Obsah (5)

§ 19§ 14§ 18§ 20§ 15

Ärakiri KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Sirja Tooming sekretär Piret Landberg tõlk Jelena Zubtsova Otsuse tegemise aeg ja koht 19.0 19.05 .05. 2009 2009.a.,

§ 19lg.

4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kostja keeldub hagejat korterisse laskmast ega anna välja mingit dokumentatsiooni ühisvara suhtes. Hageja tegi päringu auto maksumuse kohta. Auto maksumus 1996.a. seisuga oli 32 500 krooni. Müügi seisuga maksis analoogiline auto 15 500 krooni. Hageja palub jagada poolte ühisvara ja kindlaks määrata poolte osad järgmiselt: hagejale 50% - 140 750 krooni ning kostjale 50% 140 750 krooni. Jätta korter aadressil Xxxxs, kostja ainuomandisse. Välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 115 750 krooni ning hageja kantud kohtukulud õigusabi eest. 25.03.2009.a. saabus hagiavaldus nõuete muutmiseks ühisvara jagamisel. Hageja leiab, et kuna asi on menetluses juba 7 aastat, siis jagamisele kuulub ainult järgmine vara: 1) kolmetoaline korter aadressil Xxxxs, mille keskmine turuväärtus käesoleval ajal on OBERHAUS kinnisvarafirma eksperdiarvamuse alusel 410 000 krooni, 2) külmkapp "Bompani" 2 000 krooni, 3) gaasipliit "Bompani" 2 000 krooni, 4) teler "Samsung" 1 500 krooni. Maksumus on määratud TsÜS § 65 alusel. Aiandusühistus "Xxxx" suvila müümisest saadud raha on summas 50 000 krooni, millest kummagi poole osa on 25 000 krooni. Sai kostja. 2 Auto "xxxx" müümisest saadud rahast summas 15 500 krooni on kummagi poole osa 7 750 krooni. Sai hageja. Hageja on korduvalt pakkunud jagada ühisvara, kuid kostja keeldub, samuti kostja keeldub mingisugust summat vabatahtlikult hüvitamast. Arvestades, et kostjale jäänud vara osa on hageja osast oluliselt suurem, on hageja arvamusel, et on mõistlik teha taasarvestus kogu saadud raha osas ning välja mõista kostjalt 17 250 krooni.

§ 14

sätestab ühisvara mõiste, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

§ 18lg.

1 sätestab, et abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.

§ 19lg.

1 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.

§ 19lg.

4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Hageja palub jagada poolte abielu kestel omandatud vara võrdselt. Jätta kostja ainuomandisse kolmetoaline korter aadressil Xxxxs, registriosa nr. xxxx (410 000 krooni), külmkapp "Bompani" (2 000 krooni), gaasipliit "Bompani" (2 000 krooni), teler "Samsung" (l 500 krooni), kohustusega välja maksta hagejale hüvitis

§ 19lg.

