KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-3110 Haldusasi R.V.u kaebus Tallinna V

) § 15 lg 4 ja Tallinna Vangla põhimääruse (edaspidi põhimäärus) § 3 lg 2 p 7 ei anna Tallinna Vangla direktorile volitust kitsendada kinni peetavate isikute õigusi rohkemal määral, kui seadusandja poolt on sätestatud. 3. Kaebaja märgib teiseks, et

§ 15lõige 2 koosmõjus vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSk

E) §-ga 641 kehtestab kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu ning vaidlustatud käskkirjas nimetatud esemed ja ained ei vasta

§ 15lõikes 2 sätestatud tingimustele ega ohusta ka vangla julgeolekut.

Kaebaja leiab, et

§ 15

lõikest 4 tuleneb vanglale volitus täiendavalt keelata üksnes esemeid ja aineid, mis vastavad

§ 15lõikes 2 sätestatud tingimustele.

1. Kaebaja leiab, et vastustaja on asunud vaidlustatud käskkirjaga reguleerima kinnipeetavate kirjavahetuse sisu ning kirjas sisalduvate võimalike esemete ja ainete ringi, millist õigust seadus vanglale ette ei näe. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-3-09 ja leiab et ei Justiitsministril, ammugi siis vangla direktoril, ei ole õigust kehtestada vangla sisekorraeeskirjas lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetuse õigusele.
2. Kaebaja leiab ka, et esemete ja ainete postisaadetises edastamise keelamine on ka ebaproportsionaalne ning vaidlustatud käskkirjas nimetatud põhjendused on otsitud, kuna kõiki käskkirjas nimetatud esemeid ja aineid on lubatud vanglas omada. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab läbiotsimine olla teatud juhtudel teostamatu ning leiab, et kui teatud kindlaid esemeid või aineid ei ole võimalik läbi otsida, tuleb keelata konkreetsed esemed ja ained, mitte üldistades keelata kõigi esemete ja ainete saatmine kirjaga. Samuti selgitab kaebaja, et kirjadesse keelatud esemete peitmist tuleb ette harva ja tavaliselt on kõik sellised juhtumid ka avastatud tänu narkokoertele, läbivalgustamisele ja muudele operatiivmeetmetele. Kaebaja seisukoha kohaselt on vangla seega soovinud üksnes lihtsustada oma tööd kirjade läbiotsimisel. Kaebaja viitab Riigikohtu praktikale ja leiab, et administratiivsed takistused ei saa olla põhjuseks põhiõiguste piiramisele.
3. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus ka PS §-s 26 sätestatud õigusega eraelu puutumatusele, millele on Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-3-09 tulenevalt õigus ka kinnipeetaval.
4. Kaebaja lisas kohtuistungil, et vanglas on esemete valgustamiseks kontrolliaparaadid, mis tuvastavad võõrkeha. Kaebaja ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et keelatud aine leidmine on teostamatu. Kaebaja leidis, et vanglateenistus peab tegema tööd ning oskamatuse puhul tuleb õpetada. Toiduainete saatmise keelamisele seoses riknemisega ei saa viidata, kuna postiga selliseid aineid ei saadeta. Lisaks ei ole vastustaja toonud ühtegi näidet, mis kinnitaks, et tubakatoodetesse on peidetud narkootikume. Kaebaja märkis, et kontrollimise küsimus on lahendatav, kuna jalanõusid kontrollitakse, millest võib järeldada, et röntgeniaparaadiga leiab üles kõik keelatud esemed. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud käskkiri on käsitletav üldkorraldusena, mitte üldaktina, mis on antud

§ 15lõikes 4 toodud kaalutlustel.

