) § 75 lg-le 6, mis jõustus 28.03.2006, ning teatati, et taotluse menetlus loetakse viidatud sätte alusel peatunuks kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni. Nimetatud kirjale järgnesid kaebuse esitaja ja vastustaja vahelised suulised konsultatsioonid, mille tulemusena vastustaja kaebuse esitajale kaevandamisluba ei väljastanud. Samuti pöördus kaebaja vastustaja poole kirjalikult 05.07.2007 ja 22.02.2008. Vastustaja ei asunud kaebaja taotlust menetlema ka pärast 13.07.2008, mil jõustus
lg 7, mis kõrvaldas kaebaja taotluse osas
Alles 28.08.2008 saatis vastustaja kaebuse esitajale kirja nr 13-4-4/38075-2, millele oli lisatud vastustaja kantsleri käskkirja eelnõu kaevandamisloa väljastamise kohta kaebuse esitajale. Võrreldes 12.09.2005 saadetud vastustaja kantsleri käskkirja eelnõuga kaevandamisloa väljastamiseks oli 28.08.2008 saadetud kantsleri käskkirja eelnõu kaebuse esitaja jaoks oluliselt ebasoodsam ning 10.10.2008 kirjas nr 1-2/415 keeldus kaebuse esitaja kantsleri käskkirja eelnõud kooskõlastamast. Kaebaja taotlus on esitatud vana
kehtivuse ajal. Alates 01.04.2005 kehtiva
lg 2 näeb ette, et enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud maavara kaevandamisloa taotlustele kohaldatakse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. Seega oleks vastustaja pidanud lahendama taotluse kaevandamisloa väljastamiseks vana
alusel ning menetlemisel tehtud viited uue
Vanas
-s uue
lg 1 p-le 17 ja § 75 lg-le 6 sarnaseid õigusnorme ei sisaldu ning seetõttu ei oleks saanud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava puudumine mitte kuidagi takistada kaebuse esitaja poolt esitatud taotluse menetlemist. Vana
lg 2 alusel kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korras on sätestatud, et EMK peab otsuse tegema 2 kuu jooksul, kuid tähtaega kaevandamisloa taotluse lahendamiseks ei ole sätestatud. Seega pidi vastustaja põhiseaduse §-st 13 ning HMS § 5 lg-st 2 tulenevalt lahendama kaevandamisloa väljastamise küsimuse mõistliku aja jooksul. Termini "mõistlik aeg" sisustamisel omab käesoleval juhul tähtsust ka vana
lg 2 alusel kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korra punkt 18, millest nähtub, et kohaliku tähtsusega maardla puhul pidi keskkonnateenistus otsustama kaevandamisloa väljastamise kahe kuu jooksul. Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 09.05.2007 haldusasjas nr 3-3-1-23-07 tehtud kohtumääruse punktist 10 ning 08.11.2007 haldusasjas nr 3-3-1-53-07 tehtud kohtumääruse punktist 12 võib järeldada, et terminiga "mõistlik aeg" peetakse silmas pigem kalendrikuudes mõõdetavat kui aastast ajavahemikku. Samuti on käesoleval juhul termini "mõistlik aeg" sisustamisel oluline, et uue
lg 5, § 28 lg 7 ja § 35 lg 3 alusel keskkonnaministri poolt 06.05.2005 väljaantud määruse nr 36, mis reguleerib kaevandamisloa väljastamisega seonduvat, § 4 lg 6 kohaselt tuleb Keskkonnaministeeriumil teha otsus kaevandamisloa andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest. Seega oleks mõistlik aeg antud juhul võinud olla kuni 6 kalendrikuu pikkune ajavahemik. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et taotlust oleks tulnud alates uue
jõustumisest menetleda uue
alusel, poleks uue
Samuti tuleks
lg 6 jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. Maapõueseaduse muutmise seaduse § 3 kohaselt uude
sisseviidud muudatused jõustusid nende Riigi Teatajas avaldamise päevale järgneval päeval. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt 17.03.1999 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-99 tehtud kohtuotsusest tuleneb, et isikul, kes on oma õiguste realiseerima asumiseks esitanud avalikule võimule taotluse, on kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et tema taotlust menetletakse selle taotluse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Taotluse esitamisega asub isik realiseerima seadusega antud õigust ning tal on mõistlik ootus, et seda õigust üllatuslikult ära ei võeta. Kuna kaebuse esitaja on esitanud avalduse 13.01.2004 ning uue
lg 6 jõustus 28.03.2006, seega rohkem kui 2 aastat peale taotluse esitamist, siis oleks uue
lg 6 kohaldamine taotluse suhtes ilmselgelt vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. 23.03.2009 kaebuse täienduses kaebaja märgib, et vastustaja poolt kaevandamisloa väljastamine 2008 novembris ei muuda õiguspäraseks vastustaja õigusvastast tegevusetust taotluse menetlemisel.
