lg 1 kohaselt on pakkide saamise õigus vahistatutel ja kaebajal ei ole õigust sellise taotluse esitamiseks, vanglal puudub selles küsimuses diskretsiooniõigus, vangla ei saa lubada pakkide toomist. Vaidemenetluses loeti piirangud seaduslikeks ning leiti, et kaebaja õigusi ei ole rikutud.
) § 41 lg 2 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut, millises koguses võib kinni peetav isik kaupa osta ühe ostukorra ulatuses, siis oli Tallinna Vangla direktoril tulenevalt
lg-st 2 ja justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 92 vastu võetud „Tallinna Vangla põhimäärus" § 3 lg p-st 7 õigus anda selliseid piiranguid sisaldav käskkiri juhul, kui need piirangud on vajalikud julgeoleku tagamiseks vanglas, vastavad täideviimise eesmargile ja inimväärikuse põhimõttele ning nendega ei moonutata seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust, so piirangute kehtestamisel on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Lisaks sätestab ka
lg 2, et direktor vastutab julgeoleku eest vanglas, mis samuti paneb vangla direktorile kohustuse võtta tarvitusele meetmed julgeoleku tagamiseks vanglassamasuguseid seisukohti on väljendanud ka Tartu Ringkonnakohus 30.04.2009 otsuses nr 308-1832. 8. Tallinna Vangla selgitab, et kinni peetava isiku sisseostudega seonduvat reguleerib
, mille lõikest 1 tulenevalt on seaduseandja andnud vanglale õiguse kinnipeetava ostude üle kontrolli teostada. Kuna üks võimalus sellise kontrolli teostamiseks on ka sisseostude sortimendi ja koguste kontrollimine, ei ole erinevate kaupade ostmisele piirkoguste seadmine lubamatu. Sama põhimõte sisaldub ka justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri" (edaspidi VSkE) § 74 lg-s 1. Asjaolust, et VSkE § 57 lg 3 kohaselt on seatud kinnipeetava enda juures olevate ja laos hoitavate asjade kogukaalule 30 kilogrammine piirang, tuleneb veel ka täiendav alus kinnipeetava sisseostude koguselisele piiramisele. 4 Arvestades ka seda, et kinni peetavale isikule on
ja 47 kohaselt tagatud nii riietus kui ka toit ning sisseostude tegemine on üldjuhul Tallinna Vanglas tagatud 2 korda kuus, ei ole korraga suurtes kogustes kaupade ostmine kinni peetavale isikule hädavajalik. Samuti on vangla direktoril õigus seada sisseostudele täiendavaid piiranguid, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Käesoleval juhul on vangla direktor asunud seisukohale, et ülemäära suurtes kogustes sisseostude tegemine ja nende kambris hoidmine raskendab läbiotsimise teostamist ja suurendab keelatud esemete peitmise võimulust ning seega ohustab vangla julgeolekut. Nimetatud asjaolust lähtuvalt on vanda direktor julgeoleku tagamiseks pidanud põhjendatult vajalikuks täiendavale piirangute seadmise. 9. Kaupade soetamise tiheduse ja hindade kohta märgib vangla järgmist. Tulenevalt
lg-st 1 võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Tallinna Vanglas on kaupluseteenus delegeeritud eraõiguslikule juriidilisele isikule. Samuti on fakt , et nii vangla kui ka eraõigusliku juriidilise isiku poolt vahendatava kaubandusteenuse puhul ei saa kinni peetav isik kaupa osta nö omahinnaga, kuna turumajanduslikus ühiskonnas ei ole see võimalik. VSkE § 74 lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. Tallinna Vanglas võimaldatakse kinnipeetaval teha sisseoste aga kaks korda kuus ning seega on vangla pidanud kinni õigusaktidest tulenevatest nõuetest. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kuna õigusaktidest tulenevalt on vanglal kohustus tagada kinni peetavatele isikutele üks poekord kuus ning vangla on sellest nõudest kinni pidanud, ei ole Tallinna Vangla rikkunud ka kaebuse esitaja õigusi. 10. Täiendavalt selgitab Tallinna Vangla, et ühestki õigusaktist ei tulene, et Tallinna Vangla kambrite sisustusse peaks kuuluma külmutusseadmed. Vastavalt VSkE §-le 7 kuuluvad toa või kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Seega ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest kohustust tagada kinnipeetavatele külmutusseadmete kasutamine. 11. Tallinna Vangla leiab, et kaebaja väited vanglatoidu ebapiisavuse kohta on alusetud.
lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Kõikides vanglates lähtutakse toitlustamisel sotsiaalministri 31.12.2002 määrusest nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes". Määrus on välja töötatud Sotsiaalministeeriumi toitumisspetsialistide poolt. Määruse koostamise aluseks on võetud tänapäevased toitumispõhimõtted, mille kohaselt peab toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning mikrotoitainete ja valguvajaduse. Kinnipeetava ööpäevase toiduenergiavajaduse hindamisel arvestatakse kinnipeetava vanust, sugu, tehtavat tööd ja kehalist aktiivsust. Lähtutakse põhimõttest, et kinnipeetav ei pea sööma küllastustundeni. Seega on ööpäevane toiduenergiavajadus on arvutatud teaduspõhiselt. 5
kohaselt on ainult vahistatutel. Vanglal puudub diskretsiooniõigus antud küsimuse lahendamisel. Kinnipeetaval puudub õigus saada pakke. 14. Kohtuistungil jääb vastustaja esitatud seiskohtade juurde. Vangla direktoril on tulenevalt
Piirangud toiduainete soetamisel arvestavad nende säilitamiseks vajalikke kaalutlusi, vanglas ei saa pikaajaliselt säilitada suurt kogust toiduaineid, neid ei saa hoida kambris suurtes kogustes hügieenilistel, st tervisekaitselistel kaalutlustel ning julgeoleku kaalutlustel. Piirangute kehtestamisel arvestati ka asjaoluga, et kinni peetavatele isikutele on tagatud sisseostude tegemine iga kahe nädala tagant, toiduainete koguste määramisel arvestati, et kinnipeetav jõuaks need ära tarbida. Kaebuse esitajale ei ole vaja sätestada erandkorda. Tubakapaberit saab osta Tallinna Vangla käskkirja nr 9 19.02.09 tulenevalt vastavalt ostetud tubaka kogusele. Hügieenitarbeid saab osta piisavalt, kuna 1 kuu kogus on igat liiki eseme osas piisav, nt 1 tk seepi, 1 tk palsamit, 1 dušigeel. Neid tooteid saab osta kaks korda kuus. Ei ole mõistlikku selgitust ega vajadust osta kaupa suurtes kogustes. Toiduainete osas on arvestatud, et kinnipeetav saab toitu ettenähtud koguses. Lisakauba ostmise vajadus toidunormidest kinnipidamisel puudub. Käskkirjaga ei piiratud summa suurust, mille eest kinnipeetav võib ühes kuus asju osta, vaid seda, kui suures koguses võib kaupa osta ühe poekorra ajal. 6 Kinnipidamisasutuses ei saa kaebaja osta ükskõik mida ja mistahes koguses. Võimalus sooritada oste on piiratud vangla kaupluses pakutava sortimendiga, kuid arvestada tuleb, et see on vaid lisavõimalus ega ole asenduseks, et mitte kinni pidada ettenähtud toidukordadest ja normidest. Kaebajat ei hoita näljas. Kaebusest ei nähtu, et direktori käskkirjaga on ületatud vangistusseaduse (
) ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) talle antud volitusi, need volitused on olemas ning vangla on võimaldanud enam, kui üldeeskirjadega sätestati. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT
lg-st 1 õigus oma isikuarvel oleva raha eest osta vangla kauplusest vangla kontrollimisel toiduaineid ja muid asju. Kuigi vangla märkis, et kaebajal ei ole rahalisi vahendeid, et teha oste kaupluses, ei ole vastustaja selle kohta esitanud tõendeid, vastupidiselt nähtub, et vaideotsuses on kontrollitud pisteliselt, et kaebaja on kaubalehed vormistanud, kuid ta ei ole tema poolt nimetatud kaupa ostnud, vastuses kohtule märgib vastustaja, et kaebaja ei ole ostnud kaupu rohkem, kui vaidlustatud käskkirjaga lubatud. Eeltoodust ei saa kohus järeldada, et käskkiri kaebaja õigustele mõju ei avalda. Tallinna Ringkonnakohus on 14.09.09.a. määruses haldusasjas nr 3-09-1011 leidnud, et selline käskkiri piirab juba kaebaja õigusi ja sõltumata sellest, kas tal on piisavalt raha või mitte; rahaline võimalus ei ole kaebeõigust mõjutav küsimus, sest isiku rahaline seisund muutub kiiresti. Vaideotsuses küll märgiti ära, et kaebaja oleks vangla arvates pidanud algatama vaidlustuse varasemalt, kuid ka selles osas ei ole vastustaja lisanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja ei algatanud vaiet õigeaegselt. Kohtusse pöördus kaebaja tähtaegselt, kaebaja märgib, et ta soovib osta kaupu, kuid piirangud on teda koormavad. Seega kontrollib kohus kaebaja seisukohti sõltumata sellest, kas kaebajal on tegelikult raha, et teha sisseoste.
