välja 02.06.2008 kell 14.00 ja pankrotihaldur on Kalev Mägi.
2. Hageja poolt 23.04.2007 lepingu alusel tehtud loovutused on tehtud pisut enam kui 1 aasta enne hageja pankroti väljakuulutamist. Nõuded kogusummas 2 400 000 krooni loovutati võlgniku lähikondsele ehk hageja abikaasa üleneja sugulasele, abikaasa emale. Nõuete tasuta loovutamine omab poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu ilmselgelt täielikult kinke iseloomu ning loovutused kahjustavad hageja võlausaldajate huve.

§ 117kohaselt on kostja hageja lähikondne.

Hageja poolt tehtud loovutused vastavad

§ 109

lg 1 ja § 111 lg-tes 1 ja 3 toodud tingimustele, mistõttu palus hageja kohtul 3 tuvastada nende kehtetus. Kuna hageja poolt loovutatud nõuded on tänaseks lõppenud läbi kostjapoolsete käsutuste, siis ei ole võimalik loovutatud nõudeid pankrotivarasse tagastada ja kostja on kohustatud

§ 119lg 3 järgi hüvitama saadu väärtuse.

Kostja oli tehingut tehes teadlik nii oma lähikondse staatusest kui ka asjaolust, et 23.04.2007 lepingul, eelkõige loovutustel oli kinke iseloom, sest kostja sai nõuded ilma vastusoorituseta. Kostja teadis, et hageja kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Ka tehingu olemusest on vaieldamatult selge, et mõistliku isiku arusaama kohaselt kahjustab sääraste, ilma tasuta loovutuste tegemine loovutaja võlausaldajate huve. Kostja poolt loovutuste alusel saadud nõuete väärtuseks on 2 400 000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. 4. Vastuses kostja vastuväidetele leidis hageja, et hagi ei ole aegunud. Hageja pankrot kuulutati välja 02.06.2008 ja hagi esitati 16.12.2008. Pankrotimenetlus algatati 14.04.2008, s.t 1 aasta ja 19 päeva pärast korteriomandi müügilepingu sõlmimist.

§ 111

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Seega on käesolevas menetluses kingisaaja kohustus tõendada, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kostja vastuväited 5. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole täpsustanud, millisele

§ 111lg 1 punktile ta tugineb.

Samas nähtub hagiavaldusest, et loovutused 23.04.2007 lepingu alusel olevat tehtud pisut enam kui 1 aasta enne hageja pankroti väljakuulutamist. Nõude asjaoludest võib järeldada, et nõude õiguslikuks aluseks on

§ 111lg 1 p 2.

Antud sätte kohaselt tunnistab kohus kinkelepingu kehtetuks, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Nõude faktilise alusena osundatakse hagiavalduses ka, et nõuded kogusummas 2 400 000 krooni olevat loovutatud võlgniku lähikondsele ehk hageja abikaasa ülenejale sugulasele, abikaasa emale.

§ 111

lg 1 p 2 ettenähtud alusel kinkelepingu tagasivõitmiseks peaks olema täidetud järgmised formaalsed eeldused: kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; kingisaaja on võlgniku lähikondne. Kostja hinnangul ei ole need eeldused täidetud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. 6.

§ 111

lg 1 p 2 kohaselt algab hagi aegumine kinkelepingu tagasivõitmiseks pankrotimenetluse algatamisest. Hagiavaldusele ei ole lisatud kohtulahendit hageja pankrotimenetluse algatamise kohta. Vastavat teavet ei leia ka Ametlikest Teadaannetest. Hagiavaldusele lisatud Harju Maakohtu 02.06.2008 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-07-51056 hageja pankroti väljakuulutamise kohta ei ole osundatud pankrotimenetluse algatamise ajale. Seega ei ole hageja tõendanud, et kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Hagiavalduses esitatud ebamäärane väide „pisut enam kui 1 aasta enne pankroti väljakuulutamist“, ei ole kooskõlas hagi alusena viidatud

§ 111

lg 1 sättega, mille kohaselt ei alga tehingute tagasivõitmise tähtaja kulgemine pankrotimenetluses mitte pankroti väljakuulutamisest, vaid pankrotmenetluse algatamisest. Hageja ei ole tõendanud, et kingisaaja on pankrotivõlgniku lähikondne. Hagiavalduses osundatakse kinkelepingu tagasivõitmise alusena asjaolule, et kostja on hageja abikaasa ema, seega

§ 117kohaselt võlgniku lähikondne.