4 alusel summas 207 750 krooni (415 000/2= 207 750 krooni). Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista 17 250 krooni, mis oli saadud vara müümisest, ning hageja kantud kohtukulud. II. Kostja vastuhagi. vastuhagi 03.12.2004.a. saabus kohtule vastuhagi ühisvara koosseisu suurendamise ja selle jagamise nõudes, mille kohaselt kostja selgitab, et pooltel olnud garaaž jäi hagejale ja hageja müüs selle 2000.a. detsembrikuus 20 000 krooni eest ehk pärast abielusuhete lõppemist. Ostumüügi lepingus on märgitud summa 15 000 krooni, kuid tegelikult müüdi garaaž 20 000 krooni eest, mida võib tõendada ostja. Ühisvarana ei ole näidatud tööriistu, hõbeesemeid ja osa raamatuid, mida hageja sai summas 10 190 krooni. Poolte abielusuhted lõppesid alates 2000.a. märtsist, mis on tõendatud Narva Linnakohtu jõustunud 09.01.2001.a. otsusega. Hagejale jäi abielu lahutamisel järgmine vara: sõiduauto Xxxx maksumusega 55 000 krooni, garaaž maksumusega 20 000 krooni, teleantenn maksumusega 7 000 krooni. Kogusummas 82 000 krooni. Peale selle võttis hageja endale järgmise vara: röster maksumusega 450 krooni, 4 hõbepeekrit 400 krooni tk summas 1 600 krooni, 6 hõbelusikat 100 krooni tk summas 600 krooni, drelli maksumusega 1 242 krooni, tööriistakomplekti maksumusega 800 krooni, tööpingi maksumusega 1200 krooni, raamatud kogusummas 4 300 krooni. Kokku 10 190 krooni, mis tuleb samuti tunnistada ühisvaraks. Peale selle sai hageja pärast abielu lahutamist poja kaudu 10 000 krooni aiamaja müümisest saadud rahast. Abielusuhete lõppemise hetkeks 2000.a. märtsis oli pooltel võlgnevus korterimaksete ja kommunaalteenuste osutamise eest 4 972 krooni, viivist 654 krooni. Kokku 5 626 krooni, mille kostja kustutas ise. Alates abielusuhete lõppemisest ja kuni käesoleva ajani ei osale hageja korteri eest tasumisel, kõiki vajalikke kulutusi kannab kostja üksi, mis alates 2000.a. on summas 33 843 krooni. Seega tuleb ühisvara jagamisel võtta arvesse ka 50% kohustustest, mida pooled on enda peale võtnud abielu kestel. Vastuhagi esitamise hetkeks kummagi poole osa korteri haldamisel on 16 921 krooni ja 50 senti. Hageja on võtnud endale vara summas 102 190 krooni. Kostjale jäi vara summas 92 700 krooni, võlgnevus summas 10 000 krooni, korterivõlg summas 5 626 krooni ning korteri haldamiskulud käesolevaks ajaks summas 33 843 krooni. Kostja palub ühisvara jagamisel tunnistada hageja varaks hageja valduses olevad sõiduauto Xxxx maksumusega 55 000 krooni, garaaž maksumusega 20 000 krooni, antenn maksumusega 7 000 krooni, hõbe, tööriistad, raamatud summas 10 190 krooni, raha summas 10 000 krooni. Kokku summas 102 190 krooni. Samuti tunnistada tema osa kohustustes 24 734 krooni ja 50 senti. Kostja varaks tunnistada korter maksumusega 50 000 krooni, aiamaja maksumusega 50 000 krooni - 10 000 krooni = 40 000 krooni, vara maksumusega 2 700 krooni. Kokku vara 92 700 krooni. Samuti tunnistada kostja osa ühistes kohustustes 24 734 krooni ja 50 senti. 3 17.04.2009.a. saabunus kohtule vastuhagi muutmine ühisvara jagamise nõuete osas. Kostja vastuhagejana leiab, et vastavalt AÕS § 75 kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Ning vastavalt VÕS §-le 76 lg. 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi lõikele 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat, ning lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Alates 2000.a. märtsist hageja ei tasu ühisvara - korteri asukohaga Xxxxs, ülalhoidmise kulusid. Kõik kulud on kandnud kostja ainuisikuliselt ja need on kokku 77 913 krooni. Peale selle abielusuhete lõppemise momendiks omasid pooled ühist võlgnevust Narva Elamuvaldus ees summas 4 427 krooni ja 80 senti. Veel on makstud viivist õigeaegselt tasumata summalt suuruses 1 913 krooni, kokku seega 6 340 krooni. Samuti on tasutud ka sihtmakse summas 1 637 krooni. Ühisvara ülalhoidmise ning selle turuväärtuse maksumuse tõusu kindlustamiseks on kostja poolt viidud läbi aadressil xxxx korteri akende väljavahetamine. Selleks oli kulutatud 16 008 krooni. Käesoleval ajal Pindi Kinnisvara eksperdihinnangu nr. 090402-14173-401 kohaselt on korteri maksumuseks hinnatud 310 000 krooni, arvestades korteri rahuldavat tehnilist ja sanitaartehnilist seisundit ja akende osaliselt väljavahetamist. Peale selle oli korteri erastamisel osa rahast tasutud kostja isa poolt kingitud rahvakapitali obligatsioonide näol summas 8 400 krooni. Ka aiamaja oli kingitud isa poolt, mis on kinnitatud ka Aiandusühistu XXXX tõendiga. Seoses sellega kostja leiab, et hageja osa ühisvaras ei saa olla 50%. Vastavalt

§-le 19 lg. 2 p. 4 võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Aiamaja võõrandamisel saadud summast 50 000 krooni on hageja juba saanud 10 000 krooni, mida on kohtuistungil tõendanud ka poeg K. K. Seega hageja osa ühisvaras korteri aadressil Xxxx, ja aiamaja Aiandusühistus XXXX näol ei saa ületada 25% ehk rahalises väärtuses 90 000 krooni. Külmutuskapi Bompani ja gaasipliidi Bompani näitamine ühisvara loetelu koosseisus on asjakohatu, kuna see vara on vanemate poolt kingitud pojale. Sõiduauto Xxxx, mille väärtuseks on hageja hinnanud 15 500 krooni, maksis tegelikult selle omandamise momendil 55 000 krooni. Vastavalt Eesti Konjunktuuriinstituudi 17.02.2002.a. kokkuvõttele, maksis selline mootorsõiduk keskmiselt 32 000 krooni ja arvestades abielusuhete lõppemise momendiga seega 30 000 krooni. Käesoleval ajal kohtupraktika lähtub samast seisukohast, et kui ühisvara jagamise momendiks ei ole see vara säilinud, siis hinnatakse selle väärtus abielusuhete lõppemise hetkeseisuga (Tartu Ringkonnakohtu 06.02.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-05-16524). Seoses sellega peab olema sõiduauto arvesse võetud abielusuhete lõppemise momendi seisuga summas 30 000 krooni. Vastavalt

§ 20lg.