ning kaevandamisloa taotlus tuli lahendada mõistliku aja jooksul. Mõistliku tähtaja leidmisel tuleb arvesse võtta kõiki olulisi asjaolusid. Antud juhul tuleb arvestada nii seda, et üheaegselt oli menetluses lisaks kaebaja taotlusele veel 16 põlevkivi kaevandamisloa taotlust, samuti seda, et kaebaja taotluse osas oli vaja välja anda varu kaevandamisväärseks tunnistamise käskkiri. Äärmiselt olulise aspektina tuleb arvestada seda, et seoses põlevkivi kaevandamislubadega oli mitmeid vaidlusi ja vastuolusid ministeeriumi, kohalike omavalitsuste ja taotlejate vahel. Ühe tollel ajal valitsenud tõlgenduse kohaselt ei oleks olnud võimalik uusi kaevandusi avada, kuna puudusid vastava valdkonna arengukavad. 19.09.2005 toimunud Riigikogu keskkonnakomisjoni istungil tegid kohalikud omavalitsused Riigikogule ettepaneku selgitada välja kaevandamis- ja uuringulubade tagamaad, hinnata põlevkivivarude käesoleval ajal kasutusse andmise vajalikkust, algatada riikliku arengukava muutmine ja leida võimalus kaevandamislubade andmise peatamiseks kuni nende asjaolude selgitamiseni. Riigikogu keskkonnakomisjon otsustas maapõueseaduse ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse võimalikud muudatused keskkonnakomisjoni istungite päevakorda jätta. Keskkonnaministeerium, olles teadlik ettevalmistatavast äärmiselt olulisest seadusemuudatusest, ei saanud sellises olukorras anda kaebajale välja põlevkivi kaevandamise luba, kuna see oleks tehtud riigi ning avalikkuse huve mittearvestavalt. Keskkonnaministeerium pidi arvestama, et 4
alusel välja antud kaevandamisloa väljastamise korra § 4 lg 6 kohaselt tulnud lahendada 2 kuu jooksul EMK otsuse tegemisest, on vastuolus HMS § 5 lg-ga 5, uue
lg-ga 2 ning ka kaebaja enda poolt toodud seisukohaga kuuekuulise mõistliku tähtaja kohta.
lg 6 on rakendussäte ning tõlgendamisel tuleb arvestada seadusandja tahet, mis oli suunatud sellele, et
Järeldust, et kaebaja taotlus tuli uue
lg 6 alusel peatada, kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-06 (punkt 26).
Esiteks on Riigikohus leidnud, et
lg 6 kuulub kohaldamisele ka nende taotluste suhtes, mis on esitatud enne uue
jõustumist. Teiseks ei ole õiguspärase ootuse põhimõte absoluutne ja piiramatu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 lahend nr 3-4-1-20-04). Antud juhul ongi seadusandja muutunud oludele reageerinud
lg 6 kehtestamisega, kusjuures uues regulatsioonis kajastus mitte seadusandja suva, vaid õiguspraktikas vana
tõlgendamisel kujunenud seisukoht. Seetõttu ei saa olla tegemist õiguspärase ootuse rikkumisega. Arvestades asjaolu, et
lg 6 kehtestamisele eelnenud vaidluste puhul (vaidlused käisid vana
tõlgendamise üle) oli võimalus, et kaevandamisload jäetakse üldse välja andmata või välja antud kaevandamisload tühistatakse, on
lg 6 hoopis kaebajat soodustav säte.
lg 6 tõttu ei keeldutud kaebajale kaevandamisloa andmisest, vaid lihtsalt peatati taotluse menetlus.
