← Eesti

3-09-887/27

Obsah (5)§ 53§ 54§ 93§ 92§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-887

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

3-09-887 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Patrick Rang esitas avalduse Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove (ka SA Innove) poolt välja kuulutatud konkursile perioodi 2007-2013 Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine” ekspertide otsinguks. Konkursitingimuste kohaselt olid kohustuslikeks tingimusteks kõrghariduse olemasolu ja vähemalt 3-aastane töökogemus tööturu, sotsiaal- ja/või infotehnoloogia vallas. Soovitavateks lisatingimusteks olid teadmiste olemasolu projektijuhtimise alal ning kogemused projektide hindamisel, Euroopa Liidu tööhõivevaldkonna poliitikate ja peamiste dokumentide tundmine, Eesti tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna poliitikate ja peamiste dokumentide tundmine ning head finantsanalüüsi alased teadmised ja oskused. Sotsiaalministeerium teatas SA-le Innove kirjaga nr 11.6-18.1/664, et kinnitab nende edastatud ekspertide nimekirja osaliselt, paludes Patrick Rang ekspertide hulgast välja arvata põhjusel, et tema suhtes algatati 02.10.2006 kriminaalasi, kuna teda kahtlustati KarS § 300 alusel riigihangete teostamise nõuete rikkumises Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavate projektidega töötamise ajal (01.12.2003 - 18.04.2005) Tööturuameti tööturuteenuste ja töötu sotsiaalse kaitse osakonna juhatajana ning edasi määratuna korraldama ja koordineerima tööturukoolituse alaseid hankeid. Uurimine tuvastas, et P. Rang rikkus riigihangete teostamise ajal kahtlustuses toodud riigihangete seaduse sätteid. P. Rang võttis süü omaks ja nõustus menetluse lõpetamiseks tegema 150 tundi üldkasulikku tööd. Uurimisaluste projektide hangetega seoses nõuti Tööturuametilt tagasi toetust 1,34 miljoni krooni ulatuses. Sotsiaalministeerium jättis P. Rangi vaide 09.04.2009 vaideotsusega rahuldamata, leides, et perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seadus (STS) ei anna hindajate valimiseks konkreetseid tingimusi, vaid jätab kaalutlusõiguse igale rakendusasutusele või rakendusüksusele, mistõttu need on kohustatud ja õigustatud kasutama nende valduses olevat informatsiooni otsustamaks, kas hindajaks kandideerija vastab STS sätestatud kompetentsuse ja erapooletuse nõuetele. Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et ta on usaldusväärne ka halduskoostöö seaduse (HKTS) § 12 mõistes, kuna nimetatud seadus reguleerib füüsilistele ja juriidilistele isikutele riigi ja kohaliku omavalitsuse avaliku halduse ülesannete iseseisvaks täitmiseks volitamist. Antud õigussuhte puhul ei pidanud haldusorgan kontrollima isiku usaldusväärsust HKTS sätestatud tingimustel ja korras. Käesoleval juhul pidas rakendusasutus mittekvalifitseerumise piisavaks aluseks P. Rangile inkrimineeritud süüdistust ja selle lõpetamist KrMS § 202 lg 7 alusel.
