lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.
lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, 1 kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 08.02.2006 esitas P. P. hagi OÜ K. vastu võla 83 050 krooni väljamõistmiseks. Menetluse käigus suurendas hageja põhinõuet 120 000 kroonini ja viivisenõuet 120 000 kroonini, kuna hagi alusena esitatud võlatunnistusest tulenev võlasumma on muutunud täies mahus sissenõutavaks vastavalt võlatunnistusele märgitud ja kostja poolt endale kohustuslikuks täitmiseks võetud maksetingimustele. 06.04.2009 määrusega on kohus asendanud kooskõlas
P.u uue hagejaga P. M.ga. Kostja OÜ K. kinnitas 22.06.2005 P. M.le antud võlatunnistuses, et ta on kohustatud viimasele tasuma igakuiselt 10 000 krooni, kokku 150 000 krooni. Maksetega viivitamise juhuks tunnistas kostja võlausaldaja õigust nõuda temalt viivist viivitatud maksetelt 0,5% päevas. 10.08.2005 oli kostja võlatunnistuses märgitud kohustusest täitnud P. M. kokku 30 000 krooni (osaliselt ülekannetega, osaliselt sularahas), arusaamatuste vältimiseks on pooled koostanud sellel päeval võlakohustuse täitmise vahearuande, kust nähtuvalt tasumata võla jääk on 120 000 krooni. 12.08.2005 võõrandas hageja võlatunnistuse edasi P. P.ule. Nõude loovutamisest teavitati kostjat nõuetekohaselt. Pärast nõudeõiguse üleminekut keeldus võlgnik maksete tegemisest uuele võlausaldajale, kuid ei vaidlustanud nõuet. 08.01.2006 sai P. P. kostjalt võlakirja tühistamise avalduse, milles kostja teatab, et tühistab võlatunnistuse. Võlakiri on kostja hinnangul fiktiivne, sest on „ilma rahalise katteta". Võlakirjale olevat kostja andnud allkirja sunni ja terrori mõjul ning on ära kasutatud tema kogenematust juriidilistes küsimustes. Tegelikkuses ei ole P. M. talle mingit laenu andnud. 24.02.2009 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas P. P. hagi esemeks oleva nõude P. M.le tagasi. Võlgnik on võlakirjast tulenevat maksekohustust korduvalt kinnitanud - tehes esmalt seda võladokumendi allkirjastamisega, seejärel mitmete maksete tegemisega (täitmine) ning seejärel täitmise vahearuande allkirjastamisega (ülekinnitamine) ning hoiatustele nõusolekut väljendava reageerimisega (vaikimine). Kostja juhatuse liige pole kunagi vaidlustanud asjaolu, et allkirja võlakirjale on ta ise andnud. Võlakirja tagastamist ei ole kostja nõudnud ega ole esitanud ka ühtegi mõistlikku põhjendust, miks hageja peaks talle võlatunnistuse tagasi andma. Kostja seadusliku esindaja A. L. väited, et tal olid isiklikku laadi suhtes omavahelised probleemid P. M.ga, ei saa olla asjassepuutuvad. Ühtegi tõsiseltvõetavat ähvardust või psüühilisele terrorile viitavat tegu, mida oleks toime pandud, pole teada. A. L. on ise väitnud, et P. M. on teda isiklikus plaanis palju aidanud, nad elasid pikemat aega koos ning peamised arusaamatused tekkisid pärast lahkuminekut, kuid siis oli võlakiri juba koostatud. Kostja pole selgitanud, mis ajal ning asjaoludel tema jaoks ähvardavad mõjutused algasid ja lõppesid või milles need seisnesid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Võlatunnistusega tunnistatud kohustust kostja väitel tegelikult ei ole, kuivõrd OÜ K. on võlakirja tühistanud 06.01.2006 tühistamisavalduse tegemisega P. M.le ja P. P.ule. Olemasolevatel asjaoludel nõude loovutamine ei toimunud heas usus. P. M. ja OÜ K. 2 vahel võlasuhet ei ole ega ole kunagi olnud, võlakiri on fiktiivne. OÜ K. A. L.a isikus sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul, kus