lg 6 võimaldas jätkata juba esitatud taotluste menetlemist pärast olukorra selginemist. Samuti oli nimetatud regulatsiooni kehtestamine vajalik avalikke ja riigi huve silmas pidades. 13.07.2008 jõustus
Juba enne vastava muudatuse vastuvõtmist ning jõustumist teavitas Keskkonnaministeerium oma 18.04.2008 kirjaga kaebajat taotluse menetlemise uutest perspektiividest. Peale muudatuse jõustumist asuti varasemat kaevandamisloa andmise eelnõu üle vaatama, sinna viidi sisse vajalikud muudatused ning 28.08.2008 esitati eelnõu kaebajale kooskõlastamiseks. Kaebaja esitas oma seisukohad eelnõu suhtes alles poolteist kuud hiljem – 10.10.2008. Kaebaja vastust analüüsiti ning kaaluti võimalusi kaebaja tehtud ettepanekute arvessevõtmiseks, milleks kulus samuti ca poolteist kuud. 21.11.2008 andis keskkonnaministeerium käskkirja põlevkivi kaevandamise loa andmise kohta kaebajale. Eelkirjeldatud menetlust, selles tehtud toiminguid ning kaebaja enda tegevust silmas pidades tuleb järeldada, et alates 13.07.2008 kulunud aega kaevandamisloa väljaandmiseni tuleb pidada mõistlikuks. Vastustaja 30.04.2009 täiendava vastuse kohaselt on kaebaja järjepidevalt rõhutanud, et tema poolt Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri esimeses osas kaevandamiseks esitatud taotluse menetlus kestis vaid pool aastat. Kaebaja ei ole arvestanud, et vaidlusalune taotlus esitati kaevandamiseks 5
märts 2006 kuni 13. juuli 2008; III periood alates 13.07.2008, so
Õige on poolte seisukoht, et kaebaja 13.01.2004 esitatud taotluse menetlemisel tuli kohaldada enne 01.04.2005 kehtinud
menetlusnorme (tulenevalt 01.04.2005 kehtima hakanud
rakendussättest –
lg 2) ning et kaebaja taotluse esitamise ajal kehtinud
ei näinud peale EMK poolt seisukoha esitamist vastustajale ette tähtaega kaevandamisloa andmise osas otsuse tegemiseks. Pooltel on vaidlus selles, milline oli mõistlik aeg taotluse osas otsuse tegemiseks ning kas kaebaja taotluse osas tuli kohaldada 28.03.2006 kehtima hakanud
Otsuse vastuvõtmiseks vajalikud ressursimahukad menetlustoimingud (keskkonnamõju hindamine ja selle tulemuste kinnitamine; keskkonnanõuete määramine; EMK nõusoleku andmine jm) olid seisuga 31.08.2005 tehtud, misjärel kaebajal oli võimalik anda oma arvamus haldusakti eelnõule, samuti anti välja otsuse vastuvõtmiseks vajalik haldusakt aktiivse reservvaru kaevandamisväärseks tunnistamiseks. 13.10.2005 kirjaga andis kaebaja kooskõlastuse korrigeeritud eelnõule (tlk 122). Eeltoodule oleks pidanud järgnema vastustaja poolt haldusakti andmine, kuna haldusakti andmiseks olid tehtud kõik ettevalmistavad toimingud. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samas ei saa haldusmenetluse kiire läbiviimine olla eesmärgiks omaette, kuna haldusmenetlus peab tagama õiguspärase otsuse tegemise. Mõistliku aja mõiste sisustamisel võib võrdluseks võtta
lg 5 alusel keskkonnaministri poolt 06.05.2005 väljaantud määruse nr 36 § 4 lg 6, mille kohaselt tuleb keskkonnaministeeriumil teha otsus kaevandamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest. Ei ole alust arvata, et keskkonnaminister nimetatud tähtaja kehtestamisel ei oleks arvestanud praktikas vastavate taotluste menetlemisel väljakujunenud tähtaegu. Samuti ei ole põhjust pidada 2-kuulist tähtaega olukorras, kus menetlustoimingud olid tehtud ja otsuse eelnõu valmis, ebapiisavaks otsustamaks, kas luba anda või mitte. 6