  2. Patrick Rang esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Sotsiaalministeeriumi otsuse, millega keelduti kaebuse esitajat kinnitamast Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ ekspertide nimekirja, õigusvastasuse tuvastamist, antud küsimuse uueks otsustamiseks kohustamist ja õigusvastase otsusega tekitatud 8400 krooni kahju hüvitamist. Põhjendused: Kaebaja vastas konkursil esitatud tingimustele ja vaidlustatud otsus on õigusvastane. Vastustaja ei oleks tohtinud keelduda kaebaja eksperdina kinnitamisest põhjendusel, et tema suhtes oli algatatud kriminaalmenetlus, kuna menetlus lõpetati 16.06.2008 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 7 alusel, arvestades lg-t
  3. Kaebajat ei ole kohtuotsusega kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud. Süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes ei saa põhjendada kaebaja suhtes tehtavaid negatiivseid otsuseid lõpetatud kriminaalmenetluse aluseks olnud asjaoludega. Vastustaja kasutas mittesihtotstarbeliselt talle teada olevat kolmandatele isikutele mitteavaldamiseks mõeldud informatsiooni kriminaalmenetlusest. Kaebaja leiab, et on usaldusväärne isik HKTS § 12 mõistes. 2

(8)3-09-887 Vastustaja tekitas õigusvastase otsusega kaebajale 8400 krooni suurune kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, mida ta oleks saanud projektitaotluste hindamisel töötasuna. Vaidlusalusel perioodil laekus 119 projektitaotlust, millest eksperdid hakkasid menetlema 109 taotlust, iga projekti hindas minimaalselt 2 eksperti ja 35 projekti kolm eksperti, seega viidi kokku läbi 253 ekspertiisi ning kuna projekte hindas 29 eksperti, oli keskmine ekspertiiside arv eksperdi kohta on 8,
  1. Kui kaebaja oleks saanud kvalifitseeruda eksperdina, oleks vastav arv olnud 8,4 ja SA Innove maksis eksperdile ühe projekti hindamise eest netotasuna 1000 krooni.
  2. Sotsiaalministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: Igale rakendusasutusele on jäetud kaalutlusõigus, seejuures rakendusasustus on kohustatud kasutama tema valduses olevat informatsiooni otsustamaks, kas hindajaks kandideerija vastab STS-s sätestatud kompetentsuse ja erapooletuse nõuetele. Vastustaja hinnangul on kaebajale kriminaalmenetluses esitatud süüdistus ja kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel piisav põhjus tema mittekvalifitseerimiseks. Kaebajat endise Tööturuameti ametnikuna kahtlustati selles, et ta viis Euroopa Sotsiaalfondi rahastatavate projektide raames sõlmitavate lepingute suunamiseks konkreetsetele isikutele läbi fiktiivseid vähempakkumisi ja leppis läbiviidud riigihangete kvalifikatsiooni tingimused kokku isikutega, keda taheti näha hangete võitjana. Tööturuametis toimunud rikkumiste tõttu ei olnud perioodi 2004-2006 struktuuritoetuse seaduse § 42 lg 2 kohaselt tegemist abikõlblike kuludega ja sotsiaalminister nõudis Tööturuametilt tagasi kokku 1 264 455,60 krooni. Sotsiaalministeerium kui rahastamisotsuse teinud isik kaasati kriminaalmenetlusse ja anti luba tutvuda kriminaalasja materjalidega, mistõttu on väär kaebaja väide, et vastustaja seisukoht tulenes vaid üksiku ametniku teadlikkusest nimetatud kriminaalasjast. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud vastustaja kaebajat kompetentseks ega usaldusväärseks. SA Innove andmetel on meetme kinnitatud ekspertide nimekirjas 54 eksperti, kellest taotlusi hindas 29, minimaalselt hindas üks ekspert 3 ja maksimaalselt 18 taotlust, ühe taotluse hindamise eest maksti 1000 krooni, millest arvati maha maksud. Isegi kui kaebaja oleks eksperdina kinnitatud, ei oleks ta saanud kõnealuses taotlusvoorus taotlusi hinnata, kuna oli seotud taotlusvoorus esitatud taotlusega (MTÜ Abitelefonid kontaktisikuna), mistõttu poleks ta olnud erapooletu ja oleks hindamisest taandatud. Seega ei ole kaebajale kahju tekitatud.