← Eesti

3-04-472/92

Obsah (5)§ 53§ 54§ 12§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2009, Tallinn Haldusasja

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.03.1996 otsusega nr 7143 loeti Tallinnas, endisel Harjumaal, Nehatu vallas Väo mõisast eraldatud maakohal „Nõmme nr 103“, endisel kinnistul nr 5008 asunud krunt suurusega 14,307 ha omandireformi objektiks, ning tunnistati õigustatud subjektideks Gunnar Karula ja Irlanda Rodrik võrdsetes mõttelistes osades. Irlanda Rodrik loovutas 12.11.1997 sõlmitud notariaalselt tõestatud lepinguga endise kinnistu Nõmme nr 103 nõudeõiguse Imre Annusele. 3-04-472 Gunnar Karula ja Imre Annus sõlmisid 10.11.1998 notariaalse kokkuleppe tagastamisele kuuluva maa jagamise osas, mille kohaselt G. Karula taotleb tagasi vaid Suislepa tee 28 maad ning I. Annus ülejäänud maad, sh Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maaüksused. Jagamise tulemusena enamsaadu eest maksab I. Annus G. Karulale kompensatsiooni. Tallinna Linnavalitsus määras 07.04.2003 korraldusega nr 763-k Suislepa tee 25 asuvate ehitiste teenindamiseks 607 m² suuruse krundi, mis kuulub ostueesõigusega erastamisele. I. Annuse taotlus Suislepa tee 25 asuva 607 m² suuruse maa tagastamiseks jäeti rahuldamata, kuna sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 3 mõistes, ning otsustati alustada maa kompenseerimismenetlusega. Tallinna Linnavalitsus määras 24.10.2001 korraldusega nr 4471-k Arnika tee 1/Kupra tee 7 asuvate ehitiste juurde teenindamiseks vajaliku maa suurusega 579 m² ja otsustas selle erastada ostueesõigusega Ellu Kruusile. Tallinna Linnavalitsus jättis 14.05.2003 korraldusega nr 1168-k I. Annuse taotluse Suislepa tee 9a asuva 617 m² suuruse maa-ala tagastamiseks rahuldamata, kuna sellel maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned MaaRS § 6 lg 3 mõistes. Tallinna Linnavalitsus määras 29.10.2003 korraldusega nr 2382-k I. Annusele Suislepa tee 25 asuva 607 m² suuruse ja Suislepa tee 9a asuva 671 m² suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa eest ½ mõttelises osas kompensatsiooniks kokku 3672 krooni. Tallinna Linnavalitsus otsustas 22.12.2003 korraldusega nr 2971-k mitte tagastada I. Annusele Arnika tee 1/Kupra tee 7 maad suurusega 579 m² ja alustada maa kompenseerimismenetlusega. Tallinna Linnavalitsus määras 01.03.2004 korraldusega nr 402-k I. Annusele Arnika tee 1/ Kupra tee 7 maa eest kompensatsiooni 3474 krooni
  2. I. Annus esitas 30.12.2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja 20.12.2005 kaebuse täienduse. Põhjendused: Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntidel asuvad teistele isikutele kuuluvad seadusliku aluseta püstitatud ehitised. Tallinna Linnavalitsuse poolt hoonestamiseks välja antud ehitus- ja kasutusload on ebaseaduslikud, kuna väljastati pärast maareformi seaduse vastuvõtmist. Tallinna Linnavalitsus väljastas Suislepa tee 25 ehitisele 18.03.1992 ehitusloa nr 1886 ja 24.03.1992 loa alustada ehitustöödega. Suislepa tee 9a ehitisele väljastati 24.03.1992 ehitusluba ja luba alustada ehitustöödega. Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitise omanikule väljastati pärimise vormistamiseks 21.01.1995 ehitusluba nr 1083 ja ehitise omanikku kohustati esitama 01.06.1996 projekteerimisloa tingimustele vastav aiamaja ja majandushoone projekt. Seega on vastustaja seadustanud ebaseaduslikud ehitised ja võtnud sellega maa tagastamise õigustatud subjektilt võimaluse saada maade omanikuks. Kuna I. Rodriku avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei olnud ehituslubade väljaandmise ajaks läbi vaadatud, oli uute ehituslubade väljaandmine ilma Vabariigi Valitsuse loata keelatud. Sellist luba nimetatud kruntidele erandkorras ehitusloa andmiseks vastustaja ei taotlenud. Seega oli tema tegevus ehituslubade väljaandmisel õigusvastane. Ebaseaduslikud ehitusload on kehtivad ja vastustaja pole neid kehtetuks tunnistanud, mistõttu ehitiste omanikud on MaaRS § 7 alusel õigustatud ostueesõigusega erastama nende ehitiste juurde kuuluvad krundid. Maa mittetagastamisega on kaebajale põhjustatud varaline kahju, mida EVP-des makstav kompensatsioon täies ulatuses ei kompenseeri. Suislepa tee 9a krundi suurus on 617 m², Suislepa tee 25 krundi suurus 607 m² ja Arnika tee 1/ Kupra tee 7 krundi suurus 579 m², kokku jäi kaebaja õigusvastaselt ilma 1803 m² maast, mille eest arvestati kompensatsiooni kokku 10 818 EVP krooni. Kahju suuruseks on kruntide turuväärtus, millest tuleb maha arvata riigi poolt kaebajale tasutud kompensatsioon (½ osa) ja see osa kompensatsioonist, mille kaebaja oleks pidanud maa tagastamisel maksma riigile (½) ehk mahaarvamisele kuulub nende maade eest arvestatud kompensatsioon summas 10 818 EVP kursiga 1:
  3. Arvestades eksperthinnangutes kõnealuste kruntide (hoonestust arvestamata) kohta antud turuväärtust, on kahjunõude suuruseks 3 220 000 krooni. 2

(13)3-04-472
  1. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel. Suislepa tee 25 aianduskrundi maakasutus kinnitati tehase Eesti Kaabel ametiühingukomitee 03.04.1958 otsusega Mihkel Tedrele. Krundile ehitati septembris 1963 kinnitatud projekti kohaselt aiamaja tüüpprojekti „S-2“ tööjooniste ja seletuskirja järgi, kasutades projekti koostamiseks ka kohapealseid mõõtmisandmeid. Aiamaja tüüp „S-2“ sidumisprojekt kinnitati Tallinna Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti komisjoni 23.03.1992 otsusega nr 1886 (Suislepa tee 25 ehitusluba). Arhiiviandmetel koostasid aianduskrundi plaani ja projekti septembris 1963 V. Kisler, H. Puusner ja E. Taal, projekt kooskõlastati Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni poolt, mis nähtub esitatud asendiplaanilt ja projektist. Aianduskrunt Suislepa tee 9a anti tehase Ilmarine ametiühingukomitee 24.10.1968 protokolliga nr 38 Jüri Reinfelti kasutusse ja Tallinna Linna Mere Rajooni Täitevkomitee 03.12.1986 otsusega nr 501 kinnitati tema nimele. Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti 13.07.1991 nõusolekuga anti M. Õunasele ühekordne projekteerimise luba krundi hoonestuse projekteerimiseks. Vastavalt arhitekt M. Aderi
