2-04-2073/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-2073 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2009, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere, Kaupo Paal Tsiviilasi H-M. N. (endine nimi H. T.) hagi M. T. vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind Hageja apellatsioonkaebuse hind 202 549, 51 krooni ja kostja apellatsioonkaebuse hind 1 303 501, 40 krooni Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 06.05.2009 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H-M. N. ja M. T. apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
2. detsember 2009, avalik kohtuistung Hageja H-M. N. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX) Kostja M. T. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 06.05.2009 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue H-M. N. palub hagiavalduses ja avalduse täpsustustes jagada poolte ühisvara. Poolte abielulised suhted lõppesid 01.09.
3. Kuivõrd pooled on jaganud osa ühisvarast kokkuleppel, kuulusid abielu lõppemise seisuga jagatavasse ühisvarasse: AS T. T. 25 aktsiat (25% aktsiakapitalist) turuväärtusega 1 677 936 krooni, AS R. 150 aktsiat (50% aktsiakapitalist) turuväärtusega 919 067 krooni, GÜ J. K. osak väärtusega 90 000 krooni, GÜ K. osak väärtusega 30 000 krooni ja järelhaagis väärtusega 5000 krooni. Hageja palus jätta temale GÜ J. K. osak väärtusega 90 000 krooni ja GÜ K. osak väärtusega 30 000 krooni. Kostjale jätta järelhaagis väärtusega 5000 krooni ja kuna AS T. T. ja AS R. aktsiad on kostja poolt võõrandatud, siis arvestada nende maksumust vara jagamisel ja mõista kostjalt hageja kasuks välja pool nende väärtusest. Hüpoteegiga seotud laenukohustus ei kuulu ühisvara hulka. Hageja ei saanud vara võõrandamisel mitte seda summat, mis ostu-müügilepingus oli märgitud, vaid sõlmiti täiendav kokkulepe, mille alusel sai hageja kinnistu eest 2 000 000 krooni, s.o lepingus ettenähtust vähem. Seetõttu pidi hüpoteegi summa tasumine jääma ostja kohustuseks. Kui kostja on omaalgatuslikult teinud mingeid toiminguid, mille tegemiseks puudus vajadus, siis hageja ei saa nende toimingute tegemise eest vastutust kanda, sest tegemist ei olnud ühiste kohustustega. Kostja vastus Kostja väitel lõppesid pooltevahelised abielulised suhted 12.03.2003, kui hageja lahkus kodust kostjale ootamatult. Samas kestis poolte majanduslik kooselu kuni 21.05.2003, kui hageja võttis kodust kaasa kõik soovitu ning leidis endale uue elukoha. Pooled on teinud perioodil 01.09.200212.03.2003 ühiselt notariaalseid tehinguid, 03.03.2003 võõrandati kinnistu Tallinnas XXXXXXXXXX XX ja 04.03.2003 OÜ S. A.. Kostja tasus Sampo Pangale peale kooselu lõppemist 31.07.2003 poolte ühiselt võetud laenu elamu XXXXXXXXXX XXX XX ehitamiseks kokku 377 112, 55 krooni oma lahusvara arvelt. Abikaasade poolt ühiselt ja ühise vara soetamiseks võetud kohustuste eest vastutavad pooled võrdselt ja seega soovib kostja rahalist hüvitust pooles tema poolt kustutatud laenu ulatuses, s.o 188 556, 30 krooni. AS T. T. ja AS R. aktsiad on pooled olude sunnil kooselu ajal realiseerinud. Kostjal puudub igasugune puutumus nende äriühingutega seisuga 31.12.
4. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning jättis hagejale GÜ J. K. ja GÜ K. osakud väärtusega 120 000 krooni ning kostjale haagise väärtusega 5000 krooni. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 057 445, 10 krooni enamsaadud ühisvara arvelt. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Poolte vahel on vaidlus abieluliste suhete lõppemise aja ja ühisvara koosseisu üle. Vaidlust ei ole selles, et poolte ühisvaraks on GÜ J. K. osak väärtusega 90 000 krooni, GÜ K. osak väärtusega 30 000 krooni ja järelhaagis väärtusega 5000 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et garaažiosakud jäävad hagejale ja haagis kostjale. Pooled vaidlevad selle üle, kas ühisvara koosseisu kuuluvad AS R. ja AS T. T. aktsiad ja milline on nende aktsiate väärtus. Tunnistaja T. M. ütluste kohaselt oli viimane perekondlik suhtlemine tal perekond T. 2002.a jõulude ajal. Poolte ühise lapse L. T. väidete kohaselt kestis vanemate kooselu märtsi keskpaigani
5. Sel ajal elas L. T. eraldi XXXXXXX ja külastas vanemaid ja õde sünnipäevadel, pühade ajal, õhtusöökidel-külaskäikudel. Viimati oli see ema sünnipäeval XX.XX.XXXX. Jõulud 2002 2 veetis pere koos XXXXXXXXX XXXX. Vanemaid külastades ei jäänud muljet, et nende kooseluabielu oleks lõppenud. Tunnistaja K. M. ütlustest nähtub, et 2002.a jõulude ajal käis ta pooltel külas ning aastavahetusel oli kostja üksinda nende juures külas, hagejat ei olnud. Tunnistaja S. K. ütlustest selgub, et septembris 2002 (protokollis ekslikult märgitud 2004) pöördus hageja tema poole peale seda, kui oli välisreisilt tagasi tulnud ja ütles, et tahab lahutada oma abielu. Hageja oli endast väljas, tunnistaja püüdis teda rahustada ja rääkis, et katsuge ikka ära leppida. Oktoobris tuli hageja koos tütrega tunnistajale külla, siis oli olukord nii hull, et tunnistaja nägi, et hageja on omadega täiesti läbi. Hageja palus end aidata ja rohtusid välja kirjutada. Antud tunnistajate ütlustest võib järeldada, et otsuse abielu lõpetamise kohta (abielusuhted katkesid) võis hageja teha küll septembris 2002, kuid kui pooled veetsid jõulud 2002 koos ühises kodus, siis sel ajal oli pooltel olemas soov jätkata kooselu perekonnana ja abielusuhted ei saanud olla selleks ajaks lõppenud. Abielusuhete lõppemise ajaks tuleb pidada
6. aasta lõppu, kuivõrd aastavahetust pooled enam ühiselt ei veetnud. Muud väited poolte abieluliste suhete kohta ja esitatud tõendid: üürileping, hageja kiri kostjale raha saamise kohta, Tallinna Linnakohtu otsus, AS EMT ja Eesti Telefoni liitumisleping, kõnede loend, arve, tasumise kviitung, pangaväljavõte, elektri jm arved, ei tõenda abieluliste suhete olemasolu poolte vahel. Kuna kostja on võõrandanud ühisvarasse kuuluvad AS R. ja AS T. T. aktsiad, saab rääkida nende eest saadud rahast kui ühisvarast. Kuna pool aktsiatest kuulus hagejale, siis kuulub hagejale ka pool nende müügist saadud rahast. AS R. ja AS T. T. väärtus tuleb määrata mitte 2005.a seisuga, vaid omandi kaotamise aja seisuga. Äriühingud on võõrandatud 03.01.2003, seega AS R. ja AS T. T. väärtus tuleb määrata 03.01.2003 seisuga. Lähtuda tuleb ekspertiisiaktist seisuga 31.12.2002, mille kohaselt on AS T. T. aktsiate väärtus 1 677 936 krooni ja AS R. aktsiate väärtus 919 067 krooni. Seega kuulub hagejale pool AS R. ja AS T. T. väärtusest, s.o 1 298 501, 50 krooni. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas elamu ehitamiseks võetud laenukohustus kuulub tasumisele võrdselt. Kostja tasus perioodil 23.03.2003 kuni 31.07.2003 Sampo Pangale laenu põhiosamakseid 364 909, 58 krooni, intressi 10 202,97 krooni ja muid teenustasusid 2000 krooni, seega kokku 377 112, 55 krooni. Kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust nähtub, et kostja müüs hüpoteegiga koormatud lepingu eseme ostjale hinnaga 4 500 000 krooni, millest on ostja poolt lepingu sõlmimise ajaks tasutud müüjale 2 250 000 krooni ja müüja soovil müüja abikaasale 2 250 000 krooni. Arusaamatuks jääb hageja väide täiendava kokkuleppe kohta. Hageja esitatud laenulepingu ei puuduta pooltevahelisi suhteid. Abikaasade poolt ühiselt perekonna huvides võetud laenukohustus kuulub tasumisele võrdselt, mistõttu moodustab hageja osa sellest 188 556, 30 krooni. Eeltoodu põhjal on ühisvara pooltel kokku väärtuses 2 722 022, 90 krooni ja kohustusi 377 112,55 krooni, mis tuleb jagada poolte vahel võrdsetes osades vastavalt PKS § 19 lg-le
7. Kuna vaidlusaluse ühisvara realiseerimisest saadud tulu on tervenisti kostja omandis, siis on hageja õigustatud kostjalt saama kompensatsiooni 1 057 445, 10 krooni. H-M. N. apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega mõista kostjalt välja hageja kasuks 1 301 001, 50 krooni enamsaadud ühisvara arvelt. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja valesti hinnanud tõendeid ning ebaõigesti ja ebapiisavalt tuvastanud asjaolud. Kohtuotsusest ei selgu, millise laenukohustuse alusel moodustab hageja osa 188 556, 30 krooni. Kui on tegemist Tallinnas XXXXXXXXXX XXX XX oleva kinnistu laenukohustustega, siis 3 03.03.2003 ostu-müügilepingu p-s 1.2 on kirjas, et kinnistu igakordne omanik allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks AS Optiva Panga kasuks. Täiendavalt 03.03.2003 sõlmitud laenuleping ei tõenda poolte omavahelisi suhteid. Täiendav kokkulepe tõendab, et ostja A. L. ostis kinnistu koos laenukohustustega, sest müüja H. T. ei saanud seda summat, mis on ostu-müügilepingus. A. L. müüs kinnistu edasi D. D. samuti eelpoolnimetatud laenukohustustega Optiva Panga kasuks. Kui M. T. on teinud peale abielusuhete lõppemist mingeid toiminguid ja maksnud teenustasusid, siis hageja ei saa vastutada nende eest, sest tegemist ei ole ühiste kohustustega. Kohtuotsus ei ole põhjendatud ka hagejale väljamõistetud summa suuruse osas. Ühisvara koosneb: AS T. T. 25 aktsiast turuväärtusega 1 677 936 krooni, AS R. 150 aktsiast turuväärtus 919 067 krooni, GÜ J. K. osakust väärtusega 90 000 krooni, GÜ K. osakust väärtusega 30 000 krooni ja järelhaagisest turuväärtusega 5000 krooni. Ühisvara koguväärtus on 2 722 003 krooni, kuid kohtuotsuses on ühisvara koguväärtuseks arvestatud 2 722 022, 90 krooni. Hageja on nõus, et talle jäävad GÜ-te J. K. ja K. osakud väärtustega 120 000 krooni ning kostjale jääb haagis väärtusega 5000 krooni. Hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista ühisvara jagamisel tekkinud hinnavahe, (2 722 003–120 000) : 2 = 1 301 001, 50 krooni. M. T. apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada AS T. T.a ja AS R. aktsiate arvel rahalise hüvituse väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega mõista välja hagejalt kostja kasuks rahaline hüvitus enamsaadud ühisvara ja kostja poolt abikaasade rahalise kohustuse täitmise arvel kokku 246 056, 30 krooni. Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel ning apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kohus määratles abielusuhete lõppemise aja 2002.a lõpuga, kuivõrd aastavahetust pooled enam ühiselt ei veetnud. Selline kohtu järeldus ei ühti kummagi poole seisukohaga ega ole vastavuses asjas kogutud tõenditega. Abikaasad elasid abikaasadena koos Tallinnas XXXXXXXXXX XXX XXX ja kasvatasid koos tütart kuni 12.03.2003, neil oli ühine majapidamine, nad tegid ühiselt otsustusi vara ja varaliste õiguste osas kuni mai lõpuni
8. Seda on kostja käesolevas menetluses ja ka abielulahutuse ning lapse elukoha määramise kohtumenetluse käigus üheselt avaldanud. Samuti on ta avaldanud, et perekond võttis
9. aasta vastu ühiselt kodus XXXXXXXXX XXXX. Hageja esitatud hagiavaldus oli kostjale täiesti ootamatu, sest abielusuhted kestsid ning hageja ei olnud oma kavatsustest kodus midagi rääkinud. Seda kinnitas varasemalt ka hageja ise hagi täpsustuses ja 29.08.2003 istungil. Vastavalt kohtuvaidluse sisule ja oma vajadustele on hageja küll avaldanud, et abielulised suhted lõppesid peale tema isa surma jaanuaris 1999, mis fikseeriti Tallinna Linnakohtu 09.03.2005 otsuses asjas 2/228-1644/
10. Viimases hagi täienduses ja täpsustuses avaldas hageja ootamatult, et kooselu lõppes 01.09.
11. Poolte ühine täisealine laps L. T. tunnistas, et vanemate kooselu kestis märtsi keskpaigani
12. L. T. tunnistas, et külastas vanemaid ja õde sünnipäevadel, pühade ajal, õhtusöökidel-külaskäikudel. Viimati oli see hageja sünnipäeval XX.XX.XXXX. Külastas vanemaid paar korda kuus, üle nädala. Neid külastades ei jäänud talle muljet, et kooselu (abielu) oleks lõppenud. Pooled kasvatasid koos ühist tütart, elasid ja sõid ühe katuse all, suhtlesid nagu perekond. Kohus ei ole L. T. ütlusi hinnanud ega põhjendanud, miks need ei ole usaldusväärsed. Tunnistajate K. M. ja S. K. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest nad on andnud korduvalt väga vastukäivaid ütlusi. 4 Kohus jättis põhjendamatult kõrvale dokumentaalsed tõendid poolte ühisest majandamisest igapäevaselt, leides, et need ei tõenda abieluliste suhete olemasolu poolte vahel. Kui lähtuda hageja seisukohast, siis peaks vara koosseis olema määratletud seisuga 01.09.
13. Toimiku materjalide kohaselt puudusid Eesti Väärtpaberikeskusel 01.09.2002 seisuga andmed AS T. T.a ja AS R. väärtpaberite kohta. Kostja on korduvalt avaldanud, et pooled võõrandasid aktsiad kooselu ajal T. M.le võla katteks, milline oli võetud ühise kodu rajamiseks Tallinnas, XXXXXXXXXX XXX XX. Võla suuruseks oli 1 500 000 krooni. Nimetut on kinnitanud ka tunnistaja T. M. 31.03.2009 kohtuistungil. Kehtinud seadus ei näinud aktsiate võõrandamisel ette notariaalset vormi ja seega pooled seda majanduslikel kaalutlustel ei teinud. Samas ei muuda see tehingu iseloomu ja toimumist. Kohus on leidnud, et vaidlusaluse ühisvara realiseerimisest saadud tulu on tervenisti kostja omandis, kuid nimetatud asjaolu ei ole tuvastatud, sest toimikus puuduvad selle kohta tõendid. Samuti on kohus leidnud, et äriühingute väärtus tuleb määrata seisuga 31.12.2002 vastavalt hageja esitatud ekspertiisiaktile väärtpaberite turuväärtuse kohta. Nimetatud dokument ei ole aga TsMS mõttes ekspertarvamus. Kostjat ei ole ekspert hindamiseks küsitlenud ega kaasanud, samuti ei ole pöördunud äriühingu omanike või vastavalt raamatupidaja-audiitori poole. Ekspert T. M. on