lg 1 ja VSKE § 74 .1 kohaselt kinnipeetavatele pakkide saamise õigus ei laiene ja seda korda vangla direktor reguleerida ei saaks. 8 Kohus jääb seisukohale, et kaebaja ei saa nõuda, et direktor käskkirja reguleerimiseset muudaks ning et vastustajale tuleks panna kohustus lubada tuua kinnipeetavale pakke. Kohus nõustub seisukohaga, et RVS § 6 lg 1 kohaselt võib nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi, kuid antud juhul vastustajale sellist kohustust seadusest tulenevalt ei laiene, seega ei saa temale panna ka vastavat kohustust. Vanglal on kohustus reguleerida ja võimaldada seadusest tulenev üks poekord kuus, vastavalt on vastustaja selle ka vaidlusaluse käskkirjaga reguleerinud. Veel märkis kaebaja, et kaupluse hinnad teda ei rahulda, kuid ta on kõik kauplusega seotud regulatsioonid vaidlustanud või vaidlustamas eraldiseisvalt. Kuivõrd kaebaja ei ole väidetes järjepidev, siis märgib kohus lisaks, et kaupluse kaudu organiseeritakse müük eraõigusliku isiku kaudu, kellega on sõlmitud vastav leping, müüdava kauba hind on kõrgem sisseostuhinnast. Muuhulgas tagab vangla kaupluse kasutamise kaudu ka julgeolekuküsimustes selle, et müüdav kaup ei sisalda aineid, mis oleksid kinnipeetavale keelatud ja kaupluses müüakse seda kaupa, mis on vanglas lubatud. Kaupluse tegevuse kaudu on kontrolli teostamine tulemuslikum kui nt pakkide saamisega. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et üheski Tallinna poes pole nii kõrgeid hindu, kui Tallinna Vangla poes. Kohtule ei esitatud selle väite täpsemaks selgituseks ühtegi konkreetset või võrreldavat fakti, samas ei puutuks see ka vahetult vangla tegevusse, kuna käskkirjaga ei reguleerita kauba hindu. Tulenevalt
lg-st 1 võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Tallinna Vanglas on kaupluseteenus delegeeritud eraõiguslikule juriidilisele isikule. Nii vangla kui ka eraõigusliku juriidilise isiku poolt vahendatava kaubandusteenuse puhul ei saa kinni peetav isik kaupa osta nö omahinnaga, kuna turumajanduslikus ühiskonnas ei ole see võimalik. Hinnapoliitikat vangla ei saa mõjutada, igal kinnipeetaval on võimalus teha valik, osta odavamaid kaupu, varieerida kaupadega ja leida asendusvariandid. Vangla käskkiri hindade küsimust ei reguleeri, seega ei saa sellest käskkirjast tulla hinna osas ka piiranguid. Kohus peab vajalikuks märkida, et kuivõrd kaebaja seda küsimust enam ei soovinud puudutada, siis kohus eraldi nõudeid selles küsimuses ei teinud. Siiski tutvustas kohus kohtuistungil, et kasutas seisukoha avaldamiseks andmeid, mis on saadud teises haldusasjas Justiitsministeeriumilt. Ministeerium on haldusasja nr 3-09-2536 esitanud Tallinna Halduskohtule vastuse, mille andmetest nähtub, et Viru, Tallinna, Harku ja Murru Vanglates osutab kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalust, so jaemüügiteenust, eraõiguslik juriidiline isik OÜ VT Marketing, kellega on Justiitsministeerium sõlminud tsiviilõigusliku lepingu. Tartu vanglas müüb kaupu vangla (tlk 68). Kuivõrd jaemüügi korraldamise lepinguga on seotud ministeerium, selle üle teostab järelvalvet Justiitsministeeriumi vanglate osakond, ei pea vastustaja hindade küsimust reguleerima. Vastavalt ei saaks talle ka panna kohustust, kuna küsimus on reguleeritud ja kaebajal on võimalik teha päringuid küsimustes, mis teda huvitavad, selleks ei vaja ta kohtu vahendust. 24.07.09 jõustusid vangistusseaduse muudatused, millega ühtlasi muudeti
lg 1, mil sätestati maksimaalne lubatud juurdehindluse protsent, mille eraõiguslik äriühing või vangla võib sisseostetava kauba hinnale lisada (tlk 68). Seega nähtub, et enne 24.07.09 seadusemuudatust seda küsimust seadusega ei olnud reguleeritud ning käesolevalt tuleb juurdehindluse protsent seadusest ja vastustaja seda muuta ei saa, vastavalt ei saa kohus panna vanglale kohustusi, mis puudutaksid hinnaküsimust (juurdehindluse protsenti). 9 Vangla pädevuses on tagada sisseostude tegemise võimalus vastavalt