P. M. kasutas ära oma seisundit ja A. L. kogenematust juriidilistes küsimustes. P. M. ähvardused nähtuvad A. L. ja P. M. kirjavahetusest. A. L. sõlmis OÜ K. nimel võlakirja, kuivõrd P. M. ähvardas muidu OÜ K. kodulehe sulgeda, halvustada OÜ-d K. klientide ees, esitada väljamõeldisi tervisekaitseametile OÜ K. kontrollimisega kurnamise eesmärgil ning maksu- ja tolliametile. Võlakirja tegelikust juriidilisest olemusest ei olnud A. L. teadlik. A. L. ja hageja olid elukaaslased alates 2003 augustist. P. M. aitas A. L. OÜ K. asjaajamistes, elas faktiliselt A. L. majas, tõi oma lapsed sinna elama, registreeris oma õigusbüroo sellel aadressil ja pidas seal kontorit tasuta. Asjaosaliste suhted jahenesid
lg 1 p 5 ja lg 2 alusel ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vaidlustatud otsus vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata, olulises ulatuses on täitmata ka eelmenetluse ülesanded (
). Ringkonnakohtu otsuses sisalduvate juhiste järgi tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel täita veel täitmata eelmenetluse ülesanded, tuvastada pooltevaheline õigussuhe ja sellest tulenevalt vaidlus lahendada ning koostada seaduse nõuetele vastav kohtuotsus. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohtu 21.10.2009 otsusega rahuldati hagi ning jäeti vastuhagi rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et kostja on andnud välja hagis märgitud 22.06.2005 võlakirja. Samuti ei ole vaidlust selles, et võlakirja alusena ei ole hageja kostjale mingisuguseid rahasummasid üle andnud, s.t võlatunnistus ei ole välja antud kostja poolt saadud raha tagastamiseks. Samuti on pooled vaidlustamata asjaolude kohaselt allkirjastanud 10.08.2005 võlakohustuse täitmise aruande. Pooltel on vaidlus 22.06.2005 võlakirja kui võlatunnistuse õigusliku olemuse üle ning selle üle, kas võlakiri või võlakirja andmine on vastuolus heade kommetega ning kas võlakirja andmine (allkirjastamine) kostja poolt on toimunud ähvarduse mõjul. Poolte poolt esile toodud asjaolud ja asjas uuritud tõendid nende kogumis ei võimalda kohtu arvates teha järeldust, et 22.06.2005 võlakirja andmisel oli poolte tahe suunatud iseseisva (abstraktse) kohustuse loomisele. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et käesoleval juhul on tegu VÕS § 30 lg 1 kohase konstitutiivse võlatunnistusega. Nimetatud asjaolu kohta puuduvad tõendid. Hageja on menetluse käigus esitanud erinevaid ja osalt vastuolulisi väiteid kõnealuse võlakirja andmise aluseks olevate asjaolude ja poolte eesmärkide kohta. P. M. poolt 16.09.2009 kohtuistungil antud selgitustest, s.h vande all antud seletustest, nähtub, et ajavahemikus 2003. augustist kuni 2005. juunini oli hageja panustanud kostja äritegevusse oma energiat ja raha. Hageja tegutsemist kostja nimel ja huvides ei ole kostja eitanud. Hageja tegutsemise kohta OÜ K. tegevjuhina on andnud ütlusi hageja õde M. M.. Teiste asjas üle kuulatud tunnistajate M. V. ja J. K. ütluste põhjal ei saa teha kõnealuse asjaolu kohta teistsuguseid järeldusi. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et hageja ja kostja vahel eksisteeris käsundisarnane võlasuhe 4 või kokkulepe hageja poolt teenuste osutamise kohta kostjale. Kuivõrd hagejal tekkisid vaidlustamata asjaolude kohaselt 2005. juunis kostja juhatuse liikmega erimeelsused ning usalduse kaotus, otsustasid pooled eeldatavalt oma seniseid õigussuhteid korrastada ning koondada hageja võimalikud tegevjuhina tegutsemisest tulenevad nõuded kostja vastu ühte võladokumenti. Võlakirjas leppisid pooled lisaks kokku võla tasumise tingimustes, mh kostja juhatuse liikme õiguses täita kohustusi kostja eest. Samas ei ole üheselt tõendatud, et võlakirjaga soovis kostja luua iseseisvat (abstraktset) kohustust. Võlatunnistuse õigusliku sisu hindamine on