Ilmselt on hageja silmas pidanud

§ 117

lg 1 p 5, mis sätestab, et füüsilisest isikust võlgniku 4 lähikondsed on võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend. Hagiavaldusele ei ole aga lisatud tõendeid, millest nähtuks kostja sugulusaste võlgnikuga. Seega on hageja esitanud paljasõnalise ja tõendamata väite. Täitmata on

§ 111

lg 1 p-st 2 tulenev kinkelepingu tagasivõtmise teine formaalne alus, s.o on tõendamata, et kingisaaja on võlgniku lähikondne. Hageja ei ole tõendanud, et kingisaaja on võlgniku abikaasa ema. Vastavalt

§ 111

lg 1 p-le 2 on kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks ka asjaolu, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuetu või on muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kostja hinnangul ei piisa hageja maksejõuetuse tõendamiseks hageja suhtes pankroti väljakuulutamise faktist. Võlgniku majanduslik seisund on küll fikseeritud pankroti väljakuulutamise aja seisuga, so 02.06.2008, tõendamata on aga, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Seega, kuna kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks on ka võlgniku maksejõuetus või maksejõuetuks muutumine tehingu tõttu, mida hageja tõendanud ei ole, puudub alus nõude rahuldamiseks ja kinkelepingu tagasivõitmiseks. Hageja andis lepinguga kostjale üle talle kuuluva eseme ning võimaldas ka omandi ülemineku. Kostja oli kinkelepingu sõlmimise ajal 74-aastane. Tal puudus kinkelepingu sõlmimise ajal, so 23.04.2007 igasugune eelteave või ettekujutus kinkija majanduslikust seisundist. Veelgi enam, tal ei olnud mingit alust eeldada kinkija maksejõuetust. Hagiavalduses esitatud väited võlgniku maksejõuetuse põhjustamisest kinkelepingu alusel kostjale üle antud 2 400 000 krooni tõttu on paljasõnalised ja tõendamata. Hagi tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

1. Maakohus märkis otsuse resolutsiooni p-s 1, et rahuldab hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja 2 400 000 krooni väljamõistmiseks ja p-s 2 mõistis kostjalt välja 2 400 000 krooni.
2. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et 30.03.2007 sõlmisid G. L. ja hageja korteriomandi müügilepingu, mille esemeks oli Harju Maakohtu Tallinna kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX sisse kantud korteriomand, mis koosneb reaalosana Tallinna linnas XXXXXXX XX X asuvast korterist nr XX ning millega on ühendatud 643/19376 mõttelist osa maatükist asukohaga Tallinna linnas, XXXXXXX XX X. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja hoiustas tasumise tagamiseks ostuhinna 200 000 krooni Tallinna notari E. P. notarikontol. Lisaks ei vaidle pooled selle üle, et
3. aprilli 2007 sõlmisid G. L., hageja, G. T., kostja ja AS S. P. korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise kokkuleppe, korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingu, mille esemeks oli eelnimetatud korteriomand. Kostja on alates 09.11.2004 korteriomandi omanik. Harju Maakohtu 14.04.2008 kohtumäärusega algatati hageja pankrotimenetlus ja 02.06.2008 otsusega kuulutati välja pankrot.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas 23.04.2007 korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise kokkuleppe, korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingu saab kehtetuks tunnistada. Lisaks on vaidlus selles, kas antud tehinguga kahjustati hageja võlausaldajate huve ning kas tehing tehti võlgniku lähikondsega. 10.