ise kinnitanud, et tegemist on tema subjektiivse nägemusega ettevõtte tegevusedukusest tulevikus. Ka on ekspert andnud arvamuse väärtpaberite kuulumisest abikaasade ühisvara hulka ja jagamise proportsioonides osas, mis on juriidiline küsimus ja kuulub lahendamisele kohtu poolt. Kohus ei avaldanud kohtuistungil kohtuistungi protokolli allkirjastamise kuupäeva ning selle allkirjastamise järel ei saatnud seda tutvumiseks. Samuti on kohus teinud otsuse H. T.a suhtes, kes kannab aga juba pikemat aega nime H-M. N.. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu ning paluvad jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna lõppjäreldustes on see õige. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-g 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel protsessiõiguse norme määral, mis tingiks kaevatava otsuse tühistamise. See, et kohus on otsuse põhjendavas osas eksinud ühisvara maksumuse märkimisel 19 krooniga, ei ole sisuline viga, vaid ebatäpsus, sest kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on kohus lähtunud õigetest andmetest. Ka see, et maakohus on otsuses kasutanud hageja varasemat nime, ei muuda otsust ebaõigeks. Maakohus tuvastas jagatava ühisvara maksumuse õigesti. Vastuseks kostja kaebusele märgib kolleegium, et kostja poolt võõrandatud äriühingute aktsiate maksumuse arvestamist ühisvara hulka tuleb pidada õigeks. See, et pooled ei suuda jõuda kokkuleppele selles, millal täpselt nende abielusuhted lõppesid, ei võimalda jätta nimetatud vara ühisvarast välja. Asjas ülekuulatud tunnistajate ütlustest on üheselt võimalik teha järelduse, et poolte abielusuhted olid jõudnud lõpufaasi juba sügisel 2002 ning et lõplik lahkuminek eraldi eluasemete soetamise näol toimus hiljem (märtsist maini 2003). Nimetatud perioodiga tulebki suhete lõppemise aega määratleda ning tuvastada, mis sel perioodil ühisvarasse kuulus ja mis sellest varast sai. Enam kui kakskümmend aastat kestnud abielu puhul ei ole reeglina võimalik abielusuhete lõppemist päevase täpsusega 5 tuvastada. Sageli ei suuda seda määratleda ka abikaasad ise. Antud juhul on hageja esitanud hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks kohtule 20.01.2003, kusjuures kostja vastuse kohaselt oli avaldus talle täielik üllatus. Abikaasade erinev hinnang omavahelistele halbadele suhetele ei saa aga mõjutada kooselu ajal soetatud ja jagamisele kuuluva ühisvara koosseisu. Pealegi on pooltel ühised lapsed, mistõttu ei tõenda ka tähtpäevade ühine tähistamine abielusuhete kestmist. Pooled ei vaielnud selle üle, et märtsis võõrandati ühiselt kinnistu, kuid vaidlesid selle üle, kas jaanuaris 2003 võõrandati ühiselt ka aktsiad. Hageja on menetluse algusest peale eitanud, et seda oleks ühiselt tehtud. Nii on hageja esitanud koos hagiavaldusega kohtule taotluse arestida AS T. T. ja AS R. aktsiad (24.01.2003 hagi tagamise määrust ei saadud täita, sest M. T. oli need 03.01.2003 võõrandanud – vastav AS-i Eesti Väärtpaberikeskus kiri tl 50, I köide). Kostja väitel võõrandas ta AS T. T. ja AS R. aktsiad T. M.le võla katteks. Hageja eitab igasuguse täiendava võla (lisaks pangalaenule) olemasolu ning on üheselt avaldanud, et ta ei olnud teadlik aktsiate võõrandamisest. Kuna kostja väitel oli pooltel varalisi kohustusi isiku ees, kellele ta aktsiad võõrandas (kattis nende maksumusega 1,5 miljoni krooni suurust laenu), tuli temal seda tõendada. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et pooled oleksid elamu ehitamiseks võtnud nimetatud isikult (või ka kelleltki teiselt) raha laenuks. Ka on kostja oma 23.08.2003 vastuses hagi täpsustusele (tl 173-174, I köide) küll väitnud nimetatud aktsiate ühist võõrandamist, kuid ei ole väitnud, et need oleks võõrandatud laenu katteks (vastuses väidetu kohaselt on tehingust saadu ühiselt realiseeritud). Kohtul ei olnud alust lugeda kostja väidetud laenulepingu olemasolu tõendatuks vaid tunnistaja T. M. ütluste põhjal, sest muud tõendid seda ei kinnita. Seetõttu on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et aktsiate väärtus tuleb arvata ühisvara hulka. Asjaolu, kas pooled loevad oma abielusuhted lõppenuks kuu enne või kaks kuud pärast kõnealust tehingut, ei muuda toimunu kohta tehtavat lõppjäreldust. Vaidlust ei ole poolte vahel selle üle, et hageja oleks aktsiate võõrandamise tehingus osalenud või saanud selle eest rahalist hüvitust. Kostja kaebuses sisalduvad etteheited, et maakohus võttis aktsiate väärtuse määramisel aluseks hinnangu, mis ei ole käsitatav eksperdiarvamusena, ei võimalda pidada kohtu sellekohast otsustust vääraks. Asjaolu, et arvamuse koostaja andis muuhulgas ka juriidilise hinnangu, mis on eelkõige kohtu õigus, ei muuda nimetatud dokumenti kõlbmatuks. Kostja ei esitanud aktsiate väärtuse kohta tõendeid, mis oleksid hageja esitatud tõendi kummutanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks muuhulgas ka menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isiku arvamus. Kohus lähtus aktsiate hinna määramisel õigesti nende väärtusest võõrandamise ajal. See, kas aktsiate võõrandamisest saadud vahendid jäid kostja valdusesse (või oli tal aktsiate ostjaga muu kokkulepe), ei vajanud käesolevas vaidluses tuvastamist. Tuvastatud on see, et hageja neist vahenditest osa ei saanud, samuti jäi tõendamata, et neid oleks kasutatud poolte ühiste kohustuste täitmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka osas, milles on hinnatud võlgnevust AS-le Sampo Pank. Vaidlust ei ole poolte vahel selle üle, et kostja tasus laenu jäägi pangale pärast abielusuhete lõppemist. Tasutud 377 112, 55 kroonist tuli seega ½ maha arvata hagejale enamsaadud ühisvara arvelt väljamõistetavast hüvitisest. Maakohus leidis õigesti, et tegemist oli poolte ühise kohustusega ja seetõttu tuli see neil kanda ühiselt. Nõustuda ei saa hageja kaebuse väitega, et kinnistu müümisel oli kõnealust laenu juba tegelikus müügihinnas arvestatud. Hageja ei ole seda väidet tõendanud. Kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust nähtuvalt oli müügihinnaks 4,5 miljonit krooni, millest müüja ja tema abikaasa pidid kumbki saama ½, s.o 2,25 miljonit krooni. See, et hageja oli sõlminud kinnistu ostjaga eelnevalt (samal kuupäeval) laenulepingu 2 miljoni krooni saamise kohta, ei tõenda, et tal oleks jäänud võõrandamistehingust osa raha kätte saamata ning et oli kokkulepe, et kinnistu ostja võtab üle pangalaenu jäägi tasumise kohustuse. Kinnistu müügi- ja 6 asjaõiguslepingus on hageja kui müüja abikaasa kinnitanud, et ta on müügihinna vastava osa kätte saanud. Pooltevaheliste täiendavate kokkulepete olemasolu ei ole hageja tõendanud. See, et kinnistu võõrandati koos hüpoteegiga, ei tõenda, et ostja oleks võtnud üle müüja laenukohustuse. Kuna ringkonnakohus jätab mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 7