3-10-1192/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1192 Haldusasi Põhja Prefektuuri Kodakondsus- ja migratsioonibüroo taotlus R. Z.´i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse Menetlusosalised Taotluse esitaja – Põhja Prefektuuri Kodakondsus- ja migratsioonibüroo Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist R. Z. Kohtuistungi toimumise aeg
3. mail
4. a, Tallinnas Resolutsioon Anda luba R. Z.´i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui
5. juulini
6. a (k.a). Määruse peale võib esitada 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu määruskaebuse alates käesoleva määruse kättesaamisele järgnevast päevast Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. R. Z. on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik ja omab Aserbaidžaani Vabariigi reisidokumenti XXXXXXXX kehtivusega 03.08.2006 kuni 03.08.
8. Eestisse saabus isik 22.08.2007 Koidula piiripunkti kaudu ühekordse lühiajalise viisa alusel. Viisa kehtivusperiood oli alates 22.08.2007 kuni 22.11.2007 ja lubatud viibimisaeg 60 päeva, reisi eesmärk ema ja õe külastamine. Peale viisa tähtaja lõppemist 22.11.2007 oleks isik pidanud Eestist lahkuma, kuid olles viisa kehtivusperioodil toime pannud õiguserikkumised, viibis R. Z. alates 13.11.2007 Eesti kinnipidamisasutustes.
9. R. Z. omas Eestis tähtajalist elamisluba 05.06.1995 kuni 05.06.2000 ja 06.06.2000 kuni 05.06.
10. 13.08.2009 esitas isik sooviavalduse siseriiklikult tähtajalise elamisloa taotlemiseks, mis rahuldati 17.08.2009 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) otsusega 2022502685/SA. 17.08.2009 võeti menetlusse isiku tähtajalise elamisloa taotlus, mis rahuldati 28.09.2009 ning isikule väljastati tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 12 lg 1 p 5- välislepingu alusel kehtivusega 28.09.2009 kuni 27.09.
12. PPA algatas 13.04.2010 R. Z.’i suhtes tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusele nr 364 § 9 lg 4 saatis PPA isikule 14.04.2010 kirja nr 15.3-10/7293, milles teavitati teda elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest ning õigusest esitada arvamus ja vastuväited elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevate asjaolude kohta. R. Z.´i vastuväited registreeriti PPA-s 21.04.2010 nr 15.3-10/
13. Isik palus tema elamisluba mitte kehtetuks tunnistada põhjusel, et ta on Eestis sündinud, siin elavad ta ema ja õde ja ta soovib koos nendega elada. PPA 03.05.2010 otsusega nr 15.3-04/249 tunnistati R. Z.’i tähtajaline elamisluba kehtetuks.
14. 11.05.2010 koostati R. Z.’ile Põhja Prefektuuri Kodakondsus- ja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse (edaspidi PP KMB MJT) poolt illegaali arvestuskaart ja vormistati väljasaatmisotsus Väljasõidukohustuse- ja sissesõidukeeluseaduse (edaspidi VSS) § 14 lg 2 alusel. R. Z. vabanes Tallinna Vanglast 11.05.
15. 10.05.2010 esitas Põhja Prefektuur Kodakondsus- ja migratsioonibüroo Tallinna Halduskohtule taotluse R. Z.´i väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. PÕHJA PREFEKTUURI TAOTLUS
16. Harju Maakohtu 18.03.2009 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-5605 mõisteti R. Z. süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 200 lg 2 p 7, 8, 9, 10 ( röövimine grupi või kuritegeliku ühenduse poolt, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades, mis on toime pandud sissetungimisega ning mis on toime pandud varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist), KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 (vargus, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise, mis on toime pandud grupi poolt ning mis on toime pandud sissetungimisega), KarS § 349 (teise isiku nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eest või enda nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi teisele isikule kasutamiseks andmise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest) ja KarS § 209 lg 2 p 1 (kelmus, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, varguse või omastamise) alusel ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat ja 9 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud põhikaristust ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
17. VMS § 12 lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. PPA 03.05.2010 otsusega nr 15.304/249 tunnistati R. Z.’i tähtajaline elamisluba kehtetuks. Otsuse tegemisel võttis PPA arvesse, et isik on toime pannud erinevaid varavastaseid kuritegusid ning kannab reaalset 2aastast ja 6-kuust vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas, mistõttu võib R. Z.’it pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. PPA võttis otsuse tegemisel arvesse isiku Eestis elamise kestvust, tema vanust, tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema pereliikmetele ning sidemeid Eestiga. Aastatel 1998-2006 elas R. Z. Aserbaidžaani Vabariigis ning alates 13.11.2007 on isik viibinud Eesti kinnipidamisasutuses. Seega on PPA-l põhjendatult alust arvata, et isik ei ole loonud tugevaid sidemeid Eesti Vabariigiga.