lg 1 järgi kohtu pädevuses ning kohus ei ole seejuures seotud poolte õiguslike väidetega (
22.06.2005 võlakirjas on kostja tunnistanud hageja nõuet summas 150 000 krooni. Lisaks on pooled allkirjastanud 10.08.2005 võlakohustuse täitmise aruande, kus on deklareerinud 22.06.2005 võlakirjast tulenevate kohustuste täidetust 30 000 krooni ulatuses ning võla jääki 120 000 krooni. Viidatud võlakohustuse täitmise aruanne on vaadeldav võla teistkordse (deklaratiivse) tunnistamisena kostja poolt. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, selle ülekandumine võlgnikule. Seega peaks kostja suutma tõendada, et põhihagis esitatud nõuet ei ole tekkinud või et nõue on lõppenud (täitmise, tasaarvestamise vms tõttu). Kohtu hinnangul kostja seda tõendanud ei ole. Määrav on võlatunnistuse andmise põhjus ning eesmärk. VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võimalus rahalise kohustuse vormistamiseks laenuna on küll peamiseks, kuid samas mitte ainsaks deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise võimaluseks. Võlgnik saab võlga tunnistada ka muul viisil ning deklaratiivse võlatunnistuse sisuks võib olla raha maksmise kohustuse kinnitamine, mitte ainult raha tagasi maksmise kohustuse kinnitamine. Asja materjalidest nähtuvalt on algne hageja P. P. saatnud kostjale teate lepingu ülesütlemisest ja kirja laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest. Samas puudub vaidlus, et mingit laenusuhet poolte vahel ei olnud. Seetõttu ei saa nimetatud dokumentides sisalduvatele (ekslikele) õiguslikele seisukohtadele omistada määravat tähtsust. Hageja poolt menetluses esitatud väidetega on mõnevõrra vastuolus hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisalduvad seisukohad, kus hageja nõudis OÜ-lt K. saamata palka summas 44 640 krooni. Hageja on avalduses väitnud, et tegi OÜ-s K. tööd suulise töölepingu alusel. Samas on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses viidatud ka muudele võimalikele pooltevahelistele tsiviilõiguslikele suhetele ja kokkulepetele, mis ei seonduvat töövaidluskomisjonile esitatud nõuetega. Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks kostja väiteid A. L. ja hageja vabaabielu kohta. Seda kinnitavad tunnistajate J. K. ja M. V. ütlused, samuti kostja juhatuse liikme A. L. poolt vande all antud seletused. Lisaks on hageja nimetanud ennast ise A. L. elukaaslaseks 11.01.2006 töövaidluskomisjonile esitatud avalduses. Samas ei saa käsitletavast faktist teha järeldust, et 22.06.2005 võlakirjas märgitud kohustust ei eksisteeri või et hageja poolt väidetud võlakirja n.ö alussuhe puudub. Kostja on väitnud, et ta on võlatunnistuse algsele hagejale P. P.ule saadetud avaldusega tühistanud kui ähvarduse mõjul tehtud tehingu ja et võlatunnistuse andmine kostja poolt on vastuolus heade kommetega. Kohtule esitatud hagiavaldusele on lisatud 06.01.2006 kuupäeva kandev kostja avaldus hagejale ja P. P.ule, milles kostja väidab võlakirja olevat fiktiivse ning seda, et kostja A. L. sõlmis võlakirja ähvarduste ja jätkuva psühholoogilise terrori mõjul. Hageja väidete kohaselt sai tema õiguseellane kostja poolt saadetud avalduse kätte 08.01.