  2. a juuni eksperdiarvamusele, paiknes krundil 15-20 aastat tagasi ehitatud aiamaja, mis meenutab väga tüüpprojekti A-36-75 pisut muudetud kujul. J. Reinfelti aiamaja projekt kinnitati Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti komisjoni 01.07.1991 otsusega nr 24/4, mida kinnitab asendiplaan ja projekt. Kuna Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a puhul olid olemas nii maakasutusõigus kui ka ehitusload asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg-te 1 ja 11 tähenduses, on alusetu väita, nagu oleksid neile kruntidele püstitatud ehitised õigusliku aluseta. Ehitiste projektid olid kinnitatud enne 01.11.1991 ja seega tuli maa erastamise või tagastamise otsustamisel lähtuda MaaRS § 6 lg 2 p-st
  3. Asjas ei oma tähtsust
  4. a õigusvastaselt välja antud ehitusload. Ehitiste projektid olid kehtivas korras kinnitatud, mis oli maa tagastamata jätmise aluseks, mistõttu ei oleks neid krunte saanud tagastada ka juhul, kui
  5. a poleks ehituslube väljastatud. Kuna kaebajal ei saanud tekkida nõudeõigust Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a tagastamiseks, ei saanud tal tekkida ka kahju nende kruntide tagastamata jätmisest. Kaebajale määrati nimetatud kruntide eest kompensatsioon 29.10.2003 korraldusega nr 2382-k, mida kaebaja ei vaidlustanud. Arnika tee 1/Kupra tee 7 aianduskrunt anti Tallinna Leivakombinaadi ametiühingu käitiskomitee 08.08.1955 protokolli nr 10 kohaselt kasutamiseks Richard Kuusele. Krundil paiknevad alates
  6. a Tallinna linna Ehituse ja Arhitektuuriosakonna 1960 töö nr 1258 alusel ehitatud aiamaja, kaev, piirded ja väravad. Ekspertiisibüroo 16.11.1963 otsusega nr 3-54/6 jäeti R. Kuuse aiamaja projekt kinnitamata puuduste tõttu. Käesoleval juhul on analoogiliselt Riigikohtu 08.11.2004 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-43-04 avalik võim tunnustanud enam kui 40 aastat tagasi püstitatud ehitise seaduslikkust ja ehitist ei ole ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele võimalik pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on enam kui 40 aasta vältel sisendanud ehitise omanikule õiguskindluse ja õiguspärase ootuse, et sellisel kujul ja olemasoleva dokumentatsiooniga on ehitis tunnistatud nõuetele vastavaks ning välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Sellisele järeldusele jõudis ka Tallinna Ringkonnakohus 21.03.2001 otsuses nr II-3/134/
  8. Tallinna Halduskohtu 15.01.2009 otsusega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja 3 209 182 krooni Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 maa mittetagastamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks ning 168 634,56 krooni menetluskulude katteks. 1) MaaRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (EhS) tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. EV Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vaba3
(13)3-04-472 riigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ kuni 28.04.1993 kehtinud redaktsiooni p 3 kohaselt võib pärast MaaRS vastuvõtmist õigusvastaselt võõrandatud maal uusi ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult vastavuses MaaRS-le. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel õigusvastaselt võõrandatud maal. Nimetatud korda rikkudes väljaantav ehitusluba ja tähtajata maakasutus ei anna vastavalt MaaRS § 6 lg-le 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Alates 28.04.1993 sisalduvad nimetatud põhimõtted otsuse p-s 9, mis keelab õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, ehituslubade andmise kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus lubada erandina õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, ehitusloa väljaandmist. Sama otsuse p 11 nägi alates 28.04.1993 ette, et selle otsusega kehtestatud korda rikkudes välja antud ehitusluba ei anna vastavalt MaaRS § 6 lg-le 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub EhS alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt käsitletakse ehitusloana § 14 lg 1 tähenduses ka enne
  1. a
  2. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada. Eeltoodust tulenevalt on hooneks MaaRS tähenduses ka ehitise püstitamiseks seaduslikus korras antud ehitusluba ja see saab olla ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Sealjuures Ülemnõukogu 17.10.1991 otsusega keelati õigusvastaselt võõrandatud maal ehituslubade andmine kuni maa tagastamise otsustamiseni. Samuti tuleneb eeltoodust, et ehitusloana käsitletakse ka enne 01.11.1991 koostatud ja kehtinud korras kinnitatud tüüpprojekti või ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada. 2) Puudub vaidlus Suislepa tee 25 maakasutusõiguse olemasolu üle. Kinnitust ei leidnud vastustaja seisukoht, et Suislepa tee 25 ostueesõigusega erastamise aluseks ei ole mitte ehitusluba, vaid enne 01.11.1991 koostatud ja kehtivas korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku aiamaja tüüpprojekt, mida väidetavalt kinnitab asendiplaan ja projekt. Vastustaja väitel on aianduskrundi plaan ja projekt koostatud
  3. a ning see on kooskõlastatud Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni poolt. Nimetatud dokumendid ei ole käsitletavad projekti kinnitusena. Viidatud plaan, mille on koostanud insener-geodeet H. Puusner ja kontrollinud insener-geodeet E. Taal ning 09.02.1987 kinnitanud peaarhitekt ja peageodeet, on Suislepa tee 25 aianduskrundi plaan, mis nähtub ka plaani nimetusest, mitte aga projekti asendiplaan. Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni poolt projektile antud kooskõlastusi kehtinud korras tüüpprojekti kinnitamisena käsitleda ei saa. AÕSRS § 14 lg-st 11 ei saa teha järeldust, et ehitusloana on käsitletav üldiselt tüüpprojekti kinnitamine enne 01.11.1991, vaid viidatud sättest tulenevalt on silmas peetud, et tüüpprojekt peab olema kinnitatud konkreetse, so maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku ehitise jaoks. 1960.-ndatel aastatel toimus ehitusprojektide, sh ka aiamajade projektide, läbivaatamine ja kinnitamine Eesti NSV Ministrite Nõukogu 04.03.1958 korraldusega nr 262-k kinnitatud “Juhendi individuaalelamute projektide läbivaatamise ja kinnitamise, nende elamute ehitamise üle kontrolli teostamise ning ekspluatatsiooni võtmise korra kohta” (Juhend) alusel. Juhendi p 1 kohaselt kinnitatakse projektid linna või rajooni TSN täitevkomitee poolt. Punkt 2 nägi ette, et projektid vaadatakse läbi ehituse ja arhitektuuri komisjonis. Komisjoni koosseisu kuuluvad: esimees linna peaarhitekt, või selle ametikoha puudumisel täitevkomitee aseesimees; liikmed - täitevko4