Vastava kohustuse ongi vangla täitnud, kui andis välja käskkirja nr 1, mille kaebaja vaidlustas. Seejuures ei ole vastustajale pandud kohustust organiseerida kinnipeetavatele ostude sooritamiseks mitut kauplust. Kohus ei saa panna vastustajale kohustusi, mis ei tulene seadusest ning alamalseisvatest asjakohastest õigusaktidest ning on teiste ametite või seadusandja kompetentsis. Kohtuistungil antud kaebaja seletusele vastuseks märgib kohus järgmist. Erinevalt kaebajast märgib kohus, et asjakohaseks tuleb pidada ka põhjendusi, et mõned toiduained on kiiresti riknevad ning toiduainete ostmisel suurtes kogustes ja nende üleandmine kinni peetavale isikutele kambrisse takistab läbiotsimise operatiivsust, kuid samas tuleb jälgida ka toiduainete hügieeni ja ohutuse küsimust. Praktikas ei ole võimalik pikalt etteostetud toiduaineid säilitada, vastavalt märgib nt piimatoodete osas seda kaebaja ka ise. Vangla kambrites ei ole külmkappe, sellist sisustust ei näe ette ka seadus. Vastavalt on vastustaja õigesti märkinud, et kambrite sisustuse küsimuse reguleerib ära VsKE § 7 ja mitte vangla direktor ei määra, missugune peaks olema kambri sisustus. Samas jääb ebaselgeks kaebaja soov osta kaupu pikalt ette põhjusest, et temale või hakata laekuma raha korraga ja ta soovib kohe kõik vajaliku ette ära osta. Kohus selgitab, et vangla käskkirjaga püütigi tõkestada sellist etteostmist suurtes kogustes ja selleks nimetas vangla mitmeid põhjusi, mis lõppkokkuvõttes seonduvad vangla julgeoleku tagamise vajadusega. Sj lisab kohus, et kaebuse esitaja või mõni muu kinnipeetav ei ole selline asjatundja, kes suudaks hinnata, kas kaup on tarvitamiseks kõlbulik, kui seda hoida pikka aega nt kambris. Samas ei ole töötajatel võimalik teostada kontrolli, kas isikul on säilitamisel kõlbulik või riknenud toit. Kauba sellekohane kontrollimine eeldab täiendavat tööjõu-ressurssi, osaliselt ka vajalikku koolitust, mille rakendamine ei oleks ilmselgelt õigustatud. Tekiksid ka lisapinged, kui töötaja sooviks riknenud või säilitusaja ületanud kauba nt ära võtta ja visata, kuid kinnipeetav sellega ei nõustuks. Kõik need tegurid ja vastustaja poolt esiletoodu kokku seonduvad eelkõige vangla julgeoleku küsimustega, ehkki kaebaja esmahetkel ei oska ehk probleemide tagamaid endale lahti selgitada. Samas jääb kohtule ebaselgeks kaebaja vastuoluline seisukoht. Nimelt, kui ta leiab, et talle laekub raha korraga, siis peaks ta kogu kauba kohe ära ostma. Kohtu arvates tuleb kaebajal majandada mõistlikult ning kogu raha ei pea korraga kaupluses ära kasutama. Raha laekumisel jääb raha isikuarvele sõltumata selle summa suurusest või laekumise ajast, seega saab vajalikud ostukorrad määrata kaebaja, vastavalt ei pane käskkiri kaebajale kohustusi teha oste enamas summas, kui see tal on võimalik. Poekordi on ka sellest aspektist vaadatuna piisavalt, et kasutada lisavõimalust, kui see on tõepoolest vajalik ja kui kinnipeetaval on rahalisi vahendeid. Kohus rõhutab, et tegemist on lisavõimaluste pakkumisega ja seda saab kasutada isik siis, kui tal on raha; kui isikul puudub ostude tegemiseks raha, siis ta vältimatult seda lisavõimalust kasutada ei saa. Mõningane viivitus juhul, kui raha laekub perioodil, mil ostu teha ei saa, ei riiva kaebaja õigusi ebamõistlikult koormavalt, kuna nt toidu osas on kinnipeetav isik varustatud hädapärase toiduga, kuna vanglas saab ta toitu 3 korda päevas, samuti on kinnipeetavale tagatud elementaarsed hügieenitarbed ja riietus. Kokkuvõtteks lisab kohus, et kuigi kaebaja soovib eraldi vaidlustada kaupluste tegevusega seotut, ei nähtu käesolevast kaebusest vastustaja tegevuse vastuolu kaebaja viidatud vanglareeglistiku soovitustega. Asjaolu, et vangla kaupluses on kaubad mõnevõrra kallimad, kui vabaduses, on paratamatu ja kohus märkis, et
lg 1 kohaselt võib vangla kaupluses müüdava kauba hind olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega on küsimus reguleeritud seadusega ja mitte vastustaja käskkirjaga. Käskkiri sellist regulatsiooni 10 ei sisalda ja seadusega seatud juurdehindluse määr ei ole vastuolus ka kaebaja viidatud Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006 kohtumisel vastu võetud soovitusega Rec
lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Vastustaja selgituse kohaselt saavad kinnipeetavad kolm korda päevas täisväärtuslikku sooja sööki. Seega vajadus täiendavate toiduainete järele kinnipeetaval üldjuhul puudub. Juhul kui kinnipeetav siiski neid soovib, on tal võimalik neid osta vangla kauplusest. Kaebaja väide, et temale vangla poolt antud toidust ei piisa, on kaebaja subjektiivne hinnang vastupidiselt teaduspõhistele normidele. Käskkiri ei reguleeri kinnipeetava igapäevast toitlustamist;
lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Käesolevalt saab selgitada, et kõikides vanglates lähtutakse toitlustamisel sotsiaalministri 31.12.2002 määrusest nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes". Määrus on välja töötatud Sotsiaalministeeriumi toitumisspetsialistide poolt. Toidunorm peab katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning mikrotoitainete ja valguvajaduse. Seega on ööpäevane toiduenergiavajadus on arvutatud teaduspõhiselt ning vastustaja käskkiri loob täiendavad võimalused soetada toitu, kuid ei piira kinnipeetava põhiõigusi saada vanglalt vajalik toidukogus. 20. Vaidlustatud käskkiri lähtub
lg-st 2 tulenevast õiguslikust alusest ning selle põhjendused on kohtu hinnangutel asjakohased ja arvestatavad. Kinnipeetava sisseostudega seonduv on eraldi reguleeritud vangistusseaduse §-is 48, mille esimeses lõikes kehtestatuga on seaduseandja andnud vanglale õiguse kinnipeetava ostude üle kontrolli teostada.
jaanuaril 2009. a kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. 11
lõike 2 kohaselt võib kinnipeetav sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud sisseoste teha ühes kuus Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires. Märgitud kuupalga alammäära piirang tuleneb seega seadusest.
lg 1 sätestatud mõiste „vangla kontrollimisel“ tähendab vastavalt seaduseelnõude seletuskirjadele, et sisseostude tegemine vanglakaupluses, mida võib opereerida ereettevõte, toimub vangla kontrolli ehk järelevalve all. Kuna üks võimalus sellise kontrolli teostamiseks on ka sisseostude sortimendi ja koguste kontrollimine, ei ole erinevate kaupade ostmisele piirkoguste seadmine lubamatu. Selleks aluseks on
lg 2, mis sätestab: „Kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.”
lg 11 sätestab piirangu ühes kuus sisseostude maksumusele, mitte aga ühel ostukorral müüa lubatud kaupade kogustele. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut ostetavate esemete kogusele, on vangla direktoril pädevus see kehtestada
Kaupluses müügilolevate asjade sortimendi, müümise korra ja aja määramist vangla kaalutlusõiguse piires on tunnustatud ka varsemas kohtupraktikas, sama põhimõte sisaldub Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §-is 74 lg. 1. 21. Piirangute kehtestamist on põhjendatud asjaoluga, et vastavalt
lg 2 võib vangla kehtestada piiranguid juhul, kui need piirangud on vajalikud julgeoleku tagamiseks vanglas, vastavad täideviimise eesmärgile (õiguskorra tagamine ja kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele) ja inimväärikuse põhimõttele, samuti järgides proportsionaalsuse põhimõtteid. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt on selle eesmärgiks tagada vangla julgeolek, kuna suurtes kogustes sisseostude tegemine kinnipeetavate poolt ning sisseostude kambris hoidmine raskendab vanglas läbiotsimiste teostamist, suurendab keelatud esemete peitmise võimalusi ning ohustab seeläbi vangla julgeolekut. Vastavalt on käskkirjaga nr 1 reguleeritud kinni peetavate isikute sisseostude kogust konkreetsete käskkirjas toodud kaubaartiklite lõikes ühe ostukorra kohta ning sisseoste on kinni peetavatel isikutel vanglas võimalik teha vangla vahendusel kaks korda kuus, mis tähendab seda, et iseenesest on kinni peetavatel isikutel võimalik ühes kuus osta käskkirjas nr 1 loetletud kaupa kahekordses koguses. Käskkirjas toodud loetelu kohaselt võib kinni peetav isik ühes kuus osta näiteks 4 kg leiva- ja saiatooteid, kuna ühe ostukorra koguseks on 2 kg ja kahe ostukorra koguseks selliselt 4 kg. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vangla kaupluses pakutavate toiduainete müük on võimalus lisatoidu ostmiseks, põhitoidu saab kaebaja tagatuna vangla poolt, kuna vangla pakub kolm korda päevas kinnipeetavatele isikutele sooja toitu. Käskkirjas nr 1 toiduainete koguste osas kehtestatud piirangud oma ulatuselt ei saa olla ebaproportsionaalsed, kuna toidukogused kujunevad suuremateks kahe ostukorra võimalusega kuus ning asjaolust, et tegemist on lisavõimalusega ja põhitoitlustamine peab tagama normidekohase toiduvajaduse rahuldamise. Sama kehtib ka muude loetelus toodud kaupade liikide osas. Piiratud kogustes on võimaldatud kaupade ost vastavalt loetelule selliselt, et kinni peetav isik saab valida mitme sarnase kaubakategooria vahel ja soovi korral ka korraga osta sarnase kaubakategooria kaupu. 12 Käskkirjas nr 1 on esitatud kaalutlused, mis tingisid käskkirja väljaandmise. Käskkirjas esitatud kaalutlused on esitatud sissejuhatavas osas ning selles selgitatakse lahti, miks kinni peetavatele isikutele on tagatud sisseostude tegemine kaks korda kuus, selgitatakse, et kinni peetavatel isikul puudub vajadust korraga osta suurtes kogustes kaupa, kuna nad seda ise ära tarvitada ei jõua ning kinni peetavatel isikutel ei ole õigust oma sisseoste jagada teistele kinni peetavatele; suurtes kogustes sisseostude tegemine ning nende kambris hoidmine võtab ära kambriruumi ja raskendab vanglas läbiotsimiste teostamist, suurendab keelatud esemete peitmise võimalusi ning ohustab vangla julgeolekut, seega tuleb sätestada kaupluse külastamise kord ja kaubakogused, mida saab osta. Selline põhjendus piirangu eesmärgi kohta on kohtu hinnangul kooskõlas seadusega, rikkumata vangistuse täideviimise põhimõtteid. Asjaolust, et sama õigusakti § 57 lg 3 on seatud kinnipeetava enda juures olevate ja laos hoitavate asjade kogukaalule 30 kilogrammine piirang, tuleneb veel ka täiendav alus kinnipeetava sisseostude koguselisele piiramisele. Vaidlusaluses käskkirjas loetletud lubatud sisseostude kogused küünivad juba üksnes toiduainete osas selle piiri lähistele ning veel suuremates kogustes ostude lubamine raskendaks kinnipeetavate kontrollimist, looks täiendavad võimalused rikkumiste toimepanemiseks ja võiks seeläbi ohtu seada vangistusseaduse § 6 lg 1 kehtestatud vangistuse täideviimise eesmärgi. Kuna vangistuseaduse § 46 ja § 47 sätestatu kohaselt on kinnipeetavatele tagatud vangla poolt nii riietus kui toit ja sisseostude tegemine toimub kaks korda kuus, ei ole korraga suurtes kogustes ostmine kinnipeetavatele hädavajalik, selle keelamine ei piira neid ülemäärase rangusega, ei alanda isiku inimväärikust ega moonuta seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Julgeolekukaalutlustel põhineva piiranguga ei ole piiratud ostusummat, mille ulatuses kinnipeetav võib oste sooritada, vaid kauba kogust, mida kinnipeetav võib osta ühe poekorra ajal. Võimalus miinimumpalga ulatuses sisseoste sooritada realiseerub vastavate vahendite olemasolul. Kaebuse esitaja seejuures üksnes oletab, et kogused ei ole piisavad, kuna nähtub, et ta ei ole kasutanud ostuvõimalusi nii, et ta oleks tarbinud või ostnud kõiki kaupu piirnormides. Kaebuse esitaja väide, et praegustes kogustes kaubast ei piisa, on paljasõnaline ja ei tugine ühelegi objektiivsele näitajale. Kaebaja väide, et temale esitatud Justiitsministeeriumi vastus, milles märgitakse, et ta ei olegi kaupu vanglapoest tellinud ja kaebaja kommentaar sellele et „ta ei olegi kaupu tellinud poest selle tõttu, et kauba kogusest mida tohib tellida ei piisa kaheks nädalaks“ nähtub, et kaebaja on oma loogikas vastuolus. Kaebaja on samas väitnud, et tal ei ole olnud arvel vajalikku raha. Selle tõttu, et käskkiri kehtestab piirnormid kogustele, ei