← Eesti

3-09-378/52

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 05.04.2010. a Tallinn Haldusasja number 3-09-378 Haldusasi K. S. kaebus Tallinna Linnava

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1) Kaebuses märgib K. S., et 25.08.2003.a esitas ta Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile taotluse detailplaneeringu algatamiseks eesmärgiga jagada Tallinnas asuva, xxxxxx xxx xxx/xxxxxxx xx xx 1/8 osas kinnistu suurusest, mille kaasomanikuks oli kaebaja saanud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse teel. Kinnistu teisteks kaasomanikeks on kaebaja ema T. J. 3/8 kinnistust ja onu H. J. 4/8 kinnistust. Kaebaja koos oma emaga said kinnistu omanikeks vastavalt seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisele 26.02.2003.a, enne oli kaasomanikuks olnud kaebaja isa ja T. J.e abikaasa L. J., kes suri 31.07.2002.a. Nimetatud krunt on L. ja H. J.e kasutuses olnud alates 1947.a. H. J. oli siis sõjaväes ja maja ehitust finantseeris L. J.. 1 Pärast kinnistu kaasomanikuks saamist tegi kaebaja koos oma ema T. J.ega majas kapitaalremondi: uus katus, uued vintskapid, uus korsten ja paljud väiksemad tööd. Nad palusid 1/2 summade hüvitamist H. J.e poolt. Viimane ei olnud nõus ja tegi ettepaneku kinnistu jagamiseks nii, et H. J.ele jääks 1/2 kinnistust ja teistele omanikele samuti 1/2 kinnistust. H. J.ele pidi jääma hoonestamata kinnistu osa, mille kohta on ka hiljem Valga notari Anna Rästa juures sõlmitud volikiri, registri nr

  1. Kaebaja sai oma taotlusele kinnistu jagamise algatamiseks ja detailplaneeringu koostamiseks positiivse vastuse - Tallinna Linnavalitsuse 01.03.2004.a korraldus nr 434-k. Enne seda olid oma positiivse otsuse andnud nii Nõmme Halduskogu 10.12.2003.a otsusega nr 49 kui ka Nõmme Linnaosa Valitsus. 15.12.2003.a kirjaga nr 1-5/
  2. 08.12.2004.a sõlmisid kaasomanikud Tallinna notari Anne Saaberi juures kinnistu jagamise ja kaasomandi lõpetamise võlaõigusliku kokkuleppe ja vastavalt sellele kokkuleppele kanti kinnistusraamatusse sisse eelmärge. Kuna detailplaneering on kuni käesoleva ajani vastu võtmata, siis on sõlmimata ka asjaõigusleping kaasomandi lõpetamiseks. Kaebaja esitas järelpärimise Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ja sai sellele vastuse 04.l0.2005.a nr 2-1/3642, kus on kirjas: "Oleme seisukohal, et arvestades piirnevate kruntide suurusi, mis jäävad vahemikku 593 m2 kuni 1044 m2 tasub kaaluda krundi mittereeglipärast kaheks jagamist Taotleja põhjendatud linnaehituslike argumentide põhjal. Siiski ei tohiks moodustada uut krunti, mille pindala oleks väiksem kui 800 m2." 16.08.2006.a esitas V. ja R. Arhitektuuribüroo Nõmme Linnaosa Valitsusele ja Nõmme Linnaosa Halduskogule enda ja kaebaja põhjendused, miks tuleks teha positiivne otsus kinnistu Xxxxxxx xx/xxxxxx xxx xxx jagamiseks kaheks ehituskrundiks. Vaatamata Nõmme Linnaosa Valitsuse vastuseisule kinnistu jagamisel on Tallinna Linnaplaneerimise Amet 09.10.2006.a kirjaga nr 2-1/3569 ja 15.12.2006.a kirjaga nr 2-1/4413 andnud nii arhitekt V. le kui ka detailplaneeringu tellijale lootust detailplaneeringu vastuvõtmiseks. 19.08.2008a otsustas Tallinna Linnaplaneerimise Ameti planeeringule läbivaatamise komisjon koosolekul nr 366: "Detailplaneering heaks kiidetud, Mustamäe, Kristiine ja Nõmme osakonnal koostada detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu". 04.09.2008.a on nii Nõmme Linnaosa Valitsus oma kirjaga nr 2-1.1/732 kui ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet oma kirjaga nr 4-1/716 väljendanud jälle oma negatiivsel seisukohta ja märkinud põhjenduseks, et nad on põhimõtteliselt kruntide jagamise vastu Nõmmel ja ei taha mingeid erandeid teha. Tallinna Linnavalitsuse 21.01.2009.a korraldusega nr 63-k jäeti xxxxxxx xx xx/xxxxxx xxx xxx kinnistu detailplaneeringu vastu võtmata. 2) 18.02.2009 esitas K. S. kohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 21.01.2009 korralduse nr 63-k tühistamiseks. K. S. tegi kompromissettepaneku 09.03.09.a. Kaebaja märgib, et ta oli esitanud 25.08.03.a. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile taotluse DP algatamiseks eesmärgiga jagada kinnistu, sellega ta on soovinud kinnistu jagamist, mitte eramu ehitamist tekkivale kinnistule. Kaebaja pakkus kompromissi, mille kohaselt tekkivale kinnistule ei anta ehitusluba, sellisel juhul ei teki tiheasustust ja ei saa kannatada Nõmmele omane kõrghaljastus. 3) Kohus kaasas määrusega 3.isikuna menetlusse H. J. è ja T. J. è. 4) Vastustaja kompromissiga ei nõustunud. 2 KAEBAJA SEISUKOHAD 5) Riigikohtu üldkogu 03.12.2007.a otsuses nr 3-3-1-41-06 märgib: „Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandi kitsendused sätestab seadus. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja." Samas Riigikohtu üldkogu otsuses viidatakse sellele, et Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et Põhiseaduse § 3 lõike 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga. Kuna eelpool mainitud Riigikohtu üldkogu kohtuotsus tunnistas kehtetuks Tallinna Linnavolikogu 27.06.1996.a määruse „Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruste kehtestamine", mis oli Põhiseadusega vastuolus, siis on Põhiseadusega vastuolus ka Tallinna Linnavolikogu 28.05.2004.a määrus nr 36, millega tõsteti Nõmme linnaosa kruntide minimaalsuurust 1200 m2-ni. Tallinna Linnavalitsuse 21.01.2009.a korraldusele nr 63-k lisatud memorandumis on samuti viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-06 ja nimetatud memorandumis kirjutatakse: "linnavolikogu on teatud kitsendused kirjutanud Nõmme linnaosa ehitusmäärusesse eesmärgiga säilitada ajalooliselt väljakujunenud Nõmme miljöö. Samas puudub aga õiguslik alus selliste kitsenduste kehtestamiseks ehitusmäärusega ja seetõttu tuleb ehitusmääruses sätestatud kitsendusi käsitleda soovituslikena ning kruntide suunise küsimus lahendada planeeringuga. " Eelpoolmainitud kinnistu puhul on kaasomanikud leppinud omavahel kokku kinnistu jagamises ja Tallinna Linnavalitsuse 21.01.2009.a korraldus nr 63-k kitsendab nende põhiseaduslikku õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kui kaebaja esitas 25.08.2003.a taotluse (kaebuse lisa nr 1) Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile, siis oli ta eesmärgiks kinnistu jagamine, mitte eramu ehitamine. Kaebajal on elukoht olemas ja tal ei ole vajadust ega võimalust uut eramut rajada. Vaja oli korrastada omandisuhteid, kaebuses on eelnevalt kirjutatud kaasomandi tekkimise põhjustest 1947.a ja kuna Tallinna Linnavalitsus oma 01.03.2004.a korraldusega nr 434-k andis loa detailplaneeringu algatamiseks, siis tundus see kõigile kaasomanikele omandisuhete korrastamise mõistlik lahendus. Tallinna Linnavalitsus on 21.01.2009.a korralduses nr 63-k ühe peamise põhjendusena toonud välja selle, et moodustatavad kinnistud oleksid väiksemad kui 1200 m