8 lg-st 1 tulenevalt hageja eest teha maakohus nii, et see viiks hagi rahuldamisele. Ei ole võimalik, et võlatunnistus, mis hageja käsitlusel oli abstraktne, saaks hageja positsioonilt vaadatuna muutuda ühtäkki deklaratiivseks ilma minimaalselt tõendamiskoormise ka deklaratiivse võlakohustuse loomise tahte osas temale enesele ülekandumata. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud tahet luua abstraktne kohustus, kuigi hageja ise samas tugines sellele, seega oleks võlakirjal deklaratiivse võlatunnistuse tunnuste sedastamisel pidanud jätma hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud kostja tahet luua deklaratiivne võlakohustus. Kostja on tõendanud temal vastava tahte puudumist, hageja argumentide vaieldavust, vastuolulisust ja ebausutavust, olemasolevatel asjaoludel ka sellise tahte ebamõistuspärastust. Maakohtu käsitlus, et olemasolevatel asjaoludel on tõendamiskoormis kostjal, on väär. Maakohus on jätnud tuvastamata poolte tahte, kuid õigesti tuvastanud ebaselguse hageja tahtes ja tegevuses ning eeldanud põhjendamatult (muidu ei ole selles olukorras mõistlikult seletatav hagi rahuldamine), et hageja ebaselge tahe ja vastuoluline tegevus ei ole asja lahendamisel oluline. Olemasolevatel asjaoludel ei olnud rahatuse tõendamiskoormise täitmine kostjapoolselt antud menetluses vajalik, sest hageja võttis võlakohustuse rahatuse omaks ja esitas hagi aluse ebaselgelt kahe mittealternatiivse variandina, nii abstraktse kui deklaratiivse võlakohustusena, andes vastuolulisi selgitusi ja põhjendusi. Hageja ei vaidlustanud varasemas apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu seisukohti, mis käsitlesid võlakirja kehtivust reaalse raha saamisest tulenevalt. Viidatu laiendab veelgi hageja vastuolulist positsiooni (seega hagejale sobis tinglikult ka see alus). Menetluses vande all on hageja öelnud, et panustas OÜ-sse K. raha. Siiski on maakohus tuvastanud tegelikult vaidlusvälise raha mittesaamise OÜ K. poolt. Hageja vande all antud ütlused on vastuolus tema poolt varasemalt avaldatuga ning pelgalt vande andmine ei kompenseeri neid vastuolusid. Hagi alus ei saa olla sedavõrd laiaulatuslik ja vastuoluline. Hageja peab põhistama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja laialivalguvast positsioonist tingituna ei ole võimalik määratleda käsundisarnaseks või teenuste osutamise kokkuleppena kostjale tehingut, mille baasilt võiks võlatunnistus olla võimalik. Maakohus on õigesti tuvastanud vabaabielulise suhte hageja ja kostja juhatuse liikme vahel, kuid jätnud käsitlemata, kuidas selline suhe mõjutab maakohtu poolt esiletoodud nö käsundilaadset suhet või kas ja kuidas need konkureerivad. Riigikohus 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 on selgitanud, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Hagejal tuleb tõendada ka deklaratiivse võlakohustuse sõlmimise tahet (eriti kostjal) ning võla olemasolu. Hageja seda teinud ei ole. Maakohus ei ole otsust tehes osundatuga arvestanud. Ka ilmsele vabaabielusuhte olemasolule vaidles hageja vastu. Kui hageja vaidleb vastu ilmsetele asjaoludele, siis võib eeldada mõningast ebasiirust ka muudes tema poolt avaldatud nüanssides, mis kokkuvõttes viib järjekordse tõdemuseni, et hageja esitatut ei saa tõlgendada tema kasuks. 9 Kostja tahte hindamisel ei ole maakohus lähtunud seostest järelduste tegemisel esiletoodud asjaolude vahel ega oma järeldusi põhistanud. Maakohtu poolt esiletoodud ega asjas esitatud asjaoludel pole kostja tahtele deklaratiivse võlakirja sõlmimiseks võimalik anda mõistlikku põhjendust. Näiteks ei eelda maakohtu poolt tuvastatud asjaolu – vastastikune usalduse kaotus kuidagi, et selle tagajärjeks oleks usalduse kuritarvitajale ning seda veel erimeelsuste olemasolul mingite teenete eest võlakirja seesuguses summas väljakirjutamine. Selline eeldus oleks ebamõistlik. Sellises olukorras võlakirja väljakirjutamine eeldab mõistlikult hoopis mingit erilist täiendavat mõju võlakirja allkirjastajale, mis ületaksid vastuseisu allkirja andmisele, mis mõistlikult tulenes või vähemalt pidi