2 vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja jättis endale garaažiboksi garaažiühistus xxxx, mille maksumuseks abielusuhete lõppemise momendil oli 15 000 krooni. Tunnistaja V. K ütluse kohaselt "kusagil

1. aasta lõpus ma võtsin võlgu 10 000 krooni, kuna pooled ei töötanud kusagil ning ei olnud raha elamiseks". Võlg on tagasi makstud kostja poolt ainuisikuliselt 10.02.2001.a. peale aiamaja müümist. Kostja leiab, et hagejalt tuleb välja mõista 50% ühisvarana kolmetoalise korteri, asukohaga Xxxx, ülalhoidmise, teenindamise ja selle turuväärtuse tõstmise eest kantud kuludest, mis teeb kokku 38 956 krooni, 50% kostja poolt tasutud sihtmaksetest KÜ-le xxxx suuruses 1 637 krooni, s.o 818 krooni, 50% abielusuhete lõppemise momendil olemasolevast võlgnevusest ja viivisest - 3 170 krooni, samuti 50%,ühisvara ülalhoidmise ja selle turuväärtuse tõstmiseks välja vahetatud akende maksumusest, s.o 8 000 krooni, 50% abielu ajal võetud võlast suuruses 10 000 krooni, s.o 5 000 krooni. Kokku 55 944 krooni. Samuti peab ühisvara jagamisel arvesse võtma, et hageja võttis endale sõiduauto maksumusega 30 000 krooni, garaažiboksi maksumusega 15 000 krooni, sai 10 000 krooni endale peale aiamaja müümist, kokku vara summas 55 000 krooni. Võttes ühisvara jagamisel 4 arvesse hageja poolt saadud vara maksumusega 55 000 krooni ja tema võlgnevust kostja ees suuruses 55 944 krooni, peab hageja maksma kostjale välja 20 944 krooni. Kostja vastuhagejana palub tunnistada abikaasade ühisvaraks: korter aadressil Xxxx, maksumusega 310 000 krooni, ning milline jätta T K ainuomandisse, osa Aiandusühistu XXXX, maksumusega 50 000 krooni, garaažiboks Garaažiühistus xxxx, maksumusega 15 000 krooni, sõiduauto Xxxx, maksumusega 30 000 krooni, kokku vara kogumaksumusega 405 000 krooni. Kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning määrata kindlaks hageja osa ühisvarast korteri aadressil Xxxx, maksumusega 310 000 krooni, näol ja osa Aiandusühistus XXXX, maksumusega 50 000 krooni, näol 25% ulatuses ühisvarast, s.t summas 90 000 krooni. Tunnistada hageja poolt saaduks varana garaažiboks Garaažiühistus xxxx, maksumusega 15 000 krooni, sõiduauto Xxxx, maksumusega 30 000 krooni ja Aiandusühistu XXXX võõrandamisest saadud raha 10 000 krooni. Kokku vara summas 55 000 krooni. Vähendada hageja G K’i osa rahalises väljenduses 50% võrra kostja T K poolt ühisvara ülalhoidmise, säilitamise ja turuväärtuse suurendamisega kantud põhjendatud ja vajalike kulude summast, suuruses 50 944 krooni. Tunnistada ühiseks võlaks 10 000 krooni, jagades selle tagastamise kohustuse poolte vahel võrdselt, vähendades hageja osa rahalises väljenduses 5 000 krooni võrra. Mõista hagejalt G K´ilt (isikukood xxxx) kostja T K (isikukood xxxx) kasuks välja 20 944 krooni (90 000 - 55 000 - 50 944 - 5 000) ning kohtukulud, sealhulgas õigusabikulud, suuruses 5% hagihinnast - 20 250 krooni. III. Asja kohtulik menetlus. Kohtuistungil pooled jäävad selle juurde, et lähtuda tuleb kohtule 25.03.2009.a. kohtule esitatud muudetud nõuetega hagiavaldusest ja 17.04.2009.a. kohtule saabunud ühisvara jagamise nõuetemuutmise vastuhagist, mida tuleb ühtlasi käsitleda ka kostja kirjaliku vastusena hagiavaldustele kokku. Hageja kohtuistungil ütleb, et hageja ei taha endale midagi. Kui alguses hageja pakkus, et korter maha müüa ja raha jagada, siis ei olnud kostja nõus. Mingit kokkulepet abielu lahutamise ajal ei olnud. Hageja leiab, et kogu vara, mis on T käsutuses, peab jääma temale neis hindades, mis hageja on esitanud 25.03.2009.a. Hageja on sellega nõus, et korteri hinnaks 355 000 krooni. Hageja ei ole kellelegi ei külmikut ega pliiti kinkinud. Kui kostja otsustas need ära kinkida, siis on see tema otsus. Garaažiboks oli müüdud abielu ajal. Hageja tahab saada kostjalt 25 000 krooni kostja