KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-887 Haldusasi P.R.i kaebus Sotsiaalminis

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

1. P.R. esitas avalduse Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus Innove (edaspidi Innove) poolt välja kuulutaud konkursile perioodi 2007-2013 Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava 1 meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine” ekspertide otsinguks. Sotsiaalministeerium teatas Innove’le kirjaga nr 11.6-18.1/664, et kinnitab Innove poolt edastatud ekspertide nimekirja osaliselt, paludes P.R. ekspertide hulgast välja arvata. P.R. esitas
2. märtsil 2009 Sotsiaalministeeriumile vaide, milles taotles tema ekspertide nimekirja kandmisest keelduva otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist.
3. aprilli 2009 vaideotsusega jättis Sotsiaalministeerium vaide rahuldamata. KAEBUSTE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5. aprillil 2009 esitas P.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles esitatud taotlusi tõlgendas kohus kaebuse menetlusse võtmisel selliselt, et kaebuse esitaja taotleb Sotsiaalministeeriumi otsuse, millega keelduti kaebuse esitajat kinnitamast Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ ekspertide nimekirja, õigusvastasuse tuvastamist, antud küsimuse uueks otsustamiseks kohustamist ning õigusvastase otsusega tekitatud 10 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Kaebuse täienduses täpsustas kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotlust, märkides kahjusummaks 8400 krooni.
6. Kaebuse esitaja leiab, et Sotsiaalministeeriumi otsus on õigusvastane, kuivõrd kaebuse esitaja vastas konkursil eksperdikandidaatidele esitatud konkursitingimustele, milleks oli kõrghariduse olemasolu ning vähemalt kolmeaastane töökogemus tööturu, sotsiaal-, ja/või infotehnoloogia vallas ning ka soovitavatele lisatingimustele, milleks olid teadmiste olemasolu projektijuhtimise alal ning kogemused projektide hindamisel, Euroopa Liidu tööhõivevaldkonna poliitikate ja peamiste dokumentide tundmine, Eesti tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna poliitikate ja peamiste dokumentide tundmine ning head finantsanalüüsi alased teadmised ja oskused.
7. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Sotsiaalministeerium ei oleks tohtinud keelduda tema eksperdina kinnitamisest põhjendusel, et kaebuse esitaja suhtes oli
8. aastal algatatud kriminaalmenetlus, kuna nimetatud kriminaalasja menetlus lõpetati
9. juunil 2008 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel. Kaebuse esitaja rõhutab, et teda ei ole kohtuotsusega kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud ning süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes ei saa põhjendada kaebuse esitaja suhtes tehtavaid negatiivseid otsuseid lõpetatud kriminaalmenetluse aluseks olnud asjaoludega. Samuti märgib kaebuse esitaja, et Sotsiaalministeerium on mittesihtotstarbeliselt ära kasutanud talle teadaolevat kolmandatele isikutele mitteavaldamiseks mõeldud informatsiooni, mis puudutas kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja leiab samuti, et on usaldusväärne isik halduskoostöö seaduse § 12 mõistes.
