Pärandist loobumise puhul on tegemist kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldava tehinguga, mille tagajärjena tekkis olukord, kus võlgniku asemel sai pärijaks tema tütar. Pärandist loobumine on tehtud jaanuaris 2004, see on ajal, mil Pärnu Maakohus menetles AS ETK Vikero Tekstiil ( pankrotis) hagi pankrotivõlgniku vastu 750 000 krooni nõudes. Pankrotivõlgniku ja kostja tegevus pärandi vastu võtmisel on seetõttu vastuolus ka hea usu põhimõttega. Loobudes vahetult enne eeldatavalt võlgniku kahjuks tehtavat kohtuotsust pärandi vastuvõtmisest, mille hulgas oli eeldatavalt olulise väärtusega korteriomand, kahjustas võlgnik sellega oma võlausaldajate huve. Arvestades asjaoluga, et võlgnik ei ole ülalnimetatud kohtuotsusega väljamõistetud summast midagi tasunud ning käesoleva seisuga puudub võlgnikul kinnisvara või muu vara, mille arvelt saab kohtuotsust täita, on ilmne, et võlgnik soovis oma tegevusetuse kaudu saavutada enda täielikku varatust, et mitte asuda hüvitama võlausaldajate nõudeid. PärS § 118 lg 2 p 1 kohaselt võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja ennistada kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Pärs § 188 lg 3 tulenevalt saab pärandi vastu võtta 10 aasta jooksul pärandi avanemisest, so käesoleval juhul 13.11.
S § 125 alusel sai nõude esitada võlausaldaja. Võlausaldajad said nõudeid esitada avaldusena pärimismenetluses sätestatud tähtaja jooksul, milline käesolevas vaidluses oli kuni 27.03.2004. Arvestades olukorda, kus võlausaldajal ei olnud pärandi avanemise ajal tunnustatud nõuet, kuid samas kestis kohtumenetlus kahju välja mõistmiseks, oli võlausaldajal võimalus rakendada oma nõude tagamiseks pärandi hoiumeetmeid (PärS § 110-111). Seega on käesoleval juhul võlausaldaja jätnud õiguskaitsevahendid õigeaegselt rakendamata.
lg 1 kohaselt pankrotihaldur on pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, mis annab talle õiguse teha tehinguid ja muid toiminguid võlgniku nimel ning esindada kohtus ainult võlgnikku.
S § 125 alusel nõuet, kuna haldur esindab kohtumenetluses võlgnikku mitte võlausaldajaid.
lg 1 kohaselt tagasivõitmise korral tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
§-des 110-114 sätestatud ehk tagasivõidetavate tehingute loetelus pärandist loobumist märgitud ei ole.
lg 1 sätestab üheselt, et kui võlgnik saab pärast pankroti väljakuulutamist pärandi või annaku, otsustab selle vastuvõtmise või sellest loobumise haldur. Sama kehtib kui võlgnik saab pärandi või annaku enne pankroti väljakuulutamist, kuid ei ole pankroti väljakuulutamise ajaks pärandit või annakut vastu võtnud ega sellest loobunud. Käesolevas vaidluses võlgnik sai pärandi ja loobus sellest enne pankroti väljakuulutamist ning seega halduril puudub pädevus esitada mistahes nõudeid pärandvara suhtes. PärS § 115 lg 2 teise lause kohaselt pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta. Eelnimetatud pöördumatuse printsiip on tingimatu. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 13.11.2003 suri hageja isa E. J., 15.01.2004 tegi hageja notari juures pärandist loobumise avalduse, 15.01.2004 tegi kostja notari juures pärandi vastuvõtmise avalduse, 27.01.2004 avaldas notar pärimisteate väljaandes Ametlikud Teadaanded, 21.04.2004 tegi Pärnu Maakohus otsuse, millega mõisteti tsiviilasjas nr 2-417/2002 hagejalt välja 750 000 krooni AS ETK Tekstiil (pankrotis) kasuks, lisaks 36 000 krooni riigilõivu. 01.07.2008 Pärnu Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-08-13608 kuulutati välja hageja pankrot ja nimetati 3 pankrotihalduriks Katrin Prükk ning Pärnu Maakohtu määrusega 20.02.2009 tsiviilasjas nr 2-0851521 määrati E. J. eestkostjaks tema tütar, kes on käesolevas asjas kostja A. E.. PärS § 125 alusel ei saa võlausaldajate huvides haldur esitada kohtule nõuet, sest pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja
lg 1 tulenevalt.
