Obsah (4)

§ 28§ 7§ 10§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-07-2460 Haldusasi AS Esmar ja OÜ Esmar Kin

§ 28; § 31 lg 4).

1 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Keila Vallavalitsuse
2. mai 2006 korraldusega nr 557 otsustati anda ehitusluba MTÜ-le Kristjani vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamiseks aadressil Keila vald Lohusalu küla Kingu.
3. mail 2006 väljastas Keila Vallavalitsus ehitusloa nr KV2006-70/EL. vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamiseks vastavalt Kristjani maaüksuse veevarustuse- ja kanalisatsiooniprojektile nr
4. Nimetatud projektis nähakse umbes 20 kinnistu veevärgija kanalisatsiooni ühendamine Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul (katastriüksus nr 29501:001:0030) asuva veevärgi- ja kanalisatsiooniga ning selles nähakse ette ka uute trasside ehitamine Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5. AS Esmar ja OÜ Esmar Kinnisvara esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad Keila Vallavalitsuse
6. mai korralduse nr 557 ja selle lahutamatuks osaks oleva
7. mai 2006 ehitusloa nr KV2006-70/EL tühistamist. Kaebuse esitajad selgitavad, et Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu on alates
8. maist 2008 M. T. omandis, kes omandas kinnistu haldusasja menetluse kestel AS-ilt Esmar ning OÜ Esmar Kinnisvara kasuks on
9. septembri 2007 lepinguga seatud hoonestusõigus kogu Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule. Kaebuse esitajad leiavad, et vaidlustatud ehitusluba rikkus AS Esmar kui Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu omaniku subjektiivseid õigusi kaebuse esitamise ajal ning jätkuvalt rikub see OÜ Esmar Kinnisvara kui hoonestaja õigusi, kuna ehitusloa kohaste tööde realiseerimisel väheneb Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu väärtus.
10. Kaebetähtaja osas selgitavad kaebuse esitajad, et asjaolust, et Keila Vallavalitsus võib olla võtnud vastu kaebuse esitajate õigusi rikkuva haldusakti, said kaebuse esitajad teada
11. novembril 2007 kinnistuga koha peal tutvudes ning
12. novembril 2007 õnnestus kaebuse esitajate esindajal saada ehitisregistrist teave ehitusloa olemasolu kohta. Kaebuse esitajad selgitavad ka, et AS Esmar ei ole varem andnud mingisuguseid juhtnööre kinnistul soojaku paigaldamiseks ega selle elektriga varustamiseks. Seejuures toovad kaebuse esitajad välja, et vastustaja ja kolmas isik ei ole tõendanud, et
13. oktoobril 2007 ehitustööde teostajaga väidetavalt suhelnud isikul oleks olnud mistahes seos AS-iga Esmar. Kaebuse esitajad viitavad siinkohal kohtuistungil üle kuulatud R. L. ja K. L. kinnitusele, et AS Esmar ei ole kellelegi, s.h OÜ-le BREM Kinnisvarahooldus, vastavat volitust andnud. Kaebuse esitajad kinnitavad, et OÜ-l BREM Kinnisvarahooldus puudus volitus lubada kinnistul ehitustööde teostamist ning sõlmida täiendavaid kokkuleppeid ehitustööde teostamiseks vajaliku elektrienergiaga varustamise kohta ning juhul, kui seda tehti, on tegemist volituseta esindusega, millest AS Esmar ei olnud teadlik.
14. Kaebuse esitajad on seisukohal, et vaidlusalune ehitusluba on väljastatud ehitamiseks teisele isikule kuuluvale kinnisasjale ilma maatüki omaniku nõusolekuta, vastava loa vajalikkus tulenes aga asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lõikest 2 ning ehitusseaduse (EhS) § 23 lõikest
15. Kaebuse esitajad väidavad, et kolmandatel isikutel puudus seadusest tulenevalt teise isiku maa kasutamise õigus ning puudus ka EhS § 23 lõikes 5 nimetatud kokkulepe.
16. Kaebuse esitajad on seisukohal, et
17. septembril 2005 dokumendile, mis kannab nimetust "Kristjani maaüksuse veevarustuse- ja kanalisatsiooni projekt“, AS Esmar esindaja poolt antud kooskõlastus ja erinevate isikute vaheline väidetav suhtlemine seoses ehitustöödega ei ole käsitletavad kinnisasja omaniku või hoonestaja nõusolekuna kinnisasja kasutamiseks. Viidates analoogiale Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-5-06 käsitletud juhtumiga, leiavad kaebuse esitajad, et projektile kooskõlastusallkirja andmine ei ole õiguslikult siduv ega saa asendada asja- või võlaõiguslikku kokkulepet võõrale maatükile ehitamiseks. Kaebuse esitajad märgivad 2 ka, et projektiks nimetatud dokumendile kantud kooskõlastused ei tõenda ka projekti kooskõlastamist, kuna kohtumenetluses leidis tuvastamist, et projekti on pealekleepimise teel võrreldes esialgsega muudetud, ilma et oleks võimalik tuvastada projekti muutmise aega, ning kuivõrd mitte ühegi kooskõlastuse juures ei ole viidet asjaolule, et kooskõlastatud on muudatustega projekt, siis järeldub sellest, et kooskõlastatud on muutmata projekt, ent projekti esialgsele redaktsioonile kantud kooskõlastused ei saa kehtida projekti muudetud redaktsiooni suhtes. Lisaks toob kaebuse esitaja välja, et AS-i Esmar tegevjuhil K. L.l puudus pädevus EhS § 23 lõikes 5 sätestatud nõusoleku andmiseks ja ehitusprojekti kooskõlastamiseks ning seda K. L. ka ei teinud. Kaebuse esitajad järeldavad K. L. ütlustest, et talle kooskõlastamiseks esitatud joonis ei olnud ehitusprojekt ning seda talle ka ei väidetud ning
18. septembril 2005 joonisele kantud kooskõlastus ei ole ehitusprojekti kooskõlastus. Kaebuse esitajad märgivad, et tunnistaja seisukoha õigsust kinnitab asjaolu, et väidetava ehitusprojekti kooskõlastamise hetkel puudus kõige elementaarsemal tasandil selgus kavandatu realiseeritavuse võimalikkuse osas - ei olnud teada kavandatavad mahud nii reovee kui ka joogivee osas ning sellega seonduvalt puudus võimalus hinnata süsteemi sobivust, kusjuures seda, et vastavad mahud olid kokku leppimata, kinnitas ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja H. H..