10. Kaebuse esitaja hinnangul on Sotsiaalministeeriumi õigusvastase otsusega talle tekkinud 8400 krooni suurune kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, mida kaebuse esitaja oleks saanud projektitaotluste hindamisel töötasuna. Kaebuse esitaja selgitab, et vaidlusalusel perioodil laekus kokku 119 projektitaotlust, millest eksperdid hakkasid menetlema 109 projektitaotlust, kusjuures iga projekti hindas minimaalselt 2 eksperti ning 35 projekti lausa kolm eksperti, mis tähendab, et kokku viidi läbi 253 ekspertiisi ning kuivõrd projekte hindas 29 eksperti, oli keskmine ekspertiiside arv eksperdi kohta on 8,
11. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et kui ta oleks saanud kvalifitseeruda eksperdina, siis oleks vastav arv olnud 8,4 ja kuivõrd Innove maksis eksperdile ühe projekti hindamise eest netotasuna 1000 krooni, siis on kaebuse esitajale tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) suuruseks 8400 krooni. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Sotsiaalministeerium ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et õigusaktides ei sätestata struktuuritoetuse taotluste hindajate valimiseks konkreetseid tingimusi, vaid on jäetud igale rakendusasutusele või rakendusüksusele kaalutlusõigus, kusjuures rakendusasustus kohustatud kasutama tema valduses olevat informatsiooni otsustamaks, kas hindajaks kandideerija vastab STS-is sätestatud kompetentsuse ja erapooletuse nõuetele. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitajale kriminaalmenetluses esitatud süüdistus ja kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel piisav põhjus isiku mittekvalifitseerimiseks. Vastustaja selgitab samuti, et kaebuse esitaja on endine Tööturuameti ametnik, keda kahtlustatigi kriminaalmenetluse selles, et ta viis Euroopa Sotsiaalfondi rahastavate projektide raames sõlmitavate lepingute suunamiseks konkreetsetele isikutele läbi fiktiivseid vähempakkumisi ning leppis läbiviidud riigihangete kvalifikatsiooni tingimused kokku isikutega, keda taheti näha hangete võitjana. Vastustaja selgitab ka, et Tööturuametis toimunud rikkumiste tõttu ei olnud tegemist perioodi 2004-2006 struktuuritoetuse seaduse § 42 lõike 2 kohaselt tegemist abikõlblike kuludega ning sotsiaalminister nõudis Tööturuametilt tagasi kokku 1 264 455,60 krooni.
13. Vastustaja selgitab ka, et Sotsiaalministeerium kui rahastamisotsuse teinud isik kaasati kriminaalmenetlusse ja anti luba tutvuda kriminaalasja materjalidega ning seega ei ole õige kaebuse esitaja väide, et vastustaja seisukoht tulenes vaid üksiku ametniku teadlikkusest nimetatud kriminaalasjast.
14. Vastustaja väitel ei pidanud ta eeltoodust tulenevalt kaebuse esitajat kompetentseks ega usaldusväärseks. Samas märgib vastustaja, et asjakohatu on kaebuse esitaja viide halduskoostöö seaduse §-le 12, kuivõrd nimetatud seadus reguleerib füüsilistele ja juriidilistele isikutele riigi ja kohaliku omavalitsuse avaliku halduse ülesannete iseseisvaks täitmiseks volitamist, mida aga hindajaks valimine ei ole.
15. Samuti peab vastustaja põhjendamatuks kaebuse esitaja taotlust kahju hüvitamiseks, leides, et kaebuse esitajale ei ole kahju tekkinud. Vastustaja märgib, et Innove’lt saadud andmete kohaselt on meetme kinnitatud ekspertide nimekirjas 54 eksperti, kellest taotlusi hindas 29 eksperti, kusjuures minimaalselt hindas üks ekspert kolme ja maksimaalselt kaheksateist taotlust, kusjuures ühe taotluse hindamise eest maksti 1000 krooni, millest arvati maha maksud. Vastustaja märgib, et isegi kui kaebuse esitaja oleks eksperdina kinnitatud, ei oleks ta saanud kõnealuses taotlusvoorus taotlusi hinnata, kuna oli seotud taotlusvoorus esitatud taotlusega (MTÜ Abitelefonid kontaktisikuna) ning seetõttu poleks ta olnud erapooletu ja oleks hindamisest taandatud. KOHTU PÕHJENDUSED
16. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et P.R.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohus leiab, et kuigi Sotsiaalministeeriumi otsuses, millega keelduti kaebuse esitajat ekspertide nimekirja kandmisest, ei ole sellise otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud piisava selguse ja üksikasjalikkusega välja toodud, nähtub siiski nii vaidlustatud otsusest, hiljem tehtud vaideotsusest kui ka vastustaja poolt kohtumeneltuses esitatud põhjendustest, et vastustaja ei ole lähtunud otsuse tegemisel asjakohatutest kaalutlustest ning kokkuvõttes tuleb põhjendatuks pidada vastustaja seisukohta, et kaebuse esitajat ei saa pidada piisavalt usaldusväärseks, et usaldada talle kõnealuste projektide hindamisega seotud ülesandeid. 3
17. Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS) § 16 lõike 1 kohaselt hindavad struktuuritoetuse saamiseks esitatud nõuetekohaseid taotlusi kompetentsed ja taotleja suhtes erapooletud isikud meetme tingimustes sätestatud korras ja hindamiskriteeriumide alusel ning taotluse rahuldamise (struktuuritoetuse andmise) kohta teeb rakendusüksus otsuse just eelnimetatud hindamise tulemuste põhjal. STS § 13 punktist 7 ning § 12 lõikest 4 tulenevalt on rakendusasutuse juhi pädevuses meetme tingimuste kehtestamine ning sealhulgas õigus kehtestada vajadusel ka nõuded hindamisse kaasatud isikutele. Vabariigi Valitsuse
18. aprilli
19. a määruse nr 111 „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse andmist korraldavate asutuste määramine“ § 7 p 4 ning § 8 p 4 kohaselt on prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu“ rakendusasutuseks Sotsiaalministeerium ning rakendusüksuseks Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutus «Innove». Prioriteetne suund „Pikk ja kvaliteetne tööelu“ hõlmab ka meedet „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“. Sotsiaalminister on
20. novembri 2008 määrusega nr 69 kehtestanud meetme «Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine» avatud taotlemisel toetuse andmise tingimused ja toetuse kasutamise seire eeskirja (edaspidi SoM määrus nr 2008/69), mille § 13 lõikes 2 sätestatakse, et iga nõuetele vastavat taotlust hindavad kaks erapooletut ja sõltumatut eksperti, kelle valimise korraldab rakendusüksus ja koosseisu kinnitab rakendusasutus, kusjuures eksperdid peavad eelnevalt kinnitama oma sõltumatust ja erapooletust vastava projekti hindamisel ning menetluse käigus taotleja kohta saadud informatsiooni mitteavaldamist. Niisiis on ekspertidele esitatud üldisteks nõueteks nende kompetentsus ja usaldusväärsus.
21. Kompetentsus tähendab isiku asjatundlikkust ehk antud juhul seda, kas isiku teadmised, oskused ja kogemused on sellised, mis eelduslikult võimaldavad tal soovitud tulemuslikkusega eksperdi ülesannete täitmist. Vaidlust ei ole käesoleval juhul selles, et ekspertide leidmist korraldanud rakendusüksus on ekspertide leidmiseks tehtud üleskutses kompetentsuse nõuet täpsustanud, esitades teatud kohustuslikud nõuded (kõrgharidus, 3-aastane töökogemus tööturu-, sotsiaal- ja/või infotehnoloogia vallas) ning rea soovitavaid tingimusi (teadmised ja kogemused teatud konkreetsetes valdkondades). Kaebuse esitaja väitel vastas ta nii kohustuslikele kui soovitavatele tingimustele ning kuivõrd vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud, siis tuleb seegi küsimus lugeda väljaspool vaidlust olevaks. Kohus märgib siinkohal, et eksperdiks pürgija kompetentsuse hindamisel on hindajal avar kaalutlusruum, ent kaalumisel tuleb lähtuda asjassepuutuvatest kriteeriumitest ehk teisisõnu neist asjaoludest, mis peegeldavad isiku selliseid teadmisi, oskusi ja kogemusi, mis eelduslikult on