(13)3-04-472 mitee vastava osakonna juhataja, Riikliku Sanitaarinspektsiooni, Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni (RAEK) esindaja. Nimetatud komisjonid esitavad oma arvamused projektide kohta täitevkomiteele. Juhendi p 5 kohustas hoonestajaid läbivaatamiseks ja kinnitamiseks esitama projektdokumentatsiooni neljas eksemplaris ja järgmises mahus:
  1. a)krundi topograafiline plaan;
  2. b)krundi generaalplaan mõõdus 1:500, millel on näidatud kõigi kavatsetavate ehituste, sh ka insenervõrkude, puhtaveekaevude, reoveekaevude (kui need on ette nähtud) ja prügikasti horisontaal- ning vertikaalsidumised ja heakorrastatus, samuti naaberkruntidel kuni 20 m kaugusel asuvad ehitised;
  3. f)piirdeaia vaade mõõdus;
  4. g)lõiked läbi klosetikaevu ja reoveekaevude;
  5. h)lühike seletuskiri krundi valdusõiguse märkimisega, põhiliste konstruktsioonide, katusekatte, viimistlustööde, sanitaar-tehniliste ja kütteseadmete iseloomustamisega ja tehnilis-majanduslike andmetega ehituste kubatuuri, elamis- ja kasuliku pinna, hoonestamise protsendi ning orienteeruva maksumuse kohta jne. Kui elamu püstitamiseks kasutatakse tüüpprojekti või Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsuse poolt korduvaks kasutamiseks soovitatud projekti ilma muudatusteta, peab sidumisprojekt koosnema eelpool toodud alapunktides a, b, f, g ja h nimetatud materjalidest, millele lisatakse tüüpvõi korduvaks kasutamiseks soovitatud projekt kolmes eksemplaris. Juhendi p 7 nägi ette, et hoonestajad saavad loa ehitustööde teostamiseks Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni organitelt kinnitatud tehnilise dokumentatsiooni ja krundi kasutamise lepingu esitamisel. Luba antakse välja sellekohase pealkirjana projekti kinnitatud eksemplaril hoonestaja suulise avalduse põhjal. Eeltoodu kinnitab, et kui aiamaja püstitamiseks kasutati tüüpprojekti, siis pidi see tüüpprojekt olema individualiseeritud konkreetsele krundile, mis toimus sidumisprojektiga ja viimane omakorda pidi enne ehitustöödega alustamist olema kinnitatud täitevkomitee poolt. Juhendist tulenevalt ei saa Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni kooskõlastusi käsitleda komisjoni arvamusena projekti kohta täitevkomiteele, sest puudu on linna peaarhitekti kui komisjoni esimehe arvamus (mida üksikuna võiks lugeda komisjoni arvamuseks), samuti täitevkomitee vastava osakonna juhataja ja Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni esindaja arvamus, mistõttu Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni kooskõlastused on hinnatavad osade komisjoni kuuluvate liikmete poolt sidumisprojekti läbivaatamisena. Pelgalt asjaolu, et kõnealusele krundile ehitati 1963. a kinnitatud tüüpprojekti kohandades aiamaja, ei tähenda AÕSRS § 14 lg 11 tähenduses ehitusloa olemasolu. Asjas on tuvastatud, et ehitamine toimus muudetud projekti järgi ja seadusliku kinnituse sai see sidumisprojektina 23.03.1992. Suislepa tee 25 krundile väljastati ehitusluba kehtivat korda rikkudes. Järelikult on põhjendamatu vastustaja seisukoht, et ehitise projekt Suislepa tee 25 kohta oli kehtivas korras kinnitatud enne 01.11.1991 ja linnavalitsusel tuli maa erastamise või tagastamise otsustamisel lähtuda MaaRS § 6 lg 2 p-st 3. 3) Puudub vaidlus Suislepa tee 9a maakasutusõiguse olemasolu üle. Suislepa tee 9a erastamistoimiku ja ehitusprojekti toimiku dokumentidest nähtub, et Suislepa tee 9a asendiplaanil on Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti komisjoni 01.07.1991 kinnitus ja viide otsusele nr 24/4. Samas kinnituses on lisaks Tallinna linnaarhitekti allkiri ja komisjoni sekretäri allkiri ning registreerimisnumber 9704 24.03.1992. Asendiplaanil olevalt Tallinna Ehitusinspektsiooni templijäljendilt nähtub, et ehitustöödega alustamine on lubatud 24.03.1992, reg nr 3472. Nimetatud kinnituse hindamisel koos teiste asjas esitatud dokumentidega Suislepa tee 9a kohta, ei ole tõendatud, et Suislepa tee 9a aiamaja ehitusprojekt kinnitati enne 01.11.1991. Suislepa tee 9a ehitusprojektide toimikus on M. Õunase 10.06.1991 avaldus Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametile, milles paluti välja anda ühekordne projekteerimise luba J. Reinfelti aiamaja projekteerimiseks. Sellele avaldusele on kirjutatud resolutsioon „Erandina nõus projekt esitada kehtestatud korras läbivaatamiseks-kooskõlastamiseks. 13.06.91“ ja loetamatu allkiri. 5
(13)3-04-472 Ekspert M. Aderi juunis 1991 antud arvamusest J. Reinfelti aiamaja projekti kohta nähtuvalt on esitatud aiamaja projekt, mille krundi eraldamise aluseks on Tallinna Linna Mererajooni TK otsus nr 501 03.12.1986, ekspertiisi reg nr
  1. Nimetatud ekspertarvamuses, kus mh leiab kajastamist, et projekteerija on insener M. Õunas ja projekteerijal on ühekordne projekteerimisluba projektile lisatud, on märgitud, et krundil paikneb ca 15-20 aastat tagasi ehitatud aiamaja, mis meenutab väga tüüpprojekti A-36-75 pisut muudetud kujul. Ekspertarvamuse kohaselt vajab esitatud projekt vastavalt märkustele korrigeerimist ja enne projekti kinnitamiseks esitamist tuleb see vastavalt märkustele korda teha. Juhendi p 3 kohaselt võib suuremahulise individuaalehitustegevuse puhul täitevkomitee kooskõlastatult Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsusega moodustada linna arhitektuuri-ehitusosakonna juurde projektide ekspertiisi büroo. Sellisel juhul vaadatakse projektid läbi peaarhitekti määratud ekspertide poolt ning ehituse ja arhitektuuri komisjonid vaatavad läbi eksperdi poolt ettevalmistatud arvamuse. Suislepa tee 9a ehitusprojekti toimikus on komisjoni sekretär I. Riga allkirjastatud dokument „Suislepa tee 9a aiamaja projekti teistkordne läbivaatamine“ (kuupäevata), mille järgi on aiamaja projekt tagastatud uuesti korrigeerimiseks ja märgitud korrigeerimist vajavad puudused. Lisaks on märgitud, et korrigeeritud projekt tuleb esitada uuesti läbivaatamiseks-kinnitamiseks. Sama toimiku järgmisel lehel asuv dokument kajastab komisjoni sekretär I. Riga pöördumist ekspert M. Aderi poole 30.01.1992 ja selles palutakse eksperdil kontrollida tagastatud projektis tehtud paranduste ja täienduste õigsust. Dokumendi päises on järgmised andmed: objekti aadress Suislepa tee 9a, hoonestaja J. Reinfeldt, ekspertiisi kuupäev juuni 1991, ekspertiisikomisjoni otsus 24/4, 01.07.