§ 109

lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 111

lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kuivõrd 14.04.2008 määrusega algatati Timo Tamme pankrotimenetlus ja vaidlusalune leping sõlmiti 23.04.2007, on leping sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.

§ 111

lg 2 kohaselt kui kinkeleping 5 on sõlmitud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Seega puudub kohtul vajadus tuvastada, kas on täidetud

§ 111lg 1 p-s 2 nimetatud eeldused kinkelepingu tagasivõitmiseks.

11.

§ 111

lg 3 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. 23.04.2007 korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu ülevõtmise kokkuleppe, korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu muutmise lepingu, hüpoteegi kustutamise avalduse ja asjaõiguslepingu p-st 4.2 nähtub, et hageja ja kostja lepivad kokku, et hageja annab ostjale tasuta üle temaga sõlmitud müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustab kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kuivõrd hageja on loovutanud tasuta temale kuuluvad nõudeõigused kostjale, on antud lepingul kinke iseloom

§ 111lg 3 tähenduses.

12.

§ 119

lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest ehk sellest, et 23.04.2007 lepingul oli kinke iseloom, kuivõrd kostja sai nõuded ilma vastusoorituseta. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2 400 000 krooni, mis on loovutatud nõuete väärtus. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
2. TsMS § 53 lg 2 teine lause sätestab, et kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. 03.11.2009 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt allkirjastatakse protokoll peale istungi toimumist ja see toimetatakse pooltele kätte mailiga. Protokolli menetlusosalistele e-kirjaga ei väljastatud.
3. 03.11.2009 kohtuistungi protokollist nähtub, et osapoolte vahel toimus arutelu hageja taotluse üle anda talle täiendav tähtaeg kostja menetluskulude katteks väljamõistetud tagatise maksmiseks kohtu deposiiti. Samuti taotles hageja eelistungil tagatissumma vähendamist 50 000 kroonile. Protokollist nähtuvalt palus kostja jätta hagi läbi vaatamata. Kohus lahkus nõu pidama, teatades pooltele, et lahendab hageja taotluse tagatise tasumise tähtaja pikendamiseks ja kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks kirjalikus menetluses. Kostja esindaja tutvus protokolliga 22.12.2009 kohtumaja kantseleis. Toimikuga tutvudes sai kostja esindajale teatavaks asjaolu, et kohus on pärast 03.11.2009 istungit teinud kohtumääruse, millega on rahuldanud hageja taotluse ja andnud talle uue tähtaja menetluskulude tagatise maksmiseks. Maakohus viitab 09.11.2009 määruses menetlustähtaja pikendamisel TsMS § 64 lg-le 1, mis võimaldab poole põhistatud avalduse alusel või kohtu omal algatusel menetlustähtaega pikendada. Samas ei ole maakohus määruses põhjendunud, millised on need mõjuvad põhjused, mis 