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 30.06.2009 otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Põhjendused: Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole asjaolud üksikasjalikult ja piisava selgusega välja toodud, nähtub nii vaidlustatud otsusest, vaideotsusest kui ka vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendustest, et vastustaja ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ning kokkuvõttes on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebajat ei saa pidada piisavalt usaldusväärseks usaldamaks talle kõnealuste projektide hindamisega seotud ülesandeid. STS § 16 lg 1 kohaselt hindavad struktuuritoetuse saamiseks esitatud nõuetekohaseid taotlusi kompetentsed ja taotleja suhtes erapooletud isikud meetme tingimustes sätestatud korras ja hindamiskriteeriumide alusel ning taotluse rahuldamise (struktuuritoetuse andmise) kohta teeb rakendusüksus otsuse eelnimetatud hindamise tulemuste põhjal. STS § 13 p 7 ja § 12 lg 4 järgi on rakendusasutuse juhi pädevuses meetme tingimuste kehtestamine, sh õigus kehtestada vajadusel ka nõuded hindamisse kaasatud isikutele. Vabariigi Valitsuse 19.04.2007 määruse nr 111 „Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse andmist korraldavate asutuste määramine“ § 7 p 3
(8)3-09-887 4 ja § 8 p 4 kohaselt on prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu“ rakendusasutuseks Sotsiaalministeerium ja rakendusüksuseks SA Innove. Nimetatud prioriteetne suund hõlmab ka meedet „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“. Sotsiaalminister on 05.11.2008 määrusega nr 69 kehtestanud meetme «Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine» avatud taotlemisel toetuse andmise tingimused ja toetuse kasutamise seire eeskirja, mille § 13 lg 2 sätestab, et iga nõuetele vastavat taotlust hindavad kaks erapooletut ja sõltumatut eksperti, kelle valimise korraldab rakendusüksus ja koosseisu kinnitab rakendusasutus, kusjuures eksperdid peavad eelnevalt kinnitama oma sõltumatust ja erapooletust vastava projekti hindamisel ning menetluse käigus taotleja kohta saadud informatsiooni mitteavaldamist. Seega on ekspertidele esitatud üldisteks nõueteks kompetentsus ja usaldusväärsus. Kompetentsus tähendab asjatundlikkust. Rakendusüksus on täpsustanud kompetentsuse nõuet, esitades kohustuslikud nõuded (kõrgharidus ja 3-aastane töökogemus tööturu-, sotsiaal- ja/või infotehnoloogia vallas) ja soovitavad tingimused (teadmised ja kogemused teatud valdkondades). Kompetentsuse hindamisel on hindajal avar kaalutlusruum, mis toob kaasa otsuse põhjendamise kohustuse. Meetme „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ raames esitatud taotluste hindamisel peavad eksperdid Vabariigi Valitsuse 19.04.2007 määruse nr 111 § 13 lg 3 alusel hindama projekti tegevuste mõju prioriteetse suuna eesmärkidele, riiklikele ja valdkondlikele strateegiatele ning arengukavadele, projekti põhjendatust, projekti teostatavust, projekti majanduslikku efektiivsust, projekti mõjuulatust ja projekti jätkusuutlikkust. Ebakompetentsuse tõttu saaks isiku eksperdina kvalifitseerimisest keelduda selliste asjaolude pinnalt, mis annavad põhjendatult alust arvata, et isiku asjatundlikkus ei ole piisav taotluste hindamiseks mõnes eelnimetatud küsimuses. Vastustaja ei suutnud põhjendada, kuidas mõjutab kriminaalmenetluse toimumine või kriminaalmenetluse aluseks olnud asjaolud kaebaja kompetentsust. Vastustaja ei esitanud veenvaid põhjendusi, miks P. Rang ei ole piisavalt kompetentne projektide hindamiseks. Seega ei saa kaebaja suhtes