  2. Samal dokumendil on ka ekspert M. Aderi kinnitus paranduste läbivaatamise kohta ja selgitus, millest nähtub, et esitatud projektis esineb veel puudusi. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Suislepa tee 9a aiamaja projekt olla ja ei olnud kinnitatud 01.07.1991, kuna projekt tagastati korrigeerimiseks vähemalt kahel korral, sh 30.01.
  3. Asendiplaanil olev kuupäev 01.07.1991 ja selle juures komisjoni otsuse nr 24/4 tähendab ekspertiisikomisjoni esimest otsust, mis vaatas esitatud projekti koos ekspertarvamusega läbi ja mille alusel tagastati projekt uueks korrigeerimiseks. Seda seisukohta kinnitab ka komisjoni sekretäri I. Riga 30.01.1992 pöördumises ekspert M. Aderi poole päises olevad eeltoodud andmed ekspertiisi kuupäeva ja ekspertiisikomisjoni kuupäeva kohta. Oluline on, et Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti komisjoni kinnitusel on kaks kuupäeva, mille kohaselt on komisjoni otsus tehtud 01.07.1991 nr 24/4 ja reg nr on 9704, 24.03.
  4. Kuna 01.07.1991 komisjon aiamaja projekti ei kinnitanud, siis esitatud dokumentidest järelduvalt on nimetatud kinnituse teine kuupäev 24.03.1992, mille registreerimisnumber ühtib ekspertiisi registreerimisnumbriga, aiamaja projekti kinnitamise kuupäevaks, millal väljastati ka ehitusluba. Varem kinnitatud tüüpprojekti kohandamine ei ole käsitletav AÕSRS § 14 lg 11 tähenduses ehitusloa olemasoluna. Seega ei kinnitatud Suislepa tee 9a aiamaja ehitusprojekti enne 01.11.1991 ja 24.03.1992 väljastatud ehitusluba oli välja antud kehtivat korda rikkudes. Järelikult on põhjendamatu vastustaja seisukoht, et ehitisprojekt oli kehtivas korras kinnitatud enne 01.11.1991 ja linnavalitsusel tuli maa erastamise või tagastamise otsustamisel lähtuda MaaRS § 6 lg 2 p-st
  5. 4) Asjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest tulenevalt paiknevad Arnika tee 1/Kupra tee 7 krundil alates
  6. aastast Tallinna linna Ehituse ja Arhitektuuriosakonna 1960 töö nr 1258 alusel ehitatud aiamaja, kaev, piirded ja väravad, sealjuures ehitise püstitamise ajal nõuetekohaselt kinnitatud aiamaja projekt puudus. Ekspertiisibüroo 16.11.1963 otsusega nr 3-54/6 jäeti R. Kuuse aiamaja projekt kinnitamata selles esinevate tõsiste puuduste ja ehitusaluse pinna suurendamise tõttu ning tagastati paranduste-täienduste tegemiseks. Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitise projekti asendiplaanilt nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse Linnaplaneerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjon on sellele teinud otsusega nr 1083 töökorras 23.11.1995 kinnituskande märkustega, et kinnitus kehtib ainult pärimise vormistamiseks tingimustel, et pärast pärimise vormistamist tuleb
  7. juuniks 1996 korrastada maakasutusdokumendid, tellida krundi hoonesta6
(13)3-04-472 miseks projekteerimise luba ja esitada kinnitamiseks projekteerimise loa tingimustele vastav aiamaja ja majandushoone projekt. Nimetatud komisjon on 19.08.1996 töökorras tehtud otsusega nr 773 kinnitanud R. Kuuse aiamaja projekti Arnika tee 1/Kupra tee 7, kuigi kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et oleks esitatud aiamaja projekti, mis vastanuks projekteerimisloa tingimustele, komisjoni 23.11.1995 otsusega antud tähtajaks ning seda ei ole esitatud ka viimatimärgitud otsusega antud tähtajaks 01.02.
  1. Seega olid ehitised püstitatud ilma sel ajal kehtinud Juhendile vastava ehitusloata, st õigusliku aluseta. Samale seisukohale jõuti ka 15.11.1963 ekspertiisis. Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja kohta ei eksisteeri ühtegi ehitusluba ega sellega samaväärset ehitusprojekti, mis oleks koostatud ja kehtestatud korras kinnitatud enne 01.11.
  2. Komisjoni töökorras 23.11.1995 tehtud otsus nr 1083 ei ole hinnatav õiguspärase ehitusloana ja 19.08.1996 töökorras tehtud otsus nr 773 ei ole hinnatav õiguspärase projektikinnitusena. Vastustaja selgitusel tähendab ”töökorras” seda, et ”ei ole käinud komisjonis”. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 06.04.1999 kirjast nr I/V-3/349 Omandireformiametile järelduvalt ei ole Arnika tee 1 projektide kinnitused nr 1083 ja 773 säilitamisel ehituslubadena käsitletava ehitusprojekti kinnitusena. Otsused, mis väidetavalt seadustavad kõnealusel maal asuvad ehitised, on tehtud pärast 01.11.1991 ja seetõttu ebaseaduslikud. 5) Riigikohtu 08.11.2004 otsuses nr 3-3-1-43-04 toodud seisukohad ei ole kohaldatavad käesolevas asjas. Eesti õiguskorras ei ole tegemist pretsedendiõigusega ning MaaRS-ga ja AÕSRS-ga on reguleeritud, kuidas tuleb toimida maa tagastamise õigustatud subjektiga olukorras, kus tegemist on paarkümmend ja enam aastat tagasi ebaseaduslikult püstitatud ehitistega, mis asuvad maal, mille suhtes on omandireformi raames esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõue. Viidatud lahendis ei andnud Riigikohus seaduse tõlgendust, millega tuleb kohtutel arvestada, vaid tegi järeldused, hinnates konkreetses haldusasjas faktilisi asjaolusid, mille pinnalt tehtud järelduste laiendamine kõigile õigusliku aluseta püstitatud ehitistele ja seeläbi nende seadustatuks lugemine on põhjendamatu ja vastuolus MaaRS mõttega. Kui viidatud kohtulahendis oli tegemist vaidlusega selle üle, kas
  3. aastal avaldusele märgitud kooskõlastused müügipaviljoni püstitamiseks tõendavad vaidlusaluse ehitise püstitamise seaduslikkust või mitte, siis Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja puhul ei saa väita dokumentatsiooni mõningast puudulikkust, sest ei eksisteeri ühtegi ehitusprojekti kinnitust ega ehitusluba, samuti mitte kooskõlastusi, mis oleks antud enne 01.11.