  3. Samal ajal on Tallinna Linnaplaneerimise Amet oma 09.10.2006.a kirjas Nõmme Linnaosa Valitsusele viidanud Tallinna Linnavolikogu 15.06.2006.a määrusele nr 35, millega muudeti Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 1 lg 3 ja sõnastati see järgmiselt: „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise." Eelpool viidatud ehitusmääruse muudatuste seletuskirja kohaselt tehti ettepanek muuta seda määrust järgmiselt: „Ehitusmääruses antakse Tallinna linna poolt n.ö lähteandmed, mille järgimine on oluline eeldus hea ehitus- ja planeerimistava kujunemiseks Nõmmel, kusjuures konkreetsed piirangud selguvad iga detailplaneeringu menetlemise käigus." Samuti on eelpool vaidlustatud korralduse memorandumis viidatud Riigikohtu lahendile 3-3-1-4106, kus taunitakse kinnistute jagamisest keeldumise ainukese põhjusena moodustatavate kinnistute suurust. Eraldi tuleb välja tuua konkreetse kinnistu jagamist takistavad asjaolud. Samuti ei saa kaebajale ette heita, et ta jätkas asjaajamisi pärast seda, kui ta teadis, et Nõmme Linnaosa Valitsus, Nõmme Halduskogu ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on kinnistu jagamise vastu, sest Tallinna Linnaplaneerimise Amet on kogu menetluse vältel suhtunud positiivselt nimetatud kinnistu jagamisse, mida tõendavad nii kaebusele lisatud lisad kui ka Tallinna Linnavalitsuse 21.01.2009.a korraldus nr 63-k, mille seletuskirjas ei ole ka eelpool toodud väidet eitatud. Vastavalt Tallinna 3 Linnaplaneerimise Ameti antud soovitustele on arhitekt E. V. korduvalt detailplaneeringut ümber teinud ja viinud selle kooskõlla kõigi eelpool mainitud ameti nõuetega. Kui detailplaneeringu kinnitamine ei oleks olnud mõeldav, siis ei oleks olnud vaja anda kaebajale lootust tema jaoks positiivse lahenduse tegemiseks ning kaebajal tekkis õigustatud ootus, et detailplaneering kinnitatakse. Samuti on alusetu väide, et ümbruskaudsed kinnistud on suuremad kui 900 m2, sest nagu nähtub plaanist on lähemate kinnistute suurus keskmiselt 900 m
  4. Käesoleva kinnistu puhul ei pea paika ka Tallinna Linnavalitsuse 21.01.2009.a korralduse nr 63-k toodud väide, et krundi tükeldamisega kaovad hoonestatud alast senised kindlad puistu säilimisalad. Kaebaja saab väga hästi aru Nõmme Linnaosa Valitsuse ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti murest, aga konkreetsel juhul on uus eramu projekteeritud krundile nii, et kahjud oleksid võimalikult väikesed. Nimetatud krundil kasvanud noored ja peenikesed männid said kõvasti kannatada juba 1969.a augustitormis ja tuli maha võtta ning nende asemele rajati kasvuhooned. Eelmine omanik rajas aia äärde oma vahenditega elupuu heki, et kompenseerida mändide hävimist 1969.a augustitormis. Uus elumaja on mõeldud ehitada just nende lammutatud kasvuhoonete asemele ja seetõttu ei saa juttu olla ka alustaimestiku hävimisest. Arhitekt K. V. sõnade kohaselt tähendab Tallinna Keskkonnaametist saadud kooskõlastus "kooskõlastatud lisatingimustega" seda, et kui siiski saab kannatada mõni mänd, siis tuleb iga hävinud männi eest rajada edasi 1 m elupuu hekki. Vastuseks vastustaja poolt esitatud kaebuse vastusele märgib K. S., et vastustaja jätab tähelepanuta, et kinnistul on 3 kaasomanikku, selle tõttu ta sooviski kinnistut jagada. Vastuses tuuakse kinnistu jagamist välistava asjaoluna, et moodustatavad kinnistud on väiksemad kui 1200 ruutmeetrit. Samas nähtub vastustaja seisukohtadest, et Nõmme ehitusmääruse § 1 lg 3 muudetud sõnastuse kaudu mõistetakse seal nimetatud piiranguid ja nõudeid lähteandmetena, mida võib põhjendatud vajadusel muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise. Antud juhul ongi kaebaja esitanud põhjused, mis selgitavad ja õigustavad erandi tegemise. Planeerimise seisukohalt on tegemist nurgakrundiga, millel on juurdepääsuteed olemas ja väikese eramu ehitamine ei kahjusta kõrghaljastust ega alustaimestikku. Ühteaegu viidatakse, et tegemist ei ole miljööväärtusliku alga, teisalt siiski arvestatakse miljööväärtusliku ala nõuetega. Praegu algatatud Nõmme linnaosa üldplaneeringule ei saa tugineda, seda menetletakse juba 8 a, ta hakkab kehtima, kui see võetakse vastu. TLPA kirjas 04.10.
  5. nr 2-1/3642 andis lootusi, kui märkis, et moodustatavate kruntide pindala ei tohiks olla väiksem kui 800 ruutmeetrit. Kuna siin jääks pindalaks kummagi krundi osas 909 ruutmeetrit, siis oleksid kirjas märgitud tingimused täidetud. Kaebajal tekkis õigustatud ootus, et tema tellitud DP võetakse vastu. Naabrid on andnud nõusoleku selliseks planeerimiseks, avalikul väljapanekul ei esitanud keegi vastuväiteid, seega kohalike elanike vastuhuvi puudub. Väide, et viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-06 on kohatu, ei ole õigustatud, kuna seal puudutakse sama probleemi. Lisatud materjal on kaebajal saadud avaliku teabe nõude kaudu. Kompromissi sõlmimine ei jäänud pooleli kaebaja tõttu. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada täies ulatuses, mõista vastustajalt välja menetluskulud, tasutud riigilõiv 250 kr ja jätta vastustaja kulud viimase kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 6) Kaebuse esitaja on vääral seisukohal, kui leiab, et algatatud planeeringumenetlus peab päädima DP kehtestamisega. DP menetlusega kaasneb lisaks avalikule arutelule ka erinevate ametkondade vaheline kommunikatsioon, mille käigus selgitatakse välja olulised huvid ja seisukohad. Antud juhul arvestati ülekaaluka avaliku huvi olemasoluga kaebaja personaalse huvi suhtes. 4 DP algatamise taotluse esitas K. S. 25.08.03 avaldusega ja selle avalduse alusel koostati TLPA poolt 01.03.04.a. lähteülesanne eesmärgiga 1818 ruutmeetrise xxxxxxx xx xx/xxxxxx xxx xxx kinnistu jagamiseks ja uuele moodustatavale krundile üksikelamu ehitamiseks. TLPA palus korraldada DP eskiislahendust tutvustava arutelu ja 23.10.06 toimus Nõmme LOV-is lähteseisukohtade ja eskiislahendust tutvustav avalik arutelu, milles huvilisi ei ilmunud, projekti muutmise ettepanekuid ega eriarvamusi ei esitatud. Lõplikuks otsuseks jäi, et Tallinna Linnavalitsus korraldusega nr 63-k kinnistu DP-d vastu ei võeta. Planeerimisseaduse § 1 lõike 3 kohaselt on ruumiline planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Sama seaduse § 9 lõike 2 punkt 1 sätestab, et detailplaneeringu eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Seega olemasoleva xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu jagamiseks tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama planeerimisseaduse § 1 lõike 3 tingimustele. Planeerimisseaduse kohaselt järgneb planeeringu algatamisele planeeringu koostamise etapp, mille lõppedes teeb kohalik omavalitsus otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta. Detailplaneeringu koostamise staadiumis toimub vastavalt koostöö planeeringuala kinnisasja omanike, elanike ja teiste huvitatud isikutega ning õigusaktidest tulenev planeeringu kooskõlastamine. Antud juhul on detailplaneeringu eesmärgiks olemasoleva xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu jagamine kaheks krundiks ning moodustuvale krundile ehitusõiguse määramine üksikelamu ehitamiseks. Senise planeeringumenetluse käigus on ilmnenud, et xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu jagamisele