3-08-351/47

3-08-351 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2010 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-08-351 Haldusasi E kaebus, milles kaebaja taotleb: - Tühistada Saare maavanema 21.09.2007 korraldus nr 664; - Välja mõista vastutajalt kaebaja poolt kantud menetluskulud Asja läbivaatamise kuupäev
2. aprill 2010 Menetlusosalised Kaebaja E Vastustaja Saare maavanem Kolmandad isikud: Ruhnu vallavalitsus E RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6: Jätta rahuldamata E kaebus haldusasjas nr 3-08-
3. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 15 aprillil
4. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 21.09.2007 Saare maavanema korraldusega nr 664 otsustati anda Ruhnu valla munitsipaalomandisse Ruhnu külas asuv „Kooli“ maaüksus (tl 9). 20.02.2008 esitas E kohtule kaebuse 21.09.2007 Saare maavanema korralduse nr 664 tühistamiseks (tl 5-8). 27.02.2008 määrusega lahendati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus (tl 40-42). 1 3-08-351 14.04.2008 esitas asjas arvamuse E (tl 55). 14.04.2008 määrusega kaasati kolmanda isikuna menetlusse Ruhnu Vallavalitsus (tl 56). 01.08.2008 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 59-60). 18.08.2008 täpsustas kaebaja esitatud kaebust (tl 62-63). 09.10.2008 esitas Ruhnu Vallavalitsus seisukoha kaebuses (tl 75-76). 13.10.2008 esitas Saare maavanem vastuväited kaebusele (tl 78-80). 11.11.2008 edastas Ruhnu Vallavalitsus maakorralduskava ja üldplaneeringu (tl 85). 26.01.2009 küsiti menetlusosalise arvamus kaebuse esitamise tähtaegsuse ja kaebuse lahendamiseks kirjalikus menetluses (tl 88, 89). 05.02.2009 esitasid menetlusosalised arvamuse kaebuse esitamise tähtaegsuse osas (tl 9699). 06.02.2009 taotles kaebaja kaebuse lahendamist kohtuistungil (tl 101). 11.03.2009 määrusega otsustati korraldada kohtuistung (tl 104). 29.04.2009 toimus kaebuse lahendamiseks kohtuistung (tl 114-117). Kohutistungil andis kohus tähtaja kaebuse lahendamiseks kokkuleppe saavutamiseks (tl 117). 10.06.2009 täpsustas kaebaja oma seisukohti, tegi ettepaneku haldusasja lahendamiseks ning nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 119-123). 19.06.2009 teatas Ruhnu Vallavalitsus, et kokkuleppe sõlmimist ei peeta võimalikuks (tl 130). 20.07.2009 nõustus Ruhnu Vallavalitsus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 130). 09.09.2009 täpsustas Ruhnu Vallavalitsus oma arvamust kaebuse osas (tl 132-133). 19.03.2010 määrusega otsustati kaebus lahendada kirjalikus menetluses (tl 139-140). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja hinnangul on vaidlustatud korraldus motiveerimata. Korralduses puuduvad selgitus ja põhjendus, millest selguks millistel põhjustel otsustatakse õigusjärgsele omanikule maa tagastamata jätmise asemel maatükk munitsipaliseerida. Ühegi õigusaktiga ei ole määratud, et vaidlusalusele maatükile hakatakse rajama kooli ja võimlat. Samuti ei eksisteeri faktilisi asjaolusid korralduse väljaandmiseks. Vallavalitsuse