  4. Riigikohus arvestas järelduste tegemisel asjaoluga, et müügipaviljon-kioski kasutamine kaubandustegevuseks aastakümnete vältel toimus avaliku võimu teadmisel ehk et avalik võim on tunnustanud müügipaviljon-kioski olemasolu seaduslikkust. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaubandustegevuseks kasutatud ehitisega, mille puhul saaks avaliku võimu teadmist selliseks tegevuseks selles ehitises järeldada näiteks avaliku võimu poolt konkreetsele kaubandustegevuse pinnale väljastatud kauplemislubadest ning asjaolu, et Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitise omanikule ei ole tehtud ettekirjutusi, ei anna alust väiteks, et avalik võim on seeläbi tunnustanud ehitise seaduslikkust. Ka
  5. a ei tunnustanud linnavalitsus talle kinnitamiseks esitatud ehitusprojekti rohkemaks kui pärandi vormistamiseks ning esitati nõudmine vormistada kõik seaduses ettenähtud maakasutuse ja ehituse projektdokumentatsioonid. Avaliku võimu poolt Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja seaduslikkuse tunnustamist ei saa järeldada ka 19.08.1996 töökorras tehtud otsusest nr 773, sest ehitusprojekti komisjonis läbi ei vaadatud ja Ekspertiisibüroo 16.11.1963 otsusega projekti kinnitamist välistanud selles esinevad tõsised puudused ja ehitusaluse pinna suurendamine olid kõrvaldamata. 6) Ülaltoodust tulenevalt olid Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ning Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntide hoonestamiseks välja antud ehitusload ebaseaduslikud ning vastustaja väited, et kõnealuseid krunte ei oleks saanud tagastada ka juhul, kui ehituslube poleks väljastatud, sest ehitiste projektid olid kehtivas korras kinnitatud enne 01.11.1991, asja arutamisel kinnitust ei leidnud. Seetõttu on alusetud ka väited, et AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses ehituslubade olemasolu tõttu tuli 7
(13)3-04-472 maa erastamise või tagastamise otsustamisel lähtuda MaaRS § 6 lg 2 p-st
  1. Tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitistega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses ja puuduvad asjaolud, mille põhjal võiks järeldada avaliku võimu poolt Arnika tee 1/Kupra tee 7 ehitiste seaduslikkuse tunnustamist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitis AÕSRS § 14 tähenduses ei saa olla MaaRS kohaselt takistuseks maa tagastamisel ja sellise ehitise olemasolu ei saa olla ka aluseks selle maa suhtes MaaRS § 6 lg 2 p 3 sätete kohaldamisele. Kuna Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/ Kupra tee 7 asunud ehitiste seadustamise kohta antud haldusaktid olid õigusvastased, on õigusvastased ka neile algsetele haldusaktidele tuginevalt antud maa ostueesõigusega erastamise korraldused ning maa mittetagastamise korraldused. 7) Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja kui maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi rikub temale vastustaja poolt õigusvastaselt maa tagastamata jätmine, nende otsuste tegemine tugines ebaseaduslikult väljastatud ehituslubade alusel maade õigusvastasele erastamisele. Kaebaja jäi vastustaja ebaseadusliku tegevuse tulemusena ilma võimalusest saada Suislepa tee 25, Suislepa tee 9a ja Arnika tee 1/Kupra tee 7 kruntide omanikuks. Maa mittetagastamise tõttu EVP-des kaebajale määratud kompensatsioon ei kompenseeri tekitatud varalist kahju, sest on kordi väiksem maa turuväärtusest, mistõttu on kaebajale tekkinud varaline kahju, mis seisneb tagastamisele kuulunud maa turuväärtuse ja määratud EVP-de vahes. Kaebaja õiguste rikkumine ja kahju tekkimine on põhjuslikus seoses. Riigikohus tõlgendas 19.03.2002 otsuses nr 3-3-1-11-02 RVastS § 7 lg-t 1 selliselt, et haldusakti tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks polnud mõjuvaid põhjusi. Arvestades antud haldusmenetluse faktilisi asjaolusid ja kaebaja tegevust oma rikutud õiguste kaitseks ning asetleidnud kohtumenetlusi ja nende tulemusi, on kahjunõude esitamine õigustatud. 8) ERI Kinnisvara eksperthinnangu nr 0524 TE/2008 4051112 kohaselt on Suislepa tee 9a maa turuväärtuseks hindamise aja seisuga (25.06.2008) ilma seal paiknevate hooneteta 1 120 000 krooni, eksperthinnangu nr 0525 EM/2008 kohaselt Suislepa tee 25 maa turuväärtuseks hindamise aja seisuga (25.06.2008) ilma seal paiknevate hooneteta 1 100 000 krooni ning eksperthinnangu nr 0526 EM/2008 kohaselt Arnika tee 1/Kupra tee 7 maa turuväärtuseks hindamise aja seisuga (25.06.2008) ilma seal paiknevate hooneteta 1 000 000 krooni. Puudub alus kahelda atesteeritud kinnisvarahindaja ja riiklikult tunnustatud ekspert Andres Tederi poolt eksperthinnangus toodu õigsuses. Menetlusosalised eksperthinnangule vastuväiteid esitanud ei ole, välja arvatud vastustaja seisukoht, et eksperthinnangu kohaselt on saadud tulemuse täpsuseks hinnatud +/15%, mistõttu tuleks eksperthinnangutega kindlaks määratud turuväärtusest maha arvestada 15%, kuna „ehitiste turuhind on käesoleval ajal langenud“. AÕS § 29 lg 1 kohaselt hinnatakse asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Esmalt on põhjendamatu ehitiste turuhinna langusele tuginemine, kuna kruntide turuväärtus on eksperthinnangutega määratud seal paiknevaid hooneid arvestamata. Eksperthinnangust nähtuvalt on rakendatud ajalist kohendust, arvestades alates
  2. a suvest analoogsetel kruntidel ca 25% hinnalangust, mistõttu eksperthinnanguga määratud krundi turuväärtuse vähendamine veel eksperthinnangus näidatud täpsuse skaala piirväärtuse võrra oleks meelevaldne. Samuti tuleb arvestada, et kruntide tegelik turuväärtus võib olla eksperthinnangus toodust 15% kõrgem, mis tähendaks vastustaja taotletud 15% mahaarvamisel tegelikust väärtusest 30% mahaarvamist. RVastS § 8 lg 1 tulenevalt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks kahju tekitatud, mistõttu kahju suuruse 8