lg 1 p 14 võimaldas keelduda loa andmisest, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega, ei takistanud keskkonnaministril ka varem väljastamast kaevandamislube (nt 2005 6 luba arengukava p 2.2. tabel 1) ehk sisustamast sealjuures ise määratlemata õigusmõistet „riiklik huvi”. Veel 2005 oktoobri keskpaigas menetles vastustaja kaebaja taotlust, viitamata sealjuures ühelegi takistusele, mis ei lubaks otsust teha või lükkaks otsuse tegemist edasi. Seega ei olnud lõpliku otsuse tegemine kaebaja taotluse suhtes õiguslikult takistatud kuni 28.03.2006 (
lg 6 jõustumine), kuna enne seda ei keelanud kehtiv õigus kaevandamisloa väljastamist kui puudus põlevkivi riiklik arengukava. Samuti puudus menetlust peatav norm. Õigusliku takistusena ei saa käsitleda seda, et seadusandja valmistab ette või menetleb seaduseelnõud, mis võib mõjutada käimasolevat haldusmenetlust. Seadusandja tahte väljendamine saab toimuda õigusakti vastuvõtmise teel ning seda on võimalik hiljem selgitada seaduseelnõu seletuskirja ja istungi stenogrammide kaudu. Riigikogu komisjonis mingi teema arutamine ei ole võrdsustatav seadusandja tahtega. Küll võiks seadusandja poolt sõnaselget menetluse peatamist ettenägeva eelnõu menetlemist käsitada objektiivse takistusena. Vastava eelnõu menetlemine algatati Riigikogus 24.01.2006 ning alates sellest hetkest võis asuda seisukohale, et otsuse vastuvõtmine on objektiivselt takistatud. Varasemal ajal objektiivset takistust ei esinenud, nagu muuhulgas näitab ka vastustaja tegevus eelnõu kooskõlastamisel. Riigikogu keskkonnakomisjoni 19.09.2005 protokollis nr 116 kajastatu põhjal võib järeldada, et probleem püstitati planeeritavate kaevanduste piirkonda jäävate kohalike omavalitsuste poolt seoses sellega, et neil puudub piisav võimalus lubade 7
ei reguleerinud menetluse peatamist, samuti ei käsitle menetluse peatamist HMS üldregulatsioon. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-56-08 leidnud, et haldusmenetluse üldpõhimõtetega on kooskõlas menetluse peatamine olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise, võiks kahjustada oluliselt avalikke huve või puudutatud isikute huve. Sama otsuse p-s 19 on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et peatamise puhul tuleb jälgida, et menetlustoiming (peatamine) ei riivaks õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seega oleks vastustaja ka käesoleval juhul pidanud menetluse peatama, kui leidis, et loa väljastamine võib kahjustada avalikku huvi. Eeltoodust tulenevalt oli vastustaja õigusvastases viivituses alates 01.11.2005 (k.a) kuni 24.01.2006 (arvates sellest hetkest on tõendatud, et otsuse vastuvõtmiseks oli objektiivne takistus).
Vaidlustatud säte on rakendussäte ega anna vastustajale kaalutlusõigust, menetlus peatus normi kehtima hakkamisel kuni riikliku arengukava kinnitamiseni. Tegemist on erinormiga
Kuna kaebaja taotluse osas ei olnud menetlus lõppenud, kuulus viidatud alus kohaldamisele ka kaebaja taotluse osas. Eeltoodut kinnitab Riigikohtu 28.02.2007 lahend nr 3-31-86-06, mille p-s 26 leitakse, et keskkonnaministeerium on
lg-st 6 juhindudes õigesti taotluste menetlemise peatanud.