on otseselt vastu Nõmme Linnaosa Valitsus ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, samas kui detailplaneeringu algatamist taotlenud isik on vaatamata nimetatud organite negatiivsetele kooskõlastustele soovinud jätkata menetlust eesmärgiga temale kuuluv kinnistu jagada. Kuivõrd Nõmme Linnaosa Valitsus ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet esindavad avalikke huve, siis ongi põhimõtteline vastuolu avalike huvide esindajate ja erahuvide vahel, keda esindab detailplaneeringu algamist taotlenud isik. Samuti on õiguspärase otsuse langetamisel vajalik kaaluda ka muid asjaolusid, nt keskkonna ja linnaehituslikke aspekte. Nõmme Linnaosa Valitsus ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on käesoleva detailplaneeringu menetluse käigus korduvalt selgitanud, et ei nõustu kinnistu jagamisega, mille tulemusel moodustuvad krundid on väiksemad kui 1200 m². Neid seisukohti on põhjendatud ka viidetega Tallinna üldplaneeringule ja Nõmme linnaosa ehitusmäärusele. Planeerimisseaduse § 1 lg 3 kohaselt on planeerimine muuhulgas pikaajaline ruumilise arengu kavandamine. Pikaajalistest ruumilise arengu põhisuunad on antud Tallinna Linnavolikogu
  6. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringus“, mille seletuskirjast nähtub, et Tallinna linn on funktsioonide järgi jagatud tsoonideks. Tallinna üldplaneeringu seletuskirja punkti 4.1 kohaselt näitab tsoneering linnaplaanil üldistatud kujul, milliste funktsioonidega alad kusagil paiknevad, määrab kindlaks transpordikoridoride orienteeruvad asukohad, haljasmaadena säilitatavad alad, kaitsealade piiride ulatuse jne. Tallinna territooriumi funktsionaalne tsoneerimine kajastub üldplaneeringu põhijoonisel - maakasutusplaanil, mis on üldplaneeringu kõige olulisem dokument. Kuigi Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt ei kuulu xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu Nõmme miljööväärtusliku elamuala piirkonda, paikneb planeeringuala selle vahetus läheduses. Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt tähendab miljööväärtuslik elamuala piirkond seda, et tegemist on terviklikult säilinud miljööga aedlinna piirkonnaga, kus uute hoonete ehitus peab järgima hoonestusstruktuuri. Üldplaneeringu seletuskirja punkti 10 kohaselt käsitletakse 5 miljööväärtuslike piirkondadena alasid, kus on ajalooliselt välja kujunenud ühtne, kindlatele kriteeriumitele vastav hoonestus, tänavatevõrk ja haljastus, mille kvalitatiivne tase väärib säilitamist. Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 1 lõike 2 kohaselt on ehitusmääruse järgimine oluline eeldus hea ehitustava kujunemiseks Nõmmel ja Nõmme säilimiseks valdavalt miljööväärtusliku metsalinnana ning Nõmme linnaosa keskkonna- ja miljööomadustele tugineva kinnisvaraväärtuse stabiilseks säilimiseks ja kestvaks kasvuks. Kuigi Nõmme linnaosa ehitusmääruse puhul on tegemist soovituslike normidega, ei saa selles õigusaktis sätestatud põhimõtteid põhjendamatult eirata, sest need aitavad muuhulgas säilitada Nõmme miljööväärtusliku metsalinna ilmet. Samuti on oluline rõhutada, et Nõmme linnaosa ehitusmääruse sätted ei muuda ega saagi olemasolevat väljakujunenud hoonestuse struktuuri kardinaalselt muuta. Vastasel juhul ei saaks tegemist olla enam Nõmme miljööväärtusliku metsalinna ilmega piirkonnaga. Ehitusmääruses sätestatud nõuded aitavad juba väljakujunenud miljööd säilitada ja dünaamiliselt edasi arendada. Seega kui keegi soovib Nõmmel midagi ehitada või krunti jagada, siis on tal esmalt võimalus Nõmme linnaosa ehitusmääruse abil selgeks teha, milliste tingimustega ta arvestama peaks ja seejärel taotleda kohalikult omavalitsuselt krundi jagamist või ehitusõiguse määramist. Selline avalikkusele kättesaadav dokument võimaldab efektiivsemalt tagada võrdse kohtlemise printsiibi rakendamist. Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 2 lõige 3 sätestab, et ehituspiirkonnad on moodustatud ajalooliselt väljakujunenud hoonestusalade miljöö säilitamiseks vajalike sarnaste ehitustingimuste seadmiseks. Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt kuulub planeeringuala II ehituspiirkonda. Sama määruse § 4 lg 13 p 2 kohaselt II ehituspiirkonnas reeglina krunte ei tükeldata iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m². Seega ka hea ehitustava ei näe ette planeeringuala jagamist kaheks krundiks, mille mõlema pindala on väiksem kui 1200 m². Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-37-04 otsuse punktis 14 märkinud, et üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, sest see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna. Menetletava Nõmme linnaosa üldplaneeringu seletuskirja kohaselt on üldplaneeringu üheks eesmärgiks looduskeskkonnaga tasakaalustatud asustustihedus ning keskkonnasäästlike põhimõtete järjekindel rakendamine, mis mõjutab olemasoleva ja rajatava hoonestuse väärtust positiivselt ümbritseva keskkonna säilitamise kaudu. Siinkohal on oluline märkida, et menetletava Nõmme linnaosa üldplaneeringuga tehakse ettepanek arvata planeeringuala miljööväärtuslikuks piirkonnaks. Nõmme linnaosa üldplaneeringu seletuskirja kohaselt miljööväärtuslikus elamupiirkonnas paikneva elamu või muu hoone kinnisvaraväärtusest olulise osa kujundab ehitist ümbritsev miljöö, mida tuleb nii ühistest kui ka iga osaleja huvidest lähtudes võimalikult säilitada. Krundi jagamisel taotleja poolt soovitud kujul tekiks vastuolu hea ehitustavaga, mis on kajastatud Nõmme linnaosa ehitusmääruses, ei saaks järgida menetletavas Nõmme linnaosa üldplaneeringus fikseeritud põhimõtteid ning selline tegevus rikuks väljakujunenud ajaloolise piirkonna (Peetrilinna) planeeringustruktuuri. Samuti muudaks senist halduspraktikat kruntide jagamine osas, kus senini ei ole detailplaneeringutega krundi jagamisi väiksemaks kui 1200 m² ette näinud. Praegune, aga ka tulevikku suunatud prioriteet on Nõmme säilimine valdavalt miljööväärtusliku metsalinnana ning linnaosa keskkonna- ja miljööomadustele tugineva kinnisvaraväärtuste stabiilne säilimine ja kestev areng. Nõustuda ei saa detailplaneeringuga hõlmatud kinnistu kaasomaniku väitega, et krundi jagamisel tekib ratsionaalne geomeetriline kuju mõlemale krundile. Piirkonnale on iseloomulikud ristkülikukujulised krundid. Samas kui xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu detailplaneeringu kehtestamise järgselt tekiks pigem ruudukujulised 909 m² suurused krundid. Tuleb möönda, et tõepoolest on lähiümbruses ka mõned moodustuvatele kruntidele sarnased ruudukujulised krundid, kuid nagu eespool märgitud, on need tekkinud erastamise käigus ega ei ole domineerivad. Nende kruntide moodustamisega on Nõmmele iseloomulikku suurte kruntide ja 6 hõreda hoonestusega miljööd juba osaliselt kahjustatud, mis aga ei tähenda, et sellele viidates võiks jätkata säilinud miljööväärtuse edasist kahjustamist. Xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu asub Kadaka puiestee ja Harku metsast moodustatud elurajoonis, mis on tähtis koht Nõmme linnaosa keskkonnakaitselises olukorras. Selles piirkonnas vajab iga puu kaitset ja hooldust. Piirkond kuulub pohla ja kanarbiku metsakasvukoha tüüpide männiku alade koosseisu, mis on puistutelt ja taimkattelt kergesti kahjustatavad. Krundil kasvab hulgaliselt Tallinna Linnavalitsuse