vajalikud eksperdi ülesannete tulemuslikuks täitmiseks. Leides, et isiku kompetentsus ei ole eksperdi ülesannete täitmiseks piisav, tuleb põhjendada, miks sellisele seisukohale asuti ning millistest teadmistest või kogemustest leiti kandidaadil puudu jäävat. Siinkohal tuleb eristada selliseid valikukonkursse, kus valitavate arv on piiratud (näiteks konkurss ühele konkreetsele ametikohale) ning neid, kus see piiratud ei ole. Käesoleval juhul ei ole projektide hindamiseks koostatava ekspertide nimekirja pikkus kuidagi piiratud ning olukorras, kus kompetentsuskriteeriumid ei ole eelnevalt piisavalt määratletud, ei saa teatud isikute nimekirjast väljajätmist põhjendada näiteks sellega, et nimekirjas on juba niigi piisav hulk konkreetsest isikust kompetentsemaid eksperte. Meetme „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ raames esitatud taotluste hindamisel peavad eksperdid SoM määruse nr 2008/69 § 13 lg 3 kohaselt hindama projekti tegevuste mõju prioriteetse suuna eesmärkidele, riiklikele ja valdkondlikele strateegiatele ning arengukavadele, projekti põhjendatust, projekti teostatavust, projekti majanduslikku efektiivsust, projekti mõjuulatust ning projekti jätkusuutlikkust. Kohus leiab, et ebakompetentsuse tõttu saaks konkreetse isiku eksperdina kvalifitseerimisest keelduda selliste asjaolude pinnalt, mis annavad põhjendatult alust arvata, et 4 isiku asjatundlikkus ei ole piisav taotluste hindamiseks mõnes eelnimetatud küsimuses. Käesoleval juhul on P.R.i eksperdina kinnitamisest keeldutud seetõttu, et tema suhtes toimetati kriminaalmenetlust riigihangete teostamise nõuete rikkumist käsitleva karistusseadustiku paragrahvi alusel. Kohus leiab, et ei vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ega ka mitte kohtumenetluses ei ole vastustaja suutnud põhjendada, kuidas mõjutab kriminaalmenetluse toimumine või kriminaalmenetluse aluseks olnud asjaolud kaebuse esitaja kompetentsust. Arusaadavalt ei eelda meetme „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ raames esitatud taotluste hindamine riigihankemenetlust puudutavate eeskirjade tundmist või teadmisi või kogemusi selles valdkonnas. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja esitanud mistahes veenvaid põhjendusi selle kohta, et P.R. ei ole piisavalt kompetentne (asjatundlik) projektide hindamiseks. Seega ei saa kaebuse esitaja suhtes tehtud negatiivset otsust põhjendada kompetentsuskriteeriumile mittevastavusega.
22. Lisaks kompetentsusele sätestatakse nii STS § 16 lõikes 1 kui ka SoM määruse nr 2008/69 § 13 lõikes 2 eksperdile esitatava kohustusliku nõudena tema usaldusväärsus. Kompetentsuse kõrval on isiku usaldusväärsus märksa avaramalt sisustatav määratlemata õigusmõiste. Mis puudutab poolte erimeelsust halduskoostöö seaduse § 12 lg 2 kohaldatavuse osas, siis leiab kohus, et kuigi käesoleval juhul ei ole otseselt tegemist halduskoostöö seaduse kohaldamisalasse jääva küsimusega, on seal sätestatud üldine usaldusväärsuse kriteerium sellegipoolest asjassepuutuv, kuivõrd sisulises mõttes on eksperdi poolt struktuuritoetuse saamiseks esitatud taotluste hindamine avalik-õigusliku iseloomuga tegevus, millel on ka selged avalik-õigusliku iseloomuga järelmid, kuivõrd taotluse rahuldamine toimub hindamise tulemuste alusel. Samas leiab kaebuse esitaja ekslikult, et isiku usaldusväärsust tulekski hinnata vaid HKS § 12 lõikes 2 loetletud asjaolude pinnalt. Nimetatud sättes esitatakse üksnes näitlik loetelu asjaoludest, mis kinnitavad isiku usaldusväärsust, ning millele vastupidiste asjaolude esinemine seega usaldusväärsuse põhjendatult kahtluse alla seab. Lisaks seal sätestatule tuleb isiku usaldusväärsuse hindamisel, kui see on seaduses ette nähtud, arvestada ka kõiki muid kohaseid asjaolusid.
