) § 72 lg 1 ei näe tõepoolest ette võimalust taotleda vaidemenetluse korras iseseisvalt toimingu õigusvastasuse tuvastamist, samuti ei kuulu õigusvastasuse tuvastamine
§-st 85 tulenevalt vaideorgani pädevusse. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg 3 p-i 1 järgi võib toimingu õigusvastasuse tuvastamist taotleda halduskohtus. Siiski ei saa kinnipeetav ega vahistatu pöörduda halduskohtu poole enne kui pole läbitud kohtueelne menetlus. Kuigi vaidemenetluse käigus iseseisvalt ei saa taotleda õigusvastasuse tuvastamist, tuvastatakse õigusvastasus siiski vaidemenetluse korras
§s 72 sätestatu taotlemise korral, sest vaideotsuse tegemiseks tuleb haldusorganil eelnevalt anda vaidlusalusele küsimusele õiguslik hinnang. Seega on O. B. läbinud vaidemenetluse sama vaidlusaluse eseme suhtes ning vaie on tagastatud, kuna isik ei ole pidanud vajalikuks kõrvaldada olulisi puudusi. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb kohtul hinnata, kas kaebuse esitajal oli võimalik oma õiguste kaitseks astuda muid samme. Käesoleva kaebuse puhul oli kaebajal see võimalus olemas, kuid ta otsustas neid mitte kasutada. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalusi tuleks kinni peetavate isikute kaebuste puhul kontrollida tõhusamalt, vältimaks olukordi ning kaebusi, kus kinni peetav isik läbib nö formaalselt vaidemenetluse, esitades seejuures mittekorrektseid andmeid, jättes kõrvaldamata puudusi, kuid pöördub siis sama kaebusega kohtu poole. Seega ei ole välistatud kinni peetavate isikute seas kujunema hakkavat praktikat, kus lastes mööda menetlustähtaja (ka mõjuval põhjusel) või soovist üldse mitte läbida vaidemenetlust, esitavad nad sama kaebuse eseme suhtes 2 kaebuse kohtule õigusvastasuse tuvastamiseks. Käesoleva kaebuse puhul on ilmne, et kaebajal oli võimalik vanglalt taotleda vaidemenetluse käigus toimingu sooritamist (taotlustele vastamist), kuid kaebaja seda ei teinud vaid otsustas oodata aasta ning kuna muid õiguskaitsevahendeid ei ole võimalik enam kasutada siis otsustas kaebaja esitada õigusvastasuse tuvastamise nõude. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-78-08 märkinud, et tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda. Käesoleva kaebuse puhul ei ole kaebaja esitanud põhjendusi ega selgitusi, kuidas vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse tuvastamine parandab tema olukorda ning aitab edaspidi kaasa tema õiguste teostamisele. HKMS § 6 lg-d 2 ja 3 võimaldavad taotleda haldusakti või selle osa tühistamist (tühistamiskaebus), peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist (kohustamiskaebus) ning haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Kaebuse esitaja ei ole käesolevas kaebuses esitanud tuvastamiskaebust koos kohustamiskaebusega, seega ei ole põhjendatud ka preventiivse huvi väljatoomine põhjendatud huvina. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-70-09 märkinud, et halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.04.2009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08 p-i 28). Tulenevalt VangS § 25 lg-le 1 võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Lõike 2 kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea. Pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Tulenevalt Tallinna vangla kodukorra punktist 6.2 esitab kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise taotluse järgmiseks kuuks kontaktisikule hiljemalt eelneva kuu esimeseks kuupäevaks. Lähtuvalt pikaajalise kokkusaamise graafikutest nähtub, et O. B. kajastub nimetatud graafikutes augusti-, oktoobri- ja novembrikuus. Graafikutes kajastuvad ka isikud, kes on esitanud taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, kuid nende taotlus on jäetud rahuldamata. Pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamisel teavitatakse isikut koheselt tema graafikusse kandmisest. Praktika kohaselt ei vaidlustata isikule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist, seega teavitab haldusorgan soodustava haldusakti tegemisest isikut suuliselt. Tallinna vangla lähtub oma tegevuses
lg-st 2, mille kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on 22.12.2005 otsuses nr 3-3-1-73-05 märkinud, et adressaadi jaoks negatiivse toimega haldusaktide puhul näeb
akti teatavakstegemise kohustusliku viisina ette haldusakti adressaadile kättetoimetamise (
Kuna sellistel juhtudel on eriti suur võimalus, et adressaat soovib haldusakti vaidlustada, tuleb talle anda võimalikult täpset ja ammendavat teavet akti sisu kohta, sest haldusaktiga tutvumata ei ole võimalik otsustada sisu-ja vorminõuete (
§-d 55-57) järgimise ja akti andja otsustuspädevuse üle, anda hinnangut haldusakti õiguspärasusele ega otsustada selle vaidlustamise vajadust. O. B. esitas 31.07.2008 taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks 15.09.