  7. mai 2006 määruse nr 34 „Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord” kohaseid väärtuslikke (II väärtusklass) ja olulisi (III väärtusklass) puid. Tallinna Linnavolikogu
  8. märtsi 2005 määrusega nr 17 kinnitatud „Tallinna haljastuse arengukava” punkti 5.4.6 kohaselt omab valdav osa (Nõmme) aedlinnast paikneva hoonestuse jaoks liiga tihedat puistut. Puude kõrvaldamine võib ilmselt märgatavalt ületada biomassi praegust võimalikku juurdekasvu. Teised taimkatte kvaliteedi näitajad ilmselt oluliselt ei muutuks ning haljastuse üldseisund jääks siiski heaks. Tunduvalt ohtlikum on teine võimalik Nõmme haljastuse arengukäik. Kui majandusliku surve tõttu jätkatakse veel säilinud Nõmme suurte kruntide tükeldamist, kaovad hoonestatud piirkondadelt senised kindlad puistu säilimisalad. Ehitustegevuse ja järgneva aiakujunduse käigus oleksid suured biomassikaod, väikestel kruntidel suureneks majaomanike otsene surve ka põõsa- ja rohurinde taimestikule. Võimaliku vähese liigirikkuse ja mitmekesisuse kasvuga kaasneks järelejäänud kruntidel oluline koosluste stabiilsuse langus. Uutel äralõigetel moodustatud kruntidel võib eeldada aga ehitustegevuse käigus olemasoleva meso- ja mikrohaljastuse (põõsad ja rohttaimed) hävitamist. Senine hea haljastuse üldseisund võib seeläbi langeda rahuldavaks. Kinnistu jagamisel ja hoonestuse planeerimisel tuleks väärtuslikke puid likvideerida ning kahjustada saaks pinnas. Kui kruntide jagamist jätkata, kaovad senised puistu alad. Hoonestuse tihendamine tooks kaasa kinnistuomanike otsese surve istutada tüüpilist aedhaljastust, mis toob kaasa metsalinna hävimise. Lisaks sellele väheneks ka üldine haljastuse ning eriti kõrghaljastuse osakaal, mis on üks olulisi Nõmme miljöö elemente. Tallinna Linnavalitsuse
  9. novembri 2008 kirjaga nr LV-1/6954 anti xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu kaasomanikule, detailplaneeringu algatamist taotlenud isikule võimalus arvamuse või vastuväidete esitamiseks kuni
  10. detsembrini
  11. Tallinna Linnaplaneerimise Ametisse saabus
  12. detsembril 2008 K. S.´i kiri, milles esitati vastuväited xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx detailplaneeringu vastu võtmata jätmise eelnõule. Vastuväite esitaja märgib, et
  13. augustil 2008 toimunud planeeringute läbivaatamise komisjoni koosolekul otsustati xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx detailplaneering heaks kiita, samas jääb arusaamatuks, miks on Tallinna Linnavalitsus oma seisukohta muutnud. Selgitusena tuleb märkida, et peale nimetatud komisjoni toimumist on xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx detailplaneeringu lahenduse kohta avaldanud täiendavat seisukohta Nõmme Linnaosa Valitsus (
  14. septembri 2008 kiri nr 2.-1.1/732) ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet (
  15. septembril 2008 kirjaga nr 4-1/716), mõlemale kirjale on viidatud eelnevalt. Samuti viitas vastuväite esitaja õiguskindluse printsiibi rikkumisele. Nimelt leiab vastuväite esitaja, et kui Tallinna Linnavalituse
  16. märtsi 2004 korraldusega nr 434-k algatati xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx detailplaneering, siis kehtinud Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt nähti ette krundi minimaalseks suuruseks vähemalt 900 m². Tallinna Linnavolikogu
  17. mai 2004 määrusele nr 36 tõsteti Nõmme linnaosa kruntide minimaalsuurust 1200 m². Seega ei kehti muudatused, mis raskendavad detailplaneeringu taotleja olukorda. Vastuväite esitaja selliste väidetega ei saa nõustuda. Laskumata siinkohal veelkord vaidlusesse Nõmme linnaosa ehitusmääruse õigusliku regulatsiooni tähendusse detailplaneeringu menetluse suhtes, tuleb märkida, et Tallinna Linnavolikogu
  18. oktoobri 2004 määruse nr 36 § 13 lg 1 sätestab, et ehitusmäärus kehtib detailplaneeringute suhtes, mis ehitusmääruse jõustumise hetkeks ei ole vastu 7 võetud. Kuna
  19. oktoobriks 2004 ei olnud xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx detailplaneering vastu võetud, siis järelikult ei saa Nõmme ehitusmääruses sätestatud nõudeid tähelepanuta jätta. Planeeringu kehtestamata jätmisel arvestati asjaoludega, et: - Planeeringuala jääb Nõmme linnaosas endise Peetrilinna alale, mis oli moodsate aedlinnade rajamise buumi alguses esimene Tallinna ümbruses eraalgatusena rajatud aedlinn. See planeeriti vahetult enne esimest maailmasõda
  20. aastatel ja jagati ühtlase suurusega kruntideks. Krunte omandati väga kiiresti ja mitme kaupa - osteti 2-6 kinnistut korraga. Selline tegevus hõlbustas nõukogude võimu perioodil varasemat kinnistute struktuuri osaliselt lõhkuda. Kinnistute jagamisega saaks otseselt kahjustatud Nõmme linnaosa ühe piirkonna – endise Peetrilinna planeeringustruktuur; - Nõmme Linnaosa Valitsus on xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel märkinud, et detailplaneeringu lahendusega rikutakse Nõmme linnaosas kehtivat tava ja praktikat, mille kohaselt leiab kinnistute jagamine aset vaid väga erandlikes olukordades ning üliharva. Juhul kui objektiivsetel asjaoludel on kinnistu jagamine hädavajalik, siis arvestatakse asjaoluga, et tekkivad kinnistud ei jää oma pindalalt väiksemad kui 1200 m²; - Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on xxxxxxx xx xx // xxxxxx xxx xxx kinnistu detailplaneeringu kooskõlastamata jätmisel viidanud asjaolule, et miljööväärtuslike piirkondadena käsitletakse alasid, kus on ajalooliselt välja kujunenud ühtne, kindlatele kriteeriumitele vastav hoonestus, tänavatevõrk, haljastus, mille kvalitatiivne tase väärib säilitamist. Nõmmele on iseloomulik väiksemastaapne hoonestus suhteliselt suurel kõrghaljastatud krundil. Kõige suuremaks probleemiks ning miljööd pöördumatult moondavaks tegevuseks ongi Nõmmel saanud kruntide jagamised. Tallinna Kultuuriväärtuste Ametil on kohustus tagada Tallinna miljööväärtuslike alade säilimine; - Planeeringuala piirkonna maa-alade kohta menetletud detailplaneeringutega ei ole siiani lubatud kinnistute jagamist, mille tulemusena moodustuks krunt, mis oleks väiksem kui 1200 m². Seega lubades kinnistu jagamist, muudetaks senist halduspraktikat ning see võib saada omakorda aluseks uutele kinnistute jagamisele, mis viiks kogu kaitsmist vääriva piirkonna muutumisele ja kadumisele Lisaks eeltoodule leiaks aset ebavõrdne kohtlemine kõigi teiste kinnistuomanike suhtes, mis ei ole kooskõlas Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 2 sätestatud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse printsiibiga; - Jätkates Nõmmel veel säilinud suurte kruntide tükeldamist, kaovad hoonestatud alast senised kindlad puistu säilimisalad. Ehitustegevuse ja järgneva aiakujunduse käigus oleksid suured biomassikaod, väikestel kruntidel suureneks majaomanike otsene surve ka põõsa- ja rohurinde taimestikule, mis toob kaasa omapärase ja säilitamist vääriva metsalinna hävimise. Lisaks sellele väheneks ka üldine haljastuse ning eriti kõrghaljastuse osakaal, mis on üks olulisi Nõmme miljöö elemente; - Tallinna üldplaneeringu kohaselt tuleb Nõmme linnaosas lausehitamist vältida, et säilitada talle iseloomulik metsalinna ilme. Tallinna Linnavolikogu