(13)3-04-472 määramisel lähtumine kinnistute väärtusest käesoleva aja, mitte aastatetaguse seisuga on põhjendatud (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-33-02). 9) Vastavalt riigilõivu tasumise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisale nr 1 vastab kaebaja tasutud riigilõiv 76 250 krooni kahjunõudele 3 220 000 krooni. Nimetatud kahjunõue vastab eksperthinnangutega kõnealustele kruntidele määratud turuväärtuse summale. Nimetatud summast kuulub mahaarvamisele kaebajale makstud kompensatsioon (½ osa) ja kompensatsiooni osa, mille kaebaja oleks maa tagastamisel pidanud vastavalt MaaRS § 14 lg-le 5 riigile maksma ehk mahaarvamisele kuulub nende maade eest arvestatud kompensatsioon summas 10 818 EVP. Vastustaja ei esitanud vastuväiteid kompensatsioonisumma mahaarvestamisele kursiga 1:1, võttes arvesse kompensatsiooni maksmise ajal
  1. a EVP kurssi ca 1 kroon. Seega kuulub kaebaja kasuks väljamõistmisele 3 209 182 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ning jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Põhjendused: 1) Vastustaja selgitas 19.04.2005 kirjalikus seletuses, et kui kaebaja peab kahjunõude aluseks vastustaja õigusvastast tegevust
  3. a ehituslubade väljastamisel, tugineb vastustaja RVastS § 17 lg-le 3, mille järgi tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kohtule 10 aasta jooksul kahju põhjustanud sündmusest arvates. Kuna
  4. a ehituslubade väljastamisest oli kaebuse esitamise hetkeks möödunud üle 10 aasta, on taotlus kahju hüvitamiseks Suislepa tee 9a ja 25 osas aegunud ning tuleb jätta läbivaatamata. Kohus leidis, et kaebuse rahuldamise aluseks on 18.03.1992 (Suislepa tee 25) ja 24.03.1992 (Suislepa tee 9a) väljastatud ehituslubade õigusvastasus, kuid jättis põhjendamatult tähelepanuta vastustaja taotluse kahjunõude aegumise kohaldamiseks. 2) Kohus kohaldas ebaõigesti AÕSRS § 14 lg-t
  5. Kohus asus seisukohale, et Arnika tee 1/ Kupra tee 7 aiamaja puhul ei saa väita dokumentatsiooni mõningast puudulikkust, sest ei eksisteeri ühtegi ehitusprojekti kinnitust ega ehitusluba, samuti enne 01.11.1991 antud kooskõlastusi. Kohus jättis tähelepanuta, et Suislepa tee 25 krundi ja ehitiste osas eksisteerib mitte ainult avaldus põhimõtteliste nõusolekutega ehitise püstitamiseks nagu osundatud Riigikohtu lahendis nr 33-1-43-04, vaid ka maaeraldus
  6. aastast ja ehitusprojekt
  7. aastast. Seejuures on ehitusprojekt kooskõlastatud Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni poolt, kuid jäänud mingil põhjusel lõplikult vormistama ja ehitusluba väljastamata. Suislepa tee 25 ehitiste tunnustamist avaliku võimu poolt tõendab ka Tallinna peaarhitekti poolt 09.02.1984 kinnitatud krundi plaan, millel on näidatud krundil asuvad ehitised. Suislepa tee 9a osas on maaeraldus tehtud 24.05.1965 ja krunt akti alusel
  8. a kasutada antud. 21.04.1969 väljastatud arhitektuur-planeerimise ülesande kohaselt lubati krunt hoonestada tüüpprojekti või sellest kvaliteedilt mitte halvema individuaalprojekti alusel. Uus arhitektuurplaneerimise ülesanne anti 22.05.
  9. Vastavalt arhitekt M. Aderi
  10. a juuni ekspertarvamusele paiknes krundil 15-20 aastat tagasi ehitatud aiamaja, mis meenutab väga tüüpprojekti A-3675 pisut muudetud kujul. Eeltoodust lähtuvalt oli Suislepa tee 9a ja 25 osas just nimelt tegu püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningase puudulikkusega, mis ei anna alust ehitisi ebaseaduslikuks pidada. Kuigi vaidlusalustel kruntidel asuvate ehitise näol ei ole tegemist kaubandustegevuseks kasutatavate ehitistega, on analoogiliselt viidatud Riigikohtu lahendiga antud juhul avalik võim tunnustanud krundile enam kui 40 aastat tagasi püstitatud ehitiste seaduslikkust ja ehitisi ei ole võimalik ka vaatamata nende püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningale puudulikkusele pidada ebaseaduslikeks. Avalik võim on ehitise aktsepteerimise ja lubamisega 40 aasta vältel sisenda9
(13)3-04-472 nud ehitise omanikule õiguskindluse ja õiguspärase ootuse, et sellisel kujul ja olemasoleva dokumentatsiooniga on ehitis tunnistatud nõuetele vastavaks (seadustatud) ning välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. ORAS § 2 lg 2 kohaselt ei tohi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Omandireformi eesmärkidega ei saa olla kooskõlas 40 aastat avaliku võimu nõusolekul ehitist ja selle teenindamiseks vajalikku maad õiguspärase maakasutuse alusel kasutanud isikult tema vara äravõtmine ja selle teisele isikule üleandmine tagastamise eesmärgil. 3) Kohus on ebaõigesti hinnanud maaüksuste tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise korraldusi. Kaebaja esitas kahjunõude arvestusega, et talle jäi tagastamata 100% kolmest maaüksusest – Suislepa tee 9a, Suislepa tee 25 ja Arnika tee l/Kupra tee
  1. Tegelikult tunnistati I. Rodrik, kelle nõudeõiguse kaebaja omandas, nende maaüksuste osas õigustatud subjektiks ½ mõttelises osas. Sellistena on vormistatud ka linnavalitsuse korraldused maa tagastamata jätmise kohta. Kaebaja viidatud notariaalne kokkulepe G. Karulaga jääb arusaamatuks - 19.06.2002 korraldusega nr 1775-k määrati G. Karula pärijale Kaljo Karulale tema avalduse alusel kompensatsioon endise kinnistu „Nõmme nr 103" 70 035 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise eest ja ülejäänud 1500 m2 osas loovutas K. Karula maa tagastamise nõudeõiguse H.K. Karulale, kellele tagastati 22.11.2006 korraldusega nr 2332-k endisest kinnistust maa aadressiga Suislepa tee 28 pindalaga 522 m2 ja jäeti tagastamata 978 m2, mis kompenseeriti 07.03.2007 korraldusega nr 374-k. Seega oli kaebajal kõigi kolme maaüksuse osas ½ mõttelise osa suurune nõudeõigus, kuid kohus mõistis kaebaja kasuks välja 100% maade maksumusest.