23. Vaidlust ei ole käesoleval juhul selles, et kriminaalmenetluses kahtlustati kaebuse esitajat KarS §-s 300 sätestatud kuriteo toimepanemises. Nimetatud normis nähakse karistusõiguslik vastutus ette riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomise või muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud oluline varaline kahju. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajat ei ole kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ning põhimõtteliselt väär on Sotsiaalministeeriumi vaidlustatud otsuses märgitu, et kaebuse esitaja on süü omaks võtnud. Käesoleval juhul lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 ja lg 7 alusel. Nimetatud sätete koostoimest tuleneb, et kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul ning juhul kui isiku süü teo toimepanemises ei ole suur ning puudub avaliku menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks, kriminaalmenetluse lõpetada. KrMS § 202 lõikes 1 kasutatud mõiste „isiku süü ei ole suur“, ei anna aga alust käsitada isikut kuriteos süüdiolevana või end süüdi tunnistanuna. Samas ei välista see, et isikut ei ole teatud kuriteos süüdi mõistetud ning et kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 202 alusel, kriminaalmenetluse aluseks olnud asjaolude arvestamist isiku usaldusväärsuse hindamisel mingisuguses muus menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta tähendab seda, et isikule ei panda talle esitatud kahtlustuse või süüdistuse esemeks oleva teo eest karistusõiguslikku vastutust ning ta ei pea kandma sellega seotud tagajärgi, ent see ei tähenda, et edaspidi ei võiks 5 väljaspool kriminaalmenetlust lähtuda isiku usaldusväärsuse hindamisel ka neist asjaoludest, mis andsid aluse isikule kahtlustuse või süüdituse esitamiseks hiljem lõpetatud kriminaalmenetluses. Kaebuse esitaja seisukoht, et kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu ei tohiks edaspidi tema suhtes mistahes otsuste tegemisel kriminaalmenetluse aluseks olnud asjaolusid sootuks arvestada, ei ole õige.
24. Kriminaalmenetluse lõpetamine KarS § 202 alusel on võimalik vaid kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul ning kuigi kahtlustataval või süüdistataval võib olla sellise nõusoleku andmiseks erinevaid kaalutlusi, tuleb seda kohtu hinnangul siiski käsitada vähemalt kui põhimõtteliselt nõustumist sellega, et kahtlustuse või süüdistuse esemeks oleva süüteo objektiivsed koosseisulised asjaolud võisid aset leida. Seega, kuigi P.R. ei ole end kindlasti kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustumisel kuriteos süüdi tunnistanud, tuleb asuda seisukohale, et ta vähemalt möönab seda, et rikkus Tööturuametis töötades riigihangete läbiviimise eeskirju ja osales konkreetsetele isikutele suunatud hankemenetluste korraldamises/läbiviimises, teisisõnu käitus ebaausalt ning eeskirjade vastaselt. Riigiprokuratuuri
25. juuni 2008 määruse kohaselt on kaebuse esitaja väljendanud ka kahetsust toimepandud tegude üle ning andnud tõenditega haakuvaid selgitusi kuriteo asjaolude kohta. See viitab sellele, et kaebuse esitaja vähemalt möönab, et on toime pannud süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele kas osaliselt või täielikult vastavaid tegusid.
26. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsusest, vaideotsusest ning vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et kaebuse esitaja eksperdina mittekvalifitseerimise põhjuseks ei olnud mitte pelgalt formaalne asjaolu, et teda oli kriminaalmenetluses kahtlustatud teatud tegude toimepanemises, vaid põhjendatud kahtlus selles, et kaebuse esitaja võis, töötades Tööturuametis ning tegeledes riigihangete korraldamisega, käituda ebaausalt ning rikkuda riigihangete läbiviimise eeskirju. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole väitnud vastupidist, tuleb lugeda, et vaidlust ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebuse esitaja tegeles Tööturuametis riigihangete korraldamisega ega ka selles, et tema osalusel korraldatud ja läbi viidud riigihangete läbiviimisel seotud puuduste tõttu on Tööturuametilt tagasi nõutud osaliselt või täielikult struktuuritoetustena eraldatud toetussummasid. Seega sisuliselt on kaebuse esitaja usaldusväärsus kahtluse alla seatud seetõttu, et on põhjendatud alust arvata, et kaebuse esitaja on varem oma ametikohustuste täitmisega seotud kaalutlusotsuste langetamisel käitunud ebaausalt. Struktuuritoetuse projektide hindamine on samuti kaalutlusotsus ning seega ei saa varasemat ebaausat käitumist oma ametikohustuste täitmisel pidada asjakohatuks kaalutluseks. See, et kaebuse esitajat ei ole jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud ega arusaadavalt ka näiteks distsiplinaarkorras karistatud, oleks oluline juhul kui eksperdi kvalifitseerimise tingimuseks oleks seatud see, et isik ei ole kuritegu toime pannud või et isikut ei ole distsiplinaarkorras karistatud, ent käesoleval juhul selliseid tingimusi seatud ei olnud, vaid tingimuseks oli see, et ekspert peab olema usaldusväärne.
27. Kohus leiab, et olukorras, kus seadus seab isikule teatud ülesande andmise (usaldamise) eelduseks isiku usaldusväärsuse, ei ole isiku kõrvalejätmiseks või selle ülesande usaldamisest keeldumiseks vajalik, et teatud varasem ebaaus või muul moel usaldusväärsust kahtluse alla seadev käitumine oleks mingisuguses kindlas vormis ja vankumatult tuvastatud, vaid piisab sellest, kui esineb põhjendatud ja mõistlik kahtlus selles, et isik ei pruugi oma ülesandeid, vaatamata on oskustele ja teadmistele (kompetentsusele) nõuetekohaselt täita. Kui ülesande näol on tegemist mingisuguse hindamisega, nagu käesoleval juhul, on selle ülesande nõuetekohase täitmise oluliseks eelduseks objektiivsus ning lähtumine vaid asjassepuutuvatest kriteeriumitest. Kui isiku puhul on varasemast põhjendatud kahtlus, et ta on käitunud oma 6 ametikohustuste täitmisel ebaausalt, ei saa ebamõistlikuks pidada kahtlust, et ta võib seda teha uuesti. Asjaolu, et isikut on kahtlustatud riigihangete läbiviimise eeskirjade rikkumist puudutava kuritoe toimepanemises ning et isik on, nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega KarS § 202 alusel, põhimõtteliselt nõustunud sellega, et tema tegevus vastas vähemalt osaliselt süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele, tuleb pidada isiku usaldusväärsuse hindamisel oluliseks. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et Sotsiaalministeerium on kaebuse esitaja usaldusväärsuse hindamisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning keeldumine tema kandmisest ekspertide nimekirja seega õiguspärane.,
28. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole Sotsiaalministeeriumi otsus õigusvastane, puudub ka alus väidetavalt tekkinud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. 19.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2010 otsuse resolutsioon

1. Rahuldada P.R.i apellatsioonkaebus osaliselt.
2. Tühistada Tallinna Halduskohtu
3. juuni 2009 otsus haldusasjas nr 3-09-887 kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada P.R.i kaebus osaliselt ja kohustada Sotsiaalministeeriumi otsustama uuesti P.R.i kinnitamine Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatava meetme 1.3.1 „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine“ ekspertide nimekirja.
4. Muuta kohtuotsuse põhjendusi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises osas ja jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
5. Mõista Sotsiaalministeeriumilt välja P.R.i kasuks menetluskulud summas 25 500 (kakskümmend viis tuhat viissada) krooni. 7