5. aasta eelarves puuduvad rahalised vahendid hoonete ehitamiseks maatükile. Kaebaja hinnangul ei ole korralduses võetud arvesse omandireformi õigustatud subjekti huve. Maa munitsipaalomandisse andmise korra kohaselt tuleb munitsipaliseerimise taotluse esitamisest teavitada kirjalikult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekte, kelle maad munitsipaalomandisse taotletakse. Kaebaja taotles 12.11.2002 maavanema poolt järelevalve teostamist Ruhnu Vallavalitsuse 26.10.1998 korralduse nr 134 ja 26.11.1998 korralduse nr 142 suhtes, kuid vaatamata 18.05.2004 järelepärimisele, ei ole taotluse osas saabunud mingit vastust. Maavanem on korralduse menetlemisel ja väljaandmisel rikkunud menetlus- ja vorminõudeid. Kaebaja jäeti maa munitsipaalomandisse andmise menetlusse kaasamata. Samuti ei ole haldusakt täpne. Volikogu otsusega taotleti munitsipaalomandisse maatükki suurusega 2,4 ha, kuid kaevatavas korralduses on maatüki suuruseks 2,5 ha. Kaebaja hinnangul on tegemist olulise veaga, mis kahjustab tema huve. Kaebuse 19.08.2008 täpsustuse kohaselt saab kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine alguse Ruhnu Vallavalitsuse 26.10.1998 korraldusest ja 26.11.1998 korraldusest ning siiani on lahendamata kaebaja taotlus järelevalve teostamiseks nimetatud korralduste suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa munitsipaliseerimine vallavalitsuse õigusvastaste otsuste alusel rikub kaebaja õigusi HKMS § 7 lg 1 alusel. Kaebaja hinnangul rikkus Saare Maavalitsus hea halduse tava alates 12.11.2002 Ruhnu kirikumaade tagastamise küsimuses ning ei ole teostanud järelevalvet neile esitatud taotluste osas. 2 3-08-351 Kaebaja selgituse kohaselt ei ole kaebaja andnud nõusolekut maa kompenseerimiseks. Üksikutel koguduse liikmetel puudus selleks pädevus. E ja R on siiani keeldunud vastu võtmast määratud kompensatsiooni. Kaebuse 12.06.2009 täienduses märgib kaebaja, et vaidlustatud korralduses on diskretsiooni teostatud ühekülgselt, kuna haldusaktis ei ole arvesse võetud omandireformi õigustatud subjekti huve ning oli lahendamata kaebaja taotlus järelevalve algatamiseks 26.10.1998 korralduse nr 134, 26.11.1998 korralduse nr 142 suhtes. Kaebaja hinnangul rikub vastustaja hea halduse tava, kuna VV 02.2006 määruse nr 133 § 28 lg 1 p 1 alusel oleks maavanem enne vaidlustatud korralduse andmist pidanud sellest informeerima kaebajat. Kaebaja väidetel on neid Ruhnu kirikumaade tagastamise küsimuses alates 12.11.2002 hoitud teadmatuses ning nende seisukohti ei ole küsitud. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut maa kompenseerimiseks ning üksikutel koguduse liikmetel selline pädevus puudus. Saare Maavalitsus esitatud kaebust ei tunnista. Ruhnu valla maareformi läbiviimiseks koostati saare maakorralduskava, mille koostamise osaliseks oli ka E. Kava kinnitati vallavolikogu 16.12.1996 otsusega nr
6. Kavas määrati tagastatavate, erastatavate, riigi omandisse ja munitsipaalomandisse antavate maade piirid. R oli tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud vara/maa õigustatud subjektiks. Kogudus loobus maa tagastamisest. Peale maakorralduskava kehtestamist otsustati Ruhnu Vallavalitsuse 26.11.1998 korraldusega nr 142 maa R´le kompenseerida. Ruhnu valla üldplaneering kinnitati 17.12.2002 otsusega nr 27, millega määrati „Kooli“ maaüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Taotlus maatüki munitsipaalomandisse andmiseks esitati 30.03.2006 MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Maavanema korraldus vastab maa munitsipaalomandisse andmise korras sätestatud nõuetele. Kuna maareform oli Re maade osas lõpule viidud ei piira korraldus kaebaja õigusi ega vabadusi. Ka kaevatava korralduse tühistamisel ei oleks maad võimalik tagastada selle endisele omanikule (tl 20-21). R oli teadlik kõigist koguduse maid puudutavatest otsustest ja toimingutest ega esitanud ühtegi vastuväidete ning kaebust. Korraldused on jõustunud. Maakorralduskava on osaliselt ümberkruntimiskava. Kava kinnitamisel kadusid ära endiste kinnistute piirid ning määrati uued piirid. Kava alusel moodustati Kooli maaüksus, mis pidi kuuluma munitsipaliseerimisele volikogu 31.03.2001 otsuse nr 8 alusel pindalaga 2,5 ha. Maakorralduskavast lähtuvalt kinnitati 17.12.2002 otsusega nr 27 valla üldplaneering. Kuna maa osas oli jõustunud kompenseerimise otsus juba