1. Vastustaja leiab, et käskkirjast nähtub otseselt, et vangla julgeolekut ohustavateks ei loeta mitte aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohuks peetakse asjaolu, et väljastpoolt vanglat saabuvatesse esemetesse ja ainetesse võib sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud 2 esemeid ja aineid. Vastustaja lisab, et vangla direktoril on õigus anda piiranguid sisaldav käskkiri, kui need piirangud on vajalikud julgeoleku tagamiseks vanglas, vastavad täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ning nendega ei moonutata seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust ehk järgitakse piirangute kehtestamisel proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi käskkirjas nimetatud esemete ja ainete saatmine maksikirjaga on keelatud, on kinni peetavatel isikutel olemas võimalus soetada soovitud tooteid vangla kaupluse vahendusel. Samuti on vangla poolt tagatud kolm korda päevas soe toit, kusjuures menüüde koostamisel on lähtutud sotsiaalministri 21.12.2002 määrusest nr 150 toidunormid kinnipidamisasutuses § 1 lõikest 2, mis sätestab, et päevane toidunorm peab katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete ja valguvajaduse.
2. Tallinna Vangla ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on läinud vastuollu Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-3-09 ja asunud sisuliselt reguleerima kinnipeetavate kirjavahetust – vaidlustatud käskkirjaga ei ole vastustaja sätestanud kirisaadetise mõistet, keelustanud vanglasse maksikirjade saatmist või reguleerinud kinnipeetavate kirjavahetust, vaid sellega kehtestati üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt kirjaga saatmisel keelatud ainete ja esemete loetelu.
3. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on esemete ja ainete keelamine vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on raskendatud või isegi teostamatu. Ilma postisaadetiste põhjalikku läbivaatamist teostamata ei ole võimalik tuvastada, kas saadetis sisaldab keelatud aineid ja esemeid või mitte. Täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab vanglateenistuselt täiendava ressursi (tööjõud, ajakulu) kasutamist. Vastustaja leiab, et kehtestatud piirangud ei kahjusta kinnipeetavate isikute õigusi ja huve sedavõrd intensiivselt, et vangla peaks kulutama sellele oma ressurssi kõigi saadetiste põhjalikule kontrollile, mis ka ei garanteeri, et kirjaga saadetud esemetest leitakse üles kõik vanglas keelatud esemed. Vastustaja on seisukohal, et kehtestatud meede on seega vajalik ja mõõdukas, kuna vastustajal ei ole võimalik mõne muu meetmega niisama tõhusalt keelatud ainete ja esemete vanglasse sattumist vältida ning käskkirjaga kehtestatud piirangud on proportsionaalsed. Vastustaja märgib, et seejuures on asjakohatu kaebuse esitaja väide, et talle ei saadeta posti teel keelatud aineid.
4. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja väide, et käskkirjast ei nähtu, missuguste ainete ja esemete läbiotsimine on raskendatud või teostamatu, on alusetu. Käskkirja kohaselt on toidu- ja maitseainete, taimsete toodete, vedelate ja pulbriliste ainete ning tubakatoodete läbiotsimine raskendatud või isegi teostamatu, seega keelati konkreetsed esemed ja ained, mitte kõik esemed, nagu kaebaja väidab. Alusetuks ja asjakohatuks peab vastustaja ka väidet, et käskkirja andmise põhjuseks oli vanglaametnike soov oma tööd lihtsustada. Vastustaja selgitab, et postisaadetised on praktika üks levinumaid viise kinnipeetavatele keelatud ainete ja esemete kättetoimetamiseks. Keelatud aineid ja esemeid peidetakse saadetavate ainete ja esemete sisse ning vahele, kust vanglateenistusel on neid raske või isegi võimatu avastada, mistõttu võivad vanglas keelatud ained ja esemed sattuda kinnipeetavate kätte, ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut. Vanglateenistusele on pandud üleanne tõkestada keelatud ainete ja esemete levikut vanglas, mistõttu on põhjendatud teatud ainete ja esemete vanglasse saatmise keelamine.
5. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et kirjadesse püütakse peita keelatud aineid ning kõiki keelatud aineid ei ole võimalik tuvastada. Jalanõusid on kinnipeetavatele võimalik saata seetõttu, et Tallinna Vanglal ei ole võimalik kinnipeetavatele jalanõusid väljastada. Vastustaja märkis, et jalanõusid ei saadeta ka sedavõrd suurtes kogustes, et neid ei oleks võimalik kontrollida. Kontrollimine toimub vaatluse teel, juurde võetakse narkokoer, samuti 3 valgustatakse jalanõud läbi. Vastustaja lisas, et kõigi täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab täiendavat ressurssi. Piirang ei ole niivõrd intensiivne, et see ei oleks proportsionaalne. Täiendavate ressursside kasutamine ei ole õigustatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
7. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tegemist ei ole üldaktiga, vaid üldkorraldusega. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lõikele 2 on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Vaidlustatud käskkirja näol on tegemist piiratud isikute ringile suunatud haldusaktiga, mis reguleerib määratlemata arvul juhtudel kinnipeetavatele kirjaga saadetavate esemete ja ainete ringi. Seega on tegemist üksikaktiga, mida on võimalik halduskohtus vaidlustada.
8. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vangistusseaduse (

) § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 73 kehtestatud vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 11 kohaselt on

§ 15lõikes 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult vormistatud ja selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused. Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on formaalselt õiguspärane. 17.