§-des 111-114 annab loetelu tehingutest, mida saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, kuid pärandist loobumist selles loetelus ei ole. Seadusandja on kehtestanud loetelu vara kohta, mis on võlgniku omandis olnud, kuid pärandvara loobumise korral ei olegi see vara võlgniku omandis olnud ja seetõttu seda tehingut ei saa hiljem vaidlustada. Selline seisukoht haakub pärandist loobumise puhul PärS § 115 tuleneva pöördumatuse printsiibiga.
lg 1 kohaselt, kui võlgnik saab pärast pankroti väljakuulutamist pärandi või annaku, otsustab selle vastuvõtmise või sellest loobumise haldur. Käesolevas asjas võlgnik sai pärandi ja loobus sellest pärast pankroti väljakuulutamist ning seega puudub halduril alus esitada nõudeid pärandvara suhtes. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus E. J. (pankrotis) palub tühistada maakohtu otsuse, teha asjas uus otsus ja rahuldada hagi. Menetluskulud jätta kostja kanda. Väär on maakohtu seisukoht, et kuna pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, siis pankrotihaldur ei saa korraldada võlausaldajate nõuete rahuldamist PärS § 125 alusel. Pärandist loobunu pankroti korral tuleks PärS §-i 125 tõlgendada selliselt, et loobunu võlausaldajate nõuete rahuldamist loobunul õiguse järgi saada olevast pärandiosast saab nõuda ka pankrotihaldur. PärS § 125 reguleerib üksnes võla tasumise korda ega loo iseseisvat õigussuhet võlausaldaja ja pärandi vastuvõtja vahel. Hagi esitades pankrotihaldur korraldab võlausaldajate selliste nõuete täitmist, mis võlausaldajatel on pärandist loobunud pankrotivõlgniku vastu. Kui pärandist loobunu pärandiosast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (nagu praegusel juhul), siis on PärS § 125 kohase nõude esitamine pankrotihalduri kaudu ainus moodus, mille kaudu tagatakse pärandist loobunu võlausaldajate võrdne kohtlemine. Kui asuda seisukohale, et PärS §-125 ei saa tõlgendada selliselt, et nõude saaks esitada ka pankrotihaldur, tulnuks hagejale anda võimalus lepingulisele esindusele tuginemiseks. Pärandist loobumist saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tagasivõitmise alus tuleb ka
§-st 110 ja et just sellele normile tugines ka hageja. Selle normi kohaldamist pole maakohus oma otsuses analüüsinud. Maakohus on ekslikult leidnud, et kehtiva õiguse kohaselt saab tagasi võita vaid võlgniku omandist välja läinud vara. Alates 01.01.2004 kehtiv seadus ei pea tagasivõitmise puhul oluliseks seda, kas tagasivõidetava tehinguga läks vara võlgniku omandist välja või mitte. Selle asemel on määravaks see, kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve (
Ekslik on maakohtu seisukoht
lg 1 osas, et selle normi alusel puudub halduril alus esitada nõudeid pankrotivara suhtes.
