kehtivuse ajal ei olnud pooltel keelatud kokku leppida, et tagatissuhtest tulenev kohustus tuleb täita kolmandale isikule ehk A.S le (
). Samuti võisid pooled tagatissuhtest tuleneva võlgnevuse vormistada laenulepinguna (
Sisuliselt vastab poolte kokkulepitu kausaalsele võlatunnistusele, mille ülesanne ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Selline võlgniku ja võlausaldaja kokkulepet eeldav võla ümberkujundamine on käsitletav lepinguna (
Sarnane instituut
lg-ga 3 on sätestatud kehtivas VÕS § 396 lg-s 2, milles on samuti ette nähtud muu kohustuse ümberkujundamine laenuks. Seega saab vaidluse lahendamisel lähtuda ka Riigikohtu praktikast VÕS § 396 lg 2 osas. Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse kehtivus seotud põhikohustuse kehtivusega (nt lahendid 3-2-1-87-07, 3-2-1-2106). Võlatunnistus ei loo poolte vahel uut kohustust, vaid selle ülesanne on üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja muuta võla sissenõudmine lihtsamaks (nt lahendid 3-2-1-21-06, 3-2-169-06). Kinnitada saab kohustust, mis eksisteerib ehk selles osas on võlatunnistus kausaalne (aktsessoorne). Kohustuse kinnitamise põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine – võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega laenulepingu alusel võlga nõudes pidanuks A.S esmalt tõendama, et tegemist on kausaalse võlatunnistusega. Seda seetõttu, et kausaalne võlatunnistus ei loo iseseisvat nõudealust ning võlausaldaja nõue ei saa põhineda üksnes võlatunnistusel, antud juhul laenulepingul. Ka Riigikohus on leidnud, et kausaalse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluse olemasolu. Lisaks kinnitab seda, et laenulepinguna vormistati tagatislepingust tulenev kohustus asjaolu, et kostjal ei olnud võimalusi sellise raha laenamiseks hagejale. Vaidlust ei ole selles, et AS G AMS majandusaasta 2000.a, 2001.a ja 2003.a aruande (I kd, tl 87-138, II kd 29-35) kohaselt äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmetele töötasu ei makstud, kasumit aktsionäride vahel ei jaotatud. Maksu- ja Tolliameti vastuse ja selle lisa kohaselt on kostja saanud 1999.a AS-st G AMS maksustatavat tulu 33’000.- kr, 2000.a 62’000.- kr ja 2001.a 130’971.- kr (II kd, tl 70-74). Õige on kostja seisukoht, et kostjal võis olla muid allikaid ja vastavas hulgas sularaha laenu andmiseks. Kohus juhtis kostja tähelepanu nimetatu tõendamise vajadusele. Kuigi kostjal vahendite puudumise tõendamise kohustus lasus hagejal, võib teine pool kasutada kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata üksnes seni, kui viite kohta ei ole tõendeid esitatud. Kui aga väitele lisatakse tõendeid asjaolude kinnitamiseks, siis on ka teisel poolel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli vastav hulk sularaha. Asjaolu, et AS G AMS kajastas oma 2003.a raamatupidamise aastaaruandes seda, et ta on asunud OÜ-lt AG võlga summas 557’700,94 kr sisse nõudma, on seletatav AS G AMS seisukohaga, et OÜ AG võlgnes talle esitatud arvete alusel. Nimetatut tõendab ka AS G AMS müügireskontro (II kd, tl 101). Pooled ei vaidle selle üle ja nimetatu on tõendatud ka kirjaga ehitustööde peatamisest 06.juunist 2002.a (I kd, tl 141, II kd tl 44), OÜ AG pretensioon AS-le G 7 AMS (II kd, tl 45), et äriühingute vahel tekkis ehitustöövõtulepingu täitmisel vaidlus kohustuste kohases täitmises. Eesti Ühispanga kirjast L. Hle nähtub, et pank on uurinud L. Hlt kui OÜ AG esindajalt, miks on AS-le G tasutud 498’000.- kr kajastatud kui põhivara ettemaks (II kd, tl 51). Nimetatut kinnitab ka 2001.a raamatupidamise aastaaruanne (II kd, tl 102-110). Hageja andis selle kohta vande all järgmise seletuse: „2002.a AG majandusaasta aruandes kajastati 498’000.