  2. I. Annus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista vastustajalt välja tema menetluskulud. Põhjendused: 1) Kohus kontrollis kaebuse esitamise tähtaegsust, andis kaebajale võimaluse esitada taotlus kaebetähtaja ennistamiseks, kuid jättis 29.12.2006 määrusega kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas asja menetluse

§ 12lg 3 alusel.

Kohtulik kontroll kaebuse tähtaegsuse küsimuses toimus ka Riigikohtus, kes luges 25.10.2007 määruses nr 3-3-1-50-07 kaebuse tähtaegseks. Kuna vastustaja taotles aegumise kohaldamist 19.04.2005 kirjas, on kohtulik kontroll kaebetähtaja osas toimunud pärast vastustaja seisukoha avaldamist. Kaebuse esitamise tähtaeg ei saa sõltuda kohtuotsuses tuvastatavatest asjaoludest, kuna tegemist on kaebuse esitamise tähtajaga, mitte materiaalõigusliku õigust lõpetava tähtajaga. Samuti on kaebuses algusest peale kirjeldatud ja viidatud, et kahju on tekitatud õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamise korraldustega, et selle vastuvõtmise on tinginud õigusvastaste ehituslubade väljaandmine ja nende alusel õigusvastane maa ostueesõigusega erastamine. Seega oli vastustajal võimalus ja kohtul õigus seda asjaolu arvestada kaebuse tähtaegsuse küsimuse lahendamisel eelmenetluses. 2) Kohus on otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik lugeda vaidlusalusele kolmele krundile püstitatud ehitisi AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses õiguslikul alusel püstitatud ehitisteks. Vastustaja ei ole oma kaebuses esile toonud ühtegi kohtuotsuse järeldusi ümberlükkavat argumenti, mil moel kohus on valesti hinnanud eelnimetatud tõendeid ja teinud neist ebaõiged järeldused. 3) G. Karula ja kaebaja sõlmisid 10.11.1998 MaaRS § 14 lg 1 kohase notariaalse kokkuleppe. Nimetatud kokkulepe esitati tagastamismenetluse läbiviimiseks vastustajale ja viimasel ei ole õigust tagastada õigusvastaselt võõrandatud maid vastuolus talle esitatud õigustatud subjektide vahelise kokkuleppega. Linnavalitsus ei ole seda ka teinud. Näiteks on kaebajale tagastatud Tolmuka tee 6a kinnistu 100% ulatuses. Miks vastustaja võttis maa kompenseerimise korraldused vastu nii, nagu ta seda tegi, peab vastama vastustaja ise. Kui vastustaja on G. Karulale välja maksnud kompensatsiooni ½ mõttelise osa ulatuses, saab olla tekkinud vaid olukord, kus maa 10

(13)3-04-472 reaalsel tagastamisel on teisel õigustatud subjektil ehk kaebajal MaaRS § 14 lg 5 alusel kohustus maksta riigile selles ulatuses kompensatsiooni. Kuna vastustaja ei soovinud vaidlusaluseid maid tagastada kaebajale ja ta oli ½ ulatuses juba maksnud teisele õigustatud subjektile kompensatsiooni, on ta järelduslikult võtnud vastu ½ ulatuses mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramise otsuse kaebajale. Nii või teisiti tuleks kaebajal maksta ½ osa maa reaalse tagastamise korral riigile tagasi. Kohus on otsuses sellise olukorraga arvestanud. Suislepa tee 28 tervikuna tagastamist takistas see, et hoone ei kuulunud vallasasjana 100%-liselt G. Karulale. Temale kuulus vaid 1/3 mõttelist osa sellest, millest tingituna 2/3 osa maast kuulus ostueesõigusega erastamisele. Vastustaja kinnitab apellatsioonkaebuses, et tegelikult lahendas ta maa tagastamise ja kompenseerimise küsimuse Suislepa tee 28 osas 100%-liselt G. Karula õigusjärglase kasuks ega ole selle maa osas pidanud kaebajat maa tagastamise õigustatud subjektiks, kelle kasuks oleks tulnud lahendada maa kompenseerimise küsimus. Sellega kinnitab vastustaja taaskord, et arvestas kaebaja ja G. Karula vahel sõlmitud notariaalset kokkulepet ja tema apellatsioonis sisalduvad väited kaebajal nõudeõiguse puudumise kohta pole tõesed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid ja kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Halduskohus ei ole jätnud vastustaja 19.04.2005 kirjalikus seletuses esitatud aegumise kohaldamise taotlust tähelepanuta, vaid on selle alusel eelmenetluses kontrollinud kaebuse esitamise tähtaegsust ja võtnud seisukoha kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuses 29.12.2006 määruses. Kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimus on käesolevas asjas lahendatud lõplikult Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2007 määrusega nr 3-3-1-50-07, mille punktiga 2 tühistati Tallinna Halduskohtu 29.12.2006 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2007 määrus ning punktiga 3 loeti I. Annuse kaebus tähtaegseks ja saadeti asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Seejuures märkis Riigikohus, et ehkki käesolevas asjas on I. Annusele kahju tekitatud maa mittetagastamise korraldustega, tuleb asja sisulisel lahendamisel kontrollida eeskätt nende haldusaktide õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni, s.o maa erastamise korraldusi ning neile eelnenud haldusakte, mis seadustasid vaidlusalusel maal asunud ehitised. Kui algsed haldusaktid osutuvad õigusvastasteks, tähendab see ka neile tuginenud haldusaktide, sh maa mittetagastamise korralduste õigusvastasust. Asjaolust, et halduskohus pidi Riigikohtu määruses antud suuniste järgi kahju hüvitamise nõude lahendamiseks kontrollima muuhulgas ka Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a väljastatud ehituslubade õiguspärasust, ei saa teha järeldust kahjunõude halduskohtule hilinemisega esitamise kohta. Nagu eespool märgitud, on kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimus käesolevas asjas lahendatud lõplikult Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2007 määrusega nr 3-3-1-50-07 ja selle küsimuse juurde tagasi pöördumiseks puudus halduskohtul alus.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus AÕSRS § 14 lg 1 kohaldamisel eksinud ja on kaevatavas otsuses piisavalt põhjendanud, miks ei saa vaidlusalusele kolmele krundile püstitatud ehitisi käsitleda õiguslikul alusel püstitatud ehitistena. Samuti on halduskohus piisavalt põhjendanud, miks Riigikohtu 08.11.2004 otsuse nr 3-3-1-43-04 p-s 13 väljendatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. 11
(13)3-04-472 Halduskohus ei seadnud Suislepa tee 25 osas kahtluse alla maakasutusõiguse olemasolu ega jätnud tähelepanuta vastustaja viidatud ehitusprojekti
  1. aastast, samuti krundi plaani. Halduskohus hindas tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses õigesti ning lükkas veenvalt ümber vastustaja väite, mille kohaselt Suislepa tee 25 ostueesõigusega erastamise aluseks oli enne 01.11.1991 koostatud ja kehtivas korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku aiamaja tüüpprojekt. Halduskohus järeldas õigesti, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu 04.03.1958 korraldusega nr 262-k kinnitatud Juhendist tulenevalt ei saa Riikliku Tuletõrje Järelevalve ja Tallinna linna Riikliku Sanitaarinspektsiooni kooskõlastusi Suislepa tee 25 aianduskrundi plaanil käsitleda komisjoni arvamusena projekti kohta täitevkomiteele, sest puudu on linna peaarhitekti kui komisjoni esimehe arvamus (mida üksikuna võiks lugeda komisjoni arvamuseks), samuti täitevkomitee vastava osakonna juhataja ja Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni esindaja arvamus. Õige on ka halduskohtu järeldus, mille kohaselt ehitamine Suislepa tee 25 krundile toimus muudetud projekti järgi ja seadusliku kinnituse sai see sidumisprojektina alles 23.03.