saanud tekkida takistust kauba tellimiseks. Kaebajal oli võimalus tellida kaupa nii nagu käskkiri seda võimaldas. Sõltumata kaebaja erinevatest väidetest nähtub, et talle ei ole senimaani tehtud takistusi kaupluse poest ostude sooritamisel, kuivõrd selle, mida ta on soovinud osta ja mille ta on kauba tellimuslehtedele märkinud, on ta kätte saanud. Seega on kaebaja õigused tagatud ulatuses, mille märgib ära vaidlusalune käskkiri. Lisavõimaluste andmine ei saa kohtu arvates kuidagi rikkuda kaebaja väärikust või halvendada tema olukorda vanglas. Lisavõimalusi võib kasutada, kui isikul on selleks rahalisi vahendeid ja kui mitte, siis nii või teisiti ei saa isik temast tulenevatel asjaoludel lisasoodustust kasutada ning see ei sõltu ka enam vangla tegevusest. 22. Kaebuses ja kohtuistungil ei suutnud kaebaja esile tuua ühtegi loogilist ja tõsiseltvõetavat argumenti selle kohta, kuidas saavad lisavõimalused rikkuda tema inimväärikust. 13 Kui vangla võimaldab kooskõlas kinnipeetavate huvidega lisavõimalust toitlustamiseks, siis on täidetud ühtlasi ka soovitusliku iseloomuga kaebaja viidatud vanglareeglistiku nõuded. Iga riik sätestab võimalused nii nagu see on riigi siseselt võimalik ja hädavajalik. Isikul on seejuures valikuvõimalus, kas kaupa osta või jätta see ostmata. Ükski õigusnorm ei märgi, et kinnipeetav peab saama osta nii palju, kui ta heaks arvab, see ei ole kooskõlas vangistuse olemuse ja
§-s 41 sätestatud printsiipidega. Seejuures nähtus, et lisavõimalused on selles mõttes tagatud võrdselt kõigile, kuna koguselised piirangud on ühtselt võrdsed kõikidele kinnipeetavatele. Kaebaja ei kurda, et üks või teine kinnipeetav oleks ületanud kauba saamisel neid piirnorme ja et sellest tulenevalt tekkis temale piiranguid. Kohtule ka ei nähtu ühestki väitest, et kaebuse esitaja kannataks selle tõttu, et vangla on seadnud sisse lisavõimaluse osta toitu või tellida vajalikku kaupa. Kaebuse esitaja viibib kinnipidamisasutuses, sellest tulenevalt peab ta arvestama, et kehtib vangla julgeoleku ja kinnipeetavate ohutuse huvides kindel kord, sj tuleb tagada hügieeni-ja sanitaarnormide järgimine. Liigne kogus toitu ei säiliks ja tekivad sj ka ohud, et kinnipeetav näiteks võiks süüa riknenud toitu. Kaebaja väitis, et tubakapaberi osas ta arvestab käskkirjaga nr 9 19.02.09, mil olukord on reguleeritud teistmoodi. Vaidlustatud käskkirja punktide 1.
Selle kohustuse on vangla täitnud, kuna kohustuse täitmiseks piisab, kui vangla võimaldab sisseoste teha juriidilise isiku kaudu, antud juhul oli lepingu sõlminud Justiitsministeerium eraõigusliku juriidilise isikuga, vangla kohustuseks on seda tegevust võimaldada. Vangla ei pea ise vahetult kaupu müüma, avaliku haldusülesande täitmine on võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule nii haldusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku lepingu kaudu. Kaebusest ei nähtu, et vangla ei oleks kasutanud seadusega antud võimalust ning teeks selliselt takistusi kinnipeetavatele isikutele. 24. Kohus ei nõustu väitega, et julgeolekukaalutlused ei ole eeliseks kinnipeetava huvide suhtes. Suurte kaubakoguste küsimus on julgeolekuküsimus, sj on julgeoleku tagamine iga kinnipeetava suhtes seadusest tulenev kohustus. Kohus nõustub vastustaja selgitustega, mis on antud põhjendamaks, miks vangla tingimustes on suurtes kogustes kauba ostmine keelatav. Vastavalt märgib vastustaja, et see raskendaks läbiotsimise teostamist. Mida enam on kambrites asju, sj äratarvitamata toiduaineid, 14 hügieenivahendeid jms, seda enam võtab asjade läbiotsimine aega ja seda rohkem on kinni peetavatel isikutel võimalusi peita keelatud esemeid, takistatud on ka kiirelt visuaalse ülevaate saamine kambrist.
lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus küll üldreeglina vaid seaduses toodud piirangutele, kuid vanglal on julgeolekukaalutlusel lubatud kohaldada ka selliseid piiranguid, mida seadus otseselt ei sätesta. Sellisest õiguslikust alusest lähtub ka vaidlustatud käskkiri.