19. Kaebuse esitajad viitavad, et ka AS Esmar seadusjärgne esindaja R. L. ei ole kinnitanud MTÜ Kristjani juhatuse liikmele P. K. nõusolekut rajada kinnistule projektikohane ehitus nagu püüavad väita vastustaja ja kolmandad isikud. Viidates R. L. ja P. K. poolt kohtuistungil antud ütlustele järeldab kaebuse esitaja, et R. L. ei andnud MTÜ-le Kristjani mistahes nõusolekut rajada Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule veevarustuse- ja kanalisatsioonitrasse, vaid R. L. ning P. K. rääkisid kavandatust vaid üldsõnaliselt ning konkreetsed asjaolud pidid selguma edasise menetluse käigus. Kaebuse esitajad viitavad ka P. K. kinnitusele, et võõral kinnisasjal tööde tegemiseks pidid sõlmima kokkuleppe projekteerija ja ehitajad.
20. Kaebuse esitajad selgitavad, et AS Esmar ei ole kunagi volitanud OÜ-d BREM Kinnisvarahooldus või OÜ-d BREM Kinnisvarabüroo end esindama suhtlemisel seoses MTÜ Kristjani poolt teostatavate ehitustöödega ning vastustaja ja kolmandad isikud ei ole seda ka tõendanud – OÜ BREM Kinnisvarahooldus volitused piirdusid Lohusalu Konverentsikeskuse haldamisega vastavalt
21. juunist 2005 kuni
22. oktoobrini 2006 kehtinud rendilepingule ning
23. novembril 2006 sõlmitud koostöölepingule nr 1-2006, mida täiendati
24. märtsil
25. Kaebuse esitajad rõhutavad, et volituste kontrollimine oli kohaliku omavalitsuse ülesanne. Samuti leiavad kaebuse esitajad, et OÜ BREM Kinnisvarahooldus tolleaegse juhatuse liikme V. M. poolt
26. augustil 2005 antud kooskõlastus projektiks nimetatud joonisel ei ole käsitletav EhS § 23 lõikes 5 sätestatud nõusolekuna ega projekti kooskõlastusena samadel põhjustel, miks ei ole sellena käsitletav K. L. kooskõlastus.
27. Kaebuse esitajad ei nõustu, et kaebuse esitajate kohustus lubada trasside ehitust Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule tulenes
28. aasta detailplaneeringust. Seejuures viitavad nad Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-5-06, kus leiti, et detailplaneering ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus AÕS § 155 lg 1 mõttes ega anna õigust ehitamiseks. Lisaks märgivad kaebuse esitajad, et AS-i Esmar ei kaasatud Kristjani maaüksuse detailplaneeringu menetlusse ning ta ei ole nõustunud planeeringu lahendusega.
29. Kaebuse esitajad leiavad, et asjaolu, kas Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul paiknevate seadmete puhul on tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadmetega, ei oma käesoleva vaidlusega vähimatki puutumust. Samas toovad kaebuse esitajad välja, et vastustaja ega kolmandad isikud ei ole põhjendanud, millisel moel oleks kolmandatel isikutel õigus rajada Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule trasse juhul, kui kinnistul paikneksid ühisveevärgi- ja 3 kanalisatsiooni seadmed. Seejuures viitavad kaebuse esitajad, et ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) ei anna iseseisvat õigust ehitada kolmandale isikule kuuluvale, s.h ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni omanikule kuuluvale kinnistule trasse ning ÜVVKS § 5 lg 1 ja 2 ning § 3 lg 1 kohaselt ei ole liitujal mitte vähimatki õigust teha ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni omaniku kinnistul laiaulatuslikke ehitustöid selleks, et liituda ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga ning ehitada liitumist võimaldavaid trasse. Kaebuse esitajad juhivad tähelepanu ka asjaolule, et Riigikohtu lahendist nr. 3-2-1-164-09 tulenevalt puudub kolmandatel isikutel õigus nõuda liitumislepingu sõlmimist Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu hoonestajaga ning kinnistu omanikul ja hoonestajal puuduvad mistahes kohustused kolmandate isikute ees ja seega ei anna asjaolu, et kinnistul paiknevad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseadmed kolmandatele isikutele mitte mingeid õigusi.
30. Kaebuse esitajad viitavad ka Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-33-05, kus leiti, et ehitusloa andmise otsustamisel tuleb hinnata tuleb ka seda, kas sellist rajatist on võimalik hiljem efektiivselt kasutada. Kaebuse esitajate hinnangul võimaldab Kristjani maaüksuse veevarustuse- ning kanalisatsiooni projekt Kingu kinnistu veevarustuse- ja kanalisatsiooni süsteemi toimimise ainult läbi selle ühendamise Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul paikneva süsteemiga, ent vastava asjaõigusliku kokkuleppe puudumine on oluline süsteemi toimimist takistav õiguslik takistus. Kaebuse esitajad leiavad, et ehitusloa andmine ehitise ehitamiseks, mida ei ole võimalik õiguslikult või tehniliselt iseseisvalt kasutada naaberkinnistust sõltumatuna ja ilma kokkuleppeta naaberkinnistu omanikuga, on õigusvastane.
31. Kaebuse esitajad leiavad, et ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille andmisel tuleb kaaluda ka isikute huve, kelle õigusi võib ehitusluba faktiliselt puudutada, ent Keila Vallavalitsus ei ole pöördunud kordagi kaebuse esitajate poole ettepanekuga esitada oma seisukoht ehitamise võimalikkuse kohta kinnistule, mistõttu on rikutud HMS § 40 lõikes 2 sätestatud ärakuulamisõigust. Samuti ei ole Keila Vallavalitsus ehitusloa väljastamisel selgitanud välja seda, kas ehitusloa taotleja ja kinnistu omaniku või hoonestaja vahel on sõlmitud Ehitusseaduse § 23 lg 5 järgi nõutav kokkulepe ning kas ehitise valmimisel on selle kasutamine õiguslikult ja tehniliselt võimalik.
32. Kaebuse esitajad leiavad, et ehitusloa tühistamisega kaasneb Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule püstitatud ehitiste lammutamine. Kaebuse esitajad selgitavad ka, et kolmandate isikute poolt püstitatud tehnovõrgud võimaldavad nende ümberehitamist selliselt, et kolmandate isikute kinnistutele paigaldatakse puurkaev ning puhastusseade. Nimetatud lahendus on pakutud välja Kristjani maaüksuse detailplaneeringus ning seega ei tooks ehitusprojekti korrigeerimine kolmandatele isikutele kaasa märkimisväärseid kulutusi. Seetõttu leiavad kaebuse esitajad, et nende õiguste jäme rikkumine kaalub üles kolmandate isikute huvi ehitusloa kehtima jäämise suhtes.