tehtud negatiivset otsust põhjendada kompetentsuskriteeriumile mittevastavusega. Usaldusväärsus on märksa avaramalt sisustatav määratlemata õigusmõiste. Kuigi käesoleval juhul ei ole otseselt tegemist halduskoostöö seaduse kohaldamisalasse jääva küsimusega, on selle § 12 lg-s 2 sätestatud üldine usaldusväärsuse kriteerium siiski asjassepuutuv, kuna sisulises mõttes on struktuuritoetuse saamiseks esitatud taotluste hindamine eksperdi poolt avalik-õigusliku iseloomuga tegevus, millel on ka selged avalik-õigusliku iseloomuga järelmid, sest taotluse rahuldamine toimub hindamise tulemuste alusel. Nimetatud sättes esitatakse üksnes näitlik loetelu asjaoludest, mis kinnitavad isiku usaldusväärsust, ning vastupidiste asjaolude esinemine seab usaldusväärsuse põhjendatult kahtluse alla. Lisaks tuleb arvestada ka kõiki muid kohaseid asjaolusid. Kriminaalmenetluses kahtlustati kaebajat KarS §-s 300 sätestatud kuriteo toimepanemises. Kaebajat ei ole kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ja põhimõtteliselt väär on vastustaja seisukoht, et kaebaja on süü omaks võtnud. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg-te 1 ja 7 alusel ilma süüdimõistva kohtuotsuseta tähendab seda, et isikule ei panda talle esitatud kahtlustuse või süüdistuse esemeks oleva teo eest karistusõiguslikku vastutust ning ta ei pea kandma sellega seotud tagajärgi, ent see ei tähenda, et edaspidi ei võiks väljaspool kriminaalmenetlust lähtuda isiku usaldusväärsuse hindamisel ka neist asjaoludest, mis andsid aluse isikule kahtlustuse või süüdituse esitamiseks hiljem lõpetatud kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamine KarS § 202 alusel on võimalik vaid kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul ja kuigi isik võib sellise nõusoleku anda erinevatel kaalutlustel, tuleb seda käsitada vähemalt kui põhimõtteliselt nõustumist sellega, et kahtlustuse või süüdistuse esemeks oleva süüteo objektiivsed koosseisulised asjaolud võisid aset leida. Seega kaebaja 4
(8)3-09-887 vähemalt möönab, et rikkus Tööturuametis töötades riigihangete läbiviimise eeskirju ja osales konkreetsetele isikutele suunatud hankemenetluste korraldamises/läbiviimises, ehk käitus ebaausalt ja eeskirjade vastaselt. Riigiprokuratuuri 16.06.2008 määruse kohaselt väljendas kaebaja kahetsust toimepandud tegude üle ja andis tõenditega haakuvaid selgitusi kuriteo asjaolude kohta. See viitab sellele, et kaebaja vähemalt möönab, et pani toime süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele kas osaliselt või täielikult vastavaid tegusid. Kaebaja eksperdina mittekvalifitseerimise põhjuseks ei olnud pelgalt formaalne asjaolu, et teda oli kriminaalmenetluses kahtlustatud teatud tegude toimepanemises, vaid põhjendatud kahtlus selles, et kaebaja võis, töötades Tööturuametis ja tegeledes riigihangete korraldamisega, käituda ebaausalt ja rikkuda riigihangete läbiviimise eeskirju. Kuna kaebaja ei ole väitnud vastupidist, tuleb lugeda, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja tegeles Tööturuametis riigihangete korraldamisega, ega ka selles, et puuduste tõttu tema osalusel korraldatud riigihangete läbiviimisel, on Tööturuametilt tagasi nõutud osaliselt või täielikult struktuuritoetustena eraldatud toetussummasid. Sisuliselt on kaebaja usaldusväärsus kahtluse alla seatud seetõttu, et on põhjendatud alust arvata, et ta on varem oma ametikohustuste täitmisega seotud kaalutlusotsuste langetamisel käitunud ebaausalt. Struktuuritoetuse projektide hindamine on samuti kaalutlusotsus ja seega ei saa varasemat ebaausat käitumist oma ametikohustuste täitmisel pidada asjakohatuks kaalutluseks. See, et kaebajat ei ole jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud, oleks