lg 6 alusel menetluse peatumine oli õiguspärane ning vastustaja ei olnud sellel perioodil õigusvastases viivituses. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-86-06 saab küll teha järelduse, et
lg 6 oli kohaldatav 2004 ja 2005.aastal esitatud taotlustele, kuid ei saa teha ühest järeldust, et kaebaja puhul oleks menetluse peatumine vaidlusaluse sätte alusel põhiseaduspärane. Menetluse alustamise õiguspärasust, mille üle viidatud asjas vaieldi, sai hinnata sõltumata sellest, et menetlus seadusega peatati. Samuti võib norm erinevate isikute puhul ja sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest tuua kaasa erinevad tagajärjed. 8
lg 6 oli kaebaja olukorda negatiivselt mõjutav, kuna ilma selle normi kehtestamiseta oleks vastustaja pidanud haldusakti andma (eelduslikult väljastama kaevandamisloa) oluliselt varem. Maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas mööndakse seadusemuudatuse negatiivset mõju ettevõtjate, kellele juba väljastatud lube võib olla vajalik arengukava tõttu muuta, majandustegevusele (eelkõige realiseerimata arenguplaanide tõttu saamata jäänud kasum). Antud juhul ei saanud olla negatiivne mõju kaebaja jaoks võrreldes avaliku huviga ülemäära suur, kuna kaebajat ei jäetud ilma õigusest kaevandamisluba taotleda ja saada (kaebaja viidatud Riigikohtu lahendid käsitlesid materiaalõiguse tagasiulatuvat muutmist), loa andmine lükkus vaid edasi. Enne kaevandamisloa andmist ei olnud kaebajal õiguslikku alust teha toiminguid, mille tegemiseks lõi aluse kaevandamisluba. Võimalike kaevandamist ettevalmistavate toimingute tegemine oli kaebaja äririsk. Põlevkiviressursi riiklik tähtsus on üldteada asjaolu (ei vaja tõendamist tulenevalt HKMS § 17 lg-st 2). Arengukava seletuskirjas (II osa) viidatakse PS §-le 5, mille kohaselt Eesti loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus ning neid tuleb kasutada säästlikult. Viidatud paragrahvist tuleneb kohustus kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, lk 69). Arengukava seletuskirja kohaselt on arengukava eesmärgiks tagada põlevkivi kasutamist maksimaalse efektiivsusega ning sellest tulenevalt on määratud ka riigi huvi põlevkiviressursi kasutamisel: riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng. Asjaolu, et arengukava ei koostatud varem, ei võtnud riigilt õigust ega kohustust teha seda siis, kui ilmnesid uued faktilised asjaolud (taotletavad kogused ületasid mõistliku piiri; nafta kallinemine maailmaturul; EL-i õigusaktidest tulenevate saaste kvootide järgimine jm), mis tingisid vajaduse reguleerida põhimõttelised küsimused Riigikogu poolt kinnitatavas arengukavas. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-81-03 leidnud, et riiklikku arengukava võib säästva arengu seaduse § 12 kaudu sisustada kui olulise tähtsusega riigielu küsimust, selle kinnitab Riigikogu ning arengukava võib olla õigustloov akt või haldusakt, kui see annab haldusvälisele isikule õigusi või paneb kohustusi. Ettevõtja huvi saada kasumit ei saa olla olulisem riigi vajadusest määrata põlevkivi, kui strateegilise ressursi, kasutamisalused pikaajalises perspektiivis. Asjaolu, et tegemist oli keerulise ja kompleksse küsimusega, näitavad arengukava koostamise käigus toimunud arutelud (vt avaldatud protokollid keskkonnaministeeriumi kodulehel) ning arengukava seletuskiri, mistõttu võib pidada põhjendatuks, et lubade väljastamise protsess tervikuna arengukava kinnitamiseni peatati, samuti, et seadusandja ei määranud konkreetset tähtaega arengukava parlamendis kinnitamiseks. Kuna arengukava pidi muutma väljaantud kaevandamislubade osas maksimaalselt lubatud aastamäära ning määrama aastase põlevkivi kaevandamise kogumäära, siis võib põhjendatuks pidada ka seda, et peatamine toimus seaduse alusel, kuna vastasel korral oleks olnud keeruline või isegi võimatu tagada ettevõtjate võrdset kohtlemist. Seega on