33. Kaebuse esitajad ei nõustu väitega nagu tuleks haldusakti tühistamisel anda välja sama sisuga haldusakt ilma, et oleks vajalik saada kinnistu omaniku või hoonestaja täiendav kooskõlastus, kuna asjaõigusseaduse § 158 lõikes EhS § 23 lõikes 5 sätestatud eeldused on täitmata ning kinnisasja omanik ja hoonestaja on tehnovõrkude rajamise vastu, siis ei viiks järgnev menetlus sama sisuga haldusakti vastuvõtmisele, nagu püüavad väita vastustaja ja kolmandad isikud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
34. Keila Vallavalitsus peab AS-i Esmar ja OÜ Esmar Kinnisvara kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi, kuivõrd AS Esmar on 4 kinnistu võõrandatud M. T.ile ning alates
35. maist 2008 puuduvad tal kõnealuse kinnistuga seosed. Vastustaja leiab, et haldusakti tühistamine ei saa toimuda sellise isiku huvides, kelle õigusi haldusakt asja otsustamise ajal enam ei puuduta. Vastustaja hinnangul ei riku vaidlustatud haldusakt OÜ Esmar Kinnisvara subjektiivseid õigusi, kuna kaevatav ehitusluba ei piira OÜ Esmar Kinnisvara õigusi hoonestusõiguse teostamisel, mis on fikseeritud kinnistusraamatu sissekandes – see on sotsiaalmaal asuvate ehitiste korrashoiu teostamine, kindlustamine ja ülesehitamine. Samuti märgib vastustaja, et vaidlusaluse ehitusloa andmise ajal puudus kinnistusraamatus sissekanne hoonestusõiguse kohta, mistõttu viimase õigused ei olnud puutumuses vaidlustatud haldusaktidega ning seega puudus vajadus ja kohustus saada viimaselt nõusolek projektdokumentatsioonile, informeerida viimast vastuvõetavatest haldusaktidest ja sõlmida viimasega muid kokkuleppeid, millistele on kaebaja viidanud kaebuses. Vastustaja toob ka välja selle, et OÜ Esmar Kinnisvara on asutatud üle poole aasta hiljem, kui anti välja vaidlustatud haldusakt, ent Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-43-06 kohaselt ei saa pidada õigeks kaebeõiguse laiendamist aktidele, mille vaidlustamise tähtaeg oli möödunud enne vastava ühenduse moodustumist.
36. Vastustaja selgitab, et vaidlusalusel kinnistul asus ja asub veevärk ja ainuke piirkonna puhastusseade ning Lohusalu konverentsikeskuse kinnistu omandamisega laienesid AS-le Esmar olemasolevad kinnistuga seotud õigused ja kohustused. Viidates ÜVVKS § 2 lõikele 1, leiab vastustaja, et olemasolev süsteem vastas ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni tunnustele juba kahe tingimuse tõttu – tema kaudu toimus kinnistute veega varustamine ja reovee ärajuhtimine ning see teenindas üle 50 elaniku. Vastustaja viitab ka Riigikohtu lahendis nr 32-1-164-09 tuvastatule, et vaidlusalusel kinnistul asub ühisveevärk ja –kanalisatsioon ning selle omanik on reeglina kohustatud teenust osutama, sõltumata sellest, kas ta on veeettevõtja. Vastustaja hinnangul on tegemist pahauskse tegutsemisega, kui ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni omanik põhjendamatult keeldub teenust osutamast naaberkinnistu omanikele, kellel puudub mõistlik alternatiiv veevarustuseks ja kanalisatsiooniks.
37. Vastustaja selgitab ka, et enne ehitusloa andmist kontrollis vallavalitsus projekti kooskõlastamist Lohusalu Konverentsikeskuse omanikuga, mille volitatud esindajaks oli OÜ BREM Kinnisvarahooldus, kes tegeles igapäevaselt kõigi vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamise küsimustega nimetatud piirkonnas. Samuti oli ehitusprojekt 15.09.2005 kirjalikult kooskõlastatud ka AS-i Esmar tegevjuhi K. L. poolt. Vastustaja väitel oli seega igati selge, et kinnistu omanik oli andnud oma nõusoleku projektile ja soovis vastavate tehnovõrkude rajamist oma maale ja nende ühendamist olemasoleva vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga. Vastustaja toob välja, et vaidlusaluses piirkonnas ei ole teist puhastusseadet ega vajalikku puurauku ning seega alternatiivseid lahendusi Kristjani maaüksuse varustamiseks vee- ja kanalisatsiooniteenusega ei olnud. Samuti viitab vastustaja Keila Vallavolikogu
38. oktoobri 2002 otsusega nr 293/1002 kehtestatud Kristjani maaüksuse detailplaneeringu punktile 3.3, mille kohaselt oli planeeritava ala heitveed ette nähtud suunata olemasolevasse ühiskanalisatsiooni puhastusseadmesse. Vastustaja selgitab, et detailplaneeringu järgi oli algul planeeritud veevarustuse aluseks planeeritav puurkaev-pumbamaja, kuid kuna AS Esmar olemasoleva puurkaevu omanikuna ehitusprojekti kooskõlastamise käigus nõustus vee- ja kanalisatsiooniteenusega varustama ka Kristjani maaüksust, siis puudus igasugune põhjendus uue puurkaevu rajamiseks, mis on teadupärast väga kulukas. Vastustaja viitab seejuures tunnistajatena üle kuulatud P. K. ja H. H. ütlustele. Vastustaja rõhutab, et kuivõrd K. L. andis projektile oma kooskõlastuse pärast kõiki teisi kooskõlastusi, pidi ta aru saama, et tegemist on põhiprojektiga, mille alusel taotletakse ehitusluba. Vastustaja väitel on ebausutavad K. L. väited, et igapäevaselt kinnisvaraga tegeleva ettevõtte juhtimisega 5 tööalaselt tegeledes ei saanud ta aru, mis on põhiprojekt ja mis on eskiisjoonis, kusjuures ta andis kooskõlastuse projekti joonisele, millel oli märgitud peale „PP“, mis üldteadaolevalt tähendab põhiprojekti. Samuti märgib vastustaja, et tegemist oli projekti joonisega, mis oma detailsusastmes ei saanud kellelgi tekitada muljet, et tegemist on eskiisjoonisega. Eeltoodud asjaolud muudavad vastustaja hinnangul ebausutavaks K. L. ütlused tervikuna. Vastustaja hinnangul on projektil tehtud ülekleepimine väheoluline, kuna see puudutab planeeritud torustikku väga väikeses ulatuses, mis ei mõjuta asja sisulist lahendamist. Ülekleepimine ei muuda vastustaja hinnangul olematuks asjaolu, et nii AS Esmar kui ka OÜ BREM Kinnisvarahooldus projekti kooskõlastasid, kusjuures kaebuse esitajad ei ole peale ülekleepimise selgumist tuginenud ka asjaolule, et nad ei oleks ülekleebitud variandile kooskõlastust andnud.