O. B.u näol on tegemist väga aktiivse kaebuste esitajaga. Isik on teadlik tema õiguste kaitseks vajalike õiguskaitsevahendite kasutamise võimalustest. Kaebuse esitaja nimetatud käitumises ei saa näha heauskset käitumist. Kui isik leiab, et tema õigusi on rikutud või vabadusi piiratud üritab ta oma õiguste taastamiseks astuda koheseid õiguskaitsevahendeid. Kaebuse esitaja toob õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjendatud huviks preventiivse huvi, mis ei ole aga põhjendatud, kui lähtuda kaebuse esitaja enda käitumisest (esitades kaebuse alles aasta möödudes). Preventiivne huvi väljendub isikul koheselt tema õiguste rikkumisest teada saamisel, sellest teada andmisega, mitte aga aastaid hiljem. Ühtlasi ei ole Tallinna vangla poolne tegevus olnud õigusvastane ega kaebaja õigusi piirav. Haldusorgan on isikule andnud võimaluse osaleda pikaajalisel kokkusaamisel, millest isik on aga ise keeldunud. Tallinna Halduskohus on 11.12.2006 otsuses nr 3-06-1879 märkinud, et O. B. on lühikese ajajooksul esitanud Tallinna Halduskohtule ca 30 kaebust, milles nõutakse Tallinna vanglalt ja Justiitsministeeriumilt erinevate toimingute eest mittevaralise kahju hüvitamist suures ulatuses. 20.11 2006 toimunud kohtuistungitel, kus arutati kümmet O. B.u kaebust, kinnitas O. B., et esitas kahjunõuded sooviga, et Tallinna vangla ja Justiitsministeerium saaks karistatud tema arvates õigusvastaste toimingute sooritamise eest (ütlused kantud kohtuistungi protokolli haldusasjas nr 3-06-1839). O. B. väitis, et teda karistatakse vanglas iga vähimagi rikkumise eest ja ta arvab, et vastustajaid tuleks samuti karistada. Kohtu soovitatud teist liiki nõuete esitamist (kohustamisnõue, vabandamisnõue) ei pidanud kaebaja vajalikuks, kuna niiviisi pääseksid vastustajad tema arvates karistusest. Tallinna Halduskohtu poolt märgitust võib järeldada, et käesoleva kaebuse puhul jätkab O. B. eelpoolnimetatud arvamuse rakendamist. Kaebuse esitajal oleks olnud võimalik vaidemenetluse käigus astuda samme oma õiguste kaitseks, ühtlasi oli isikul võimalus pöörduda kohtusse aasta tagasi, kui isik leidis, et tema õigusi rikutakse ning nagu kaebaja märgib käesolevas kaebuses taotleda õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel huvil. KOHTU PÕHJENDUSED 4 Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Vastustaja on seisukohal, et tulenevalt VangS §-st 81 ei ole kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval ja vahistatul õigust pöörduda kaebusega sama vaidemenetluse eseme või kahju hüvitamise taotluse osas halduskohtu poole, kui vaie või taotlus tagastatakse põhjusel, et vaide või taotluse esitaja ei ole määratud tähtajaks vaides või taotluses puudusi kõrvaldanud. Vastustaja märgib, et kuigi vaidemenetluse käigus iseseisvalt ei saa taotleda õigusvastasuse tuvastamist, tuvastatakse õigusvastasus siiski vaidemenetluse korras
§-s 72 sätestatu taotlemise korral, sest vaideotsuse tegemiseks tuleb haldusorganil eelnevalt anda vaidlusalusele küsimusele õiguslik hinnang. Kohus vastustajaga selles osas ei nõustu. Õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei oma tähtsust asjaolu, et vaides on esinenud puudused ja vaie on tagastatud läbivaatamatult kaebajale. Õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei ole kohtueelse menetluse läbimise kohustust. Riigikohus on oma 12.11.2009 kohtumääruses nr 3-3-1-70-09 märkinud, et „/…/ringkonnakohus ei ole kohtumääruses eristanud tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust ning on laiendanud kohustusliku kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje mõlemale taotlusele.
lg 1 kohaselt võib vaidemenetluses taotleda haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamist, kui seadus ei piira haldusakti osalist vaidlustamist, samuti ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks.
lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinenud väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust ning asjaolu, et kaebaja on ekslikult esitanud vaide ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ei too kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks/…/“. Vastustaja on oma vastuses kaebusele väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt ei ole välistatud kinnipeetavate isikute seas kujunema hakkavat praktikat, kus lastes mööda menetlustähtaja (ka mõjuval põhjusel) või soovist üldse mitte läbida vaidemenetlust, esitavad nad sama kaebuse eseme suhtes kaebuse kohtule õigusvastasuse tuvastamiseks. Käesoleva kaebuse puhul on vastustaja hinnangul ilmne, et kaebajal oli võimalik vanglalt taotleda vaidemenetluse käigus toimingu sooritamist (taotlustele vastamist), kuid kaebaja seda ei teinud, vaid otsustas oodata aasta ning kuna muid õiguskaitsevahendeid ei ole võimalik enam kasutada, siis otsustas kaebaja esitada õigusvastasuse tuvastamise nõude. Samuti on vastustaja märkinud, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi. Kohus märgib siinkohal, et kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Kuigi kaebaja oleks saanud oma õigusi kaitsta ka muude, võimalik, et tõhusamate vahenditega, on vaid kaebajal õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Kohus ei saa jätta tuvastamiskaebust sisuliselt läbi vaatamata üksnes seetõttu, et kohtu arvates on isiku subjektiivsete õiguste kaitseks tõhusam esitada muu õiguskaitsevahend. Küll aga on kaebuse esitajal tuvastamikaebuse esitamisel kohustus HKMS § 7 järgi ära näidata põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Kaebuse esitaja on oma põhjendatud huvina nimetanud preventiivse huvi. 21.01.2009 kohtuotsuses nr 3-3-1-88-08 on Riigikohtu halduskollegium asunud seisukohale, et “/…/tuvastamiskaebuse rahuldamist ei saa seada sõltuvusse ka hinnangust sellele, kui efektiivne vahend võiks toimingu õigusvastaseks tunnistamine tegelikult olla kaebaja õiguste kaitsmisel. Kuigi 5 õige on kohtute ja vastustaja seisukoht, et viivituse õigusvastasuse tuvastamine iseenesest ei kindlusta, et Tartu vangla edaspidi vastamise tähtaega järgib, ei ole siiski võimalik väita, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei vasta kaebaja huvidele või et sellega ei saaks suunata vanglat järgima kaebajaga suhtlemisel seaduses sätestatud tähtaegu. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kui kohtud oleksid leidnud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele, oleks tulnud kaebus tagastada läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu /…/”. Käesoleval juhul ei saa väita, et tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkidele ega soodusta kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tulenevalt uurimispõhimõttest peab halduskohus tõlgendama kaebaja taotlust ning selgitama välja kaebaja tegeliku tahte. Preventiivse huvi puhul on kaebusest nähtuvalt kaebuse esitaja sooviks edaspidi vältida Tallinna vangla poolt vastamise kohustuse rikkumist. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole lisaks esitanud ka kohustamiskaebust ei välista preventiivse huvi olemasolu. Kohus on seisukohal, et antud juhul kaebuse esitajal esineb tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi ning kaebus tuleb läbi vaadata sisuliselt. Vastustaja poolt kohtule esitatud 10.10.2008 vastuse nr 1-13/31294-1 kohaselt esitas O. B. Tallinna vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks 2008 aasta augustikuuks ja talle võimaldati kokkusaamine 13.08.2008. O. B. antud võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks kasutada ei soovinud, mida kinnitab ka vastustaja poolt kohtule esitatud O. B.u 04.08.2008 vastavasisuline avaldus Tallinna vanglale. 31.07.2008 esitas O. B. taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks 2008. aasta septembris. Vastustaja vastusest nähtuvalt teavitatakse pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamisel isikut koheselt tema graafikusse kandmisest. Vastustaja lähtub praktikast, mille kohaselt ei vaidlustata isikule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist ning seega teavitab haldusorgan soodustava haldusakti tegemisest isikut suuliselt. Tallinna vangla lähtub oma tegevuses
§-st 55 lg 2, mille kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Kui kinnipeetav esitab vanglale taotluse kokkusaajaga pikaajalisele kokkusaamisele lubamiseks, siis sellega algab haldusmenetlus. Vangla sisekorraeeskirja § 32 kohaselt toimub kokkusaamine kinnipeetava või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja vangla direktori või tema volitatud isiku loal. Saabunud taotluste põhjal koostatakse kokkusaamiste graafik ja taotluse esitajatele teatatakse nende kokkusaamise aeg. Kokkusaamine märgitakse graafikusse ka siis, kui taotlus on esitatud telefoni teel. Vangla sisekorraeeskirja § 45¹ lg 2 ja 3 kohaselt otsustab vangla direktor või tema määratud isik loa andmise taotluse esitamisest alates kahe nädala jooksul. Keeldumine tehakse kinnipeetavale ja kokkusaajale teatavaks otsuse tegemisest arvates kolme tööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt lahendab vangla kokkusaajaga pikaajalisele kokkusaamisele lubamiseks esitatud taotluse selle rahuldamise korral, märkides kokkusaamise aja graafikusse ning teatades antud ajast taotluse esitajat. Vastustaja poolt esitatud matrerjalidest nähtub, et kaebuse esitajat on teavitatud tema poolt esitatud taotluse rahuldamisest, millega O. B. taotles pikaajalist kokkusaamist
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.