poolt suvila müügist saadud rahast 50 000 krooni. Hageja on nõus andma kostjale auto eest pool rahast ja palub suvila ja auto osas teha tasaarvestus. Hageja on nõus, et auto müügist saadud raha on 18 000 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks pool 355 000 kroonist ja lisaks eelpoolnimetatud summa. Hageja ei ole 10 000 krooni saanud ega ole andnud mingit allkirja, et ta oleks raha saanud. Raha üleandmist ei saa tõendada tunnistajate ütlustega. Ei ole alust kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest. Suvila kirjutas kostja nimele tema isa, korter kuulus enne hageja emale. Hiljem abikaasad koos selle erastasid. Seega on ühisvara tekkinud võrdsetel alustel. Kostja esitatud arved ei tõenda kulusid, mida oleks pidanud kandma hageja. Kostja on esitanud tõenditena arved kommunaalkulude summale. Hageja ei pea maksma teenuste eest, mida ta ei kasuta. Hageja ei ole kunagi V Klt võlgu võtnud, ka ei ole hagejale teada, et T oleks seda võlga võtnud. Kui kostja seda tegi, oli see võetud tema enda kuludeks. Kostja peab tõendama, et need kohustused on võetud pere hüvanguks. Ei ole tõendatud, et laen on võetud pere huvides. Aknad on kostja vahetanud iseseisvalt ilma hageja nõusolekuta, seetõttu ei pea hageja neid kinni maksma. Ka vanad aknad omasid väärtust. Korteri olukorra parandamiseks pidi kostja saama nõusoleku ka hagejalt. Hageja lisab, et tahab oma seaduslikku osa kätte saada, kommunaalkulude osas midagi maksta ei taha, kulutused on tõendamata. Hageja palub rahuldada tema haginõuded täies ulatuses, jagada vara võrdsetel alustel, kuna ei ole alust osade võrdsusest kõrvale kalduda. Jätta kogu vara asjadena korter, külmkapp, gaasipliit, teler kostjale kohustusega välja maksta kompensatsioon ühisvara poole osas. Jagada suvila müügist saadud raha pooleks ja auto müügist saadud raha samuti ning teha tasaarvestus. Hageja 5 palub jätta vastuhagi rahuldamata. Kogu vara oli soetatud abielu kestel, kostja ei ole esitanud tõendeid võrdsusest kõrvalekaldumise osas. Kohustused võttis kostja enda huvides. Ei ole tõendatud, et see oli võetud pere huvides. Kohtukulud palub hageja jätta poolte endi kanda. Kostja esindaja kinnitab, et kostja jääb viimasena esitatud vastuhagi juurde, eelnevalt esitatule ei ole vaja enam tähelepanu pöörata. Kostja palub, et korter jääks T K’le. Kolmetoaline korter on xxxx tänaval ja teler on ka seal. Teleri hind võiks olla 500-700 krooni. Xxxx suvila on müüdud 50 000 krooni eest ja garaaž on samuti müüdud pärast abielusuhete lõppemist, kuid enne lahutust. Selleks nõusoleku on T K andnud. Xxxx on müüdud pärast abielulahutust. Kostja on nõus, et tunnistada auto ühisvaraks, kuid hinnaga ei ole nõus. Külmkapi ja gaasipliidi maksimumhind võiks olla 500 krooni, mõlemad on antud poolte ühisele pojale. Suvila müügist on T juba hagejale 10 000 maksnud. Poeg andis selle hagejale üle. Ei ole põhjust kahelda poja antud ütlustes. On loomulik, et normaalses perekonnas isa ja poja vahel allkirju ei võeta. Korteri hinnaks võiks olla 355 000 krooni, kuid siis peab tegema ümberarvestusi lähtuvalt sellest hinnast. Kuna T isa on andnud korteri ehitamiseks hulga raha, 1/3 osas kollaseid kaarte, palub kostja kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist. T soovib korterit endale, hageja ei ole korterit endale tahtnud. Kostja palun arvesse võtta, et suvila tuli üle kostja isa poolt, kuna aiandusühistusse kuulus enne kostja isa. 9 aasta jooksul ei ole hageja kordagi maksnud korteri kui ühisvara alalhoidmise eest. Korteri maksumus oli 50 000, nüüd üle 200 000 krooni, aga hageja ei ole kulutanud ühtegi senti selleks, et see korter oleks säilinud. Pooled on kohustatud oma vara alal hoidma, aga siis, kui hageja lahkus perest, olid juba olemas võlad suuruses 4 427 krooni ja 80 senti, oli viivis 1 913 krooni, mis olid tekkinud juba kooselu ajal. Pooled elasid koos peaaegu 25 aastat. 