7. aastal oli vallal õigus taotleda selle maatüki munitsipaliseerimist. Kolmas isik Ruhnu Vallavalitsus on seisukohal, et maavanema kaevatav korraldus on õiguspärane. Kolmas isik ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et vallal puuduvad rahalised vahendid ja haldussuutlikus kooli ehitamiseks. Vallavalitsusel on mitu aastat olemas koolimaja ehitamiseks sihtotstarbelised rahalised vahendid. Ehitusetegevuse alustamist takistas maaküsimuses lahenduse puudumine. Ruhnu valla üldplaneering on kehtestatud vallavolikogu 17.12.2002 otsusega nr 27, kus „Kooli“ maaüksusele on ettenähtud koolimaja ehitamine. Üldplaneeringu vastu kellelgi vastuväiteid ei olnud. Koolimaja projekteerimist alustati juba 2000, kuid see projekt jäi realiseerimata ning uue koolihoone projekteerimist alustati „Kooli“ maaüksusele
8. aastal. Koolimaja finantseerimist on lubanud lisaks vallale toetada ka ministeerium ja Saare maavanem. Kooli maaüksuse detailplaneering on lõpusirgel. Detailplaneering sai kooskõlastuse ka E -lt(tl 18). Kaebaja ega R ei ole vaidlustanud maakorralduskava koostamist ja kehtestamist; Ruhnu Vallavalitsuse 26.10.1998 korraldust nr 134; Ruhnu Vallavalitsuse 26.11.1998 korraldust nr 142; 17.12.
9. Selleks ajaks kui hakkasid kaebaja ja valla vahel läbirääkimised maade tagastamise teemal oli vald maade kompenseerimise juba otsustanud. Maatüki seisundi osas valla poolt tehtud hea tahte avaldusele kaebaja ei reageerinud (tl 75-76). Vallavolikogu kehtestas 17.03.2008 otsusega nr 6 vaidlusaluse maatüki detailplaneeringu, mingeid vastuväiteid ega kaebusi ei esitatud. 3 3-08-351 Kolmas isik Ee selgituse kohaselt ajab kogudus käesolevat haldusasja kaebaja kaudu, kuna kogudusel puuduvad võimalused iseseisvalt asja ajada ning toetab esitatud kaebust. Selgituse kohaselt on läbi ajaloo Ruhnut valitsenud riigivõimud tunnustanud Re õigust pastoraadi juurde kuuluvale maaomandile ning R tunnistati ka maa tagastamise õigustatud subjektiks. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
10. Kaebus on esitatud 20.02.2008 vastustaja 21.09.2007 haldusaktile. Kaebuse kohaselt sai kaebaja haldusaktist teada 22.01.2008 (tl 7). Menetlusosalised kaebusest teada saamise aega ei vaidlusta. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebuse 19.08.2008 täpsustuse kohaselt saab kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine alguse Ruhnu Vallavalitsuse õigusvastastest 26.10.1998 korraldusest nr 134 ja 26.11.1998 korraldusest nr 142 ning õigusvastaselt lahendamata jäetud taotlusest järelevalve teostamiseks nimetatud korralduste suhtes, mis rikub kaebaja õigusi HKMS § 7 lg 1 alusel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi väidet ega tõendid selle kohta, et Ruhnu Vallavalitsuse nimetatud korraldused, maavanema järelevalve toimingud on vaidlustatud ja/või korralduste/toimingute õigusvastasus on tuvastatud. Seetõttu ei saa kaebaja käesolevas asjas tugineda väidetele selle kohta, et Ruhnu