39. Vastustaja leiab, et Lohusalu Konverentsikeskuse omaniku AS-i Esmar volitatud esindajaks oli OÜ BREM Kinnisvarahooldus, kes tegeles igapäevaselt kõigi vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamise küsimustega nimetatud piirkonnas. Siinkohal viitab vastustaja OÜ BREM Kinnisvarahooldus 06.10.2006 kirjale nr 1-5/
40. Vastustaja väitel suhtles tööde teostaja OÜ Veritang ehitustööde alustamisega seoses AS-iga Esmar seotud ning AS-i Esmar huvides ja nimel tegutsevate isikutega (kas AS Esmar, OÜ BREM Kinnisvarabüroo või OÜ BREM Kinnisvarahooldus töötaja), kes ütlesid, kuhu paigutada kinnistul ehitajatele vajalik soojak, kus hoida tehnikat ning kustkohast saada ehitustöödeks vajalikku elektrit. Muuhulgas saadi elektriühendus ruumidest, kuhu OÜ-l Veritang puudus iseseisev juurdepääs ning kust vedas elektriühenduseks vajaliku kaabli AS Esmar huvides ja nimel tegutsev isik. Samuti toob vastustaja välja, et OÜ Veritang ei maksnud elektri eest Eesti Energiale, vaid arveldas AS Esmar esindajatega.
41. Vastustaja väitel ei ole haldusaktide andmisel ei ole rikutud ärakuulamisõigust, kuna AS Esmar oli vaidlusaluse ehitise teostamiseks koostatud projektist mitte üksnes teadlik, vaid andis sellele ka oma tegevjuhi K. L. kaudu heakskiidu. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et haldusmenetluses ei ole ärakuulamisõiguse tagamise puhul reeglina oluline vorm, milles ärakuulamine toimub ning asjaolu, et juriidilise isiku nõustumisest ehitusprojektiga teatab mitte juriidilise isiku juhatuse liige, vaid tegevjuht, ei anna alust väitele, et ärakuulamist polegi toimunud. Vastustaja nõustub, et AS Esmar poolt vaidlusaluse ehitise ehitamiseks antud nõusolek oli vormivigadega, kuna see ei olnud notariaalne. Samas selgitab vastustaja, et ehitusprojekti realiseeriv ehitus oli kaebaja kinnistut puudutavas osas lõpetatud juba enne kaebaja poolt halduskohtusse pöördumist, ent vaidlusaluse ehitusloa tühistamine omab mõtet ainuüksi juhul, kui pidada võimalikuks ehitusloa alusel valmis ehitatu lammutamist või olulist ümberehitamist tulevikus. Vastustaja väitel tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda Riigikohtu praktikast ehitiste lammutamise võimalikkuse kohta ning viitab seejuures Riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-64-
42. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu lahendile nr 3-3-164-02 ning märgib, et senises praktikas on peetud valmis ehitise lammutamist võimalikuks üksnes juhul, kui ehitis on õigusvastane materiaalselt, kuna vastasel juhul oleks tegemist ehitise omaniku õiguste ebaproportsionaalse rikkumisega. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul on ehitusluba kaebaja kinnistut puudutavas osas täielikult realiseeritud ning tööde teostamiseks on kulutatud väga suuri summasid. Seega kohtupraktikast tulenevalt vaidlusaluse ehitusloa tühistamise aluseks ei saa olla pelgalt kaebaja väited selle kohta, et ehitamise aluseks olnud ehitusloa väljastamisel arvesse võetud kaebaja nõusolek ei olnud kooskõlas vorminõuetega. Vastustaja viitab ka sellele, et täna kehtiva EhS § 23 lg 5 redaktsioon ei nõua enam, et kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasjale teisele isikule tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks peaks olema notariaalne. Vastustaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et haldusasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et kaebajad 6 tegelikult nõustusid vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisega naaberkinnistu omanikele, kooskõlastasid ehitusprojekti, olid teadlikud ehitustegevusest ning alles peale torustiku ehitustööde lõppemist esitasid otsitud ja kunstlikel põhjendustel kaebuse.
43. Viimaks leiab vastustaja, et kaebused on esitatud kaebuse tühistamise tähtaega rikkudes, kuna AS Esmar pidi igal juhul oma arvatavast õiguste rikkumisest teada saama hiljemalt
44. oktoobril 2007, kui alustati ehitustöid ja mil hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg. Samasid asjaolusid tuleb vastustaja väitel arvestada ka OÜ Esmar Kinnisvara kaebuse tähtaegsuse hindamisel, sest on täiesti välistatud, et AS-le Esmar teadolevaid asjaolusid vaidlusaluste trasside rajamise kohta hoiti salajas Esmar AS-le 100% kuuluva ning samal aadressil tegutseva tütarettevõtte Esmar Kinnisvara OÜ eest. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT
45. Kohtumenetlusse kolmandate isikute kaasatud MTÜ Kristjani ja AS Leonarda Invest vaidlevad kaebusele vastu ning paluvad see rahuldamata jätta. Kolmandate isikute seisukohad ja väited ühtivad vastustaja omadega, mistõttu neid siinkohal eraldi ei kajastata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
46. Hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et AS Esmar ja OÜ Esmar Kinnisvara kaebused tuleb jätta rahuldamata, kuna vaidlusalune ehitusluba ja Keila Vallavalitsuse korraldus selle väljastamise kohta ei riku neid kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi, mille kaitseks on kaebused esitatud.
47. Esmalt on vastustaja ja kolmandad isikud asunud seisukohale, et kaebuse esitajad on mööda lasknud kaebusega halduskohtusse pöördumiseks seaduses ettenähtud tähtaja, kuivõrd nad pidid ehitusloa olemasolust teadlikud olema vähemalt
48. oktoobril, kui Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul ehitustöid reaalselt tegema hakati. Vaidlust ei ole käesoleval juhul selles, et ehitusloba ega selle andmise aluseks olevat vallavalitsuse korraldust kummalegi kaebuse esitajale kätte toimetatud ei ole. Sellisel juhul reguleerib kaebetähtaja küsimust halduskohtumenetluse seadusetiku (