lg-s 7 sätestatud tingimustele ning õiguslik takistus loa andmise otsustamiseks langes seega ära. Vastustaja ei olnud ka sel perioodil õigusvastases viivituses, sest objektiivsed asjaolud – vajadus kaebaja taotlus uuesti üle vaadata, kontrollida, kas enne peatamist koostatud eelnõu vastab vahepeal muutunud asjaoludele, õigusaktidele ja praktikale (sh kohtupraktikale) ning läbivaatamisele kuulunud taotluste paljusus aeglustasid oluliselt menetlust. Perioodi, mil kaebaja tutvus käskkirja eelnõuga (poolteist kuud), ei saa arvesse võtta vastustaja viivitusena. Seega ei ole kaevandamisloa andmise menetlus eelkäsitletud asjaolusid arvestades kestnud tervikuna ebamõistlikult kaua. Õigusvastases viivituses oli vastustaja kogu vaidlustatud menetluse ajast ca 3 kuud. Kaebaja menetluskulud tuleb hüvitada proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga, vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna välise õigusabi kasutamine käesolevas asjas ei olnud põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 8. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata ja rahuldada kaebus täielikult. Põhjendused on järgmised. Kohtuotsus on vastuoluline – ühelt poolt leiab kohus, et
lg 6 ette näinud seaduseelnõu menetlemine Riigikogus ei saanud takistada kaebaja taotluse menetlemist, kuid samas on leidnud, et alates 24.01.2006 oli taotluse menetlemine takistatud. Õige on kohtu seisukoht, et õiguslikku jõudu saab omada üksnes jõustunud seadus. Seega kestis õigusvastane viivitus kuni 28.03.2006 ning jätkus ka edaspidi, sest
lg 6 ei kuulunud kaebaja suhtes kohaldamisele.
lg 6 kohaldub üksnes nende taotluste suhtes, mis esitati peale uue
jõustumist 01.04.2005, varasemate taotluste lahendamisel tuli kohaldada
Samuti oli kaebaja taotluse osas menetlus praktiliselt lõppenud, mistõttu kaebaja taotluse menetlust ei saanud enam peatada –
Juhul, kui säte kuulunuks kaebaja suhtes kohaldamisele, on tegemist põhiseadusevastase sättega ning viivitus on ikkagi õigusvastane. Sätte kehtestamine rikkus kaebaja õiguspärast ootust ning sätte rakendamise negatiivne mõju oli kaebaja suhtes ebaproportsionaalselt suur. Miski poleks takistanud kaevandamislubade taotluste menetlemist ja riikliku arengukava koostamist samaaegselt. Eeltoodule viitab ka
Kohus on jätnud analüüsimata, kas
Kaebaja arvates on tegemist ebaselge normiga, mis on vastuolus PS § 13 lg-ga 2, sest sättest ei selgu, millises üld- ja erinormi vahekorras on
Kohus on alusetult leidnud, et vastustaja polnud õigusvastases viivituses alates 13.07.
muutmise eelnõu väljatöötamisel, ei saanud oma tegevusega anda signaali, et kaevandamislubade väljaandmine on ikkagi põhjendatud. Kaevandamisloa väljaandmine 2005 sügisel oleks läinud vastuollu Riigikohtu 18.12.2002 otsuses nr 3-3-1-66-02 väljendatud seisukohaga, et samas küsimuses ei tohi haldusorganid anda vastukäivaid signaale ja seisukohti. Halduskohtu poolt kohaldatud 2-kuune menetlustähtaeg ei ole ülekantav olukorda, kus menetluses oli suur arv taotlusi. Ka kaebaja ise on varem pidanud mõistlikuks 6-kuulist menetlusaega. 10. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ palub jätta vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, sest kohus on kaebust õigesti mõistnud ega ole piire ületanud. Kohus pole asunud seisukohale, et vastustaja oleks võinud perioodil 01.11.2005 – 24.01.2006 menetluse peatada või informeerida kaebajat viivituse põhjustest. Kohtuotsuse lehekülgedelt 12 ja 14 nähtub üheselt, et vastustaja oleks pidanud loa taotluse lahendama kahe kuu jooksul EMK otsuse tegemisest arvates. Samuti on kohus õigesti leidnud, et peale EMK otsust ja käskkirja eelnõu kooskõlastamist ei olnud kaevandamisloa väljastamiseks enam takistusi ning otsuse tegemine ei saanud enam aega nõuda. Sonda vald oli kooskõlastanud kaebaja kaevandamisloa taotluse, nagu nähtub apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest. Keskkonnaministeerium oli pädev otsustama, kui suures mahus põlevkivi kaevandamine saab olla kooskõlas „riiklike huvidega“. Seega on väide, et alates 01.04.2005 kehtiva
Tegelikkuses ei avaldanud kinnitatud riiklik arengukava kaebaja poolt kaevandamiseks taotletud põlevkivi mahtudele mingit mõju. 11. Keskkonnaministeeriumi vastuses palutakse jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Põhjendused. Kohtuotsus ei ole vastuoluline, sest kohus on leidnud, et kaevandamisloa taotluse menetlus oli peale 24.01.2006 alanud
muutmise eelnõu menetlusse võtmist küll õiguslikult võimalik, kuid objektiivselt takistatud. See seisukoht on õige.