  2. Halduskohus ei seadnud kahtluse alla maakasutusõiguse olemasolu ka Suislepa tee 9a osas. Halduskohus hindas tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses õigesti ning järeldas põhjendatult, et Tallinna Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti komisjon ei kinnitanud Suislepa tee 9a aiamaja projekti mitte 01.07.1991 (ehk enne 01.11.1991, nagu väitis vastustaja), vaid alles 24.03.
  3. Ka ei saa arhitekt M. Aderi poolt 1991.a juunikuus koostatud ekspertarvamusest, mille kohaselt krundile ca 15-20 aastat tagasi ehitatud aiamaja meenutab väga tüüpprojekti A-3675 pisut muudetud kujul, teha järeldust ehitise õiguslikul alusel püstitamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et nii nagu Arnika tee 1/Kupra tee 7 aiamaja puhul, ei saa ka Suislepa tee 25 ja Suislepa tee 9a aiamajade puhul väita, et tegemist oleks ehitiste püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningase (ebaolulise) puudulikkusega, mis ei annaks alust ehitisi ebaseaduslikuks pidada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, mille kohaselt vastustaja on seadustanud kõnealused õigusvastaselt võõrandatud maale püstitatud õigusliku aluseta ehitised õigusvastaselt, rikkudes maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
  4. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole eksinud hinnangu andmisel kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse ulatuse kohta esitatud tõenditele. MaaRS § 14 lg 1 nägi alates 07.06.1996 ette, et kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt nende osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises. I. Rodrik loovutas 12.11.1997 endise kinnistu Nõmme nr 103 nõudeõiguse (pooles mõttelises osas) I. Annusele. G. Karula (nõudeõiguse teise poole mõttelise osa õigustatud subjekt) ja I. Annus sõlmisid 10.11.1998 MaaRS § 14 lg 1 kohase kokkuleppe tagastamisele kuuluva maa jagamise osas, mille p-ga 2.1 nad paluvad G. Karulale tagastada reaalosana Suislepa tee 28 maa ning I. Annusele tagastada reaalosana kogu ülejäänud tagastamisele kuuluva maa. Kokkuleppe pga 2.2 kohustub I. Annus jagamise tulemusena enamsaadu eest maksma G. Karulale kompensatsiooni summas, mis arvutatakse alljärgnevalt: tegelikult tagastatud maa pindala jagatakse kahega, jagatisest lahutatakse G. Karulale kokkuleppe alusel reaalosana jääva maatüki pindala, ning kompensatsioon on summa, mille riik oleks õigustatud subjektidele kompenseerinud juhul, kui maad ei oleks tagastatud. I. Annus kohustub kompensatsiooni G. Karulale tasuma ühe kuu jooksul, arvates maa, mille õigustatud subjektideks on pooled, kandmisest kinnistusraamatusse. 12
(13)3-04-472 Kuna maa tagastamise õigustatud subjektid olid leppinud kokku maa jagamises ja esitanud kokkuleppe Tallinna Linnavalitsusele, pidi linnavalitsus maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel lähtuma kokkuleppest ja kaebaja väitel on linnavalitsus seda ka teinud. MaaRS § 14 lg 5 esimene lause nägi alates 29.03.2001 ette, et õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes. Võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa. Kaebaja märgib õigesti, et kui vastustaja on G. Karulale välja maksnud kompensatsiooni poole mõttelise osa ulatuses, saab olla tekkinud olukord, kus maa reaalsel tagastamisel on teisel õigustatud subjektil (kaebajal) kohustus maksta selles ulatuses riigile kompensatsiooni. Kuna vastustaja ei soovinud vaidlusaluseid maid tagastada kaebajale ja ta oli ½ ulatuses juba maksnud teisele õigustatud subjektile kompensatsiooni, on ta järelikult võtnud vastu ½ ulatuses mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramise otsuse kaebajale. Nii või teisiti tuleks kaebajal maksta ½ osa maa reaalse tagastamise korral riigile tagasi. Kohus on otsuses sellise olukorraga arvestanud, märkides, et kõnealuste kruntide turuväärtuse summast kuulub mahaarvamisele kaebajale makstud kompensatsioon (½ osa) ja kompensatsiooni osa, mille kaebaja oleks maa tagastamisel pidanud vastavalt MaaRS § 14 lg-le 5 riigile maksma ehk mahaarvamisele kuulub nende maade eest arvestatud kompensatsioon summas 10 818 EVP. 11. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et halduskohus on kaevatava otsusega mõistnud õigesti kaebaja kasuks välja vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju ning ainuüksi vastustaja kohtuistungil esitatud väide kinnisvara turuhindade langemisest pärast kohtuotsuse tegemist, ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv)

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

13. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses kantud 19 224 krooni väljamõistmist vastustajalt ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid.

§ 93lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Arvestades seda, et valdavalt on esindaja töö asjas tehtud ära esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonimenetluse kulusid põhjendamatult suurteks ning leiab, et kaebaja apellatsioonimenetluse kulud on vajalikud ja põhjendatud 10 000 krooni ulatuses, mis tuleb Tallinna Linnavalitsuselt kaebaja kasuks välja mõista. Kaire Pikamäe Ruth Virkus Lilianne Aasma 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.