) § 9 lg 9, kus sätestatakse, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kohus möönab, et kuigi vastustajate poolt esile toodud asjaolud lubavad ka arvata, et kaebuse esitajad (vähemalt AS Esmar) võis olla ehitustööde toimumisest teadlik varem kui nad ise väidavad, ei ole kogutud tõendid siiski piisavad veendumaks, et kaebuse esitajad olid teadlikud vaidlusaluse ehitusloa, ent viivitasid kohtu poole pöördumisega ebamõistlikult. Kaebuse esitajate teadlikkust ehitustöödega alustamisest on vastustaja ja kolmas isik põhjendanud eelkõige sellega, et

1. oktoobril 2007 kui kolmandate isikute poolt palgatud ehitusettevõtja töid alustas, leppis ta Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul viibinud isikutega kokku ehitussoojaku paiknemise koha ning leppis kokku selle elektriga varustamise Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistult. Kaebuse esitajad sellele otseselt vastu vaielnud ei ole, küll aga väidavad, et ei ole teadlikud, kellega sellised kokkulepped sõlmiti ning kaebuse esitajate nõusolekuid selliste kokkulepete sõlmimiseks kindlasti ei olnud. Kuivõrd vastustaja ja kolmas isik ei ole suutnud tõendada, kellega ehitajad Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul asju ajasid ning kellega soojaku paigaldamise ja elektriga varustamise kokku leppisid, ei ole tegelikult teada, kas neil isikutel üldse oli mingisugune seos kaebuse esitajate või kaebuse esitajate nimel tegutsenud isikutega. Kohtu hinnangul ei saa teha järeldust, et kui kinnisasjal viibivad mistahes isikud saavad teadlikuks mõnest kinnisasjal toimunud sündmusest, siis saab sellest samal ajal teadlikuks ka kinnisasja omanik. Seega ei ole tõendatud, et kaebuse esitajad said ehitustegevusest teada enne
2. novembrit 2007, nagu nad ise väidavad ning seetõttu ei saa asuda seisukohale, et kaebuse esitamise tähtaeg oleks mööda lastud. 7 25.