2000.a. märtsis kolisid pooled eraldi, siis olid võlad juba olemas. Abielu lahutati, siis ei nõudnud keegi midagi, sest oli kokkulepe, et naisele jääb korter ja mees saab auto ja garaaži. Alates märtsist 2000.a. kuni märtsini 2009.a. on kostja ühisvara ülalpidamiseks maksnud 77 913 krooni. Praeguseks on korter kinnistu ja on kaasomandis alates kinnistusraamatusse kandmisest. On vaja veel arvestada tehtud kulusid akende vahetamisele. Abielu ajal võeti ühiselt oma sugulaselt võlgu 10 000 krooni. Jäi suvila eest saaduks 40 000 krooni, sellest 10 000 on hagejale juba makstud ja umbes 10 000 krooni peaks kostja veel hagejale maksma. Kohtuistungil oli üle kuulatud V K tunnistas, et G ise helistas ja küsis laenu. See maksti tagasi pärast abielulahutust, kui kostja müüs maha suvila ja maksis selle võla kinni. V.K tunnistas ka, et ta on oma raha tagasi saanud. Kostja ise kohtuistungil seletab, et pärast abielulahutust oli kõik selge. Lahutuse ajal oli kokkuleppe, et vaidlust ühisvara jagamise osas ei ole, hageja oli nõus võtma auto ja garaaži, kostjale jäi suvila ja korter. Aasta hiljem müüs hageja oma vara maha ja nüüd siis ta pretendeerib ka muule varale. Kui olid korteril ja suvilal võlad, siis pidi kostja need ise maksma. Ta ei ole 9 aastat midagi maksnud. Hageja ütles, et need asjad on kõik kostja ajada. Auto müüs ta maha ilma kostja teadmata. Kostja seletab, et tema isa kinkis suvila 1979.a., siis see põles maha ja sai hakatud uuesti koos mehega ehitama. Ehitatud sai umbes 10 aastat, maha sai müüdud lõplikult välja ehitamata suvila. Isaga lepinguid ei ole ja ka ei ole ta arvele kandnud, on vaid rahvakapitaliobligatsiooni kaart, millest nähtub, mis kostja isa arvele kandis. Kostja selgitab, et tema emal oli korter, mis pärast ema surma jäi kostjale. See korter sai antud hageja võõrasisale, kui abielluti ja kostja kolis hageja juurde elama. IV. Maakohtu otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. 6
2. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja hinnanud toimikus olevaid poolte kirjalikke seisukohti tuvastas: 1) poolte abielu on lahutatud Narva Linnakohtu 09.01.2001.a. kohtuotsusega ja otsus on jõustunud. Otsuse kohaselt on abielusuhted lõppenud 2000.a. märtsikuus. Abielu lahutamise hetkel pooltel ühisvara jagamises vaidlus puudus. 2) pooltel puudub vaidlus selle üle, et jagatavaks ühisvaraks on korter aadressil Xxxx, suvila Aiandusühistus XXXX ja selle müügist saadud raha 50 000 krooni, garaažiboks Garaažiühistus Xxxxs, maksumusega 15 000 krooni, sõiduauto Xxxx, külmkapp Bompani maksumusega 2 000 krooni, gaasipliit "Bompani" maksumusega 2 000 krooni, teler Samsung l 500 krooni. Pooled nõustusid kohtu ettepanekuga lugeda korteri maksumuseks 355 000 krooni ja sõiduauto Xxxx maksumuseks 18 000 krooni, nagu on kirjas ka 01.11.2004.a. hagiavalduses. Sõiduauto Xxxx omanikuvahetus on toimunud 04.09.2001.a. ja selle ostu-müügihinnaks oligi 18 000 krooni. Notariaalse garaažide mõttelise osa 04.12.2000.a. ostu-müügi lepingust nähtuvalt müüsid abikaasad garaažiboksi 15 000 krooni eest, küll pärast abielusuhete lõppemist, kuid enne abielu lahutamist. Seega abielu lahutamisel 09.01.2001.a. selle vara jagamise üle enam vaidlust polnud, kuid poolte seletustest tulenevalt jäi saadud raha jagamata. 3) pooltel on vaidlus selle üle, kas kaasomandis oleva korteri ülalpidamiskulud, akende vahetamise kulud, kostja võetud laen ja muud sihtotstarbelised maksed on käsitletavad ühisvarana ning kas ühisvara jagamisel tuleb kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest kostja kasuks. Korterid ja garaaž moodustavad abieluühisvara ning kas ja kui suures summas on kostja kohustatud maksma hagejale hüvitust vara väärtuste vahe arvelt.