§ 15

lõige 4 sätestab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Kohus märgib, et säte viitab otsesõnu, et tegemist on täiendava keeluga esemete ja ainete suhtes, mis ei ole keelatud ainete loetelus. Seega on asjakohatud kaebuse esitaja arutlused selle üle, et vaidlustatud käskkirjas loetletud esemeid ja aineid on tegelikult lubatud vanglas omada. Kohus lisab, et ka käskkirjast endast nähtub, et tubakatooteid, toiduaineid, hügieenitarbeid ja muud sarnast on kinni peetaval isikul võimalik osta vangla kauplusest ning ravimid on lubatud juhul, kui need on määratud vanglateenistuse arsti ettekirjutusel. Seega ei ole vaidlust selles, et tegemist on vanglas lubatud esemete ja ainetega, mida võib omada juhul, kui need on omandatud kindlal viisil. Vaidlusküsimus taandub asjaolule, kas käskkirjas nimetatud esemed ja ained, olles omandatud teisel viisil, kui käskkirjas viidatud, vastavad

§ 15lõikes 2 sätestatud tingimustele.

18.

§ 15

lõike 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. Kohus nõustub vastustajaga selles, et käskkirjast nähtuvalt ei peeta vangla julgeolekut ohustavateks mitte aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohu tekitab asjaolu, et 4 vanglasse saabuvatesse esemetesse ja ainetesse pannakse vanglas keelatud esemeid ja aineid. Seega on ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid.

1. Kuna kohus tuvastas, et põhimõtteliselt on ohuna vangla julgeolekule käsitletavad kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid, kontrollib kohus järgnevalt, kas vaidlustatud käskkirjas toodud ainete ja esemete keelamine on proportsionaalne. Proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb kõigepealt vaadelda, kas esemete ja ainete vanglas muul viisil omandamise keelamine on vajalik. Vastustaja on kirjeldanud vaidlustatud käskkirjas, et keelatud ainete läbiotsimine on raskendatud või tihti võimatu ning ravimite kontrollimatul kasutamisel kujutab see ohtu nii kinnipeetava enda tervisele kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele. Vaidlustatud käskkirjas on seejuures ära toodud ka näited vastavatest juhtumitest. Kohus leiab, et käskkirjas toodud põhjendused on usutavad ning kaebuse esitaja väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Usutav on ka vastustaja selgitus, et postisaadetis on üks kõige levinumaid viise keelatud ainete ja esemete kättetoimetamiseks. Vanglateenistus puutub iga päev kokku selliste juhtumitega, samas kui kaebaja ei pruugi neist üldse teadlik olla, kuna kaebaja väitel tema tuttavad ja sugulased talle keelatud esemeid ja aineid ei saada. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaebaja seisukohaga, et keelatud esemete ja ainete peitmine kirja toimub harvadel juhtumitel. Kaebaja leidis kohtuistungil, et keelatud ainete leidmine on võimalik. Kinni peetavatele isikutele on võimalik saata jalanõusid, mida kontrollitakse, seega on küsimus lahendatav. Kohus möönab, et kõikide esemete ja ainete puhul on kindlasti võimalik läbi viia kontrolli, kuid küsimus taandub pigem sellele, kas see on otstarbekas ning vajalik. Olukorras, kus kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine, võimalus osta vangla kauplusest kaupu ning saada meditsiinilise näidustuse korral ravi, ei ole õigustatud vangla poolt ressursside raiskamine saabuvate toiduainesaadetiste kontrollimisele. Vastustaja selgitas, et jalanõudega ei ole vanglal võimalik kinnipeetavaid varustada, mistõttu on nende saatmine lubatud. Kohus leiab, et jalanõusid saadetakse isikutele harva ning nende olemasolu on hädavajalik, mistõttu ühe kinnipeetava kohta kahe paari jalanõude saatmine ei kujuta endast vanglateenistuse jaoks suurt töökoormuse kasvu. Vastupidine olukord on aga toiduainete ja muude esemetega, mis on odavamad, mida saadetakse tihti ning mille puhul on keelatud asjade peitmine mugavam, kui jalanõude puhul. Näiteks kohvi sisse tubaka peitmisel on seda tunduvalt lihtsam teha, kui jalanõu talla sisse noa peitmisel.
2. Käskkirjas toodud vahendi sobivuse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas eesmärki on võimalik saavutada mõne teise vahendiga, mis riivaks adressaatide õigusi vähem. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on saadetiste kontrollimine ressursimahukas, tihti raskendatud või isegi teostamatu. Vaidlust ei ole selles, et kõik vanglasse saabuvad saadetised tuleb üle kontrollida keelatud ainete ja esemete tuvastamiseks. Kontrolli viiakse läbi näiteks kompimise teel, läbi valgustades ja narkokoertega. Samas on kõiki käskkirjas nimetatud aineid ja esemeid võimalik vanglas omada, ostes neid vangla kauplusest või ravimite puhul arsti ettekirjutusel. Ainuke võimalik viis keelatud ainete ja esemete sissetoomise vältimiseks on suurema riskiga ainete ja esemete saatmise keelamine. Lisaks edastatakse vastavalt VSkE § 50 lõikele 1 kiri kinnipeetavale 7 päeva jooksul selle vanglasse saabumisest arvates, mistõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et toiduainete riknemisel muutub küsitavaks hügieeninõuete täitmine. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjas märgitud esemete ja ainete puhul on sobivaks meetmeks nende saatmise keelamine. Kohus kontrollib seega, kas rakendatud vahend on mõõdukas. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tulemus kaalub üles rakendatavad piirangud. Kohus on seisukohal, et oht kui selline on reaalne ja tajutav. Keelatud ainete ja esemete puudumine vangla territooriumil, ainult kinni peetavale isikule määratud rohtude olemasolu kambris ja vangla ressursside efektiivne kasutamine on kohtu hinnangul keelu rakendamisel väga oluline eesmärk ja tulemus. Piirangutena on keelatud ainete ja esemete saatmine 5 vanglasse, samas on lubatud nende omamine, kui neid ostetakse vangla kauplusest või saadakse arsti ettekirjutusel. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjaga rakendatud meede on proportsionaalne, olles vajalik, sobiv ja mõõdukas.
3. Kohus lisab, et kaebajal ei ole õigus selles, et vastustaja on asunud vaidlustatud käskkirjaga reguleerima kinnipeetavate kirjavahetuse sisu. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinni peetava isiku kirjavahetuse õigust, vaid üksnes kirjaga saadetavaid esemete ja ainete ringi.