§ 7

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

§ 10

lg 2 p 4 kohaselt tuleb kaebuses ära näidata, kuidas haldusakt või toiming isiku arvates tema subjektiivseid õigusi rikub ehk teisisõnu tuleb kaebuses märkida, milliste oma subjektiivsete õiguste kaitseks on kaebuse esitaja halduskohtusse pöördunud. Halduskohtule esitatud tühistamiskaebuse rahuldamise esmaseks eelduseks on, et vaidlusalune haldusakt rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, mille kaitseks on kaebus esitatud ning kui haldusakt selliseid subjektiivseid õigusi ei riku tuleb tühistamiskaebus rahuldamata jätta sõltumata vaidlusaluse haldusakti objektiivsest õigusvastasusest. Käesoleval juhul on AS Esmar vaidlustanud Keila Vallavalitsuse korraldusega MTÜ-le Kristjani väljastatud ehitusloa enda omandiõiguse kaitseks, OÜ Esmar Kinnisvara on samadel motiividel esitanud kaebuse, kaitsmaks tema kasuks AS Esmar omandis olevale kinnisasjale seatud hoonestusõigusest tulenevaid õigusi. Kummagi kaebuse esitamise lähtealuseks on arusaadavalt olnud kaebuse esitajate tõdemus, et ehitusluba võimaldab ehitada trasse AS-i Esmar omandis olevale ja OÜ Esmar Kinnisvara kasuks hoonestusõigusega koormatud Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule ilma kaebuse esitajate teadmata ja nõusolekuta ning seeläbi rikub vaidlusalune ehitusluba kaebuse esitajate õigusi.