6 võimaldasid uue tähtaja andmist tagatise tasumiseks. Kostja, saanud 21.10.2009 maakohtu vahendusel teada hageja taotlusest tagatise tasumise tähtaja pikendamiseks, esitas 30.10.2009 oma seisukohad hageja taotlusele. Ühtlasi taotles kostja TsMS § 197 alusel hagi läbi vaatamata jätmist. Kohus lahendas 09.11.2009 määrusega hageja taotluse, kuid jättis kostja taotluse suhtes seisukoha kujundamata ega teavitanud kostjat tehtud määrusest.
4. Kostja hinnangul ei ole maakohtu määruse järeldus menetlustähtaja pikendamiseks kooskõlas määruse tegemise alusena kohaldatud TsMS § 64 lg 1 mõttega. Käesoleval juhul taotles hageja jõustunud kohtulahendi täitmise tähtaja edasilükkamist, mis ei ole menetlustähtaja pikendamine TsMS § 64 lg 1 mõttes. Jõustunud lahend on täitmiseks kohustuslik ja selle täitmiseks ettenähtud tähtaega ei ole seda lahendit teinud kohtul võimalik endal pikendada. Kohtumääruse jõustumisega lõppes hageja õigus esitada taotlusi mitte üksnes kohtumäärusele, vaid ka selles määratud toimingu tegemise tähtaja pikendamiseks. Seega ei saanud ka maakohus enda poolt määratud tähtaega peale määruse jõustumist enam ise muuta ega pikendada. TsMS § 331 lg 1, millele kohus samuti määruses viitab ja milline on TsMS § 64 lg 1 suhtes erisätteks, ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest TsMS § 331 reguleerib õigeaegselt esitamata avalduste ja taotluste hilisemat esitamist. Seega kohaldas kohus määruse tegemisel vääralt menetlusnormi.
5. Menetlusnormi rikkumisena on käsitatav ka menetluse jätkamine kirjalikus menetluses, kuna selleks ei ole pooled oma nõusolekut andnud. 03.11.2009 istungi protokollist nähtub ebaõigesti, nagu oleks pooled nõustunud kirjaliku menetlusega. Kostja nõustus poolte taotluste lahendamisega kirjalikus menetluses, mitte aga asja menetluse jätkamisega kirjalikult. Oma soovist vaadata asi läbi avalikul kohtuistungil teavitas kostja maakohut juba esimeses kohtule edastatud menetlusdokumendis, so 08.06.2009 vastuses hagile. Kostja ei ole oma seisukohta hiljem muutnud. Kohtuistungil võisid pooled üksnes järeldada, et kohus otsustab eelmenetluses esitatud taotluste üle kohtuistungi väliselt ja edastab seejärel pooltele vastava määruse. Kuna kohus ei väljastanud kostjale kohtuistungi protokolli, ei saanud kostja sellele ka parandusi esitada, mistõttu ei kajasta kohtuistungi protokoll kostja poolt avaldatut õigesti.
6. TsMS normide rikkumiseks on ka kohtu poolt tähtpäeva määramata jätmine avalduste ja dokumentide esitamiseks kirjalikus menetluses. Kuna kohus otsustas asja lahendada kirjalikus menetluses, pidi ta pooltele andma tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks ning teatama otsuse tegemise kuupäeva, nii nagu seda nõuab TsMS § 403 lg 1 ja § 404 lg
7. Kohus seda ei teinud.
8. TsMS § 436 lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Hagi kinkelepingu tagasivõitmiseks esitas võlgniku nimel pankrotihaldur