§ 28

sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et kirjaga oleks lubatud kõikvõimalike esemete ja ainete saatmine. Kaebaja on seda ka ise möönnud, nentides, et välistatud ei ole saabuvate ainete ja esemete äravõtmine, kui need kujutavad ohtu vangla julgeolekule või on keelatud. Eraelu puutumatuse rikkumise osas märgib kohus, et kaebaja ei ole tõendanud, kuidas rikub vaidlustatud käskkirjas nimetatud esemete ja ainete saatmise keelamine tema õigust eraelu puutumatusele. Kohus jätab seejuures tähelepanuta kaebaja viited kõikide kirjasaatjate kurjategijateks tembeldamise kohta, kuna need on käesolevas haldusasjas on asjakohatud.

1. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, olles veenev, loogiline ja piisavalt kaalutletud. Kohus peab vajalikuks eraldiseisvalt märkida, et Justiitsministeerium on vaideotsuses järeldanud, et R.V. soovib vaidlustada üksnes käskkirja punkti 1.
2. Samas on R.V. taotlenud vaides kogu käskkirja kehtetuks tunnistamist. Ka kohtu poole pöördudes vaidlustas R.V. terve käskkirja. Kohus leiab, et kaebuse esitaja tahet tuleb tõlgendada laiendavalt, mitte kitsendavalt, nagu seda on teinud Justiitsministeerium. Kuigi Justiitsministeerium on sisuliselt teinud vaideotsuse üksnes vaidlustatud käskkirja punkti 1.
3. osas ning R.V.ul oleks seetõttu läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus vaidlustatud käskkirja punkti 1.
4. osas, leiab kohus, et kaebuse rahuldamata jätmisega puudub ka vajadus Justiitsministeeriumi kohustamiseks vaide terves ulatuses läbi vaatamiseks või selles osas R.V.u tahte väljaselgitamiseks.
5. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt vastustaja kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 6