1. Kohtu hinnangul on kaebuse esitajate selline seisukoht väär. Vaidlusaluse ehitusloa näol on ehitusseaduse (EhS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt tegemist kohaliku omavalitsuse nõusolekuga püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi. Selline kohaliku omavalitsuse nõusolek ei anna ehitusloa omanikule iseenesest õigust ehitada võõrale kinnisasjale, sõltumata sellest, et võõras kinnisasi võib olla ehitusloale märgitud ehitise püstitamise kohana. Ehitusluba ei piira kuidagi kinnisasja omaniku õigust enda kinnisasja vabalt vallata, kasutada ja käsutada ega ole iseenesest mistahes takistatuseks hoonestaja õiguste teostamisel. Ehitusluba reguleerib üksnes ehitusloa andja ja ehitusloa omaniku vahelisi õigussuhteid ning neist tulenevaid õigusi ja kohustusi, ent see ei määra mistahes moel ehitusloa omaniku ja kolmandate isikutel, sealhulgas ehitusloas nimetatud ehitamise koha maaüksuse omaniku vahelisi suhteid. Teisisõnu annab ehitusluba selle omanikule avaliku võimu ees õigustuse tegeleda ehitusloa esemeks oleva ehitamisega, ent muid õigussuhteid ehitusluba ei mõjuta. Kolmandatel isikutel, kelle omandis olevale või kelle kasuks hoonestusõigusega koormatud kinnisasjale ehitamiseks on ehitusluba väljastatud, ei ole ainuüksi ehitusloa kehtivusest tulenevalt kohustust enda kinnisasjal sellist ehitamist lubada ega ehitusloa alusel püstitatud ehitisi taluda. Ehitusloa näol ei ole tegemist avaliku võimu poolt ehitusloa omaniku kasuks võõrale kinnisasjale seatud kinnisomandi kitsendusega.
2. Asjaolu, et EhS § 23 lõikes 5 nähakse ette, et võõrale kinnisasjale ehitamiseks vajaliku ehitusloa väljastamise üheks eelduseks on kinnisasja omaniku nõusolek, ei tähenda siiski seda, et ehitusloa väljastamine kinnitaks kuidagiviisi sellise nõusoleku olemasolu või et kinnisasja omanikul tuleks ehitamist lubada ja ehitisi taluda pelgalt seetõttu, et kohalik omavalitsus on väljastanud ehitusloa. Ehitusluba on selles osas sarnane näiteks kauplemisloaga, kus samuti märgitakse teatud kindel koht (müügipind), kus loa omanikul on õigus (teatud kaupadega) kaubelda. Ka kauplemisloa olemasolu ning teatud müügipinna aadressi nimetamine selles ei anna kauplemisloa omanikule mistahes õigusi kõnealuse müügipinna omaniku vastu, eelkõige ei anna see õigust kasutada kauplemisloal märgitud kaubanduspinda ilma selle omaniku nõusolekuta. Õigus võõrale kinnisasjale ehitada saab ehitajale tulla kas tsiviilõiguslikest suhetest kinnisasja omanikuga (hoonestusõigusega koormatud kinnistu puhul ka hoonestajaga) või otseselt seadusest. Ehitusluba sellist õigust ei anna, mis tähendab, et ka käesolevas asjas vaidluse all olev kolmandale isikule välja antud ehitusluba ei anna kolmandale isikule mingisuguseid õigusi suhetes kaebuse esitajatega, mis puudutab Lohusalu 8 Konverentsikeskuse kinnistu kasutamist, millest omakorda tuleneb, et kaebuse esitajate õiguste ja kohustuste seisukohast ei oma selline ehitusluba mingisugust tähtsust ega saa seega ka nende omandiõigust (hoonestaja asjaõigusi) rikkuda.
3. Käesoleva vaidluse eripäraks on see, et suurelt jaolt on ehitusloa esemeks olev ehitustegevus kaebuse esitajate kinnistul juba toimunud – kolmandad isikud on Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule ehitisi püstitanud (trasse rajanud). Kohus möönab, et ehitusloas näidatud trasside ehitamine võib olla rikkunud kaebuse esitajate omandiõigust ja hoonestusõigust, ent sel juhul tuleb kaebuse esitajal kaitsta end kolmandate isikute vastu tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Kuivõrd ehitusluba iseenesest ei anna kolmandatele isikutele õigust Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistut kasutada või selle omaniku/hoonestaja asjaõigustega kaitstud sfääri tungida, siis ei oma kaebuse esitajate õiguste kaitse viiside valiku seisukohast tähtsust, kas kolmandad isikud on vaidlusaluseid töid teinud ehitusloa alusel või sootuks ilma ehitusloata ning kaebuse esitajate õiguste kaitseks ei ole ehitusloa vaidlustamine ega tühistamine vajalik.
4. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidlusalune ehitusluba ei riku AS-i Esmar omandiõigust ega OÜ Esmar Kinnisvara hoonestusõigust ning ehitusloa tühistamise taotlus tuleb seetõttu rahuldamata jätta. Menetlusosaliste poolt avaldatud seisukohtade osas märgib kohus siiski alljärgnevat.
5. Nõustuda ei saa vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et AS-il Esmar puudub kaebeõigus seetõttu, et pärast vaidlusaluse ehitusloa väljastamist ning ka pärast kaebuse esitamist on AS Esmar võõrandanud Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu M. T.ile. Kehtiv

ei reguleeri sõnaselgelt küll menetlusõigusjärglusega seotud küsimusi, ent kohus leiab, et kuivõrd halduskohus kontrollib haldusaktide ja toimingute õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu sooritamise aja seisuga, siis tuleb ka kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumist hinnata eelkõige haldusakti andmise aja seisuga. Vaidlusega seotud asja omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine ei mõjuta iseenesest asja menetlust ning asja võõrandamine pärast kaebuse esitamist ei anna iseseisvat alust kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata jätmiseks. Seda seisukohta toetab ka kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210 regulatsioon. Seetõttu ei mõjutata Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu võõrandamine iseenesest AS-i Esmar kaebeõigust.