lg 6 kohaldus ka kaebaja taotluse suhtes ning viidatud säte ei ole vastuolus põhiseadusega. Taotluse menetlus lõpeb käskkirja andmisega, mistõttu kaebaja taotluse osas ei olnud menetlus sätte kehtima hakkamise ajahetkeks veel lõppenud. Kaevandamisloa taotluse esitamine ei tekita õiguspärast ootust, et kaevandamisluba antakse. Õiguspärast ootust oleks võinud rikkuda säte, mis oleks keelanud kaevandamisloa taotlemise. Praegusel juhul oli
-le lisatud kaevandamisloast keeldumise alusest seoses põlevkivi riikliku arengukava puudumisega (
lg 1 p 17), menetlus kaebaja suhtes
Kuna õiguspärase ootuse põhimõte on usalduse kaitse põhimõtte üheks osaks, on halduskohus õigesti käsitlenud neid põhimõtteid koos. Õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb isikut talle õigusaktiga antud õiguse äravõtmise eest, kuid kaebaja õigusi ei riivatud. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja õigusi on riivatud, on riive proportsionaalne, sest avalik huvi menetluse peatamiseks oli suur, nagu halduskohus oma otsuses ka põhjendas. Kohus on proportsionaalsuse kontrolli teostanud korrektselt. Asjaolust, et kaebaja poolt taotletud põlevkivi mahud arengukavast tulenevalt ei muutunud, ei saa teha järeldust, et arengukava kehtestamine polnud enne kaebaja loataotluse üle otsustamist vajalik. Taotlusi oli esitatud suures mahus ning
lg 7 kehtestamise järel jätkus taotluste menetlemine tunduvalt väiksemas mahus kui enne 28.03.
eelnõu menetlus Riigikogus ei ole käsitletav õigusliku takistusena, oli tegemist loa väljaandmist takistava objektiivse asjaoluga, sest menetluse jätkamine võinuks kaasa tuua ebaõige või avaliku huvidega vastuolus oleva otsuse tegemise (kohtuotsuse lk 14 teine lõik: menetluse peatamine pidi tagama väljatöötatava arengukavaga vastuolus olevate lubade mitteandmist). 12
muutmise eelnõu esitamist Riigikogule menetlemiseks lugeda piisavalt kõnekaks sündmuseks, et kaebaja taotluse menetlus peatada. Riigikohus märkis 14.01.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-08 (p 9), et eesmärgipäratu ja õigusvastane oleks menetluse peatamine juhul, kui peatamise aluseks olevad asjaolud ei saaks kuidagi mõjutada taotletud haldusakti andmist. Viidatud Riigikohtu lahenditest saab järeldada, et kui haldusorganil on menetluse peatamiseks mõistlik ja asjakohane põhjus ning peatamine on vajalik asja õigeks otsustamiseks (eriti kaalutlusotsuste puhul), siis ei ole haldusorganile võimalik ette heita õigusvastast viivitust avalduse lahendamisel. Käesolevas asjas esitatud materjalidest nähtub, et seos eelnõu menetlemise ja asja otsustamise vahel oli olemas. Kuigi kaebaja taotluse lahendamisel sai ministeerium kohaldada enne 01.04.2005 kehtinud
sätteid, mis ei sisaldanud kaevandamisloast keeldumise alusena viidet riikliku huvi puudumisele, mõistele, mille sisustamine ilma arengukavata tekitas seaduse rakendajates ja teistes menetlusosalistes probleeme, oli riigi kaalutud seisukoha kujundamine piiratud ressursi edaspidiseks kasutamiseks olukorras, kus kõigi taotluste rahuldamine poleks olnud keskkonnaõiguslikult ja sotsiaalpoliitiliselt võimalik, ilmselgelt oluline. Ka varasema
sätted nägid ette, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku puudumisel kaevandamisloa andmiseks, tuleb kaevandamisloa andmise üle otsustada Vabariigi Valitsusel. Nagu nähtub käesoleva asja materjalidest, olid kohalikud omavalitsused seisukohal, et arengukava puudumine tähendab riigil selge nägemuse puudumist põlevkivi kaevandamise valdkonnas ning sellistes tingimustes ei saa kaevandamislubasid välja anda. Kaevandamisloa andmisel oleks tulnud kaaluda kohalike omavalitsuste huve, kohalike elanike huve ja riigi huve, seega oleks olnud keerukate otsustega.