§ 111

lg 1 alusel ja motiivil, et võlgnik on loovutanud enda abikaasa emale ilma tasu vastu saamata 2 200 000 krooni ja loobunud kostja kasuks 200 000 kroonist ning sellega kahjustati võlausaldajate huve. Kostja osundas juba 08.06.2009 vastuses hagile, et hageja ei ole millegagi tõendanud oma väidet kostja ja võlgniku lähikondsusest. Samuti ei ole tõendatud, et võlgnik muutus maksejõuetuks kinke tagajärjel, kahjustades nii võlausaldajate huve. Hageja ei ole ka menetluses tõendanud oma väidet kostja lähikondsusest võlgnikuga ega võlgniku maksejõetuks muutmist kinke läbi. Ka 07.10.2009 maakohtule esitatud taotlust kostja menetluskulude katteks väljamõistetud tagatise tasumise tähtaja edasilükkamiseks kolme kuu võrra põhjendas hageja vajadusega koguda täiendavaid tõendeid Venemaa Föderatsiooni registritest selle kohta, et kostja on hageja lähikondne. Seega, veel 07.10.2009 teatas hageja kohtule soovist oma väidet 7 tõendada. Kohus tegi aga otsuse

§-le 111 lg 2 alusel, tuginedes seejuures üksnes eeldusele, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve, kuna leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankroti väljakuulutamist. Kohus ei ole kohtuistungil pooltele mõista andnud, et kavatseb otsuses tugineda asjaoludele, millele hageja ei ole hagi esitamisel üldse tuginenud. See viitab TsMS §-st 436 lg 4 tuleneva uurimispõhimõtte ulatuslikule rikkumisele tsiviilasja menetlemisel. 20. Hagi lahendades tuli kohtul kinkelepingu tühistamiseks ja lepingu alusel saadu tagasivõitmiseks tuvastada kinkelepingu sõlmimine võlgniku ja tema lähikondse vahel. Samuti see, kas kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kuna hageja tugines kinkelepingu tagasivõitmisel väitele, et kostja on võlgniku lähikondne. Tuvastada tuli ka fakt, kas võlgnik oli muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu ja kas kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Kohus jättis eeltoodud asjaoludele hinnangu andmata. Hageja väited võlgniku maksejõuetusest olid tõendamata. Kuna kohus ei võimaldanud pooltele enne otsuse tegemist täiendavaid avaldusi ja dokumente esitada, ei saanud ka kostja ega võlgnik tõendada, et võlgnik ei muutunud kingi tõttu maksejõuetuks. Ka asja läbivaatamisel

§ 111

lg 2 alusel tuli tuvastada võlgniku maksejõuetus aasta jooksul enne kinkelepingu sõlmimist ja kinkelepingu sõlmimise ajal, samuti see, mil viisil said võlausaldajate huvid kinke tõttu kahjustatud. Samuti on tuvastamata, kas Timo Tammel oli lepingu sõlmimise ajal võlausaldajaid, kelle huve lepinguga kahjustati.

§ 109

lg 1 kohaselt on aga tagasivõitmise eelduseks just võlausaldajate huvide kahjustamine enne pankroti väljakuulutamist. Kohus pidi asja sisulisel lahendamisel välja selgitama nii võlgniku maksejõuetuse lepingu sõlmimise ajal kui ka võlausaldajate huvide kahjustamise kinke tõttu, mida kohus ei ole hinnanud. Seega ei ole tuvastatud võlgniku maksejõuetus lepingu sõlmimise ajal. Eeltoodust tuleneb, et maakohtu otsuse järeldused kinkelepingu tühistamiseks

§ 111lg 2 alusel ei ole õiged ega põhjendatud.

Samuti on maakohus kohaldanud vääralt

§ 119lg 1 sätet, kohustades kostjat alusetult tagastama tehingu alusel saadu.

21. Kuna kohus ei võimaldanud kostjal ega võlgnikul tõendada, et võlgnik oli maksejõuline nii kinkelepingu sõlmimise ajal kui ka aasta jooksul enne lepingu sõlmimist ning et võlgnik ei muutunud kinke tõttu maksejõuetuks, jättis kohus otsuse tegemisel välja selgitamata eeldused

§ 111lg 2 kohaldamiseks.