18. 06.05.2010 viisid PP KMB MJT inspektorid R. Z.’iga Tallinna vanglas läbi küsitluse isiku Eesti Vabariigist väljasaatmise korraldamiseks. Isiku sõnul on ta teadlik, et peab Ees- 2 tist lahkuma, kuid ei soovi seda teha, kuna soovib jääda Eestisse ema juurde elama. Samuti puuduvad isiku sõnul nii temal kui ka tema emal rahalised vahendid, et osta talle pilet sõiduks Aserbaidžaani Vabariiki. 11.05.2010 koostati R. Z.’ile Põhja Prefektuuri Kodakondsus- ja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse poolt illegaali arvestuskaart ja vormistati väljasaatmisotsus Väljasõidukohustuse- ja sissesõidukeeluseaduse (edaspidi VSS) § 14 lg 2 alusel.
19. R. Z.’i paigutamine väljasaatmiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend isiku väljasaatmiseks Eesti Vabariigist, kuna isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ja sellega võib takistada väljasaatmismenetluse lõpuleviimist. Lähtuvalt eeltoodust ei pea taotleja vajalikuks vormistada isikule lahkumisettekirjutust ega kohaldada täiendavaid järelevalvemeetmeid. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine ei ole isiku karistamine, vaid haldussunni kohaldamise vahend, mille eesmärgiks on kehtiva haldusakti täitmise tagamine. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et isiku kodakondsusjärgse riigi asukoha (pileti broneering, konvoeerimismeeskonna tagamine) ja isiku rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole väljasaatmist võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, taotleb Põhja Prefektuur vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse § 23 lg 1 alusel R. Z.´i paigutamist Politsei- ja Piirivalveameti Kodakondsus- ja migratsiooniosakonna väljasaatmiskeskusse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist. Kuna R. Z.’i sõnul on tal kehtiv Aserbaidžaani reisidokument, ei ole isiku väljasaatmise korraldamine keeruline ning perspektiivitu. KOHTU PÕHJENDUSED
20. Kohus on seisukohal, et Põhja Prefektuuri taotlus R. Z.´i väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
21. Vaidlust ei ole selles, et R. Z. on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik ja omab Aserbaidžaani Vabariigi reisidokumenti XXXXXXXX kehtivusega 03.08.2006 kuni 03.08.
22. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 kohaselt peab Eestis viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Isikul puudub toimiku materjalidest nähtuvalt välismaalaste seaduse (VMS) § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslik alus Eestis viibimiseks. Nimelt tunnistas PPA 03.05.2010 otsusega nr 15.3-04/249 R. Z.’i tähtajalise elamisloa kehtetuks, käsitledes R. Z.’it Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustava isikuna. R. Z. ei ole PPA otsust halduskohtus vaidlustanud. Käesolevas haldusasjas ei ole kohtul võimalik hinnata R. Z.i väiteid, mis puudutavad tema elukorraldust ja ülalpidamist ning ema ja õe olemasolu Eestis. Kohus oleks saanud neid hinnata PPA 03.05.2010 otsuse vaidlustamise korral. Seega saab kohus lähtuda vaid asjaolust, et isikul puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, mistõttu ta kuulub väljasaatmisele.
23. Vastavalt VSS § 14 lõikele 31 saadetakse välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust, vabastamise või tingimisi enne tähtaega vabastamise korral Eestist välja ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. VSS § 18 lg 4 kohaselt, kui väljasaadetavat karistatakse aresti või vabadusekaotusega või kui väljasaatmisele kuulub välismaalane, kes kannab aresti või vabadusekaotust, viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul pärast aresti või vabadusekaotuse ärakandmist. Kuivõrd R. Z.´it ei ole võimalik seoses väljasaatmisega seonduvate formaalsuste täitmisega Eestist välja saata 48 tunni jooksul, siis on põhjendatud tema paigutamine väljasaatmiskeskusesse kuni Eesti 3 Vabariigist väljasaatmiseni. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus Põhja Prefektuuri taotluse. Vastavalt VSS § 23 lg 1, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Väljasaatmise võimaluse tekkimise korral vabastatakse isik viivitamatult väljasaatmiskeskusest. Tiina Pappel kohtunik 4