- kr reservfondis, kuna raamatupidaja ei osanud seda kviitungit kusagil näidata, sest reaalset raha seal taga ei olnud. Allkirjastasin teadvalt valeandmeid sisaldava majandusaasta aruande, sest ma olin sundseisus. Miks just 2002.a majandusaasta aruandes, sellele ma ei oska vastata, seda teab raamatupidaja.” Kohus on seisukohal, et raamatupidamisaruanne ei lükka seetõttu ümber hageja väiteid, et ettemaksu tegelikkuses AS-le G AMS esialgselt ei tasutud. A.S hagis L. H vastu peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kinnitatava kohustuse olemasolu tõendamine tähendab, et võlausaldajal lasub üksnes põhikohustuse eksisteerimise tõendamiskoormus – võlausaldaja ei pea tõendama kõigi nõude maksmapanekuks vajalike eelduste täitumist. A.S valis menetluses teise positsiooni leides, et tegemist oli reaalse laenulepinguga. Sellest tulenevalt ei järginud A.S ka kohtu eelmenetluses antud juhiseid, esile tuua ja tõendada nõude maksmapanekuks vajalikke eeldusi (ehk 498’000.- krooni mittetasumist OÜ AG poolt või vastavas summas võlgnevuse esinemist). L. H on kogu menetluse kestel väitnud, et OÜ AG ei võlgne AS-le G AMS midagi. A.S ei ole tuginenud asjaolule, et tal on töövõtulepingu ettemaksu tasumisest tulenev nõue L. H vastu, vaid on tuginenud asjaolule, et tal on reaalne laenuleping hagejaga. Laenuraha üleandmist kostja tõendada ei suutnud. Kuivõrd laenuleping ei ole tühine, jääb L. H nõue A.S vastu laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Kuivõrd tõendamist ei leidnud laenulepingu alusel raha üleandmine L. Hle ja A.S ei tuginenud oma hagis asjaolule, et laenulepinguna vormistati muu võlgnevus, puudub alus rahuldada A.S nõuet L. H vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse 498’000.krooni. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, pole alust rahuldada ka viivise nõuet. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas vaidluses asjakohatuid tõendeid: täiendavad lepinguid ja täiendav hinnapakkumine (I kd, tl 13-20, II kd tl 43), kuna vaidluse seisukohalt ei oma tähendust, kas pooled lükkasid edasi ehitustöövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaega; keskkonnaministri käskkirja (I kd, tl 138—140), kuna tegemist on õigusaktiga; äriregistri väljavõtteid NPja AS V kohta (II kd, tl 36-39), kuna nendest dokumentidest ei nähtu nende seos käesoleva kohtumenetlusega; M.A ja N. H kirjalikku seletust (II kd, tl 127), kuna vastavad isikud andsid ütlusi tunnistajatena. Nõude lugeda 13.08.2001.a L. H ja A.S vahel allkirjastatud laenuleping mitte sõlmituks, esitas L. H alles kohtukõne teesides, mistõttu kohus seda ei käsitle. Menetluskulud Käesolevas menetluses on liidetud kaks hagi, millest üks on esitatud enne 01.01.2006.a kehtima hakanud TsMS-i ja teine uue TsMS-i kehtivuse ajal. Kohtukulud (riigilõiv) L. H hagis A.S vastu jäävad L. H kanda varemkehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel. Kohtukulud (riigilõiv) A.S hagis L. H vastu jäävad A.S kanda. Kuivõrd rahuldamata jäävad mõlemad hagid, hagid on omavahel olemuslikult seotud ja esindajad on esitanud esindaja tasu osas taotlused kohtukulude väljamõistmiseks ilma hagisid eraldamata, peab kohus menetlusökonoomikast tulenevalt põhjendatuks menetluskulude summalist kindlaksmääramist mõlemas hagis. Kohus peab esindajate tasu osas - arvestades asja keerukust, selle ettevalmistamiseks kulunud aega, samuti kohtuistungitele kulunud aega - kummagi esindaja puhul vajalikuks ja põhjendatuks kohtukuluks 50’000.- krooni. Kohus seda summat pooltelt TsMS § 61 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel välja ei mõista, vaid loeb summad vastastikku tasaarvestatuks. Kokkuvõttes jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. 8 Ele Liiv kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.