  21. veebruari 2001 otsusega nr 46 algatatud ja praegu menetletava „Nõmme linnaosa üldplaneeringu“ kohaselt asub planeeringuala II ehituspiirkonnas, mille kohaselt üldjuhul II ehituspiirkonnas väiksemaid kui 1200 m² krunte ei moodustata. Sama sätestab ka Tallinna Linnavolikogu
  22. oktoobri 2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmäärus“, mis on juhindumiseks kui hea tava ehitamisel ja planeerimisel Nõmme linnaosas. Seega on ümber lükatud kaebaja väide, et haldusaktis ei ole välja toodud konkreetseid asjaolusid, mis takistavad kinnistu jagamist. Lisaks on kaebaja viide riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-06 kohatu, kuna vastustaja on lisaks ehitusmääruses sätestatud soovituslikele asjaoludele lähtunud diskretsiooniotsust langetades faktilistest asjaoludest ja avalikust huvist. Käesolevalt ei ole esitatud ühtegi kaalukat argumenti, mis kompenseeriks piirkonna elanike elukvaliteedi langust, mis kaasneb uute, väiksemate kruntide tekkimise ning võimaliku kõrghaljastuse vähenemise, ehitustiheduse ja kruntide täisehituse protsendi tõusuga. 8 Kaebaja väide, et ta soovib lõpetada kaasomandit, soovib kaebaja tegelikult lahendada eraõiguse valdkonda kuuluvat küsimust. Kompromissi arutamisel tehti kaebajale ettepanekuid, kuid kahjuks ei olnud ükski ettepanek K. S. `ile vastuvõetav. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. T. J. JA H.J. SEISUKOHAD 7) T. J. märgib 31.07.09 vastuses, et tema seisukoht ühtib kaebaja omaga ja ta soovib kinnistu jagamist (tlk 101). 8) H.J. märgib 09.10.09.a. vastuses, et tema seisukoht ühtib kaebaja seisukohaga ja ta nõustub kinnistu jagamisega, nagu oli kokku lepitud notari juures. KOHTU SEISUKOHAD 9) Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja toimikusse esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Kaebaja on esitanud kaebuse, milles palub tühistada Tallinna Linnavalitsuse korralduse 21.01.2009 nr 63-k , millega keelduti algatamast K. S. avalduse alusel detailplaneeringut kaebajale kuuluva Tallinnas xxxxxxx xx xx/xxxxxx xxx xxx kinnistu jagamiseks ja DP vastuvõtmiseks; kaebaja palus kohustada tema esitatud taotluse uuesti läbivaatamiseks saatmist (vaadata detailplaneeringu asi uuesti läbi). 10) Nähtuvalt kaebuse materjalidest, on K. S. esitanud 25.08.03.a. (registreerimise aeg) Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile detailplaneeringu (edaspidi DP) algatamise taotluse (tlk 19), milles märgib, et planeeringu eesmärk on kinnistu jagamine ja planeeringualaks on Xxxxxxx xx/xxxxxx xxx xxx suurusega 1818 ruutmeetrit. Selle lahendamiseks andis Tallinna Linnavalitsus korralduse 1.03.04.a. nr 434-k, millega algatas kinnistu DP koostamise. DP eesmärgiks märgiti kinnistu jagamine ja uuele moodustatavale krundile üksikelamu ehitamine, ehitusõiguse määramine, krundipiiride täpsustamine, heakorrastuse, haljastuse, juurdepääsude, parkimise ja tehnovõrkudega varustamise lahendamine. Vastavalt lisale kinnitati lähteülesanne nr
  23. Nõmme Halduskogu on 10.12.03.a. otsusega nr 49 kooskõlastanud DP lähteülesande (p 1) (tlk 21-23). Neid otsustusi kaebaja ei ole vaidlustanud ning vastavalt on vastustaja teostanud kaebaja tahteavalduse alusel planeerimismenetluse. 11) Kaebaja on kaebuses leidnud, et vastustaja ei ole järginud seaduslikkuse põhimõtet ja on rikkunud põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 68 toodud omandiõiguse tagatisi ja eelkõige omaniku õigust oma omandi vabaks kasutamiseks, käsutamiseks ja valdamiseks. Kaebaja viitab ka Riigikohtu üldkogu lahendile nr 3-3-1-41-06, milles märgitakse, et riigikohus on korduvalt praktikas rõhutanud põhimõtete, et PS § 3 lg 1 esimesest lauset ja § 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja – vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga. Kaebaja leiab, et antud juhul ei saanud vastustaja piirangute tegemisel tugineda Tallinna Linnavolikogu 28.05.04.a. määrusele nr 36, millega tõsteti Nõmme linnaosa kruntide minimaalsuurust 1200 ruutmeetrini. Vastustaja on selgitanud, et märgitud määruse normid ei ole õiguslikult siduvad, vastavalt on seda ka selgitatud ehitusmääruses. Samas möönis kaebaja, et ehitusmääruses on tehtud parandus, mis täpsustavalt nimetab, et tegemist on soovituslike normidega. 9 Vaatamata eeltoodule jääb kaebaja seisukohale, et riigikohtu poolt viidatud normidest tulenevad õigused on ülimuslikud kohaliku omavalitsuse ehitusmääruse ees ning vastuolude korral tuleks lähtuda eelkõige põhiseaduses ja seadustes toodust, mitte põhjendada kohaliku omavalitsuse otsuseid eelkõige ehitusmääruse ainult soovituslikku jõudu omavate normidega. Kohus ei nõustu kaebaja sellise seisukohaga, kuivõrd nii Põhiseaduse § 32 lg 2 kui ka asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks seaduseks on planeerimisseadus. Vastustaja on õigesti viidanud planeerimisseaduse § 1 lg 3, mis annab ruumilise planeerimise mõiste ning § 9 lg 2 p 1, mis sätestab, et detailplaneeringu eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Ehitiste püstitamine toimub Ehitusseaduse regulatsiooni kohaselt. EhS ükski säte ei anna õigust ehitamiseks üksnes seetõttu, et katastriüksusel on elamumaa sihtotstarve. Seega juhul kui kaebaja soovib kinnistut jagada tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama planeerimisseaduse § 1 lg 3 tingimustele, st arvestama tasakaalustatult kultuurilise ja looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Need pikaajalised suundumused ja vajadused on kõige selgemini käesoleval juhul väljendatud Tallinna üldplaneeringus, mis muuhulgas määras kindlaks Nõmme miljööväärtusliku elamualana, kus uute hoonete rajamine peab järgima hoonestusstruktuuri. Sellise piirangu seadmine antud ala edasiseks hoonestamiseks teenib vaieldamatult avalikkuse huve ja on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka selle alusel antud seaduste sisu ja mõttega. Tallinna üldplaneeringut kaebaja poolt vaidlustatud ei ole. Vastavalt planeerimisseaduse § 5 p 1 kehtestatakse valla ehitusmäärus muuhulgas linnaosade planeerimise ja ehitamise üldiste põhimõtete ja reeglite seadmiseks. Tallinna Linnavolikogu määrusega 15.06.06 on ehitusmäärust muudetud ning § 1 lg 3 sätestab selgesõnaliselt, et ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded ehitamisel on tingimuslikud, neid mõistetakse lähteandmetena. Seega ei ole Nõmme ehitusmääruse puhul tegemist seadusvastase dokumendiga. Õige on kaebaja väide, et ehitusmäärus ise ei saa kehtestada kitsendusi omandi kasutuseks, kuid käesoleval juhul ei olegi kitsendused seatud ehitusmäärusega, vaid vaidlustatud korraldusega. Planeeringu kehtestamine on kaalutlusotsus, mida halduskohus saab kontrollida

§ 19lg 6 alusel.