oluline juhul, kui eksperdi kvalifitseerimise tingimuseks oleks seatud see, et isik ei ole kuritegu toime pannud, ent antud juhul sellist tingimust seatud ei olnud. Tingimuseks oli, et ekspert peab olema usaldusväärne. Olukorras, kus seadus seab isikule teatud ülesande andmise (usaldamise) eelduseks isiku usaldusväärsuse, ei ole isiku kõrvalejätmiseks või selle ülesande usaldamisest keeldumiseks vajalik, et teatud varasem ebaaus või muul moel usaldusväärsust kahtluse alla seadev käitumine oleks mingisuguses kindlas vormis ja vankumatult tuvastatud. Piisab sellest, kui esineb põhjendatud ja mõistlik kahtlus selles, et isik ei pruugi oma ülesandeid, vaatamata oma kompetentsusele nõuetekohaselt täita. Kui isiku puhul on varasemast põhjendatud kahtlus, et ta on käitunud oma ametikohustuste täitmisel ebaausalt, ei saa ebamõistlikuks pidada kahtlust, et ta võib seda teha uuesti. Seega lähtus vastustaja kaebaja usaldusväärsuse hindamisel asjakohastest kaalutlustest ja keeldumine tema kandmisest ekspertide nimekirja on õiguspärane. Kuna Sotsiaalministeeriumi otsus ei ole õigusvastane, puudub alus väidetavalt tekkinud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Patrick Rangi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja menetluskulud. Põhjendused: Kohus ei tuvastanud kvalifitseerimistingimusi õigesti. Kohus viitas küll üldnormile (STS § 16 lg 1), kuid see pole vahetult kohaldatav ekspertide valiku suhtes. Tulenevalt STS § 13 p-st 7 ja § 12 lg-st 4 pidi ekspertide valiku kriteeriumid kehtestama rakendusasutuse juht ehk antud juhul sotsiaalminister. Kohus tuvastas küll õigesti, mis tingimusi kehtestatud ei ole, kuid tuvastas valesti selle, mis tingimus on kehtestanud. Kaebaja ei kahtle selles, et ekspert peaks olema usaldusväärne, kuid sellist tingimust rakendusasutuse poolt ei olnud kehtestatud. Kuna ekspertide valiku kriteeriumiteks olid SA Innove poolt kodulehel avalikustatud tingimused (millele kaebaja vastas), siis ei saa vastustaja poolt kaebaja tagasilükkamisel esiletoodud põhjus olla aluseks kaebaja mittekvalifitseerimisel. Kui kohus siiski leiab, et 5
(8)3-09-887 vastustajal oli võimalik hiljem ekspertide kvalifitseerimisetingimusi juurde luua, on kaebaja seisukohal, et vastustajal ei olnud õigust arvestada usaldusväärsust välistava asjaoluna asjaolu, et kaebaja oli riigihangetega seotud kriminaalasjas tunnistatud kahtlustatavaks. Kohtu seisukoht, et usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada seda, et esinesid asjaolud, mis tingisid isikule kahtlustuse esitamise, on põhimõtteliselt väär. Selle seisukoha järgi ei saa pidada usaldusväärseks ka isikuid, keda on süüdistatud kuritegude toimepanemises, kuid kes on hiljem õigeks mõistetud kohtu poolt. Kohus kohtles kaebajat kui kuriteo toimepannud isikut. Kuriteo toimepanemise etteheitmine isikule, keda ei ole kohtuotsusega süüdimõistetud vastava kuriteo toimepanemises, ei ole lihtsalt seaduse rikkumine, vaid see rikub põhiseadust, rahvusvahelisi konventsioone ja õiguse üldpõhimõtteid. Kohus on eksinud Põhiseaduse § 22
  1. lõike vastu, vältides sõna kuritegu, ent sisuliselt lähtudes sellest, et kaebaja on toime pannud kuriteo riigihangete valdkonnas. Kohus rikkus ka PS § 22
  2. lõiget. Kohus on viidatud põhiõigusi tõlgendanud kaebaja kahjuks, mis on vastuolus põhiõiguste tõlgendamise üldise reegliga in dubio pro liberate. Isegi kui vastustajal oleks olnud õigus oma suva järgi ekspertide kvalifitseerimise tingimusi sisustada, ei oleks olnud lubatav sellise tingimuse seadmine, et isikut ei tohi olla kahtlustatud kuriteo toimepanemises. See oleks vastuolus PS § 22 lg 1 ja 2 ning ebaproportsionaalne püstitatud eesmärgi suhtes.