§ 18lg.

2 kohaselt määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte abielusuhted on lõppenud 2000.a. märtsikuus ja pooled on esitanud selle aja seisuga ühisvarana jagamiseks seitse eset, millest kostja valduses olid korter, aiamaja ja teler. Hageja valdusse jäid garaaž ja sõiduauto. Külmik ja gaasipliit on antud poolte ühise lapse peresse ja on K.K’i valduses. Jagatavast varast on müüdud aiamaja, garaaž ja sõiduauto. Külmiku ja gaasipliidi valduse üle vaidlust pole. Pooled soovivad, et korter jääks kostjale. Vaidlust pole ka teleri valduse üle. Kostja hüvitise temalt väljamõistmist ei vaidlusta, kuid leiab, et ühisvara jagamisel tuleb kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest tema kasuks 25% korteri ja aiamaja osas selletõttu, et kostja isa kinkis aiamaja kostjale ja xxxx. korteri erastamisel panustas sellesse ka oma RKO osakud. Samuti palub kostja kõrvale kaldude võrdsuse põhimõttest 50% korteri alalhoidmiseks tehtud kulutustest. Kuna muu vara osas vaidlust pole, siis hindab kohus jätkuvalt ainult vaidlusaluse varaga seonduvaid väiteid, vastuväiteid ja tõendeid selle ühisvara jagamise osas, mida soovivad pooled kohtuistungil. Kehtinud TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 2. Asja kohtulikul arutelul selliseid asjaolusid, mis annaksid võimaluse kalduda kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest, ei tuvastatud.

§ 19lg.

1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseteks ning

§ 19lg.

2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi, 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Viidatud loetelu on ammendav. Poolte selgitustest tuleneb, et kostja isa kingitud aiamaja põles 1986.a. ning uue aiamaja ehitamist alustasid ja seda ehitasid abikaasad oma abielu ajal. Korter xxxx tänaval kuulus aga varasemalt hageja vanematele üürilepingu alusel ja see on erastatud abikaasade abielu ajal. Asjaolu, et kostja andis oma korteri vahetuslepingu kaudu hageja kasuisale, ei tähenda, et ühisvarana erastatud korter oleks suurenenud kostja lahusvara arvel. N.K’i rahvakapitaliobligatsiooni arvestuskaardilt nähtub küll tööaastate ülekandmine T K’le, ilmselt 7 enne 10.06.1995.a., kuid pole selge, milleks neid kasutati. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1126-04 selgitanud, et abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda

§ 14lg.

1 alusel abikaasade ühisvaraks. Vastavalt

§ 19lg.

2 p-le 3 võib kohus kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Vastavalt

§ 15lg.

1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Riigikohus on oma lahendis 3-2-14-09 selgitanud, “ …et kohus oleks saanud abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui kostja oleks tõendanud, et korter vallasasjana omandati tema lahusvara arvel. Maakohus leidis õigesti, et tõend, millest nähtub, et kostja ema kandis

1. mail
2. a oma tööaastad EVP-kroonides kostja kontole, ei ole asjakohane kinkelepingu tõendamiseks. Kolleegium nõustub sellega, sest sel ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.“ Ostumüügileping xxxx korterile on sõlmitud 05.03.1997.a. ja kostja on erastanud korteri 18 300 krooni eest, mis on tasutud rahvakapitali obligatsioonide ja õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberitega. Seega, kui kostja isa andiski EVP-sid ja osa aiandusühistus, kuid kinkelepingud puuduvad, siis puudus alus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest sel alusel, et ühisvara soetati väidetavalt ühe abikaasa lahusvara arvelt.
3. Viru Maakohtu kinnistusregistri väljavõtteist nähtuvalt on xxxx kinnistu registrisse kantud 25.08.2005.a. ja kinnistu omanikuna on sisse kantud T K. Korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isik(ud), kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. Hagiavalduses esitatud korter on muutunud kinnisasja oluliseks osaks ja korteriomandi väärtus on kasvanud kinnistamise ja turusituatsiooni tõttu. Ühisvara turusituatsioonist tingitud väärtus ehk keskmine turuhind on oluliselt kasvanud kostja kasuks, kuna korter on olnud tema kasutuses ja jääb tema omandisse. Kuna abielu lahutati 04.07.2001.a. kohtuotsusega, peresuhted olid lõppenud juba 2000.a. märtsikuus, siis järelikult toimus korteri kinnistamine pärast abielu lõppemist ega ole põhjendatud kostja väide, et põhjendatud on vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ka korterile tehtud kulutuste tõttu.
4. Kohus leidis, et kostja vastuhagis taotletud ühisvara koosseisu suurendamine ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kostja nõutavad korteri alahoiu ja akende vahetamisega seotud kulutused ei ole arvestatavad abikaasade ühisvarana, kuivõrd need pärinevad ajast pärast abielu lahutamist ega ole

