Obsah (6)

§ 218§ 187§ 436§ 162§ 657§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-14261 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.04.2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Malle Seppik j

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista elatise 3 000 krooni, sest kostja ei täida vabatahtlikult abivajava töövõimetu vanema ülalpidamise kohustust. Hagejal on täisealine poeg A. K., kes elab emast eraldi koos oma perega. Hageja on Tallinna Pensioniameti 21.11.2008 ekspertiisi otsusest nr 454637 tulenevalt üldhaigestumise tagajärjel kaotanud 100% töövõimest. Hageja igakuulise töövõimetuspensioni suurus on alates 01.04.2008 3 887 krooni, millele lisandub sotsiaaltoetus 260 krooni. Hagejale kuulub kaasomandina 465/1086 korteriomandist Tallinnas XXXXX XXX-X, mis on ka hageja elukohaks. A. A. kaasomandi osale on seatud hüpoteek Nordea Bank Finland Plc kasuks 540 000 krooni ning rahalise kohustusena maksab hageja igakuiselt pangale 4 520 krooni. Hageja luges oma kuludeks kokku 8 670 krooni. Hageja hinnangul ei jätku tal normaalseks äraelamiseks rahalisi vahendeid, sest kulud ületavad sissetulekut. Teisi võimalikke toetajaid peale kostja, kellelt abi loota, hagejal ei ole. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja on saanud palka B. L. ning teda on toetanud kostja ja kostja vanaema. Hageja sissetulek lubab tal osta kõik eluks vajaliku. Hagejale oli tehtud ettepanek odavama korteri ostmiseks, mis aitaks kulutusi oluliselt vähendada, kuid hageja loobus sellest. Kostja andis nõusoleku pangaga käenduslepingu sõlmimiseks ning vastutab käenduslepingu järgi hageja kohustuste mittetäitmise korral. Kostja leidis, et hagejal on parem varaline seis kui temal. Kostja keskmine sissetulek on 15 000 krooni, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kostja abikaasa töötab AS-is N., kuid ettevõttel on rasked ajad ning suvel käis ta tööl ainult 4 päeva, hetkel tööd ei ole. Korter, kus kostja pere elab, on ostetud pangalaenu abil ja igakuine makse pangale on 8 000 krooni. Lisaks väitis kostja, et hageja hoidis kõrvale oma vanema kohustuste täitmisest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja on 29.10.2008 arstliku ekspertiisi otsuse nr 454637 järgi töövõimetu. Tema sissetulekuks on vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 04.07.2008 teatisele pension 3 887 krooni ning hageja väite kohaselt sotsiaaltoetus 260 krooni kuus, kokku 4 147 krooni kuus. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kuni

1. detsembrini sai ta palka B. L.. Aeg-ajalt on hageja teinud väikestes summades sularaha sissemakseid oma kontole, mis kostja seletuse kohaselt sai hageja oma emalt. Hagejale kuulub osa kaasomandist aadressil XXXXX XXX-X, mis on käesoleval ajal tema eluasemeks. Hageja kulutusteks on maksed pangalaenu katteks 4 520 krooni, eluasemekulud 1 650 krooni, kulutused toidule 2 000 krooni ja kulutused ravimitele 500 krooni, kokku 8 670 krooni. Seega ületavad hageja kulud 4 523 krooni võrra tema sissetulekuid. Kostja sissetulekuks on töötasu ca 15 000 krooni kuus, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ning lähtuvalt kostja seletusest ei ole hetkel kostja abikaasal tööd. Kostjale ja tema abikaasale kuulub korteriomand aadressil XXXXXXX XXX XXX/XXX-XX, mis on pere eluasemeks. Kostjale kuulub sõiduauto Volkswagen Passat (ehitusaasta 2000). 2 Kostja vajalikeks kuludeks on maksed eluasemelaenu katteks 8 000 krooni, kommunaalkulud koos side ja elektrienergia kuludega ca 4 458 krooni, lasteaia kulu ca 593 krooni ning kulu lapse hobile 450 krooni, kokku 13 501 krooni kuus. Kostja ei ole välja toonud kulusid riietele ja toidule. Kohus leidis, et poolte varaline seis on enamvähem võrdne. Probleem on selles, et hagejal puuduvad rahalised vahendid igakuiselt pangalaenu 4 470 krooni tasumiseks. Hageja pidi korteriomandi ostmisel
2. aastal arvestama oma sissetulekutega ja asjaoluga, et tema pojal on juba eelnevalt kohustus panga ees ning hageja tervis võib halveneda, mis ei võimalda tal töötada ja lisasissetulekut saada, sest invaliid on ta alates lapseeast. Poolte kinnitusel on hageja pangalaenu tasumise kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud panga ja kostja vahel käendusleping. Seega, kui hageja ei suuda oma kohustusi panga ees täita, on pangal õigus nõuda laenu tagastamist kostjalt. Kohus leidis, et hageja kohustuste täitmata jätmisel tekib kohustus panga ees kostjal ning seetõttu arvestades kostja varanduslikku seisu, ei ole õiglane kostjalt lisaks hageja eest võetud kohustusele mõista välja veel elatis 3 000 krooni. Kostja tegi probleemi lahendamiseks hagejale ettepaneku korteri võõrandamiseks temale koos eluaegse kasutamise võimalusega, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kostja väide, et hageja hoidus kõrvale vanema kohustuste täitmisest, on paljasõnaline ja selle kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Apellatsioonkaebus A. A. palub tühistada maakohtu 12.10.2009 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kui kohus jätab hagi rahuldamata, palub apellant tühistada otsuse osas, millega kohus jättis menetluskulud apellandi kanda. Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja teinud kohtuistungil selgitatud asjaolude pinnal ebaõigeid järeldusi. Kohtuotsus on vastuolus

§ 436mõttega, mille kohaselt otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.

Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et kostjal ei ole majanduslikult võimalik ema ülalpidamiseks elatist tasuda. Apellant oli arvamusel, et kuna kostja elab 3-toalises kõigi mugavustega korteris, teenib 26 000 kroonik kuus ja on majanduslikult kindlustatud, peab ta tagama oma invaliidist kõrges vanuses ema ülalpidamise mõistlikus määras. Apellant väitis, et kostja on maakohtus esitanud oma majandusliku olukorra kohta ebaõigeid andmeid ja kohut eksitanud, mis kokkuvõttes viis ebaõige kohtulahendini. Apellandi arvates oli väär kohtu seisukoht, nagu takistaks käendamiskohustus kostjat apellanti ülal pidamast. Apellandi arvates ei oma käendamiskohustus ülalpidamiskohustusega õiguslikku seost ja kohtuotsuse vastupidine järeldus on ebaõige. Apellandi arvates menetluskulude jätmine tema kanda on tema tervislikku seisundit ja majanduslikult rasket olukorda arvestades äärmiselt ebaõiglane (

§ 162lg 4), mistõttu oleks mõistlik jätta kummagi poole kulud nende enda kanda.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 3 Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Pk

S § 64 lg 1 järgi täisealiseks saanud laps on kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat ja lõige 2 sätestab, et kui täisealiseks saanud laps ei täida käesoleva paragrahvi

1. lõikes nimetatud kohustust, mõistab kohus vanema nõudel temalt välja vanemale elatise igakuise elatusrahana, lähtudes täisealiseks saanud lapse ja vanema varalisest seisundist ja vanema vajadustest. Maakohus on kaevatavas otsuses leidnud, et poolte varaline seisund on enamvähem võrdne ja kolleegiumi arvates ei lükka kaebuse väited maakohtu poolt tuvastatut ümber. Apellandi igakuine sissetulek on 4 417 krooni ja kostjal keskmiselt 15 000 krooni. Apellant väitis apellatsioonkaebuses, et kostja sissetulek on suurem, kuid oma väiteid, et kostja sissetulekuks on 26 000 krooni, ei ole apellant tõendanud. Kostja suurem palk
2. aastal ei anna alust järelduseks, et töötasu on sama suur ka praegusel ajal. Kostjal on ülal pidada kaks alaealist last ja kostja selgituse kohaselt on tema abikaasa küll tööl AS-s N., kuid tööd ei ole pidevalt. Seda kinnitas kostja ka ringkonnakohtu istungil. Varalise seisundi hindamisel on oluline hinnata lisaks poolte sissetulekutele ka poolte põhjendatud kulutusi. Nii hageja kui ka kostja on lisaks igakuistele tavapärastele kuludele kohustatud maksma tagasi pangale eluasemelaenu – hageja 4 470 krooni ja kostja ca 8 000 krooni kuus. Kuna mõlemad pooled kasutavad omandatud korterit elamiseks, siis on põhjendatud arvestada laenu tasumist varalise seisundi hindamisel. Pärast igakuiste laenumaksete tasumist jääb kostjale 7 000 krooni, millest tuleb katta kulud eluasemele, toidule, riietele ja laste ülalpidamiseks. Maakohus on tuvastanud, et kostja kulud, arvestamata pere toidule ja riietele kuluvat, on 13 501 krooni kuus. Apellant seda maakohtu järeldust vaidlustanud ei ole. Arvestades, et tavapäraselt tuleb teha kulusid ka toidule ja riietele, siis leiab kolleegium, et kostja varanduslik seisund ei võimalda tasuda hagejale elatist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja vajadus saada kostjalt elatusraha on tingitud hageja kohustusest maksta tagasi pangale laen. Ilma laenumakseteta oleksid hageja sissetulekud piisavad, et katta oma igapäevaseid kulusid. Vaidlust ei ole selles, et kostja käendab hageja laenu tagasimaksmist. Seega, kui hageja ei suuda laenu tagasi maksta, on pangal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt hageja laenu tasumist. Eeltoodu tõttu on maakohus õigesti arvestanud ka käenduskohustuse olemasolu. Kolleegiumi arvates tuleb elatise nõude üle otsustamisel hinnata ka seda, kas pooled oma õiguste teostamisel toimivad heas usus. Kostja on pakkunud hagejale korduvalt võimalust, et leppida pangas kokku, et kostja tasub hageja eluasemelaenu tingimusel, et laenuga ostetud korteriomand jääb kostjale, kusjuures hageja ja tema ema võivad oma eluajal korteris elada ning vastava õiguse kohta tehakse märge kinnistusraamatusse. Hageja on sellest järjekindlalt keeldunud. Kolleegium leiab, et hageja ise ei ole soovinud leida mõistlikku lahendust, mis oleks taganud panga ees laenukohustuse täitmise ja võimaluse elada edasi harjumuspärases elukohas. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti menetluskulud jätnud

§ 162

lg 1 järgi hageja kanda.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei ole alust, kuna menetluskulude jätmine hageja kanda ei ole äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagejal oli võimalus vältida menetluskulude kandmist kostja poolt pakutuga nõustudes. Kostja selgitas, et juhul, kui hageja nõustub kostja poolt pakutud laenu ülevõtmisega, siis kostja menetluskulusid ei nõua. 4 Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

§ 171lg 1 järgi jätta hageja kanda.

Margo Klaar Tiit Kollom Malle Seppik 5