Vallavalitsuse 26.10.1998 korraldus nr 134 ja 26.11.1998 korraldus nr 142, maavanema järelevalve toimingud (tegevus või tegevusetus) on õigusvastased. Kuna kaebaja ei ole käesolevas kaebuses vaidlustanud nimetatud korraldusi ega esitanud nõuet Saare maavanema järelevalve läbiviimise/läbiviimata jätmise toimingutele, ei anna kohus õiguslikku hinnangut asjas esitatud väidetele nimetatud korralduste ja järelevalve menetluse õigusvastasuse osas. Kaebuse 12.06.2009 täienduses märgib kaebaja, et vaidlustatud korralduses on diskretsiooni teostatud ühekülgselt kuna haldusaktis ei ole arvesse võetud omandireformi õigustatud subjekti huve ning korralduse vastuvõtmise ajaks oli lahendamata kaebaja taotlus järelevalve algatamiseks 26.10.1998 korralduse nr 134, 26.11.1998 korralduse nr 142 suhtes. Asjas esitatud tõendite kohaselt on eelpool nimetatud korralduste näol tegemist jõustunud haldusaktidega. Lähtudes HMS § 60 lg 2 on jõustunud haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Käsitletud paragrahvi lg 1 alusel loob kehtiv haldusakt õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik. Ka õigusvastane jõustunud haldusakt kehtib koos sellest tulenevate juriidiliste tagajärgedega. Seetõttu ei olnud maavanemale esitatud taotlus, nimetatud korralduste osas järelevalve teostamiseks, iseenesest õiguslikuks takistuseks kaevatava korralduse vastuvõtmiseks. Kaebaja väidetel on teda kui maareformi õigustatud subjekti hoitud Ruhnu kirikumaade tagastamise küsimuses alates 12.11.2002 teadmatuses ning nende seisukohti ei ole nimetatud maade osas toimunud menetlustes küsitud. MRS § 5 lg 1 kohaselt on maareformi õigustatud subjektideks isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või kompenseerimist. 4 3-08-351 Õigusvastaselt võõrandatud Ruhnu Kirikumaa tagastamise toimiku materjalide kohaselt esitas 16.01.1992 avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks E R (toimik -108 tl 3). ÕVVTK Saare Maakonna komisjoni 26.02.1993 otsuse nr 4/421 alusel tunnistati Ruhnu saarel asunud Ruhnu Kirikumaa 45, 48 ha osas omandireformi õigustatud subjektiks selle endine omanik E (samas tl 4). Nimetatud otsusest lähtudes ning kooskõlas 16.12.1996 Ruhnu Vallavolikogu otsusega nr 14 kinnitatud maakorraldusekavaga võttis Ruhnu Vallavalitsus 26.10.1998 vastu korralduse nr 134, millega otsustati tagastada E 26,4 ha suurune maaüksus „Ruhnu Kirikumaa“. Piiriprotokoll Ruhnu Kirikumaa maaüksuse piiride kättenäitamise kohta koostati 10.10.1998 ning allkirjastati asjaosaliste poolt (samas tl 13, 14). Ruhnu Vallavalitsuse 26.11.1998 korraldusega nr 142 otsustati kompenseerida Õigusvastaselt võõrandatud Ruhnu Kirikumaa 19,09 ha eest (tl 36). Eeltoodust lähtudes lahendati Ruhnu Kirikumaa osas esitatud avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks kogu õigusvastaselt võõrandatud maa osas (26,4+19,08 ha=45,48 ha). Juhul, kui kaebaja leidis, et Ruhnu Vallavalitsuse 26.10.1998 korraldus nr 134 ja 26.11.1998 korraldus nr 142 rikuvad tema õigusi, oleks kaebaja pidanud need vaidlustama seadustega sätestatud korras. Ruhnu Vallavalitsus esitas taotluse Kooli maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks 30.03.2006 (tl 27). Selleks ajaks oli õigusjärgsetele omanikele maa tagastatud 16.12.1996 Ruhnu Vallavolikogu poolt kinnitatud Ruhnu saare maakorralduskava alusel ja kantud kinnistusregistrisse ning tagastamata jäetud maa kompenseeritud (tl 35). Asjas esitatud tõendite