Nagu varem juba märgitud, on isikul, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, õigus oma õiguste kohtulikul kaitsmisel nõuda õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“ Korraldus on tehtud lähtudes planeerimisseadusega kohalikule omavalitsusele antud diskretsioonist, seega tuleb kontrollida, kas korralduses on otsuse tegemisel järgitud nii menetluslikke kui ka sisulisi õigusnorme, sj järgitud haldusmenetluse seadusest § 4 lg 2 ja § 5 lg 2 tulenevaid nõudeid, kas ei ole väljutud kaalutluse piiridest ega tehtud kaalutlusvigu. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka muude selle tegemist reguleerivate seadustega, vastab eeltoodud kohtupraktikas avaldatud seisukohtadele ning on järelikult seaduslik. 10 Kohus põhistab seisukohti alljärgnevalt. 12) Riigikohus on oma 10.10.2002 lahendis nr 3-3-1-42-02 märkinud, et: „Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.“ 18.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 on Riigikohus täiendavalt märkinud, et: “Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus.“ Kohus nõustub kaebajaga, et taotlusele kinnistu jagamise algatamiseks ja DP koostamiseks andsid positiivse vastuse mitmed ametkonnad ning selle tulemusel andis linnavalitsus korralduse nr 434-k 01.03.04 a, kuid see ei saanud kaebajale tekitada õigustatud ootust, et taotletav DP ka kehtestatakse. Kuigi Nõmme Halduskogu 10.12.03 a otsusega nr 49 ja ka Nõmme LOV 15.12.03 kirjaga nr 15/1532 toetati taotlust, samas on Tallinna LPA 04.10.05 kirjas nr 2-1/3642 väljendanud seisukohta, et peab võimalikuks kaaluda krundi mittereeglipärast jaotamist, samas on ka 18.04.06.a. Tallinna LPA planeeringute läbivaatamise komisjon nõustunud lahenduste otsimisega, ei tähenda see kohtu arvates muud, kui seaduspäraste planeerimismenetluse toimingute läbiviimist, mis on vajalik, kui taotlus vajab täiendavat uurimist. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et DP algatamine ei vii vältimatult soovitud tulemuseni, so kehtestamiseni. Seejuures on Riigikohtu HK lahendis 3-3-1-1501 täpsustanud, et „planeeringu koostamine, planeerimismenetluse kulude kandmine ja planeeringu lähteülesande kinnitamine ei tekita kaitstavat usaldust, et planeering algatatud kujul ka kehtestatakse. See oleks vastuolus planeerimisdiskretsiooni olemusega ja planeerimismenetlusse avalikkuse kaasamise põhimõttega“. Nagu nähtub asja materjalidest, on halduskohtumenetluse käigus selgunud, et kaebaja taotluse saamisel ei olnud ametnikud jäigal seisukohal, vastavalt sai Tallinna LPA lugeda ka DP lähteseisukohad ja eskiislahenduse formaalselt PlanS § 17 lg 4 kohaselt kooskõlastatuks nii et korraldas avaliku eskiislahenduse tutvustamise, mis oli kooskõlas tegevus ka Tallinna ehitusmääruse § 14 lg 19 kaudu. Samas on Riigikohtu HK lahendis 3-3-1-79-09 märkinud, et „Kolleegium rõhutab, et õiguspärane ootus saanuks tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta“. Käesolevas asjas ei ole kohtu seisukohalt antud kaebajale siduvat lubadust, mille kohaselt oleks vastustajal puudunud kaalutlusõigus ning kaalutlusruum. Vastupidiselt nähtub, et vastustaja oli kogunud asja otsustamiseks kooskõlastused, mis abistasid teda lõppotsuse langetamiseks. Siduvat lubadust krunt jagada ning taotletav DP ka kehtestada, ei saanud keegi anda ega andnud. Kohus viitab veel Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-37-04, milles märgitakse, et „Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st (PlanS-st) tulenevaid kohustusi mh erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel. Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus“. Kohus leiab, et käesolevalt selgitati välja oluline avalik huvi ning arvestati kaebuse esitaja seisukohti ning tema olukorda. Antud juhul ei ole kaebaja viidatud kaasomandi probleemi küsimus selleks erandlikuks asjaoluks, mis võimaldaks jätta arvestamata need põhistused, millele lõppotsus tugineb. Kaebuse esitaja saab koos kaasomanikega jätkata kinnistu sihipärast kasutamist järgides senist kasutuskorda, mis on kujunenud sõltumatult vastustaja tegevusest. Vastustaja vastusest ja kaebaja 11 selgitustest nähtub, et kompromisslahendused kaasomandi küsimuste lahendamiseks ei kandud vilja, mis ei tähenda, et vastustaja oleks jätnud kaebusega seotud asjaolud tähelepanuta. 13) Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et juhul kui haldusorgan ei nõustu kinnistut jagama, oleks tegu PS § 32 või AÕS § 68 rikkumisega või et rikuti hea halduse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et igasugune kinnistu omaniku soov kinnistut jagada tuleks tingimusteta täita. Kaebuse väidetest lähtuvalt ei saa käsitlust taandada lõpptulemusel sellele, kas kohalikul omavalitsusel on üldse planeeringu algatamisest võimalik keelduda, kui kaebuse esitajale anti nõusolek planeeringu algatamiseks, see läbis ka menetlusetapid, kuid lõppes negatiivse otsusega. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et sellise seisukohaga ei saanud nõustuda. PlanS § 1 lg 3 kohaselt on ruumiline planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Sama seaduse § 9 lg 2 p 1 sätestab, et DP eesmärgiks on planeeritava maa-ala kruntideks jaotamine. Seega juhul, kui kaebaja soovib kinnistut jagada, tuleb läbi viia planeerimismenetlus, mis peab vastama PlanS § 1 lg 3 tingimustele. Põhimõtteliselt on võimalik kohalikul omavalitsusel DP algatamise ettepanek ka rahuldamata jätta, kui ettepaneku eesmärgiks olev krundijaotus ei ole kohaliku omavalitsusele vastuvõetav. Lisaks kinnisasja omanike huvidele peab omavalitsus krundi jagamise küsimuse lahendmaisel arvestama vasturääkivaid avaliku või kolmandate isikute huvisid. Kohalikul omavalitsusel on algatamise või mittealgatamise otsuse tegemisel ulatuslik diskretsiooniõigus. Seega pidas omavalitsus võimalikuks kontrollida kaebaja taotluse rahuldamise võimalikkust planeeringu algatamisega. Hea halduse põhimõtteid järgides tuleb tagada avaldaja menetlusõigused, järgida huvide kaalumist ning otsuse langetamisel haldusakti vormi ja sisunõudeid. Halduskohus on mitmes haldusasjas rõhutanud, et kaalutlusotsuse kohalik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda ega kaalutlusotsuse tegemisel ei ole esinenud menetlus-ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega ega ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ei ole tehtud diskretsiooniviga ( nt 3-3-1-54-03). Kaebuses on viidatud, et Nõmmel on vaatamata ehitusmääruses toodud krundi miinimumsuuruste äranäitamisele siiski krunte, mille suurus on väiksem, kui kaebuse esitaja soovitud jagamise tulemusel moodustuv 900 m2 krunt. Samas on kaebaja leidnud, et Nõmme ehitusmäärusega ei saa sätestada krundi suurust. Kohus on eelnevalt märkinud, miks ta ei nõustu kaebaja seisukohaga ehitusmääruse küsimustes ning et kohus peab määrust õiguspäraseks. Vastustaja leiab, et ta ei ole jätnud arvestamata kaebaja väitega ning jääb seisukohale, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi ega käsitlenud ehitusmääruse nõuet siduvana nii, et rikuks kaalutlusreegleid. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, kuivõrd nähtub, et DP-d ei jäetud kehtestamata põhjusel, et Nõmme ehitusmääruse nõuded seda takistaksid. Nõmme ehitusmääruse § 4 lg 13 kohaselt reeglina II ehituspiirkonnas krunte ei tükeldata iseseisvateks üksusteks, mille pind on alla 1200 m2. Kaebaja viidatud krundid tekkisid muudel asjaoludel, nt ostu-eesõigusega erastamisest. Kaebajaga samas olukorras olevatele kruntidele viiteid ei ole, mistõttu kohtul ei ole teistsuguseid andmeid võrreldavate olukordade kohta. Vastustaja on märkinud täpsed andmed korralduse 12 seletuskirjas lk 6 p 2.4, millistel põhjustel on esile toodud kinnistud kujunenud väiksemateks kui 909 ruutmeetrit. Kohus nõustub vastustajaga, et juhul, kui Nõmme üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud, ei saa jääda kaebaja taotlus lahenduseta. Kuna PlanS § 1 lg 3 kohaselt on planeerimine pikaajaline protsess, milles kavandatakse ruumiline areng, siis tuleb neid arengu põhisuundi otsida Tallinna üldplaneeringust (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.01 määrusega nr 3). Üldplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt on Tallinn funktsioonide järgi jaotatud tsoonideks. Tallinna üldplaneeringu seletuskirja p 4.1 kohaselt näitab tsoneering linnaplaanil üldistatud kujul, milliste funktsioonidega alad kusagil paikevad, määrab kindlaks transpordikoridoride orienteeruvad asukohad, haljasmaadena säilitatavad alad, kaitsealade piiride ulatuse jms. Funktsionaalne tsoneerimine kajastub üldplaneeringu põhijoonisel – maakasutusplaanil. Maakasutusplaani järgi kuulub kinnistu miljööväärtusliku elamuala piirkonna kontaktvööndisse. Vastustaja käsitleb kogu Nõmme piirkonda terviklikult säilinud miljööga aedlinnana, kus uute hoonete ehitus peab järgima hoonestusstruktuuri. Määratlemata õigusmõiste puhul on seadusandja loobunud detailsest ettekirjutuse andmisest seaduses eneses, normi täpsustamine on delegeeritud selle rakendajale. Selle sisustamine toimub seadusandja juhiste ja eesmärkide abil (RKHK lahend nr 3-4-1-5-05 p 16). Hoonestusstruktuuuri mõiste avab Nõmme ehitusmäärus, mille § 1 lg 2 kohaselt on ehitusmääruse järgimine oluline eeldus hea ehitustava kujunemiseks. Nõmmet soovitakse säilitada valdavalt miljööväärtusliku metsalinnana, Nõmme linnaosa keskkonna-ja miljööväärtuse stabiilseks säilitamiseks. Vastustaja on asja otsustamisel korduvalt rõhutanud, et ehitusmääruse puhul on tegemist soovituslike normidega. Seega nähtub, et ehitusmäärusest võetud põhimõtted aitavad Tallinna üldplaneeringu nõudeid miljööväärtusliku elamuala säilimise osas paremini sisustada ja ellu viia. Olemasolev väljakujunenud hoonestuse struktuur on välja kujunenud sõltumatult ehitusmäärusest. Ehitusmääruse põhimõtted aitavad väljakujunenud olukorda, miljööd säilitada, arendada. Ehitusmäärus annab suunised, millega saavad muuhulgas arvestada ka kinnistuste omanikud, et planeerida tegevusi. Kaebaja leiab, et taotletud DP ei riku miljööväärtusliku metsalinna ala, eskiislahendus kinnitab, et soovitakse ehitada hoonestusstruktuuri mitterikkuvalt. Vastustaja jäi asja menetlemisel teistsugusele seisukohale. Kuigi kohtule jääb ebaselgeks vastustaja arutlus sellest, et kus arutletakse, kas tekkiv krunt on pigem ruudukujuline või ristkülikukujuline, nähtub, et oluline eelnevast tulenevalt on küsimus krundi piirsuurusest, millest lähtudes hinnatakse miljööväärtuslike omaduste säilitamise võimalusi. Krundi piirsuurus on kokkuleppeline piirväärtus, millest väiksemaks enam krunte miljöö säilitamise eesmärgil Nõmme linnaosas ei tükeldata. Piirsuurusest kinni pidades on võimalik säilitada ajaloolist ja väljakujunenud hoonestuse ja kruntide vahelise piiretega loodud rütmi kogu Nõmme üldplaneeringu alal. Vaatamata vaidlusaluse otsuse eriväljenduslikele momentidele on kohtu arvates eeltoodud põhimoment siiski kaebuse esitajale selgitatud. Kohus leiab, et kaebaja lahenduskeem iseenesest kinnitab, et ehitamine planeeritud viisil on võimalik, kuid see ei tähenda, et lahendusvariant järgib selle kvartali või piirkonna väljakujunenud krundijaotust. Pikaajalise väljakujunenud hoonestusstruktuuri lõhkumine on antud taotluse korral vältimatud, seega on see vastuolus ka 13 pikaajalise ruumilise arengukavaga. Ka soovitav ehitusõigus ei järgi väljakujunenud ühepereelamu ehitamise traditsiooni koos suure aia-alaga. Samas ei ole ümber lükata vastustaja põhistust, et PlanS § 1lg 3 kohaselt tuleb planeerimisel arvestada looduskeskkonna arengu pikaajaliste suundumustega ja vajadustega. Vastustaja on märkinud puittaimestiku haljastusliku iseloomustuse. Vastavalt kasvab krundile II väärtusklassi kõrghaljastu Tallinna linnavalitsuse määrusega nr 34 3.05.06 „ Puittaimestiku ja haljastuse inventeerimise kord“ § 7 lg 2 p2 määratles II väärtusklassi puuna „… dekoratiivne, pikaealine ning mehhaanilistest vigastustest, haigustest või kahjuritest kahjustamata“ puu. Väärtusklasside järgi on neil maastikukaitseline ja ökoloogiline tähtsus. Antud juhul vastustaja märkis, et paratamatult tuleb II väärtusklassi puudest…..likvideerida. Kasvuala osalist kahjustamist ning…puude mahavõtmise vältimatust on täheldanud ka kaebaja esitatud eskiisprojekti andmetel. Hoone rajamisel vältimatult hävineb väärtuslik kõrghaljastus ning osaliselt roheala, kuna hoonet saab antud juhul rajada krundi keskossa. Haljasmaad vähendab ja hävitab vältimatult uue juurdepääsutee rajamine, vältimatu on parkimiskohtade rajamine. Kaebuse esitaja on plaaninud parkimiskohad juurdepääsuteele, seega on haljasmaa vähenemine ehitamisega kaasnev, kuivõrd kaasaja tingimustes