muutmise eelnõu seletuskirjas on märgitud, et
-sse § 75 lg 6 lisamine annab 13
lg 6 kuulus kaebaja suhtes kohaldamisele ning säte ise ei ole vastuolus põhiseadusega. Siinkohal märgib ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebusele, et
lg 6 sõnastusest ja asukohast seaduses, samuti seaduseelnõu seletuskirjast saab teha üksnes ühe järelduse – peatati kõigi enne sätte jõustumist esitatud taotluste menetlused. Kuna HMS § 43 lg 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavaks tegemise, taotluse tagasivõtmise või läbivaatamata jätmisega, samuti taotleja lõppemisega, käesoleval juhul ühtki eelloetletud alust ei esinenud, ei saa menetlust kaebaja taotluse osas lugeda lõppenuks. Seega tuli ka kaebaja taotluse osas menetlus peatada. 19. Kohus ei ole eksinud, kontrollides
Säte ei riku kaebaja õiguspärast ootust. Riigikohtu halduskolleegium leidis 02.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-79-05 (p 9), et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. Käesoleval juhul on kaebaja rajanud oma väidetavalt kaitstava usalduse kaevandamisloa väljastamise raames tehtud menetlustoimingutele (EMK otsus, käskkirja eelnõu kooskõlastamine). Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud menetluses ühtegi haldusakti vastu võetud ei ole. Seega ei ole kaebaja õigust kaevandamisloa saamisele tehtud kindlaks mõne halduse üksikaktiga. Lisaks tuleb märkida, et
lg 6 ei jätnud kaebajat ilma taotluse esitamise ajal talle lubatud õigusest vaid reguleeris üksnes menetluse peatamist. Seega saab kõne alla tulla proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine. Selles osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata halduskohtu otsuse põhjendusi ja märgib üksnes seda, et
muutmise eelnõu seletuskirjas eeldati, et arengukava valmib 2006 esimesel poolaastal. Seega algselt ei olnud kindlasti tegemist ebamõistlikult pika viivitusega. Tegelikkuses võttis arengukava koostamine oluliselt kauem aega. Arvestades aga arengukavas lahendamiseks võetud küsimuste olulisust, ei leia ringkonnakohus, et menetluse peatamisega kaasnenud viivitus oleks käesoleval juhul muutunud ebamõistlikuks ja õigusvastaseks. Kaebaja ärihuvid said menetluse venimisest mingil määral kahjustatud, kuid nagu kaebaja ise kinnitab, varem eraldatud kaevandamisloa alusel kaevandamine saab jätkuda veel kuni 2010 keskpaigani. Õige on kaebaja väide, et Sonda vald, mille territooriumil kaebaja taotletav kaevandus asus, oli kaevandamisloa väljastamisega nõustunud. Samas poleks taotluse menetluse peatamise sõltuvusse seadmine asjaolust, kas kohaliku omavalitsuse nõusolek on antud või mitte, taganud kõigi taotlejate võrdset kohtlemist ning oleks võinud tekitada enam segadust. Mingeid järeldusi ei saa teha kaebaja viidatud asjaolust, et kaebajale väljastatud kaevandamisloal maavara kogused ei muutunud võrreldes 2005 esitatud käskkirja eelnõuga, sest menetluse peatamisel ei olnud see asjaolu ettenähtav. 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.