kohaselt on eelpool nimetatud haldusaktid jõustunud ja kehtivad. Seega oli kaevatava otsuse vastuvõtmise ajaks maareform Ruhnu Kirikumaade osas lõppenud. Tulenevalt eeltoodust ei saa kaevatav korraldus rikkuda kaebaja kui õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekti õigusi vaidlusaluse maa osas. Peale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks/kompenseerimiseks esitatud 16.01.1992 avalduse lahendamist ei ole enam kirikumaade tagastamise küsimust, mida oleks Ruhnu Vallavalitsusel ja/või vastustajal tulnud lahenda ning mille lahendamisest oleks saanud/tulnud kaebajat teavitada. Kaebaja hinnangul rikub vastustaja hea halduse tava, kuna Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 7 lg 1 alusel oleks maavanem pidanud enne vaidlustatud korralduse andmist sellest informeerima kaebajat. Vabariigi Valitsuse
11. juuni
12. a määrusega nr 133 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ reguleerib «Maareformi seaduse» §-s 28 nimetatud maa munitsipaalomandisse andmist ning määrab maa munitsipaalomandisse andmise otsustajad. Käsitletud korra § 7 lg 1 alusel kontrollib maavanem või keskkonnaminister esitatud dokumentide vastavust «Maareformi seaduses» ning käesolevas määruses kehtestatud nõuetele, samuti kontrollitakse taotletava maa vajalikkust riigile õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks, välja arvatud juhul, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse «Maareformi seaduse» § 28 lõike 1 punkti 1 alusel. Maavanemal või keskkonnaministril on õigus nõuda taotluse läbivaatamise ajal maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Viidatud säte annab maavanemale õiguse nõuda täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist, kuid ei kohusta maavanemat selleks. HMS § 40 lg 1 alusel tuleb enne haldusakti andmist anda menetlusosalisele võimalus esitada oma arvamus asjas. Menetlusosaliseks asjas on HMS § 11 lg 1 alusel isik, kes haldusakti andmist taotleb, kellele haldusakt on suunatud, kelle õigusi või kohustusi haldusakt puudutab. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest oli kaevatava otsuse vastuvõtmise ajaks maareform Ruhnu Kirikumaade osas lõppenud ning kaebajat ei saa munitsipaliseerimiseks esitatud taotluse esitamise ajal 30.03.2009 (tl 27) ning kaevatava korralduse vastuvõtmise ajal 5 3-08-351 käsitleda vaidlusaluse maatüki suhtes maareformi õigustatud subjektina, seetõttu ei saanud kaevatav korraldus puudutada kaebaja õigusi vaidlusaluse maatüki munitsipaalomandisse andmise menetlemisel ning kaebaja ei olnud menetlusosaliseks vaidlusaluse maatüki munitsipaalomandisse andmise otsustamisel. Maa kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseks esitas taotluse E (tl 37, koguduse liikmete avaldus Ruhnu saare maakorralduskava toimikus, lk nummerdamata). Kaebaja selgituse kohaselt ei ole kaebaja andnud nõusolekut maa kompenseerimiseks ning üksikutel koguduse liikmetel puudus selleks pädevus. Kaebaja selgituste kohaselt ei piisa koguduse soovist/tahtest oma vara võõrandada, vaid selleks on vaja taotleda konsistooriumi nõusolekut. Kaebaja viitab siinjuures E Varade seaduse § 11 lg 1, mille kohaselt võib kogudus võõrandada, pantida või seada muud piiratud asjaõigused kinnistule või hoonele konsistooriumi loal (tl 122, 124). Isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist (omandireformi õigustatud subjekti) ei saa käsitada kinnisasja/vara omanikuna. Seega ei laiene kaebaja poolt tehtud viide õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja/või kompenseerimise menetlusele. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Vaidlusalusel juhul on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud E. ORAS, MRS, Kirikute ja koguduste seadus ( redaktsioon 24.04.1994 01.07.2002) ei sätesta kogudustele piiranguid/erisusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise menetluses. Ühtegi väidet ega tõendit selle kohata, et vaidlusaluse maatüki tagastamise/kompenseerimise menetluses (enne Ruhnu Vallavalitsuse 26.10.1998 korraldus nr 134 ja 26.11.1998 korraldus nr 142 jõustumist), oleks kaebaja ja/või E Ruhnu teavitanud Ruhnu Vallavalitsust või vastustajat asjaolust, et menetlusosaliseks kirikumaade tagastamise/kompenseerimise menetluses on E, asjas esitatud ei ole. Asjas kogutud tõendite kohaselt on vaidlusaluste maade osas läbiviidud mitmeid olulisi menetlusi: - maareformi läbiviimiseks koostati 1996 aastal Ruhnu saare maakorralduskava, mille menetluses osales R, kes kooskõlastas esitatud maakorralduskava; - maakorralduskava alusel toimus maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamine Rele, piiriprotokolli kooskõlastas ka Re esindaja; - maakorralduskavast lähtuvalt kinnitati 17.12.2002 Ruhnu Vallavolikogu otsusega Ruhnu valla üldplaneering, mida ei vaidlustatud kaebaja ega Re poolt; - Ruhnu Vallavolikogu 17.03.2008 otsusega kehtestati „Kirikla ja Kooli maaüksuses detailplaneering“, millele mingeid vastuväiteid ega kaebusi ei esitatud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud vaidlusaluse maatükiga seonduvalt aastaid kestnud menetlused kogudusele teadmata ning arvestades seda, et R on E-sse kuuluv kogudus, pidi maatüki osas toimunud menetlusest olema teadlik ka kaebaja. Antud järeldust kinnitab kohtu hinnangul Siseministeeriumi 12.11.2008 teatis, mille kohaselt kanti E Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse 20.01.
13. Esitatud taotlusest tulenevalt oli kande aluseks E tahteavaldus, mille kohaselt taastati R E Kirikukogu 30.10.1996 otsusega ( tl 113). Kui kaebaja ja/või Re hinnangul ei olnud vaidlusaluse maatüki osas läbiiviidud menetlus ja vastuvõetud haldusaktid kooskõlas seadusega ning rikkusid nende õigusi, oleks tulnud astuda kohaseid samme oma õiguste kaitseks ning vaidlustada vastavad toimingud ja/või korraldused. Juhul, kui kaebaja ei sekkunud või ei tundnud piisavat huvi koguduse maade üle käiva menetluse suhtes, võttis kaebaja endale riski, et tema õigused või huvid võivad antud menetluses õigusvastaselt võõrandatud vara osas jääda vajaliku kaitseta. 6 3-08-351 Kaebaja hinnangul ei ole haldusakt täpne. Volikogu otsusega taotleti munitsipaalomandisse maatükki suurusega 2,4 ha, kuid kaevatavas korralduses on maatüki suuruseks märgitud 2,5 ha. Kaebaja hinnangul on tegemist olulise veaga, mis kahjustab tema huve. Samas ei selgu kaebusest, mil moel maatüki suuruse erinevus kaebaja huve kahjustab. Seetõttu on antud väide paljasõnaline. Tulenevalt eeltoodust ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Saare Maavalitsus, Ruhnu Vallavalitsus taotlesid jätta kohtukulud kaebaja kanda. Nimetatud menetlusosalised ei ole kohtule esitanud kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Seega puudub lähtudes HKMS § 93 lg 1 alus taotlejatele menetluskulude väljamõistmiseks. R taotlust menetluskulude hüvitamiseks ei esitanud. Annika Vendik Kohtunik 7