parkimiskohtade rajamine on vajalik. Kohtu arvates on vastustaja siiski piisavalt põhistanud, miks kaebaja esitatud vastuväited ei muuda vastustaja vastavaid arutlusi ja kaalutlusi puudulikeks või õigusvastasteks. Vastustaja on veel esitle toonud, et valdav osa Nõmme aedlinnast paikneva joonestuse jaoks omab liiga tihedat puistut. Puude kõrvaldamine eeldatult ületab märgatavalt biomassi võimalikku juurdekasvu. Teiste taimkatete osas kvaliteedinäitajate olulist muutusi ei eeldata. Ohtlikuks peetakse arengut, mil suurte kruntide tükeldamisel kaovad hoonestatud alast senised kindlad puistu säilimisalad. Sellest tulenevalt leiab vastustaja, et ehitustegevuse ja aiakujunduse käigus tekivad suuremad biomassikaod, väikeste kruntide suurenedes on otsene surve majaelanike poolt ka põõsasrinde ja rohurinde taimestikule, ka sellest tekkivale koosluste stabiilsuse langusele on vastustaja oma negatiivse otsuse langetamisel viidanud ning kohtul ei ole teistsuguseid andmeid. Samas võiks nõustuda kaebajaga, et kuivõrd on tegemist kaasomandiga ja sellest tulenevalt ei oleks keelatud ehitamine nn omatarbeks, mil juurde-ehitamistest tulenevalt nii või teisiti suureneks surve loodusele, nähtub, et siiski iseseisva krundi moodustamisel oleks surve tugevam. Kuigi kaebaja on rõhutanud, et keegi senistest kaasomanikest ei kavatse hakata ehitama, ei kao vajadus ülaltoodud kaalutlusteks. Samas jääb kohtule kaebuse väide mitteehitamise soovist ebaselgeks, arvestades pikaajalist planeerimise kontseptsiooni. Ilmselt ei ole võimalik arvestada sellega, et kinnitu jagamisel saaks kaebaja või kaasomanikud tagada, et uuel krundil selle jagamisel ei teki omanikul huvi ehitamise vastu. Õiguslikult ei ole võimalik saada siduvaid kokkuleppeid, mis välistaksid kinnistu jagamisel kaheks iseseisvaks krundiks ehitusõiguse. Ehitamine on põhimõtteliselt suurte kruntide jagamisel võimalik, kuivõrd krunt pindalaga nt 900, 1000 m2 võimaldab iseenesest ehitise mahutamise krundile Seega asetaks kaebaja väide, et keegi ehitama ei hakka, krundi jagamise korral omavalitsuse vältimatult sundseisu. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks üks kaasomanikest soovima kinnitu jaotust nii, et tekiks nn ehitusõiguseta krunt. Väärtustamata krunt tooks kaasomanikule üksnes kohustusi (maamaks), kuid ei annaks võimalusi saada sellest kasu (ehitada elamu). Vaatamata eelnevale kohtu seisukohale, märgib kohus, et kinnistu jagamise takistused tulenevad planeerimismenetluse normidest. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse vastavusel õigusnormidele on vastustajal õigus keelduda DP algatamisest ja krundi jagamisest. Kohalikul omavalitsusel on õigus DP algatamise ettepank jätta rahuldamata igas menetlusetapis, kui krundijaotus ei ole vastuvõetav. 14 Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et otsuse tegemisel ei ole järgitud diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsuse põhimõtteid. Kohus leiab, et kokkuvõttes on otsuse langetamine kooskõlas HKM § 4lg 2 nõuetega. Kohus ei leia, et vastustaja tegi menetlusvigu, kuigi isegi peale kaebaja vastuväidete ärakuulamist jäi seisukohale, et taotlust ei saa rahuldada. Otsuses ei ole vormivigu, mis ei võimaldaks selle kontrollimist. Otsus on kirjalikus vormis ja motivatsiooni toetab faktiline ja õiguslik selgitus. Otsus vastab kaebuse esitaja põhiküsimusele, so tema pakutud DP sobilikkusele. Kohtu arvates ei ole vaidlust küsimuses, et kaebaja kinnistu asub Nõmmel, mis tervikuna on üldplaneeringu kohaselt hinnatud säilitamist vajava piirkonnana nii nagu seda on seni suudetud säilitada. Kaitstava hoonestusstruktuuriga piirkonna kontaktvööndis asumine ei muuda Nõmme linnaosa suhtes seatud reegleid, kuna uute hoonete rajamisel muutuks hoonestustihedus liiga suureks ja muudaks säilitamisele määratud osa. Ka kaebaja pakutav lahendus muudaks hoonestusala oluliselt, kuna senise elamu juurde jääv krunt väheneks. Kinnistu soetamisest arvates on kaasomanikud kasutanud kinnistut nende poolt valitud viisil, täiendavaid piiranguid vastustaja otsusest või Nõmme ehitusmäärusest ei saabunud. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tsiviilasjas tehtud otsus mõjutab olukorda. Kuivõrd kohus leidis, et kruntide poolitamine ei tulene Tallinna linnavolikogu ehitusmäärusest vaid DP menetluses tuvastatust, et taotluse rahuldamine toob kaasa kvalitatiivseid muutusi säilitamist vajavas ajalooliselt väljakujunenud ühtse ja kindlate kriteeriumitega hoonestusalal, siis ei teki vastuolu PS ega AÕS-ga. AÕS §-s 54 sätestatud omaniku õigust kinnisasja jagada kitsendavad avalik-õiguslikud normid. Arvates RKHK lahendist nr 3-3-1-41-00 3.12.07 on kohtupraktika kohtu teadmisel jäänud muutumatuks seisukoht, et eelkõige on nendeks normideks planeerimisnormid. Riigikohus rõhutas mainitud lahendis kokkuvõtlikult, et kitsendused omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada sätestab seadus. Isikute põhiõigusi riivavaid avalik-õiguslikke kitsendusi saab kohalik omavalitsus miljööväärtuslike piirkondade kaitseks kehtestada üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras, eelkõige planeerimismenetluses. Kaebaja kinnistu jagamata jätmine DP-ga kujutab omandi kasutamise ja käsutamise vabaduse piirangut, kuid need piirangud on õiguspärased kui need tulenevad seadusest, kui haldusakt on õiguspärane. Omandiõigust saab piirata planeerimisseadusega. Kohus nõustub ka vastustaja poolt esiletooduga, et kaebaja suhtes ei ole rikutud võrdsuse põhimõtteid ning antud juhul on tuvastatud olulise avaliku huvi olemasolu, mis määrasid koos teiste argumentide ja kaalutlustega negatiivse otsuse sisu. Vastustaja on need põhistatult esile toonud ja kohus peab neid õiguspärasteks põhistusteks, vastav motivatsioon on mõistetavalt esitatud ning kohus on need olulises osas kokkuvõtlikult esitanud. Kuivõrd kohus ei tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist, vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, siis jääb rahuldamata ka nõue vaadata kaebaja taotlust uuesti läbi. 14) Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema kanda –

§ 92

.

§ 92

(menetluskulude jaotus) lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 250 EEK. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Karin Kalmiste kohtunik 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.