tulenema usalduse kaotusest ja erimeelsustest. Usalduse kaotus ei vääri kuidagi premeerimist. Saab pidada mõistlikuks, et mõju kostja juhatuse liikmele võis tuleneda ohutundest nii kostja seadusliku esindaja pere majanduslikule jätkusuutlikkusele kui äritegevusele (siseinfo kuritarvitamise oht, samuti muu, sh isikliku teabe kuritarvitamise oht), millele lisandus manipuleerimine nii otse kui teiste isikute kaudu. Kostja tõi esile olukordi (sh ka tunnistaja J. K.), kus juhtudel kui kostja seaduslik esindaja võimaldas hagejal viimase pealekäimisel teatud tegevusi, mööndes nii käsundilaadset tegevust abieluvälises peresuhtes, tegutses hageja kostjale kahjulikult, võttis põhjendamatuid riske (nt Telliskivi projekt). Kohus ei ole teinud ühtegi käsundile viitavat tuvastust. Hageja väited kostjale mingite hüvede loomisest tema tegevuse läbi, tuleb pidada hageja paljasõnaliseks põhjendamatult kõrge enesehinnangu väljundiks, kuivõrd tõendeid hageja esitanud ei ole. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et kui hagejale kuuluv OÜ A. Õ. osutaski kostjale teeneid, siis arveldas ebatavapärasel moel. Ei saa pidada mõistlikuks, et abieluliste suhete korrastamiseks soovis kostja juhatuse liige sõlmida võlakirja. Tegelikult soovis A. L., et P. M. tema elust lahkuks ning lõpetaks ohustamise ja manipuleerimise, mis tingis kehtiva võlakirja vormistamise. Käsundilaadse tasulise võlasuhte tuvastamine, veel vähem tasulise kokkuleppe tuvastamine hagejalt teenuste osutamiseks kostjale, ei ole kohtu poolt tuvastatud vastavalt esitatud tõenditele ja poolte faktiväidetele ega pooltel lasuva tõendamiskoormise raames. Poolte poolt esitatud tõenditest ja faktiväidetest ei saa osundatu mõistlikult tuleneda. Maakohus on põhjendamatult keskendunud TsÜS § 96 lg-le 1, kui tehingu vaidlustamise alusele eraldi. Kostja tugines eelkõige võlakirja sõlmimise (loomise) vastuolule heade kommetega. Kostja nõustub maakohtuga, et TsÜS § 96 lg 1 alus eraldisesivana ei ole veenev ega antud asjas kohaldatav, kuid see ei olnud ka kostja vastuväidete eraldiseisev alus. Kostja ei väitnud, ning ei saanudki asjaoludest tulenevalt väita, et ähvardused ja vägivald olid niivõrd vahetud ja tõsised, et temal puudusid mõistlikud valikud. Kostja tõi esile asjaolusid, millest nähtusid ähvardused ja emotsionaalne vägivald TsÜS § 96 lg 1 kohaldamise künnist ületamata. Sedalaadi hageja käitumine, mida kostja kirjeldas, kuulub kogumis käitumise alla, mida tuntakse kui käitumist „vastuolus heade kommetega“. Vastavat on möönnud ka ringkonnakohus 13.10.2008 otsuses. Tuleb arvestada ka hageja isikuga, kes omades juriidilist haridust ja olles ühtlasi endine politsei- kui kohaliku omavalitsuse juhtivtöötaja, omas eeldatavalt oskusi situatsiooni 10 kontrollimisel nii, et TsÜS § 96 lg 1 kohaldamise või kriminaalvastutuse künnis ei saaks ületatud. See oli hageja isiksust arvestades pigem eeldatav. Kostja juhatuse liikme mõjutamine kuni selleni, et ta oli valmis võlakirja allkirjastama, toimus mitmete kombineeritud võtete ja vahenditega, mis olid nii otsesed kui kaudsed, vahetud ja vahendatud ning kogumis saavutasid hagejale eesmärgi. Hageja omas mitte ainult ärilist vaid ka isiklikku informatsiooni ja oskas seda kasutada (nt. mõjutamine M. V. ja J. K. kaudu, neile teatud väiteid esitades õigesti eeldades, et isikud selle kostja juhatuse liikmele edastavad). Vastavat on tõdenud ka maakohus sellest aga järelmeid tegemata. Oluline oli olukord, milles kostja juhatuse liige oli ja keskkond, mis teda ümbritses võlakirja allkirjastamise ajal, ja sellele vahetult eelnevalt ja järgnevalt. A. L. on esitanud maakohtule vande all antud ütluste ebaõige protokollimise osas vastuväite ega nõustu nii vastuväidetes kui ka esitatud tõenditest nähtuvalt maakohtu käsitlusega sellest, nagu oleks hageja alusetu rikastumine võlakirja täitmise läbi olnud vaid 30 000 krooni. Maakohus ei ole osutanud tähelepanu asjaolule, et kostja esitatud ülekanded on tehtud peale võlakirja vormistamist. Ülekannete (versus sularaha) olemusest tulenevalt, kuivõrd need olid nähtavad, ei olnud