  3. Sotsiaalministeerium palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: Hoolimata sellest, et rakendusasutus sätestab täiendavaid nõudeid hindajatele, tuleb järgida ka üldnormi ehk STS § 16 lg-t
  4. Õigusaktidega ei ole loetletud kõiki hindajatele ette nähtud kriteeriume, kuid kuna tegemist on olemuselt rakendusüksuse ja isiku vahelise töösuhtega, ei ole põhjendatud ega vajalik sätestada üksikasjalikke individuaalse töösuhte kriteeriume seaduse või madalamate õigusaktide tasandil. Kuna perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuurivahendeid 53,3 miljardi krooni ulatuses, millest 5 miljardit on vastustaja vastutusalas, on õigustatud kõrgendatud kriteeriumite rakendamine. Rakendusasutus võib ja peabki arvestama kõiki muid asjakohaseid asjaolusid hindajate leidmisel, mis ei tulene sõnaselgelt seadusest või määrusest. SA Innove hinnangul ei oleks kaebaja kvalifitseerunud taotlusvooru taotlusi hindama, sest oli seotud taotlusvoorus esitatud taotlusega ja seetõttu oleks ta hindamisest taandatud. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta oli tunnistatud kriminaalasjas pelgalt kahtlustatavaks. KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetatud kriminaalmenetlust saab lõpetada ainult kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul juhul, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava süü ei ole suur. Kaebaja ise on kinnitanud oma süüd, avaldanud kahetsust ja olnud nõus heastama kuriteoga tekitatud kahju. Seega ei ole halduskohus rikkunud PS §
  5. Vastustaja lähtus kriminaalmenetluse sisust, mis on vastustaja hinnangul otseselt seotud taotluste hindamiseks vajalike oskuste ja isikuomadustega. Kaebaja nõustus 04.08.2006 tasuma leppetrahvi Tööturuametile oma lepingujärgse hoolsus- ja lojaalsuskohustuse ning järelevalvekohustuse mittenõuetekohase täitmise eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Kaebuse esitaja taotles Sotsiaalministeeriumi otsuse, millega keelduti teda kinnitamast Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise 6
(8)3-09-887 suurendamine“ ekspertide nimekirja, õigusvastasuse tuvastamist, antud küsimuse uueks otsustamiseks kohustamist ja õigusvastase otsusega tekitatud 8400 krooni kahju hüvitamist. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks kõnealuse Sotsiaalministeeriumi otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks toonud välja muud põhjendatud huvi kui kohustamisnõude ja kahju hüvitamise nõude esitamine. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kõnealuse Sotsiaalministeeriumi otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõude ja kahju hüvitamise nõudega.
  1. SA Innove andmetel (vaata http://www.innove.ee/struktuuritoetused/taotlejale/avatudtaotlusvoorud/kvalifitseeritud-toojou-pakkumise-suurendamine) on 2010 hilissügisel plaanis uus taotlusvoor meetmes 1.3.1 "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine". Järelikult on kohustamisnõude rahuldamine ja Sotsiaalministeeriumi kohustamine otsustama uuesti kaebuse esitaja kinnitamine Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ ekspertide nimekirja jätkuvalt võimalik. Kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks on Sotsiaalministeeriumi otsuse, millega keelduti kaebuse esitajat kinnitamast Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ ekspertide nimekirja, õigusvastasus.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldusega selles, et perioodi 20072013 struktuuritoetuste seadusest ning selle alusel ja täitmiseks vastu võetud Vabariigi Valitsuse ja sotsiaalministri määrustest tulenevalt on ekspertidele esitatud üldisteks nõueteks kompetentsus ja usaldusväärsus ning vastustajal on õigus kaaluda konkursile avalduse esitanud kandidaatide hindamisel nende vastavust nimetatud üldistele nõuetele vaatamata sellele, et neid nõudeid ei olnud eraldi välja toodud konkursi tingimustes.
  3. Vastustaja keeldus kaebuse esitaja kvalifitseerimisest eksperdina põhjusel, et tema suhtes oli 02.10.2006 algatatud kriminaalasi, milles teda kahtlustati KarS §-s 300 ettenähtud kuriteo toimepanemises, ja see menetlus on lõpetatud Riigiprokuratuuri 16.06.2008 määrusega KrMS § 202 lg-te 1 ja 7 alusel.