§ 14lg.

1 järgi käsitletav abikaasade ühisvarana. Järelikult tuleb ühisvara jagamisel jätta tervikuna arvestamata kostja nõutava summa 77 913 krooni jagamine. Pealegi on korterit kasutanud kostja ja seega pole hageja, kes pole saanud korterit kasutada, ka kohustatud korteri alalhoiukulusid tasuma või siis hüvitama. Ühisomandist tulenevate nõuete, sealhulgas osa akende vahetamiseks tehtud kulutuste nõude aluseks saab olla muu seadus.

1. Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei tõendanud, et V.K’lt võetud laen oli võetud abikaasade huvides. Seega pole see 10 000 krooni käsitletav abikaasade jagatava varalise kohustusena. Tõendamata on, et just see raha oli tagasi makstud just pärast abielu lahutamist aiamaja müügist saadud rahast. Nimelt on toimikus ka V.K 10.02.2001.a. kirjutatud allkiri selle kohta, et ta on saanud T.K’lt laenu summas 10 000 krooni. Kostja ise on seletanud, et võttis raha kahel korral 1998-1999.a., kuid allkirja andis aasta hiljem, kui pere lagunes. Tagasi maksis raha 10.02.2001.a. ega vormistanud seda kuidagi. Tunnistaja V.K ütlused ei ole usutavad, tegemist on kostja emaga, kes andis ütlused 29.10.2005.a. ja väidetavalt leidis alles kuu enne ütluste andmist üles 8 kostjalt saadud võlaallkirja. Ütlusest aga tuleneb, et tütar käis kahel korral, tuli korterisse ning küsis raha selleks, et arendada oma firmat, kus ta õmbles voodipesu. Hageja ootas aga autos ja mitte kunagi tunnistaja juurde korterisse ei tulnud. Raha andis tunnistaja T kätte. K.K’i tunnistus 10 000 krooni üleandmise kohta ei tõenda, et tegemist oleks olnud ühisvara hüvitamisega. K.K’i 29.09.2005.a. antud ütlusest tuleneb, et kui suvila müüdi, siis 10 000 krooni anti isale. Ema otsustas, palju anda, ja tema isiklikult andis ümbriku rahaga isale. Ta helistas isale ja palus läbi sõita ning autos andiski ümbriku isale üle ja ütles, et ema saatis. Samas tunnistaja ei tea, palju selles ümbrikus raha oli, ning arvab, et küllap oli aru saada, et see raha oli suvila eest, sest enne seda nad isaga rääkisid omavahel suvilast. Järelikult pole tõendatud, et hageja oleks kostjalt ühisvara katteks saanud 15 000 krooni ning suvila jagamisel tuleb võtta selle väärtuseks suvila müügist saadud 50 000 krooni ja jagada see võrdselt poolte vahel.
2. Kostja väidetavalt 2000.a. eest nõutav kommunaalteenuste võlgnevus 3 500 krooni on makstud 19.02.2001.a. Kui pooled elasid eraldi alates 2000.a. märtsikuust, siis pole võimalik väita, et võlgnevus eluaseme eest tekkis veel hagejaga kooselu ajal. Ka muud AS Narva Elamuvalduse kviitungid tasude maksmise kohta pärinevad ajast, mil pooled elasid eraldi ja korteris elas kostja. Järelikult jäid eluasemekulud korterisse elama jäänud kostja kanda ega ole käsitletavad abielu ühisvarana.
3. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad

§ 19lg.