vajalik neid eraldi aruandega kinnitada. Kostja on kogu aeg väitnud, et võlakiri ei ole tema tegelik tahe, sellel puudub alus (raha või rahaliselt hinnatav hüve, sealhulgas "käsundilaadne") ning võlakirja andmine on esiletoodud asjaoludel kogumis ja tervikuna vastuolus heade kommetega, sest hageja tegevus, mis viis kostja juhatuse liikme allkirja andmiseni võlakirjale, on vastuolus heade kommetega. Apellant on osundanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-21-06 p 15, milles tõdetakse, et võlatunnistuse kehtivus (pidades siin silmas deklaratiivset võlatunnistust) on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Antud käsitlusest tulenevalt peab olema tühine ka võlakirja kinnitav aruanne, kui võlakiri ise osutub tühiseks. Maakohus ei ole võlatunnistuse nö ülekinnitust vaaginud sellelt seisukohalt. Muude väidete kõrval on antud asjas esitatud väiteid ka sellest, kas võiks käsitleda võlakirjaga tunnustatud summat tasuna P. M.le mingi tööpanuse eest käsundilaadses õigussuhtes. Seetõttu osutab apellant täiendavat tähelepanu maakohtu poolt toimunud tõendite vastuolulisele hindamisele. Kostja on seisukohal, et hageja poolt on peale võlakirja vormistamist omaks võetud asjaoluks see, et ta kostjalt oma väidetava tööpanuse eest OÜ-s K. üldse mitte midagi ei saanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et avalduses (P. M. 11.01.2006 Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse esileht) on hageja oma rolli, milles temal jäi väidetavalt saamata töötasu, nimetanud „tegevjuhi“ rollina, üksipulgi tuues välja oma ülesanded selles rollis. See roll katub maakohtu poolt esiletoodud tegevjuhi rolliga. Apellant leiab, et seda enam ei oleks saanud maakohus jaatada võlakirja vormistamist käsundilaadses suhte korrastamiseks, mis maakohtu käsitlusel tulenes just hageja tegutsemisest tegevjuhina. Maakohtu järeldused on tõendi sisuga vastuolus. „Muude kokkulepete" osas räägib P. M. kompensatsioonist mingi kokkuleppe rikkumise eest. Pealegi ei eelda isegi muud kokkulepped ja suhted, kui hageja neid oleks tõendanud, nende rahalisust. Kui lugeda, et hageja pidi kostjalt nn "tööpanuse" eest saama 150 000 krooni, mida nagu 11 võlakirjaga tunnistati, siis isiku võlakirja vormistamisest hilisem Töövaidluskomisjoni pöördumine, avaldus sellest, et ta pole üldse midagi saanud, ning koos sellega esitatud miinimumpalga nõue, ei anna mõistlikku võimalust tuvastada, et võlakirjaga väidetavalt tunnustatud summa võiks olla summa, mille isik pidi saama oma väidetava tööpanuse eest tegevjuhina - hageja enese avaldused välistavad selle. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et võlakirja sõlmimine ei olnud vastuolus heade kommetega, kuivõrd maakohus ei ole võlakirja hindamisel lähtunud võlakirjast ja selle sõlmimise (vormistamise) asjaoludest. Kostja argumentideks oli, et võlakiri ise, selle sõlmimise (vormistamise) fakt, kui selline, oli teatavatel asjaoludel ja teatavatele tõenditele tuginedes heade kommetega vastuolus. Kohus on jätnud kostja osundatud asjaolud ja tõendid kogumina hindamata, keskendudes üksikutele asjaoludele eraldi, millel igaühel eraldi võetult puudus oluline tähendus. Osundades Riigikohtu praktikale lahendis nr 3-2-1-76-01, palus kostja hinnata hageja käitumist just kogumis. Kohus on rikkunud
Maakohus ei ole selgitanud, miks kostja poolt esiletoodud õiguspraktika asjaolude hindamiste juhistest sedalaadi asjades ei oma tähendust. Maakohus ei ole kaalunud, et sund või ähvardus ei pruugi tähendada pelgalt ühe isiku poolt teise füüsilist ja otsest mõjutamist. Kaalutud ei ole isikliku sõltuvuse ning usaldusseisundi ärakasutamise võimalikke mõjusid, emotsionaalse vägivalla mõju, isikutevahelisi suhteid ja käitumist. Kohtupoolselt on jäänud tähelepanuta, et võis esineda ka usaldusseisundi ärakasutamine, erilise isikliku suhte ärakasutamine. Et eeltoodud asjaolud esinesid kostja seadusliku esindaja suhtes korduvalt erinevatel aegadel, kuid suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ja koosmõjus, ning päädisid vaidlusaluse võlakirja vormistamisega. Võlakirja