  4. Halduskohus märkis õigesti, et kaebuse esitajat ei ole kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ja ta ei ole süüd omaks võtnud. Samas ei ole kriminaalmenetluse käigus jõutud ka veendumusele, et kaebuse esitaja ei ole oportunideedimääruses toodud tegusid toime pannud, ja menetlust lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kuriteotunnuste puudumise tõttu. Isiku nõustumine oportuniteediga kriminaalmenetluse lõpetamisega ei eelda enda süüdi tunnistamist. Kriminaalmenetluse lõpetamine süü väiksuse ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu saab tugineda vaid hüpoteetilisele süü suurusele ega eeldagi isiku süü tõestamist ja tuvastamist määral, millist eeldab süüdimõistva kohtuotsuse tegemine. Arvestades eeltoodut ja kuriteomõiste kolmeastmelisust võib asuda seisukohale, et oportuniteediga lõpetamine näitab isiku poolt teo toimepanemist koosseisupärasuse ja õigusvastasuse tähenduses, kuid süü suurust üksnes hüpoteetiliselt. Kuna kaebuse esitaja suhtes ei ole süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, siis oleks vastustaja pidanud juhul, kui ta soovis tugineda asjaoludele, mis andsid aluse kaebuse esitajale kahtlustuse esitamiseks hiljem lõpetatud kriminaalmenetluses, tuvastama kaebuse esitajale ette heidetavate tegude subjektiivse külje ehk et kas kaebuse esitaja on need teod toime pannud tahtlikult. Seega on põhimõtteliselt õige halduskohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg-te 1 ja 7 alusel ei tähenda, et edaspidi ei võiks isiku usaldusväärsuse hindamisel 7
(8)3-09-887 lähtuda ka neist asjaoludest, mis andsid aluse isikule kahtlustuse või süüdituse esitamiseks hiljem lõpetatud kriminaalmenetluses. Samas ei nähtu vastustaja otsusest ega vaideotsusest, et vastustaja oleks kaebuse esitaja eksperdiks kvalifitseerimata jätmist põhjendanud ebausaldusväärsusega või muude kaalutlustega peale kaebaja suhtes toimunud kriminaalmenetluse. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja eksperdiks mittekvalifitseerimist ebausaldusväärsusega põhjendanud alles halduskohus kaevatavas otsuses. Halduskohus ei saa aga haldusorgani asemel asuda kaalutlusotsust põhjendama, halduskohus saab kaalutluse õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et üksnes asjaolust, et kaebuse esitaja suhtes oli algatatud kriminaalasi KarS § 300 tunnustel ning menetlus lõpetatud KrMS § 202 lg-te 1 ja 7 alusel, ei saa teha järeldust kaebuse esitaja ebausaldusväärsuse kohta ja keelduda tema eksperdiks kvalifitseerimisest.
  1. Neil põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja kohustab Sotsiaalministeeriumi otsustama uuesti kaebuse esitaja kinnitamine Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ ekspertide nimekirja.
  2. Kaebuse esitaja väitel tekitas vastustaja õigusvastane otsus talle 8 400 krooni suuruse varalise kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, mida ta oleks saanud projektitaotluste hindamisel töötasuna. Kaebuse esitaja ei ole halduskohtus ega apellatsioonimenetluses lükanud ümber vastustaja väidet, mille kohaselt ta ei oleks saanud kõnealuses taotlusvoorus taotlusi hinnata, kuna oli seotud taotlusvoorus esitatud taotlusega (MTÜ Abitelefonid kontaktisikuna) ning poleks olnud seetõttu erapooletu ja oleks tulnud hindamisest taandada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks ja jätab kaebuse ja apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas rahuldamata.
  3. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu lahendit ja teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 93lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 92lg 1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 92lg 2).

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 95lg 5).

Kaebuse esitaja tasus halduskohtusse kaebuse esitamisel riigilõivu 500 krooni ning taotles selle ja 25 222,50 krooni õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt, esitades kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtus taotles kaebuse esitaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 500 krooni riigilõivu ja 17 670 krooni õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist, esitades kulude kandmist tõendavad dokumendid. Arvestades asja mahtu ja keerukust ning kaebuse osalist rahuldamist, leiab ringkonnakohus, et kaebuse esitaja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud esimese astme kohtus 15 000 krooni ulatuses ja apellatsioonimenetluses 10 000 krooni ulatuses, mis tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Samuti tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista pool kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust s. o 500 krooni. Seega mõistab ringkonnakohus kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud summas 25 500 krooni. Oliver Kask Ruth Virkus Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.