lg 1 reguleerib olukorda, kus võlgnik saab pärast pankroti väljakuulutamist pärandi või annaku. Käesoleval juhul sai võlgnik pärandi enne pankroti väljakuulutamist. Seega ei kuulu see norm käesolevas vaidluses kohaldamisele. Maakohtu otsusest võib järeldada, et pärandist loobumise tagasivõitmise välistab PärS § 115 lõige 2. PärS § 115 keelab pärijal kord juba tehtud tahteavaldust hilisemat muutmist, kuid ei piira selle kehtetuks tunnistamist tehingu kehtetuks tunnistamise üld- või erialuste olemasolu korral. Hageja tugines muuhulgas hea usu põhimõttele ja pärandist loobumise avalduse vastuolule heade kommetega. Kohus ei ole andnud pankrotivõlgniku ja kostja käitumisele hinnangut hea usu ja heade kommete täitmise nõude valguses. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 4 Kolleegium leiab, Pärnu Maakohtu 24.08.2009 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et PärS § 125 alusel ei saa võlausaldajate huvides haldur esitada kohtule nõuet, sest pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja
S § 125 kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Kolleegium ei nõustu kaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt saab PärS§ 125 alusel nõude esitada ka pankrotihaldur võlgniku seadusliku esindajana. Maakohus on õigesti leidnud, et rahuldamisele ei kuulu ka hageja alternatiivselt esitatud nõuded. Hagiavalduse kohaselt juhul, kui pankrotihaldur ei ole pädev esitama PärS § 125 alusel nõuet, palus hageja alternatiivselt hagi rahuldada
Pärandist loobumise puhul on tegemist kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldava tehinguga, mille tagajärjena tekkis olukord, kus võlgniku asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja tugineb
§-le 110 lg 1 p 4, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Kolleegium leiab, et nimetatud alusel hagi rahuldamisele ei kuulu, kuna pärandist loobumine on ühepoolne tehing. Seega puudub kausaaltehing E. J. ja A. E. vahel. A. E. õigus pärida oma vanaisa vara tuleneb pärimisseadusest. Kostja A. E. ei ole võimalik käsitleda tehingu (pärandist loobumise avaldus) teise poolena. Kaebuses leiab hageja, et maakohus ei ole andnud hinnangut tema nõudele, mille kohaselt on E. J. tahteavaldus pärandist loobumise kohta vastuolus heade kommetega ja tehtud vastuolus hea usu põhimõttega, kuna isik, kellel on täitmata kohustusi ja kes loobub pärandist, käitub oma võlausaldajate suhtes ebaausalt ja ebaõiglaselt. Hagiavalduse kohaselt võlgniku pahatahtlikkust ilmestab see, et oma käitumisega lõi ta olukorra, kus pärand ei läinud mitte kogukonna hüvanguks (nt kohalikule omavalitsusele), vaid oma tütrele (t.l.145). TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Antud asjas on kostjaks aga A. E., kes sai pärijaks pärandi vastuvõtmise avalduse alusel tulenevalt pärimisseadusest. Kuivõrd E. J. ja A. E. vahel puudub kausaaltehing, siis maakohus ei pidanudki hinnangut andma asjaolule, kas E. J. toimis pärandist loobumisel kooskõlas heade kommetega või kas tema käitumine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Peale selle on pankrotihaldur hagiavalduses esitanud vaid üldised väited, kuid pole viidatud tõenditele, millest võiks järeldada, et E. J. tahe oli suunatud pärandist loobumisel vaid sellele, et pärand ei läheks kogukonna hüvanguks. Hagiavaldusest ei selgu, kuidas vaidlusaluse pärandi ülemineku korral kogukonna hüvanguks, oleks paremini olnud kaitstud E. J. võlausaldajate huvid. Kui ka E. J. tahteavaldus pärandist loobumiseks olnuks tehtud vastuolus hea usu põhimõttega, siis kolleegiumi arvates ei laiene samad asjaolud kostja A. E. tahteavaldusele, mille ta tegi vanaisa pärandi vastuvõtmiseks 15.01.2004 notarile. Neid kahte pärimisseaduse alusel tehtud tahteavaldust ei ole võimalik käsitleda kahepoolse tehinguna nagu seda on käsitletud hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses. Maakohus on küll ekslikult leidnud, et ka praegu kehtiva õiguse kohaselt saab tagasi võita vaid võlgniku omandist välja läinud vara, kuid see ei mõjuta otsuse sisu. Alates 01.01.2004. a kehtiva pankrotiseaduse sätete kohaselt ei ole tagasivõitmise puhul oluline, kas tagasivõidetava tehinguga läks vara võlgniku omandist välja või mitte. Määravaks on asjaolu, kas tehinguga kahjustati võlausaldajate huve (
Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. 5 Reet Allikvere Ülle Jänes Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 25.05.2010.a. otsusega nr. 3-2-1-41-10 Iko Nõmm RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.