vormistamise (allkirja andmise) ainus eesmärk oli mitte kinnitada mingi kohustuse olemasolu, veel vähem luua selline, vaid kostja seadusliku esindaja isiku P. M. poolsest emotsionaalsest vägivallast ja ähvardustest vabanemine, viimase nö maharahustamine, tema lahkumine seejärel, tülitamise lõppemine, kostja seadusliku esindaja ettevõtluse jätkusuutlikkuse võimaldamine, ning selle kaudu kostja seadusliku esindaja enese ja tema perekonna igapäevase toimetuleku tagamine. Sellistel asjaoludel võlakirja andmine on kostja käsitlusel vastuolus heade kommetega. Tunnistaja M. V. andis ütlusi , et "P. M. käis hommikuti poes (mõeldud pagariäri) kui kostja oli sanatooriumis. Ta ähvardas, et kahjustab K.a mainet, esitab hagisid ja nõudeid. Ta ütles, et hoolitseb selle eest, et kliendid kaovad ära". Samuti andis tunnistaja ütlusi sellest, et kostja seaduslik esindaja oli temale avaldanud, et ei tunne P. M. käitumise tõttu ennast enam turvaliselt, kardab, ning et P. M. kulutavat tema raha. Tunnistaja J. K. andis ütlusi, sellest, et P. M. oli oma olemuselt agressiivne, surus oma mõtteid peale, alandas - kõik see koos mahub mõiste emotsionaalne vägivald alla. Põhjendamatu ning
lg 8 vastuolus on maakohtu poolne pankrotimenetluse kohta esitatud tõendite tähelepanuta jätmine, nende mittekäsitlemine otsuses. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Osundatud tõenditest nähtusid võlakirja endise ja praeguse omaniku eesmärgid ja kavatsused - saavutada koostöös kontroll kostja äriühingu üle. Apellant osundas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-80-05, p 23, kus leiti, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade 12 kommete vastasus tuleneb, kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Maakohus ei ole hageja käitumist kogumis analüüsinud. Apellant ei nõustu maakohtu käsitlusega, et on peetud võimalikuks OÜ K. garantiilaadse kohustuse olemasolu OÜ K. osade võõrandamise ärajäämisel. Võimaliku võlatunnistuse järgi kohustatud isikul oli võimalik VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist (Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-101-04 p 29, leidnud järgmist: "... on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS §1028 lg1 ja 1032 lg1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole"). Võimalik võlatunnistusega antud õigus, mida P. M. soovib OÜ K. suhtes realiseerida, tähendab sisuliselt õigust saada OÜ-lt K. võlakirja alusel perioodilisi makseid summas, mis nähtub võlakirjast (missugusest siiski tuli maha arvata enne nõude loovutamist A. L.a ja OÜ K. poolt P. M.le tasutu). Apellant osundas võlakirja p-le 3: "Osaühing tasub Võlausaldajale punktis 1 nimetatud võlasumma hiljemalt iga kuu 10. ks kuupäevaks tagasi igakuiste maksetega, milleks on 10 000 krooni kuus kuni võla lõpliku tasumiseni". Lähtuvalt eeltoodud käsitlusest saab OÜ K. nõuda P. M.lt võlakirjaga antud õiguse, saada OÜ-lt K. perioodilisi makseid, tagasiandmist. OÜ K. palus antud nõuet käsitleda alternatiivsena (
lg-st 2 tulenevalt) tsiviilasjas esitatud vastuväidetele, milles osundati ühe võimalusena võlakirja reaalsele iseloomule. Kohtu poolt põhihagi menetluses kostja vastuväidete arvestamine tingib kostja (põhihagis) arvates hagi rahuldamata jätmise, mistõttu vastaval juhul, kui kohus jätab hagi rahuldamata tulenevalt kostja vastuväidete tõendatusest ja põhjendatusest, pole vastuhagi nõude osas vaja sisulist otsust teha. Apellant vaidlustab alternatiivselt ka vastuhagi rahuldamata jätmise, kuivõrd vaidlustamata jätmine võib apellatsioonikohtu lahendi ja selles tehtavate tuvastuste mitteetteaimatavuse tõttu halvendada kostja/vastuhageja menetluslikku olukorda. Maakohus on vastuhagi jätnud rahuldamata seoses sellega, et põhihagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise. Viidatud põhjendusel ei käsitlenud maakohus vastuhagi. Vastuhagi oleks tulnud käsitleda, kui faktiliselt olemasolevad õigussuhted oleks seesugused, et oleks võimalik tuvastada, et võlakirjaga tunnistatud kohustuse alusel kostja raha ei saanud ega pidanudki saama. Juhul, kui antud asjas esitatud väidetest ja tõenditest hoolimata asub kohus eelviidatud seisukohale, leiab apellant, et vastunõude rahuldamise eeldusel ei saa hagi rahuldada. Seesugusele seisukohale asumine eeldab apellatsioonikohtu poolselt maakohtu poolt võlakirjaga seoses esitatud asjaolude ümberhindamist, ning vähemalt maakohtu otsuse motiivide muutmist. Maakohtu otsuse motiveeriva osa võimalik muutmine võib tingida olukorra, kus tuleb käsitleda vastuhagi nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud
Tulenevalt
Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevaid väiteid on maakohus otsuses käsitlenud. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtuga, siis ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele peab kolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat. Maakohus tuvastas alljärgnevad faktilised asjaolud:
Poolte ülesanne on esitada faktilised asjaolud ning need tõendada ning kohtu ülesanne on kohaldada õigust. Kohus analüüsis kostja vastuväidet tühise tehingu osas ning asus seisukohale, et tehing ei ole tühine. Maakohus ei tuvastanud, et vaidlusalune tehing on tehtud ähvarduse ja psüühilise terrori mõjul, seejuures on kohus hinnangu andmisel hinnanud tunnistajate M. V., J. K., M. M.i ütlusi. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et tehing ei ole vastuolus heade kommetega. Ka nimetatud asjaolu on kohus käsitlenud. Asjaolu, kas hageja ja kostja seadusliku esindaja A. L. oli elukaaslased või mitte, ei oma tähendust. Samuti ei oma tähendust, kas hageja tegevus oli kostja juures edukas või mitte. Väitele, et töövaidluskomisjonis jäi hageja nõue rahuldamata, on samuti maakohus vastanud. Ka on kohus vastanud kostja väidetele seonduvalt kostja suhtes pankrotiavalduse 14 esitamisega. Garantiivastutust on kohus käsitlenud seonduvalt poolte väidetega. Hageja taotles viiviste väljamõistmist, lähtudes 22.06.2005 võlatunnistuse p 4 kokkulepitud määrast, so 0,5 % päevas. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, millist õigust ongi hageja kasutanud. Viivise arvestuse osas ei ole vastuväiteid esitatud apellatsioonkaebuses. Kohus on põhjendatult rahuldanud kõrvalnõude perioodi 10.09.2005-10.11.2006 eest viivise väljamõistmises summas 120 000 krooni. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vastuhagi osas. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata põhjusel, et kuivõrd leidis tõendamist deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu, siis vastuhagis toodud väited konstitutiivse võlatunnistuse kohta on ainetud ning nõue hagejale kostja poolt tasutud summa tagastamiseks on jäetud rahuldamata. Maakohus on põhjendanud, miks ei ole võimalik vastuhagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda teha maakohtust erinevat otsust. Apellant esitas pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist apellatsioonkaebuse täpsustuse, milles tõi esile uue asjaolu, mida ei ole varem esitatud. Nimelt A. L.al, kes allkirjastas kostja võlatunnistuse, oli esindusõigus 22.06.2005 lõppenud. OÜ K. juhatuses on A. L. alates 10.07.1997 ning volitused kehtisid kolm aastat, seega lõppesid 10.07.2000 ning seda tähtaega ei ole pikendatud. Kolleegium leiab, et nimetatud uus asjaolu tuleb jätta tähelepanuta. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud ning selle esitamine peab olema põhjendatud.
lg 4 kohaselt uue asjaolu esitamist peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama.
lg 3 järgi ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (
lg 3 p 1) ning, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (
Nimetatud asjaolusid uue asjaolu esitamiseks ringkonnakohtus kolleegium ei tuvastanud. Tsiviilasi on menetluses alates 08.02.2006, kusjuures kostjat esindas õigusteadmistega lepinguline esindaja. Asjaolu, kas juhatuse liikmel oli esindusõigus või mitte, pidi kostjale olema teada juba hagiavalduse ärakirja kättesaamisel. Kolleegium leiab, et kuivõrd apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Ele Liiv Mare Merimaa Imbi Sidok 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.