Seega ei võinud kohus otsuse tegemisel tugineda võlgniku maksejõuetusele ega sel alusel kinkelepingut tühistada. Kohtuotsus on võlgniku maksejõuetuse osas täielikult põhjendamata. Antud puudust ei ole võimalik ringkonnakohtul ilma täiendavaid tõendeid kogumata ja hindamata kõrvaldada. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
3. Ringkonnakohtu hinnangul võis maakohtu poolne oluline menetlusnormide rikkumine endaga kaasa tuua ebaõige lahendi tegemise. Maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses. TsMS § 403 lg 1 kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata ja sel juhul määrab kohus tähtaja, mille jooksul on võimalik 8 esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele. Kostja märkis vastuses hagiavaldusele, et ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil (t lk 72). 03.11.2009 kohtuistungi protokolli on märgitud, et kostja on nõus kirjaliku menetlusega. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et ta andis üksnes nõusoleku kohtuistungil arutatud poolte taotluste (menetluskulude katteks tagatise maksmise tähtaja pikendamine, hagi läbivaatamata jätmine) lahendamiseks kirjalikus menetluses, mitte asja lahendamiseks kohtuistungil arutamata. Kohtuistungi protokolli pooltele välja ei saadetud, nagu seda näeb ette TsMS § 53 lg 2, seega ei olnud pooltele tagatud võimalust esitada taotlusi protokolli parandamiseks. Eeltoodud asjaoludel ei ole kostja apellatsioonkaebuse väidet, et ta ei ole andnud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, toimiku materjali põhjal võimalik ümber lükata ning seda tuleb lugeda põhjendatuks. Samuti on õige kostja väide, et kohus ei oleks võinud teha otsust, määramata eelnevalt tähtaega avalduste ja dokumentide esitamiseks ning otsuse teatavakstegemise aega, nagu antud juhul kohus tegi. Seega maakohus, lahendades asja kostja nõusolekuta kirjalikus menetluses ja olulisi menetlusnorme rikkudes

§ 111

lg 2 alusel, ei andnud kostjale võimalust lükata ümber nimetatud sättes märgitud eeldust, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Eeltooduga rikkus kohus oluliselt kostja menetlusõigusi.

1. Oluliste menetlusnormide rikkumiste tõttu ei ole kohtuotsuse puudulikkus ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav, sest vaja on tuvastada uusi asjaolusid ja hinnata seni kohtu poolt hindamata tõendeid, mistõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumist. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s
2. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 5 lg-le 1 ja § 436 lg 3 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu asjaolule, et hagiavalduses tugines hageja faktilistele asjaoludele, mis annaks tõendatuse korral aluse hagi rahuldamiseks

§ 111

lg 1 p 2 järgi – tehingu tegemine lähikondsega, kostja teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest. Hagiavalduses ei ole selgelt märgitud

§ 111lg 1 p 1 kohaldamise eeldusi.

Need on esitatud hageja täiendavate seisukohtadena vastuses kostja vastusele (t lk 86-89) ja 03.11.2009 kohtuistungil (t lk 116) – hageja pankrotimenetluse algatamise aeg ja tehingu tegemine enne ühe aasta möödumist pankrotimenetluse algatamisest. Samas jätkas hageja taotluste esitamist

§ 111lg 1 p-s 2 sätestatud aluste tõendamise kohta.

Menetlusliku selguse huvides oleks maakohus pidanud juhtima eelmenetluses hageja tähelepanu hagiavalduse täpsustamise (täiendamise) vajadusele ja andma seejärel kostjale võimaluse oma seisukohtade täiendavaks esitamiseks ja põhjendamiseks ning asja lahendamiseks vajalike tõendite esitamiseks. Samuti ei ole maakohus teinud kindlaks

§ 110

lg 1 nii p-des 2 kui ka 3 sätestatud tagasivõitmise aluse olemasolu, s.t et kostja teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest uute faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise korral peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust.

1. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohtul oli õigus hageja avalduse alusel pikendada TsMS § 64 lg 1 alusel 09.11.2009 määrusega menetluskulude tagatise maksmise tähtaega. Tsiviilasja materjali kohaselt esitas hageja sellekohase taotluse enne 9 kohtu määratud tähtaja saabumist (hageja sai kohtumääruse kätte 29.09.2009 ja esitas taotluse 07.10.2009). Kohtumäärus ei olnud jõustunud, nagu kostja ekslikult leiab. Hageja põhistas avalduses, miks ta soovis tähtaja pikendamist. Iseenesest on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud lahendama kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks TsMS § 197 alusel. Maakohus seda ei teinud. Samas ei saa seda pidada sedavõrd oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis annaks aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Hageja tasus kohtu nõutud tagatise kohtu määratud tähtaja jooksul.
2. Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus otsustada asja lõplikul lahendamisel. G. Kivinurm E.Liiv A.Tänav