lg 2 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
lg 3 sätestab, et direktor vastutab julgeoleku eest vanglas, mis paneb vangla direktorile kohustuse võtta tarvitusele meetmed julgeoleku tagamiseks vanglas.
lg 11 kohaselt võib kinnipeetav ühes kuus teha sisseoste kuupalga alammäära piires, kuid see ei tähenda, et nimetatud sättega ja VSkE §-ga 74 (sisseostude tegemise ja ostu eest tasumise kord) oleks sisseostude tegemise kord ammendavalt reguleeritud ja et vangla direktoril puuduks õigus
Samas nähtus, et vangla on teinud ka soodustusi ja lisaks sätestanud enama korra sisseostude tegemiseks. VSkE § 74 lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. Tallinna Vanglas aga võimaldatakse kinnipeetaval teha sisseoste kaks korda kuus. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et sisseostudele koguseliste piirangute seadmine ei ole samaväärne ainete ja esemete keelamisega ega välista kinnipeetava õigust hoida enda juures või laos vanglasse saabumisel kaasa võetud või vangla vahendusel soetatud asju. Vanglas lubatud asjade loetelu ja koguselised piirid ei ole käesoleva käskkirja regulatsioonis, kuna käesolevalt on vaidluse esemeks ühekordselt lubatud sisseostude piirkoguseid ja ostude võimalused. Vangla poest soetatav ei ole mõeldud kinnipeetavate vahel võlasuhete tekitamiseks ja soodustamiseks, piirangute puudumine aga võib neid suhteid soodustada. Vastavalt märgibki käskkiri, et suurtes kogustes ostetut ei jõua kinnipeetav ära tarvitada, kuid oma sisseoste ei tohi kinnipeetav teistega jagada.
§-st 48 lg 11 tulenev piirang, et kinnipeetav võib ühes kuus teha sisseoste kuupalga alammäära piires ega ka VSKE §-st 57 lg 3 tulenev piirang, mille kohaselt kinnipeetava enda juures ja laos olevate lubatud asjade kaal kokku ei või ületada 30 kg, sest näiteks vangla kaudu ostetavaid toiduaineid, hügieenivahendeid ja muid n. ö äratarvitatavaid asju ei arvestata VSKE §-s 57 lg 3 märgitud lubatud asjade piirkaalu hulka. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Käskkirjaga nr 168 reguleeritakse kinni peetavate isikute sisseostude kogust konkreetsete käskkirjas toodud kaubaartiklite lõikes ühe ostukorra kohta ning sisseoste on kinni peetavatel isikutel Viru Vanglas võimalik teha vangla vahendusel kaks korda kuus, mis tähendab seda, et iseenesest on kinni peetavatel isikutel võimalik ühes kuus osta käskkirjas nr 168 loetletud kaupa kahekordses koguses. Käskkirjas toodud loetelu kohaselt võib kinni peetav isik ühes kuus osta näiteks 4 kg leiva- ja saiatooteid, 5 kg juustu ja suitsuvorsti, 4 l piimatooteid, suitsutatud lihatooteid 2 kg, halvaad ja šokolaadi kokku 2 kg, komme 2 kg, tualettseepi, šampooni jt. hügieenivahendeid 2 tk iga eset, 2 pakki A4 paberit, 2 vihikut, 2 kirjaplokki jne. Kuna vangla kaupluses pakutavad toiduained on eelkõige võimalus lisatoidu ostmiseks, sest Viru Vangla pakub kolm korda päevas kinni peetavatele isikutele sooja toitu, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul käskkirjas nr 168 toiduainete koguste osas kehtestatud piirangud oma ulatuselt ebaproportsionaalsed. Sama kehtib ka muude loetelus toodud kaupade liikide osas. Samuti on piiratud kogustes osta võimaldatud kaupade loetelu koostatud selliselt, et kinni peetav isik saab valida mitme sarnase kaubakategooria vahel ja soovi korral ka korraga osta sarnase kaubakategooria kaupu (näiteks halvaa ja šokolaad ning lisaks kommid, paber, vihik ja kirjaplokk eraldi jne). Lähtudes eeltoodust ei ole ringkonnakohtu arvates kehtestatud piiranguga sekkutud kinni peetavate isikute õigustesse (iseotsustamise õigus seonduvalt omandi käsutamise õigusega, mis tuleneb
§-st 48 lg 1) sellise ulatusega ja nii intensiivselt, et see kaaluks üle piirangu kehtestamise eesmärgi, milleks on vangla ja kitsamas mõttes ka vanglas viibivate kinni peetavate isikute endi julgeoleku tagamine.”
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.