1 järgi võrdseks ning vastavuses sama paragrahvi lg. 3 määratakse abielu ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus teisele abikaasale rahalise hüvituse. Riigikohus on oma lahendeis selgitanud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Kuna hageja on soovinud jätta korteri kostjale, kostja pole korteri ja teleri temale jätmist vaidlustanud, enamgi veel, kostja soovibki vaidlusaluse korteri jätta endale, ühisvara jagamise võrdsusest kõrvalekaldumiseks alused puuduvad, siis tuleb abielu ühisvara jagamise nõue rahuldada hageja soovitud ulatuses ja kohtuistungil tuvastatud asjaoludest ja määratletud väärtustest lähtuvalt ning jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta T K omandisse kinnistu, mille kohta on tehtud kanne Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva jaoskonnas kinnistusregistri registriosas nr. xxxx, katastritunnus 51105:004:0097, ja mille moodustab 577/39857 mõttelist osa elamumaast pindalaga 3822 m2 , asukohaga xxxx, ning selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, milleks reaalosana on korter nr. xx üldpinnaga 57,7 m 2, väärtusega 355 000 krooni ning lugeda T K varaks aiandussühistus Xxxx olnud suvila väärtuses 50 000 krooni ja tema valduses olev televiisor Samsung väärtusega 1 500 krooni. G K’i varaks lugeda sõiduauto Xxxx väärtusega 18 000 krooni, garaažiboks väärtusega 15 000 krooni, külmik Bompani väärtusega 2 000 krooni ja gaasipliit Bompani väärtusega 2 000 krooni. Teha tasaarvestus poolte müüdud suvila, garaaži ja sõiduauto maksumustes ning mõista välja T K’lt G K’i kasuks ja vara väärtuste vahe katteks hüvitus 184 750 krooni lähtuvalt arvestusest, et kogu vara väärtus on 443 500 krooni : 2 = kummagi osa 221 750 krooni. Hageja vara väärtuses 406 500 krooni – tema osa 221 750 krooni = 184 750 krooni.

1. Kokkuvõttes tuli kohus järeldusele, et G K’i hagi T K vastu ühisvara jagamise nõudes kuulub rahuldamisele osaliselt ja T K vastuhagi G K’i vastu ühisvara koosseisu suurendamise ja selle jagamise jagamise nõudes kuulub rahuldamisele osaliselt ühisvara jagamise nõudes ja tuleb jätta rahuldamata ühisvara koosseisu suurendamise nõudes.
2. Kinnistusraamatu järgi on kinnistusse korter kostja nimele kantud pärast abielu lahutamist 25.08.2005.a. Kinnistu on poolte ühisomandis 12.05.2008.a. tehtud kande järgi. Kinnistu kohtuotsusega jagamine eeldab kinnistusregistris vastava omanikukande muutmist. TsMS § 593 lg. 1 kohaselt kohus teeb registrisse kandeid üksnes avalduse või kohtulahendi alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Järelikult saab jõustunud kohtuotsus olla kande muutmise aluseks. 9
3. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäänud osast kostjale. Kuna hagid rahuldatakse osaliselt jätab kohus kohtukulud, sealhulgas ka poolte õigusabi katteks tehtud kulutused, nende endi kanda. TsMS § 632 kohaselt apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, arvates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kohus lähtus tuvastatust, kohaldas

§-de 14, 18, 19 sätteid ning juhindus TsMS §de 230, 441- 442, 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik: /allkiri/ Ärakiri õige Nooremreferent Sirja Tooming Lea Herne Tartu Ringkonnakohtu 13.04.2010 RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19.05.2009 otsus osaliselt.
2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega muuta xxxx asuva korteriomandi hinda, lugeda hageja vara hulka täiendavalt 10 000 kr ning muuta enamsaadud ühisvara eest väljamõistmisele kuuluva hüvitise suurust.
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 5.
6. Rahuldada G. K hagi T. K vastu ühisvara jagamiseks osaliselt ning T. K vastuhagi G. K vastu ühisvara koosseisu suurendamiseks ja ühisvara jagamiseks osaliselt. 5.
7. Jagada ühisvara järgmiselt: 5.2.
8. Lugeda T (T) K osaks ühisvarast: 1) korteriomand xxxx, Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva jaoskonna registriosa nr xxxx, väärtusega 185 000 krooni; 2) aiandusühistus Xxxx olnud suvila väärtus 40 000 krooni; 3) televiisor Samsung väärtusega 1500 krooni; 5.2.
9. Lugeda G Ki varaks: 1) sõiduauto Xxxx väärtus 18 000 krooni; 2) garaažiboksi väärtus 15 000 krooni; 3) külmik Bompani väärtusega 2000 krooni; 4) gaasipliit Bompani väärtusega 2000 krooni; 5) aiamaja müügist saadud 10 000 kr. 10 5.
10. Mõista välja T Klt G Ki kasuks enamsaadud vara eest hüvitis 89 750 kr (kaheksakümmend üheksa tuhat seitsesada viiskümmend tuhat). Jätta menetluses kantud kulud kummagi poole enda kanda. Kohtuotsus jõustus
11. mail
12. a. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent Lea Herne 11