1. Õige ei ole ka vastustajate ja kolmandate isikute seisukoht nagu puuduks OÜ-l Esmar Kinnisvara kaebeõigus ainuüksi seetõttu, ehitusloas nimetatud ehitustegevuski ei kahjustaks kinnistusraamatu kandest nähtuva hoonestusõiguse sisuks olevate õiguste (ehitiste korrashoiu teostamine, kindlustamine ja ülesehitamine) teostamist. Siinkohal tuleb tähele panna, et vaidlusaluse ehitusloa esemeks olevad trassid on ette nähtud ühendamaks Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul olevate ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadmetega. Tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 tehtud kohtuotsuses nõustus Riigikohus ringkonnakohtu poolt varem tuvastatud asjaoluga, et Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsioon kuulub Esmar Kinnisvara OÜ-le. Seega hoonestusõiguse seadmise lepingu sisu iseenesest OÜ Esmar Kinnisvara kaebeõigust ei välista. Juriidilise isiku kaebeõigust ei välista iseenesest ka see, et see juriidiline isik on asutatud pärast vaidlusaluse haldusakti andmist, kui haldusaktist tulenevad õigused ja kohustused isiku subjektiivseid õigusi jätkuvalt rikuvad. Asjakohaseks ei saa pidada vastustaja ja kolmandate isikute viidet Riigikohtu lahendile 3-3-1-43-06, kuivõrd selles lahendis käsitletud juhtum ei puudutanud mitte isiku subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebust, vaid keskkonnaorganisatsiooni poolt Århusi konventsiooni alusel esitatud kaebust keskkonnasjas. 9
2. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlusaluse ehitusloa väljaandmisel rikkus Keila Vallavalitsus EhS § 23 lõikes 5 sätestatut. Ehitusloa andmise ajal sätestati seal, et ehitusluba teisele isikule kuuluvale kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks väljastatakse tehnovõrgu või -rajatise omanikule, kelle suhtes on kinnistusraamatusse kantud vastav asjaõigus või kes on sõlminud vastava asjaõiguslepingu või kes on sõlminud kinnisasja omanikuga või isikuga, kellel on seadusest tulenev maakasutusõigus, notariaalselt kinnitatud kokkuleppe tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks või kellel on seadusest tulenev teisele isikule kuuluva maa kasutamise õigus. Vaidlust ei ole selles, et MTÜ Kristjani kasuks Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule kinnistusraamatusse tehnovõrgu ehitamiseks mingisugust asjaõigust sisse kantud ei olnud, ka asjaõiguslepingut kaebuse esitajatega ei olnud sõlmitud ning puudusid ka mistahes notariaalsed kokkulepped. Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga nagu oleks notariaalse kokkuleppe puudumise näol olnud tegemist õiguslikku tähendust omava vormilise puudusega või et sellist kokkulepet asendavad vee- ja kanalisatsiooniseadmete projektjoonisele kantud K. L. ja V. M. kooskõlastusallkirjad.
3. Kohus leiab, et kui seaduses nähakse haldusakti andmise eeldusena ette haldusakti adressaadi ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppe või kolmanda isiku kooskõlastuse olemasolu, tuleb nende suhtes kohaldada tehinguid ja tahteavaldusi puudutavaid tsiviilõiguse sätteid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Käesoleval juhul tulenes EhS § 23 lõikest 5 sõnaselgelt, et vastav kokkulepe võõrale kinnisasjale trassi ehitada sooviva isiku ja kinnisasja omaniku vahel peab olema sõlmitud notariaalses vormis. Seaduses sätestatud notariaalse vormi nõude puhul tuleb eeldada, et vorminõude järgimata jätmise korral on tehingu tühisus vormi nõudmise eesmärgiks. Tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi ning sõltumata sellest, milline õiguslik tähendus võib K. L. või V. M. poolt projektijoonisele antud kooskõlastusallkirjadel olla kaebuse esitajate ja kolmandate isikute vahelistes eraõiguslikes suhetes, ei saanud neil olla mistahes õiguslikku tähendust haldusorgani jaoks vaidlusaluse ehitusloa väljastamisel. EhS § 23 lg 5 ei näinud ehitusloa andmise eeldusena ette ehitusprojekti kooskõlastamist vms, vaid kokkuleppe sõlmimise tehnovõrgu ehitamise kohta.
4. Isegi kui jätta notariaalse vormi nõue kõrvale, siis ei vasta projektjoonisele antud kooskõlastused sellise kokkuleppe tunnustele. Projektjoonisele kantud märkest „Kooskõlastatud. AS Esmar /allkiri/“ ei saa järeldada AS-i Esmar nõusolekut joonisel kujutatud trasside ehitamiseks. Liiatigi tuleb tähele panna, et käesolevas asjas
5. mail 2009 toimunud kohtuistungil ilmnes haldusasja toimikus (II kd lk 11) oleva joonise koopia ja vastustaja esindaja valduses olnud originaaljoonise võrdlemisel, et originaalplaanil oli tehtud ülekleepimine, kusjuures ülekleebitud (uus) osa vastas toimikus olevale koopiale. Seega ei ole isegi teada, millisele joonisele täpselt on AS Esmar tegevjuht K. L. oma kooskõlastusallkirja andnud. Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et kuivõrd joonise muudatused ülekleebitud osal ja selle all oleval joonisel ei ole suured, siis ei oma ülekleepimine sisulist tähendust. Lisaks asjaolule, et kooskõlastusallkirja ei saa ühelgi juhul käsitada kokkuleppena trassi rajamise kohta ega AS-ile Esmar õiguslikult siduva kohustuse võtmisega mingisuguse trassi ehitamist taluda, ei saa seda allkirja käesoleval juhul pidada isegi põhimõtteliseks nõustumiseks viimaks ehitusloa aluseks olnud projektis näidatud lahendusega nõustumise kohta.
6. Mis puudutab menetlusosaliste erinevaid seisukohti küsimuses, kuidas K. L. projektjoonisest aru sai või pidi aru saama, siis peab kohus usutavaks tunnistajana üle kuulatud K. L. enda seletust, et tema hinnangul oli tegemist esialgse kavandiga. Ei ole mõeldav, et kinnisvarasektoris tegutseva suure ettevõtja tegevjuht annaks nõusoleku oma vee- 10 ja kanalisatsioonisüsteemiga sidumiseks kavandatud vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamiseks ilma, et eelnevalt kordagi arutataks trassidega seotud tehnilisi asjaolusid (vee- ja kanalisatsiooni tarbimise mahud, olemasolevate seadmete tehnoseisukord ja võimalused, trasside kaudu edaspidi osutatavate teenuste hind jms). Ükski üle kuulatud tunnistaja ei väitnud, et kolmandad isikud oleksid vastavaid asjaolusid AS-iga Esmar arutanud või et neis küsimustes oleks mingisuguseid kokkulepped sõlmitud. K. L. selgitust, et tema arusaamist mööda oli tema kooskõlastusallkirja saanud projektjoonise näol tegemist mingisuguse esialgse joonisega ehitatavate trasside põhimõttelise lahenduse kohta, ei lükka ümber ka tunnistajana üle kuulatud H. H. ütlused. H. H. ja K. L. ütlused erinevad küll selles osas, kas H. H. projekteerijana andis K. L.le tutvumiseks üksnes joonise, nagu väidab K. L. või mingisuguse tervikliku projektdokumentatsiooni ning ka küsimuses, kui kaua kõnealused dokumendid K. L. käes olid, ent H. H. ütlused ei kinnita kuidagi seda, et K. L. pidanuks aru saama, et taotletavat kooskõlastusallkirja võidakse hiljem hakata käsitama AS-i Esmar ja MTÜ Kristjani vahelise kokkuleppena trasside ehitamise kohta. Siinkohal tuleb tähele panna, et H. H. märkis kohtuistungil, et talle teadaolevalt ei tulenenud sellise kokkuleppe vajadus seadusest ning temal oli lihtsalt vaja projektile saada kooskõlastus.
7. Mis puudutab OÜ BREM Kinnisvarahooldus juhataja V. M. poolt projektjoonisele antud kooskõlastusallkirja, siis see ei saa ühelgi juhul kujutada endast AS-i Esmar või OÜ Esmar Kinnisvara nõusolekut trasside rajamiseks Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistule. Jätte kõrvale kõik eeltoodud põhjendused, ei ole tõendanud V. M. volitus kinnisasja omanikku sellise kokkuleppe sõlmimisel esindada. Volituse olemasolu ei saa eeldada asjaolust, et OÜ BREM Kinnisvarahooldus Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistu hooldamise ja haldamisega reaalselt tegeles ning et tal oli selleks AS-iga Esmar sõlmitud mingisugused lepingud. Kohtule esitatud lepingutest ja volikirjadest ei tulene OÜ-le BREM Kinnisvarahooldus volitust sõlmida kolmandate isikutega kokkuleppeid trasside ehitamiseks AS-i Esmar omandis olevale kinnisasjale. Tõendamaks OÜ BREM Kinnisvarahooldus volituste mahtu, taotlesid vastustaja ja kolmandad isikud, et kohus nõuaks välja kõik nimetatud äriühingu ja AS-i Esmar vahel sõlmitud lepingu.
8. veebruari 2010 kohtumääruses jättis kohus selle taotluse rahuldamata, kordamata siinkohal määruses esitatud põhjendusi. Kuigi V. M. kooskõlastusallkirja ei saa juba vormipuuduse tõttu käsitada EhS § 23 lõikes 5 nimetatud kokkuleppena, märgib kohus siiski, et kui seadus näeb haldusakti andmise eeldusena ette teatud kokkuleppe sõlmimise, tuleb haldusorganil kontrollida, kas kokkulepe on sõlmitud ning kui ühelt poolt on kokkuleppe allkirjastanud poole esindaja, tuleb tuvastada ka volituse olemasolu. Kui haldusorgan seda ei tuvasta, on haldusakti andmisel jäetud olulised asjaolud välja selgitamata. See tähendab, et käesolevas kohtuvaidluses peaksid vastustaja ja kolmandad isikud tõendama, et nad kontrollisid enne ehitusloa andmist OÜ BREM Kinnisvarahaldus või V. M.l volitusi AS-i Esmar nimel vastavat kokkulepet sõlmida. Seda vastustaja ja kolmandad isikud teinud ei ole. Siinkohal tuleb siiski märkida, et reaalselt oleks volituse kontrollimise vajaduse tekkinud juhul kui tegemist oleks olnud vormikohase kokkuleppega, mida käesoleval juhul aga ei olnud.
9. Kohtu hinnangul ei oma vaidlusaluse ehitusloa õiguspärasuse seisukohast tähtsust ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniseadmete olemasolu Lohusalu Konverentsikeskuse kinnistul ega küsimused sellest, kas Lohusalu kinnistu omanik või hoonestaja on kohustatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniteenuseid osutama. Ühisveevärgi ja-kanalisatsiooni seadusest ei tulene ühisveevärgi ja-kanalisatsiooniseadmete asukohaks oleva kinnistu omanikule automaatset kohustust lubada kolmandatel isikutel enda kinnistule trasse rajada ning sellest seadusest ei tulene, et kohalik omavalitsus võiks ehitusloa väljastada ilma kinnisasja omaniku ja trasside rajaja vahelise kokkuleppeta või et kinnisasja omanik peaks vastava ehitusloa andmise korral trasside ehitamist taluma. 11
10. Õige on ka kaebuse esitajate seisukoht, et võõrale kinnisasjale trasside ehitamise õigus ei saa kolmandatele isikutele tuleneda kehtestatud detailplaneeringust ning kehtiva detailplaneeringu olemasolu ei andnud kohalikule omavalitsusele alust anda ehitusluba välja ilma EhS § 23 lõikes 5 sätestatud kokkuleppe olemasoluta. Kaebuse esitajad märgivad õigesti, et detailplaneering on planeeringudokument, mis on edasiste tegevuste aluseks, detailplaneeringust iseenesest ei tulene isikule õigust midagi ehitada, liiatigi veel võõrale kinnisasjale. MENETLUSKULUD 39.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitajate kahjuks.

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kolmas isik MTÜ Kristjani on taotlenud 131 986 krooni 27 sendi suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Kolmas isik on menetluskulud kandnud, mida kinnitavad Advokaadibüroo Laus ja Partnerid pangakonto väljavõtted.

§ 92

lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seda sätet on analoogia korras võimalik kohaldada ka kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmisel. Kohus leiab, et kuigi menetlusosalistele kohustusliku kohtuotsuse resolutiivosaga jäetakse kaebus rahuldamata, oleks kaebuse esitajatelt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmine kaebuse esitaja suhtes ebaõiglane, kuivõrd käesoleva kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on Keila Vallavalitsus eksinud ehitusloa väljaandmisel kehtiva õiguse vastu ning trasside ehitamiseks vajaliku ehitusloa väljastamise aluseks olevat kokkulepet ehitusloa adressaadi ja kinnistu omaniku/hoonestaja vahel ei olnud. Kristjan Siigur kohtunik 12