Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata ning mõistis kostjalt välja põhivõlana 500 000 krooni, viivise 111 510 ja viivise protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses alates 22.09.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Pooltel puudub vaidlus hageja poolt põhihagis väljatoodud faktiliste asjaolude üle. Pooltel on õiguslik vaidlus selles, kas ostjal on tekkinud müügilepingu p 2.3 alusel kohustus ostuhinnast viimase osamakse 500 000 krooni tasumiseks (kas hageja vastav nõue on muutunud sissenõutavaks). Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on pooltel vaidlus ka selles, kas kostjal on õigus keelduda kohustuse täitmisest. Seonduvalt vastuhagiga on pooltel erimeelsus hageja lepingurikkumise tagajärjel kostjale kahju tekitamise ja selle suuruse tõendatuse üle. Samuti on hageja esitanud vastuhagi esemeks olevale nõudele aegumise vastuväite. Vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. AÕS §-st 641 lähtuvalt on kinnisomandi üleandmiseks vajalik muu hulgas asjaõiguslepingu sõlmimine notariaalselt tõestatud vormis.
lg-st 5 tuleneb, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas 2-05-850 asendab alates selle jõustumisest 25.07.2007 Kaarel Silla tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks, mida nõudis hagejalt pooltevahelise müügilepingu p 5.
lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
Käesoleval juhul on hageja taotlenud vastuhagis esitatud nõude suhtes aegumise kohaldamist. Vastavalt
lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja enda väidetest lähtuvalt muutus müügilepingu p-st 5.1 tulenev kinnisasjade omandi üleandmise kohustus sissenõutavaks 29.10.2004 ning alates 30.10.2004 oli hageja juba kõnesoleva kohustuse täimisega viivituses (VÕS § 100). Viimatinimetatud kuupäevast tuleb kohtu hinnangul arvestada ka kostja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega, sest alates sellest päevast pidi kostja teadlik olema ka väidetud kahju tekkimisest.
lg 2, § 136 lg 2 ja § 137 lg 1 kohaselt lõppes kostja vastuhagi esemeks oleva põhinõude 3-aastane aegumistähtaeg 30.10.2007 kell 24.00. Vastuhagi on kostja poolt kohtule esitatud 08.12.2008, seega pärast aegumistähtaja lõppu. Vastavalt
§-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega tuleb aegumise tõttu rahuldamata jätta ka vastuhagis kõrvalnõudena esitatud viivisenõue.
lg-st 4 tulenevalt on sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja selgituste kohaselt tõendab müügilepingu p-st 5.1 tuleneva kohustuse tahtlikku rikkumist 18.11.2004 hageja ja V. T. vahel sõlmitud p 1.6, millest nähtub, et selle lepingu pooled olid teadlikud, et hageja on sõlminud müügilepingu T. Kajakuga. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Käesoleval juhul ei ole poolte esitatud asjaolude põhjal võimalik järeldada hageja heade kommete vastast tegu või tegevusetust, mis annaks aluse
Erinevate ostjatega erinevate võlaõiguslike lepingute sõlmimist samade kinnisasjade võõrandamiseks ei saa iseenesest pidada heade kommete vastaseks teoks, isegi 4 kui kostja sõlmis taolise võlaõigusliku lepingu tahtlikult. Mõistagi pidi hageja müüjana sellisel juhul arvestama, et ta ei suuda täita mõlemat võlaõiguslikku lepingut ning et täitmata müügilepingust võivad tuleneda ka ostja kahju hüvitamise nõuded. Samas võis hageja
lg-le 1 tuginedes eeldada, et taolised nõuded esitatakse nimetatud sättest tuleneva tähtaja jooksul.
lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt lõpeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. Tsiviilasjas 2-05-810 ei olnud vaidluse esemeks 13.09.2004 sõlmitud müügilepingu p 5.1 rikkumisest tulenev Toomas Kajaku võimalik kahju hüvitamise nõue Kaarel Silla vastu. Seetõttu ei ole õiguslikult asjakohased ka kostja viited vastuhagi nõuete aegumise peatumise kohta. Kahju hüvitamise nõue ei kuuluks rahuldamisele ka juhul, kui see poleks aegunud. Kostja on esitanud küll tõendeid selle kohta, et poolte vahel sõlmitud müügilepingu esemeks oleva maa (kinnistute) hind hakkas 2004.a III-IV kvartalis tõusma ning tõusis kuni aastani 2007, misjärel on hind püsivalt langenud. Samas ei ole see piisav kostja kahjunõude rahuldamiseks. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peaks sellise nõude esitaja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kostja ei ole tulu teenimise kavatsust piisavalt tõendatud. Selle tõenduseks on kostja esitanud üksnes Polar Kinnisvara Eesti OÜ-ga 01.12.2004 sõlmitud lepingueelsete kavatsuste protokolli Tallinnas XXXXXXXXXX XX ja XXXXXXXXXX XX asuvate kinnistute mõtteliste osade müügilepingu sõlmimiseks. Sellest tõendist ei nähtu kostja kohustust sõlmida Polar Kinnisvara Eesti OÜ-ga kinnistute müügilepingud, samuti ei ole Polar Kinnisvara Eesti OÜ võtnud tingimusteta kohustust kinnistute ostmiseks. Seetõttu ei tõenda nimetatud protokoll piisavalt kostja väiteid. Ka ei ole protokolli näol tegemist eellepinguga VÕS § 33 lg 1 mõttes, nagu on leidnud menetluse pooled. Teiseks on kostja vastuhagis (alternatiivselt) väitnud, et tema kahju võrdub summaga, mida ta oleks teeninud hagejale tasutud 3 500 000 krooni hoiustamisel krediidiasutuses 5%-lise tähtajalise hoiuse intressiga. Taolise väidetava kahju tekkimine ei oleks juhtumi asjaolusid arvestades hageja lepingurikkumisega põhjuslikus seoses. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb lähtuda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse isiku väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole isiku tegu kahju põhjuseks. Antud juhul on kostja nõudnud hagejalt müügilepingu täitmist ning läbi tsiviilasja 2-05-810 selle ka saavutanud. Seega ei ole kostja 3 500 000 krooni tasumise kohustus, sõltumata hageja lepingurikkumisest, ära langenud, seega kostjal puudunuks võimalus 3 500 000 krooni teistsuguseks investeerimiseks ka juhul, kui hageja ei oleks müügilepingut rikkunud. Põhimõtteliselt oleks kostjal olnud võimalik täitmisnõude esitamisest loobuda ning hagejaga sõlmitud müügilepingust taganeda. Lepingust taganemise korral saanuks kostja kooskõlas VÕS § 189 lg-ga 1 nõuda hagejalt tema poolt tasutud 3 500 000 krooni tagastamist ning tagastatavalt rahalt intressi tasumist alates raha saamisest. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Maakohus hindas vääralt faktilisi asjaolusid ning VÕS § 197 lg-te 1 ja 2,
lg 1, VÕS § 128 lg 4, VÕS §-de 1037-1039 kohaldamata jätmise tõttu rikkus vastuhagi lahendamisel materiaalõiguse norme, samuti rikkus aegumist kohaldades TsMS § 5 lg-t
Tsiviilasja 2-05-810 puhul oli tegemist kostja nõuete tunnustamise hagiga. Toomas Kajak esitas Kaarel Silla vastu hagi poolte vahel 13.09.2004 sõlmitud võlaõigusliku tagastatava maa müügilepingu p 5.1 rikkumise tunnustamiseks ning sellest tulenevate õiguskaitsevahendite kohaldamiseks. Vaidluse olemusest on sarnaselt aru saanud antud tsiviilasja kostjad, kes tuginesid vastuväitena 13.09.2004 sõlmitud müügilepingu tühisusele. Kas hagejal on alus õiguskaitsevahendi kohaldamiseks või tuleb nõue jätta rahuldamata tehingu tühisuse tõttu on samane vastuhagi nõude alusega antud asjas. Nõude ese (taotletava õiguskaitsevahendi liik) on erinev. Seega jätkus hagi aegumise kulgemine peale kohtuotsuse jõustumist, s.o alates 26.07.2007. Väär on kohtu seisukoht nagu poleks kostja tõendanud oma kavatsust ja võimalust tulu saada. Polar Kinnisvara Eesti OÜ-ga 01.12.2004 sõlmitud leping on selle tõendamiseks piisav tõend. Väites, et lepingust ei tulene müügi- ega ostukohustust, on kohus jätnud tähelepanuta lepingu p-s 3.1 sisalduva kokkuleppe, et müügileping sõlmitakse vahetult peale müüja omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Selle sätte põhjal on võimalik tuvastada, et leping sisaldab poolte kohustust kinnistute müügilepingu sõlmimiseks. Mõistetamatu on kohtu viide VÕS § 33 lg-le 1, et tegemist ei ole eellepinguga. Kas kohus pidas silmas, et ta ei nõustu hageja seisukohaga, et eellepinguna oleks pidanud kõnesolev leping olema notariaalses vormis või et kohus leiab, et antud juhul ei ole tähtis, kas kõnesolev leping on kehtiv. Tehing näitab poolte kavatsust ühelt poolt kinnistu võõrandada ja teiselt poolt see omandada teatud hinnaga. Hageja lepingurikkumiseta oleksid poolte kavatsused ka realiseerunud. Oluline ei ole see, kas tehing oli pooltele siduv või mitte. Asjaolu, et lepingus puuduvad täitmise tagatised, et tähenda, et tegemist poleks autentse kavatsusega teatud viisil käituda. Seda lepingut saab käsitleda kui dokumentaalset tõendit, mis sisaldab asja lahendamiseks olulisi andmeid. Asjakohane ei ole seisukoht, et kuna ostulubadus pole tingimusteta, poleks ostja oma ostulubadust täitnud. Tehing näitab kavatsust ja võimalust tulu saada. Kostja alternatiivse nõude mitterahuldamine viitega põhjusliku seose puudumisele nn adekvaatsusteooria pinnalt pole samuti õige. Reeglina ei näe võlaõigusseadus ette kahjuhüvitise ulatuse piiramist adekvaatse põhjuse teooria abil ning kui üldse, siis võib see kõne alla tulla vaid deliktilise, mitte lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise puhul. Muid põhjusi, miks antud juhul VÕS § 128 lg 4 kohaldamisele ei kuulu, kohus esile ei toonud. Kostja on oma tõenäolist tulu 6 piisavalt tõendanud. Isegi, kui põhjusliku seose puudumise tuvastamine otsuses on õige, siis on kohus jätnud andmata õigusliku hinnangu, kas antud juhul ei kuuluks kohaldamisele alusetu rikastumise sätted (VÕS §-d 1037-1039). Hagejale makstud summa saamiseks oleks hageja pidanud tegema kulutusi, s.t maksma intressi. Õigluse seisukohalt ei ole aktsepteeritav, et hageja hoiab suurt summat kolm aastat enda käes, olemata kohustatud mingikski vastusoorituseks, s.h intressi maksmiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seiskohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid vastuhagi osas tuleb otsuse põhjendusi kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 täpsustada. Kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus, et kuigi kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtuotsuse tervikuna, paludes jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada, on ta sisuliselt vaielnud vastu vaid vastuhagi rahuldamata jätmisele, suunates vastuhagis sisalduva nõude hageja nõudega tasaarvestamisele. Kogu menetluse kestel on kostja vaielnud hagile vastu põhjendusel, et tal on samaväärne vastunõue hageja vastu. Ka 08.12.2008 vastuses hagile (tl 86-87) vaidles kostja hageja nõudele vastu eelkõige seetõttu, et hageja võlgneb talle müügilepingu p 5.1 rikkumise tõttu tekitatud kahju näol 650 000 krooni (esitades nõude põhihagi ulatuses), küll aga tugines ta seejuures vastastikuste kohustuste täitmist reguleerivatele sätetele (VÕS §-d 110 ja 111). Viimast on kostja hiljem täpsustanud, rõhutades ka kaebuses, et 06.05.2009 kohtuistungil on ta muutnud oma nõude õiguslikku alust ja väitnud, et tegemist on tasaarvestusliku vastuhagiga (VÕS § 197 lg 1). Nii kinnitas kostja 06.05.2009 toimunud istungil (protokoll tl 132), et vastuhagi on esitatud tasaarvestusliku nõudena; et raha ei ole kostja hagejale maksnud, sest hageja võlgneb kostjale raha tekitatud kahju eest. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga (millele ta on viidanud nii 08.12.2008 vastuses kui apellatsioonkaebuses), et lepingu p 2.3 ei rakendu, sest hageja ei ole sõlminud kostjaga senini asjaõiguslepingut. Maakohus on kõnealust asjaolu käsitlenud piisava põhjalikkusega, mistõttu ei ole ringkonnakohtul sellele midagi lisada. Maakohus leidis õigesti, et alates 25.07.2007 puudus kostjal alus keelduda hagejale ostuhinda tasumast. Sellest ajast alates ei saa rääkida hageja viivitusest, apellandi vastav hinnang ei ole kooskõlas toimiku materjaliga. Seetõttu on õige ja põhjendatud ka viivise väljamõistmine (alates 26.07.2007 oli kostja rahalise kohustuse täitmisega viivituses). Pealegi, kui kostja oli seisukohal, et hagejal ei ole sissenõutavaks muutnud nõuet tema vastu, siis oleks võimatu ka kostja vastuhagis sisalduvat väidetavat nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kostja taotlus nõuete tasaarvestamise kohta oleks sel juhul viidatud seisukohaga vastuolus. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata aegumise tõttu, leides küll samas, et ka sisuliselt on kostja nõue põhjendamatu ega kuuluks rahuldamisele. Õige on apellatsioonkaebuses sisalduv seisukoht, et hageja esitas aegumise vastuväite vaid alternatiivsel alusel põhinevale kostja nõudele. 08.12.2008 esitatud vastuhagi (tl 86-87) kohaselt jäi kostjal hageja tegevuse tõttu saamata tulu (minetas võimaluse saada kasu). 05.01.2009 esitatud vastuses (tl 115-116) oli hageja seisukohal, et kostja kahjunõue põhineb tühisel kokkuleppel. 06.05.2009 istungil esitas kostja väite, et igal juhul on talle mingit kahju tekitatud, kasvõi selle näol, et kostja maksis kaks ja pool aastat pangaintressi 2,5% aastas. Ühtlasi avaldas ta, et kaalub vastuhagi täiendamist alternatiivse alusega. 15.06.2009 esitatud menetlusdokumendis (tl 137-138) täiendas kostja muuhulgas vastuhagi alternatiivse alusega: kui 7 kohus ei nõustu, et lepingust tuleneva asjaõiguslepingu sõlmimise kohustuse rikkumise tõttu jäi kostjal teostamata kavatsus kinnistud võõrandada ning kinnisvaraturu languse tõttu saamata tulu, siis lasub hagejal kohustus hüvitada kahju, mis võrdub keskmise 5%-lise tähtajalise hoiuse intressiga krediidiasutuses (alates 29.10.2004, mil hagejal tekkis kohustus anda omandiõigus üle kostjale). 02.07.2009 esitatud vastuses (tl 142-143) märkis hageja kostja alternatiivse nõude kohta muuhulgas, et nõue on aegunud. 21.08.2009 vastuses (tl 145-146) on kostja selgitanud tulu saamise võimalust ning saamata jäänud intressil põhineva nõude suurust ja vaielnud vastu nõude aegumisele. 28.08.2009 istungil (protokoll tl 158-160) väitis kostja, et tema poolt 15.03.2005 esitatud hagi (tsiviilasi 2-05-810) menetlemise ajaks vastuhagi esemeks oleva nõude aegumine peatus ning et hageja rikkumine oli tahtlik (
Eeltoodust nähtuvalt tugines hageja nõude aegumisele vaid kostja alternatiivsel alusel põhineva nõude osas. Seetõttu ei olnud kohtul alust jätta vastuhagi tervikuna aegumise tõttu rahuldamata.
Otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja otsuses sisalduvate vastavate põhjendustega, et hageja nõue saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks on sisuliselt põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohtul ei ole alust anda tõenditele maakohtust erinevat hinnangut ega tuvastada, nagu oleks kostjal jäänud hageja tegevuse tõttu tulu saamata. Maakohus on teinud seejuures asjakohaseid viiteid Riigikohtu lahenditele ning jõudnud õigele seisukohale, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Tulu saamata jäämisega seotud hüvitise nõude rahuldamiseks peab nõude esitaja tõendama, et tal oli kavatsuse kõrval ka võimalus väidetavat tulu saada. Alternatiivsel alusel põhinev kostja nõue on aegunud. Maakohtu vastav hinnang on õige. Kohus kohaldas
lg 4 õigesti, leides, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades nimetatud sätte kohaldamiseks piisav. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse punktis 22 sisalduvate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et kostja nõude aegumine ei peatunud tsiviilasja 2-05-810 menetlemise ajaks.
lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Viidatud tsiviilasjas ei olnud pooltevahelise vaidluse esemeks 13.09.2004 sõlmitud müügilepingu p 5.1 rikkumisest tuleneva kostja kahju hüvitamine või selle nõude tunnustamine. Tsiviilasjas 2-05-810 nõudis kostja hagejalt müügilepingu täitmist, mille ta ka kohtuvaidluse kaudu saavutas. Alternatiivset nõuet, millest võiks tuleneda käesoleva hagi (vastuhagi) aegumise peatumine, kostja ei esitanud. Kostjal oli võimalik endal valida, millisel viisil ta oma õigus kaitsma asub. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Harju Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Ü. Jänes K. Paal I. Sidok 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.